Selgi jalgu, muusikat hoia kardinate pragudest köögilaua tagant ja põlve pealt. Tere kuulama salvestus Tartu folgiklubist, kus 24. oktoobril aastal 2019 esines koreograafia tantsu-uurija Sille Kapper, kellega vestles Ants Johanson. Nii et mul on au täna siia ette kutsuda Sille Kapper. Tere, sina kui tantsuuurija ja, ja põhiliselt just pärimusliku ja rahvatantsu ja lavatantsu karaktertantsu lüüa, et ma loodan, et me saame natuke sellest aimu. Kuidas sina, tantsu just selles kontekstis defineerid, mis asi on rahvatants või mis asi on tants, vabandust? Minu jaoks või just või siis, kui ma teda uurin, mingis kontekstis. Kõigepealt, mis ta on sinu jaoks ja kui see erineb sellest, mida, kuidas sa seda uurid mis ta siis on? No vat tuli neid küsima siis tantsuinimese käest kellegi käest, kes peab ennast tantsuinimeseks, onju, et mis tants on sinu jaoks. Et ma päris nii ei ütle nagu tudengid, kes tulevad õppima, ütlevad, et tants on minu elu, aga noh, eks ta peaaegu sinnapoole on sellepärast et ta on ikkagi üks maailma nägemise viis ja selline, mille kaudu on maru huvitav seda maailma vaadata. Et kui ma olen juba aru saanud mõne olukorra puhul, et tegemist on tantsuga, siis mulle kohutavalt meeldib seda tänapäeval pigem rohkem vaadata kui teha, sest Tõnni kõnekas nänni informatiivne. Ta räägib palju rohkem kui sõnad. Ja, ja selles mõttes, et kitsamalt muidugi on vaja seda tantsu defineerida siis kui ma võtan mingi objekti ja ja uurin, eks ju, aga mulle väga meeldib, et tants saab olla väga erinev ja väga palju, et sa oma sissejuhatavas jutus ütlesid näiteks, et muusikast lahutamatu ma võiks sulle kohe vastu vaielda, et me võime ikka täitsa ära lahutada ja on ammu lahutatud juba juba tänapäevaks ja dance jää sellest kehvemaks, kui ta on iseseisev kunstiliike, kui teda tehakse miski ilma muusikata või näiteks ilma igasuguse rütmita. Ja samas on ju väga-väga tore tants siis, kui ta siiski on muusika saatel ja rütmis ja nii edasi. Ma pean tunnistama, et mina küll ei tea, kui palju tantsudefinitsioone on juba välja mõeldud, no selles mõttes, et kas neid mõõta nüüd kolme, nelja või viiekohalise arvuga. Aga et neid on igaks elujuhtumiks võtta. Kui, kui võtta nagu ülesande järgi ja vaadata sedapidi eesti tantsu. Ma võib-olla ei, ei kitsendakski, kas see on eesti biotants või on see Eesti võistlustants või hiphop või, või pärimus. Et mis funktsiooni Eestis tants, funktsioone ta täidab. Ja siis peab ikka ju selgitama, et mis eestitantsul siis ainsa korraga tantsu Eestis ja just. Tooriumil, või nii, nagu ta on siia nii-öelda tänapäeva kultuuriruumis, ütleme praegu. Ohoh, ja kas sinu eesti kultuuriruum hõlmab ka välisEestit praegu mitte praegu mitu? Et milleks ta meil siin on, milleks tants üldse on inimühiskondades igal pool erinevaks inimestevaheliseks suhtlemiseks või inimesel suhtlemiseks iseendaga või inimesel välja mõeldud mingisuguste võib-olla mitte väljamõeldud, kõrgemate jõududega suhtlemiseks. Kõiki neid funktsioone täidab ta täna Eestis ja on täitnud varem ka. Et noh, on üks selline tantsufunktsioonide liigitus on ju, et et inimene saab seda kasutada nii-öelda enesekohaseks suhtlemiseks, ehk suhtlemispartner ongi ainult tema ise. Kui ta tantsib, siis noh, loomulikult kõik on märganud, et sellist tants on olemas, kus suhtlevad omavahel tantsijad. Kõik on märganud, et on olemas selline tantskus, suhtleb omavahel tantsija laval ja tema publik tema ümber või, või saalis kusagil või, või siis see, mis ma nimetasin veel noh, selline magistrit, duaalse sakraalse sisuga tants, eksju, kus siis noh, ütleme siis ikkagi kujutletud jõududega, suhtlemine sünnib kõik see on olemas. Aga aitab mind näiteks sakraal sakraalne tants praegu praeguses kultuuripildis, kus me seda kohata võiks? Ahah, no ilmselt see on siiski noh, nagu kõige vähem levinud meie luterlikus kultuuriruumis, eks ju, aga kõikvõimalikud uued usundid, mis on nüüdseks jõudnud ka Eestisse, on ju Eesti pinnale, nagu sind huvitasid Eestimaale need siis sisaldavad tantsu omajagu, ma ei ole sellega väga lähedalt tuttav, kuidas see käib, aga ma tean, et see on olemas. Ma mõtlen, et kui, kui ma umbes teismelisena hilisteismelisena väga pikakasvuline ma ei olnud, järelikult söandasin üldse tantsima hakata väga hilja või paluda kedagi tantsima. Aga umbes 15 16 aastaselt oli, oli kombeks nagu kambakesi tantsida, siis ma juba julgesin teiste järgi mingeid liigutusi teha. Ja siis ma õppisin, ma arvan, et see oli mingi abaluu, mis tuli 78, järelikult umbes siis mingisuguseid selliseid tantsuliigutusi, mingid ristiasteid või arv või samme teha mingeid diskotantsuliigutusi. Ma kui ma püüaks seda defineerida, mis asi, mis asi see oli, loomulikult oli see noh, nii-öelda sigivusmaagiline või ma üritasin mingitel vastassugupoolega mingit kontakti saavutada, aga samas oli selles puht puhast ka liigutamisrõõmu. Aga, aga see ei olnud, et nagu kuidagi valmis tants, ma ei õppinud valmis tantsu, vaid ma õppisin nende pealt, kes olid seda kellelegi pealt õppinud. Ja ma ei tea, kas sellel üldse nii-öelda allikas on olemas sellisel diskotantsu liigutusel või, või on ju, on, aga aga see on ammu kadunud, et tegelikult sisuliselt ma tantsisin rahvatantsu või, või, või noh, pärimustantsu võib-olla ikkagi oli mulle üle mitme põlvkonna juba pärandatud Ma usun küll, et see oli teatud mõttes pärimustants just selles mõttes, et kui ta ei olnud ka sinu vanemate või vanavanemate põlvkonna oma siis konnad hakkasid, et oma need tantsupõlvkonnad hakkasid vahetama kosmodidega päris kiiresti, eks ju, 20. sajandil meil, et ma arvan ja ühest küljest ma ei ole päris kindel selles sigivus maagilises asjasena. Aga ühest küljest see kindlasti oli teie seltskonnatants, teie seltskonna meelelahutus, tants ja ma saan aru, sellel oli see kaugem mõte, seda tüdrukut ka, see oli päris lähedal. Just, aga kui palju seal seda maagiat siis võis olla, ühesõnaga otsese ütlemisega. Me jätame selle maagia kõrvale, seal ei olnud midagi. Paaritumistants, ta üritas vähemalt, aga see oli, tead, mis asi see küll