Kui kogu rahvas Sakslaste harvad miinid Nuutsatusid vingumise ning lõhkesid heledate popsudega külmunud maal. Taevas polnud ollagi, üleval tuli kleepuv ning siis läbi riiete kontideni imbub lumelörts. Eemal nagu vettinud nakkiate eesriiete taga kollendasid Aleksejev kka küla põlevate hoonete leegid maaga, millel polnud oma valgust, sulas ühtseks eraldamatuks hämuks. Juba paarisaja sammu kaugusel. Nooremleitnant Albert kariste oli rühmaga liikunud positsioonilt positsioonile ja oli nüüd eelkaitses. Rühma kaks raskekuulipildujat olid kohtadel ja jaoülematele olid kätte antud. Tule ülesanded. Niimoodi alustab Aadu Hint oma laastugranaadid ilmunud sõja ajal almanahhi sõjasarv ja hiljem kogus metshaned. Selles on kirja pandud suhteliselt lühike ajahetk ühest sõjapäevast kuid need minutid, millest juttu kujunesid kangelaslooks Eesti rahvuskorpuse sõjateekonnal Velikije Lukis. Kuid kuulakem, kogu lugu ja nüüd mitte kirjaniku vahendusel, vaid loo kangelaselt endalt päev, millest jutt oli 21. detsember 1942 räägib Albert kariste. Päeval oli vaikne ja sama päeva õhtupoolikul alustasid sakslased ägedat tulelööki Meie kuulipildujarühma positsioonile küll miinipildujatest kahuritest ja automaatidest ja kuid õnneks ükski mürsk meid ei tabanud. Poisid naljatades ütles, et vanajumal on ka meie poolt, et ükski mürsk meid ei taba. Ja siis algas ka tankide mürin. Saatsin siis käskjala Ruusi ette luurele, vaatan palju siis sakslastel tanki on ja kui suurt ei jõudnud, nad meid ründavad roos tuli varsti tagasi, ütles, et sakslased tulevad meile peale viie tanki ja hulka automaatoritega. No meil oli kuulipildujad siis nõndanimetatud flankeerivad, tule jaoks seatud, lasime tankid tulla õige lähedale ja siis andsime kahest kuulipildujast meetris tuld sakslastele. Tankid tulid selle risttule alt läbi, aga automaatorid läbi ei saanud ja enne kui lahing algas, meil on niisugune omavaheline nõupidamine ja seal oli niisugune taktiline küsimus, et kui suudaksime automaatorid tankidest ära lahutada, tankid ilma automaatorid, Todon nagu kohmakad ja ei tule edasi. Ja nii toimuski, et Me saime automaatorid tankide ära lahutada, aga tankid üksinda tagasi tulnud ja läksid tagasi. No meil oli hea meel, et nüüd sakslane tagasi löödud. Kuid olime arvamused ega kauaks ja ei ole nii. Ja pead ja hakkas siis tankide mürin juba paremalt poolt, seal, kus oli 925. polgu esimene pataljon, murdis sealt kohe läbi. Aga vahepeal ma sain siis rooduülema kaudu abiks paluda. Tantoride kahur ja tuligi õigemini lähedale seadsime selle positsioonile ja nii kui esimene tank künka tagant üles tuli, viisi otse tulistamine tulistas selle põlema, tuli teine tank, kahur tulistas ka selle põlema ja tuli kolmas tank. Kas selle Kaur põleb, tulistas põlema otsesihtimisega, aga neljas tank tuli nii palju kõrvalt juba kaure saanud, seda tulistada, tormas kohe kahuri peale, lömastas kahuri ja selle juures olevat mehed. Ja viies tank sõitis otse meie Parempoolse kuulipilduja otsa ja lömastas sealjuures kõik mehed ja kuulipilduja ja siis tulid tankid koos automaatoritega õige minu komandopunkti lähedale. Tankid jäid teine, teine poore seisma umbes 50 meetri