Algab saade Eugen Kapp 70. Eugen Kapp ei saabunud 1944. aasta sügisel vabastatud Tallinna mitte üksi kohvritäie nootidega vaid ka rohkete ulatuslike plaanide ja kavadega siin okupatsiooni aastal soikunud muusikaelu ülesehitamiseks ja edasiarendamiseks. Juulikuust kandis ta Eesti NSV Heliloojate Liidu esimehe kohustusi mis nendel aegadel ei piirdunud ainult koosolekute avamise ja lõpetamisega. Tuli hoolitseda päevast päeva kasvava kollektiivi iga liikme kõige lihtlabase mate murede murdmise eest, olgu see siis kasvõi küttepuude peavarju või toiduse probleemide lahendamisel. Õige pea leidiski konservatoorium endale esialgse ulualuse. Algas õppetöö, mille osa raskusi võttis enda kanda Eugen Kapp. Kompositsioonialaõppejõuna. Loomingu alal aga ootasid heliloojaid laialdased ülesanded kaasaja kõige mitmekesisemaks kajastamiseks. Nende lahendamine ei läinud tookord alati hoopiski mitte nõnda ladusalt, nagu see praegu omaseks on saanud. Aeg oli jätnud inimestesse ikkagi oma jälje. Eugen Kapp oli ka siin oma loominguga eeskujuks. Kuigi võib-olla kõik nendest aegadest pärinev ei ole võrdse väärtusega teha tuli ju tookord palju ja kiiresti on ometi hinnatav see loomeenergia, mida jätkus nii hästi suurteks kõige, vähemalt eks ettevõtmisteks. Eugen Kapp keskendus kahe peamise ülesande lahendamisele. Töö jätkamine, ooperiga tasuleegid ning lõpliku redaktsiooni andmine balletile. Kalevipoeg. Kuna me tänase saate pühendame Eugen Kapi balletiloomingule, siis jälgige põgusalt neid allikaid, mis helilooja viisid meie rahvusliku balletimuusika rajamisele. Need lätted ulatuvad tagasi 30.-tesse aastatesse ning on seotud Eugen Kapi esimeste silmapaistvate saavutustega, eeskätt instrumentaalse kammermuusika vallas. Elavad ja liikuvad rütmikujundid, mis aastakümne lõpupoole ikka enam hakkavad põimuma rahvamuusika intonatsioone teletoetavatele viisi käändudele moodustavad sageli tsüklilistes teostes Scertsoosi või kujunevad omaette erksa, ilmeliseks, soolopaladeks, tihti seatud kolmikkoosseisule viiulile, tšellole, klaverile. Viimasel seigale oli muide ka oma kindel ja küllaltki praktiline põhjus. Kuna Eugen Kapi sõbrad mängisid ühes Tallinna kohvikus ning neil oli puudus kodumaisest repertuaarist, siis pöördusid nad kapi poole, et see neid hädast välja aitaks. Ja nii sündisidki karutants. Eesti tants, intermetso, väike valss, setu tants ja paljud teised, mis olid meeleolukad, eks kontrastideks aeglasematele balletlikult väljendades taadiulikematele paladele nagu põhjamaine meloodia, sügislaul melanhoolia ja teised. Nendes mainitud palakestes kasutab helilooja mitmeid kolmekümnendatel aastatel käibel olnud rahvapillimuusikat jäljendavaid võtteid kunstmuusikas olgu see siis torupilli, meenutavaid, passide kvinte, kandlemängu, meenutavaid pitsikaato võtteid, vile pillilikult kaunistatud meloodia kujundust ja nii edasi. Teisalt ilmnevad siin ka klassikalisest lavatantsust eeskätt valsivormist võrsunud jooned mis aga on juba murdunud läbi helilooja isikliku loomingu prisma, saades nõnda nii hästi meloodiakujunduses kui eriti harmoonilisest käsitluses värskema ja kaasaegsema lahenduse. Ei ole kahtlust, et siin oma osa etendas Eugen Kapi tihedam kokkupuutumine 20. sajandi muusikaga. Võib arvata, et ka Eugen Kapi nagu teisi meie noori muusikamehi innustas Igor Stravinski Kontsert reis Eestisse 1937. aastal. Ent laskem nüüd kõnelda muusikal endal ning kuulakem kollaaži Eugen Kapi varasemast loomingust, mis on valminud enne Kalevipoja lavale tulekut 1948. aastal. Nokk Turn 