Algab saade Eugen Kapp 70. Eugen Kapi tule Cooperi žanresse sai teoks suure isamaasõja päevil, täpsemalt 1943. aastal Jaroslavlis. Seoses Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva laialdase tähistamisega valmisid meie luuletajaid kunstnikel arvukad teosed, mis seda ajaloolist sündmust mitmekesiselt käsitlesid. Nendest ei jäänud maha ka nõukogude tagalas viibinud heliloojad. Eredamateks töödeks kujunesid siin Hugo Lepnurme kantaat, jüriöö tuled ning rida Gustav Ernesaksa koorilaule. Nagu Jüriöö marss ja teised. Koos kirjanik Paul Rummoga tuli Eugen Kapp mõttele tähistada jüriöö kangelaslikku ülestõusu tähtpäeva väärilise suurteosega ooperiga. Rummo sulest valmis kiiresti libreto, mis oma selge ja loogilise dramaturgiliselt ülesehituse ning musikaalsete värssidega heliloojat otse kutsus kirjutama. Ja tõepoolest, nüüd tagasi vaadates võib kindlalt öelda, et tasuleegid oli üks meie väheseid muusikalisi lavateoseid, mis valmis ilma igasuguste komisjonide ja konsultantide kada liputa, millest tuli läbi käia paljudel hilisematel lavateostel. Mõlema autori TÖÖ ideeliseks loominguliseks stiimuliks oli kahtlemata kangelaslik kaasaegne nõukogude rahva võitlus vihatud sissetungijate vastu. Just see andis tasuleekidele ajaloolisele ainestikule vaatamata haaravalt aktuaalse kõlajõu. Lõplikult valmisid tasuleegid juba vabastatud Tallinnas ning nägid esmakordselt rambivalgust Estonias 1945. aastal. Sellest ooperist kujunes meie esimene muusikaline lavateos, mille keskseks kangelaseks on oma maa ja vabaduse eest võitlev rahvas. Kuigi ooperis esineb eredaid olustikustseene ja lüürilist elementi, on teose arengu pealiiniks rahva vabadusvõitlus. Helilooja tugevaks küljeks oli reljeefne muusikaline karakteristik haruldane viisi rikkus. Meenutagem kas või Saima, Sirje, Neeme ja Vambo aariaid ja rahva kuju rahvalikult ilmekas välja joonistamine muusikas. Ooperitasuleegid mõju rikkale lavale toomisele aitasid kaasa meie silmapaistvad ooperijõud nagu Olga lund, Elsa Maasik, Marta Rumgi, Meeta Kodanipork, Martin Taras, Tiit Kuusik, Benno Hansen ja teised. Tasu leeke lavastas ka Vanemuine, 1947. aastal Riia ooperiteater. Mitmel puhul on seda näinud ja kuulnud Moskva, Leningradi ja Kiievi ooperisõbrad. Tasu leekides on edukalt laulnudki meie nooremat põlvkonda kuulunud nüüd juba nimekad ooperisolistid nagu Leili Tammel, Mare Jõgeva, Hendrik Krumm, Mati Palm, Ahti Männik ja teised. Eugen Kapi järgmise ooperi loomise tõukejõuks, kus oli helilooja soov anda omapoolne panus Nõukogude Eesti 10. aastapäeva väärilisse tähistamisse. Seda tahtsid nii hästi helilooja kui kalibretist Paul Rummo teha kindlasti kaasaegse ooperiga. Oma ainestiku leidsid nad äsjasest möödanikust luuletaja Juhan Sütiste mehisest kujust, kelle värsid ka vanglamüüride tagant kutsusid rahvast jätkama võitlust hitlerlaste vastu. Vabaduse laulikus, mis tuli lavale Estonias 1950. aastal kujunes meie esimene kaasajateemaline per, mis oma muusikalises lahenduses tõendas Eugen Kapi kui ooperihelilooja meisterlikkuse kasvu ja osavat kätt ka lemmikkangelaste ilmekas muusikalise sportliteerimises. Eites nüüd ligi kolme aastakümne järele uuesti pilgu meie ooperi arenguloole kaasa ja ainestiku seisukohalt tuleb rõhutada, et Eugen Kapi Vabaduse laulik seisab nende hulgas kindlalt esirinnas oodates veel senini täisverelist