Vana aasta eelviimasel päeval istusime valda ja Mart Raua kodus ja nagu sa sagedasti juhtub, läks jutt kohvitassi juures tööasjadele. Medaastat hellitasid mind niisuguste mulle väga meelepäraste töödega. Ma tõlkisin Stalingradi nootoni. Ja siis tuli vahele nisukene tööd, millega mul olid väga erilised suhted, ma räägin sellest sellepärast selle töö ma lõpetasin küll 74. aasta sügisel, aga see raamat on ilmumata. See oli nimelt eetel Vonnitši kiin. See raamat on eesti keeles sõjajärgsel perioodil ilmunud. Aga ta on nüüd ammu igalt poolt otsas. Leiti, et on vajalik teha uus tõlge. Ja niimoodi ma teatud mõttes raske südamega võtsin selle tõlkida. Ja selle niisuguse raskel eelaimdus seal oli tõesti kah nagu oma põhjus. Samas see vahekord selle teosega kujunes tõlkimise käigus väga eriliseks. Tõesti mõjub see, kuidas teos on, väga armastan, kui on lõbusam ja niisugune optimistlikum teos. Aga ehk ikka oli niimoodi, et see teos mõjus minusse niivõrd sügavalt ja emotsionaalselt, et ülemöödunud sügisel, kui me olime Mart rauaga maal ja kui peaaegu kõik päevad ja ööd ladises vihma sadada ja kui ma selle teose viimaseid peatükke eriti viimast peatükki tõlkisin, siis mul tekkis tõesti niisugune väga suur närvipinge. Ma väga sügavalt hindan seda teost, mis käsitleb Itaalia revolutsionääride tegevust möödunud sajandi keskpaigas. See ilmub leid sellest sarjast tuleval aastal, eks ole, noorsoosarioosse. Ja see hakkas sellel kevadel. Enne maale minekut tõlkisin mina ühe oma lemmiku kurtvanne koodi näidendi Õnne sünnipäevaks, Wanda do. Mulle see näidend väga meeldib, ma teda väga tahtsin tõlkida. Soovitaksin nendel, kes kas on lugenud seda või, või veel loevad kah tutvuda. Volne kuuti eelmise eesti keeles ilmunud teosega romaaniga tapamaja korpus viis. Bonne kuut Ameerika kirjanik, saksa päritoluga, on väga kaasaegne selles mõttes, et tal eriti huvitatud teaduslik-tehnilisest progressist kirjandusraamatut peavad aitama inimesel elada nii või teisiti inimest kuidagi rikastama ja volle. Kuut on mulle meeldinud, sellepärast et tema oma teostesse panid mõned niisugused juhtlaused või mingisugused viisid mis kuidagi mind panevad ka mõtlema selle just su elu suht äsja tülli. Näiteks tapamaja korpus viis on peategelane ma seina külge pannud ühe juhtlause mis kõlab järgmiselt. Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha. Ja tõesti, kui meil on tarkust teha vahet selle vahel, mida me saame muuta ja julgus neid muuta, siis ma mõtlen, täidame oma osa. Nii, nagu oleks vajad. Täipoolne kuut ütlebki, et selles tapamaja raamatused meenutades minevikku ja kujutledes tulevikku, tuleb endalt küsida, milline on olevik ja milline on inimese osa sellest kaldal. Praegu me nüüd on jälle tagasi hüppeklassikasse. Seekord tuli mul võtta hästi suur töö käsile. Täiesti niisugune tunne, nagu hakkaks üle ookeani ujuma, ma olen seda ujumist juba alustanud. See on nimelt Dickensi kaasaegse inglise kirjaniku George Eliot, tan. Naisterahvas oli Maryann Johns oli tema tegelik nimi, aga idioot Helijoton pseudonüüm, tema suur mahukas romaan Veski flossi jõel, see ilmub arvatavasti õige mitme aasta pärast varamu sarjas. Küllap seal siis vara, Moosed ja lugeja saab temaga. Mart Raudistub vaikselt laua teises otsas, praegu. Ta on viimasel ajal kaunis Napisõnaline ma ei ütleks justest salalikumad tööde-tegemiste suhtes ja mulle tundub siiski, et, et kangesti luule kipub tema ümber nagu liikuma ja tema sees olema. Mida on muidugi väga-väga armas nähe ja