1927. Karutants 1934. Setu tants 1934. Valts episood kontsert tiinust klaveriduo-le 1943. Nagu selgub sellest tagasihoidlikust läbilõikest olid tantsuliselt elemendid Eugen Kapi loomingust küllaltki tugevad, erksad ja mitmekesised. Seda pilti aitaksid veelgi ilmekamalt täiendada fragmendid muusikast vabaõhuetendusele maa vabaduse eest 1938 ja temaatilisele tantsulist laululisele etendusele juunipäevad 1942. Jaroslavli. Kahjuks ei ole kummastki noodimaterjali säilinud helilooja loomingu ja stiili arengu jälgimise seisukohalt pakkunuks need mõlemad teosed, aga erilist huvi. Kõige muu kõrval ei tohi unustada ka üldist muusika loomingulist konjunktuuri Eestis 30.-te aastate teisel poolel. Selleks ajaks oli tekkinud sügavam ja teadlikum huvi meie rahvamuusika vastu, milles eriti olulised teened olid tagasihoidlikul Mart saarel ja eestipärase muusikaloomingu tulihingelisele eest võitlejale Adolf Federal. Selleks ajaks oli valiminud rahvuslikult kõlavate koorilaulude kõrval ka rida sümfoonilisi teoseid, eeskätt Edward Tubinalt, milles folkloor sete intonatsioonide loomingulise edasiarendamisse kunstmuusikas suhtuti printsipiaalselt uutelt vaatekohtadelt. Selles suhtes langesid ka Eugen Kapi varasemad arenguaastat väga õnnelikku ajajärku mis ei jätnud teda mõjutamata ning soodustasid temast sügavama huvi ärkamist meie rikkaliku folkloorimuusikapärandi vastu. Ses mõttes tundub täiesti loogilisena, et kui 1940. aastal alanud Moskva dekaadi ettevalmistuse käigus tehti Eugen Kapi ettepanek asuda kirjutama balleti valis helilooja talle nii lähedase Kalevipoja teema, mida ta oli käsitlenud juba 1938. aastal loodud sümfoonilise salamängus. Ent laskem Kalevipoja valmimisest lavaletulekust kõnelda ühel selle lõplikule lahendusele kõige lähemal seisnud Eesti NSV Rahvakunstnikul Kirill Raudsepal. Tegevus ja töörohkelt möödusid päevad 30 aastat tagasi enne suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni kolmekümnendat aastapäeva. Nimelt avati kaheksandal novembril 1904 10 seitsmendal aastal piduliku kontserdiga uus taastatud Estonia teatrihoone. Sellel kontserdil võis teatripublik muu kõrval näha ka Eugen Kapi balleti Kalevipoja esimest pilti. Kuidas siis valmis see eesti muusika uus suurteos? Teatavasti pidi 1941. aasta sügisel toimuma Moskvas Eesti kunsti dekaad mille kavas oli ette nähtud ka üks tantsuline suurvorm ballett. Kuna meil puudusid algupärase balleti loomingulised traditsioonid üldse, siis Tseesti küllaltki raske probleemi ees. 1000 940 aasta sügisel tehti austav ettepanek Eugen kapile kirjutada Kunstidekaadiks ballett mis annaks rahvusliku koloriidi taustal läbilõike eesti rahva leegitsev vabaduseihast tema võitlustest ja võitudest. Nii nagu see leiab jõulise kajastuse eesti rahvuslikus eeposes. Kalevi ülesande suurus ja usaldus tiivustas noort heliloojat tema uues töös tihedas kontaktis libretistil Andres Särevi ka valmis hämmastavalt lühikese aja vältel mõne kuu jooksul kolmevaatuseline ballett Kalevipoeg. Kohe asus helilooja balletimuusikat orkestreerinud. Selle töö katkestas ootamatult hitlerlaste kallaletung nõukogude liidule. Eugen Kapp evakueeris Nõukogude Liidu tagalasse käsikiri, klaviir aga jäi maha. Tagalas kasutas autor balletimuusikat mälujälgi oma loomingulises töös ja kirjutas selle ainetel teoseid väiksemate vormidena sviidina kahele klaverile. Juba süüdi esiettekandel sõja-aastail loodud Anna Klas ja Bruno Luki klaveri duetti poolt oli suudetud. Jõudnud Nõukogude Eestisse tagasi õnnestus heliloojal taas leida kalevipoja klaveri