Heligaja tere head, klassikaraadio kuulajad, advendiaja heligaja kutsub mõtisklema ajakirjanduse rolli ja vastu kütuse üle muusikaelus. Kuidas aru saada, kes on kes, kui igaüks võib end presenteerida kellena tahes. Hiljuti ooperimaailmas lahvatanud skandaal lõi huvitava pretsedendi. Vestlusringis vahetavad mõtteid ajakirjanik, vilja Kiisler laulja Maria Listra ning laulja ja helilooja Tõnis Kaufmann. Saatejuhid on Lisette Welc ja Miina Pärn. Enne veel vaatame ülemöödunud nädala olulisimad muusikasündmused nagu Toba aasta viimane kuu kontserdisaalidesse nii muusikuid kui ka kuulajaid rohkem kui muul ajal toimuvad traditsioonilised talve-jõulu- ja aastalõpukontserdil. Ent muusikaelu ei piirdu ainult rohkete kontsertidega. Eelmisel nädalal, neljandal detsembril avalikustas Eesti riiklik sümfooniaorkester uue peadirigendi nime. Järgmisest hooajast saab ERSO peadirigendiks Olari Elts. Vahetult pärast lepingu allkirjastamist rääkis Olari Elts klassikaraadiokuulajatele oma plaanidest, mida uues ametis ellu viia. Püüame uusi teoseid tellida Eestile olevatelt, ütleme seda ringi võib-olla laiendada, kes orkestrile võiks kirjutada ja proovida kirjutada ja loomulikult tahaks osaleda niisuguste maailma juhtivate heliloojate orkestriga koos uudisteoste tellimisel, et me saaksime olla nii-öelda koos maailma juhtivate orkestrite, nende orkestrite jaoks, kes tellivad heliloojatelt teoseid ja siin ütleme laiemalt, ERSO ju positsioon ja funktsioon riigis on ju palju laiem, kui ütleme, tavalised orkestrile, suuremates riikides, et need vastutusalad, millest me hoolt kandma on suuremad kui seal kõik on laiem kui, kui ainult nende kontsertide mängimine ja püüame hoida nii-öelda kätt pulsil kogu ütleme Eesti muusikaelust ikkagi ja ERSO on ju võtnud selle selle vastutuse ja jagab seda kindlasti koos Muusikaakadeemia rahvusorkestriga ja plaanimega niukseid eriprojekte ja siin on omad nüansid siin ja loomulikult meie selgrooks ikkagi loomulikult jääb see suurele sümfooniaorkestrile kirjutatud repertuaari ja loomulikult püüame siia saada väga palju väga häid solist dirigent, samas, andes piisavalt suure võimaluse meie oma interpreestritele heliloojatele, nagu ma ütlesin, ka dirigent Sel neljapäeval, 12. detsembril lõppes Ain Agan 60. sünnipäeva kontserdiga 20 neljandat korda toimunud festival jõulujazz 2019. Kood toimus erinevates kontserdisaalides ja kirikutes, 20 kontserti klassikaraadio salvestas, neist viis on järelkuulatavad klassikaraadio kodulehel. Samal päeval toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue kontserdi- ja teatrimaja kammersaalis Eesti muusikanõukogu eestvedamisel juba teist korda avatud arutelu. Uute kontserdisaalide vajadusest. Küsiti, milline on hetkeolukord ja ootused, millised on muusikavaldkonna sihid, kuidas soove realiseerida ja finantseerida valdkonna vajadusi. Millised olid arutelu planeeritud teemad, räägib idee algataja ja ERSO direktor Kristjan Hallik. Teemadeks on siis ühelt poolt soovid ja teiselt poolt võimalused et soovide rubriiki ja võib-olla mitte ainult ei saa seda nimetada, sooviks, aga, aga ilmselgelt paljudes küsimustes on teguvajadusega, et vajaduste poolt, siis on meil teemadeks kontserdisaal niinimetatud ERSO-saal ooperimaja, jätsu maja või jättis muusikakeskus filharmoonia kammerkoori kodu, heliloojate, maja, talentide arenduskeskus ja selle kammersaal ja koorimuusika kodu. 12. detsember oli ka Gustav Ernesaksa 111. sünniaastapäev. Eesti muusika ja teatriakadeemia kontserdisaalis anti üle Gustav Ernesaksa fondi stipendiumid. Peapreemia pälvis juubelilaulupeo peadirigent Peeter Perens, pikaajalise panuse eest laulupidude ning mees- ja segakoorimuusika arendamisel. Gustav Ernesaksa fondi koorimuusika arendamise stipendiumi sai Ave sopp pikaaegse töö eest kooride ja laulupidudega. Õppestipendiumi pälvis Eesti muusika ja teatriakadeemia kooridirigeerimise eriala kolmanda kursuse bakalaureuseõppe üliõpilane Nele Erastus. Gustav Ernesaksa 100 Üheteistkümnendal sünniaastapäeval tunnustas Eesti laulu ja tantsupeo sihtasutus tänumärgiga aastakümneid laulu- ja tantsupeo liikumist vedanud kollektiivijuhte üle Eesti. Ühtlasi andsid Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta korraldajad teatepulga edasi digikultuuri aastavedajatele. Pole temal täielist lühkide öelge leos saadagi teemani, mille tuli meid täna õhtul. Põletus on tema kunstieelne abideni niitwordaks grilliandiks aidanud klikkida. See on selle eest meie kunsti nimel tänada on meiegi eest eetilise kultuuri eest võitlejate augu. Haale hurra hurraa aura, aura. Kui jätma teid õpetlikku pilku heita läänemaailmas võidule pääsenud helikunstniku raamis ning tõusmis patsesse protsessi, mille keeruliste detaili tegema muidugi läbi ja läbi tuttav olema. On ju meie hulgas noori kunstnikke, kes sedasama köit tahavad käia ja kellele praktilised näpunäited seega mitte tuluta ei oleks. Iseenesest mõista peab, algab kunstnik, kes oma geeniuse kohta kindlustusel on kõik abinõud tarvitusele võtma, mis teda eesmärgile, see on. Avalikule tunnustusele tõotavad Riia. Tee sinna on auk, jäi järgi. Mida ta hakatusest peale marjaks tarvis läheb, on kellad, mille kuradi küljest tema nimi ripub? Neid peatab varbaid nõutama hakkama. Eesti ooper sai hiljuti tähelepanu väga ootamatul moel ajalehe veergudel. Televisioonis figureeris pisik, keda presenteeriti, kui Euroopat vallutavad ooperitähte. Mitmed ülistavad artiklid kutsusid esile professionaalsete lauljate pahameele, mis tipnes Eesti Ekspressis ilmunud ühisavaldusega Eesti ajakirjandusele. Ja sellele kirjutasid alla meie kutseliste ooperiteatrite 27 lauljat, kes otsustasid jääda anonüümseks. Lauljad leiavad, tsiteerin, antud käitumine on ebaeetiline nende suhtes, kes Eesti ooperikultuuri edasi arendavad ja selle nimel ooperimajades pühendunult tööd teevad. Seisame ühiselt selle eest, et säärase pretsedendi loomisega Eidivalveeruks kuvand meie erialast tsitaadi lõpp. Kõnealune olukord tõi niisiis pinnale küsimusi, mis olid ehk olemas juba varem. Mida tähendab ooperi ooperilaulja 21. sajandil, kui selle sildi all võib end presenteerida igaüks ning veelgi olulisem, milline on siin ajakirjanduse roll ja vastutus. Meil on stuudios ajakirjanik, vilja Kiisler, laulja Maria Listra ning laulja ja heliloojad Tõnis Kaufmann. Vilja Kiisler. Ma alustaksin teist, sest et lauljat avaldus oli suunatud Eesti ajakirjandusele ja ajakirjanikele. Ja ma küsin esmalt, millise kaaluga on teie hinnangul ajakirjaniku sõna ja kas meedia on võimeline ühte eluvaldkonda