kaugusele, aga automaatorid roomasid edasi umbes 20 meetri kaugusele, nende hulgas oli ka eestlasi ja üks hõikesed. Andke alla poisid, et meie teel midagi ei tee, uueks aastaks saate koju. Ma ütlesin, et mitte mingil juhul alla meie ei anna ülemehe surnuteade, et sakslased edasi minna, aga elusalt meie nende kätte ei anna. Vaevalt sain ma seda öelda, kui minu ette mulla vallile kukkus, mingisugune must ümmargune ese, aarin selle pihku, vaatasin otsad punased ja tajusin kohe, et seal saksa granaat. Minu kõrval olev kaljulaid ütles ka sisse. Sakslane viskas granaadi nimme meeskonna selle tagasi, see lõhkes sakslaste hulgas. Lõhutut oli. Selle järel tuli kolmas, kel maad, see kukkus, gaasis kaeviku ääre peale. Sain sellest ka kinni ja viskasin tagasi Aneljastraat, granaat kukkus meie meeste keskele kah mõne selle kiiresti siis parema käega ja viskasin tagantkätt tagasi. Ja nüüd tuli väike vahe. Sakslased mõtlesid, et vist mõtlesid, et meiega looblim granaadid ja nüüd lõhkeseaded tulevad tagasi. Siis tuli viies granaat, see tuli mulle vastu rinda, aga selle ma sain siis parema käega haarata, viskasin tagasi. Jälle väike vahe ja siis tuli kuues klounaad. Sigukus jälle mul vastu õlga ja tahtsin haarata, aga enam ei saanud, kukkus ikka allapoole allapoole, nägin, et parema käega vana määrat haarata ei saa. Püüdsin vasaku käega haarata, aga enne saanud nii granaat oli vastu, maad arvasin pihku ja nii kohe lõhkes, purustas mul vasaku käe vasaku jala ja silmanägemise killud. Hiljem selgus olid silma taga. Ja, ja nii ma jäin seal eteks lamama, mehed minu juures küsis, et mis me nüüd teeme, seltsimees komandör, sa oled raskelt haavatud, et kas anname alla maade, see mitte mingil juhul alla ei anna. Tuliste kõik korraga hüpake sealt komandopunktist välja ja minge üks igaüks ise poole. Peamiselt just tahab pool ja nii nad hüppasid, viis meest hüppasid sealt välja, seda ma nägin, et kaljulaid langes vangi kohe ühelt kinnile. Me lõi saksa automaadipäraga pähe. Aga siis trass ja 12 meest, mis olid neid ma ei näinud. Kuhu nad kadusid. No ja nii, ma jäin lamama sõma. Verd tuli tohutult, nii kui oli see asi vaibunud sakslasest menud, vaatame tulnud kaevikusse action kontrollima oma olukorda, verd oli nii palju tulnud, et sinel oli märg kasuka, vest ja kampsun ja kuni särgin oli verd tulnud juba. Siis ma mõtlesin, et kui nüüd haavata taga järele ei sure, aga siis verejooksu tagajärjel kaotan küll teadvuse, siis koorisin vasaku käe paljaks ja lasin ära külmuda, 10 kraadi külma ja käsi külmus täiesti kondiks. Ja siis koorisin ta jälle uuesti kinni ja oli soe sellega, et sineli tõmbasin üle pea ja hingasin siis sooja õhku. Synen alla. Muidu oli päris külm oli. Ja niimoodi ma siis olin seal järgmise päeva õhtuni täpselt 24 tundi, siis seersant trass ja roodu sanitar tulid panid mentsis kand raami peale ja viisid tagalasse. Niimoodi lihtsalt ja näiliselt igapäevaselt sündiski kangelastegu kuid sellel näilisel on laiad tagamaad, inimese veendumus, julgus, otsustavus ja palju muud. Albert kariste kangelasteo kaja ulatus toona korpuse kõigisse allüksustesse innustades eesti sõjamehi, mitmekordistama oma pingutusi