kuulata, sest luule on siiski nagu elu pühapäev minule. Kes ma neid ootannia loen, aga muidugi ma arvan, et mitte tegijale, kellele ta võib olla kaunis raske töö. Kunagi oleks ehk isegi uskunud, aga. Kirjutasin ühe tsükli, haikusid. Seda ma ei ole varem teinud. Esmakordselt ma proovisin seda vormi ühes nisusesse, repliikide laadis või tsipa sapiirilises laadis. Seda ma ei ole avaldanud, ei ole. Jällegi küsijale ulatanud t puudutab neid kõiki nimelisi asju ja just asju ennekõike muud. Ja üsna tihti minul, kes ma Täpsust ja sõnatarvitamise täpsust olen püüdnud vääriliselt ülesande kõrgusel hoida. Tihti on tundunud, et et need nimelised nimed kuidagimoodi mõranevad ja asjale lähemale ei vii. Ja siis see esimene haiku vormi katse, mis õieti ei ole ju haipulaati sugune kriitiline ütlemine. Haikulaad on ikka, oli niisugune idamaiselt puhtalt lüüriline lugu, aga esimeseks käeharjutuseks selle väga lühikese vormi vormi tarvitamisel see saia, märkisin sinna selle tsükli pealkirjaks just nime nimelismi nimed on nimed, nimedes nimelistes, mõrrad, mõneski. Nülgis Parkis müüs kunagi pasta nahka firma Koidula. Langevad kuused tüves müriseb terra mootorsaag troorba. Soolased tormid, tursatünnide Rapmed, Frederik šoppa. Olümpialinn kommi närimiskummi kuulutab kale. Sõnad ja nimed. Hoidkem puhtana, nende tähendus tuuma. Tihti ju loeme ja ja, ja kuuleme ja vaatame teleruudust. Kui palju sõnu tarvitatakse, et vaatajaid lugejaid kuulajaid veenda, et tega midagi suurt ütelda ei olnud. Mina vähemalt olen püüdnud seda lühemalt teha ja see haiku vorm on edaspidigi või nii rööbitigi mõned niisugused katsed teinud, et lihtsalt teinekord ühe mõtte või ühe meeleolu. Mõtlen, et ma ei anna talle rohkem ruumi kui neli rida ja ja, ja tuleb ka. Kuidagi toim. Siin leiaksin paar niisugust näidet. Miks mul võpatas kulmukurd. Sähvatas OK, Katarkelik valu. Mõnikord mõte, kui tormimurd käib üle kasvava salu. Teine rasket hingata on teede tolmud, suurte teede tolmud, liiati ihuüksi seda olen olnud hinge üksi, mitte iialgi. Ja kolmas rakus kämbla pärast häbi. Ärgu tundku keegi. Papita saab, pagan, läbi sepasday seegi. Aga nii tõlkimise juures on teil vahel vajadus olnud ka Mart Raualt küsida mõnda sõna. Ei ma olen temalt hästi palju abi saanud, eriti tõlked varasematel perioodidel, kui ta mõnikord kohe vahetasin, luges ja, ja näita osutas puudustele. Aga mõnikord on ju niisugune niisugune koht, et sa ei jää, et et sa jääd toppama ja kuidagi sai ja mõtled ja mõtled ja siis vahel peame, peame aru ja tema tema sõna leidmine on ikka väga-väga suur. Muidugi, palju ma teda tülitada ei taha, aga, aga kui on niisugused niisugused sõlmpunktid, siis siis näiteks ükskord ühelt räizzeri novellile ammu kunagi tõlkisin, neid, oli niisugune päälkiri, kass sai noh, sõna-sõnalt tõlkides kassa ei astuks minu salongi, mitte ei teadnud, et mis see tähendab, kas ei astuks minu salongi uljubookindu Maltale pärast minu inglise keele õpetajaga, armas, kadunud hoon tegi mulle selle asja selgeks, ütles, et see on üks tuntud inglise lastelaul, kas ei, tuleks mulle külla, ütles ämblik kärbsele. Ja nii ma paningi, kas ei, tuleks mulle külla pärast seletus. Aga ja oleks ju võinud tõesti nii palju vabamaks seda asja teha, et panna tule mulle tulemuslik sekenematenson, teenslõued, ummiskingad, vaat see oleks olnud, voib olla, kui nüüd nii palju vabadust saab lubada endale, et meie rahvuslik vastu sellele ja selle pakkus Mart Raudsisu ja tema ütles pärast, et võtate, et see oleks olnud