hetkel siis ooperimaailma näitel, kas meedia on võimeline seda valdkonda devalveerima. Meedia isenesest teataval viisil devalveerib kõiki valdkondi, milles ta kirjutab kui niimoodi väga üldiselt ütelda, aga praegusel juhul ma arvan, on kõige olulisem teha vahet meelelahutusmeedial ja ajakirjandusele eelkõige siis uurival ajakirjandusel. Ja ma saan aru, ooperilauljate pahameel tipnes siis kroonika kaanelooga. Tegelikult, kui vaadata seda aegrida, siis Triin Lellep, kellest me siin täna räägime või kelle kaasuse põhjal me hakkame üldistusi tegema on saanud meediakajastust ka päris paljudes teistes kanalites. Nimelt veel enne seda, kui ta kroonika kaanele jõudis aegrida, vaadata siis interneti otsingu põhjal. Saated võisid olla eetris küll natukene varem, selle kohta ma ei oska täpselt öelda, aga esimene oli Elmari hommikuprogramm, 24. septembril järgnes Tartu Postimees, 27. september, siis oli hommik Anuga ERR-is, kuuendal oktoobril obril kaks kanget TV3s 11. oktoobril arteri lugu 25. oktoobril ja alles siis tuli kroonika kaanelugu, mis nähtavasti oli siis see viimane tilk karikas, kui neid kanaleid vaadata, sest enamik neist on sellise meelelahutusliku kallakuga, kas saated, kanalid või esitused. Ja need kindlasti ei ole ükski uuriva ajakirjanduse näited. Parimal juhul loomulikult ka meelelahutusmeedia järgib fakte väga täpselt, aga asjad on siiski selles mõttes erinevad, et seesama kroonika ta tõepoolest on eelkõige meelelahutusväljaanne ta ei tegele mitte sellega, et kõiki asjaolusid täpselt reastada, viimseni järele uurida, kas iga sõna vastab tõele, mis on eetrisse läinud või kaanele jõudnud vaid ta tegeleb inimeste lugude jutustamiseks. Ja ma arvan, et kui Ingrid Veidenberg juurde läheb mõni ooperilaulja ja ütleb, et ta on valmis samuti rääkima oma eraelust ja võib-olla on tal kuskil isegi mõned alastifotod välja pakkuda, nagu siin lepil näiteks olid, eks ole reklaamide jaoks tehtud siis ei ole kindlasti mingit probleemi esikaanele pääsemisega. Et selles mõttes ooperilauljate pahameelt mõistad. Inimesena ja kultuuri vastu huvi tundva ajakirjanikuna vägagi. Aga ma paneksin neile südamele, et meelelahutusmeedial ja päris kellelegi ette selle sõna uuriv uurival ajakirjandusel on põhjust vahet teha ja need kaks on eri asjad. Et Triin Lellep oli lugu tan kroonika jaoks suurepärane persoon, lausa unistuste näide. Et just sellistest inimestest meelelahutusmeedia kaanelugusid teebki ja ei saa ju panna Triin Lellep Pillega otseselt pahaks seda, et ta tõenäoliselt ma päris täpselt ei tea ju kõikide nende väljaannete puhul, kus ta eetrisse pääseda, katla tõenäoliselt on ise võtnud kontakti ja seegi ei ole selles mõttes haruldane, et alati otsustab ajakirjanik, kas see lugu, mida ta tahab rääkida, väärib esitamist või mitte ja praegusel juhul kõik need nimetatud on leidunud, et ta väärib esitamist. Et selles mõttes kõige olulisem jah, siinkohal oleks teha vahet ajakirjandusel, rõhuga jälle sõnal uurivale, ajakirjandusele, meelelahutusmeedial, nad kõik on inimeste peas kuidagi muutunud üheks ajakirjanduseks või üheks meediaks. Aga väga tervislik oleks neil ikkagi vahet teha. Tundub, et see põhiasi, mis siin on ärritanud, on võib-olla see fakt, et ükskõik siis mis loo inimene rääkis enda loo ta tuli areenile kui ooperilaulja, ma saan aru, et see on see määratlus, mis professionaale ärritab. Maria ja Tõnis, teie muusikutena, kas teie jaoks on problemaatiline see, et inimest presenteeritakse ooperistaarina, kes seda ei ole? Probleem on siin palju minu jaoks ühtlasi võin ka öelda, et see pahameel kroonika kokku ei puutunud üldse. Et mina olin selles nagu omavahelises dialoogis väga sees teiste lauljatega mõlemas teatrist ja kroonika kaanelugu ei käinud isegi läbi, et sinna ta kuulubki, see kuidagi tundus loogiline, et see on temaatika, mis seal võib olla küll, aga see situatsioon selle Martari kaanelooga, mis siis oli täpselt samal ajal, kui rahvusvaheline ooperipäev tekitas kuidagi nagu väga selliseid vastakaid tundeid. Et kas tõesti poleks nagu sellisel päeval võimalik kajastada kedagi teist, ühtlasi lauljat, mina kaasa arvatud ei võtnud arterit või arteri kaanepersooni kaanelugu kui sellist kergelt meelelahutusliku, noh, selline väike lugu, et kuidagi sellele on olnud mingisugune prestiiž, mingisugune auasi olla seal kaanel. See oligi selle pahameele kulminatsiooniks tegelikult? Jaa, absoluutselt käiskiga nagu omavahelisest jutust läbi see, et mis asi on meelelahutusajakirjandus ja mis asi on uuriv ajakirjandus? Lihtsalt tõesti, see sattus kokku kas meelega või mitte siis rahvusvahelise ooperipäevaga. Et see kuidagi tekitasid küsimusi. Minu jaoks on küsimus kuidagi selles, et Me kõik võime ju öelda igasuguseid asju, aga et kui nii lihtne on guugeldada, kasutada lihtsalt googel e-riik nagu me oleme, et lihtsalt kontrollida mingisuguseid baas, fakte ja mina selles suhtes Triinu poole ei vaata absoluutselt, et tema ongi teinud oma tööd. Tema on teinud seda, mis tema peab õigeks millele nad oma kunsti ja kultuuriperspektiivi ja teinud meelelahutusmuusikat, see on väga tore. Aga just seesama küsimuse enne ka, et need inimesed, kes siis on seda kajastanud, on pidanud seda kajastus vääriliseks. Ja kui need asjad, mida on kajastatud, on faktipõhiselt, mitte korrektsed siis mina ei vaata absoluutselt triinu poole vaid just nagu nende erinevate väljaannete suunas. Jällegi kroonika ongi meelelahutusmaastiku kroonijuveele. Las ta olla ja need pildid, needsamad pildid kõrbes ja ilusad pildid pikutab ja see on ju kõik kroonikas absoluutselt ja sellega ei olnud kellelgi probleemi. Lihtsalt on seal nimekirjas mõned muud meediakanalid ja mõned muud väljaanded, kelle poolt natukene eeldaks teistsugust taustakontrolli kui see, et mina ütlen a- ja siis kõik on sellega nõus ja keegi ei kontrollinud. Kõik asjad ei ole subjektiivsed, mingid faktid on faktid ja mingid asjad ei ole faktid. See oli see, kus tuli see pahameel. Ja ma haagiks nende mõtete külge, mis siin vilja Kiisler Maria juba ütlesid, et räägime siis meelelahutusajakirjandusest ja uurivast ja kui nüüd võtta, siis inimese vaatekohast, kes need asja loeb, et mille järgi tänapäeval seda vahet ei olnud, see peaks tegema seda. Mina ütlen ausalt, et see vahe on näiteks ka minu jaoks hägune, sest et ma ise olen avastanud kontrollimata fakte igalt poolt. Inimese elu on ju teatud pikkusega, nii et, et ma ei saa ju lugeda kõiki asju ajalehest, hakata otsima allikaid isest, sest ei ole võimalik meile jagu elupäevi selleks. Ja