No kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, miks ma sain teadlaseks, siis näen mitut põhjust. Kõigepealt olin nagu kõik lapsed uudishimulik kuid lastele omane ja vanemaid tüütav laste vajadus teada, mis on ja miks see nii on säilos ka hiljem ka praegu. Kõik pakub huvi, kõiki tahad teada. Aga teiseks paistab, et küllalt tugev oli see aktiivsus, mis paneb lapsi, mida ainult huvi tundma vaid ka tegutsema, nukke ja teisi mänguasju purustama, näha, saada, mis seal sees on. Juba kooliaastatel tahtsin ka ise oma kätega kõiki katsetada ja kontrollida. Ja lõpuks võiks ära märkida, et muidugi tähtis oli ka see, et üsna varakult, kõige paremaks kingituseks, mis ma lapsena sain, olid raamatud, ma lugesin palju. Nii tekkiski veel poisikestel huvi teaduse vastu ja 16 aastasena suutsin juba keskkoolis õpetada füüsikad keemiad all Gibraat teadusalasid, teadusharusid on maailmas väga palju. Aga miks te valisite just füüsik ka? Ka seda seletada saan ma alles nüüd tagantjärele omal ajal huuli füüsika vastu tekkis stiihiliselt ilma selleta, et probleeme oleks analüüsitud. Asi on selles, et füüsika ühendab kaks omadust. Esitajaks sügav, täpne matemaatiline mõtlemine, mis alati võlus koolis nooremates klassides, kus füüsikat veel ei olnud. Kõige armsam aine oligi matemaatika. Ja teiseks võimalus ka kätega tegutsega. Juba lapsena armastasin meisterdada, ehitada kõiksuguriistu ja aparaate. Ülikoolis hakkasin õppima matemaatika osakonnas, aga seal jäi puudu kätega tegutsemine, mida pakub just eksperimentaalfüüsika. Läksingi üle füüsikaosakonda ja sain füüsikuks. Eksperimentaatorid on. Hästi teada, et toote üleliiduliselt ja kaugemaltki rahvusvahelises mastaabis nime teinud Luminestsentsi vallas, millega võlusid teid omal ajal luminestsentsnähtused, et just säästused osutusid minu uurimis põlluks, oli enam-vähem juhuslik. Oma esimese uurimuse käigus, millega ma veel üliõpilasena tegutsesin oma õpetaja, akadeemik Türreeni laboratooriumis Leningradi ülikoolis avastasin ma, et mõned ained kindlates tingimustes hakkavad helendama. Hakkasin seda nähtus põhjalikult uurima. Nii sündis minu esimene teaduslik töö. Aga kuna nagu alati, teaduses, mida rohkem süvened probleem, mis seda rohkem, tekib uusi küsimusi. See kindlustabki teaduse arengu. Nii juhtus ka minuga. Jäin truuks oma esimesele armastusele, teaduses, aga neid uusi küsimusi kasvas kogu aeg, nii palju, et praegu Tartus otsib neile vastu juba 150 uurijad ja Tartu. Eesti kuulub nüüd suuremate uurimiskeskuste hulka sel alal nii liidus kui ka võib-olla maailmas. Millised on selle teadusharu perspektiivid? Võiks öelda, et väga laiad ja avarad puhtad teaduslikus aspektis. See valgus, millal väljub ainest, toob kaasa väga rikkalikku informatsiooni aine esitusest ja nendest protsessidest, mis aines toimuvad. Nagu tähtede kiirguse spektrid ütlevad astronoom millet tähtede koostise ja ehituse kohta. Nii ka ükskõik mis ainetel, mis räägib meile omas salajas keeles, mida laskem ainult meie ilusas jalas spetsialisti mis selles aines toimub. Selles mõttes luminestsents on muutunud aine uurimise meetodiks ja ka Tartus, mis andis selle moratooriumi, on kasvanud tahke keha füüsikakeskus. Seda tahket keha uurimegi Lümisselsi abil. Aga