lavastusliku lahendust. Küll andis aga see ooper juba esmalavastuses terve rea senini meelde jäänud lavakujusid, kellest eeskätt tuleks mainida Tiit Kuusiku nimikangelast raju ja Elsa maasiku kehastatud armu. Need mõlemad kangelased jääma dramaturgiliselt arenduses ja muusikalises kujunduses sugugi maha kapi esimese ooperi Vambostja saimast. Kuigi nendes sisulises küljes on mõndagi sarnast, on raju ja arm oma intonatsiooniliselt all tekstilt ikkagi meie kaasaja täisverelised kangelased. Tabavalt on helilooja visandanud ka Nõukogude võitlejate ja partisanide muusikalise liini, milles on tunda Eugen Kapi osavat kõrva sõjapäevade laululoomingu tunnusjoonte suhtes. Kogu ooper areneb pingsast sisemises tõusu suunas, ava pildi rõõmsast, rahva teosteenist ja lüürikast lõpuvaatuse traagilise kollisioonini, milles erilise jõuga tuleb esile armusurmastseen. Ooperi Vabaduse laulik. Seni viimane lavastus toimus 1960. aasta üldlaulupeo puhul vabaõhuetendusega. Määrama. Ent andkem nüüd sõnani hästi Saima kui ka armuosatäitjale Eesti NSV rahvakunstnikule Elsa maasikule. Eugen Kapp on rikastanud oma loominguga Estonia teatrit nii ooperite, balleti kui ka lasteooperialal. Hea meel ikka meenutan Eugen Kapi esimest ajaloolist ooperit tasuleegid mis sai lavaküpseks ja esietendus sõjajärgseil päevil varemetest taastatud ratestonies ning kujunes teatri ja vabariigi suursündmuseks. Cooper tasuv leegic oli valminud kahel andekal loovkunstnikul juba tagalas. Nimelt Eugen Kapilt koos kirjanik Paul Rummoga. See on väga hea ooper, milles on suurepäraseid aariaid kõigile hääleliikidele on ilusad koorid, duetid, ansamblit ja termimistis ja muusika. Tasuleekide lavastusbrigaadi kuulusid toona tulihingeline Heino uuli. Dirigendid Priit Nigula ja Kirill Raudsep, kunstnik dekoraator Voldemar Haas, kunstnik kostümmeerijad, Natalie Mei liikumised, juht Helmi Tohvelmani ja diktsiooni õpetaja Felix Moor. See esimene Nõukogude Eesti pere oli ka minul ladva elus esimene Eesti per ning paelus kohe maa päritoluga noort. Kuna muusika manas esile noorpõlve aastaid, mis möödusid minu sünnikoha kaunis looduses. Kas aima, esimene etteaste toimub keset lokkavat ru, kui põldu sõnadega juba terav, valmib rukkipeades? Helilooja on leidnud siin erilise lüürika soojuse ja eetilisuse, mis on haruldasest kooskõlas mõttega harja keskmisse. Osa fraasi tahaks esile tõsta. Uuevast lembuse. Leiu tegid sa võõrama teel hoopis ehk unustit neiud tuttaval kodulill mis on kirjutatud erilise intiimsuse ja sortiiniga ning nõuab ka interBriedilt vokaaltehnilist meisterlikkust. Harja lõpul pöördub Saima allika poole taas ilusal lüürikaga. Nii muusikas kui luules. Öelge virvendavat kullajooned, on ta Pihkvas nogargis võis Soomes. Saima osa areng ja kasv autorite haruldasest tervikus on järjepidev. Kolmandas vaatuses on sündmuste areng viinud talurahva ülestõusu küpsuseni. Rahva vanemate nõupidamisel hiies on saimas kasvanud otsus pääseda kupja kulla abiga lossi et avada lossi väravat ülestõusnute-le. Lossis Saima pangistatakse. Sündmuste kulgedes vabaneb Saima ahelaist ning asub teenäitajaks lossi tunginud talupoegadele. Võitluses rüütlitega langebsaima isa Mehis. Rasket rahva vanema kaotus leina leevendab üldine võit, sest tasuleegid hakkasid leegitsema ülemma. Ooper tasuleegid sai populaarseks ning püsis repertuaaris