Meie segakoori peadirigent Ants Üleoja, eks see on vist päris meeldiv, kui koori kutsutakse ühe paikkonna kõige suurema muusika pidustuse avakontserdile esinema. No miks ta meelde ei ole, muidugi on meeldiv. Sest ega neid sõite ju väga sageli ei ole ja kui veel väga sõbralikult kutsutakse, siis väga hea meelega kaminakse. No ja eriti kuna möödunud aastal oli jogooril suure ringreisi raames samuti selle festivali sees esinemised Kaliningradis, siis ei olnud see kutsemite kuulujutu põhjal, vaid ikka otseste heade muljete põhjal. No eelmine aasta jah ma ei tea, kas me sattusime sinna võib-olla pool juhuslikult festivalile, aga nagu hiljem välja tuli, et meie kontsert oli selle festivali viimane kontsert ja tookordse juhtkonnaga seal tekkis niuke tore kontakt ja, ja kuidagi nad ütlesid, et me kutsume teid järgmine aasta kindlasti tagasi. Ma mõtlesin küll, et noh väga toredad viisakad inimesed. Aga siiski kutsusid tõepoolest. Jutt on festivalist merevaigust kaelakee, mida nüüd võib juba nimetada tõepoolest traditsiooniliseks. Käesoleval aastal viidi see läbi neljandat korda ning kestis 15.-st 26. maini. Nende 12 päeva jooksul elas kogu Kaliningradi oblast muusikapidustuste tähe all. Kaliningradist, Tšerni Hovskis, sellinogratskis Vetla korskist, Sovetski, Paldiskis ja oblasti teistes linnades toimus selle aja jooksul üle 50 kontserdi ja loomingulise kohtumise. Kaliningradi filharmoonia kunstiline juht Nikolai Luganski ütles, et festivali merevaigust kaelakee idee on ühendada balti liiduvabariikide Leningradi ja Kaliningradi kunstilised jõud ühistel muusikapidustustel. Kuid aasta-aastalt külalisesinejate ring laieneb, neid tuleb kaugemaltki. Seekord on külalisi Moskvast on Poola helilooja tšeslav Meer kelle loominguline õhtu leiab festivali raames aset esineka tšuktši-eskimo ansambel, ergeerun. Gruusiast tuleb orkester, Eero. Festivali geograafiat püütakse laiendada ja rõõmuga võetakse vastu iga talent, kes sõidab merevaigumaale. Meie segakoor esines festivali raames teist korda. Kas kutsute sageli samu interpreet korduvalt? Nikolai Luganski ütles, et meie segakooriga peab Kaliningradi muusikute pere end juba sõpradeks ja kohtumine on alati suur rõõm ka järgnevatel festivalidel. Nii häid sõnu meie kollektiivi kohta on muidugi hea kuulda jäid, see polnud paljas külalislahke viisakus, seda kinnitas ka publiku maruline aplaus. Ning eks räägi lugupidavast suhtumisest seegi, et festivali merevaigust kaelakee avakontserdi alustas ja lõpetas Eesti televisiooni ja raadio segakoor. Avakontsert toimus Draamateatri suures kolme rõduga saalis, mis oli inimesi tuubil täis. Kõik oli väga pidulik, see oli nagu suur festivalikülaliste paraad. Ja ehkki kontsert oli hästi pikk ning osavõtjate esinemisaeg piiratud, ei mahtunud siiski kõik festivalile kutsutud külalised avaõhtul esinema. Naguniisuguste suurte garaat kontsertide puhul sageli kipub olema. Kannatas singi kava, kirevuse ja stiilide segu tõttu. Taheti haarata võimalikult palju. Siin oli läbi isegi koorilaulu, ooperit, operetti, balleti, kammermuusikat, mustlasromansse. Kuid publik võttis pakutu kõik tänuga ja kaasaelamisega vastu ning küllap aitas see esmane tutvus külalistega paljudel Kaliningrad lastel otsustada, mida arvukatest festivali kontsertidest enda jaoks välja valida. Suure aplausi teenis Moskva filharmoonia solist rahvusvaheliste konkursside laureaat Rodertlesitsian eriti Armeenia rahvalauluga, hakkasin armastama Roosi lindistuse tehniline kvaliteet muidugi stuudio ega võistelda ei saa. See on tehtud saalis kassettmagnetofoniga. Aga antagu see andeks, laul on ilus. Ainsaks Kaliningradi enda esindajaks oli avakontserdil kammeransambel muusika 20 viiul, klarnet ja klaver. Nende mängulust ja kaasaelamine esitatav aga oli lihtsalt vahva. Lindistus jällegi saalist. Tango valss, Räkk tain, Stravinski sõduriloost. Pärisin Nikolai Luganskilt Kaliningradi filharmoonia juures tegutsevate muusikakollektiivide kohta. On kogu maal tuntud kollektiive