selles mõttes ma ei oska ausalt öeldes seda eristada, kumb sa oled meelelahutus, kumb uuriv ajakirjandus, sest et noh, ma tean, meil on maastik, on igasuguseid väljaandeid ja ütleme, kui võtta puht loogilise konstruktsiooniga, siis kui on väljaanne, kes ütleb, et näiteks me oleme siin nagu kvaliteetajakirjanduse hulka kuulub ja see keegi ei ole mitte ja siis on veel üks, kes ütleb, et meie räägime, ütleme, üks kanal, et me räägime asjadest nii, nagu nad on. Mis minu jaoks loogiliselt on samasugused Lonsensid, sest et see eeldab mingit lähtepunkti, et meie nagu teame, kuidas asjad on üleüldiselt. Aga kui vaadata ajakirjandus üldiselt, siis on tänapäeval veebiväljaannetes, tekib küsimus, et miks mitte kirjutada kõigile asjadele peale sisuturundus ja triine läbipoolse turunduslik trikk, kui oli minu meelest muljetavaldav müüdi kontserdid välja, tehti lisakontsert, nii et tema poolt õnnestus 100 protsenti tegevus. Ja mul tuleb ka meelde minevikust kurioosne eesti harrastuslingvistide ühing, kelle pressiteade ilmus kõigis väljaannetes, et leiutati eestikeelseid vasteid sõnadele nagu ait, pood, mille nimi oli pilk ja kõik koos nimedega, mis ilmus kõigis suurtes väljaannetes, et see asi lekitati kõhtustanud mehe poolt osavalt BNS-i tol ajal vist nii et selles mõttes on, on see pilt nii keerukas, et tavainimesel on seda raske vahet teha ja kui arvestada seda, et mõtlemine on jube energiakulukas, nii et kõik võimalused mõtlemisest loobumiseks on teretulnud. Kuna inimene ikka tahab elada energiasäästlikult ja kulutades vähem energiat oma tegevuseks, siis seda, kas need teadlikult või teadmatult kasutatakse ka ära. Siin on hästi mitu probleemi, need koos ja nad kõik on teatavas mõttes meedia kriitilised ja meedial teatavasti ongi eriline roll selles, kuidas info liigub ja kuidas seda vahendatakse. Ja see meedia roll on viimaste aastate jooksul väga, väga oluliselt muutunud. Et kui me tõepoolest vaatame sedasama kasvõi Delfi esikülg, eks ole, mis on ju platvormiks väga paljudele väljaannetele, siis seal on kõik omavahel segamini ja on täiesti kohane küsida lugejal, et kuidas ma pean aru saama, mis on siin, uuri lugu, mis on siin meelelahutusmeedia, mis on sisuturundus. Mis puutub sisuturundust, siis klassikalises mõttes peaks olema igal juhul märgistada. Aga me teame, et Eesti ajakirjanduses sageli ta ei ole väga täpselt märgistatud CE märgistus võib-olla nähtamatu ja kui inimene ise ennast meelelahutusmeedias promob, siis laias mõttes on ka see sisuturundus. Nüüd juttu oli ka sellest, et info liigub kohutavalt kiiresti ja kõik faktid ei ole alati õiged. See on tõsi. Onlain, meediatulek ja selle mõju ajakirjandusel laiemalt on olnud niivõrd reljeefne kogu onlain, meedia võistleb tegelikult selle nimel, kuidas saada inimesteni info võimalikult kiiresti ja siis alles hakatakse seda täpsustama ja see tekitab mõnikord ka päris kohutavaid olukordi. No ma toon ühe näite, kui näiteks Aivar rehe juhtumi taustal tekkis mingil hetkel olukord, kus jäi politsei poolt antud info põhjal mulje, et sellel hetkel, kui teda taga otsiti veel kahe päeva jooksul ta võis olla elus, et lihtsalt ajakirjanik tegi sellise järelduse politseist saadud info põhjal. See info oli ekslik. Aga need hetked näiteks minu jaoks ajakirjanikuna olid kohutavad. Sest mulle tundus, et ka näiteks minu tehtud saade võis olla midagi, mis noh, inimestest tõesti selle lõpliku kohutava otsuseni viis. See oli ekslik info, vale järeldus, aga kõike järeldused tehakse alati sellises ebapiisava infosituatsioonis. Ja kiirust sunnib peale selle fakte järjest täpsustatakse ja vahel selgub, et asjad ei olnud nii, nagu nad esialgu paistsid. Tegemist võib olla vale järeldusega, viidatud sai partei pihidele. Võib-olla ma sinna ei hakka minema, sest see on eraldi teema. Aga kui me vaatame ka nii-öelda tavalist onlain-meediat, siis me näeme, et järjest sagedamini on uudis, see midagi ütles. Ja see on tegelikult kahetsusväärne, selles mõttes ütles, et uudis peaks olema ikkagi sündmus, aga enamasti väga paljudel juhtudel on ta, et keegi ütles midagi, keegi reageeris sellele ja sellist infovoog on võimalik kedrata mitme päeva jooksul. Seda omalt poolt toidavad ka poliitikud, kes sageli teevad oma avaldusi ka Facebookis, sest neile meeldib see, et keegi seda ei toimeta. Ja ajakirjanikel on väga mugav sealt võtta, Ta midagigi ütles ja siis hakata laskma seda järjest kommenteerida. Ja noh, see on selline laiem fenomen, mis tegelikult oluliselt mõjutab seda, mismoodi me saame aru, mis on ajakirjandus ja see mõjutab ka seda, mismoodi me üldse mõistame maailma, sest ajakirjandus on ju vahendaja, aga tema vahendaja roll on oluliselt muutunud, et noh, siinsamas sotsiaalmeedia mõju samamoodi, et Triin Lellep on väga osav sotsiaalmeedia kasutaja, vaatasin, tal on suurepärane instrogrammigronto Facebookis, loomulikult on talle kontot Twitterit, ma ei tea, see enamasti orienteerub sellisele sõnalisele sisule, mitte piltidele, aga kõik sellised ütleme noorema põlvkonna inimesed, kes tahavad elus kuhugi jõuda, teavad väga, täpselt kui oluline on pilt. Kui oluline on selline visuaalne pool ja selles mõttes on, on raske inimesele pahaks panna seda, kui ta ennast turundab selle kaudu, mis ta on. Tõsi, ta unustab selle juures muidugi ära selle, et noorus ja ilu, mida ta praegu enese selliseid tugevate külgedena esile toob, on muidugi kadu suurus. Et selles mõttes me inimestena oleme kõik sellise oma elukaares võrdsed. Kui sa lauljate pöördumine siis Ekspressilooga ära ilmus, siis sellele kõigepealt siinkohal tuleb öelda, et see artikkel mulle väga meeldis, sest et see oli, uurib kultuuriajakirjandus ja sellist asja nagunii suures mahus pole tükil ajal mina näinud. Mul sellel oli väga suur rõõm, mitte ainult mul, vaid teistelgi kultuurilembestel inimestel Eestis täitsa tundus miski, mis on õige ja vajalik ja just, et on uuriv ajakirjandus, aga uuriv kultuuriajakirjandus sellele siis järgnes erinevates portaalides sellist tagasisidet, et need lauljad, kes võtsid sõna, on, on lihtsalt kadedad, sest et neil pole tähelepanu, et nemad neid kedagi ei näe ja et noh, et kus need miseni ja mina tõesti ei tunne, et ma oleks oma elu jooksul nagu ilma jäetud nüüd meedia tähelepanust on ju nagu tegelikult terve kasvamine toimus selle sees. Ja seda enam kuidagi tunnen ise vähemalt, et ma saan suhteliselt neutraalse filtriga vaadata seda sellepärast, et ma ei tunne, et mind oleks nüüd kuidagi mingisugusest kaanest ilma jäetud. Et mina olen ka kroonikast läbi käinud ja olen kvartalis olnud ja et selles suhtes ma ei tunne, et, et mul oleks nagu see filtrit, miks mina ei saa seda enam jällegi see küsimus ei ole selles, kuidas keegi iseennast presenteerib Facebookis tõesti, Instagramis olen minagi teinud, pilte näinud. Las ta olla see Facebook ja Instagram, mida keegi seal teelt, las nad teevad. Küsimus ikkagi jällegi on nendes väljaannetes jällegi, kui see teema on meelelahutuses, on kroonika, olgu see, mis ta on, aga seal nimekirjas, mis enne sai loetud, on ka selliseid kanaleid ja väljaandeid, mis võib-olla siis just ei kuulu nagu ainult meelelahutuse valdkonda. Ja see oli ka see kuidagi selline natukene kahestunud. Arvamus kujunes aeglaselt nagu lauljate seas, kuidagi algas mingisugusest asjast keegi midagi kirjutas, et näete, et kas te olete näinud ja siis kuidagi see läks nagu sealt, et et tõesti ma ütlen, et see Postimees oli nagu selline viimane tõuge nagu keegi ei rääkinud ta Facebookist ega Instagramist lihtsalt et see gaas ilmus päev pärast seda, kui oli Estonia kontserdisaalis Vikerlastegaala, mis oli siis 90. Ja kui vaadata meedias ringi, siis selle kajastus, kuigi saal oli peaaegu et täis, oli ikkagi tegelikult minimaalne ja see on nii suur asi, seal olid ka poplauljad kohal, et kui on see, et ei tea kellest rääkida, et seda vahtu on võimalik tekitada ka asjade ümber, mis on olulised ja on mingid väljaanded, kes peaks natukene aduma seda kultuurilises mõttes, mis on oluline ja mis ei ole. Nojah, kui siin võib-olla on üldine siin, kui rääkida devalveerumisest, nagu siin oli juttu, siis ma siin ei süüdistaks ka ajakirjandust nausega, nii suurel määral, et see tegelikult üleüldine teema alates kõrgharidusest kuni kultuurini kunid kõige muuni ja sõprus oli, noh, võtame Facebooki, noh see sõna väidetakse noh, välja ilma igasuguste juba. Ma mõtlen mõtetega, et nii võib ka siis ooperiga tegelikult lähtuda, et ütleme, et on ooperilaulja sama hästi, kui me võtame väikse võrdluse. Kui palju Bocelli on ooperilaulja selle sõna otseses mõttes on nagu samasugune teema, kuigi noh, ma seda Triin, lepi Youtube'i, mõnda vokaalesitust kuulasin ja kuigi ma pole endas ka väga kindel, et kindlasti on olemas mingi paralleeluniversumi variant, kui siin võib-olla teadlased selgitavad, kus ta on ooperilaulja võib-olla selles universumis mitte nii väga, et seal ikkagi oli asi väga kaugel. Aga sellest devalveerumisest jah, et ei oskagi öelda, et kui ajakirjandus seda veidi võimendab, see on, see on iseasi, aga see on ikkagi selle protsessi osa, et ei saa öelda, et siin ajakirjandus seda teeks. See on üldiselt ühiskondlikud tendentsid ja kas seal nüüd moodsa aja küsimus, ma iga kord mõtlen ka järele, ma olen kuulanud suurepäraseid David Vseviovi saateid pizzansist ja kui seda kuulata, siis kõik need, mida me peame nii-öelda moodsa ajavooludega näiteks olid ka siis olemas, nii et kas me praegu oleme mingi originaal ses unikaalses situatsioonis, ma väga kahtlen. Kahetsusväärne, minu meelest on see, et kultuurile pöörab ajakirjandus tõepoolest erakordselt vähe tähelepanu, et on olnud ajad, kus kultuurilisasid on olnud oluliselt rohkem ja mul on viimasel ajal olnud õnne teha intervjuusid kirjanikega kes kõik kurdavad nagu üks mees, et üks mees või naine. Et kriitikat on jäänud väga väheks ja erakordselt väheks on jäänud professionaalset kriitikat, sellel lihtsalt ei ole tribüüni ja ma arvan, et ooperilauljad tunnevad sedasama, nad ei saa küllaldasel määral ja tegelikult erakordselt vajalikul määral professionaalset tagasisidet. Ja see nähtus minu meelest iseloomustab peaaegu kõiki kultuurivaldkondi, sellise professionaalse tagasiside võimalus on suuremalt jaolt silmast silma. Et see kolleegide tunnustus professionaali tunnustusena professionaalil alati kõige olulisem ja kui seda saadaks ainult silmast silma, mitte siis näiteks professionaalse kriitika vormis, siis see on kahetsusväärne ja ajakirjanduses on kultuuri kajastamise maht aastate jooksul vähenenud drastiliselt. See on tõsiasi. Ja noh, laiem fenomen on tõesti see, millele siin on mitmes vormis juba ka viidatud, et on ajastu, kus igaüks võib esitada ennast ükskõik kellena. Ja ajakirjandus neelab meelelahutusajakirjandus, aga laiemas mõttes ajakirjandus väga kergesti selle alla. Mulle meenus selle saate peale mõeldes eile mõne kuuest silma jäänud romaani kirjutamise kursus, mida Facebook mulle otsustas näidata ja siis see oli umbes selline kuulutust, kus kutsuti koolitusele, sest sinust võib saada romaanikirjanik. Igaühest võib saada romaanikirjanik ja võib-olla võib igast saadaga ooperilaulja. Nali seisnes selles, et romaanikirjanik oli kirjutatud lahku agaromaali, kirjanik tähendab hoopis midagi muud. Romaanikirjanik. Vaata, see on siis ka tausta järele, lugesin seda koolitust, seal oli hästi palju selliseid keelevigu ja mulle tundus, et võib-olla isegi kui ma tahaksin saada romaanikirjanikuks või isegi romaanis kirjanikuks, siis ma läheksin vaevalt koolitust saama inimese juurde, kes eesti keelt üldse ei oska. Ja noh, selgus, et inimesel on tõesti väga palju raamatuid ilmunud ja tal on suurepärane Vikipeedia, lehekülg, mis loeb kõik need raamatud ja on isegi mõned tunnustused näidata. Muide Vikipeedia leheküljed on ka huvitav nähtus. Samamoodi näide sellest, kuidas igaüks saab ennast esindada sellena, kellena ta tahab. Olen vahel vaadanud kirjanike või ka ajakirjanike Facebooki lehekülgi, kohe saab aru, kes on selle ise teinud ja kelle eest on selle teinud keegi teine. Sest kui on teinud keegi teine, siis tavaliselt on seal mõni faktiviga, nii et ka Vikipeedia ei ole sugugi see allikas, mida saaks usaldada ajakirjanik või siis mõni kultuuriteemasid süvitsi käsitlev professionaal, et see on täiesti ajastuomane märk, igaüks saab esitada ennast ükskõik kellena ja jällegi selle teemasse tagasi tulles meediat spetsiifiliselt, kes on siis ainustel list, keda teab Delfi lugeja, loomulikult on see Silvia Ilves ja mitte sellepärast, et oleks käinud Silvia Ilvese kontsertidel vaid sellepärast, et tema eraelust ilmub igasuguseid meelelahutuslugusid. Ooperilauljat näidet Elina Netšajeva. Kas kõik need inimesed on teda kuulanud tema esituses oopereid, operette? Ei, kindlasti mitte, kõik teavad seda, et ta käis eurovisioonil ja tema kleidi koli mingi jama oli tarvis palju raha, et sinna eurovisioonile minna. Annely Peebo tõsiseltvõetav ooperisolist, eks ole. Aga teatakse, teda ju avalik, selline profaalne publik tunneb teda selle järgi, et ta juhtis Eurovisiooni koos Marko Matverega