oli ja miks ma arvan, et see võis olla pärimustants, see oli sinu improvisatsioon traditsiooni piires absoluutselt, Sonia seal selles situatsioonis see nendest liigutustest, mida sa olid näinud, sa interpreteerid kuidagi neid oma kehale kohaselt, panid need teatud järjekorras kokku, võib-olla vaevalt seal väga palju uusi lõid seal noh, esimene kord proovides vähemalt onju. Ma arvan, et kõigest hingest püüdsin väga täpselt järgi teha. Aga, aga tuli välja. Pidades seda heaks ja arvates, et tüdrukutele ka äkki meeldib, kui sa nii teed, sellel asjal oli väga selge funktsioon. Just ma mõtlen sigivusmaagilise asemel võib-olla olekski kõige õigem paaritumisfunktsioon. Seltskonnatants on suures osas sellesama ja ütleme viljakusmaagia teenistuses siis olnud ikkagi sajandeid. Aga aga kui see on selline tõesti kui me võtame nagu folkloori definitsiooni kõige lihtsama, et ta levib mitte kirjalikul teel või, või jäljendamise teel temast on sadu variante või rohkem kui üks või 203 varianti. Et, et siis ta selline klubitants. Toonases diskotants ongi pärimust. Jah, seal peaks olema võib-olla siis ühe mingisuguse kogukonna mõõde ka veel juures, eks ju, et mingi kogukond peab seda nagu oma tantsuks, eks ju, see levimine seesama suuline või mitteformaalne levimine toimub ka selle kogukonna sees, et selle koha pealt nüüdisaja ööklubides, eks ju, et ma ei tea, see on vist ka mingi teatud seltskond, kes seal koos käib, noh, kõik ei käi. Kõik ei käi ja mingist vanusest alates veel ei käida. Vanusest alates. Ja aga kogukond vabalt võib olla ka vanuseliselt homogeenne, eks seda ei pea ju reaalne kogukond olema. Kessiil. Jah, aga, aga kui, kui kas ei ole kogukond, kui kõik, kes seda liigutust üritavad tantsida on, ongi nii-öelda selle põlvkon sedamoodi tantsustiili esindav, selline. Ka sellest prossik ülemaailmne või muude ja sellest on kirjutanud üks Rootsi tantsuteadlane Mats Nilsson, tal on tema sõnavara, on siis selline, et ühed on tantsukogukonnad ja teine asi on kogukond, kes tantsib. Tantsukogukond on siis just nimelt see mingisugune ringkond inimesi, keda seob näiteks teatud tantsuliik või tantsustiil või mingi liigutus, sõnavara või midagi sellist. Kogukond, kes tantsib seal siis tema tõlgenduses selline reaalne kogukond, kes elab näiteks ühes piirkonnas või midagi sellist, ja ükskõik mida ta tantsib seal, selle kogukonnad. See ei pruugi siis ka pärimustants olla. Aga kui nüüd vaadata päriselt seda, mida me peame Eesti või mida, mida me nimetame eesti pärimustantsuks, et see peab olema meieni jõudnud enam-vähem samal samal moel nagu nagu noor õpib tantsima siis kooli saalis ja võib seda ei õpetatud, ei ole kunagi õpetatud kuidagi teisel moel, ta on ikkagi pool jäljendamise teel või. No vot, idealistlikult osa meist võib tahta, et see peaks jõudma meieni sellel suulisel formaalselt eel või ajal ma mõtlengi juures on jääda, mitte praegu, aga kuidas on lugu ajalooliselt, see on ikka niimoodi olnud, aga see praegu kus, kus noh, ma ütleks, et ikkagi ka pärimustantsu õpetatakse kirjalike allikate vahendusel, see praegu kestab varsti 100 aastat. Eks millal Anna Raudkats esimene trükis ilmus, eks ju, sadat veel ei ole, 926, kui ilmus esimene salvestus ja just ma tahtsin sellest rääkida, et sa ütlesid, et meie peame pärimustantsuks, seda on ju nii nagu sina siis need defineerisid. Et see on nüüd asi, mida ma siis nüüdseks varsti ligi 10 aastat tagasi uurisin, eks ju, et mida inimesed peavad silmas, kui nad räägivad pärimustantsust või, või ka, kui nad tantsivad pärimustantsu. Et see on ikkagi hästi erinev. Aga aga seal on üks ühendav faktor, mis ei ole see, et ta on see suulise kultuurina meieni tulnud vaid või no vähemalt sel perioodil, mida ma uurisin, oli konkreetsed viis aastat sellised 2008 kuni 2013 sel ajal see ühendav faktor, mida kõik nagu tõlgendajat mingil moel väljendasid, oli see, et siin, Eesti kultuuriruumis pärimustantsu mõiste on seotud meie endisaegse talupojakultuuriga. Et see ulatub kuidagi sinna välja ja vähem oluline on sealjuures siis see, et kas ma õppisin seda raamatu või filmi või teise inimese vahendusel või kas üldse on põlvest põlve edasi kantud tänase päevani või äkki on suur katkestus sees, eks ju, või näiteks, see oli ka vähem oluline, osade jaoks oli väga oluline, et see on improvisatsiooniline, tantsuliiki varieerub ja nii edasi ja, ja sama palju tugev arusaam oli see, et, et see on üsnagi reeglistatud tantsuliik, et seal on väga palju norme, mida tuleb teada selleks, et seda tantsida. Veel niisugune väike kast oli selline täitsa kandiline ka, et ta on täiesti kohtuasi, eks ju. Et neid arusaamu on ühesõnaga väga palju, mis pärimustants kellelegi jaoks on, aga jah, ühendav oli seal siis vähemalt mingisugune mentaalne, mingisugune vaimne seos talupojakultuuriga ehk siis varasema ajaga kui 20. sajandi algus minevikuga ka mitte tänapäevase talukultuuril, eks ju. Ja muidugi. Aga aga, kui palju neid toonasest või sellest sellest 19. ja varasema sajandi ühiskonna tantse meieni on tegelikult jäänud? Ma umbes aiman aga, aga sinu käest on seda lihtsalt väga hea küsida. Üks asi on see, et me võime kokku lugeda konkreetse hulga tantse, mingeid kindlaid tantsuvorme on ja mida me teame, et vot noh, umbes niimoodi seda, seda asja tantsiti pärast sügavamat uurimist me oleme ikkagi päris palju aru saanud ka, et, et milles see improvisatsioon on seisnenud omale seal ju, millest, millest ta saab üldsegi seisneda, et see muudab selle tantsude hulga kohe palju suuremaks. Eks ju, aga selge see, et kogu sellest rikkalikkusest, paikkondlikest eripäradest ja, ja kõigest muust, mis tõenäoliselt oli olemas sellest ikkagi meie päevadeni on kandunud väga vähe ja eks ta on segunenud kõigi muude teadmistega, mis meile on tulnud näiteks 20. sajandi jooksul, küll siis koolihariduse kaudu teised tantsuliigid näiteks või järjest tiheneb rahvusvaheline suhtlus, mis tõsi küll, oli ka siis olemas, aga natukene teisel kujul, eks ju. Ja ja kõigest sellest mõjutatud tatuna, et ühest küljest seda materjali ilmselt