Möödunud kevadel nendel samadel maikuu viimastel päevadel kutsusime siia stuudiosse oma 70. sünnipäeva künnisel Voldemar souli et kuulda temalt meenutusi oma pikalt ja huvitavalt muusikuteelt. Täna on siia stuudiosse tulnud tema lähemad tuttavad, et kõnelda mehest, keda lühike ja raske haigus viis manalasse. 10. mail. Omapoolsed aastad hoidis Voldemar Saul käes alti viiulit mängides mitmetes meie orkestrites sealhulgas pikka aega Estonia teatri orkestris oli meie praeguse riikliku sümfooniaorkestri eelkäija raadioorkestri hälli juures ning mängis selles 71. aastani. Viimased seitse aastat töötas Voldemar Saul Eesti raadio estraadiorkestris. Esimesed kooliaastad möödusid Voldemar Sauril Petrogradis. 1920. aastal kolis aga perekond Tallinna ja õpingud jätkusid Tallinna linna poeglaste humanitaargümnaasiumis. Praeguses esimeses keskkoolis, mille ta lõpetas 1925. aastal. Selles Tallinna vanimas koolis oli tol ajal üsna vilgas muusikaelu. Oli neljakümneliikmeline puhkpilliorkester, oli keelpilliorkester. Tõhusat tööd tegi viiuliõpetaja Christian stroobel. Ja selles muusikaelus ei jäänud kõrvaltvaatajaks ka Voldemar Saul. Viiulimängu õppimist alustas ta Hugo Fitzi juures hiljem 1923. aastal, mil ta paralleelselt gümnaasiumiga hakkas õppima Tallinna kõrgemas muusikakoolis. Hiljem konservatooriumis sai tema õpetajaks professor Paulsen professor Paulsen. Oma avara muusikalise silmaringiga oli õpilastele suureks eeskujuks jäinustajaks. Ta oli pidevalt kursis kõigega, mis toimus kaasaja muusikaelus. 1933. aastal lõpetas Voldemar Saul Paulseni juures viiuli eriala. Algile üleminek olnud aga juhuse asi. Muidugi aldimäng oli kohustuslik kõikidele viiuli õpilastele. 1927. aastal lavastati Aga Estonias loengrin, kus kolmandas vaatuses con orkestris tarvis neljalki eksis, tuligi kätte võtta altviiul. Ja edaspidi see nii jäigi. Estonias mängis Voldemar Saul kuni 1940. aastani. Sellest ajast oli tal meenutada palju huvitavat. Elavalt iseloomustas ta Raimond kulli ja Juhan Aaviku tiridentidena rääkis Estonia orkestri sümfooniakontsertidest, kus juhatasid mitmed maailmakuulsad dirigendid, nagu neil kupper, Leob, lehv, Albert kõuts ja teised jutustas teatrielust, mida mäletas üksikasjaliselt Teatris oli huvitav sellepärast, et seal käis ka väga palju häid soliste. Näiteks meil käis üks väga kuulus jaapanlanna, kes tegi made Matarlaythiko Kiva. Suurepärane laulja, mudeliks alaline Cinzonistoli, Dmitri Smirnov, omaaegne suure teatri laulja, väga hea tenor. Ja seal muidugi need maja siis kui tema oli, siis oli maja alati lõpuni välja müüdud. Ja nüüd ühel Rigolettot, eriti siin ühes intervjuus oli ka Tallinnas, temagi küsiti mitmes kordades. 500. kord, kui ta laulab Rigolettot. No ja nüüd ükskord oli siis niisugune juhus. Viimases vaatuses seal, kus tormis tseerunud torm sai läbi ja neid peate sellele tenori Londoni hertsogile on tarvis hakata laulma. Aga millegipärast kas signalisatsiooni puudus olnud, et muidugi lõppes ära, aga see kõuemürin, see suur trumm, see läks ikka edasi tükk aega ja ootame, ootame Smirnov laule, viimaks lihtsalt ütles, kulistidaa aastane viidi, esietendus maskiball, teises vaatus. Seal on pilt seal Huldike koopas, kus ta selle ennustaja juures. Vürst, läksin, pime, mängime eelmängu ära. Aavik näitab sinna. Tenor peab laulma hakkama, Karl Ots ei tule midagi. Seal mängime veel kord selle sisse juhatas jälle ei tule veel. Pärast polnudki laval. Igatahes ta jõudnud riidesse panna jätkuvalt Eedemateesilidaati solisti ei olnudki koha peal. Üks meie tänase saate külalisi on Tallinna riikliku konservatooriumi dotsent Herbert Laan. Minu tutvus Voldemar Sauliga algas juba 20.