Lainete raske käimine kulli, Karel ja lautori kiridel lokse aerud maksusid päeva paistes säinas uplusel Laksatused jääst jäässe, linnu koguduse 1000 häälitsusi. Lendu tõusude ja laskumistel, ahinaid, laagreid, koovitaja, oreliviled ja Koskla orika rehkimine, tuttpütti nuuskavad kraaksatused tülli, tilinaid sõtkavile tiivad ning tiiru keha Västraleeg vette. Lume eel luikede kõnelusi lahes ning mõne endaks oldud hetke sina oled kuulaja alatihti tuul otsib aset. Vesi koliseb üle kalatõke raudkivide lambakivile lähemale. Ja laiu kiri. Lambad upuvad pikkamisi piiravasse voogu. Laine on lävel, kui tuulelipp lapsatab kala savana. Rädi sõnane veepiir seisatab taganema, strierrast kerkivad kadunud voonade, tumedad turjad. Roo ja adru ja rannapaeklibune argumis kahinat. Üks vakatus hetk kaksipidi olekut nõutult ekslevad tuult, vett töönduvat. Ja tõus on taas ja taas taandumine lõputu hingetõmbamine. Ja hetkeks sina oled nägija merreolekuid näha ja tulekuid ja üleminekuid ühest teise ja teisenemine uuesti tõusudes ja taandumises muutumisi ühenäoliseks eri palgeliseks heledaks ja äike selliseks tummaks ja 100 suuliseks ootuspäraselt ime tabaselt tuultes, päevades, koidikutes, kevadeis, üllatades edasi ja tagasi ja aastaringides alalõpmata, teades nüüd ikka ja alati.