noh, millele me saame tugineda, kui me praegu tahame teada, kuidas eesti talupoeg ikkagi tantsis ja tahame kuidagi sealtkaudu midagi õppida ja oma keha jaoks võtta. Et ühest küljest on seda teadmist palju ja teisest küljest me teame, et linki on veel rohkem. Aga aga võib mingil moel me saame öelda, et mõni tantsuvanem, kui tõenäoliselt mõni liigutus on vanem kui teine, et kui saame ja missugune võiks olla vanim. No seda Aimumiseni ühesõnaga meie see tantsukogumise ja folkloori kogumise aeg üldse ju hakkas peale, eks ju noh üsna lapsekingades, esimesed kirjapanekud juba 19. sajandi lõpus, kui veel ei osata, võtan see üles kirjutada tegelikult aga mingit infot ikka ja, ja põhjalikum siis 20. sajandi kolmekümnendatel ja niimoodi. Aga et ühesõnaga, see mälu ulatus sealt tagasi siis kolm, neli inimpõlve. Ei noh, selliseid andmeid meil on näiteks Kihnu saarelt, et 19. sajandi keskpaigas oli labajalg ainus meelelahutustants, mis neil seal oli. Mille alusel me arvame, et see on üks vanemaid noh, veel vanemad ajad, on siis need kõige-kõige esimesed kirjapanekud tõesti tantsust 12. sajandil, eksju, enne sõjakäiku ja niimoodi, et testida ka jalga üles ja panid edasi ja mingit ülinapid, kirjeldused. Aga et labajalg on üks vanemaid ja siis sealt edasi läbi sellesama folkloori kogumise, me teame tegelikult üsna hästi, millal mingisugused tantsud moodi tulid. Nad on ka mingis paralleelis Euroopa tantsu moodide tulekuga, aga mitte täpselt. Et noh üks hea näide selle kohta on see, et Euroopa kirjalikust traditsioonist. Me teame päris hästi, et, et kontratantse tantsiti ehk selliseid sirgete tal välditavaid rühmatantse tantsiti Inglismaal juba vähemalt seitsmeteistkümnendal sajandil. Eestis meil selle kohta andmeid ei ole, meil on andmed kolonntantsu tantsimisest, paariskolonntantsu tantsimisest selles ajas ja meil on andmed, et neid kontratantsutüüpi, selliseid väikseid jupikesi, mis said levida suulises traditsioonis, tantsiti meil küll 19. sajandi lõpus ja seal sajandi katusel juba ja nii selle kohta ei saa midagi väita, et kas nad meile sealt Inglismaalt ikka juba varem ka tulid, eks ju, või siis ei tulnud. No Kihnus oli ainult labajalg, kihnu tulid hiljem, aga iga teise piirkonna kohta ma nii täpselt ei tea. Aga tuleme nüüd selle rahvatantsu juurde mida, mida, nagu päriselt rahvatantsuks enam ei saa nimetada, aga aga mida ma saan aru ka sinu tükke lugedes, et, et seda on mõistlik nimetada lava tantsuks, sa oled nimetanud seda karaktertantsuks, mis või mingit osa sellest Võrdlesin teda karakter tantsuga, jah, sellise lavalise rahva karakter tantsuga Mil, mida ta suures osas on, ma olen pakkunud nüüd põhiliselt seda lahendust, et kas me võiksime rahvada Su mõistet vaadata sellise suure katusmõistena, mille alla mahub palju asju, sinna mahub pärimustants, sinna mahub normeeritud lavaline rahvatants, sinna sinna mahuvad veel mingisuguseid teistsuguseid lavalise rahvatantsuesitused, mis ei ole normeerid, eks ju. Nüüd tasapisi hakkab sündima sellist, sellist normivälist, lavalist seadet, lavastust ka ikka. Et sinna mahub nagu rahvatantsukatusmõiste alla mahub palju erinevaid tantsuliike. Millal ma olen enda jaoks kuidagi seletanud, et kui see esimene võimlemispidu oli 30. tee alguses? Kohe on 1934, oli just et Eesti mängud ja mille siis jah, seda võimlemispidu ja rahvatantsuettekannet siis siis me oleme kokkuleppeliselt asunud nimetama ka esimeseks tantsupeoks. Just et, et see on nagu, et see selline staadionit staadionil tantsimine on saanud mingiks nagu omaette omaette kultuurinähtuseks Eestis. Ja ma mõtlen, et kas see on kuidagi? Olen seda varem ka öelnud, aga et, et kui ma küsisin oma isa käest kunagi, et, et kas teil, Tarvastus nagu regilaule lauldi ta vana rahvalauludest ei, kus sa sellega 30.-te lõpus, et ei, kõik üritasid kõik üritasid ikkagi laulda laulupeo laule ja, ja kui nad instrumentaallugusid mängisid siis kas mingit ivaldit või midagi, midagi päris ikkagi sellist, sellist korralikku. Et kas see on, kas see on kuidagi meile omane, et või on see seotud kuidagi nende 20. sajandi teiste suurte staadioniüritustega, mis, mis Saksamaal toimusid, vaid et kust see tõmme sedamoodi suurte mustrite ja suurel platsil enesenäitamise või oma oskuste, oma oma oma, oma folkloori või pärandi mingite versioonide näitamise vastu. Et kus see, kus ikkagi eestlased nii kõvasti sees on, ei näe seda ju eriti Soomes? Me ei näe seda Rootsis küll, aga Lätis ja Leedus küll, aga siin, lõunanaabritel jah. Ja mitte ainult Lätis-Leedus, kellega koos on täitsa ikka Unesco nimekirja kantud ja kõik ja puha, see traditsioon, et nii nagu see õigesti Saksamaad mainisid, Euroopas oli ka teisi kohti, kus enne meid juba sellised suured kujund tantsimised aset leidsid ja võib-olla isegi mitte nii väga keerulistest kujunditest, aga siin massilised tantsimised kusagil pargis kooli õpilaste omad ikkagi omaetteringides ja sama repertuaar ja ja, ja noh, maailmas nüüd me ju oleme neid näinud. No ütleme 20. sajandi teisel poolel vähemalt ikkagi Aasia pool päris hulganisti Venemaa niikuinii Venemaa niikuinii. Et selles mõttes ja see eesti staadioni tantsimise tava ei ole kuidagi unikaalne, mis meil on küll vist mõnevõrra erinev. Ma ei tea, kas Lätist küll, aga Leedust rääkimata siis teistest rahvastest on see, et tõesti väga siis rahvatantsukeskne ehk vähemalt enamik tantse esitatakse rahvariietes, seal on vahepeal kaks numbrit võimlejaid, võib-olla et Leedus on palju teisi tantsuliike näiteks kaasatud juba sinna peotantsijat ja tänavatantsu ja, ja kõike ja, ja ma saan aru, et sinu küsimus ongi see, et miks ta meil siis nüüd nagunii rahvariietes ikka veel tehakse. Lui jah. Sest. Ta on, ta on mõnes mõttes, ta on ju rahvariietes võimlemispidu. Jah, muidugi meie kõige pidulikemateks ega rohkem ja mõni vähem, eks ju, ja ja jooniseid tõepoolest teevad mõlemad nii tantsijad kui võimlejad. Ja, ja tantsijad ja võimlejad nagu võrdselt tähtsa liikujana käsitlemine seal sellel peol, see on kohe teemaks olnud ja see on nagu oluline ja sellega