nagu džässrokk kammeransambel, Arsenal vokaal-instrumentaalansambel, Atlantic ja Balti kajakad. Siis veel estraadiansambel Baltica, elektroninstrumentide ansambel ja lüürilise põhikallakuga estraadiansambel meridiaan 20 nimetatud nii Meie Nõukogude Liidu kõige läänepoolsema 20. meridiaani järgi, mis läbi Kaliningradi oblasti. Ja muidugi noortekollektiiv kammeransambel muusika 20, mida äsja kuulsime ja mille nimetus kiitleb ära, et eesmärgiks on propageerida 20. sajandi heliloojate loomingut. Ansamblile on kujunenud oma kuulajaskond. Nikolai Luganski avaldas lootust, et kujunevad ka oma heliloojad, kes hakkavad selle kollektiivi jaoks kirjutama. Ja võib-olla kuulub ta isegi nende hulka. Filharmoonia kunstiline juht Nikolai Luganski on praegu Kaliningradi oblasti ainus professionaalne helilooja kelle juhtimisel tegutseb küllalt suur grupp Loomingu huvilisi. Ta kirjutab mitmes žanris. Muide, kaguri muusikat valmistab ette oma esimest autorikontserti, mis jõuab kuulajate ette loodetavasti järgmise merevaigust kaelakee ajal. Nüüd aga tagasi äsjase festivali juurde. Rahvusvaheliste ja üleliiduliste konkursside laureaat Grigori seigin on ka meie fonoteegis rikkalikult esindatud kuulakem tema esituses allegro Vivaatset Handowskini viiulizonaadist number kolm. Väga võluvalt esines suure teatri solist vene NSV teeneline kunstnik marineegasvašviili. Nagu hilisematest jutuajamistest selgus, võtsid paljud avaõhtu külalised kindlalt nõuks minna. Tema kontserdile. Kuuleme emotševariaani laulu kodumaa küll jälle kassettmagnetofoniga lindistatud. Teine suurem külaliskollektiiv meie kuuri kõrval oli nimekas Moskva kammerorkester. Meie vabariigiski korduvalt esinenud. Orkestrit juhatas Vene NFSV teeneline kunstnik, riikliku preemia laureaat professor Igor Bezruudney Bach, kuraan Kavot ja šarlana orkestri süüdist number üks. Esinejate paraad jätkus balletibaarid suurest teatrisse Vilniusest Moskva operetiteatri solistid, ooperisolistid pöörase, lausa rõdusid värisema võtva aplausi teenis Leningradi ooperisolist Galina kaarega kelle repertuaaris olid seekord vanad romansid ja mustlaslaulud. Ilmselt oli ta kuulajate hulgas juba varem tuntud. Seda reetis ootusärev kahin, mis saalist enne tema lavale tulekut läbi käis. Meie fonoteegis Galina kaariva laule ei ole. Ja ka minu magnetofon püüdis enam kuulajate vaimustus ohkeid, kui see asjale kasuks tuleb. Niisiis jääb tema esinemine tänasest saatest välja. Jaana ehk avakontserdiga lõpp teha ning minna edasi meie oma segakoori kontserdi juurde. Õieti oli tegemist poole kontserdiga teise poole, samal õhtul täitis Moskva kammerorkester seed kuuri esinemised nende kahe õhtuga piirdusidki oli üllatus, mis selgus alles kohapeal. Ants Üleoja. Ootused olid võrdlemisi paljulubavad selles mõttes, et kokkulepped olid läbi telefonide ja läbi telegrammide siin niisuguseid, et me olime sunnitud päris tugevasti ette valmistama, kulutasime päris kenasti aega. Nii kahe erineva kava väljatöötamiseks tegelikult kõike realiseerida ei saanud, praktiliselt Me saime realiseerida. Ütleme, oma ettevalmistustööst umbes poole, kuidas inte publikuga rahule? No ega ei saaks öelda, et see publik oleks halvasti või vastu võtnud, ma mõtlen just esimest esinemist, see oli siis nagu festivali avakontsert. See toimus teatrisaalis. Noh, tavaliselt oleme harjunud sellega, et teatrisaalid on laulja jaoks sageli küllaltki ebasobivad, tähendab Draamateatrisaalid aga see saal oli siiski kena akustikaga, nii et selles mõttes ei olnud sugugi ebamugav mitte laulda. Vastuvõtt tundus olema päris päris korralik, need mulle tundus, et see publik ei olnud mõistmatu, muusika suhteliselt teine, esimene oli ohvitseride majas, saal oli muidugi suur ja ja väga kena, aga kõlaliselt oli ta tunduvalt kehvem eelmisest. Seal oli laulda küllaltki ebamugav ja ma kujutan ette, et ega seal ka kuulata väga hea ei olnud, sest see on niisugune reegel kipub olema, et kui laval tunnevad lauljad end kehvasti, siis siis on saalis