-te aastate alul, kui me õppisime Tallinna kõrgemas muusikakoolis, mis nimetati pärast ümber Tallinna konservatooriumis. Mina astusin sinna 1900 19. aastal, kui see kool avati tema 23. aastal ja sellest ajast me siis sattusime. Peale selle, kui Sofia Lemba ära sõitis Pariisi siis Me siirdusime, professor Paulseni klassis, olime seal Phys kuni lõpetamiseni koos niis puutub, siis meie kokku puutudes see siiski ei olnud, need olid üsna tihedalt Me juba selle tõttu, et me seal ühe õppejõu juures õppisime ja ka meil olid niuksed isiklik kontakt veris ja me saime üksteisega väga hästi läbi ja tema oli väga tore seltsimees ja sõber. Ja meil oli väga tihti tõest üksteisele rääkida, peale selle me olime Estonia teatris ka, hakkasime tööle seal. Sest 27.-st aastast panna, nii et veel enne konservatooriumi lõpetamist. Me üliõpilastena juba töötasime seal orkestris. Ja sel ajal oli kombeks. Meil oli väga pikk suvevaheaeg ja mängijad alati kasutasid seda aega suveorkestrites mängimiseks ja nii meie sattusime ka. 1928 29 aastat haapsallu, seal suveorkestris seal mängisime koos, oli põhiliselt koostatud Estonia teatri orkestrimängijatest. Mis puutub temasse kui inimesse, siis ta oli väga laia silmaringiga ja väga sõbralik ja otsekohene inimene, kellel olid väga laialdased huvid. Ja, ja väga kindlad põhimõtted. 1940. aastal sai Voldemar Saulist Eesti NSV riikliku filharmoonia asedirektor lühikese aja jooksul sellel ametipostil, sest sõda ja okupatsiooniaeg tulid peale. Organiseeris ta 14 kontserti. Teiste hulgas esines esmakordselt Tallinnas kada viid ois trahv. Tema kontserdid olnud 14 10. ja 15. mail. Muide, need andmed on Voldemar Sauli eksimatust mälust. Järgnevail aastail tuli leiba teenida Tallinna töölisteatri orkestris kus dirigendiks oli tema abikaasa Linda Saul. Menukam tükk sellest ajast oli ju Rätsep, õhk ja tema õnneloos. Ometi juhtus just sellega õnnetus, mis tänu Voldemar Saulile ja tema perele siiski korda sai. Aga sellest kuuleme aasta tagasi salvestatud helilindilt. Vahepeal põles teater maha ja põles siis kõik see noodimaterjal partituse jäi pooleli, käiksid minu viiul, põles seal ära ja teater ajutiselt katkestas tegevus, meil oli seal helilooja uuritav tuttav, tema oli Colowers veski rentnik ja kutsus meid oma juure sinna ja mina läksin sinna ja siis hakkasin hoopis tegutsema. Saemeistrina olin saekaatri per, saagisin palke ja laudu ja pärast isegi seal veski veel jäävad, segane veski veski, tõeline olin seal. Aga siis töölisteater tahtis ikka seda, hakati tegevust jälle selleks, et alustada. Ja nüüd Rätsep õhk, et see oli menukas tükk, et taastada mina, siis sõitsin spetsiaalselt komandeeringus, sõitsin tartu ojad otsima, ta oli vahepeal linna sõitma ja siis ühesõnaga oja tuli meile koluveresse, kuna meenud kõige rohkem mäletasime, näe mina, naine ja mina, aga kõigepealt poisid, eriti noorem poiss käis seda tükki vaatamas, siis nii palju vist, kui ta läks ja tal oli see täpselt kõik meeles oja meil siis suurema jaosele taastas seda. Aga võin noole külmas katmata. Sakslasi, saidid eraldaks. Jaageemide silmas riideid. Ja kes siis pulmastiilile? Seda aega aitad meenutada Walter roots kolleeg sümfooniaorkestrist. Mina olin 31 aastane päris noormees ja sattusin