pöördunud, eks ju, nagu võimlemispeol seest kolm rahvatantsu nüüd ta on muutunud vastupidiseks, et seal on siis. Öeldakse mustri pärast või tähendab, et, et nad ei saa olla paikkondlikud, kui, kui nad ei toeta mustrit. Ei no seda ka jah, et muidugi rahvarõivast on väga palju mugavamaid kostüüme, millega jooniseid teha alates võimlejate omasteksi või mis iganes muid kostüüme nimele selle pärast küll rahvarõivast ei, ei vali. Aga mulle tundub, et ma ei tea, võib-olla see sinna sihidki, aga, aga minu mõte on see, et nagu sa ise ütlesid, et kolmekümnendatel alles staadioni tantsimine meil algas või noh, varasemad, mingid need oma kultuuriõhtud olid, eksju ka mingi natuke ühisesinemised kahekümnendatel. Aga aeg enne nõukogude okupatsiooni saabumist oli siiski üpris lühike. Ja siis pärast teist maailmasõda oli jälle üpris pikk periood, kus laulu ja tantsupeo tuli üks väheseid võimalusi oma seda rahvuskultuuri. Nii massiliselt kui ka ikkagi teatud määral väärikal moel presenteerida. Et ma arvan, et, et see on ka üks põhjus läbi, mille ikkagi just tantsupidude liikumine sai populaarseks, onju et seal oli võimalik täiesti legaalselt rahvarõivad seljas teha, noh, mida iganes siis natukene meie põhisamme ja natukene midagi muud, tõsi, tehti ju ka teiste rahvaste tantse, eks, aga nad kunagi ei muutunud siiski valdavaks. Ja, ja selle aja jooksul vahetus vähemalt kaks inimpõlve, eks ju, et see sai meile väga omaseks selline traditsioon. Sest ega seda siis sedasama liikumisstiili, kui me lähme nüüd inimese tantsija tasandile siis sedasama liigutuste sooritamise viisi, seda stiili ei harrastatud ju ainult staadionil. Seda harjutati tantsupeo jaoks ja sellesama repertuaariga sõideti pärast mitu aastat veel seal küla rahvamaja laval ka. Ja isegi selle repertuaariga, mis siis tantsupeol ei olnud siis ka muu loodud repertuaari üsna sarnases liikumiskeeles on ju, et, et seda me tegime kõik või noh, meie, meie vanemad, minu vanemad, sinu vanemad võib-olla konkreetselt ei teinud, aga nende eakaaslased küll. Kuidas on olukord praegu, mina rohkem kooriinimene ja, ja ma näen, kuidas või ma näen intensiooni või siukest soovi, et enne enne suurt pidu, et elatakse laulupeost laulupeost hästi-hästi mustvalgelt, öeldes, et sünnivad kooride vahetult enne laulupidu ja hääbuvad mõnikord. Või siis nad ei hääbu, aga, aga suur osa nende proovitegemisest on suunatud järgmisele laulupeole. Et sama kipub olema ka, kas kas kipub olema, mul on tunne, et on ka tantsijatega luuakse tantsurühm erinevates ettevõtetes, firmades, ministeeriumides lausa ja, ja vahepeal ei ole nagu kuskil nagu tantsida. Me nimetame neid projektrühmadeks, nendega on võimalik nagu mitu stsenaariumi kõige paremal juhul on niimoodi, et projektrilt tuleb kokku üheks tantsupeoks ja ta jääb siiski pärast ka koos käima, selliseid näiteid täitsa all. Muidugi tihti nad lähevad laiali siis üsna tüüpiline asi on tõenäoliselt ka see, et tantsupeoks saadakse kokku see kaheksa paariline rühm, mis on standard suurus ja siis vahepeal ta hingitseb siukse poole väiksemana näiteks midagi sellist, isegi suurtes ansamblites tuleb ette, eks ju, et ütleme tantsupeohooajal 10 rühmaga siis vahepeal on nagu seitse või midagi sellist, eks ju, et selge, et bioaastatel selline tõusika on. Selle suhtes on Errs, rahvatantsu ja rahvamuusika selts püüdnud hästi palju ära teha, et tegelikult toetada seda järjepidevat harrastuste rühmadel oleks midagi teha, aga vahepeal ja noh, näiteks see jälle ei ole suurte ansamblite probleem, kellel on esinemisväljundit ja kõike aga, aga üksikrühmade puhul küll. Ja see on mingi psühholoogiline fenomen, mida võiks uurida, äkki psühholoogide tantsupidu on see asi, mis tantsijat kutsub, see ei pea olema tingimata üldtantsupidu või siis noorte tantsupidu, mis on peaaegu sama suur, aitab juba sellestki, kui on meeste tantsupidu või naiste tantsupidu või siis paikkondlik. Tallinn oli viimane koht, kus ei olnud kaua aega oma nagu nii-öelda maakonna või linna tantsupidutart, siis on nad väga kaua juba väga tugevad olnud noh, tallinga ühe korra tegija nüüd plaanib teist teha, et seda tantsijatel vaja miskipärast seda ühisesinemist mitte kõigil, aga paljudel. Mõtlen see on, see on kultuuriprotsess, mille, mille üle nagu nagu kurvastada või rõõmustada on, on täiesti mõttetu, aga aga, aga et kas see see peaaegu et sajand pikk või nojah, mitte veel mitte veel sajand, selline. Kas on võtnud meie nagu tantsu kultuurist? Kas ta mingi tee nagu kinni pannud, ma mõtlen, et seda me ei saagi päriselt kunagi teada, aga, aga et kui kui tantsurühmal. Ma korraldan aeg-ajalt mingisuguseid selliseid ühenduste ja seltside päevi ja, ja, ja ma kuulen, kuidas, kuidas inimeste tantsurühmad meil ei ole kuskil esineda nad, et nad, nad tahaksid koos, nad käivad, koosnevad tantsijad, aga neil ei ole kuskile. Ja enamasti need, kellest mina räägin, on võib-olla natuke eakamad. Ja neil ei ole ka tantsupeol enam väljundit. Et, et mis on see, mida me siis mis, mis on see kultuur, mida me nende tantsupidudega hoiame ja mida me edasi kanname, lisaks sellele, et me hoiame rahvariideid elus, mille, milles on omaette täiesti väärtus, võib olla Eesti rahvarõivad, ei olekski üldse nii kaua nii vägevalt püsinud, kui ei oleks seda ülesannet olnud, et koorid ja tantsijad neid kannaksid. Aga et mis asi see on, mida me kanname edasi ja hoiame pidulikult istutada puid ütleme ilu, imeilusaid sõnu ja, ja väga suuri. Ja mis, mis on see tantsukultuur, mida me, mida me nüüd, mida me kanname edasi? Ahah, sa küsid, eks ju, minu oma sõnadega, et ma niimoodi natukene kriitiliselt püüdsingi küsida seda tantsupidude kohta ühes artiklis ka, et et veel täpsemalt öeldes, kui see pealkiri tookord oli, et missugust osa Meie oma kultuurist siis tantsupeod edasi kannavad ja, ja ma oma arutlustes jõudsin selleni, et väga väärtuslikku osa, et seda, mis meid kõiki ühendab, see, mis on meie puhul sarnane alates sellest, et, et tõesti selle väljaku on võimalik ära ühtlustada sellega, et kõigi rahvarõivastel on valged