Taali kahe Maarja Maarja. Me oleme alati rännanud. Teadlased ütlevad, et inimkond sündis Aafrikas ja asutas sealt alustades tasapisi koguma ka need, kes evolutsiooni eitavad isa siiski läbi immigratsiooni lugudeta. Piibli järgi on ju kogu inimkond pagulaste järeltulijad, sest kes olid Aadam ja Eeva kui mitte pagulased paradiisist välja aetud. Tsivilisatsioonide tõus, langus seotud kultuurivahetuse rahvasterändega. Ehkki eesti pärimuses on maaga kihlatud talupoeg tegelasena väga tubli ja vaba teekäija, pigem kahtlane tegelane pidid ka meie eelkäijad, varajased soome-ugri hõimud siia ikkagi omal ajal küll tuhandeid aastaid tagasi, aga siiski ikkagi tulema siia rändama. Ja siit on teadupärast ka ohtralt välja rännetud küll vabatahtlikult, küll sunniviisiliselt. Kui individuaalsete elulugude tasandist väga kaugele välja suumida, hakkab ajalugu meenutama kihilist kooki. Kas need kaks kategooriat vabatahtlik ja sunniviisiline ränne eestlaste loos pidevalt vahelduvad? Kasvõi seesama hiljuti punkti saanud 20 sajand, mis meil seal on? Sajandi alguses oli veel kuulda maaneljast talupoegade samme, mis viisid ene tsaaririigi nurkade ja nurgatagustes mõnes ehk siis põhimõtteliselt juskui tinglikult ikkagi vabatahtlik ränne. 1905. aasta revolutsiooni läbikukkumise järel pidid paljud karistuse hirmus põgenema teiste seas ka hilisem president Konstantin Päts. Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud vabadus. Seda pillutasid laiali nii sõdima määratuid kui ka neid, kes sõjale jalgu jäid. Et siis näited sunniviisilisest migratsioonist. Omariikluse ajastul pärast kõigi oluliste rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimist said aga eestlased nautida mitte ainult sedasama omariiklust rahuaega vaid ja 20.-te ja 30.-te aastate võlu võis minna kogema mitte ainult nuustakule, vaid soovi korral ka. Teatud mööndustega, 24. aasta riigipöördekatses osalenute jaoks oli siiski põgenemine ainus teeninud karistusest säästa ja 30.-te aastate vaikival ajastul pidasid mitmed samuti paremaks poliitilistel põhjustel lahkuda, ehk siis taaskord sunniviisiline ränne. Sellele kõigele järgnenud teine maailmasõda. Põhimõtteliselt kimp erinevaid sunniviisil sellise rändeid ja sõjale järgnenud nõukogude aeg nagu küüditamised välja arvata, siis oldi üldiselt üsna paiksed. Toona elanud, teadsid väga hästi, et piirid on kinni ja välja ei saa riigi sees, tõsi küll, sai küll ringi rännata ja üsna suuri tiiregi teha, aga seal valitsesid keelualade näol suured piirangud. Näiteks mina pääsesin oma koduranda korralikult ujuma alles siis, kui Eesti iseseisvus 90.-te aastate alguses taastatud ja Nõukogude väed välja läinud. Just see nõukaaegne ihalus raudse eesriide taha näha ja maailma kogeda on eestlased eriti innukateks reisi selliseks teinud. Inimesed on pidevalt lennus, nädalavahetus siin teine, seal puhkusest ei piisa, vaid võetakse palgata puhkust ja ollakse nõus muudes eluvaldkondades kompromissi tegema. Kui aga ainult veel selle ja tolle koha ära näha saaks, oleme oma rännakute üle väga uhked. Veel põlvkond või paar tagasi oleksid õnne nüüd täielikult ookeane see, et üks lihtne tudengineiu lihtsalt võtab sõbrannad kokku ja sõidab Londonisse kohvikutesse või Kanaari saartele. Nüüd aga ei vaja sellised käigud enam ei strateegilisi tutvusi ega heldeid vastuvõtjaid, vaid lihtsalt natukene internetist tuunimise oskust. Kõige odavamad lennud maailmalinnadesse saab kätte vähem kui 10 euro eest. Kaval oskab ka soodsalt majutuse leida. Ja meie maailma avastamise piirideks on üksnes meie fantaasia piiriks. Fantaasiat toidab aga sotsiaalmeedia uudisvoog, kuhu kõik reisid peaaegu juba nagu kohustuslikus aruande korras üles laadinud exe põhimõttel. Mida rohkem, seda uhkem. Samal ajal võivad needsamad reisisellidega tunda muret planeedi pärast. Hetkel näiteks Austraaliasse suve nautima läinud heaks on kliimamuutuste torge üsna teravalt tunda. Alus oli ka neil, kes novembris India sudu sisse maandusid või augustis jaapani kuumalaine sisse kinni jäid. Üks suuremaid samme, mida üksikisik kliimamuutuste aeglustamiseks teha saab on loobuda lennukiga reisimisest. Vähemalt teha seda vaid siis, kui tõesti teisiti ei saa. Me kõik teame, et need odavlennud, lõbusõidud tarbimisreisid on osa probleemist, mitte lahendusest. Ja mind huvitab, millal juhtub see, et usk muutub praktikaks ehk et millal? Geograafilise asukoha kiire vahend, tamise demonstreerimine enam sotsiaalmeedias laike ei teeni. Ja kas on tulemas aeg, mil vägagi nauditavad, aga tegelikult mõneti frivoolsed juhu reisimist hakatakse mitte üldiselt konkreetselt taunima ja kõikidest nendest Instagrami postitustest stiilis täna siin, homme seal saab häbiasi ja me jõuame tagasi oma talupoeglik imentaliteedini. Kes püsib paigal, on tubli ja teekäija on pisut kahtlane tegelane. Ja kui see aeg tuleb, mis saab siis skulptuurivahetusest kas praegusele maailma ajaloo suurimale ja ja väärtushinnangute poolest uurijate hinnangul kõige ühtlasemalt põlvkonnale järgneb midagi sootuks teistsugust?