väga tähtis on ka teine puhtpraktiline aspekt. Šanssi väga laialdaselt ja üha laiemalt kasutatakse tehnikas röntgenekraan aeglas ja Ossilaagra igas laboratooriumis. Luminestsentslambid ja Helenduvad värvid, televiisor ja pimedas nägemise seadeldised, raadiolokaator ja mäluelemendid kaasaegses automaatikas. Ka niisugune füüsika-tehnika uuem saavutus nagu laser, mille rakendused on tõepoolest lõpmatult laia on üles ehitatud just mis seltsinähtuste ärakasutamisel. Nii et võib aru saada, et kõikides arenenud riikides intensiivselt uuritakse nüüd neid nähtusi. Te mainisite siin juba oma õpilaste arvu poolteist 100. Kuidas õieti tekib koolkond ja kes on need teie õpilased? No kui sul on ideesid rohkem, kui sa seda ise suudad läbi töötada ja realiseerida siis hakkad otsima, kes võiks sinu tööst osa võtta, kellele sa oma ideid hakkad välja jagama. Nii tulevad õpilased, kui sinu ideed ja töö tulemused pakuvad laiemat huvi, siis tuleb sulle vastu ka ülemus ja eraldab koosseisud ja rahalised vahendid. Nii tekib uus laboratoorium. Kui sa ei karda, et õpilased võivad sinust targemaks saada ja valid oma õpilasteks ja kaastöötajateks kõige andekamaid noori siis sinu kollektiiv töötab edukalt. Kui sa abistad noori, niikaua, kui kaua nad seda vajavad ja ei, seda vahele tulevad toime juba ise siis nendest kasvavad iseseisvad töötajad, kel tekivad omad ideed, omad õpilased. Ja töö läheb edasi ka ilma sinuta ja pärast sind. Aga siis ongi olemas juba terve koolkond. Nii oli ka Tartus praegu siin ka mõnedel minu õpilaste õpilastel on juba omad õpilased kandidaadikraadiga aga kokku on meie kollektiivis kaheksa teaduste doktorid ja 46 teaduste kandidaati. Peale neid on umbes paarkümmend inimest, kes tulid meie juurde teistest vabariikidest, said siin kraadi ja töötavad nüüd kas disKasahstanis, Usbekistanis, Kirgiisias ja teistes kohtades. Minu enda õpilastest, kes on juba doktoriteks saanud, mainiksin mesi kõigepealt lusti, kes juba mitu aastat asendab mind meie Akadeemia Füüsika ja astronoomia Instituudis. Karl Samuel Rebane, kes praegu on ülikooli eksperimentaalfüüsika kateedri juhataja Ljubov Rebane kes on füüsikast, ruumist vanem, teaduslik töötaja. Peale need on umbes 15 teaduste kandidaati, kes otseselt kasvasid minu juhendamisel. Lustliku õpilaste seas on ka juba kaks teaduste doktorid Mart Elango Tartus ja kurd Varts Riiast. Meie tööst võtavad osa kaks füüsikud, teoreetikud, kes Aid dokteriteks küll meie kollektiivis, kuid olid aspirantuuris akadeemik Foki koolkonnas Leningradis. Need on Karl Rebane, meie teaduste akadeemia praegune asepresident ja Nikolai Christopher Fay vanem teaduslik töötaja. Teie olite kord suurlinnainimene, ma mõtlen siin Leningradi nüüd palju aastakümneid olete veetnud Tartus ja milline on siis nüüd teie arvamine, kas teadusega on parem tegeleda suurlinnas või võib suurepäraselt ka provintsis? Nii suurel kui ka väiksemal linnal on omad eelised, kui ka oma raskused. Suures linnas on rohkem suuri teadlasi, on ka teisi teaduslikke asutusi. Kontakt nendega on muidugi kasulik, on rohkem raamatukogus tehaseid, kes ka võivad abistada eksperimentaalseid, laboratooriume materjalidega seadeldist ega. Kuid seal on teadlasi nii tihedalt, et ka suuremale