Naiste mäss. Päike jookseb pilvede metsas kui kuldne hirv, aga pood on suletud, vaateaknal konutab, sirm. On lõunavaheaeg ja letil tukub isane kass. Directorgi magab, ta kõht on punnis Japlass. Viis naist oli ukse taga sabas, kui üks päikesekiir nende lagi päid tabas. Ja kohe viirastub neile metsa haljasmüür ning jõeäärse künka liivane küür. Aasad, kus õitseb lilli, värvilisi, kus pole autosid ja ametnike närvilisi. Naised, piima, pudelid taovad puruks vastu seina, kaotatud kopikad meeles, ei tekita leina. Maha jättest turukotid jooksevad nad metsa poole amokki, nii et käbilinnul imestusest jääb lahti. Ehkki nad heidavad metsa maha ja kuulavad, kuis kukuvad käod ning rõõmsaks saavad nende koltunud näod. Aga peagi on jälle sügis ja paljad oksarraod ning nende ümber põimitud on tuulehallide maod. Läbi pori, minnakse koju või poodi. Igalühel oma töö ja abieluvoodi.