töölisteadur, kestis üks kontsert, mängid nimetatult punteraabientoniks kergelt kontserdid klaverit vaja ja ma läksite sinna mängima. Nädal aega oli proov või kolm päeva. Orkestrit juhatas Linda Saul. Voldemar Soo oli abikaasa, see jäi mul muidugi rohkem veel, kui oli väga energiline naisterahvas ja siis tegime selle kontserdi ära. Aga olles ma tean, et ma nüüd 10, kümmekond aastat hiljem sajandil Voldemar Tauliga nii suureks sõbraks kommunid olen olnud, tema tiim oleks muidugi teda rohkem vaadanud, võib-olla kohe hakkan tal käevangustki. Kuid sümfoonia kestis. Siis tema mängis minu ühe sõbra porisonoomiks kulmani kõrval aldi kontsernis abina. Orkester koosnes niisuguses meie orkestri sümfoonilise muusikaveteranidest. Rudolf Palm, Artur värik, siis Valdur tiikvee, Brinkmanni kurt, Brinkmanni aldi tulit kulman ja Saul ja kellasid mängisid siis, et mu tuus ja Vallimäe olid muidugi kurvastusega pean ütlema, et tervest reast on vist elus ainult kaks. Nii kaua on aeg edasi läinud ja kõik asendatud uutega. Avanid, saun oli, neist peab ütlema, kohe märkasin kohe üks tugev intelligentsiga, inimene sülitas teisiti oma energiaga kui ka niisuguse teovõimega ja siis julgusega võib tööd. Ega tema ei pugenud kuhugile, tsiviilid nagu öeldakse, kui oli vaja kuskil sõna, võtab ta võttis ta oli üks niisugune tubli mees. Ta oli väga hea kade mängija, võiks öelda, esimene järk veel kõrgem. Ja mina olin sellel muidugi nõrgem, ta ei põlanud vaeva minuga mängida 100 partiid, kui ma sain esimese viigi tema. Ja niimoodi oleksime aastaid ja viis, 10 juba palju, mängisin kabet iga vaheajal, mida te huvitav asi, kui ta, aga mitte üksikabi, kade juuril käiku jutt. Ja vot seal peab ütlema niisuguseid jutumeeste nisust, teadusemeest, muusikat, seadus on raske leida. Kõrgeklassilise kurba luulet ei armastanud. Ja kui midagi keegi, meil suli leidis Artur Flint siis tema järelehüüde, mis ta pidas seal, oli mõni nädal enne tema maksult siis ta nagu tröösti meid kõiki, kes mu sõbrad olid, neid hoidis ja põlgad mingid vaeva, et kasvõi näidata, mootorrattakummipall pannakse muusika, meil oli raske töö, me oleme seda küll küll teine näpud veriseks teinud ja lihtsalt üks haruldane inimja, kahju, et niisugused, nii nagu vähe paistab olevat peale halvemat hoolimatult tihti mõtlesin ta peale ja ja mõtlesin, et millega siis Voldemar Saul on neid, nii suured teened meile. Ja jõudsin niisuguse imeliku otsusele, ma võrdlesin teda Richard Straussi isaga, kes oli metsasarvemängija kuskil Baieri vürsti orkestris hea mängija. Ja niisugune muuseas tuli natukene oma avariisalong. Voldemar Saul on umbes samal. Tema ise oli aldimängija kontsertmeister ja võib-olla neid ei saa ise ta kontserdi soolokontserti. Nonii, nagu aga tema suurus seisab kuidagi tellid Jon nagu vee alla peidetud jäämäe osa. Suurem osa teda võib-olla taipavad ainult sõbrad ja lähemalt sest tema perekonnas onju nii palju, ütleme suuri kunstnikke nagu Jaan vara lahkus ja kes jättis Eesti näitekunsti sügavad sügavad jäljed. Ja, või ütleme, Peeter, niisugune perekond ei ole siiski ilma vere peatavõimeline nii kaugele areneb, tema oli üks niisugune mees, kes teadis, et aitad, kuidas niisugused asja tuleb organiseerida. 1948. aastal kutsuti Voldemar Saul Eesti Raadio sümfooniaorkestri aldi rihma kontsertmeistriks. Sellele kohale jäi ta pikkadeks aastateks paralleelselt igapäevase tööga sümfooniaorkestris jätkustel aega õpetada noori viiuldajaid ka Tallinna laste muusikakoolis. Mitmel korral täna juttu ajades Voldemar Saulist oleme viidanud tema erakordselt täpsele mälule erksele, otsivale vaimule. Ainuüksi muusikamaailm oli nagu selle mehe jaoks kitsas. Olgugi, et ta seda suurepäraselt tundis ja armastas. Aastal 1938 viis teda tehnikahuvi koguni õppima Tallinna tehnikaülikooli. Viimastel aastatel, niikaua kui vist raadios mälumänge peetud on sellest osavõtjaks olnud ka Voldemar Saul. Annamegi jutujärje üle tema võistluspartnerile Tallinna vabariikliku haigla füsioteraapia keskuse juhatajale Mati Tarumile. Tundsin Sauli vast kõige lühemat aega, 1968. aasta jaanuarist, kui Tarkade Klubi oma tööd alustas ning Voldemar Saul kuulusega asutajate liikmete hulka. Ning juba esimesel kokkusaamisel pöörasin talle tähelepanu, sest oli küllaltki nii-öelda koloriitne kuju, suur tugev pikk mees, hallide juustega, naeratava näoga ning mis peasinaeratavate silmadega keegi on kusagil kirjutanud, et sellised naeratavad silmad võivad olla ka siis meremeestel veel väga headel inimestel. Küllap siis Voldemar Saul tõepoolest oli väga hea inimene. Ning ma ei mäletagi, et teda kuidagi nii oleks olnud tõsine või kurblik, alati oli temani naeratav jaam lõbus ja noh, kui ikka siia kogunesime, siis tavaliselt peale tööpäeva väsinud. Ning üks, kes meie toonus tõstis oma naljade ja humoorikad lugudega, oligi Voldemar Saul, sest neid temal jätkus küllusega. Ning ta oli väga kohusetundlik, sest ta oli vägagi hõivatud inimene muusikaga. Ning sageli jooksis ta meile stuudiosse sisse just raadioteatrist, kas siis esinemast või natuke enne esinemist Fraxeljas. Aga kohaldemoli, kui see vähegi temale võimalik oli. Ning hämmastab, panime alati tema teadmiste suur diapasoon. Sest Ta ei teadnud ainult muusikat, vaid oli väga kursis tehnika laste probleemidega ning samuti väga selliste spetsiifiliste ajalooliste küsimustega eriti mis puutusid maailma üldajalugu eriti kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, sest et seal oli tema meile paraku peaaegu ainsaks allikaks. Pean veel märkima. Voldemar Saul kuidagi ei vastanud nendele kujutlustele, mis minus kui mitte muusika inimestel tekkinud ühest viiuldajast kui kellestki kratsiilsest ja pilvedest hõljuvast. Sest Voldemar Saul taoline nüüd küll ei olnud suur tugev mees ning tema elukutseks oleks esimese pilguga määratletud küll hoopis midagi muud, no kasvõi näiteks sepa. Ja nagu siin kuulda oli tõepoolest ka temale selline füüsiline töö. Rode abistame mitmetes tehnilistes küsimustes oli suhteliselt kerge probleem. Voldemar Sauli ka olime meie naabrimehed, elasime kõrvalmajades ning kui me siit hilisõhtutel minema turniiri saadete lindistamisest tulime Bussi või trollibussiga jalutasin koju siis majade vahelisel teel, siis tükk aega jäime seisma, arutasime tükk aega probleeme ning mõnikord just talveõhtutel siis näpista. Bakale tuletas meile meelde, et mingi probleemi arutamine on läinud juba õige pikaks ning on ju nii, et inimesel võib olla aastatega kaob huvi ümbruse vastu ning tema huvi nagu koondub ainult enesesse ning võib-olla olekski Voldemar Soulil, kui tal oleks sellist asjaolud, oleksid õigustuseks, kui midagi taolist tema juures küll märgata ei olnud, sest temal oli väga avali hing kõige ümbritseva vastu. Kõik teda huvitas ja kõikidesse ning kõigesse suhtluste väga osavõtlikult. Ning kui me saaksime inimese vanust hinnata tema hinge järgi, siis peaks küll ütlema, et Voldemar Saul suri noore mehena.