teadlasele ei saa osutada küllaldast tähelepanuruumid, koosseisud, riistad, raha, rääkimata juba andekas noorest suures linnas elu intensiivsus, igasuguste üritused, rohkus tõmbab kõrvale teaduslikus töös. Muidugi päris kolkast teadusega tegeleda on raske, on vist olemas optimum, mõni keskmine variant nagu ülikoolilinnad läänes näiteks. Nende hulka kuulub ka Tartu, kus on päris soodsad tingimused teaduse arendamiseks. Ja üks kõige tähtsamates tingimustes on see, et siin asub meie vana Tartu ülikool tema teaduslike traditsioonidega ja noorte kaadri ammendamatu reservidega. Kaks aastakümmet olite Tartu riikliku ülikooli rektor. Milliseid edusamme tegi selle aja jooksul alma mater, mis õieti muutus, peamine tähelepanu oligi pööratud ülikooli teadusliku elujõutõstmisele ülikoolis üleplesi õpetama peavad mitte nii-öelda koolmeistrid, kes oskavad ainult ümber jutustada seda, mida nad teadlaste raamatutest on välja lugenud. Aga inimesed, kes ise loovad teadust nii et üliõpilased saavad teadmisi teadlaste käes, aga mitte vahendaja abil. Õppejõudude teadusega tegemine tõstab nende enda kvalifikatsiooni ja sellega tõuseb kogu õppetöö tase nende 20 aasta jooksul. Ülikooli õppejõududes kasvas üle kolmesajateaduste kandidaadi ja umbes 70 teaduste doktorid. Kõik ülikooli õppejõud tegelevad aktiivselt teadusega, sellest küljest jaga doktorite ja üldse kraadiga õppejõudude protsendi poolest. TRÜ kuulub liidu paremate ülikoolide hulka. Aga kui ülikoolis valitseb loovam tervaib aktiivsete teaduslike otsingute õhkkond, siis ka üliõpilased kasvavad mitte tuupijatena vaid mõtlevate töötajatena, kes oskavad loovalt oma teadmisi rakendada. 40 protsenti TRÜ üliõpilastest on üliõpilaste teadusliku ühingu liikmed. Kas see arv? On kõrgemaid liidus ja vist ka maailmas. Ja meie üliõpilastest on tõepoolest kasvanud palju edukalt töötavaid teadlasi kõikides meie vabariigi teaduslikus Dustes. Ja needki ei taheta ära lasta, kui nad kasvõi praktikandid satuvad ühe või teise linnanurgas või Moskva või Leningradi asutustesse. Aga ka need teaduslikud tulemused, mida ülikool nüüd juba mitu aastat avaldab, trükis rohkem kui 1000 uurimuse näol igal aastal mis tulevad ülikooli kateedrid, test ja nende aastate jooksul loodud. Ning majanduslikel lepingu tulemusena on leedud paljudel aladel üleliidulise ja rahvusvahelise tunnustuse. Arvan, et see on kõige suurem ja kõige tähtsam nende aastate tulemus. Me rääkisime siin 70.-te 60.-te aastate noortest. Teie enda nooruspõlv möödus kahekümnendatel aastatel ja huvitav oleks nüüd teada saada, kas noorte edutamine kahekümnendatel aastatel oli nõnda iseloomulik, kui nüüd teie elulugusid näitab 16 aastaselt saite juba koolmeistriks ja üheksateistaastased, olite seal Oudova kreisi nõukogude ja parteitöötajate kooli juhataja, 20 aastased, juba kreisi haridusosakonna juhataja, tänapäeval lausa ebatavaline. Asi pole ainult selles, et noored on üldse väga aktiivsed mis tekitab vahel ka raskusi, aga ka selles, et suurte ajalooliste sündmuste tingimust, sest tekib selle aktiivsuse rakendamiseks väga avar põld noored hakkavad energiliselt kaasa lööma, küpsevad palju kiiremini, kasvab ka vastutustunne ja see võimaldab nende laia kasutamist ja edu tamist ka juhtivale tööle.