ühe eksemplari. Kõrvutades balleti algvariandi eelnimetatud klaveri süüdiga, leidis autor, et uus olid aktsioon on tunduvalt parem. Seepärast otsustas ta kogu paleti põhjalikult ümber töötada, milleks kulus ligemale kaks aastat. Uus klaviir valmis 1946. aasta detsembriks, mis järele tasus. Teost. Kohe orkestreid täielik balletipartituur valmis aga heliloojal 47. aasta maiks. Samas algas ka Kalevipoja lavaleseadmine. Seda teostama hakkasid lavastajana Helmi Tohvelmani dekoratsioone kujundama Voldemar Haas, kostüümid, Nat meilt ja muusikajuhiks nende sõnade kõneleja. Muidugi määratiga kohe balletis ette nähtud tegelased. Peaosadesse määrati Ferdinand väike kalevipojaks porisminov Zoltsiks Lindaks Juta Arg, saare pikaks geeni Raudsepp ja teised. Üldse tuli balletis osaleda ligemale 130-l tegelasel. Tutvunud kalevipoja partituuriga, ei kahelnud meie lavastusbrigaad hetkegi selles, et selles suurteosest kujuneb meie silmapaistvam ja armastatuim teatri lavastus. Eugen Kapi õnnestus Kalevipoja süžee muusikas edasi anda äärmiselt realistlikult. Muusika toetab täielikult lavalist tegevust ja on algusest lõpuni väga rütmiline ja tantsitama. Peaaegu terves ulatuses. Eriti rahvatantsudes on muusikal tublisti rahvapärane. Koloriit rangimas mõttes ei oleks tahtnud kalevipoega nimetada balletiks kuna siin rahva motiividel põhinevate puht tantsulist elementide kõrval esines ka palju pantomiimi ilist elementi. Üldse oli tunda, et autor muusikat luues lasi silmi eest läbi käia kõiki lavapilte kui ka tegelasi. Nii on esimeses pildis Linda kosilast tuulekuu päikese muusikalised iseloomustused edasi antud väga tabavalt. Teises pildis on hästi antud Kalevi talu suve hommikuma Essteetlikus hommiku askeldustes tööle ruttavata heinalistega kelle rahusega võõra helina lülituv sortsi motiiv juba algusest peale reljeefne oma roomavas ilguses ja peale tükkivuses. Kolmandas pildis, mille tegevus sünnib saarel, on palju lüürikat ja romantilist armastuse idülli. Hästi õnnestunud selles pildis saarepiiga ja Kalevipoja duett. Väga kujukalt on antud muusikas edasi neljas pilt Soome sepa juures. Selles pildis on eriti meeldejääv mõõkade tagumine seppade tants. Viiendas pildis on muusikas massistseenide monumentaalseid võimsust kuuendas pildis põrgumuusikat. Lõpuks epilogis kuuleme rahva juubeldust kalevipoja põrgust tagasi naasmisel. Kalevipoja enesemotiiv on Eugen kapil läbi viidud järjest tõusvas joones. Alul tagasihoidlikkus, noormeest kasvab järk-järgult, mehine kangelane. Valed Kalevipoeg seadis tol korral nii balletikollektiivile kui ka orkestrile suure ja tänuväärse ülesandel. Ei olnud vist lavastust, millesse kollektiiv tervikuna oleks suhtunud sellise innu ja armastusega kui tol korral kalevi pojasse. Nii valmiski palet või nagu balletilavastaja Helmi Tohvelmani oleks tahtnud kalevipoega nimetada. Tants, eepos. Esietendus toimus 27. märtsil 1948. aastal ja sellest kujunes suur päev Estonia teatri ja kogu meie vabariigi kunstielus. Seda tõendasid etendust saatnud varem nähtamatud kiiduavaldused ja erakordne vaimustus. Seda kinnitasid omakorda pärast etendust ajalehtedes avaldatud hulgaliselt arvustused ja kirjutised, mis andsid üksmeelse kiitva hinnangu nii balletimuusikale kui ka kogu teatri kollektiivi tööle. Olime tõsiselt rõõmsad, kui 10. aprillil saime teada, et Eugen kapile on määratud ta Kalevipoja eest. Riiklik veenev. Huvi kalevipoja vastu püsis kaua. Kalevipojast sai tõeline rahvalik suurteos, mis oli meile kõigile lähedane ja kallis. Kalevipojast kujunes meie rahvusliku balletiloomingu üks hinnatumaid esimesi raja märke. Seda. Nii muusika kui koreograafia seisukohalt tõi ta ju eriti viimasel alal kaasa palju huvitavaid loomingulisi probleeme, mis tekitasid elavaid mõttevahetusi. Meie balletiarenguteede üle. Öeldut kinnitavad Kalevipoja hilisemad lavastused Vanemuises ja mitmel puhul Estonias milles püüti leida uusi koreograafilisi lahendusi ja viie ballett nii-öelda labajalalt Buendile. 