Ning nüüd kihnukeelse uudise ratast kihnlased Siiming sealpool merd ja Kase Mark Teie tänast saadet Tallinnast. Põhjus lihtne, kõrgel taustad, kihlane. Rihe Elmar elab nüüd Lasnamäel ning tema isa mälestuseks on selle pühapäev tulemas. Saaremäe see muidugi on Kihnu muuseumis ning sinna ootame Ilmarit kohalatsi. Temaat vihe veeda ehk kirjakeeli Teodor Saar onud on Kihnu alu ning keele ning kommetajaks paramaseni tähtsam asi uurijasi dema sünnistunud kaudu läinud juba 113 aastat, Rihe Elmar, kuidas Jaama Ati mäletad? Tere ka kõik need kihnlased mütigi seda asja kuulnud, see on ikka ilus küll, et ma vala Ati ikka veel meeles, peetakse mäel juba ikka päris tükk aega ikka surnud olla. Aga vea sinna veel nüüd Tallinnale juba päris mitu aastat entse pärast Kihnu laeva saab teha, aga praegu on küll niisugune asi, et, et mind viiakse vist kihkluba. No pühapäeva ja kella ühest hakkab pihta, siis saare või selle aasta on mõned nädalita hiljemaks, jään Soatsiendis Maarja 20. oma päeva, aga mihuke meeskogeesi ott oli, oli karm käsi või kõva sõna või või. Pehme mees, no tema oli, minu jaoks on ikkagi vai kõne ning oma etnohistav vanem mees veo silmanägemise järgi deva sihuke kõva ütlemisega üldse Olske kumb sind lugema õpetas, oli ott leid, mina siis siis esimese raamatus ei ole, tõi, oli see siis jõuluvana või ott, võit. Ajalehti ja ajakirju ning need olid minu jaoks väga imelikud asjad ikka oodata. Sa oled sündinud jooksva aasta 36. aasta poiss nagu päris täpne olla, Jõgeval sattus peo, vala kalender, 36. aasta kalender ning seal oli raseduse kalender, siis sellega tuleb välja, et, et minule hakatuses vald esimesel jaanuaril mõistsid seda isegi välja rehkendada. Serv olekski tarvis rehkendada, seal oli juba kohe sisse kirjutatud. Nonii, aga kui vanad sa ikkagi siis tähti tundma õppisid ning miuke oli siis esimene raamat sõsasamalgade soid Atarnel 400 tähe tundma õppis seda öelda, sellepärast ei ole selleks ajaks mu kooli läksi Meka lugesin peale, lugeja inime ikka terve eluaeg olnud ning igatahes need raamatud, mis mind õpetasid, need vene raamatut ei Ors. Kui rehkendada välja seoses aastast, siis kooli läksid saksa aegas? Ei lähes, mina läksin just siis, kui ülese sisse tulid. Venelased tulid sisse täpselt Kihnu 44. aastal neosünnipäeval, seepärast ela käsi lahada ja ainuke mäleta sellepärast, et mina varastasin venelastelt tankeri mürsu rikkis, leidsid sünnipäeval, võiks ikka nagu andeks anda, alati käest, sotsis kindas naha peale, kui tuli välja, et olete tankimürsu koodoon, ei varas põld siis sõnaõigust, kedagi, sest tema oli ju pelgu. Tema oli ju sedasi, et sakslased paar korda käsitleda spetsiaalselt püüdmas sest leiti, et tema on niisugune väga-väga kahtlane inimene, kes pelgus on, aga muidu kõik pelgus said Otica kätte ka või ei sakslased tegeleda Eesti poisid ning ühe korra talirukkipõllu sisse oli. Paavel läks tärst, paari meetri pealt läks aediku meeste kaudu silmi tõstes küllatav üle taas tõsta. Temal oli siis veel see mees, aga demele inimese peale lask tegemata. Kas seal seda pealt nägid, kuidas Reheveda Kihnu vanavara ning vaimuvara korjas? Ei eriti ei näe sellepärast et ela meeste traagees vanade inimeste juures nende oma kodu, mitte ei teetass nende oma oma kodu, vaid vaid läks ise sinna ning siis oli särada, oli väliskirjandus. Muuseumi fondi minna ning vaata, kui palju vana sõnasi ning Kihnu rääkimist seo, hdd veedan ning seo tädisiina korjan, et see on ikka niisugune, et Pitka maha, no vägev on see numer. Vaata, see on niisugune asi, et meie elasime ja selle jäse siis põhiline väärtus oli see ju, et kihnlased kõik ju teadsid seda asja, aga üles paremini üleskirjutamine, see tahab natuke nagu haridus ning tämaralise haridus kohalemas. Muidugi kirjutas ring, aga ega tema kodo seda eriti ei arutanud verre ka temal oli ka see tahtmine, et tema peab kirjutama üles vanade inimeste reetmise ses oma Dield, mille peale, mis tegelikult oli sama soon, see nagu ikka põles. Et õige oli ikkagi see, et inimesi asi kirjutati, ülets Kihnu koolis, kus käisid siis ju enam kihnu keelt seal rääkida. Ja see oli niisugune asi. Selle eestlasid 200 kuse kiilu keldri, eksid. See oli see aeg, kus eesti keelt alles ju tehti ja siis oli kole tähtis see, et kõik vähegi või kes vähegi saavad, peavad rääkima kirjakeeles. Seo isa rääkis minule siukest lugu, et ühe korra, kui tema Tallinnas käis ning kirjanik Aadu Hindi juures õed oli siis oli sügisene õhta, veeda läks sinna Suurtüki tänavast, kus Aadu elas, Aadu korjas kirsse. Ning seoat küsis kirjanikuhärra käest, et et Ado, räägi minule psise sotsrealism anda ning, ja intei mõttesse ning ütles, vaatanud, veda. Sotsrealism on see, et mina korjasiibräegojalt kirssa sea ei tahagi, aga seapead kohakama mõjuga nüüd kirsa korjama. Eva oma mõtetest mingit saladust ei teinud, aga, aga samal ajal võib öelda, et muidugi ega ta ei läinud ka suure kamba juurde ja rääkima, et, et Stalini viimides sulija, aga selles pidid ise aru saama. Saest see oma aadile kõige rohkem tänu võlgu Oved kõigepealt rahulikus, et džentelmen, see on meheideaalkuju ja džentelmen, võtab rahulikult vastu ka selle, kui talle öeldakse, et homme lüüakse sind maha. See ott olid sädeme. Jah, oli küll. Kui Theodor Saar ehk Sevat peaks korraks sealt Koiva juurest üles tõusma ning, ning seal metsa vahel kaerametsa juures vasta tulemas asjaseade. Siis räägid, mina räägin seda, et nüüdud meitel see eesti keele kohta öeldakse, et ju sellist valitsust taotlesime, aga pooled nagunii, et ega me seda ei taas ja me veel teame ukse valitsuse, Soome, aga ühe me saame selle peale võib küll kindel olla. Ei ega ta hirmus teistmoodi või ei lähe, kui selline on olnud ja vudigi param võiks olla. Aga kui mõtleme selle peale terves Euroopas vaevalt pool protsenti, eriti siis, kui kõvastasime karjäär, teeme see jäänud vaevalt kuulda. Nuh, kui teha siukse iseäraliku häälega ning õigesti mõtlesin, küllap siis need, kes vähe koolis on käinud ja needki rumalused ega ka ehk siis need ikka kuulavad. Nuia vaatanud Einstein ja üks ainukene, ei pooled maailma inimesed jäävad. Aga noh, kas sa ise oled, see on ikka üks kahtlane värk. Selline saigi tänaõhtune, jõudsid Tallinnast Lasnamäelt Ilmar saare isast Theodor Saarest püha hommikul läheme jutuga Ede kohe ning siis võime niisugustes maades ning niisugust elu olnud Ilmar ise elan 30 ikka rõõmsad ning terved.