võitluses vihatud vaenlasega. Sangarite ennast autasustati üles näidatud vapruse eest Lenini ordeniga ja ka USA presidendimedaliga väljapaistvate teenete eest. Täna aga lähetame teele Haapsallu, kus Albert kariste praegu elab. Südamlikud õnnesoovid. Nelja päeva pärast tähistab ta oma 70 viiendat sünnipäeva. Palju õnne. Lahingud Velikije Luki all jätkusid, hakkas ju alles esimene rünnakuna ta lõppema. Kuidas tulemusi hinnata? Rünnak fašistlikul karnisoonile algas teatavasti 13. detsembril. Lahingusse saatis kolmanda löögiarmee juhatus kolm diviisi teiste hulgas ka Eesti seitsmenda diviisi. Algedu oli suurem 357. ja 257.-le diviisile, kes ründasid kitsas poolteise kilomeetri laiuses lõigus tankide ja tugeva suurtükitule toetusel. Nad tungisid linna ja vallutasid enamikku selle idapoolsest osast eesti seitsmendale diviisile. Esialgu suurt edu ei olnud. Vaenlane kaitses end raevukalt ründeala iga ruutmeeter oli tal varem hästi sisse lastud, mistõttu nõudis palju vaeva ja suuri ohvreid. Kas või tühisegi edu saavutamine. 300. laskurpolgu sõjameestele. Vanasti meeles Murakino nik kuulino ja Bogdanovski tulipunktidest kaela sadanud tule rahe. 354. polgu mehed aga mäletavad lahingu päevi Tarošenka küla all. Ütleme kohe, et esimesed kolm, neli sõjapäeva andsid valusa õppetunni. Ei olnud õiget sidet jalaväe ja suurtükiväe vahel. Suurtükid tulistasid küll linna, kuid jätsid purustamata vaenlased, šotid ja totid. Puudusi oli luure korraldamisel nii, et ei teatud, missuguste vastaste jõududega tuleb kokku minna. Tunda andsid komandöride vähesed kogemused ja sageli üsnagi paindumatu tegutsemine lahingülesannete täitmisel. Oli ju Velikije Luki ründamine nendelgi ootamatu tegevus sest väljaõppekuudel ei pööratud tähelepanu vaenlase kindluste ründamisele. Selles olukorras olid ohvrid muidugi paratamatult. Tagantjärele on muidugi tark kerge olla, kuid ilmne viga oli ka korpuse diviiside kasutamine mitme eriülesande täitmisel. Seitsmes diviis ründas siserindel 249. diviis aga asus kaitsel välisrindel. Korpuse komandör, kindral Lembit Pärn oli algusest peale sellele vastu olnud ja oli nõudnud visalt 249. diviisi üleviimist siserindele. See on Velikije Luki alla. Seitsmeteistkümnendal detsembril ta lõpuks selle loa sai, kuid ümberpaigutamine võttis oma aja uueks tugevaks. Rünnakuks valmistuti hoolega. Kolmanda löögiarmee juhataja otsusega tuli seitsmenda testi diviisi kõveldada 22 tanki ja vajaliku haru suurtükiväega. Koos seitsmenda diviisiga pidi rünnakule asuma ka 249. diviisi 900 seitsmeteistkümnest polk, keda tugevdati 16 76 millimeetrise kahuri ja 622 millimeetrise miinipildujaga. Hoolikalt mõeldi läbi väeliikidevahelise koostöö kõik üksikasjad. Uus rünnak algas eile 40 aastat tagasi, 18. detsembril 1942. Kaks ja pool tundi kestis suurtükiväe ettevalmistustuli. Kui eelmiste rünnakute aegu oli olnud nappus laskemoonast, siis nüüd laskemoona jätkus. Suurtükid tulistasid lahtiselt positsioonilt otsesihtimisega, nii et vaenlase tulepunktide tabamine oli ka täpsem. Kuid ootamatult loiult tegutses jalavägi kuigi vaenlase vastu tuli esialgu oli väga nõrk. Kohale oli tulnud 11 tanki, ka nendega koos ei suudetud midagi märkimisväärset ära teha. Päeva jooksul jõuti edasi vaid paarsada meetrit, kuid öösel valgusid mehed lähtepositsioonile tagasi. Tekkis mitmeid pingelisi momente, kus mehed sattusid vaenlasega käsikähmlussesse ja ilmutasid suurt vaprust, kuid üldpilti see ei muutnud. 