varrukad, need valged linased särgid on ju või siis teatud eriti tüüpilised tantsuliigutused, eks ju. Et seda kõike aitab väga hästi edasi kanda ja, ja mida tantsupidu edasi ei kanna, aga mis ei olegi tantsude ülesanne seda teha, võib-olla on igasuguseid detailsed väikesed paikkondlikud erinevused, rääkimata individuaalsetest kas siis isiksuseomadustest lähtuvalt või lihtsalt näiteks vanusest või, või millest iganes, et kõik kõik võimalikult kultuuri erisused ja selle jaoks on teised peod ja, ja festivalid ja, ja tegevused, kõiki ülesandeid ei saagi panna tantsupeo selga. Tantsupidu ei pea kõike ära tegema, las tantsupeol olles oma nišš, seesama massilisus sarnasus ühtlus, sest elu on ju näidanud, et inimesed vajavad seda, et väga paljud inimesed vajavad seda. Ma olen nõus, et võib-olla kõik inimesed ei vaja, aga et neid on väga palju, kellel seda vaja. Kui sa nüüd küsida, et kas see paneb mingisuguseid tee kinni, siis noh, näiteks nendele väiksematele erisustele, noh siis mina siinkohal idealistlikult loodaks, et ei pane üks asjaolu, mis seda lootust mul nagu toidab, on seesama, et õnneks ikkagi folkloorikogud on meil ju olemas kõige massilisemalt küll sõnalisena kirjanikuna, aga natuke ka filmi videot, helisalvestisi, eks ju, selliseid asju ja need on suures osas ikkagi veel põhjalikult läbi uurimata, et meil on seda detailset informatsiooni, mida alguses tehnilistel põhjustel ei saanud siin 20. sajandi teises pooles analüüsida ja võib-olla seal olid ka mõningad nagu poliitilised takistused, miks ei olnud hea selliseid individuaalseid erisusi uurida, aga nüüd on see materjal meil kõik olemas. Ja palun uurime ja õpime ja omandame uuesti oma kehaga ja, ja saame teada, me ei saa teada, kuidas täpselt võis olla enne, me saame teada, kuidas umbes võis olla ja, ja siis jätkata seda liini võib-olla isegi pärast katkestust. Nõus. Ma tuleksin nüüd nende meeste ja naiste juurde, et mida aeg edasi, seda kummalisem on sellest võib-olla rääkida või, või ei taheta sellest nii rääkida, aga, aga mul on tunne, et mehed tõesti tantsivad kõige meelsamini ma mõtlen, et kui see, see päris vajadus tantsida on, ongi see paaritumisaeg või noh, selline teismeline ja kuni kuni ülikooli ütleme, vanuselt kuni 20. pärast seda nagu päris nagu mehed vabatahtlikult enam tantsima ei lähe, ma arvan või noh, suures osas käiakse muidugi peod või klubid on nagu noortekohad tavaliselt ja mehed mehed ei ole ka, ajalooliselt ei ole nad suuremad laulu inimesed olnud vähemalt nii, nii üleskirjutused näitavad seda, et, et meie pärimus on üles kirjutatud põhiliselt naistelt ja tõenäoliselt on samamoodi tantsuga. Et just suhtes sellega, et mehed on üsna visad nagu tantsupõrandale tulema ja naised käivad ka mõlemas rollis tihtipeale ise tantsima nii meeste kui naiste osi paaristantsudes, et et see, mis on meie meeste tants praegu või on see olnud see viimased pool sajandit või natuke rohkem, see on huvitaval kombel, et, et, et see on selle tantsu, mitte nagu see jah, see mites, et paaritumisfunktsioon enamasti vaid ta on nagu ta on see just see mitte osaluskultuur, vaid ta on esitatud esitus, skulptuur. Või on see esitus, etendus, skulptuur, see lihtsalt selle nähtavam osa, see on see, mida sina näed. Sina, noh, mida me kõik näeme, on ju, et võib-olla on see meeste tants ka ikka olemas, mis ei ole nagu etendus kunstiks formeerunud, aga seda me ju ei näegi eriti naised. Võib-olla ei muidugi ma ei arva, et need nüüd sünnib ainult jah, üldsegi meestel omavahel tantsides on ju, et mees tantsib nagu mees ilmselt ikkagi siis ka, kui ta tantsib kas naisega paaris või, või segaseltskonnas. No ma sellega ka päris ei saa ju nõus olla, et nüüd peale seda, kui see ütleme, elukaaslane on endale leitud, et peale seda need mehed enam üldse ei tantsi. No ilmselt ka tulenevalt oma erialast ja positsioonist. Ma muidugi puutun tõesti rohkem tantsivate meestega kokku ja, ja osa neist sume Helir valikut. Osadel neist jah, ei ole valikute, osadel on ikkagi valik ja tema valik ongi see, et ta tahab oma kalli kaasaga tantsida siis ka, kui kaasa on saanud mitukümmend aastat vanemaks ja ikka käivad tantsimas koos ja see on selle mehe valik, mitte naise valik. Kas see on ka täitsa võimalik? Aga no ja selge on see, et naised tantsivad tihtipeale omavahel ja sellega on jälle see tore olukord, et minu meelest mitte alati ainult selle pärast, et nad on sunnitud, ehk nagu neil mehi ei oleks väga paljudele tüdrukutele ja naistele meeldibki oma vahel tantsida isegi paaristantse, eks ju, noh, rääkimata sellest, et on tantsuliike, mida nad oma rühmades teevad, lihtsalt naised omavahel, aga et et paljusid paaristants naistega olles ise ka naine palju parem tantsida. Ja naistel on palju rohkem võimalusi seal, noh näiteks, kui me räägime kogu sellest juhtimise järgimise mängust, on ju no katsuse mõnda meest juhtima hakata, eks ju, aga see juhtimine on tegelikult tore ja naispaaris saab seda teha. Ja nii edasi. Aga mis mure sul selle meestetantsuga siis olla? Ma mõtlen, et, et kus on seal, kus on see loomulik koht, mehe koht, et kas Kihnus näiteks kus on Kihnus ma ei mäleta, et ma oleks näinud ei rüütlifilmides, ei Laugaste silmis ei mäleta, et võib-olla ma ei pane seda tähele. Ei ole ühtegi meest tantsimas näinud. Nendes viiekümnendatel, kuuekümnendatel seal ei ole, aga siis ilmuvad mõned tantsivad mehed 80.