ka kehv tunne, sest hakkavad häirima igasugused pisi veaksid ja asjad, kõik need tulevad nagu saali väga teravalt välja. Selles mõttes oli muidugi eelmise aasta saal ideaalne. Huvitav ongi võrrelda seda. Eelmine aasta olime seal ma nii-öelda tundmatud suurused, neid keegi ei teadnud, välja arvatud võib-olla üks kohalik dirigent ja tema koor. Dirigent on juhuslikult mu koolivend siit Tallinna konservatooriumi päevilt, aga tänavu oli kuidagi jah, sellel aastal oli rahvast väga palju. Nii et nähtavasti Eesti kooriühing oli seda üritust väga südamega, nukud ja meid selles mõttes tublisti aidanud, nii et suur tänu nendele. See, mis Ants Üleoja ütles saali akustika kohta leidis kinnitust ka kontserdikuulajaid küsitledes. Muusikakooli õppejõud Andrei Baskin kuulas meie koori ka eelmisel aastal. Andrei Baskin mainis positiivse joonena repertuaari täielikku uuenemist, mis teeb igale kollektiivile au kuid saali halva akustika tingimustes. Koor kõlas seekord möödunudaastasega võrreldes mõnevõrra halvemini. Nii dünaamilise ansambli kui ka häälestuse mõttes. Kuid üldiselt jäi ta kontserdiga rahule. Ütleb, et kõige rohkem meeldis repertuaaris väga tänapäevane koorimuusika kaasaegsed väljendus ja ettekandevahendid. Ja hea oli see, et sai üsna põhjalikult tutvuda Eesti kooriloominguga. Kahju, et kontserdi lühiduse tõttu ei olnud Vene ja teiste vennasrahvaste muusikat põhjalikumalt. Oblasti kutsehariduskoolide laulu ja tantsuansambli kontsertmeister Nataša Snernova on korki konservatooriumi kasvandik. Tema jaoks oli tõenäoliselt repertuaar küllalt uus. Kooriühingus eestlejad Valentina Sõhkkova ja Tatjana pitskurova avaldavad oma muljeid kontserdist. Koori kuulates tundus, nagu istuks suures ooperiteatris, meeldis väga. Lühidalt öeldes, kuur esitab muusikat suure algustähega. Elavas ettekandes kuulsid nad meie koori esmakordselt. Meeldis väga huvitav kava. Tehniliselt hästi viimistletud ansambel, hea kõlailu. Ja eriti tõstetakse esile Brazinskaze laulu kõrtsis väga elamusliku ja värvikat ettekannet. Te olete nüüd öelnud palju head, aga kindlasti on ka mõned puudujäägid. Heasoovlikult kuulajad ütlesid, et mis ebatäpne oli, see oli ainult juhuslikku laadi ja üldine mulje on väga hea. Nüüd aga küsimus teisest vallast, millega tegeleb teie Kaliningradi kooriühing? Kooriühing tegeleb koorilaulu propagandaga nii hästi oma piirkonna kui ka külaliskooride propageerimisega. Kooriühingu juures töötad kapell, mida juhatab Tallinna konservatooriumi kasvandik Hugo Kruusmann. Kontserdikülastajad märkasid ühiseid dirigendi žeste. Tallinna koolkond on tuntav. Kaagapelli repertuaaris on vetiku nokk, Türn. Kahjuks olid Kaliningradi meeslauljad parajasti ringreisil, muidu oleks kaks kollektiivi võinud kohtuda ja selle laulu ühiselt toda. Aga loodetavasti on kohtumised ees, sest Kaliningradiga Dell soovib väga osa võtta meie laulupeost. Ja meie kuuri kutsutakse kohalikule kooriühingule ikka ja jälle künda. Niisiis, küsitletute ja loodetavasti ka teiste saalis viibinud muljed kontserdist olid head. Küllap oleksid olnud veel paremad, kui oleks saanud esitada terviklikku kava, tutvustada koori ulatuslikku repertuaari laialdasemalt kui seal oleks olnud parem. Samad mured olid kindlasti mitmetel teistelgi festivali külalistel. Uue publiku ette astudes tahaks ju igaüks välja panna parima, mis võimalik. Esinejate rohkus pole alati voorus. Paika peab vana tõde, pigem vähem, aga paremini ja põhjalikumalt. Kuid igal aastal saavad festivali korraldajad kogemusi juurde ja eelmiste aastate vigadest õpitakse. Koorile oli tore sõit, seekord majutati kollektiiv suvituslinnas wet Lugorskisse. Ja ei leidu vist ühtegi lauljat, kes poleks valgel liivarannal hoolega adru sorinud ning merevaigutükikest kaasa toonud. Kiiks ei jätku neist kellelgi. Festivali merevaigust kaelakee meenutamiseks aga küll. Ka festivalikorraldajate aukirjad kogu kollektiivile ja peadirigent Ants Üleojale meenutavad neid tuuliseid ja päikeselise päevi merevaigurannal.