Läbisest Walest läbisest, valust, laiuke kevadist metsaalust lihtsalt niisama olles ja võites minu jänesekapsad on õites kadunud kodu kesk ruumi aega linnul lauluse lehtival aega homse hirmust ja Tunase vaevast. Kõrs kerkib üles vaatama taevast. Kõik, mis mulla all ootas ja lamas, avab silmad ja ongi siin saamas põrmule põrmust puhkevat Lohtu kannikesi ja kopsurohtu. Savist sai ihu tuulest sai hinge, muud ei olegi. Tõuske ja minge.