19.-st kuni 21. detsembrini tehti korduvaid rünnakuid, kuid edutult ja suuri kaotusi kandes. Edu hakkas samm-sammult tulema ja 23. detsembril löödi fašistid lõplikult välja ning kuulino sovhoosist edukamat hakkas arenema peale Dunca linnas, eriti surnuaiapiirkonnas. Kuid hulk raskeid lahingu päevi seisis veel ees. Muide, on üks sündmus, mida tuleks veel meenutada. Nimelt 15. detsembril pöördus Nõukogude väejuhatus sisse piiratud garnisoni juhtkonna poole ametliku ettepanekuga relvad maha panna. Oli ju selge, et Velikije Lukis sissepiiratud saksa garnisonipäevad on loetud ja ta likvideerimine on ainult aja küsimus. Milleks siis veel asjatud ohvrid? Selle ettepaneku toimetasid sisse piiratud garnisoni staapi kolmanda löögiarmee staabi ülesandel leitnanti Xiskin ja Smirnov. Meie ettepanek lükati tagasi, sest vaenlane ei olnud veel kaotanud lootust, et piiramisrõngas väljaspoolt läbi murtakse. Seejärel pöörduti lendleta kaudu vahetult saksa sõdurite poole, milles muuseas kirjutas. Tati vastavalt rahvusvahelistele sõjapidamise reeglitele pöördus Nõukogude väejuhatus saksa väejuhatuse poole ettepanekuga relvad maha panna. Punaarmee väejuhatus deklareerib, kes end vangi annab, see ei ole enam meie vaenlane. Oli siis neil lendetel ka tagajärgi nagu hiljem selgus, siiski oli kuigi mingit massilist vangi andmist kohe järgnenud mõjutas meiepoolne üleskutse tugevasti vaenlase võitlusmoraali nagu vangi langenud, teatasid ja nagu hiljem selgus, trofee dokumentidest oli fašistliku garnisoni juhtkonnal raskusi distsipliini säilitamisel sõdurite hulgast. Nende teadvuses hakkas järjest tugevnema arusaamine, et vastupanu on mõttetu. Kuigi iga sõdur on lahingus tähtis tegur, pole tema siiski see, kes suuri asju otsustab. 13. detsember põrgu 15. detsember lumi, kõikjal hirmus tulistamine. Kuueteistkümnes detsember pommid purustavad kõik hirmus päev, otsatu hirm. 23. detsember vahiteenistus, nälg iga päevaga üks tugipunkt vähem. 26. detsember põrgu suured kaotused. 27. detsember õudne Stalini oreleid hulgana. 28. detsember veel hirmsam kui põrgulennukid annavad omalt poolt lisa. Fašistliku sõduri Joachim paungarteni päevikust, mis sattus meie vägede kätte Velikije Lukis 28. detsembril 1942 Vaenlane tundis hirmu, sest punaarmee relvade tuli läks ka Velikije Lukis iga päevaga võimsamaks. Eriti kartis ta nõndanimetatud Stalini oreleid, nagu Nad hüüdsid, meie katjušasid. Sellele tugevale relvale polnud tal midagi vastu seada. Kuigi 1943. aastal tuli sakslaste relvastusse kuueraudne reaktiivkahur Neebelverfer. Eesti keelde ümberpanduna uduheitja on sassi käsutuses neid igatahes polnud. Kuid detsember 1942 missugusena on ta jäänud meie sõjameeste mälestustesse. Täna on meie vestluskaaslasteks seitsmenda diviisi 27. polgu mehed. Muide, seda polku nimetatakse ka korpuse vanimaks, kuna see formeeriti Uuralites kõige esimesena. Kuidas käis 27. polgu teise pataljoni käsi Velikije Luki lahinguis? Sellest räägib pataljoni komandör, toonane vanemleitnant Oskar Andrejev. Aga enne olgu öeldud, et esimene lahingupäev pataljonile tulemusi ei andnud, aga edasi. Järgmine päev oma miinipildujaroodu toetusel fänni juba edasi paarsada meetrit. Aga see oli ka niisugune positsioon, kuhu need jõudsid, lage väli ees. Kaevuda ei saanud, kuna Veliki Luki ümbruses üldse on pindmaastik savine ja ta oli nii nagu tina külmunud, et ei võta, kang ei võta midagi, tuli jälle tõmmata tagasi ööseks ja siis hakkasime tegutsema. Ja see meil ka õnnestus, muidugi ka mitte korraga ja samuti juba meie parema tiivarühma mehed, see oli viies rood. Kuues Rood, jõudsime bar loo külaservani välja ja sealt oli juba ka hea tulistada Seeblisi külad. Ja meie mehed siis grupid haaval juba öösi võtsivad pas loo küla ja Seeblisse külaserv oli meie käes. Vaenlased teine kaitseliin. Siin oli meil võrdlemisi hea positsioon. Vaenlase kaevikud muldonnid, kus mehed said varjuda. Tõsi küll. Need muldonnid olid kõik avaga, tähendab uksega kõik vaenlase poole. Ja need üksused, kes komandör teel kogenud kasutades neid Luldonnisid ja muidugi käisid sisse ja välja. Seda vaenlane muidugi nägi ja seal sel puhul ka said kannatada paljud mehed selles pataljonis staap asus Seeblise külast lääne poolt natuke kalda sees. Suur sakslaste muldonni oli seal hästi kindlustatud. Cinzis saime korralduse üks kolmandik pataljonist anda üle 354. polgu käsutusse. Sinna läks viies Rood ja osa kuuendast ruudust kuulipildujaroodus, miinipildujaroodus ja vanemaks määrati sinna minu asetäitja poliitalal augus naaber ja staabiülemaks, nii nagu oligi. Vanemleitnant Rayang. Iga päev oli meil side, nendega nad sattusidki niisuguse koha peale. Surmaorgu. Võtsid osa tänapäeva nii ei ole unustanud seda surmaorgu, see oli pikk, niisugune lohk kael poolelt, künkad, mõned seal külad küladest muidugi midagi järgi ei olnud, jäänud olid ainult korstna varemed. Muidugi alguses mehed ja ohvitserid ei teanud, liikusid seda orgu mööda ja arvasid, et see on siis kaitseks nagu aga vastupidi. Veliki Luki serval lõunapoolses servalt oli valge maja. See oli mitmekorruseline ja telliskivitehas. Nagu hiljem selgus sellest valgest majast ja telliskividel tehasest kõik rasked kuulipildujad, automaatorid, kõik tegutsesid selle enamasti kõik selle surmaoru pihta. Ja seal olid 300. polgu niisamuti ka 354. polgu ja meepataljonis läksid, need olid väga suured kaotused. Nojah, tuligi kurb teade, et augus naaber sai seal surma. Sai surmaga päev hiljem. Staabiülem Rayang, vanemleitnant muidugi pataljonis kõik elasime seda läbi. Aga noh, sõda oli sõda. Surmaorg. Sai korralduse, et hakkab käima raudteeplatvormide peal kohandatud katjušade seadet. Neli patareid või neli seadet oli pandud platvormide peale vajaduse korral need platvormid ligines siis Veliki Luki ligi ja andke siis tuld sinna, kuhu vaja oli. Pataljoni staabi kaudu said sideme. Sul paremal pool tegutses põhja pool Velikije Lukit, diakon oli diviis ja selle diviisile oli juurde antud meie polgu kolmas pataljon. Nikolajevi juhtimisel. Ja selle diviisiga oli ka side, meil raadioside ja sealt