Optimistlik sonett. Neid muresid ei olegi nii paksult, mis sest, et vahel argine näib elu. Et hing sul vahel lampijad jalgatatsub. Et kõrv ei kuule. Häirib fakatelu. See, kes on ületanud argiilma pelu võib tihti mõtet koondada, et laksub. Talv, kestab sisemine keskust elu ka siis, kui sarvik ise südant katsub. Kes suveleitsakus võib tunda talve kargust, kes talved uisus usub haljusesse, see tallab surma. Tallab elu argust, ei usu ühteda, vaid usub paljudesse. Nii nagu aastaaegu aastaks kokku Liimub. Nii hing tal mõistusega lauseks liitub, riimub.