1961. aastal valminud lavastuse puhul märgiti kavalehes muuhulgas. Rate Estonia on juba kahel korral sellele teosele püüdnud leida väärilist lavalist teostust. Kuid õnnestumised ei ole olnud lüngatud. Kalevipoja aasta puhul pöördus teater uuesti tagasi selle väärt teose lavastamise juurde, tähistades sellega omapoolselt kalevipoja sajandat sünnipäeva. Seekord töötasid lavastuse kallal balleti meistrid Vladimir Burmeister Jentaots kunstnikuna. Lembit roosa helilooja Eugen Kapp koostöös ballettmeistri Vladimir Burmeistriga pidasid vajalikuks teose senises redaktsioonis paljugi muuta, ümber tõsta ja täiendada. Nii astub teatrikülastaja ette meie rahvuseepose Kalevipoeg sootuks uus ja senistest lavastustest täiuslikum balletivariant, mis peaks rahva huvi selle teose vastu jälle värskendama. Kalevipoeg on mitmel puhul leidnud tunnustust ka kaugele väljaspool koduseid radu. Võib loota, et ta veel edaspidigi vääriliselt See meie rahvusliku balleti auks. 1956. aastal tuli Rate Estonias lavale Eugen Kapi teine ballett kullaketrajad mille libreto aluseks oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi üks ennemuistsetest tõdest. Libreto autorid olid Linda Algvere ja Peeter apolimov lavastaja Viktor pari. Ballett. Kullaketrajad valmis samal aastal Moskvas toimunud eesti kirjanduse kunsti dekaadiks. Selles tantsisid kesksemaid osi Tiiu Randviir, Verner loo, hinge Põder, Ilmar Silla, Aigi Rüütel ja teised, dirigeeris Kirill Raudsep. Kuigi koreograafiline teostus oli nii-öelda kindlates jalgades ei olnud kogu tulemus täiesti rahuldav, seda eeskätt koreograafia ja kujunduse seisukohalt, mis mõlemad piirisid teatavale indiferentsele romantilises muistendlikule lahendusele üleüldse. Kunagi Eugen Kapi muusika üldine laadi stiihiline teostus ei olnud nii ühtlane kui seda kalevipoja puhul. Siis kujunes olukord, kus ebaühtlus tänu jutumärkides koreograafia-le veel teravamalt esile kerkis. Ent midagi hinnatavat ja uut oli kapi muusikas ikkagi ka sel puhul. Kõrvuti peategelaste nägu meelikke Ülo ja loksper reljeefse muusikalise karakteristik aga võisin tunda helilooja püüdlusi ulatuslikumate klassikaliste balletivormide kasutamisele. Kullaketrajad ei püsinud eriti kaua teatri mängukavas ning ta jäi peaaegu kaheks aastakümneks vaka alla. Ning siis seoses Tallinna korreograafilise kooli traditsioonilise lõpuetendusega tuli noortejõududega ballett kullaketrajad Estonias uuesti välja täiesti vastses lahenduses võites kõigiks etendusteks. Elavalt reageerivad täis saalid. Ballettmeistri Enn Suve, dirigendi Kirill Raudsepa ja helilooja ladusas koostöös mille vältel loobuti nii paljustki teose esialgses, lavalises ja muusikalises materjalis. Valmis uus redaktsioon, mis oma sisult ja vormilt oli hoopis terviklikum stiili ühtsem ja sündmustikku loogilisem kullaketrajad. Uus redaktsioon leidis eriti sooja vastuvõtunoorte, teatrisõprade ja laste poolt kellele lavale toojad ise ka alles balletikunstiastujad oma töö. Vilja kinkisid. Kuulakem järgnevalt muusikat Eugen Kapi balletist kullaketrajad esitab ratt Estonia orkester Kirill Raudsepa juhatusel.