-te lõpus. Õhkavad metsa, siid ilmuvad järgmised 21. sajandi esimesel kümnendil sihukseid hästi, noored poisid, paar tükki nendest üks tantsib siiamaani seal tühjus ja ei sõidab merd enamiku ajast, aga siis vahetevahel tantsib ja õpetab ja näitab ette ja, ja kõik niimoodi, aga, ja rõhuv enamus on loomulikult naiste käes, mehed seal on tõesti tantsinud vähem, aga no see saareline olukord ka, eksju, neid pold kodus ju, eks. Aga kui tulid, siis tulid võib-olla teinekord uue pilliga ja teadsid tantse ja vähemalt nime, nagu sellest traditsioonilise kultuuri toimimisest oleme aru saanud. Et, et nad ei ole olnud ise kõige aktiivsemad tantsijad, aga samal ajal konkreetselt Kihnu näitel on nad olnud tantsude Kihnu toojad ja tantsude teadjad läbi muusika ja siis ka liikumise teadjad, et meestel on, on olnud oluline roll sealjuures kindlasti ja ikkagi meeste omavahel tantsimisest mujalt Eestist on on küll ka ju ju dokumenteeritud seda aga tõsi ta on, et see, mis meie ajani on, on jõudnud, see on tihti olnud selline meeste kohta, siis kas omavaheline naljategemine või, või purjus meeste tantsimine kõrtsis või või midagi sarnast, et Eestist ei ole selliseid andmeid. Mis ei tähenda, et seda poleks olnud, et poisid oleks näiteks koos omavahel paaris tantsimist õppinud või harjutanud on üks tore kirjapanek on see, kui kits üks pani taburetid maha kuskile sinna, oma sauna või lauda või ma ei tea mille taha ja harjutas ingliska põimumist veel enne, kui peole läks. Seal poiss olnud, aga et mitte teise poisiga koos ei harjutanud muidu Euroopa kultuurist on, on palju teada seda, et poisid omavahel õppisid asjad enne ära ja siis läksid tüdrukutega tantsime, eks ju. Meil seda ei ole teada. Võib-olla kommenteerin ühe aitäh vahele. Mina olen Kadri Lepassaar ja movie on kahte tantsuklubi Võrumaal. Et sa ütled, et Eestis mehe tantsime pähe ja ma kuulen seda juttu ja korraga ei, ei hüpanud vähe, aga, aga ma olen viimased neli aastat korraldanud Tantsuklubiõhtuid oma kodukandis Võrus ja Võrumaal Vastseliinas. Ja kõigi nende nelja aasta vältel on väga tavaline meie kandis see olukord, et tantsuõhtul seina ääres istuvad mehed, mitte naised, sellepärast et lihtsalt naisi jätku ja meie üle. Ja kuna mehel tõesti omavahel paaris tantsida peavad ootama või siis sõbralikult jagama paarilisi, et see meede vähene tantsimine tõepoolest Võrumaa kontekstis ei pea paika. Kusjuures see teema, kuhu ma tahtsin jõuda Tallinna tantsuklubis, on sedasama ette tulnud juba, ma ei ole väga sage külaline, aga ükskord ma märkasin seda olukorda ja küsisin nende käest, kes sagedamini käivad. Nad ütlesid, et nii ongi, et tihti on mehi üle. Aga ma pean. Muidugi on sul õigus, aga, aga ma, ma tegelikult pean silmas igasugust tantsimist, mitte mitte, tähendab need, kes tulevad tantsuklubisse, need on, need on nagu teadlikud mingi mingisuguse valdkonnahoidjad ja, ja fännid, kui ma räägin nagu keskealisest mehest üleüldse Eestimaal mõtlen, et või et, et kui palju ta klubides käib tantsimas, kui paljud oma abikaasaga käib tantsimas või tont teab kellega, et see, see on minu arust nagu teine statistika, kui tantsuklubi. Kiitma selles mõttes vaidlen sulle jällegi vastu, et minul endal on tõesti pikk kogemus ajalugu tantsuklubidega seoses, aga need neli-viis aastat, mis ma olen seda tööd teinud oma kodukandis, on alustanud praktiliselt nullist selles mõttes, et need inimesed, kes sinna tulevad, neid ma olen hakanud nii-öelda välja koolitama või et ta on osad inimesed, kes teavad, mis on tantsuklubi aga sinna tulevad ka kohale need inimesed, kes seal elavad, seal on läinud, kuulutus tulevad kohale. Ja, ja kes tõesti alustavad valgelt lehelt, et see ongi see, kuidas väljendasin ennast keskmine valge leht, eks ju. Et seda ei saa kuidas ütelda, nagunii ühe vitsaga lüüa või vaadata nagu kuidas ütelda nagu ühe väljakujunenud mätta otsast, et sa võid üllatuda. Ei, absoluutselt nõus, aga ma, ma statistiliselt, ma arvan, et eesti mehe tantsimisi vaadates saab seda öelda. Et seda ei, ei, alati on erandeid, loomulikult, aga, aga ma, ma räägingi nagu sellest, et missugune on see, et, et kui see on, kui see on nagu selline väiksema, väiksema huviliste seltskonna paratamatult on kogu kogu nii-öelda rahva hulka vaadates või rahvaarvu vaadates on ta on ta nišš Ta on, ta on samasugune nagu džässmuusika on noh, tegelikult või džässi džässifännid. Et siis kui me siis kui, kui selle pealt hakata nagu tantsuloojad hakkavad meistrile tantse looma, et, et mida nad, mida nad pakuvad meestele. Mina tajun ma, ma tõesti aeg-ajalt tajun seda. Et rõhutatakse seda naljatlemist, sellist sellist kelmikust et mehelik samm ei ole mitte nii-öelda täistallaga maha vaided tingimata kanna peale, siis käed peavad olema kaenla all, et olla mehelik, käed laiali nagu tiivad, et et, et noh, see on see, mida me. Aga võib-olla see on kõik nagu see mehelikkuse ja naiselikkuse meheliku väärikuse küsimus võib-olla noh, probleem on ainult siin minu peas, et ma, ma tajun seda, et et kui, kui, kui tantsukultuur või, või see lavatantsukultuuri nagu läheneb ja on lähenenud nagu sellisele balletile nii-öelda või sellisele selle päris tantsule sellisele keerulisele tantsule nii koreograafiliselt kui ka nagu eesmärgilt, et olla ilus või olla huvitav ja ilus ja, ja hea vaadata. Et siis siis naistele selline suundumine ju tegelikult sobib naiseliku sele sobib. Aga meeli mehelikkusega võib sa mõnes mõttes nagu võtta, aga seal mehiti erinev see võib väga erinev olla. See võib, minu jaoks läheb sellest lahku. Me jõudsime nüüd sellisesse huvitavasse ossa, kus vist saab natukene siis vastandada seda norm lavatantsu ja pärimustantsu ja läbi selle hoopiski, mis, mis Kadri tõi selle olukorra, et tantsuklubisse tuleb rohkem mehi kui naisi. Et kui me võtame nüüd niimoodi, et äkki tantsuklubis tantsitakse, siis pärimustantsu ja äkki keskmises rahvatantsurühmas tantsitakse pärimustantsu suhteliselt vähe ja enamasti tantsitakse norm lavatantsu. Keskmised rahvatantsurühmad on enamasti hädas siiski sellega, et saada endale sama palju mehi, kui on naisi siis kas me selle pealt võiksime teha lupsti kohe järelduse, et pärimustants sobib meestele rohkem ja kui, siis miks? Ma olen selle peale natukene mõelnud, et, et võib-olla siin on see mure, mida sina väljendada, on ju, et et see koreograafia, mida norm lavatantsu puhul meestele luuakse. Et see on nii-öelda normatiivne noh, kas just läbi nende liigutuste, mida sa kirjeldasid, eks ju, võib-olla liigutusi on ka teisi, aga ta on ikkagi üsna selgepiiriline, seal on mehel vähe otsustusõigust, kuidas asju teha. Eranditega alati on erandlikke asju, kohti, kus sa saad väga hästi väljendada iseennast, eks ju, ja oma mõtet ja nii edasi. Pärimustantsus