Võta nüüd rõõmuga vastu liikuvad saatuse pildid. Lõika mu noorusest välja valgele seinale, kleebi ustele sigivad juba meiegi ametisildid. Pikad ja ärevad õhtud, tähtede tõsised leegid pimedas tuikava närvid öösiti taevas lööb valgeks. Rappuvad hilised rongid, sügaval veri teeb ringe. Kassasest mõtled või mitteajastul siiski on, alltekst nõksatab kesköine takso tänaval, tuul puhub hinge põrandast, kõik kostab läbi, kuidas nad krutivad make kraanides kohiseb vesi ja lapsed nutavad tihti. See on JJ, kes seal vaatab pimedas valges lakke. Ei ole ta südame ümber ka veel kaitsekihti.