ligemale 10 aastat. Ooperi Vabaduse laulik, naispeaosaline arm on ohus kangelane, sajandeid edasi arenenud Saima, kui nii võiks öelda. Arm sammud koos oma rahvaga rahva ideid edasi viivas, pidevas arenguprotsessis. Oma avaaarias, mis kuulutad, hiline kägu, viibib ka arm nagu saimaki tasu leekides kaunis looduses, kus helilooja on leidnud talle meeldejääva mõtisklev särava meloodia. Arm on tulnud esimesele rahvapeoaastapäevale ning ootab selle ava-aaria sõnadega oma armsamat luuletajat, raju. Samas kanduvat rahvale ta mõtted, mis omad tundetiheduses järjest tugevnevad igas tema järgnevas etteastes. Nii kujunebki naispeaosalisest Eugen Kapi muusikas kaasaegne kangelane. Eelmainitud rahvapeole on kutsutud ka vennasrahvaste esindajaid, keda helilooja iseloomustab nende pärase rahvatantsumuusikaga. Siin kuuleme veel kauneid koorilaule ringmänge, kuhu sekkuvad ka mõlemad kangelased, arm ja raju. Nad laulavad väga poeetilise dueti. Kui lõpeb suvepäeva viimne vine. Et sündmustik on alles noore ühiskonna esimeses arenguetapis, ei puudu siin Vandrin element keskkatkestab ülla rahvapeo ning surub peategelased keerukates olukordadesse raju vangistada. Takse armAga kell on autorit välja joonistanud suure järjepidevusega. Astub partisani ridadesse. Peale oma teise vaatuse üleskutse aariat on arm märganud, varitsevad vaenlast. Kellerrell on sihitud Rajule. Ta otsustab kiirelt täie teadlikkusega. Ta astub raju ette, et päästa oma lähedane inimene ja võitluskaaslane. Kasutan juhust Öelda juubil laarile, palju õnne ja edu edaspidises töös. Nagu märgitud, oli Eugen Kapp meie esimene helilooja, kes tõi ooperilavale kaasaegsed kangelased esimese heliloojana meie ooperiloomingus pöördusta kalaste ooperižanri poole. Siinkohal peab eriti rõhutama Eugen Kapi sidemeid koolinoortega pioneeridega, kelle oodatud külaliseks ta esimestest sõjajärgsetest aastatest peale kuni tänaseni on olnud. Need kohtumised koos traditsiooniliste lasteaia, noorte, muusikanädalate juhtimise ning mitmete teiste sellelaadsete üritustega on soodustanud helilooja pöördumist ka oma loomingus meie nooruse poole. Meenutagem siinkohal tema pioneeride sviiti populaarseid lastelaule pioneeride marss, lippu heisates laulude sarja lapse päev Jeteisi sidemetest Haapsalu esimese keskkooliga kasvas välja meie esimene lastemuusikal rukkilillesuvi lasteooper talvemuinasjutt, mis valmis ja selga slalevitsee libreto järgi tuli esmakordselt lavale Vanemuises 1958. aastal ning peatselt ka Estonias. Sel puhul märkis helilooja. Pean avameelselt tunnistama, et minu kui helilooja huvi juba õige ammust ajast võiks öelda isegi koguma professionaalse tegevuse kestel on äratanud ja paelunud lastele määratud muusika looming. Tutvumine lastele ning lastest loodud maailma ja nõukogude muusikaliteratuuri ka ainult õhutas mind takka süvendades ühtlasi vanade äratundmist, et lastele mõistetava muusika loomine on igale heliloojale raske vastutusrikas, samal ajal aga ka austav ülesanne. Sest sellele äärmiselt nõudlikule kuulajaskonnale tuleb kirjutada ainult hästi ja isegi paremini kui täiskasvanutest auditooriumile. Kutsumust ja soovi proovida oma jõudu suure vormilise teose lasteooperi kallal kantsima hinges kaua tihedas koostöös libretistil Vanemuise ja Estonia teatriga, kes olid samuti huvitatud mõttest anda lastele heapärane