õige sinna panna, tõesti, see oleks olnud õige. Aga sellest tõlkija peab nüüd ennast kaunis ikka pidevalt täiendama ja värske hoidma ja üks suur ammendamatu varaait on siiski rahvaluule. See kuidagi siis sadestub see need teadmised ja, ja väga tihti ta hüppab siis õigel ajal välja ja on käes, aga mõnikord siiski kuidagi ei tunne mulje huvitavalt olnud, väga suureks häbiks Saareste sõnastik, mõned ütlevad, et oh seda saarestik on nüüd hakatud liiga pruukima. Mina ütlen, et saareston siiski hindamatuks jää ja ütlen ka seda, et väga tihti ma ei leia saarestist, aga kummale tähenduse läbi lugenud, siis naljakas küll, et see, mis seal saarestik ei ole ja mida mul vaja, see, äkki mul tulijat. Kui te nüüd vaheldate oma tõlkepraktikas kaasaegset ja, ja klassikalist tõlget või kirjandusteost on seal mingi oluline vahe ka tõlkimise enda seisukohalt. Nii muidugi on raskemaid ja kergemaid teoseid klassikalises kirjanduses ja kaasaegses. Aga mis nüüd on niisugune, mida võib ütelda ühin. Kõigele klassikale on see, et sõnastikud, entsüklopeediad aitavad lahendada peaaegu kõik küsimused. Oma tõlketöö raskus, jää ja leidmine, jäädi vaatsuse saavutamine, see on muidugi iseasi, aga see, et saab peaaegu alati tead, millest seal juttu on, ma olen kaunis kaua aega tõlkinud. Kui ma klassikalist teost tõlgin, siis mul väga tuleb kasutada sõnaraamatut. Kaasaegsete teostega on teistsugune probleem, siin on niimoodi, et vahel komistab niisukese sõna otsa lihtsalt teed ja vaatad, näed võrdlemisi suurt vaeva, ajad kõik suured ja paremad sõnastikud läbi, küsi tühi ja teise käest ei, ei tea. Ja pärast võib-olla tõesti ainult ainult mõni inglane või ameeriklane võib sulle öelda, mis juhtub olema mõni nohu, sall või või mõni pabelzerviet võimeni lihakonserv, millel on niisugune nimi. Et tõesti tõesti ainult et nende, nende käest saab teada, kes on, on elanud, see on kaasaegse kirjanduse tõlkimise üks raskusi. Teine asi on see, et varemalt, isegi kui klassikalistes teostes oli erinevust, näidatakse kirjakeele ja, ja ütleme niisuguste keskklassi inimeste rääkimise ja lihtsamate inimeste rääkimise vahel. Aga see on siiski teistmoodi antud kui praeguse aja Argo või nagu ameerika ja inglise keeles nimetatakse seda släng. Ja siin on meil õige suured raskused selle slängi edasiandmisel, sellepärast et Eestis on väga vähe. Ar kood on võib-olla viimasel ajal niisugune see suuremaks läinud, see selle kasutamine ja aga üldiselt on, on võrreldes inglise keelega vähearenenud meie keel, niisukese argoorlikkuse poole murrete kasutamisel on vajalik väga suureks ettevaatuseriti see, et näiteks lõunaeesti murdeid võru murret ei saa peaaegu üldse niimoodi, et sa panid mõnele tegelasele murde suhu, ütleme niisuguse kirjakeelse teksti vahele võru keelega peab olema väga ettevaatlik. Küll aga saab näiteks pügmal joonisma kasutasin Kuusalu murret, Ambla noh, ütleme Kesk-Eesti oma kasutada. Ja muidugi ma alati imetlen ja austan seda, kuidas Olev Jõgi on osanud selles tõlkes igapäine asi kasutada saare murret, nii et et muidu see murde kasutamise libedal teel on tema küll väga hästi ja väga, väga nauditavalt toime tulla. Te kolisite linna tagasi alles hilissügisel. Kuidas suvi tõlketöö seisukohalt oli, oli viljakas suvi. Ma ei või ütelda, et tänavune suvi oleks mul töö poolest olnud kuidagi eriti edukas. Ma õieti jäin takerduma natuke ühe tööga, mida ma arvasin, et, et mul on nii keelelises mõttes kasulik võtta ja muidu kah abistada, nimelt see on tegemisel inglise-eesti