Seisad kesksuletud seebimulli oled ja viskad kirja ja kulli ümber on aega, on natuke ruumi, pöörlevaid, tuuli, tiirlevaid tuumi, juuri ja tüvesid õisi ja lehti, savi ja õhku, millest meid tehti. Kes need hetked köik ajaks lükkis, tõstab su lendu maailmaga tükis. Siis aga lind pillab valguse nokast langeb su maailm vastu okast. Orie aabitsas ämblikuvõrgus kaduvas piisas veel peegeldub kõrgus.