saime ka kogu aeg tellimisi, kuhu anda Katjuša-tega tuld. Nii et see katjušade platvormid, mis liginesed vajaduse korral Philikki Lucyle andsid oma tulelöögid ära ja siis kadusid jällegi Toropitsi suunas. Nii käisid siis lahingud koostöös jaganud diviisi vasaku tiivaga. Oli siis korraldus? Vallutada raudtee, depo, töökojad ja ees oli meil küla veel Glinka küla, Glinka küla, Seeblissist ja pornokülast oli meil hästi näha. Enne Glinka küla ja siis Teppo töökodasid oli ka omaette lohk, üldse Velikije Luki ümbruses metsa ei ole. On lohud künkad, siis oli juba ka see eelis oli meil pataljonile antud suurtükiväe divisjon juba juurt andmed juba saime juhtida tuld sinna, kuhu tarvis oli, mis oli avastatud meie poolt vaenlased tulepunktid ja see juba nende pihta anda tuld. Veliki Luki all enne rünnakut, see oli midagi aeg, midagi juba 28. 29. detsembri paiku, kui me olime Seeblisse ja siis külas valmistusime rünnakule ja siin asi siiski venis. Ei olnud mõtet meil edasi liikuda, kuna naabrid jäid natukene maha meist. Ja tuli võtta vastu uus aasta 1943. aasta ja siis midagi, kas teisel või kolmandal läksime siis rünnakule. Seal olnud küllaltki kapitaalne ehitus ja sakslased, aga kõvasti panid vastu midagi. Kaks päeva ja ööd meil läks sõduritele enne, kui saime Glinka külasse sisse ja siis Teppu töökojad. Teepuutöökojad, kuid meie käes juba siis jaama pold tulid meile vastu tatari rahvusest sõdurid kes ka teiselt poolt see jama töökodasid vallutasid, see oli tatari jalaväe 47. brigaad, sõdurit, lembust ja oli hea meel ja nii siis jõudsime linna serva ja siin siis juba tulid teised väeosad ja siis diagonaaldiviis juba põhjast ja käisid juba linna sees lahingud. Need pataljonile siis väga kitsas riba, ühesõnaga nab linna sisse ei saanudki kõik igalt poolt meie väeosad siis mäletan seda täpselt, kuidas üks sõdur kutsus mind, seltsimees pataljoni komandör, tule vaata, et kuidas nad piinasid elanikkonda, kes Velikije Lukis olid. Kui linn sai vabaks linnas ei näinudki rahvast kedagi. Aga siis läksime ühte tühja majja, kus oli üks vanainimene seotud palja voodi külge voodis, ei pesu ega madas mitte midagi. Palja voodi külge oli seotud käte jalgupidi kinni, nähtavasti inimene siis vanainimesel piinlasti, ta suri seal. See oli üks neist paljudest kuritegudest, mille eest hiljem Velikije Luki garnisoni komandant von Sass koos oma käsi lastega kohtualanti kui sõjaroimarid ja üles poodi. Ent mingem taas aega 40 aastat tagasi ja Velikije Lukisse nüüd kild 27. polgu õhukaitse raskekuulipildujate rühma elust. Neid kuulipildujaid rakendati lahinguis jalaväe toetuseks. Kuna Lukis vaenlase lennud Okid löögile ei saanud, meenutab selle rühma komandör tol ajal veel nooremleitnant Ants Luik. Rühmakuulipildujad kaks suurt defekaad 12 koma seitsmest, mis meil olid juba siis paigutatud polgukomandöri käsul. Olgu vaatluspunkti lähistele bulistamaks vastase tulepesasid ja neid märke, mida polgu vaatluspunktist meile kätte anti. Olgu vaatluspunkt asus tol ajal Volkova, Sootova lõõtšewoo joonel endise Kressuhhina küla asukohas. Ja meie olime tol korral päris nina vastu lina. Raske on üldse harjuda lahingus kuulide vingumisega miiniplahvatusega. Aga nendega siiski harjub, aga vist lõplikult ei saa nendega kunagi harjuda. Ja eriti veel seda silmas pidades, et seal oli näha niisugusi olukordi, kus tavalised lahingutõed, et mõni kraav või lohk võib sind varjata, kuulide eest ei maksnud. Kuna sakslastel oli Veliki Luki all oma tulesüsteemi väljaarendamiseks küllalt aega ja sellega olid ka niisugused kohad ja kraavid, lohud künkatagused ka tema raskekuulipilduja tule all pahatihti, mis meile olid algul ootamatuseks ja kahjuks meile asjatuid kaotusi tõid. Aga siia tuleb veel lisada üks moment, mis võitlejaid eriti häiris. Need olid saksa snaiperid. Millised oma tule ka meil rivist nii mõnegi tubli mehe välja viisid ja mille meile tekitatud kaotuste hulka ei olnud niivõrd määrav, kui just see moraalne tegur, kuuldasid snaiper tegutsema hakanud. Neid oli võrdlemisi raske avastada snaiperid sakslased naipeldadel peitunud külv, Veliki Luki varemetesse, korstna jalgadesse ja paljudesse teistesse kohtadesse, aga siiski meie tublid luurajad vastase tulepunktide jälgimisel neid siiski avastada. Sageli tuli ka õhukaitserühma kuuli pilduritel osa võtta. Niisuguste snaiperipunktide hävitamisest. Meenub just üks moment niisugusest snaiperi tulistamisest. Meie teada meie lõigus oli juba snaiper, rite tuli vaibunud, kõik Saipelt tulepesad olid meie teada juba maha surutud kui äkki ootamatult see oli kuskil peale 20 viiendat detsembril, siis, kui meie järjekordne rünnakarkas elavnes jälle snaiperi tegevus tõi meile kaotusi. Ja kui me lõpuks tema asukoha avastasime, selgus, et asus Jaava piirkonnas ühe vedurikorstnas ja selle korstna tulistamine lahtiselt positsioonilt. Jäiga üheks meie kuulipildurite ülesandeks. Ja selle operatsiooni käigus, millest võtsid osa ka meie suurtükiväe otsesihtimisega kahurid sai see korsten nii-öelda sõelapõhjaks lastud. Paistab, et meie oletus oli täpne pärast seda snaiperid meie rindelõigus enam aktiivset tegevust ei ilmutanud. Niisugune oli rinde argipäev, mille kõiki nüansse kahjuks paari mälestuskilluga kaugeltki ei saa edasi anda. Ka siis oli detsember pilvine ja pime nagu praegu. Ehkki külma oli rohkem päris talve moodi, lähenes aastavahetus ja koos sellega ka Velikije Luki heitluste lõpetapp, mida iseloomustades kirjutas kindral Lembit Pärn oma mälestustes. Algasid viimased visad lahingud, mis kestsid ööd ja päevad läbi. Need käisid kogu rindel, kusjuures kasutati kõiki relvaliike külmrelvad, kaasa arvatud. Vaenlane kaitses visalt iga maalappi. Pommide, mürskude ja miinide plahvatustest läks lumi mustaks. Linna kohal oli kogu aeg tulekahjude kuma. Iga kaevikud tulistus punkti, Joti ja maja tuli võtta tormijooksuga. Oli vaja tungida läbi traattõkete ja üle miiniväljadel. Vaenlane kasutas kaitseks ka majadevahelist maa-ala ja aedu. Fašistide vihane vastupanu nõudis korpuse sõdureid ja ohvitseridel, suurt mehisust, julgust ja vaprust. Oleme tänases saates korduvalt öelnud, et sõda on sõda ja oleme sõja traagilisse argipäeva püüdnud sisse elada kuid see argipäev pakkus tihti ka niisugust, mis tagantjärele tundub koomilisena. Kuigi sellel toimumise hetkel olnuks pisut teisiti, kulgedes sootuks tõsine