on selles mõttes ju vabadust rohkem seda improvisatsioonilist, aga see on noh, täiesti nagu niisugune hüpotees, mida peaks minema kontrollima, eks ju, et kas, kas see on see põhjus, miks, miks mees tantsuklubisse võib-olla tuleb ennem kui rahvatantsurühma ja see ei käi loomulikult kõigi meeste kohta mitte kunagi. Sest sest ma tahaks selle ka ära öelda, et, et ma ei ole nõus selle lähenemisega, et on olemas mehelik tantsija, naiselik tants, et neid mehelikkusi on palju erinevaid ja naiselikkusi on erinevaid ja osa neist on omavahel üpris sarnased. Absoluutselt nõus. Ma võib-olla see ongi vale termilise mehelikkus, naiselikkus, aga, aga. Üldjuhul on mingisugused probleemid eludega, psühhiaatri või psühholoogi juurde minema, aga ma lihtsalt ma nimetan see väärikus, mõnel, nii mõnelgi inimesel on needsamad probleemid ilmselt. No need on need stereotüübid, eks ju, need kõige levinumad stereotüübid ütleme, mehelikkusega seostatakse jõulisust ja siis ma alati küsin, et miks naisega ei seostata jõulisust, onju, et kust need lapsed tulevad? Ja nii edasi, kui te kujutate ette, kuidas keerutavad mees ja naine näiteks norra tantsus või rootsitantsus ja see ei ole nagu oma oma kultuuri, nagu kuidas ma ütlen, pisendamine, mida ma praegu teen ja siis kui ma, kui ma vaatan juba 30.-te aastate selles, miks Tallinna ma ei mäleta, mis ringvaate filmis või mis, mis asi see on ja et see et päkasirutus on juba normatiivne juba väga-väga-väga ammu. Ja ma olen proovinud seda teha ise oma tantsudes, kui ma tantsisin peotantsu või mingile asjale, see sobib ja mingit mingist hetkest tõepoolest tundub nii mõttetu. Kui see naisterahva päkapuhul on ilus, siis meesterahva minu silmis on ta nagu. Aga mõtlen, et see on minu. See on ilmselt see probleem, võib olla küllalt mehi, kelle silmis on see ilus ja küllalt naisi, kelle silmis on see mehe esituses ilus teatud kontekstis, et kas õige või ilus. Nii üht kui teist. Oleneb neist kriteeriumidest, onju, et mida sa teha tahad kuidas seda asja nimetatud on ja mida sa tantsija on tahtnud teha? Ilmselt on see ilmselt on see see nii-öelda normatiivse lavatantsu ja pärimustantsuvahe, mis, mis minu, mis mind. Ja ma arvan, et minus räägib, kõik, on hästi ja nii kaua, kuni inimene ise on veendunud selles, mida ta teeb ja ta teab, mida ta teeb ja miks ta niimoodi teeb, et natuke kurvem on võib-olla siis, kui inimene noh, ei teagi teisi võimalusi näiteks, et ma ei ütle, et iga harrastustantsija peaks suutma ümber lülituda erinevate tantsukeelte vahel on ju, seda kaugeltki mitte. Aga küll on hea, võib-olla, kui ta oskab nagu enda oma noh, selles mõttes defineerida, et minule sobiv liikumisstiil on see pärast seda, kui ta mitmeid on proovinud, näiteks. No mis mind, mis mind just sellel juures huvitab nüüd selsamal lavatantsu ja pärimustantsu vahel, et et kas pärimustantsul tantsupeole, sest tantsupeod defineerivad tegelikult selle, selle kultuuri või, või selle, selle žanri või rahvatantsu paljude jaoks ei ole vahet, kas on rahvatantsu pärimustants, üks rahvatants, kõik see defineerib, mis on eesti rahvatants, nii nagu tormis paljuski defineerib, mis on eesti regilaul kahjuks või, või, või on, on see nii suurepäraselt tehtud, et inimesed arvavad, et see ongi päris regilaul kui tormis laulda. Et, et kas pärimustantsul on, on veel võimalus mõtlengi juhendajate kaudu uute õpetajate juhendajate kaudu, et, et missugused ja kelle käes on need valikud, missugused tantsud on tulevikus lubatud või võimalikud või kuhu suunda liikuda? Ja veel näinud minu meelest pärimustants on nagu väga elus ja väga hea tervise juures praegu selles mõttes, et need hoovad ei ole ainult mingisuguste spetsialistide käes või õpetaja Te käes või niimoodi sellest räägib seesama noh, mitte ainult tantsuklubide kultuur, tantsutubade, tantsumajade, mis iganes sabatantsufestival. Miks sellised asjad sellest räägib just nimelt see vahe, kuidas ma näen, kuidas pärimuslik tantsimine nüüd kui me jätame kõrvale pärimustantsu lavale pandud versioonid, mis on ka veel olemas, mis ei ole norm, lavatants, mis midagi muud, kui me räägime pärimustantsust, siis selles kontekstis, kus ennekõike toimub mingi kogukonnasisene suhtlemine, suhtlemine, tantsijat vahel võimalik kõrval seal pingi peal istuja on ka võima samal ajal järgmisel hetkel võimalik tantsijana edasi selles olukorras siis ma näen seal palju rohkem seda, millest tänast juttu alustasin, kuidas tants peegeldab elu, kuidas tants räägib meile, sellest, missugune on ühiskonnaelu meie ümber üleüldse? Pärimustantsupõrandale tulevad kaasa kõik Need, mitmesugused mehelikkuse ja naiselikkuse võib-olla isegi soorollide küsimused, mis on tõusnud esile tänapäeval, meil, see on seal kõik kaasas tihti pärimustantsupõrandal, eks näha seesama see seos talupojakultuuriga, kuidas noored tantsivad ja natuke vanemad enam ei taha tantsida, aga need hirmsama hea meelega tahavad vaadata seda, mida seal tehakse ja kuna nad on alles hiljutised tantsijad ja vahetevahel mõne valsikese isegi tantsivad, eks, ja siis nad on selle kogukonna liikmed, seal isegi lihtnoored väga, võib-olla ei panegi pahaks, et nad vaatavad, aga mine tea, võib-olla panevad ka, eks ju see külasilm kontrollib, eks ju. Et ühesõnaga seda elu on seal hästi palju ja see elu sarnaneb nagu väljaspool tantsusaali esineva eluga palju rohkem kui see, kui ma lähen nüüd rahvatantsuansambli trenni või esinemisele, siis see on jälle täitsa teine keskkond. See nagu on suurepärane välja lülitumine sellest igapäevaelust argielust, mida ma näen väljaspool tantsusaali mis ei tähenda, et see oleks nüüd nagu surnud kultuur või nii, aga see on nagu kuidagi hästi eraldi kultuurisektor. Aga küsimus oli jah, et pärimustantsu kohta, et kas tal on võimalus, et seal on nagu hästi palju võimalusi liikuda sellisena, nagu ta on ja siis mulle hästi meeldib ka see just. Ma ei teagi, tänu millele tänu ilmselt ikkagi materjalide kättesaadavamaks muutumisele on, on tulnud ka need pärimustantsu publikule presenteerimise võimalused teistsugused kui