Algab saade Eugen Kapp 70. Kui enamiku meie vanemasse põlvkonda kuuluvate heliloojate esimesed iseseisvad katsetused loomingu alal kuulusid vokaalmuusika sageli koorilaulu valdkonda siis oli Eugen Kapp selles suhtes erand. Tema loometee kõige esmased proovid sündisid pillimuusikas. Küllalt mõjus sellele varakult kaasa ka kodune õhkkond algul Astrahanis ja hiljem Tallinnas, milles eeskätt klaver, aga teised instrumentaalse kammermuusikavormid aukohal seiside. Nõnda alustab ka Eugen Kapp 18 aastaselt oma loomingulist biograafiat variatsioonidega klaverile isa Artur Kapi poolt antud teemal. Kahjuks on see käsikiri kaduma läinud, ent Eugen Kapp mäletab, et see oli reemi nooris. Jäätvariatsioone oli 10. Kuna teema on Eugen kapilaga tänini meeles, on tal kavatsus kirjutada uued variatsioonid sellele kõige lähemas tulevikus. Kahekümnendatel aastatel suvitas kappide pere põhjaranniku ühes kaunimas kohas. Arvutiad looduse erakordne võlumeri ja männid ei jätnud mõju avaldamata jõugenile. Rutja muljetest valmisid tal etüüd mere ääres klaverile ning südamlikust lüürikast kan. Esimene kaalukam kammerpala Turn viiulile ja klaverile. Turn oli nii-öelda nulltsükli lugu, sellel puudus veel oopuse number. Puseks number üks saab 1930. aastal valminud klaveritrio milles ilmekalt avalduvad nii hästi noort muusikut nendele aastatele mõjutanud lemmikud kui ka esimeste võrdsetena tärkavate isikupärased jooned. Muusikaeluterve jaatav põhitoon koos kontrastsed enam kerge kui raskemeelsete meeleoludega. Eugen Kapi klaveritrio vaatamata sellele, et autor ei olnud veel lõpetanud konservatooriumi, kujunes elevust tekitavaks muusikasündmuseks seda eriti nooremat põlvkonda kuuluvate muusikute keskel. Konservatooriumi lõpetamise järel piirdub Eugen Kapi instrumentaalse kammermuusika looming esialgu mõningate lühipaladega viiulile ja klaverile ning rakendusliku sihiga kirjutatud paladega trio koosseisule, millest oli meie saadetes juttu juba balletiloomingu lätete puhul. Kaalukama teosena tuleks vahest märkida keelpillide kvartetti number üks, mis valmis 1935. aastal. Selles teoses avaldavad noore Kapi isikupärased loomejooned veelgi ilmekamalt, kui seda oli tunda varasemate tsükliliste teoste puhul. Kvarteti meloodilise rütmilises üldpildis on mõndagi, mis meenutab esimest viiulisonaati. Ent ikka tugevamini hakkab sellest läbi paistma helikeele rahvuslik lõim. Eriti eredalt torkab see silmakvarteti teise osa pentatoonilise peateema tantsulise Zarenduses. On tõsiselt kahju, et meie muidu nii agarad kvartetistid selle teose nii-öelda kahe silma vahele jätnud. Kuigi me Eugen Kapi vokaalset kammermuusikat käsitleme ühes järgmises saates selles sarjas, olgu siinkohal põgusa vahemärkusena öeldud, et kuni 1934. aastani ei leiame helilooja tööde hulgas ühtki vokaalteost ei koori ega soololaulu. Suure isamaasõja-aastad toovad Eugen Kapi loomingusse žanrilise avardumise kõrval ka suurema sisulise süvenemise mõttekindla piirilisema suunitluse. Viimati öeldu kehtib ka kammermuusikaloomingu kohta. Kuigi see loomeliik noil võitlusaastatel oli sunnitud andma rohkem maad löövamatele ja massilisematele žanridele eeskätt võitluslikule laululoomingule ei kaotanud ta ometigi oma tähtsust ei heliloojate loomingus ega ka interpreetide tegevuses. Eks ta enda, seda kõige ilmekamalt muusikaelu blokaadirõngasse surutud Leningradis kus Mozarti, Beethoveni ja nõukogudemeistrite kammerteosed olid tõeliseks vaimutoiduks napi leivapalakesi kõrval aidates taluda kõiki kannatusi kuni vabanemiseni. Sõjapäevade läbielamustest on kantud ka Eugen Kapi viiulisonaat number kaks mille ta kirjutas Jaroslavlis 1943. aastal. Sonaadi dramaturgiliselt üldplaanis on mõndagi ühist Eugen Kapi umbes samal ajal valminud patriootiline sümfoonia, aga kuigi mastaabid on erinevad ka siin, toimub areng mõtlikult rõõmsamale, traagilisemalt võidukale. Kõiges on tunda neid ootusärevaid meeleolusid, millega jälgiti meie võidukate vabastusvägede edasiliikumist läände. Selles teoses on palju helget. Nagu märkisime, juba varem sai Eugen Kapp oma sõjaaegse loominguga ristiisaks meie ühele silmapaistvale kammeransamblile klaveri tuua le Anna Klas ja Bruno lukk. Sündisse kapi töös balleti Kalevipoeg kallal, millest esimese balleti süüdi helilooja koostöös pianistidega kirjutas klaverituumale. Ent laskem neid aegu meenutada ühel poolel klaverit uuest Eesti NSV teenelisel kunstnikul anna klassil. Jaroslavlis veedetud aastad on unustamatut ja mitte ainult sellepärast, et me olime seotud ühe ideega võitlusega vaenlase vastu ja koduarmastusega. Vaid kogu meie tegevus oli just ühtne, võib-olla selle tõttu oligi heliloojate side interpreedi tega nyyd tihe. Ega me lihtsalt ei saanud eksisteerida üksteiseta interpreetide lolliva repertuaari. Heliloojatel oli vajaka interpreet, kes viiksid nende mõtted kuulajateni. Nonii tegelikult toimuski vastastikune üksteise aktiviseerimine. Mul on nüüd käes kapi kontserti autorieksemplar kirjutatud pliiatsiga. Ja dateeritud seitsmeteistkümnendal detsembril aastal 1943. Tema esimene pealkiri, fantaasia on autori poolt maha tõmmatud kuna ta tõesti vähe vastas sellele, mis tööprotsessis tema sulest sündis. Kontserti esimene osa on kirjutatud fuga vorm, mis selle teema Kapi sketsodee nii omases rütmis ei ole siiski kõigepealt Scertzoosne mehine keskendatus, kohati ärel, tahtekindlus, äärminektiivsus ja dünaamilisus. Need on selle osa iseloomustavad jooned. Telemuusikalises klassikas ja orgaaniliselt järgneb sellele toominoorile teise osa pastoraali hele Solmar roos. See osa, mis põhineb eesti rahvalaule internatsioonidel on nagu meenutus kaugetes kodupaikades, mille järgi oli nii suur igatsus sõja ajal. Minul oli alati tahtmine nimetada patriootiliseks mitte ainult sümfoonia, mis kannab ka selle pealkirja vaid ka kõik samal ajal loodud teosed ka teistes žanrites. Esimestel sõjajärgsetel aastatel rikastab Eugen Kapp meie algupärast kammermuusikat jällegi eeskätt klaveriloominguga. 1945. aastal valmib klaveri Sonatiin ja 1949. aastal tema üks populaarsemaid teoseid. Tsükkel Tallinna pildid klaverile. See teos on kujunenud armastatud palaks meie pianistidele, eriti noortele tänu selles esinevatele karakteersetele üksik paladele. Ja pakkudes suurt huvi ka pianistlikust seisukohast. Ning jällegi Anna Klas oma mõtetega. Tallinna pildid on ainulaadne teos eesti klaverimuusikas. Kui seda võrrelda vene klassikapärliga mussaski teosega pildid näitusel mõningal määral inspireeris autorit siis on mussarskil igas pildis oma kangelane. Kapi piltides on aga pükskangelane ja see on kodulinn Tallinn välja antud 1950. aastal Moskvas muskiisi poolt. Levisii teos kiiresti üle kogu Nõukogude Liidu, kutsudes esile väga suurt huvi eesti muusika ja ka Tallinna vastu. Isegi noodi värvikas kaasTallinna torni tege kujunes nuh nagu Nõukogude Eesti pealinna reklaam prospektiks. Selles tsüklis leeme Me palad, mida võime nimetada looduspiltideks, nagu näiteks Kadriorg kevadel hundikuristiku oja või reidil. Muuseas ei ole ka juhuslik, et need pildid on seotud kadrioruga kus autor tol ajal elas, kus ta armastas jalutada, vaadelda ja nautida loodust. Tsüklis näitab kapo oma peategelast Tallinnat. Ma ikka siis siin on vana Tallinn oma ajalooliste mälestusmärkidega. Pik, härmann, Russalka, siin on ka uus Tallinn, pioneeride marss. Uus turg. Ja ka laulupidu, mis uues nõukogude Tallinnas maastabilt ületas kõigi eelnenud laulupeolt. Iga pildi muusikaline vorm sellest tsüklist tuleneb tema sisust. Nii on lihtne selgelt kolmeosaline, pioneeride marss, suurepäraselt leitud, noorusliku reipa vaheosaga russalkat oma eepilise iseloomuga. Nimetaksin valadiks tragöödiast Soome lahel. Ka vormi staatilisus reidil tuleneb Temajaks sisust, meeleolust ja on igati orgaaniline ja õigust muusikaalisse keele rahvuslikust ta ju me mitte ainult ajaloolis Teeblistes kujunditest nagu Lindakivi või Pikk Hermann võite isegi niisuguses looduse kirjelduses nagu Kadriorg kevadel. Üldkokkuvõttes ütleksin. Tallinna pildid on Geos mis on ehitatud programmilistele jälismi printsiipidel, kujundite konkreetsus, muusikaliste vahendite arusaadavus. Sele rahvalikus ongi teinud teda populaarseks ja väga tihti mängitud räpaks õppivale noorsoo poolt. Laastutan tegelikul Winjetuuride allpool pean tema nimetust lahastud väga sobivaks ja vaimukeks. Album koosneb kaheksast palast konkreetsete pealkirjadega. Väljendades ennast käsiin konkreetsete muusikaliste kujundite kaudu jätkab kapsa omalajal kaasaegse vormi otsinguid. Nii näiteks vormi moodustamisel jääb ta aluseks vahel formaalse printsiipi, saavutades sealjuures täiesti realistlikku resultaati. Näiteks pala rahvatoonis on üles ehitatud paralleel kvintidelt, sealjuures üheaegselt mõlemates kätes ja järjekindla. Käsikirjas on tal isegi päris madonna välja kirjutatud. Kahe pala alguses kvinud. Sama printsiipi on kasutatud ka nuku valsis kus motona andmeil Paralleelklarti intervalli kuigi eelolev juubel on väga väärikas, peame meie pianistid Eugen nyt ikka nooruslikuks, nagu on seda tema muusikal. Ja ootame temalt palju toredaid teoseid meie kõikide rõõmuks. Tallinna piltidega peaaegu ühel ajal valmis Eugen kapil sonaat tšellole ja klaverile. Esimene teos selles liigis meie kammermuusikas. Pikka aega ei tundnud meie pillimehed selle sonaadi vastu erilist huvi. Alles 60.-test aastatest on pärit esimesed heliülesvõtted. Tänaseks on aga selle teose oma mängukavasse võtnud mitmed meie silmapaistvad tšellistid. Kuigi Eugen Kapi tšellosonaat ei paista silma erilise nõudlikkusega tehnilise virtuoosliku poolest pakub tooma selgevormilise ülesehitusega esitajaile häid musitseerimis võimalusi. Kuulajaid aga paelub muusikaliste kujundite selgus ja karakteersus. Kuuekümnendatel aastatel kirjutab Eugen Kapp teise keelpillikvarteti rida üksikuid ja sarjadesse kuuluvaid viiuli ja tšellopalu. Teist keelpillikvarteti esitas nii hästi Tallinnas toimunud kontserdil kui ka mujal edukalt Nõukogude Liidu üks silmapaistvamaid kammeransambleid, Armeenia riiklik komitee asi nimeline keelpillikvartett. See teos ootab senini Kabla võtmist meie vabariigi kammeransamblite poolt. Sellesse perioodi kuulub ka huvitav tsükkel 24 prelüüdi klaverile. Viimati nimetatud teoses avaldub Eugen Kapi osav loomevahist kirjutada lakooniliselt reljeefsed, kujundite, kontrastsed, meeleolude ja erineva faktuurikäsitlusega. Kahtekümmend. Nelja prelüüdi on esitanud mitmed meie pianistid. Edastame Vaike Vahi tõlgitsuses mõne nendest. Klaverimuusika kõrval on Eugen Kapp rikastanud meie kammermuusikaloomingut ka mitmel teisel alal. Hilisematel aastatel kirjutatud teostest tuleks siinkohal eeskätt mainida värske kõlalist, nelja pala flöödi leia klaverile ning kontsertinot flöödile ja kammerorkestrile. Ja need mõlemad teosed tõendavad helilooja head pilli spetsiifika tundmist ning selle oskusliku ärakasutamist meeldiva muusika loomiseks, mis pakub huvi ka esitajale. Me lõpetame tänase saate, milles tegime põgusa tagasivaate Eugen Kapi instrumentaal sele kammermuusikale. Tema flöödikontsert tiino kolmanda osaga esinevat Sigrid Orusaar ja Eesti Raadio kammerorkester, Neeme Järvi.