Pean nüüd ära minema metsa, müüti või merele. Vaikin hangunud Dinana kraabin südameverele. Sageli unud saagades. Unede elavad avasilmi. Haned lendavad Kaagates, kevade kordusfilmi. Lapsepõlves on pääs sinise lilleunelm punetab peas kui jääs ja haug fööniksi. Immuune. Ma ei tea ööst enamat kui diapäeva ekslema pimeduse kaardil, nagu armastuses. Otsin puud, mille alla jätsin haiget tiivaga linnu. Kui tookord hallasel hommikul tulin siia imelike paralleelidel maailma. Möödunud suvi või talv, sõda või veeuputus, lange kui lehed või tuhk. Ühel päikesepaistelisel päeval kõnnin unustatud õuele korjama kummelit. Ja siis olen ma noor. Möödu, kus suvi või talv, sõda või veeuputus. Aknal mees, humalane. Rõve rõõmsased, viisiniseb. Unistusekkumalane. Habras õhtu metskitsena kartlik elab meie keskel. Möirgab hoolimatult, traktor tormab roomikutel raginal talle peale. See kõik kokku on elu tasakaal. Põle iseendas kui valgus paistab su pragudest välja. Rõõmustav vaikselt, et saad endast märku anda. Homme tuleb jälle minna. Kes vahetpidamata pärib, kuhu, kuidas, milleks on käijaks kõlbmatu ja peab maha jääma. Siht, olgu õhtul valmis nagu paekivist rakettega kaev.