muusikalavastus. Valmiski libreto lõplik variant, mille muusikalisi koesse rüütamine minul enam kui aasta aega võttis. Kusjuures loominguline töö põhiliselt kulges Ukrainas, kus ma 1957. ja 1958. aasta suvel loomingulisele puhkusele viibisin. Arvan, et meie lapsed on tänulikud, kui neid edaspidi teisedki heliloojad meeles peavad andes omapoolse panuse laste muusika valdkonnas, olgu see siis ooper, ballett või ka laste hinge helisema panev. Lihtne lauluke. Ooper talvemuinasjutt nägi Vanemuises rambivalgust tüvel KMÜ 40. aastapäeva puhul. Lavastajaks oli Udo Väljaots. Andkem kinnid, meenutuseks jutujärg temale. Eugen Kapi muusikalise lavaloominguga on mul olnud isiklikult üsnagi palju kokkupuuteid kui tema esmaooperit tasuline lavastas verd Tartus, toomeorus oli seal assistendiks. Hiljem, kui Ird Vanemuises lahkus tehnilisel üle Tallinna lauluväljakule. Me mängisime teda mitte laululaval, vaid Waltar oleval kaldanõlval. Teine kokkupuude muusikaga oli mul kuigi balletis Kalevipoeg, tantsisin Tartu lavastuses sortsi osa ning paar aastat hiljem teeme lavastuse koosida Urboliga Estonias lavale. Päris suur katkend sellest lavastusest filmiti esimeses Eesti muusikafilmist, kui saabub õhtu. Alles hiljuti, avanes mul võimalus seda nüüd 25 aastat hiljem vaadata. Ja väga huvitav oli. Kahju, et meie algupärandil muusikalavastusi nii vähe filmilindil jäädvustas. Eriti huvitavaks kujunes mu koos teoga kapigalt, kuid oma esimese lasteooperi talle muinastatud testile vastuse Vanemuisel andis. Samuti on meil väga tihe kontakt libretistil Nasalevitšiga. Koos dirigent Eri kõlaliga sai palju konarusi tekstis muid puudusli pretas kõrvaldatud. Näiteks esialgu polnud kurjal tädi erilist osatähtsust. Aga mis lahti? Üks on, kus pole Giulio nõida. Kunstnik Georg Sander leidis selle kujule suurepärase lahenduse. Pluus, mantli ja kõrgete potikutega hangeldaja vana-ide tüübid. Selles ooperis on ette nähtud lastekoor abi saime Tartu linna pioneeride maja laste koorilt. Mäletan, et koostöö nendega oli tore lumesõda kelgutamine, samuti lõkketuleäärsed mängud pakkusid lastele palju võlu. Selles ooperis palju lavalise trikke välja mõelda. Hästi õnnestus mul stseen, kus lumest tehtud laps elavaks muutub. Tegime nii, et vahetus toimub sel hetkel, kui külmataat saaniga lavale sõidab. Tantsijatele tantsivad hobused olid säravad hõbedased sabad ja muidugi tõmbas publiku tähelepanu kohe endale. Ooperi tegevustik ja muusika olid niivõrd lastepärased, et kellelgi ei olnud midagi arusaamatuks. Kui tallub muinasjutu Moskvas mängisime, võtsid lapsed ooperi väga soojalt vastu. Läksid vähel saaliastega vestlema, kohusid summas võimbudem, küsisin. No kas saad kõigest aru, kostis üks ja küsimuse, kuidas meeldib, klas vastuseks pisikestest suudest veelgi vaimustav. Oo jaa. Kuulakem katkendeid Eugen Kapi lasteooperis Talvemuinasjutt. See pole maitia, küünome kiiresti kangeti koolis ja siin noppis, sest ega. Ei, pole nalja. Kindlasti kangeti, saame Pekunis kaika. Oih. Sooviku. Jooni sipelgaid, sooli. 1961. aastal toob Vanemuine lavale Eugen Kapi järjekordse arvult neljanda ooperi tabamatu mille libreto autoriks oli Jakov kaalitski. Teos, mille lavastuse teater pühendas NLKP 22.