pärast seda siis, kui David Benton ja Tanel Padar olid suutnud Eurovisiooni võidu Eestisse tuua. Näiteks Pirjo Levandi. Vaevalt teab Delfi lugeja seda, et tegemist on ooperilauljaga. Teda tuntakse tema eraeluliste seikade kaudu, mida ta on olnud nõus jagama meelelahutusmeediaga. See on tõsi, aga, aga just ongi, et see, kuidas kedagi tuntakse läbi näiteks Delfi, see on üks asi, aga näiteks Anneli puhul on teada, et tegemist on Viinis resideeruv töötava lauljaga kellel on väga palju mainekaid projekte samamoodi Silvega kella näol on tegemist fantastilised seal Eestiga. Et selles suhtes, kui teda tuntakse tänu mingisugustele muudele trikkidele, siis see ju iseenesest ei tee temast vähem. Selliste küsimus ongi ju selles, et mitte mida keegi tegi, vaid see, mis ta tegelikult on, et Silvia ongi väga hea näide näiteks sellest, et tõesti ta on sellises laiemas meedias väga aktiivne, aga sellegipoolest on sellist väga head sellist ja see on. Ja noh, Annel näide on samamoodi väga-väga hea, et isegi siis, kui see laiem tuntus on midagi muud, siis see ei muuda fakti, et ta on nii-öelda, kes ütleb, et ta on Mida ma tahan siin rõhutada, on see, et sellel niinimetatud laiemalt untusel on oma hind ja see hind on tavaliselt valmidus jagada midagi oma eraelust. Ja ma arvan, et enamik ooperilauljaid lihtsalt ei soovi sedasorti tähele. Absoluutselt ja selles pole ka selles suhtes nagu probleemi, aga kui on kirjas kuskil, et on nimi, oma amet on ooperilaulja, mida ei ole ja siis ta on teinud seda toda ja kolmandat et siis seal nagu minu kogu probleem ja ainuke probleem ongi ainult faktide kontrollimisega, mitte sellega, kuidas keegi tahab olla tuntud korra lähen tagasi Andrea Bocelli nime juurde teda Euroopas ja kui tuli kunagi Kazarblaitma näiteks Inglismaal, kellest nüüdseks on saanud mingi seltskonna jaoks legend suisa, et aga neid ei müüdud nime all Oprast siin sellepärast et nad ei olnud seda just, aga mujal mitte, sest et selle jaoks on teistsugune fraseoloogia, mis on siis crossover, artist? Aastaid murran, mina pead üleskutse nüüd lingi vestidele ja tõesti, päriselt ma räägin sellest, et see on päris üleskutse. Meil on vaja eesti keeles tekitada sama fraas mis tähendaks crossover žanrit, sellepärast et praegu on nagu situatsioon, kus on mingisugused inimesed, mingid lauljad, kellel nagu tundub, et kõige parem tiitel neile on ooperilaulja, sest et Bio ei viljele ja klassikaline solist tundub lohisev. Et seesama see väljend crossover, see on puudus, on puudu mehe keeleruumist ja ma tunnen seda juba ise nagu aastaid, et on mingid asjad, mis täpselt sobituksid sinna žanrisse seda väljendit ei ole ja see tekitab situatsiooni, kus ooperitäht tundub väga glamuurne väljend, mida kasutada. Ja just see, see oli väga hea näide, sellepärast et kui ta just nagu mujal maailmas sai nagu oma kuulsuse juured alla, siis oli just nagu selle tiitliga. Nojah, ja siin siin veel väike see tähelepanek, et kui sa ütlesid, et me ju teame, et Silvia Ilves on suurepärane tšellist, täitsa ühinen selle mõttega ja kõik, mis siin sai mainitud meie siin teame, aga selles ongi see asi, et see suurem publik täpselt nii ongi, et, et tema teab ka, et see Triin Lellep on ooperis. Suurem publik tead seda sellepärast, et mingi hetk on keegi kuskil väljaandes pannud selle komakoha taha. Kui paneb ajakirjanik Silvia Ilves sotsialist, siis on faktipõhiselt korrektne. Ja nüüd siin tulebki see laiem üldsus teab seda, mida talle edasi antakse. Aga kas see on ikkagi meie ajastu probleem, selles mõttes? 150 aastat tagasi Ibseni peer künt, inimene, kes esitab ennast ükskõik kellena kõik usuvad teda Vilde tabamata imeleo, Saalepi esilekerkimine on õpikunäide ja kõik läheb samamoodi edasi. Tänapäeval selles mõttes. Ma tõin sulle David Vseviovile shansid, eks tuhatkond aastat tagasi sama lugu, et see vista inimloomuses kinni, see kogu asi lõpuks lihtsalt tehnilised vahendid ja nagu siin sai välja toodud noh, onlain meediatulek ja kõik see ja oli ka aegu, kus löödi neid tähti kivisse, siis muidugi selle kohta öeldakse ka seda, et kuna see kivisse raiumine oli nii energiamahukas, siis igasugu jama üritati mitte kirja pandud. No tõesti, ma tulen ja ma teen mingi lehe ja väidan midagi ja kõik on okei, et kui ma leian lugejaid, siis on okei. Aga kuidas siis ikkagi tuvastada seda päris artisti, näiteks marjas ütles, et see Silvia Ilves on tšellist. See on fakt, et kuidas, nagu kunstimaailmas, kes siis on ooperilaulja Tõnis sinul oli klassikaraadios fantastiline rubriik muusikat, tähendab, kus sa ironiseerid päris helilooja tiitlile, et helilooja nime all esineb tänapäeval nõnda palju šarlata. Need heliloojate liit hakkab väljastama päris helilooja sertifikaate, aga nüüd see ongi meie reaalsus, eks ole, meil on inimene, kes esitab ennast ooperilauljana, kuidas me saame kindlad olla, kuidas ajakirjandus saab kindel olla, et tegemist on päris ooperilauljaga. No tegelikult ütleme, kui minu ette pannud ülesanne selle ülesanne ise võtsin, kui ma siia saatesse tulin, ma korraks uurisin seda tiin leppida tõesti selle kontroll, et ta pole kunagi ooperis laulnud ja, ja paari Youtube'i katke vaatamine, noh, see võttiski mõne üksiku minuti tegelikult sellise asja kontrollimine, kas ma ikkagi olen ooperilaulja, kui keegi hakkab ka minu kohta uurima, kas ma olen ooperilaulja ka leiab hästi kiiresti, et, et ma ei ole ooperilaulja. Aga lihtsalt küsimus, et, et kas seda faktikontrollid tehakse või mitte või kas seda peetakse vajalikuks? Ja kellel on näiteks välja toodud operateis punkt com, eks ole, see annab siis üle, vaata, kas inimene on olnud ooperilavadel, aga kas ta päriselt ka, kas kõik inimesed, kes seal kirjas on head ooperilauljad selles mõttes, kas see kunstivaldkond ei ole nagu natukene nagu keerulisem muidugi on? See on muidugi teema, et kui nüüd hakata taga ajama seda, et, et kes on nüüd siis see hea ooperilaulja või mitte. Küsimus lihtsalt oli selles, et miks see Oprabessi teema tuli üldse üles, oli jällegi tänasele Postimehe artiklile, kus siis pealkiri oli, Triin Lellep teeb maailmas ooperirevolutsiooni nii ja tänu sellele siis olid osad muusikud, kes lihtsalt vaatasid operbesist järgi, et kas ta on midagi teinud ei olnud, ja siis raske on teha maailmas ooperirevolutsiooni jällegi mitte Triinu sõnad, vaid see oli ajakirjaniku poolt pandud pealkiri kui sa ei ole ju seda tegemas, kuidas sa teed midagi, mida sa ei tee. Et väga filosoofiliselt läksin väga kiiresti. Naljaks, lihtsalt kas see, kas keegi on milleski hea või mitte, see jääb juba täpselt selle professionaalse kriit ikka valdkonda küll, aga minu puhul täpselt samamoodi guugeldada mind võin olla kõike Vanemuise lauljast, endise lapstähe ooperilaulja ma ei ole meediaväljaannetes, sellepärast et ma iseennast pole kunagi selleks tituleerinud, sest et ma tunnen, et mul on liiga vähe ooperirolle kirjas c5 kuigi neid on ka uusi teoseid eesti kammeroopereid, aga ma tunnen, et, et see tiitel ooperilaulja võiks jääda kellelegi teisele ja neid inimesi on väga-väga palju. Kas see on hea või halb, mina ei tunne, et ma peaksin olema see kriitik, mina ei tunne, et ma peaksin ütlema, kas mingisugune kunst on hea või mitte aga lihtsalt mingisuguseid nimesid asjale panna, et oleks lihtsam nagu aru saada kultuurimaailmas, kes on mis, noh? Aga see on tegelikult väga keeruliselt lahendatav küsimus, okei, me ütleme praegu ooperi puhul, et ajakirjanik võiks järele vaadata operabesist, kas see nimi on seal? Aga mõtleme, kuidas me laiendame sama põhimõtet teiste valdkondade puhul. Kes on kirjanik, kas kirjanik on see, kes kuulub Kirjanike Liitu, kas kirjanik on see, keda on tõlgitud, kas kirjanik on see, keda armastatakse, loetakse, mismoodi peaks suhtuma näiteks Eerik Tohvrisse, keda väga armastatakse, aga keda professionaalne kriitika suuremalt alt ignoreerib, ei loe teda? Kas erialaliitu kuulumine näiteks võiks olla see seerumi autonis, raputab pead, eks ole, aga kas näiteks kirjanduse puhul on olemas mõni selline rahvusvaheline andmebaas, mis ütleb, et kirjanikuks võib ennast nimetada ainult see või teine et kui me lähme selle mõttekäiguga operatiivse näitega teistesse valdkondadesse, sest me satume kohe keerulisse olukorda, et kus tõmmata see piir kõikide teiste kultuurivaldkondade puhul ja ma arvan, et me ei saa tahta, et igal kultuurivaldkonnal oleks oma lehekülg nagu võrreldavalt opera pildiga, mis ütleb, et see inimene võib ennast nimetada kirjanikuks. See võib ennast nimetada luuletajaks, aga võtame filosoofia, Sofia, kes on filosoof? Missugusest andmebaasid teaksime järele vaatama need inimesed, kes ennast tänapäeval filosoofiks nimetavad mõtlejad, koolitajad, kogemus, koolitajad, igasugused isehakanud gurud juuega, õpetajad, täitsa võimatu ülesanne, kas pole? Absoluutselt, aga preisi puhul ongi see, et see töötas ainult selle ühe väga spetsiifilise näite puhul puhtalt tänu sellele, et küsimus oli maailmapõhisest ooperirevolutsioonist, mis on väga uhke, kas pole, et Eestis näiteks on tõesti lauljat, keda Eestis ei ole, sest et see ongi nagu maailmapõhine, et Eestis sellega on väga vähe kasu, mis tähendabki, et on väga keeruline siin seda enam veel nagu lahendada seda küsimust, kes siis on või ei ole, et lihtsalt see operation nagu väga kuidagi kitsas lahend kitsale probleemile küll, aga nagu laiemalt tõesti ei vasta sellele, et kuidas seda lahendada. Mina mõtlen veel sellele, et praegu on meedia kapsaaeda visatud mitmeid kivisid, aga kas võib mõelda tegelikult ka niimoodi, et see on ka teise poole tegemata töö? Mingil määral millise poole lauljad? Aitäh, et sa mõtled siis seda, et Triin Lellep on jätnud laulmise õppimata. Et kas lauljad saaksid ka midagi teha selle heaks, et ei oleks ooperilaulja vale nime taga antud hetkel mina oma arust teengi, sest et ma istun siin ja ma olen rääkinud umbes poolteist aastat enne see onlain meedia nagu kuidagi see, kuidas ta on muutnud maastikku poolteist aastat olen nagu mina seda hästi tugevalt tulnud ja rääkinud sellel teemal igal pool kõikide oma tuttavatega, kes vähegi kuulavad mind teemal kultuuri kajastus ja sellepärast ma siin istun ning oleme üritanud välja mõelda ka sellist vahezhanri just, sest et aastaid tagasi ma tundsin, et minu enda tegevus teoreetiliselt, et noh, aastaid juba tagasi mingisuguseid tuurid, mida me tegime väga-väga palju, langeksid sinna crossover žanrisse, kuigi mina olen klassikaline solist, minu laulutehnika, klassikaline tehnika. Aga see projekt ise oleks väärinud mingisugust teistsugust tituleerimist, kui et kas papa jooper, see on see, mida mina omalt poolt. Küll aga on see, et kui teatris on lauljad trupis, siis nemad ise ei saa iseennast selles suhtes nagu promoda näiteks et kui me räägime kas siis ühest teatrimajast või teisest teatrimehest, et ma ei tahaks, et kummagi majan solistidena alasti võtaks, sellepärast et Facebookis oleks palju kõmu noh, kindlasti kõik inimesed, testid saaksid olla atraktiivsemad või mitte siis visuaalselt, vaid ma mõtlen just nende, kas karakterid või väljaütlemised või et saada klikke. Aga kas see on tõesti see, mida ja teha ei ole? Aga ma korraks tuleb meil selle pooleteise aasta juurde tagasi, et sa mainisid seda, kas siis toimus mingisugune pööre, et sa seda mina lihtsalt nägin seda näidet kuidagi väga tugevalt pärast Eurovisiooni. Elina, kellega mina saan väga hästi läbi ja see lugu mulle väga meeldis, forza mulle väga meeldis. Ja siis ma kuidagi vaatasin, et jällegi seltsi tituleerimine, see, mis sõnadega mingeid asju räägiti või seletati või ja siis ma kuidagi vaatasin, mõtlesin, et huvitav, et kas nüüd ainult mina vaatan, et midagi on teistmoodi ja nüüd siis selle näitega, kuna see on lihtsalt nii täiesti teistsugune nagu kuidagi veel rohkem võimendatud see olukord, et siis kuidagi väga tore, et 27 Eesti lauljat üle aastakümnete võib-olla ütlesid midagi koos ja mõtlesid midagi üheskoos. Aga jah, kuidagi sellest siis mingisuguseid kanaleid, mis mind üllatasid, hakkasid nimetama asju kuidagi väga ülivõrdes ja võib-olla selliste sõnadega, mida mina Poleks faktipõhiselt valinud. Aga noh, kuidagi tol ajal see tuli ja läks ja, ja selles suhtes tellile ongi väga hea laulja ja nüüd ta vist hakkab varsti tegema ka Eesti teatrimajas ühte rolli, nii palju kui ma tean, et, et see on natuke teine, teine situatsioon, aga siis jah, minu jaoks oli see koht, kus ma mõtlesin Vastaksin ka sellele meedia teemal, et ma isegi paar korda rõhutasin ka, et tegelikult siin meedia ei ole otseselt kui mingi asja, mingi protsessi algataja ega, ega ka ei tohiks kedagi süüdistada, lihtsalt kui me võtame sellise infovoolu, mis meil tänapäeval tuleb ütleme, kaela uksest, aknast, arvutiekraanilt või telefonist, nii et et ei jõua seda ära lugeda. Ja lõpuks see asi taandub ikkagi üksikisikule, kui palju ma suudan, kui palju ma tahan seda infot enda jaoks läbi töötada, kui palju ma tahan enda maailmapilti, mis alal üldse arendada, sest et ma tean, et kui inimestel on tegu paljudel inimestel oma igapäeva eluga toime tulemiseks, eks ju, et sa tiksud hommikust