tähendus. Selle kohta paar mälestuskildu meenutab 27. polgu kolmanda pataljoni üheksanda roodu rühmakomandör tollal nooremleitnant Rudolf pluss. Jäänuk episood esimesest lahingpäevast jõudsime roodu koosseisu juba keskpäevaks, kui lahing käis täie hooga. Rühmale hargnenud lahing rivisse ja alustasime rünnakut. Tulid juba vastu eeleelmiste, väeosade haavatud oli juba langenuid. Ja kuna me olime samuti täitsa rohelised, siis muidugi. Need muljed olid meil väga tugevad. Meil oli Rudolf snaiper, väga hea ja tubli sõdur. Ja kuna me olime neid kallaletungi operatsioone õppeperioodil läbi läinud kümnete ja sadade kaupa, siis pidi see asi kõik justkui klappima. Tuleb minu juurde snaiper keset kõige kõvemat lahingvälja ja küsib, et seltsimees leitnant kas nüüd võib ikka iva relva ära laadida? See on isegi fakt, mis näitab seda, et vaatamata kõigi nende lõpustele on lahingige lahing ja lahingust saadakse õige kool. Kui ta oleks pidanud juba täkked lõikama. Püssipäral. Teine lugu Oskar Andrejev vilt. Oli huvitav juhus, kui olime Seeblisse külas veel. Mul oli Kahar oli siis norm adjutant ja temal oli moes juba ta peab iga õhtu kella 12 paiku kontrollima positsioonis, kuidas sõdurid ennast tunnevad ja käis iga kord positsioonid läbi kaevikust kaevikusse. Ja nii siis jõudis, ma ei tea, mis mõttega. Jõudis raudteeliinile välja- Veliki Luki Toropetsi tals läheb ja otsustas siis üle raudtee minna, teisel pool raudtee tuli põõsastikud, niisugused, seal siis käis ja vaatad sealt otsest sidet naabriga meie esimese pataljoni. Otseselt ei olnud seal suvine maastik sealt kuskil olla. Halt karjutakse temale saksa keelest. Rahulik mees. Ja piires ta siis ringiks kuusseitse mees, sakslasi, kõik automaatoritegi Kahar siis ta oskas puhtalt, rääkis saksa keelt. Käratas peale niiviisi, et kui teie olete saadetud ülesannet täitma, siis täitke ärge segage mind. Ja siis nende vanematest üks kes ümberringi keiser kui härra ohvitser, kui hästi teile sobib vene ohvitserivorm. Agaaril, valge kasukas, sellasi, valge müts peas. Saksa sõjaväes me teadsime ka kord niisugune. Kui tagalas või ükskõik lahingülesande täitmisel kohtavad alluvad ohvitseri kedagi siis nad peavad aru andma, mis ülesanded nad siin on. Kaar kärataski. Tegutsege, ärge mind segage, Kahar sisse juhatas parem pool raudteed mööda seal põõsastikku mööda. Mingi selles suunas ei olnud ka ettevaatlikult. Mina tegutsen siin mindagi, segada. Kartulil tagasi muldonnide näost valged, meil parajastiks. Pub Nov oli leitnant Pugnov rühma komandör. See oli võrdlemisi julge tubli mees. Tema rühm siis sai kohe positsioonilt ära võetud ja sakslastele, kus Kahar näitas, kuhu minna sealt diretendad ära ja siis toodi need sakslased meile staabi muldonni uid. Ta oli siis vaadata, kus ülemus, sakslane, seersant, kes vaatas Kaarel nägupidi ja valge käes juba ja niiviisi siis saime meie keelt, aga mitte temaga olles keegi teine ohvitser, kes ei osanud saksa keelt olles isekeeleks, satud, Ainult surma põlguraile kulgeb tee raudselt kindlustatud linna. Sellepärast kindlaks samm ja uljaks rüht seltsimees mu kõrval ära väsi. Kui nüüd langesidki teavaidi kättemaksust Tuksatab Me käsi.