-le kongressile, käsitles suure isamaasõja aega. Ooperi libreto oli oma süžeed küllaltki trafaretne ning meenutas sündmustikku paljusid sõjajärgseid filme, mille mustvalges tehnikas välja joonistatud tegelasi võinuks suurema vaevata vahetada teosest teosesse ilma tulemus selle all oleks kannatanud. Vaatamata libreto poolsetele puudujääkidele suutis Eugen Kapp ka tabamatus kirjutada haaravaid lehekülgi kajastada selle kangelaste sisemaailma ja nende karakterite kujunemist läbi dramaatiliste sõlmpunktide. Sellelt alalt oleks eeskätt märkida nimikangelast, keda kehastas Lehte Mark ning Illar Dorava lauldud ja niisamuti Leida Jürgens. Valentiina heinapinget. Tabamatu puhul võis täheldada helilooja püüdu panna väljenduses suuremat rõhku tegelaste juhtmotiivi stiku dramaturgiliselt järjekindlale väljaarendamisele, muusikas. Ooperi tabamatu lavastajaks Vanemuises oli jällegi Udo Väljaots. Laskem teda taas meenutada. Aga ma pean töös Algub rändajatega alati parimat tulemust andnud, kui kogu lavastuslik brigaad 11 mõistab täienduse tähendab autor libertist dirigent, lavastaja, kunstnike teised. Mul on hea meel, et Eugen Kapi muusikalise dramaturgia olen suutnud lavastajana tungida lavalisuse tegevusse rakendada. Ometi juhtus meil korraga, rakistasime natukene. See juhtus siis, kui vanemus, lavastamine, ooperit, tabamatu mardad. Lugu on vist selles Cap mõnikord oma hea südame loomingulise innuga langeb nõrgad klibletisti Hilda. Nii ka tookord libreto selleuroopale kirjutas Moskvas surnalist kaliski. Ooperi tegevus toimub fašistide poolt okupeeritud Eestis. Susi põnevus langes aga Dimintiimsuse ohvriks. Marta, kes töötab sakslaste kasiinoettekandjana, mürgitab koonduslaagriülema, et saada oma kättelaagrit ümbritseva miinivälja kaardil. Vangidel õnnestub põgeneda, Marta ühineb partisanidega, kõik toimub väga hõlpsalt ja lõpp on traditsiooniline. Koor tegi mürgiabiga palju stseene, realistlikum antakse populismi, üleliigsed tekstid. Ooperit mängiti Vanemuises seitse või kaheksa korda. Mis mulle isklikult Kapi teostest päris hästi õnnestus, oli tasuleekide uuslavastus Estonias. Eriti toredalt tuli see välja vabalavastusena mille tegime möödunud laulupojal Pirita jõekäärus, mida jälgis 5000 pealtvaatajat. Pärast seda tundub etendus nüüd teatel muidugi kokkusurutuna vaesena. Järgnevalt teatas plaanis 26. mail Eugen Kapi juubelikontsert esitada katkendeid tema teostest. Pärast tabamatu valmis saamist oli Eugen Kapi ooperiloomingusse teatav vaheaeg, mis kestis üle 10 aasta. Võib arvata, et selle põhjustas ühelt poolt sobiva libreto puudumine teiselt poolt ja tõenäoliselt peamise põhjusena aga helilooja sisemine äratundmine ja vajadus öelda midagi uut ja uudselt. Selles žanris. Jõudsid ju nende aastate jooksul meie ooperilavale Eino Tambergi raudne kodu 1965 Veljo Tormise luigelend samuti 1965 ja Eduard Tubina Barbara von Tiesenhausen 1969. Meie muusika loomingus laiemas mõttes oli toimunud teatav kaasajastumist protsess, milles esiplaanile kerkis instrumentaalmuusika kammerlike sümfooniline. Noil aegadel pöördus Eugen Kapp tagasi oma kunagise mõtte juurde kirjutada ooper suurest hollandi maalikunstnikust Rembrandist. Üle 40 aasta tagasi oli selle kavatsuse põhjustanud nähtud film, milles Rembrandti kehastas suurepärane näitleja Charles Lawton. Eugen Kapp märgib oma meenutustes, et eriti jäi meelde filmi lõpus viimane stseen, kus suur kunstnik, olles juba jõudnud surma lävele läheb oma elamu pööningule ning