õhtuni teed oma asjad ära, et palju sinna mahub siis kõigi nende asjade analüüsi ja nii lihtsalt ongi jaa ja see, mida kunagi on öelnud minu mäletamist mööda Einar Laigna ütles, et isiku kohustus on infot hankida ja seda läbi töötada. Ma saan sellest mõttest aru ja mingil määral ma ise üritan selles mõttes seda teha, et laiendada iseenda pilti ja see kindlasti ei saa olla paljudel aladel korraga, ega siin ei saagi ooperilauljat, ei saa sinna midagi teha, et kedagi teist nimetataks ooperis, lauljaks, keda nagu ei peaks nende arust või mida iganes, nii et see on ikkagi lõpuks taandub igaühe enda maailma pildile ja mis teda huvitab ja enamikku inimesed tõepoolest ei huvita, kes siis ooperilaulja on, see on selge ja see müük on tähtis. Mul tuligi meelde, et mis me Toivo tuleviga ühe kuulsa heliloojast kolleegiga 30 aastat tagasi meil oli selline plaan, et hakkaks andma välja ajalehte, kus kõik see info on totaalne jama, ainuke õige püha asi on reklaamid ja tol ajal oli see pilt natuke teistsugune ja see oli väga prohvetlik. See asi on sündinud suures osas. Noh, ütleme nii, naljaga pooleks. Seda muidugi ei teinud, aga, aga me näeme seda. Ma olen isa, jah, raadiosse meelega palju jama ajanud, jah, võib-olla olen praegu ka, aga jah, minu üleskutse on, et püüdke endast targemaid mõtlejaid lugeda, kuulata ja omale ise pilt kokku panna ja siis võib-olla kas sa elu kergemaks teeb, kindlasti mitte, aga huvitavamaks küll. Ja tegelikult võiks ju seda Lellep juhtumeid käsitleda positiivses võtmes, minu meelest isegi peaaegu et kõigi osapoolte jaoks. Esiteks muidugi Lellep enda jaoks, kes sai palju tähelepanu, ei saanudki üldse, et tal on selle üle hea meel ja no miks siis mitte elada kaasa noore inimese unistusele, muide, kui need tekste lugeda, siis ta suuresti räägib sellest, et ta on läbimurde lävel. Tegelikult esitab oma unistusi ja minu meelest ei ole selles midagi halba, kui keegi unistab suurelt, räägiksid, et neid lugusid ka meelelahutusmeediale ja teised saavad ka nendest unistustest osa. Aga teisest küljest. Me räägime ooperist ja sellest küsimusest, keda võiks nimetada ooperilauljaks ja mu meelest väga tähtis, et see küsimus on tõstatunud ja selles mõttes mul on väga hea meel, et ooperilauljad selle avalduse tegid, sest muidu istuks täna siin, ei arutaks selle üle, muidu ei oleks Ekspressis ilmunud see avaldus, mis on siis otseselt ajendiks sellele, et me sellest räägime. Ja kui tänu sellele mõni inimene tõesti avastada enda jaoks ooperi ja talle tundub, et see võiks olla huvitav näha, mismoodi see päriselt välja näeb. Võib-olla läheb mõni inimene ooperit vaatama selleks, et teada saada, mis päris ooper on, kui ta on nüüd saanud aru, äkki läheb päris ooperilaulja ei ole, et selles mõttes ma arvan, et, et see oli hea, et me sellest räägime ja mul oleks tegelikult hea meel jällegi, kui see selline professionaalne suhtlemine meediaga laienes ka teistele valdkondadele. Miks ei võiks kirjanikud vahel välja öelda, et see inimene, kes ennast kirjanikuna esitleb olgu tal 45 raamatut, ta ikka ei ole kirjanik, nad võiksid seda öelda. Kivisildnik pidevalt ütleb. Jah, vaata, küsimus on ka, kes ütleb, kuidas põhjendab, kui veenese põhjendus on ja kas inimese enda professionaalne kogemus on see, mis annab talle alusa seda öelda, et see professionaalsuse teema väga paljudes kultuurivaldkondades ongi see, mis peaks jõudma ka inimeste omavahelistest jutuajamistest ajakirjandusse mu meelest on ainult teretulnud nõus väga-väga nõus. Rääkides ooperist, siis vahel mulle tundub, et ooper on nagu selline haruldane vana juust. Mida gurmaanid hindavad, millest väga paljud inimesed aru ei saa, nad ootavad, et keegi ütleks neile, et see ei ole hallitanud, see on tõesti väärtuslik. Ja et siin on nagu vaja ekspertarvamust selle jaoks. Kas te olete nõus minuga, kas tavainimene võib ooperini küündida? Erialase hariduseta inimene? Kindlasti kindlasti võib, see sõltub nüüd jällegi, mis ooperiga tegu on ka muidugi ka pikki ja lohisevaid ja tõesti ka ütleme professionaalidele väga kurnavaid teoseid, aga ütleme nii, et tavaliselt nii-öelda romantilises ooperis süžeed on suhteliselt lihtsad sellele kokku võtta, ooperini ühte lausesse võtta on ookean on selline asi, et kus inimesel on nuga seljas ja selle asemel, et ära surra, ta laulab tükk aega. Et see tegelikult ma ütlen, mina küll soovitaks inimestel, kes pole kursis asjaga ikkagi käia ooperimajas ära, et seal pole midagi hirmsat. Kui nüüd võtta seda vana juustutemaatikat ja üldse ooperit publikut tegelikult, siis ma isegi ooperipublikust ma ei julgeks rääkida, siis ma näen korra aastas kontserdipublikut, kes on saalis ja see on ka päris huvitav teema, et kes siis mida kuulamas käib, kui vaadata Lääne-Euroopas publik on väärikas eas, ütleme ja mida ida poole minna, muutub publik millegipärast nooremaks, et kuidagi see kultuuritarbimine, see, kui vaadata saali poolevat ooperilavalt, jah, ei oska öelda, aga kui vaadata kontsertsaali, siis see nii on, kas see on hea või halb, jällegi ma ei oska öelda, sest minul pole väärikas eas publiku vastu mitte midagi. Super, aga see pilt on igatahes selles, et teatud ilmajagudes ja riikides näed sa lavalt, et publikus on noored ja osades Euroopa riikides ei näe, et millest see tuleb ja kas sellega üldse peaks võistlema. Ma tean, sellega võideldakse nende temaatikat, et tuua rohkem noori, ka ooper tegeleb sellega, kontsertorganisatsioonid tegelevad sellega. Et kas see on juba ette kaotatud võitlus praeguses kontekstis, et kas sina üldse mõtet energiat kulutada. Meie vananevas ühiskonnas äkki ongi hea, ses käivad vanemad inimesed. Nii et, et see kõik on selline probleemide rägastik. Aga miks inimesed arvavad, ütles, et ooper peaks olema midagi sellist väga spetsialiseeritud ja sinna peab olema eel siis haridus? Loomulikult on, on hea, kui sa lähed ooperisse, sa oled selle lihtsa süzee enne läbi lugenud, sest et noh, et sa vähemalt tead, mis sünnib. Noh, tänapäeval on muidugi tiitrid igal pool, et subtiitritega Eestis ka, nii et sa näed seda. Et soovitan kõigile, kes pole käinud käiga ooperis. Ja võiks öelda, et nobekäiku puhvetis absoluutselt, mulle tundub, et olenevalt etendusest on ooperietendusi, mis on vastava hariduseta, täiesti vastuvõetavad ja nauditavad, isegi et see oleneb jah, lihtsalt etendusest, et minu enda puhul minu esimeseks ooperis kujunes bohe, ma olin väga-väga väike ja ma suutsin ühe vaatus ära vaadata, viieaastane ühevaatus ära vaadata ja siis olid, oli kaasa võetud mingisugused kommid