läbinorm lavatantsu. Aga kas see tähendab seda, et unistus või mõte sellest, et need teod, mis kõige rohkem laia publiku jaoks ütlevad, mis on rahvatants või mis on eesti rahvatants, et sinna ei peakski pärimustantsu väga sellist püüdu olema, minul on tunne, et, et, et seal võiks või soov, et sinna võiks tagasi minna, see, see mingitel hetkedel võiks, et staadionitäis täiesti segaselt paaris tantsida omavahel niimoodi, et ükski muster ei tööta, aga kõigil oleks väga lõbus. Et näidata publikule, et see on nüüd põhjamaa me sünnimaa, et see on nagu loodud tants ja, ja see on nagu pärimustants, et ilmselt on seal mingisuguse, sellele selle hariduse mingi propageerimise soov minus. Aga võib olla, on see vale koht. Sel suvel olnud tantsupidu lõppes ju noh, enam-vähem siiski sellise pärimusliku tantsusituatsiooniga, kus lõõtsavägilased mängisid ja tantsijad tantsisid, need, kes tahtsid. Mulle meeldis asja juures väga see, mis osadele ei meeldinud, et pooled tantsijad kõndisid minema ja pooled jäid sinna tantsima. Aga see ongi see vabadus. Et kas sul on praeguse tantsusituatsioone, tahad praegu selle paarilisega ja selle muusika järgi ja selles kohas tantsida või siis ei ole sinu jaoks see kõik said seda otsustada ja olla tõsi, publik seda vist eriti vaatama ei jäänud. No on ju, sest seal on nüüd see aspekte. Et kas ei, ta on küll vaatamiseks lähedalt vaatamiseks don osalemiseks lähedalt vaatamiseks lähedalt vaadata, on seal väga palju detaile, ilu, kõike sedasama sinu poolt näiteks toodud ka Põhjamaade, norra või kellelegi sellist sujuvat pöörlemist, mida iganes on ju, ma ei näe seda staadionil viimasest reast, see ei ole ka mõeldud selleks isegi suures kontserdisaalis on keeruline. Kas ta on niisugune samalt tasandilt vaatamiseks võib-olla tantsijate hulgast vaatamiseks selliseid eksperimente on ka tehtud, et publik on toodud tantsijate hulka Põhjamaades kuskil. Vot selleks sobib. Et selles mõttes, et veel kord, et, et niisugune pärimustantsu väärindamine nagu sarnaselt selleks päris muusikaks või päris tantsuks, nagu sa ütlesid, on ju läbi selle, et teda näidatakse publikule, et ta tõstetakse esile, kuskile tuuakse esile, võib-olla mitte ei tõsteta kõrgele lava peale, vaid tuuakse kuhugi keskmesse, valgustatakse välja võimendama, võetakse midagi sellist, et see on kõik väga äge ja see minu meelest täidab seda hariduslikku momenti, aga sa ei pea toimima läbi tantsupeol. Aga aga kui, kui sa räägid nendest lõpetuseks, et kui sa räägid nagu et need väärtused, mis on nagu pärimustantsu juures et neid ei saa nagu staadionil staadioni näidata, võib-olla ei saagi neid näidata, et need tuleb ise nagu ise ise tantsida. Ja ometi sa ise suudad ennast pidevalt ümber lülitada, sa oled nagunii-öelda, pärimustantsu ju õpetada ja, ja tantsida ja samas olid sa oled sa tantsupeo liigijuhiabi või mis, mis sa. Või oled jõudnud erinevates rollides seal peol ja ma nimetan seda küll ümberlülitamiseks, ega ma ka nüüd iseennast kõrvalt ei näe, et ma ei tea, kui täiuslikult alati õnnestub, aga, aga noh, endavalt ma teen seda teadlikult ja, ja, ja nagu olen hakkama saanud siiamaani ja ma ei ole selles mõttes erandlik, et selliseid õpetajaid tuleb ikka järjest juurde. Kes seda kehakasutuse erinevust mõistavad ja, ja mulle meeldib see suutlikkus ümber lülitada ja ma arvan, et see oleks tantsuprofessionaalidele tegelikult kas öelda, et väga kasulik siis või lausa elementaarne see suutlikkus. Et seal on sarnasusi, ma räägin klassikalise balleti ja kaasaegse tantsuvahelise ümberlülitusega, et kui koreograafia tudeng seda suudab, siis ta peaks olema suuteline ka mõistma pärimustantsu ja normeeritud lavatantsu lavalise rahvatantsukehakasutuse erinevusi mõista ja oma kehasse rakendada, eks. Ja et aga harrastaja ei peagi seda suutma, et sellepärast me näemegi hästi palju seda, et pärimustantse neid pärimuslikke tantsutekste, neid tantsuvorme, et neid tantsitakse selles norm lavatantsukehakeeles ja ega seda ei ole vaja inimestele pahaks panna, niikaua kuni ta ennast hästi tunneb, selles, siis on kõik väga korras. Las ta tantsib. Ja, ja samas see ümberlülitamine, see nüüd nii keeruline ka ei ole, et seda ainult profid suudaks teha, et ma arvan, et tegelikult see on väga huvitav väljakutse kogu kogenud tantsijatele kõigile eriti siis kogenud lavatantsijatele võib-olla hakata otsid otsima seda teistpoolt teistpidi võib-olla nõksu keerulisem, aga samas ma ei tea, ma ise olin ju ka ikkagi teinud sedapidi jätma. Enne õppisin balleti ja siis pärast kõike muud. Missugune on selline pärimustantsu? Kui, kui, kui sellise lavatantsutähetund on, on tantsupidu, siis siis pärimustantsu selline kõige olulisem sündmus on sabatants või on teil selline üksiksündmus mitteregulaarne? Tantsuklubi, kes sündmustest Eestis ja tantsukesksetest sündmustest, ma julgen öelda küll, et on sabatants, et häid, et olukordi tuleb ette erinevatel, kindlasti pärimusmuusika festivalidel alates Viljandist ja teistel gala häid tantsuolukordi ja ka teisest küljest, et ma ei ole kindel, kas parim pärimustantsukoht on avalik sündmus tingimata, et noh, igasugused perepeod ja sellised väikese kogukonna kogunemised võivad olla need kõige väärtuslikumad. Nõus ma lihtsalt järje järjekordselt minus kõneleb mingi propagandist, ma tahaks, et kui siis juba seda head tuleb näidata teistele, et kõik selle järgi teeksid. Ja sabatants on küll see hea, mida ma suurima heameelega näitaks kõigile, et kõik teeksid järgi. Ega seal on ka muidugi selline kriitilise massi küsimus, et näiteks sabatants toimib sellise ikkagi väike festivali, no ma ei tea, korraldajatelt võib lähemalt küsida, aga seal on mingid mõned sajad inimesed vist paari päeva jooksul käivad läbi, eks ju, et kui seda nagu väga massiliseks reklaamida, siis siis võib juhtuda midagi, mida me ei taha. Kuulsite salvestist Tartu folgiklubist Sille Kapperiga vestles Ants Johanson helisalvestuse Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis tegi Sulev Salm saate toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast.