Eligaja tere hommikust, head raadiokuulajad. Algab heligaja, mina olen toimetaja Miina Pärn ja tänane saade annab sõna meie kõige noorematele kuulajatele. Kas ERSO lastekontserdil tekitas enam elevust muusika võimust, kunst. Kuidas hindavad Rahvusooper Estonia poistekooripoisi, trammi sünnipäevakontserti, millised on muljed Korn kuldi, ooperi kontsertette kandelt ning kuidas kõnetas Udo kasemetsa eksperimentaalne muusika 14 aastast kontserdikuulajat ja kogenud muusikateadlast? Hiligaja otsib vastuseid? Kõigepealt aga uudiseid klassikatähtede konkursilt. Selle nädala alguses selgusid need kaheksa noort muusikut, kes astuvad püüdma klassikatäht 2020 tiitlit. Pühapäeval toimunud eelvoorus osales 18 noort muusikut. Žürii valikul pääsesid ETV telesaatesse silmapaistvad Keila puhkpillide solistid, samuti üks bariton ning pianist telekonkursi. Viiendal hooajal osalevad esimest korda saatesarja ajaloos klassikalise kitarrimängija, bariton ja tuubamängija. Klassikatähe tiitleid asuvad püüdma kitarrimängija Helin Hallik Tallinna muusikakeskkoolist, saksofonist Karl Tipp Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, bariton Kristian Janek Mölder Mozarti oomist, klarnet dist, Miriam avangut Rossingeni muusikakõrgkoolist, Fletis, Siret Sui Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, tuubamängija, Kaspar-Oskar, Kahur Georg otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist, viiuldaja Triinu Piirsalu Sibeliuse akadeemiast ja pianist Tähe-Lee Liiv Tallinna muusikakeskkoolist. Kuidas hindab huvi saates osalemise vastu klassikatähtede üks ellu kutsujatest ja saateformaadi autoritest Timo Steiner? See huvi on leinud väikesel hoolega kogu aeg natuke üles ja mulle tundub, et nende esinejaid, kes täna kandideerisid, seal oli 26 nime, minu mälu järgi nüüd ühtegi sellist ei olnud, kelle puhul võiks täitsa kindlalt öelda, et mis sa siia tuled, sul pole siia asja, et enne on ka selliseid juhtunud sinna sisse, et see teadlikkus sellest saatest, mida ta annab, seal nõutakse, on nüüd küll vist viiendaks hooajaks päris täppi läinud ja päris õige sihtgrupi üles leidnud. Kui palju sa oskad raadiokuulajatele öelda, milliseid uuendusi toob viies hooaeg endaga kaasa? Teada on, et Toomas Vavilov tuleb žüriis, kes on muusikaakadeemias pikalt juhtinud puhkpillimängijaoskusi puhkpillimängijate ridu ja tema üleval on väga õnnelik, sest ta oskab väga hästi tagasisidet anda, ta teab, mis muusikamaailmas toimuval huviline ta palju lugenud ja ma arvan, et sealt võib väga huvitavaid dialooge lekkida. Nõndamoodi kõneles Timo Steiner klassikatähed 2020 jõuab ETV ekraanile ja klassikaraadio eetrisse 2020. aasta veebruaris. Eesti riiklik sümfooniaorkester kutsus möödunud reedel saali kõige nooremad kuulajad. Lastekontserdil kasvan koos muusikaga kõlasid tuntud lastelaulud, aga ka mendel soni avamäng, hübriidid, dirigent oli Elmar tuul ning palju elevust tekitas mustkunstnik Meelis Kubo. Kohe saame teada, kas võlutrikkide kõrvalt oli aega ka muusikat. Ja see häbelik on Joosep peda nelja aastane. Väga tore on kõigi teiega tuttavaks saada, teate, meie raadiokuulajad ei näinud sellest kontserdist mitte midagi ja ei kuulnud ka sellest kontserdist midagi. Kas teie saaksite öelda meie kuulajatele, et mis siin saalis täna toimub? Frank? Oli moosikaganud Säälik ja punn. Ja mis trikke sa nägid? Tai krike trikke teinud kaks teriti. Kas nende trikkide kõrvalt jäi aega muusikat ka kuulata? Tuli juba väga palju pille, aga mis lugu kõige parem oli? Kägu. Frank, mis sinu meelest oli kõige parem lugu? Ranguse teadsid seda laulu juba varem ka ja laulsid kaasa ka. Kõige rohkem mustkunst meeldis või miks meeldis kõige rohkem maha kes oli lahedam kui muusika? Natuke, aga miks see oli lahedam kui muusika? Huvitavam, aga miks muusika oli igav? Ei olnud ka väga hea, aga mis muusika teeb sinu jaoks huvitavaks, millel on huvitav kuulata? Ma ei, tead, mängid ise ka midagi? Oli, kas mängida on huvitavam kui kuulata? Maria ja Anna, mis elamuse teie saite sellest kontserdist? Väga tore oli suur kiitus orkestrile ja dirigendile seda asja ette võtmast ja läbi viimast sellistes ekstreemsetes tingimustes nagu saalitäis väikseid lapsi. Ma võib-olla ühe konstruktiivse, noh, kas just kriitikaga, võib-olla see mõte ütleks, et väikelastega on üldiselt kaks varianti, et kas keskendumine või osalemine, et vaheldumisi seda teha ei saa. Kui on soov kasvatada publikut, siis kas alustada sellest ja liikuda siis mingite väga elevust tekitavate asjade juurde või ja seda nagu eraldi, et selles mõttes kui kohe algusest peale kõnetada lapsi, siis on kindel, et pärast seda nii-öelda laste sisemist tempot maha võtta, et nad saaksid keskenduda sümfooniaorkestrimuusikasse, et see on kindlasti väljakutse, kui mitte täitsa võimatu. Et võib-olla mingis mõttes seda osalemise osa oleks hea tegelikult võib-olla eraldada sellest keskendumise osast või nii siis on, võib-olla sümfooniaorkestri liikmed tunnevad, et nende kohalolu rohkem põhjendatud. Et muidu sellist kontserti, kus kõik saavad midagi öelda ja, ja natuke ringi joosta ja see on kindlasti väga tore. Estonia kontsertsaalis on tehtud varem ka sellist asja pingiridade asemel näiteks panna patju maha ja väiksema kollektiiviga seda teha, sest et noh, ikkagi saalitäis lapsi, see võib minna päris selliseks. Ühesõnaga lihtsalt, et ei tekiks võitlust muusikute ja publiku vahel. