Heligaja tere tulemast kuulama 2019. aasta viimast heligaja. Sel korral ei pöörame tähelepanu möödunut, seal on muusikasündmustele vaid vaatame otsa kogu lõppeva aasta kultuurielule. Mina olen Lisette vilt ja mina olen Miina Pärn ning kutsusime vestlusringi inimesed, kes peegeldavad seda, mis Eesti kultuurimaastikul toimub. Head kaasamõtlemist. 2019. aasta viimases heligajas heidame pilgu lõppeva aasta kultuurielule ja teeme ülevaate kultuurimaastiku olukorrast ja sellest, kuidas on see kalendriaasta jooksul muutunud ja seda kõike kultuuriajakirjanike pilgu läbi. Stuudios on nüüdiskultuuri häälekandja müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe, kultuurilehe sirp muusikatoimetaja Maria Mölder ja kirjandustoimetaja Pille-Riin larm, ajakirja teater, muusika, kino peatoimetaja Madis Kolk ning Eesti rahvusringhäälingu kultuuriportaali peatoimetaja Valner Valme. Ja alustuseks. Ma küsin, et millisena te seda kultuuriaastat Iseloomustate Maria ja see on üks raskemaid küsimusi üldse, ma arvan, et see on olnud üks tubli juubeliaasta, aga kuna ma ise ei ole selline inimene, kes naudiks suurte tähtpäevade tähistamist siis Ma ütleks, et ta on olnud üks kirju aasta nagu iga teinegi. Pilleri kui nüüd oma valdkonna seisukohalt vastata, siis mulle tundub, et oli selline tõhus argipäev või argiaasta. Ega kogu aeg ei saagi olla pulm ja pidu või peakülaline kuskil messil ilmus hulk väga häid teoseid, teostas üks pikalt ette valmistatud ja loodetavasti pikalt. Jätkuv tõlkeprogramm oli poleemikat, kirjanikud olid nähtaval ja kuuldel. Et mulle tundub nuriseda, väga põhjust ei ole, et kui, siis võib-olla raamatukogude teemale ka sellele, ehk jõuame hiljem ka tähelepanu pöörata. Noh, teatri-muusika- ja kino poole pealt tahaks ka öelda, et töine aasta tublid inimesed teevad ja mitmed uued algatused loodi, maastik nagu mitmekesistas, et pigem hea aasta. Nüüdis. Kultuurimaailmas ma arvan, et üsna tormiline, võib-olla seal valitseva sellise ebaselguse ja ebakindla jalgealused. Et ma nägin palju sellist kultuuriinimeste oma vaadetes seismist, oma võimaluste seismist, et väga palju oli sellist poliitilist aktiivsust kultuurimaastikul aga ka lihtsalt oma võimaluste ees seismist, et kui me vaatame kas või EKKM-i sulgemist Tallinna linna poolt, aga sellest me saame hiljem ilmselt juba natuke lähemalt rääkida. No kultuuri aastast rääkides alati peab ju ütlema, et niisuguseid suuri sündmusi nagu laulupidu 150 ja nii edasi, aga tegelikult kultuur ju ei piirdu sellega, et seal on ainult pealiskiht, et minu jaoks on alati huvitavam see, mis toimub pragudes, mis imbub välja kuskilt põranda alt. Kui kultuur on selles osas elujõuline, võib-olla siis nüüd juubelid õied saavad ka õitseda, sest minu jaoks näiteks on neurofessi album sama tähtis kui laulupidu või ütleme siis, et Von Krahli teatri taassünd on samuti üks olulisi märksõnu lõppevast aastast. Kunstiinimestelt on justkui pikka aega oodatud, et nad võtaksid seisukohaga ühiskondlikel teemadel ja lõppeva aasta selles mõttes selliseid väljaütlemisi ka pakkus. Mõned teemad käisidki siit ringist juba läbi. Muusika inimesed kritiseerisid teravalt muusikanõukogu tööd koorijuhtide palgateemat ja täitsa sellised laused jäid kõlama nagu muusikanõukogu toime on sisuliselt olematu koorijuhtimise eriala pole midagi väärt. Teater muusika kinoveergudel toodi kõige eredama teatriteona välja seda Juhan Ulfsaki sõnavõtu rahvusvahelisel teatripäeval, mida tsiteeriti. Kui Tõnu Õnnepalu loobus kirjanikupalgast, siis tema väljaütlemised ja Urmas Vadi vastused leidsid väga palju kajastust samuti täiesti väetisena, kui EKKM-i hoones. Näitus tegevus peatati, kui Sakala kolme teatrikonkurss peatati ja seoses sellega, mis toimus kultuuriklubi tempel ümber. Ühesõnaga väljaütlemisi ja seisukohavõtte oli. Kas need väljaütlemised avasid tee sisulisele diskussioonile ja mingitele konstruktiivsetele lahendusvõimalustele või mitte. Ma võtan vastata, et mingil määral ma arvan, et selline enda võimaluste eest seismine kindlasti on toiminud, kui me vaatame kas või seda Tallinna linna algatatud alkoholipiirangut, millele siis õelu initsiaatorid väga tugevad, et reageerisid, et praegu hetkel on peatatud see eelnõu, noh me ei tea veel, mis sealt tuleb, aga iseenesest välja hüppamine they, et see puudutab meid ka kindlasti on nagu mingil määral toiminud ja samamoodi sama EKKM, mida ma mainisin, et väga jõuline vastureaktsioon Tallinna linna võib-olla sellisele olematule liigutusele on praeguseks jõudnud sinnamaani, et arutatakse, kuidas EKKM-i siiski saaks kas siis samades ruumides veel kuskil mujal, kuidas nad saaksid oma näitusetegevust jätkata. Et mulle tundub, et igal juhul need nii-öelda reljeefse seisukohavõtud toimivad, kuigi need on, eks nad on sellele kultuurirahvale endale väsitavad, tegelikult tahaks tööd teha. Ma arvan ka, et kultuuriinimestele on väljendustes rohkem lubatud kui poliitikutele, kuigi nad siiamaani ei suuda poliitikutega selles võistelda eelkõige ühe erakonna poliitikutega. Nii et selles mõttes ei tasuks neist ära kohkuda, sest selline mahlakas väljendus see peaks olema loomeinimesele omane ja, ja see on täiesti normaalne ja jah, et selles mõttes, kui seal on ka tulemusi, nagu mingil määral oli ka Sakala kolme osas või ütleme EKKM-i osas, kui ministeerium ilmselt sekkub, siis seda enam on põhjendatud. Mina tahaksin öelda, et jah, kultuurirahvale ja ajakirjanikele võib-olla on lubatud, et palju välja öelda, aga süsteemsed lahendused siiski võtavad nagu rohkem aega koori juhtida palgaküsimuse lahendamine võtab tõesti ilmselt väga palju aega, ressursse samamoodi, EKKM-i puhul meil lahendust praegu kuskil ei paista. Ministeerium võib küll sekkuda, aga lahendus on siiski linna käes. Muusikanõukogu puhul me näeme praegu, et see institutsioon on pärast teatud väljaütlemisi muutunud palju aktiivsemaks. Kauaks seda jaksu jätkub, saab huviga oodata. Selles mõttes on jah, põnev, et algatada sellised väljaütlemised, midagi võivad, aga mis edasi saab, seda tuleb pika aja jooksul jälgida. Jah, see on omamoodi paratamatu, et kultuuritegelased peavad aeg-ajalt niimodi reljeefselt väljenduma. Noh, iseenesest tahaks öelda, et need igapäevased protsessid peaksid toimuma küll nagu, nagu teisiti, aga, aga paraku see enda kuuldavaks tegemine, see me nagu ise kõik tegelikult osaleme sellise ühiskonna ehitamises, kus me teeme ennast kurdiks, teatud huvigruppide, lähed sinna, praeguse valitsuse puhul on, on väga lihtne ühte erakonda välja tuua, aga Ma meenutan nagu laiem probleem, et miks, miks üldse on vaja selliste reljeefsed väljenduste abil sellest kihist läbi tungida. Ma paar nädalat tagasi imestusega kuulasin rahvusringhäälingu teadustoimetaja Marju Himma sõnavõtu saates olukorrast riigis, kus ta nagu oponeeris Mihhail Lotman neile, kes oli riigikogus öelnud. Poeedid ja filosoofid arendavad eesti keelt, mille peale Marju Himma ütles, et tema teadusajakirjanikuna kajastab filosoofide jutu küllaltki harva, sest filosoofil pole eriti midagi ühiskonnale öelda, et üks Facebooki leht toodab rohkem sisu kui üks luuletaja, kes 10 aasta tagant annab välja luulekogu. Ja samamoodi, et noh, praegu nüüd hiljuti oli jutuks see, et Ungaris on teatrite nõukogudes poliitikud, et ma tuletan meelde, kui paljud meist mäletavad, et aastal 2007, kui eesti teatrit suuresti muudeti sihtasutusteks, et siis öeldi samuti, et kas see võiks äkki ohtlik olla, et igas nõukogus on kas siis ministeeriumi esindaja või munitsipaalpoliitik, aga me nagu enne ekre tulekut me nagu ei pööranud neile mingit tähelepanu, Need toimusid vaikselt ja, ja samamoodi see kultuuriklubi tempel Bel või EKKM. See ei ole ainult poliitikute süü, et need protsessis on tekkinud me, me ise keskealised kultuuritoimetajad oleme paarikümne aasta jooksul loonud sellist kultuurimaastik, kus noored tegijad ei pääse ligi, et noh, et, et kasvõi see müürilehe sünd ja müürilehe kultuurilehe alla toomine on väga tore algatus, aga see, et müürileht üldse tekkima pidi, näitab seda, et enne oli kusagilt midagi puudu või, või mingid uksed kinni. Et selles mõttes ma lihtsalt nagu sellega öelda seda, et mulle tegelikult ikkagi meeldiks see ühiskond, kus filosoofid, poeedid mõjutavad keelt ja ja me kultuuritegelased, nagu igapäevaselt saame tegeleda oma oma asjadega ja kui Juhan Ulfsaki sõnavõtt teatripäeval on noh, aasta üks tippsündmusi. Et loomulikult on see vajalik, aga, aga see näitab, et, et midagi on rohkem valesti kui lihtsalt poliitikutes. Mina arvan siiski, et loomeinimesed ongi täiesti orgaaniline ühiskonna osa ja isegi täiesti normaalse valitsuse ajal, nad peaksid pidevalt olema esilga oma arvamustega ja võtmagi sõna, et see ei ole ainult mingi poliitilise kriisi teema või, või et midagi hakatakse kinni panema ja siis võetakse sõna. Minu arust peaks kogu aeg ikkagi võtma sõna, et seal ütleme siis protsessi osa Kui korraks kommenteerida seda Marju Himma näidet, siis minu arust siin on vist ikkagi oluline, nagu märkida, et tema, minu arust fookus oli sellele, et kui luulekogu ilmub kord 10 aasta jooksul, siis see, mis toimub nagu igapäevaselt sellel on nagu kujundav toime selles mõttes palju suurem, et ma arvan, et ta kindlasti võrdsustanud Facebooki postitust ja filosoof väljaütlemiseks. Esimesed on muidugi mitte, aga teie kultuuriajakirjanikena, kes teil ju perioodiliselt ilmub väljaannetes lugusid, kuivõrd teie tunnete, et mõjutate kultuurimaastikul toimuvat Mõeldakse müürilehe seisukohast on pigem kogu aeg see küsimus, et me oleme kultuuriväljaanne, aga samal ajal tegeleme väga sotsiaalsete küsimustega ja tihtipeale neid sotsiaalseid küsimusi lahkavad kirjanikud, humanitaarteadlased, kunstnikud. Kui siin oli jutuks see kultuuri, mis peaks olema aktiivselt ühiskonna ka kaasas, siis minu meelest see näitabki väga hästi, et tegelikult, et keegi ei tee tänapäeval mingit natüürmort, tee või noh, selles mõttes, et neid on vähe, pigem see kultuurimaastik ongi nihkunud sinna ollaksegi aktiivne ühiskonnaga kaasa rääkima ja ma käisin ka Eesti kunstiakadeemias ühe noore magistrandi, ütleme siis lõputöö raames korraldas vestlusringi, kus oli peale minu veel kunstihoone kuraator tar korina vastaval, kellega me rääkisime siis kuidas läbi kunsti tuua mingeid poliitilisi muutuseid, et kuidas on võimalik poliitik, et mõjutada läbi kunsti ja minu meelest seal oli väga hästi näha see, et et vähemalt kunstiakadeemias noored kunstnikud on väga huvitatud sellest, et aidata kaasa kuidagi mingite poliitiliste ühiskondlike muudatuste elluviimisele. Et võib-olla isegi nii palju, et kohati mul jääb tunne, kui ma lähen näiteks mõnda ma tea, perfommentsid või installatsiooni vaatama, et mis see kunsti osa ka seal on, aga noh, see on nagu osa sellest eksperimenteerimist. Aga põhifookus on väga paljudel minu arvates sellise ühiskondliku muutuse loomisel. No see ei tähenda, eks ole, et kunst peaks olema poliitiline tingimata, aga poliitika ja ühiskonna sündmused on osa maailmast, mida kunst peegeldab, järelikult peaksid nad ka sellega tegelema, muuhulgas. Aga kuivõrd näiteks see, keda teie valite oma autoriteks ja näiteks mingit sündmust kajastama, kuivõrd te tunnete endale vastutust, et vot selle inimese suu läbi mõnes mõttes jääbki kõlama see, mis siis tol korral või sel hetkel nagu aset leidis, et on ju väga tihti ka nii, et ühte sündmust kajastatakse ühes arvustuses, kuivõrd te tunnete endal vastutust selles osas, just keda te valite oma autoriteks, mis mõju sellel on, kui suur mõju? Ma ei taha kunagi alahinnata meie lugejaid ja ma arvan, et iga kultuuriajakirjanik tunneb oma lugejat, teadvustab, kes tema lugeja on näiteks meie oleme müürilehes avaldanud teinekord üsna selliste noorte ja algajate loomeinimeste mingisugust nägemust millestki, mis on minu arvates olnud oluline just selleks, et peegeldada mingit põlvkonna vaimsust või mingid põlvkonna väärtushinnangud, et paketi, aga see võib teinekord välja kukkuda ka niimoodi, et tuleb mingi tohutu negatiivne reaktsioon sellele, et kuidas saab olla nii, ma ei tea, naiivne või kus oma mulliste elata, aga minu meelest see on just oluline näidata seda, et erinevatel mingitel põlvkondadel või ühiskonna gruppidel on mingitest ühiskondlikest kultuurinähtustest täiesti totaalselt erinev. Erinev arusaam võib-olla selles mõttes haakuksin praegu Heleni arvamusega, et kriitikud peavad kuskilt tulema ja saama võimaluse areneda ja tihtipeale juhtub see, et kui noor kriitik avaldab arvamust, siis see reaktsioon võib-olla kohati üsna valuline ja tõesti tipneda sellega, et tuleb välja, et see inimene ei peaks nagu enam kunagi kirjutama. Aga niimoodi me seda tulevikku ilmselgelt ei kasvata. Praegune seis muusikakriitika alal on selline, et pidevat kriitikat ka alast koolitust just nagu ei ole, on olnud, tõotavad kriitika, seminarid, võime rääkida ka rahast, mis ei ole just selline, mis paneks sellele elukutsele pühenduma, nagunii peab seda tegema teiste tööde kõrvalt. Ja kui siis see reaktsioon on ka selline, et noor inimene saab vastukaja sellised tegelikult nagu ei peakski seda tegema, äkki siis kuidas me tegelikult taastoodame seda ala üldse? Jah, ja need reaktsioonid algavad ka jällegi nende toimetajate eelistustes tihtipeale selles mõttes ma ei kurda üldse eesti kultuurikriitika seisu üle, et meil on palju eripalgelisi autoreid ja väljaandeid ja ma ei taha ka nõustuda sellega, mida siin noh, aeg-ajalt võib-olla räägitakse, et päevalehtede formaat justkui ei võimaldaks otseselt süvenemist küll aga mida, mida päevalehtedes nagu eriti aeg-ajalt küll silma hakkab, on need rõhuasetused me nagu kipume ka väärtustama neid selliseid hüüatusi, karjatusi ja otsime elamust ja sündmust. Aga võib-olla jääb selle tõttu mingisuguseid väga olulised protsessid niimoodi märkamata, kajastamata ja kaasa aitama, et noh, mulle näiteks väga meeldib Postimehe puhul Alvar loogi tegevus, et kui ta kirjutab muusikast või kirjandusest, need lood on Alvar loogi nägu, neis on võetud süvenemis aega ja ja nende mõju ulatub sellest ühekordsest lugemiselamusest kaugemale. Aga toimetajate vastutus ja ma räägin endast samamoodi, on ikkagi ka just nagu selles, et kuidas seda põldu nagu tervikuna näha ja kuidas püüda aru saada, mida on tulevikku silmas pidades vaja edendada ja milliseid autoreid kasvatada. Aga jah, ma üldiselt nagu sellise kriitika potentsiaali üle ei kurda. Tulles tagasi selle juurde, et kuidas kultuuriajakirjanduses avaldavad autorid toimetajad mõjutavad ühiskonda, siis sageli on see ka isetekkeline. Näiteks kui on ühiskonnas mingit pinevat sündmused, siis on kultuuriportaali alati tung autoritelt, kes tahavad avaldada arvamust ja näiteks kui oli selle valitsuse sünd kis mul postkastis täitsa ummik. Luuletajatelt jaga amatööridele, kes pakkusid oma ühiskondlik-poliitilisi luuletusi. Seal kohtusid siis kunst ja, ja ühiskondlik arvamus. Ehk siis, et ei saa öelda, et kunstnikud ei taha sõna võtta kui tulla korraks selle põlluharimise, kulutasin tagasi, et täiesti noori kriitikuid on vaja kasvatada. Aga kust näiteks jookseb see piir, et tegelikult kriitika ei ole ju olemas kriitiku pärast, eks ole, ta üritab kajastada nagu mingit sündmust. Ja kust jookseb see piir, et jah, meil on hetkel vajasin anda inimesele võimalus või siis see, et see tema arvamus, ütleme nii, et võib-olla sellest kannatab hoopis see, keda ta arvustas, Kumneid esikohal, siis on praegu kas kriitik või see, mida arvustatakse. Ma võin öelda, et me siiski põhijoontes teeme lehte sellepärast et oleks hea sisu ja see võimaluse andmine on seal kuskil ka olemas, aga see ei ole meie põhitegevus. Pigem me oleme nagu teinud selliseid kõrvaltegevusi selleks, et kriitikuid ka kasvatada, aga tahtsin siin vahele lisada seda, et sellised vaidlused, et võib-olla küsimused, et kas on kriitika kriitika pärast või kriitika sündmuse pärast tekib tavaliselt, või vähemalt sageli ka sellepärast, et võib-olla ei teadvustata omale, et kriitika on alati subjektiivne, et sellist asja nagu objektiivne kriitika ei ole olemas, sest alati. D see kriitika sünnib kellegi konkreetse inimese peas ja millegipärast seda objektiivset kriitikat ikkagi nii väga oodatakse. Ja ma arvan, et me toimetajana ikkagi ootame sellist kriitikat, mis kajastaks ka mingisugust arvamust, mingisugust analüüsi. Ja kui me saame teksti, kus on lihtsalt kirjeldatud seda, mis toimus, aga mingisugust oma autorivaadet sellele ei ole, siis see on üks tähemärkide täitmine üsna igav lugeda. Mulle tundub, et kirjanduse puhul on seis võib-olla isegi roosilisem kui mõne muu valdkonna puhul, et ei ole üldse haruldane see, et mõne eesti autori teost saab ka kolm, neli armastust, ses mõttes on mul nädalalehe toimetajana kohe vabamad käed, ma ei pea kartma. Mõni menuteos saabki ainult ühe arvustuse ja minu vastutus justkui selle võimalikult objektiivse, mis on teostamatu. Arvustuse tellimisel on sel juhul ju, eks ole määrata, et vastupidi, on võimalik just nimelt otsida ka uusi hääli, anda neile võimalus. Kirjanduse puhul on olnud hästi tänuväärne koostöö Tallinna Tartu Ülikooli kriitika seminaridega. Ma tean ka, et ajakiri värske rõhk endale autoreid lausa kasvatabki korraldades seminare ja nüüd hiljuti ka võistluse ja samamoodi sihtasutuse kultuurileht väljaannete toimetajate asutatud kriitikaauhind on just nimelt seda eesmärki silmas pidanud, et anda noortele eeskuju tekste. Et näete, lugege mõtisklegem nende esile tõstetud arvustuste üle ja ehk on siit midagi kõrva taha panna küll, aga kirjanduse puhul võib olla probleem see, et on teatud valdkonnad, mille puhul kipub kriitika olema ebaproportsionaalselt napp ilmuv, aga, ja see on tõlkekirjandus. Et kui kõigest sellest, mis eesti keeles ilmub, on enamus tõlkekirjandus siis kriitika puhul on see proportsioon vastupidi ja paljudes väljaannetes proportsioon võiks öelda, lausa puudub. Aga see on noh, väljaannete valik ja neil on omad põhjused, miks nad on seda teinud, et tõlkekirjanduse kajastamise puhul tuleb küll silmas pidada seda, et seal võib-olla on eksperimenteerimisruumi vähem. Arvustuse tellimisel tuleb leida ilmselt asjatundlik autor, kes suudab selle kõigepealt üleüldse eesti lugejani viia, selle esmatutvuse käsitletava teosega, luua. Ma tahtsin lisada seda, et autoripositsioonil on vahe selles, et kas ta on isikupärane või ta lihtsalt sõidab mingit egotrip. Ja kriitika on loomulikult subjektiivne, aga autor peaks lähtuma siiski vaadeldavas materjalist ja analüüsima seda, aga noh, eks esineb ka selliseid asju, kus kriitik kipub teosele ära tegema või rohkem nagu ennast esile tõstma. Aga, aga jah, kindlasti ei käi näiteks Alvar loogi kohta, kes on säravalt nagu enda isikupära kaudu, oskab seda materjali panna elama. Päriselt ongi nii, et iga teksti tellimine on risk, see on eriti kontserdi kriitika puhul ilmselt niimoodi, et me kunagi ei teagi, mis me saame ja teksti ilmumata jätmine on suhteliselt harv nähtus ja ka see peab olema hästi põhjendatud, et kas tuleb suur riid ühiskonnas selle peale või mitte, me kunagi ette ei tea, aga vaheline juhtub, et inimesed ei ole rahul. Eks see sõltub ka ilmselt valdkonnast, et kui ongi kontserdil ainult üks ettekanne, siis sul ei jää enam võimalust tellida ka teist käsitlust juhul kui esimene, võib-olla ei ole piisavalt ammendav. Just seda ma silmas pidasin, et kontserdiarvustuse puhul seda võimalust ei ole, et teised valdkonnad sirbis, ma näen seda, saavad seda endale lubada meie saa kui me katsume. Kõne tulla selle lõppeva aasta juurde ja samas mõelda sellele küsimusele, et kas Eesti kultuurimaastikul on olemas sellised pühad lehmad, sündmused, mille väärtust ei saagi kahtluse alla seada ja mida seetõttu ei saa ka tegelikult analüüsida. Nüüd me see eelnev jutt natukene nüüd jõuabki ilusasti sellesse vana heasse liivakasti, et meid on siin nii vähe ja kriitikud ja tegijad on omavahel nii läbi põimunud. Et tihtipeale tundub, nagu selline selja patsutamine käib ja need inimesed, kes siis ei nõustu, sellega lahkuvad kuskilt teatri- või kontserdisaalist teinekord õlakehitused, et ju siis mina ei saanud lihtsalt aru. Hästi palju sellist solvumist mulle tundub. Ja erinevates valdkondades, mis ma saan aru, on igati põhjendatud, kui näiteks kriitik kirjutab protesti pealt või lihtsalt sellesama enne me rääkisime sellest egotripist, et sellisel juhul on ka see reaktsioon nagu õigustatud. Aga mulle tundub kohati erinevad, kultuurivaldkonnad on natuke liiga tundlikud, et kui näiteks paludagi mõni valdkonna väline inimene arvustama või kirjutama millestki, mis minu arust on väga nagu huvitav praktika iseenesest siis kohe karatakse tõrje. Ah see inimene ei tea ju sellest valdkonnast midagi, et võib-olla võiks olla natuke rohkem nagu vabameelsemad suhtumist ka selle kriitika ja tagasiside osas. Aga näiteid, milliseid? Musi on raske leida inimesi arvustama, mida te tunnete, et tegelikult, mille kallal ei saa minna, on selliseid asju olemas või ei ole? No meie kogemus on tihti teatrivaldkonna puhul, aga me oleme palju toimetuses arutanudki seda, et et noh, näiteks kontekstis, kus tegeletakse nii-öelda uuendusliku teatriga, aga selle uuenduslikke on kuidagi kohmakas või hästi tihti kohtab seda kõikvõimalikes etenduses, kus kasutatakse uue meedia mingeid tehnoloogia asju, et sealt läheb see sisu kaduma ja kõik näinud vormi peale üles ehitatud. Seal on natukene see asi, et ühelt poolt ei taha väga kriitiliselt kirjutada, sest et see otsingulisus on oluline aga siis tekibki küsimus, et kus autor selle tagasiside siis saab, et kas me siis saadame talle postkasti selle tagasiside või? Kui sa sel juhul selliseid uuenduslikku asjade maha, siis sa oled ise kohe vanamoodne inimene, eks sellepärast sageli ei julgeta, aga see on natuke teine teema, et see ei ole päris püha lehm, ma ei tea, ma ei tahaks Arvo Pärti nimetada lehmaks, aga tema on kindlasti üks selliseid, keda ei kritiseerita, aga ma arvan, et siin on teine põhjus. Peaksid olema päris loll, et öeldi, et Arvo Pärdi muusika on halb. Ja sama asi on tegelikult ju mitme teise sellise püha teemaga Eesti ühiskonnas. No jazzkaart keegi naljalt ei sakuta. Noh, mõnikord on öeldud, et võiks tuua sinna moodsamaid artiste, aga noh, tegelikult on ka neid, seal on ikkagi lai spekter, et Anne Erm teeb, ongi tänuväärt. Samuti näiteks PÖFF, aga PÖFFi osas on, on juba tulnud selliseid kriitikanooli järjest rohkem just selle festivali formaadi osas. Nii et ma arvan, et seda probleemi nagu meil eriti ei ole, et need, mis on väärt nähtused, need tuntakse ära ja samas ikkagi vaatamata selle sootiumi väiksusele julgetakse öelda ka isegi laulupeo kohta loetagu Andrus Kasemaa ilukirjandust kas või. Jah, ma tahtsin ka öelda ja üles kutsuda ja rõhutada, et mulle tundub, et meil ei ole ikkagi pühasid lehmi, et tegelikult jah, need samad asjad, mis siin juba eelpool on välja toodud, noh, ma ei tea, võrdleme kas või teatrikriitikat ja kino, no et kui me võrdleme neid oma kinotegijaid ja teatritegijaid, siis selge on see, et teatrimaastik on meil väga korrastatud, väga ühtehoidev ja selles mõttes paljudele teistele valdkondadele eeskujuks. Aga sellega kaasneb ka teatav ringkaitse või valulik reaktsioon teinekord mingile kriitikale ja see puudutab ka selliste novaatorliku mate esteetikat käsitlemiseks puudub toril sageli pädevus, millega ta siis pälvib mingi halvakspanu, aga sama asi käib ka. Ma olen täheldanud ka seda, et tihtipeale ei ole inimestel sellist uut sõnavaraga sellise noh nagu klassikalise psühholoogilise teatri käsitlemiseks, aga see ei tähenda, et nad oleksid tabuteemad või pühad lehmad. Need põrkumised tulevad ikkagi inimestevahelistest suhetest ja, ja tihtipeale kriitikute enesetsensuurist, mida ma ise nii palju kui võimalik olen püüdnud ikkagi julgustada nagu kõrvale heitma, aga minu arust neid objektiivses mõttes pühasid lehmi küll ei ole. Ka kirjanduse puhul ma ei ole märganud pühasid lehmi, on väga tore, et kõigest võib rääkida ja kirjutada, tõsi, on mingid valdkonnad, mille puhul tuleb arvestada väga-väga tulised tagasisidega ja tõenäoliselt etteheidetega asja tundmatuses. Kuigi sel juhul tekib vahel küsimus, et kas siis tõesti ainsa arvestatava arvustuse võib kirjutada see, kes üritust korraldab, et millal on kriitik piisavalt asjatundlik, kust ma ta leian. Ses mõttes võib olla ka see kirjanikupalga ümber toimuv, mida sa sissejuhatuses mainisid. Mu meelest on ka pigem normaalne arutelu, ma ei nimetaks seda ei reljeefseks väljaütlemiseks, ei püha lehma puutumiseks, vaid pigem on väga sümpaatne, et kirjanikud ise võtavad arutada, mis see kirjaniku palk on ja täiesti õigus on mõnel tunda seda, mida ta tunneb ja öelda, et ma ei soovi seda palka siiski. Ja täiesti õige on ka kellelgi teisel talle vastata. Et mõnes mõttes võib-olla teed karuteene teistele. Mulle tundub, et see on hea, et meil on võimalik sellele nähtusele niimoodi arutleda, kuigi ma tahaks öelda, kirjanikel, et rohkem enesekindlust, et päris kindlasti te olete seda palka väärt. Teil on samasugune õigus saada tasu oma töö eest nagu kõigil teistel ja kõik tööd on head. Mina olen samuti nõus, et iga sündmust saab analüüsida, küsimus on rohkem julguses ja oskuses teha seda niimoodi, et on ka midagi öeldud. Ja toimetajana on nüüd siis minu ülesanne leida lihtsalt see õige inimene ja, ja väga tähtis on tunda oma autoreid ja nende piire ka selles mõttes, et millised on nende suhted analüüsitav, aga, ja kuidas nad saavad ennast väljendada sellega seoses. Mõnikord tõsi küll, tuleb ka natuke kaasa aidata kajastuse sünni puhul esitada võib-olla mõnele autorile täpsustav küsimus või juhtida tähelepanu mõnele aspektile, et võib juhtuda ka, et see tekst, mis läheb trükki lõpuks ei ole päris esimene variant. Kui tihti seda muusika puhul toimub? Juhtub harvem sellepärast, et kui tekst on valmis, siis ei ole sageli enam aega seda teha. Siin tuleb jälle mängu see, et kui on kontsert ära olnud, siis ikkagi väga kaua ei saa sellega venitada, et seda trükki lasta. Aga jah, ma nõustun sellega, et Arvo Pärt on tõesti üks selline inimene, kelle puhul ei ole kerge leida inimest, kes oskab ja tahab teda analüüsida. Küll aga on mul näiteks hea meel, et nüüd on ikkagi tekkinud aga argumenteeritud arutelu laulupeo ümber. See on väga tore, minu meelest. Aga läheme konkreetsemaks, kas siis teie isiklikust perspektiivist või siis väljaande puhul vaadates, millised on need lõppeva aasta märgilisi maid, sündmused, mis te tahaksite siin välja tuua? See ei ole nüüd ei puhtalt minu isiklik ega see, see ei ole ka kultuuriportaali aasta sündmus, aga mulle tohutult meeldib, et hakkas ilmuma selline tõlkeprogramm nagu Hieronymus. Ma usun jah, et Pillerini sa oled, oled nõus sellega, sest et meil on neid väärtõlki Kirjanduse sarju, osad on hääbunud või hääbumas ja osad töötavad veel hästi nagu moodne aeg või punane raamat, aga ikkagi nagu midagi jäi puudu. Vahel. Ja Hieronymus on selline koht, kus ilmuvad seejuures briljantsed tõlked maailma mõjukamate kirjanike, sellistest teostest, mis ei ole eesti keeles enne üldse ilmavalgust näinud, nii et see on äärmiselt tänuväärt ette võtta. Ja seni on selles sarjas ilmunud ühe ainsa aasta jooksul juba kuus mahukat teost. Et ma vaatan hämmastusega, kuhu sa sari veel välja võib jõuda. Väga tahaks kiita selle ettevõtmise juures ka seda koostööd erakapitaliga. Niisuguseid metseenlust vorme võiks olla isegi rohkem hea meelega tervitaks neid. Ja see on ka hea, et kirjastuste ülene, et see ei ole mingi ühe kirjastuse selline eduprojekt. Ma tahaks selle nagu rõhutada, ikkagi seda nende märgiliste sündmuste kõrval näha neid pikemaajalisi protsesse, mis võib-olla ei küpse ühe aastaga jõuavad tulemusteni, noh meenutame kasvõi mõne aasta tagust Eesti vabariik 100 projekti, millel oli küll nagu suurejooneline teatri väljendus, aga, aga mis nagu kunstilises mõttes andis teatrile ikkagi tunduvalt vähem kui näiteks filmile, mis nagu tundub, et see võiks nagu jätkuda seesama Sakala kolm, et noh, iseenesest kui rääkida sellest, et kas toimiti õigesti või mitte, et siis võib-olla seal paljud kunstnikud, kes kandideerisid ikkagi selle sihtasutuse peale neid nagu ei informeeritud piisavalt sihtasutus kui selline kaotatakse ära, et võib-olla oleks olnud aus, korraldada uus konkurss, kus kunstnikud juba teavad, et nad kandideerivad selle raha peale, aga iseenesest see, et nüüd on süsteem, kus arvatavasti vabakutselised saavad kolmeaastaste lepingutega teha oma vabalt valitud koosluses tööd, ma väga loodan, et see jätkub, see on noh, ikkagi see hea asi, mis sellega kaasnes, on tugev ja samamoodi jällegi sihukese laiema protsessina, et see, mis toimub Paide teatris üks asi, on see, nende esimesed lavastused. Aga ikkagi see jällegi eeskuju, kuidas ta on tehtud tööd kogukonnaga ja näidatud eeskuju kohaliku omavalitsuse osalusel ühe kultuuriasutuse toetamisse, noh, mis näiteks võib-olla Kuressaare puhul ei toiminud, niimoodi, kaotati noor publik ja noor truck ära, aga see, mis nagu Paide praegu näitab, et see võiks olla mingi selline protsess, mille tõelisi vilju me näeme võib-olla alles tulevikus, aga mis ikkagi sel aastal pani oma mingid märgid maha? Ma olen märganud võib-olla oma kogemuse pealt, et toimib, see tasa, sõuad kaugele jõuad taktika, et ma tahaksin võib-olla välja tuua ka omalt poolt sellised omaalgatuslikud, kuid tegijad, kes on tõestanud oma sellist jätkusuutlikkust, seesama EKKM kino Sõprus on väga hea näide sellest Ida raadia, kes tegutseb telliskivis ja noh, samamoodi näiteks ka must kast teater Tartus, et need nõuavad väga palju jaksu, et sõuda sinna mingisuguse stabiilsuse poole. Tihtipeale ka me ei märka seda, kui palju pannakse mingeid kohti kinni just sellepärast, et see jaksab otsa, et samamoodi tartlasi pandi kinni tänavu arhiiv. Ja neid näiteid on teisigi veel läbi aegade olnud, need, kes jäävad püsima, need väärivad minu meelest väga suurt tunnustust. No just jah, et nende väga eredate märgiliste silmuste kõrval ei tohi ära unustada just nimelt nende, ma ei tea ansambli U süsteemset rahulikku tegevust läbi aastate, mis ei ole vähem tähtis kui üks, mingisugune suur ühekordne sündmus mõne skulptuuri aluseks. Nii et aasta tegija on püsimajääja Siin äkki siis sobiks siiski tuua ka mõned suurüritused esile? Ma peaksin ilmselt siiski mainima ai ESM-i maailma muusikapäevi, mis oli tõesti väga pikaajalise töö tulemus, toimus Eestis tõesti väga erakordse sündmusena siis väga toredad festivalid, aga samas ka piirkondliku arengu suhtes väga head asjad on mägede hääl ja Station Narva Ida-Virumaal. Ühest küljest nad on tegelikult minu meelest üleüldse julgama muusikavalikuga festivalil, praegu Eestis, kui me räägime laias mõttes popmuusikast ja teisest küljest nad viivad tõesti sinna piirkonda praegu väga palju elu ja ma loodan neile palju külastajaid ka tulevikus siis ma võiksin näiteks välja tuua oma isikliku viimase aja kontserdielamuse. See oli Karmen Rõivassepa kvarteti kontsert Jõulu džässifestivalil. Ma loodan sellelt laule tema kortetilt ka edaspidi väga soojaelamusi. Või need olid sellised rõõmuhetked, siis Pillerin lärm, alustasite kohe tegelikult me vestlusringi korraks selle raamatukogude mainimisega, kas see on see, mis elan kokana sellest aastast? See on jah, juba hulk aastaid ikkagi päris terav okas, sellepärast et raamatukogud ja laenutushüvitised ei ole ikkagi veel masust toibunud. Nad ei ole jõudnud tagasi sellele tasemele, kus nad olid ja samal ajal, eks ole, on ülejäänud elu kapanud eest ära nii keskmise palga kui hindade ja kõige muu poolest. Et selles mõttes ma loodan, tõstetakse otsustavalt ikkagi lähiaastatel raamatukogude rahastust. Et see vaesus ei kisendaks juba uksel vastu, lugejale tõstetakse laenutushüvitiste määra ja selles mõttes olen lootusrikas, kuna ma tean, et kultuuriministeeriumis tehakse praegu ettevalmistusi vähemalt e-raamatute laenutusvõrgu loomiseks üle Eesti ja sellega kaasneks e-raamatute laenutushüvitis. Et ehk annab siis ühtlasi ka turgutada paberraamatute laenutushüvitise, nii et see annaks ikkagi võimaluse kirjanikele paar kuud kirjutamisele keskenduda nende puhul, kelle teosed menukamaid raamatukogudes, et praegu ei ole aastaid keegi seda maksimummäära suutnud välja teenida. Nojah, kuidas seda nüüd ühe lausega kokku võtta, vangla raamatukogude niinimetatud kaotamisest räägiti, eks ole, sügisel palju. Vangla raamatukogudele on 2500 lugejat ümmarguselt ja iseenesest need raamatukogud ei kao, need lihtsalt lakkavad laenutamas raamatuid nendes ruumides, kus nad on seni olnud. Raamatut viiakse laiali osakondadesse ja samal ajal saavad nad teavikute soetamiseks kõvasti summasid juurde. Aga see on teise ministeeriumi all ja samasugust rahasüsti Kultuuriministeeriumi puhul saab loota. See oleks tõenäoliselt eesti keelele tulemuslikum kui keele rusikaga ähvardamine, polte polte. See oli minu okas mis teiste okkad. Humanitaarteaduse rahastamine kindlasti kannatab ma nii palju tuttavatelt kuulen, kui ta selle mingi üks või teine humanitaarteaduslik projekt ei saanud toetust, kuidas isegi inimesed kaotavad töö või siis tavakraadiomandanuna ei leia vastavat tööd, et kui riigis räägitakse ikkagi mingisugusest eesti kultuurikaitsest ja eesti keele arendamisest, siis see on just see koht, kus peaks toimuma, aga millegipärast vaadatakse sellest mööda, see on natuke ka sellise tehnokraatlikku ja kasumlikku mõtteviisi tulemus. Kahtlemata tehnoloogilisemad valdkonnad saavad rohkem tähelepanu, sest see on justkui ühiskonnas enam esil. Aga noh, siin ongi see, kus peaks jällegi saate algusesse tagasi jõudes ütlema rohkem oma sõna just humanitaarid ka kultuurimeedias. Jah, ma sekundeerin sellele arvamusele, sest et kõikide nende tehnoloogiliste uuenduste juures kõikide start-upide juures peaksid olema ka ühiskonna mõtestaja kes vaatleks ikka seda, et mis need uued tehnoloogiad endaga ütleme, kultuurilises plaanis kaasa toovad, aga ühe okkana ma veel tooksin niisuguse väga, mõnes mõttes nagu tagurlik, nagu mure või ma ütlen tagurlik ka seetõttu, et ma olen ise noorte kultuurilehe peatoimetajaga, mind väga häirib see, et noored räägivad läbisegi eesti ja inglise keeles niimoodi, et isegi mina ei saa enam aru, mida nad räägivad. Et ma ei tea, et see tuleneb tõenäoliselt kas mingite inglisekeelsete arvutimängude mängimisest, aga ma tahaks, et tekiks võib-olla Soome eeskujul rohkem sellist eestikeelset sõnavara kogu selles uue meediamaailmas, et ka minusugused vanainimesed saaksid aru, millest jutt käib bussis. Samal ajal need noored on ise ka väga agarad uute sõnade väljamõtleja, et kasvõi selline sõna nagu suunamudija tuli ju tegelikult koolilaste uudissõnade konkursilt kas mitte influencer asemele? Just ja see on ju väga hästi isegi käima läinud, et inimesed kasutavad ja et võib olla selliseid konkursse rohkem teha ja samamoodi, et kui kirjutada nendest uutest nähtustest eesti keeles ja toimetada neid eestikeelseks, siis tekib võib-olla seda sõnavara. Rohkem minu arvamus võib-olla haakub ka selle teadus ja haridusrahastus, aga samas, mis mind häirib, on see, et üheaegselt sellega tehakse meil otseseid päris avalikult juba ekspertarvamusi eirates. See on üks protsess, mis tegelikult on ju varjatult olnud ühiskonnas pikka aega, aga nüüd tehakse seda spetsiaalselt kohani. Aga sel aastal tegelikult kulmineeruvad mitmed suured ettevõtmised, näiteks veebruaris saime käia kinos Ta filmi tõde ja õigus. Samal ajal kõik need alguses nimetatud juubelid toimus juubelilaulupidu ja mis te arvate, mis sel aastal idanema pandi või nagu Marju Lepajõe filmist välja võtta, siis tõmbama pandi? Mulle tundub, et me saame tegelikult paljudest idudest nüüd järgmise aasta alguses kuulda, kui avalikustatakse uue kultuuri põhialuste dokumendi esialgne versioon, mida seal aasta jooksul korjatud ideedest paberile on jõudnud, seda oleks päris huvitav teada. Kindlasti on üks selliseid idusid ka Tartu 2024. aasta kultuuripealinna tiitel koos Norra ja Austria linnaga, et tõenäoliselt see on selline projekt, millest tuleb veel palju ja rikastavat paljudes valdkondades. Ja võib-olla need kitsamalt kirjanduse valdkonna puhul siis Mati Undi ajutine muuseum on selline ajutine nähtus, mis võib-olla aastate pärast ka päriselt realiseerub. Mulle tundub, et Von Krahli teatris on midagi idanema pandud, et ma ootan suure huviga, mis sealt nüüd tulema hakkab. Lauri Lagle, esimene lavastus igal juhul on väga palju luba. Jah, ja noh, sellest sai enne põgusalt räägitud ka, aga sellesama Fonkraaliga seoses ka see rahastamismudel, millega need Lauri Lagle Krahlis alustas, et see annab siiski lootust tulevikus ka selline vabakutseline teatritegija saab mingisuguse kindlama rahastuse, võiks fantaseerida, et need teatrid, keda me praegu peame enesestmõistetavaks institutsiooniks et kõik hakkaksid iga kolme aasta tagant kandideerima mingisugusele rahastusele, aga noh, see selleks aga just nimelt see, mis toimub praegu Krahlis. Aga samamoodi on Tartu uus teater avanud oma uksed vabakutselistele tegijatele, et et võib-olla Yasse kunstniku staatus, sotsiaalne staatus või see, et tema töö vorm ei ole võib-olla tulevikus nii nii määrav kui tema idee ja kontseptsioon. Üks asi võib-olla Ander Ground muusika osas nimelt noh, enam ei ole isegi põhjust rääkida uue räpi SoundCloud'i P pealetungist, sest nad on ammu peale tunginud ja juba vallutanud, aga siin ongi järgmine tase, see, et need eilsed teismelised SoundCloud'i räpparid, need on tegelikult homse päeva Eesti popmuusika ja siin on esimesi vilju juba väga hästi näha, kuidas noh, minu jaoks seejuures ka igavamaks muutudes, aga nad on jõudnud täielikku mainstreami ja nad on ka päevaraadiote eetris. Mis on see sündmus lõppevast kultuuri aastast, mis ei saanud väärilist kajastus diaväärilist tähelepanu? Mina täiesti subjektiivselt on välja, ma käisin vaatamas VAT Teatris Katariina Undi lavastust kosmilised saialilled mis oli minu arvates väga hea lavastus ja alati ei tasu võib-olla peljata ka neid kultuuriasutusi, mis ei suuda oma turundustegevusega. Pildis olla kui teised suuremad kirjanduse puhul võib-olla eesti kirjanduse kuu jäi siiski pisut vähe nähtavaks, et mitte öelda märkamatuks oktoobris. See oli ka esimene kord, kui selline üritus toimus. See tähendas, et eesti kirjandus oli kuu aja jooksul raamatupoodides nähtavamal ja toimusid kirjanike etteasted kuid just nimelt kui turundust juba esile tuua, et siis ka selle puhul võib-olla ei liikunud info piisavalt või puudus raamatupoodidel endil huvi asjaga piisavalt kaasa tulla. Samal ajal langesid suured odavmüügid, et kes teab, võib-olla see ettevõtmine, kui seda korrata, vääriks rohkem tähelepanu ja võib-olla oleks seda võimalik ka varakult ette valmistades suuremana korraldada. Mina ei tahakski tingimata ühtegi konkreetset üritust nii suursündmust esile tuua, sellepärast et on selged. Me kogu oma kultuuriajakirjandusega ei suuda katta kõike, mis sünnib. Aga ma tahaksin uskuda, et iga kultuuriüritus on kellelegi vajalik. Muidu neid ei korraldataks ja, ja väga loodan, et kultuuri ei korraldata ainult meedia tähelepanu jaoks. Jah, jaa, selles mõttes tahaks ka saate alguse jutu juurde tagasi pöörduda, et kui kultuuriajakirjaniku ja kultuuritoimetaja vastutus on joosta mitte ainult nende kriiside hüüatuste ja kõrghetkede järel, vaid jälgida protsessi, kus ka võib-olla laboris midagi sünnib, noh selles mõttes näiteks siin lati mainiti, aga noh, teater, Kelm on äärmiselt produktiivse lavastaja Karl Koppelmaa käe all tegemas väga põnevaid katsetusi just nimelt arendamas teatriga. Mitte lihtsalt tegemas lavastusi, vaid vaid uurimas esteetika küsimusi, aga võiks öelda, et see on üsna tähelepanuta jäetud, aga võib-olla see on hea, võib olla laboris peabki saama rahulikult teha, peaasi et siis me märkaksime neid protsesse ja ei räägiks kogu aeg kriisist ja kõrg ja madal. Sest tegelikult kriisid peaksid loomingut turgutama ja head kriisi raisku lasta, seda paljude autoritega saavad aru ja see on ikkagi selline viljakas pinnas kirjandusteoste tekkeks teatrilavastuste tekkeks. Ma ei mõtle üldse täiesti otsesõnu, võetakse ette midagi, mis peaks rohkem kuuluma päevauudistesse, aga omad üldistused ja hinnangud sealt läbi kumavad ikkagi loomingust. Ma arvan, et see on väga hea koht, kuhu lõpetada, head kriisi ei saa raisku lasta. Suur tänu, Valner Valme, Helen Tammemäe, Madis Kolk, Pille-Riin larm ja Maria Mölder. Te kuulsite aasta kõige viimast helikaja, kus me vaatlesime lõppevat kultuuriaastat kultuuriajakirjanike pilgu läbi. 2019. aastal jõudis klassikaraadiokuulajateni 28 heligaja saadet, milles peegeldasime nädala muusikasündmusi ja arutlesime muusikaelu sõlmpunktide üle aasta viimase heliga ja tõid teieni toimetajad Miina Pärn ja Lisete velt ning helioperaatorid, Katrin maadik ja Andres olema. Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta puhul jääb saadet lõpetama luuletus, mille autor on koorijuht Hirvo Surva, kes kandis selle esmakordselt Gustav Ernesaksa 111. sünniaastapäeval toimunud juubelipeo tänuõhtul. Häid pühi ja kohtumiseni uuel aastal. Armsad sõbrad, kallid head, panin kirja mõned read, et saaks luulevormis ma teie poole pöörduda. Aasta olnud töine pikk, sellest kõigist kõige rohkem teinud juttu Reinsik ajalehe veergudel otsinud lahendusi ta kõikidel probleemidel. Miks on vähe, miks on palju, miks ei tantsi, iga laps, ega ema, iga paps, iga vanaisa ka tahaks vanamemme, keeruta, miljon miksi tekkis sellest, kellele eks ikka meie laulu-tantsumemmele aed sai inimene, hea seda kõike endas kanda jagada ja armu anda suudad külvist ainult sina kaptenina laevalael. Loodame, et jõud ei rauge ja et palju madruseid sulle appi tõttab, siis kui on kätte jõudnud kriis. Küll kõik lahenduse saab, kui vaid ise vastu pead. Aga läheks mõned kuud ajas hoopis tagasi, et saaks luua endale pildi, kuidas valmistuti selleks laulu-tantsujuubeliks. Palju inimesed suutsid oma aega ohverda anda, endast parima laulda, lauluviisid selgeks teha tantsumustrid ka nii et pärast staadionil kõlbaks seda vaadata. Kas me üldse mõistame kõigi inimeste panust, kas me üldse aru saame kõigi tegijate valust, kui nad ükskord tõdevad, et riik ei tõsta oma panust selleks, et see protsess kestaks. Üürin ruumi, ostan riided, tellin bussi, noodid ka mitte, pole tasuta. Rääkimata ajakulust, mida iga laulja, pillimees ja tantsija paneb selleks letile, et kõik saaks seda nautida. Lõpuks siis need huviringid kaare alla jõuavad tantsuplatsile, mustrid teevad pillist viise välja veavad kuulajad ja vaatajad. Aga nurisedes neavad Mikson piletitki otsas, miks ei lasta platsile, miks on pikad järjekorrad pissile ja kakile miks, miks, miks, miks? Miljon miksi, kuhu jälle jõuavad ikka aeda laua peale lahendust seal nõuavad. Kõik on teinud suure tööjuubeliks, mis juulikuuks vormus kokku laulupeoks. Juubel algas juba juunis Tartus, kus Varavalges pidu tuli, süüdatud oli ilus, oli uhke panna teele seda tuld üle kogu Eestimaa, kõik said teda. Tervita Tartus jaanipäeva eel, juubeliks sai alguse mitu päeva kestnud pidu. Triin, sul oli ikka vedu oma tubli kambaga seda pidu korraldada. Suured tänud sulle veel kraps ja kummardus, mis veel sulle tahaks ütelda. Olgu Tamberg, Isamaa või ka haaba põhjamaa, kõik on kindlalt juhitud, isegi kui üksik memm kisa tõstis, selle ajal sellest sai heitunud ega uue puldi ääre taha isegi peitunud hoopis kordama läks lugu, sest kõik me laulurahva sugu lõpuks kõik siis Tallinna lauluväljakule jõudsid. Hirmus rahvamass meil seekord laulukaare all kõik nõudsid oma õigust laulule, sünnile ja surmale. Loodan väga, et see paik ikka laulmiseks meil jääb ja et nagu kilud karbis keegi olema ei peaks laulualtaril selleks pangem mõtted kokku. Arutaks, mis teha saaks, et kõik need, kes sinna jõudvad rahulikult laulda saaks. Kujutagem korraks ette, Donald Trump või proua Merkel seisvad laulukaare all laululaskvad laginal. Kas me seda oleks vaja? Mõelge poole sellest lavast võtaks turvameestekoor, kes kõik kauni pildi pärast maigutaksid rõõmsalt koos. Kui veelgi vähem on arsti, arsti, arsti, arsti, hüüdis abivajaja vabatahtlikud, siis jooksid laval teed, neil rajama. Pole tõesti meile vaja võõraid abivägesid meil on omaenda kersti õbluke ja kaunike kenast laval ära mahtus haldjarühma äärele. Parem tunnustage tähendab seda, et üks riigi president leiab tahtmist leiab aega minna, proovi õppima, koos lauluviisid selgeks teha oma korbi naistega. Tänud teile muutma, tõesti, siin ei oska ütelda, ehk on lihtsalt sellest loost meilgi õppust võtta, vaja oma kooriruumis, kõik presidendid oleme. Aga seda rõhutada ilmselt pole lihtsalt vaja. Oh sa helikulla, Siuke täitsa soodsi sarnane oma mõttes oma teos saare Mart nüüd rahuga ülal, seal võib puhata, proovis armu sai andnud, muudkui vehklesid, mis hirmus puudus vahepala näks, nii see veljo korda läks. Ise arvan sedasi Saare Mart veel rõõmsam oleks, kui ta kuuleks meie suudelt põhjavaimu Leelot luulet, mis ei tule tuulest, luulet, mida iga päev ei kuule kõigilt koori suudelt. Aga hoopis kõik saaksime seda teha kindlasti kas või viie aasta takka. Et need lood jääks kõikuma ka. Peeter Peeter Peetrice oma isa sarnane suure töö sa ära tegid Siimuga koos selle kava kahe päeva peale tee kenast ära, jaotlesite saigi pidu, teie nägu nagu muneb muna, kägu, suure tööde tegite endas mõtet kandsite endas kindlaks jäite ka, küllap nii ka teha saab. Kummardus ja pikalt paid kõigilt meilt, kes pidust osa said. Ave, sina, kullake, ega polnud sulgi kerge kõike seda siduda, kui panna lihvida, kõike pidid seedima, klapitama, veebima meil nüüd peale partituuri eksel kõigil sõbraks sai sulle kõik koos, nüüd me teeme pika pika pika pai. Armsad koorijuhid, palju vaeva nägite, tantsujuhid ikka ka ilma vaevata ei saa lauluviilid selgeks, said, kõigile, saaks teha pai. Ilma teie vaevata poleks seda piduga, poleks pidu, poleks rahvust, Poleks keelt ja poleks vahvust, vastupidavust ja tahet teile tahaks soovida, siis kõik peerud kahel otsal ikka saavad lõõma. Kokkuvõttes tahaks ma teile meelde, tuleta ainult koos, me saame minna seda rada edasi. Et ei oleks üksi keegi, et kõik mõtleks edasi. Olgem rõõmsad, velled, hellad laiata, kui laulukeel jõulud juba ukse ees ja laulupidu elab veel.