frasioloogiline sõnaraamat ja õige mitu kuud sellest suvest. Ma tegelesin sellega, et ma vaatasin läbi seda sõnaraamatut, see oli juba toimetatud seltsimees Bertlemi poolt väga hoolega. Ja selle tõttu ma kuidagi tundsin, et nagu mu töö on seal vähene. Ja seda, mis minult oodati just vanasõnade ja rahvalike ütluste osas. See on alati olnud kõige raskem punkt ja selles mõttes ma võib-olla ei olnud rahul sellega, mida ma seal teha suutsin. Muidu on minu viimaste aastate töö olnud mõnevõrra raali. Et ma olen läbisegi vaheldumisi tõlkinud inglise ja ameerika moodsat kirjandust ja klassikat. Minult on korduvalt küsitud seda, et kumba ma eelistan, kas moodsat või kirjeldust või klassikat. Pean ütlema küll, et ma parema meelega tõlgin kaasaegselt. Elu kulgeb nii hirmus kiires tempos ja võib-olla kaasaegne kirjandus vastab just rohkem sellele. Kärsitus selle, mis meie sees on ja osalt võib-olla ka mis minul iseloomu poolest juba on antud. Kui nüüd selle möödunud aasta juurde tagasi pöörduda, oli minul siiski väga meeldivaks reisiks kodulävel nii eemaleminemiseks, Muhumaale, Smuuli muhusse ja, ja, ja ka koguvasse jaga tema õuele. Seal tekkis natukse kurba mõtet selle kohta et need, kes seal vähemalt nii suvisel ajal ajutiselt seda asja juhtisid ja külalisi vastu võtsid tegid seda kuidagimoodi ilma erilise huvi ja armastuseta. Umbes selles vaimus, et kui teid vähemalt oleks 30 et siis võiks ju rääkida, et aga nii neljale inimesele korraga, et see ei tasu vaeva. Mul oleks jäänud sellest Smuuli memoriaalmuuseumist nisugune nukravõitu meeleolu kauemaks, kui ma ei oleks sattunud sealt õuest ühe armsa Muhu memme juurde, kes seal lähedal kalapunktis valvurina tööl oli ja temaga rääkisime nii palju südamliku ja kena jutu suulist hetk. Lihtsalt Zojakas vana inimene andis mulle palju rohkem kui see muuseumi filiaal. Kas teie peres on niimoodi, et aastast see töisem osa ongi suvine osa või? Mais ja juunis ma peaaegu kirjanduslikku tööd küll ei saa teha, siis on loodus annab palju ja nõuab palju ja, ja me oleme kaunis suured aednikud ja pärast kui Käärikul juba jäävad vähemaks ekskursioonid, grupid, kes seal käivad kooli õpilased ja õpetajad ja raamatut kokkutöötajat, siis tavaliselt on septembri teine pool ja oktoober hästi vaikne, välja arvatud tänavu tänavu käis kuni lõpuni inimesi, kuna ilmad olid eriti ilusad. Kogemata Kääriku praegu ei ütelnud, sellepärast et meie suvine koht, kus me oleme, mark, raua, lapsepõlvekodu, see ongi käärid, kuhu see on talu nimi ja kindlasti on ka see suusabaas käärikuga talu nimest tulnud selle tõttu vahel tekib meil ka niisugusi, arusaamatusi, nimetame teda nüüd Heimtali Kääriku. Tänavu käisid suured raamatukogutöötajate grupid Võrust ja paidest. Siis käivad kultuurikooli õpilased Viljandi kultuurikoolis, äkki on meid võtnud oma šeflus alla mõni kursus, nemad käivad vahel, teeme mõni tund aias tööd, siis kinnitame keha hea isuga, muidugi pärast värsket õhku tavaliselt toimuvad siis meil kirjanduslikud vestlused. On, nii et ma, jah, statistikat ei oska öelda, aga kaunis palju käib siiski rahvast, seda enam, et nendes. Teostes kirjanduslik Mulgimaa ja Sakala maja, mis on ilmunud, seal on see Heimtali Kääriku ära näidatud ja meil on oma vastar teeviit, nii et ikkagi meil teatud määral tuleb. Ja vahel on need endale kah väga, enamasti on kena ja huvitav rääkida. Aga mardi tööperiood? Ma arvan, et marki tööperiood on küll võib-olla pidev, sest minul kui perenaisel kodus tööd on ka palju ja, ja ma väsin õhtuks juba niivõrd ära, eriti suvepäev on nii pikk, et sa ei oska aru saadagi, kui kell on juba pool 12. Mardil on muidugi teistmoodi, näeb rohkem päikesetõusu, aga mina näen isegi päikseloojangut ka siis, kui ta on hästi hiline ja veel edasi, sest ma olen kuidagi kahjuks hommikune magaja ja siis nii me vahel on, et ei saagi väga palju kokku. Aga selle tõttu on siis kummalgi oma neli-viis tundi jälle niisugust privaatsus, ma arvan, et luuletajale Märdil vist liigub see mõte nii ikka üsna pidevalt, eriti tema armastab kalal käia ja, ja seenemetsas tänavu küll oli Lõuna-Eestis Põhja-Eestiga võrreldes hästi vähe seeni, meil on kuivad metsad ja nii et selle poolest me ei olnud väga. No minu päris tee on ikkagi katse oma ammu võlgnevas romaanis edasi jõuda. Samuti tuli teha mõningat redigeerimise tööd, aga mingit erilist suurt edenemist kahjuks ei olnud veel, ma ei tea, mida ma ootan. Ootan vist enda tugevamaks saamist ja nooremaks saamist. Aga nõudlikkus on kasvanud rohkem, kui võimed järele jõuavad. Ja see teeb asja mõneti raskeks. Möödunud aasta nii üldmuljete hulka kuulub küll ka. Et ikkagi veel ei ole ma sellest paratamatust vajadusest lahti saanud vahel mõni luulerida kirjutada. Kuigi on öeldud, et ega pärast neljakümnendat eluaastat seda mõistlik inimene enam ei tee. Ja üsna paljud ongi noorematest kolleegidest umbes nii. Nii näidanud, et see tavaliselt nii nii läheb. Milline on temal mitte ainult selle ilusa suve, vaid kuni oktoobripühadekünniseni ja esimestes tõsistest sügisepäevadest. Püüdsin tabada ühte sügise meeleolu mille pealkirjaks ma olen märkinud sügise mees. Ta elab seal sügaval sügise sees oma aastate all ära väsinud mees. Aga jälle ja jälle on tarvis tal minna oma läbi alt eemale, sinna aiast, sinna jälle kadakakepile toetab ta end, kus kuuskede kohin ja linnulänud jalg astudes vaevalt liigutab liiva. Puuoksad ei õlgu ei hõlmu, riiva küll, küll, aga käes juba päevade laen. Ta mõtleb, ent veelgi, las ringi kael, last, allan neid talla tuttavaid radu, saan vihma, näen lehe ja sadu. Nii parratu sügaval sügise sees, et kevadet enam kas ongi ees? Ei mingit mingit suurt kogust, aga lisaks nendele, mis selle möödunud aasta sees sirbis ja vasaras ilmusid. On mõned õigest lüürilisest vaimust kantud haigukesed veel olemas mis on suviselt Viljandimaalt ära toodud selle lõpmata toreda suve seest, mis meil tänavu oli ilmade poolest. Sini-Allikul kastsid sa vesivärvid suviseks taevaks. Teeäärses tolmus sõideti põldpüü surnuks teised jäid lendu. Põleb nii suur mets, aga vaid väikseid linde leiavad leegid. Tühjalt on hõlbus edasi jõuda, minna treppidest üles. Jää otsigu vett lumel, ükskõik kus olla. Kalendris on tall. Armas üksindus. Otsatul hulgal silmi näen enda ümber. Missugused on teie pere plaanid uueks aastaks? Meie elu käib viimasel ajal ikka väga rütmiliselt ja ma arvan, et ega ega uuel aastalgi, kui me elu ja tervise juures oleme, siis ikka aprilli lõpus, Buzz sõidame maale ja harjutada, harime maetaja, loodame võib-olla, et et meie õunapuude otsas rohkem nukult tänavu tänavu Viljandimaal ei olnud ja eks eks läheb see üldine töörütm ja tõesti nagu raske on midagi midagi ette öelda, selles suhtes. Selleks aastaks, mis veel uus on? Tahaksin endale ja. Ja sõpradele. Ja paljudele ütelda niisuguse lüürilise sõna Olgu heade või kurjade ilmadega vaata vette, mett, saia, mulda, päikesekülluse kuuma kulda ja taevas sinisemaks igast küljest tasainimesele Ps oma maamullast ja jumala süljes tehtud silmadega.