mulle, kui igav hakkab, siis need kommid pudenesid mu käest Estonias on selle kaldpõrandasinud, veeresid sinna, et siis minu ema ja isa saalist välja toimetanud. Ja siis aasta hiljem ma nägin võluflööti ja see ei olnud mingi probleem lõpuni ära vaadata. Poeemiga mul siiamaani väga rasked suhted, sest ma arvan, et mul jäi nagu mälestus nii tugevalt hinge, mulle tundus rini hallinik, kuigi et selles suhtes on väga oluline, kust alustada kirjandusega täpselt sama sama muidugi filosoofiaga, et see, kust kohast alustada, on ikkagi väga oluline ja ma olen teinud tõesti 100, on palju, aga ikkagi väga palju koolikontserte panusest, siis ma ei tea, esimene klass kuni siis gümnaasium, et oleneb, kuidas kava kokku panna, et kui võtta mõni selline krapsakas meloodia, kas siiski see Carmenist või Travjaatast või, või ka mingeid Mozarti asjad, kusjuures üks väga suur lemmikkoolilastele igas vanuses on Kuno Faustist, Margarita juveeliaaria, mis on väga pikk ja väga prantsusekeelne ja kui see ära näidelda ma seletan alguses ära neile sisu ja siis juba kõik need peeglid ja ehted ja see kõik on lihtsalt, et mina ja nende ettekujutlusvõime ja siis ma tihti umbes lähen, panen neile ka kõrvarõngaid, nii kõrva või kellelegi kaelakee ja see aare kestab iive nelja minuti kindlasti ligi viis minutit ja pole mitte mingisugust probleemi lastel olla kaasas sellega, sest et see tegelikult oma olemuses on nii mänguline. Lihtsalt mul ongi tunne, et sõltub sellest, et kus ja millise etendusega pihta hakata, et noh, et, et mina näiteks ei ole siiamaani suur valmiri fänn, et on nagu asju, mis on kuidagi tituleeritud väga heaks ja ka on see side on ju nii personaalne, mis kellele meeldib, aga kindlasti ooper on miski, et võib, võib minna puhvetis on ka tore hallata. Jah, eks me kõik areneme ka inimestena loodetavasti, et ma ise omast noorest põlvest tean, kuivõrd kindlat veendumust, et mul olid asjadele, et see on jama, seda ma ei hakka kunagi elus tegema, seda ma ei hakka kunagi elus kuulama, noh, see on täielik, noh, ma, ma ei taha neid sõnu raadios vaid öelda, mis ma siis nagu bravuurselt ütlesin, avalikult ja õiged ja sealt, kes, kes mu ümber oli ja siis ma vaatan, kuidas aastad panustajad kõike asju revideerima, lõpuks, et lõpuks jõudsin vaagnerini ka. Aga jah, laamerist ütleme sellest ei soovitaks tõesti tärkaval ooperisõbral alustada Carmen või Rigolettot, suurepärane materjal. Mozart iga kell ja pole raskest kuulata, vaid tegelikult mõnes mõttes omaaegne popmuusika ka noh, teatud kontekstis. Ja tõepoolest oligi, see on miski, mis ununeb tihti kuidagi ära või see on nagu teema, millest kuidagi unustaks rääkida, samamoodi barokkmuusika ju ka tegelikult oli, lihtsalt oli ju tihti õukonna taustamuusika. Ja samamoodi ma olen kuidagi näinud, kuidas lastele on väga raske kuulata, et mingisugust väga elavat klassikalist muusikat istudes, et see tekitab nagunii tugeva impulsi, kuidas ja kui kuidagi Koksed ära liiguta naiste ääre krabistaja ära ära ära, et siis seal tekib kuidagi selline naljakas nagu füüsilise energia konflikt. Et kuidagi see muusika saab nagu läbi selle keha või läbi mingi mängu neile tuttavaks, et siis ma arvan, et meil jagub seda publikut nii nooremad kui vanemad ja aga tõesti, ärge viie aastastega kohemist alustage. Aga tegelikult tundub, ma arvan, väga hea mõte, lõpetadagi see meie saade üleskutsega inimestel ooperit külastada. Suur tänu, vilja Kiisler, Maria Listra, Tõnis Kaufman, et te tulite ja jagasite meiega oma mõtteid. Heligaja. Selline oli lõppeva nädala helikaja saate tegid helioperaator Katrin maadik ning toimetajad Miina Pärn ja Lisete viltsaate. Lõpetuseks mõtiskleb hekto lei pajutroon, lauljatest. Ja tere kõigile kuulama traditsioonilist rubriiki, muusik mõtleb, kõneleb, hektar, ei, paju olete kindlasti uudistest lugenud täna sõjanduses kasutatavatest kroonidest samuti tsiviilkäibes olevatest iseseisvatest sõidukitest. Vähesed teavad, aga mehitamata lauljaid on muusikateatrites kasutatud juba aastakümneid. Lihtsustatult võib öelda, et meie demokraatliku maailmakorda ja lääne inimesel rahulikult ööund kindlustama. Sõja drooni olemasolu põhineb olulises osas muusikateatrikülastajate kannatustel, kes enda teadmata on osalenud troonide arendamise protsessis. Kõigepealt tekib küsimus, miks hakati mehitamata lauljat testima just muusikateatris. Vastus on lihtne. Pidevalt korduvrepertuaar võimaldab mehitamata laulja juhioskusi arendada ja tarkvara arendajatel on samuti testida uuenduste toimimist, korrates samu olukordi üha uuesti ja uuesti. Muusika teater pakub selleks ideaalseid võimalusi. Kuidas siis mehitamata ehk lühidalt öeldes troon lauljat ära tunda. Sagedasemad ja muusikaliselt haritumad ooperikülastajad on mõnikord pannud tähele, et mõnel etendusel on publiku poolt hinnatud ja armastatud laulja justkui teine inimene. Võib juhtuda, et terve aaria esitatakse orkestri suhtes ajalises nihkes ja isegi kui dirigent suudab nihka ajutiselt kõrvaldada, tekib see uuesti laulja järgmisest sissetulekust. Samuti võib laulja pikalt esitada partiid valesid helikõrgusi kasutades. Need märgid Reedavadki kuulajale, et tõenäoliselt testitakse tänasel etendusel üht või mitut mehitamata lauljat. Sarnaselt sõjanduses kasutatavatele troonidele kontrollib ka droon, lauljat suurte arvutimängu kogemustega ja kiirete reflekside ka inimene paraku vaid droonijuhil puudu jääda just muusikas orienteerumise oskustest ning seetõttu on tavaline mehitamata laulja lavaline liikumine on sujuv ja loomulik, kuid esitus on muusikaliselt ebaadekvaatne. Õnneks on viimastel aastatel troon lauljate tarkvara palju parandatud ning ka pikemalt töötanud droonijuhtidele on mitmed muusikateatri tähtteosed selgeks saanud. Nii võibki juhtuda, et mehitamata laulja esitab oma rolli algusest lõpuni, nii et ka spetsialistist teatrikülastaja drooni lavalolekut ei hooma. Lõpetuseks võib öelda, et juba mitmeid lavalise katseid on läbinud ka mehitamata ehk droon dirigendid. Siin on areng veel lapsekingades ning teoste seisma jäämine kontserdil üsna tavaline. Samuti kurdavad pillimehed, et mehitamata dirigendi žestidest ja muusikalisest intensioonist arusaamine on luust ja lihast mängijatele peaaegu võimatu. Praegu uuritakse ka võimalust rakendada ühes koosluses nii droon, dirigent kui ka mehitamata instrumentalistina. Teadlaste arvates peaks masinatevaheline kommunikatsioon olevat lihtsamini kontrollitav. Ootame huviga uusi arenguid meie muusikalavadel. Tänan kõiki kaasamõtlejaid, stuudios oli hektareid Paju.