pühkides surematuks haavatelt lõuenditelt neile kogunenud tolmu. Lausub ei. Ma pole siiski elanud asjata. Lugenud hilisematel aastatel läbi kõik, mis Rembrandti kohta kättesaadavaks osutus otsustas Eugen Kapp 1967. aastal asuda ooperi kirjutamisele Libretost, mille autoriteks olid Jelizaveta pessina ja Georgi tuga. Lõssov tegi eestikeelse variandi Kulno Süvalepp. Teose lavastas Nõukogude Liidu rahvakunstnik Kaarel Ird. Ooperi põhiidee märkis Eugen Kapp on geniaalse kunstniku traagiline võitlus teda ümbritseva omakasu taga ajava ja saagihimulise silmakirjatseja maailmaga. Tema võitlusloominguvabaduse nimel. Arvan, et ooperi sündmustik on sedavõrd elulähedane, et kõlab täiesti kaasaegselt ka meie päevil. Rembrandt seal Beethoven maalikunstis. Kirjutasin selle ooperimuusikat suure seesmise kaasaelamisega, sealjuures mõnetigi kõrvale, jättes oma varasemates ooperites kasutatud võtted. Kui varem mind huvitasid enam rahvadraamasüžeed kodumaa ja Eesti rahva ajaloost siis selles teoses on tegemist isikudraamaga üksikisiku elutragöödiaga. Teos valmis seitsme aasta jooksul, mis on Eugen Kapi kohta suhteliselt pikk aeg. Ent seest kujunes mitmest aspektist uueks kvaliteediks nihest Eugen Kapi enda loomingus kui ka eesti ooperiloomingus laiemas mõttes. Vastavalt helilooja taotlustele kajastada sügavamalt oma kangelase sisemaailma, tema suhete konfliktsete arengut teda ümbritseva maailmaga. On ta teose muusikaline kude rikastramaturgilistest leidudest, mis oma sümfoonilise arenduse läbi põimituses vastavat keskse kangelase ühelt poolt rahvalikule teiselt poolt komplitseeritud ja keerukale karakterile. Haaravalt on helilooja visandanud ka Rembrandti elukaaslaste, Saskia ja Hendrik ja muusikalised kujud soojalt ja värvikalt. Rembrandti lavaletuleku puhul märkis lavastaja Kaarel Ird. Üsna vähe on olnud maailmas suuri kunstnikke, kelle tee kunstis oleks olnud kerge, sest tõenäoliselt suur kunstnik loob uute oma reeglite järgi, mistõttu tema looming laiale kunsti tarbijaskonnale, kes hindab kunsti üldkäibel olevate tõekspidamiste järgi, on vastu mõtlematu. Nii nagu ta on vastuvõtmatu ka paljudele kunstiteoreetikutele, kes hindavad kunsti varasemate kogemuste põhjal varem loodud esteetiliste skeemide järgi ja kes seetõttu on tihti uue vastu veelgi vaenulikumad kui keskmised kunstitarbijad. Üldinimlikult võttes on aga ka see üks tahk igavesti toimuvast võitlusest uue ja vana vahel. Seega saab Eugen Kapi uus ooper ka suureks üldistuseks ja seedeedki ooperilavale toomise vaeva väärivaks. Vanemuine usaldas Rembrandti lavaletuleku noorte solistide käte. Nii kehastas Rembrandti Tõnu Bachmann Saskijat, Anu Lomp ja Henrik jätt õielaverrew, kes oma nõudliku ülesandega õnnestunult toime tulid. Teos ise pälvis 1977. aastal Nõukogude Eesti preemia. Selle vastu hakati huvi tundma ka Rembrandti sünnimaal. Nagu selgub sellest põgusast tagasivaatest on Eugen Kapi panus meie rahvusliku ooperiloomingusse olnud sügavalt hinnatav ja sihte rajav. Tema poolt loodud mineviku ja tänapäeva kangelased on saanud jäänud meile lähedaseks, kuna nad kannavad sügavalt humanistliku ja eetilisi ideid. Ta kangelastele on omane tuline kodumaa armastus, õnne ja vabaduseiha. Kõik see üllas ja õilis leiab kajastamist haaramas muusikas, mida helilooja on alati kirjutanud kodaniku ja kunstniku täie vastutustundega.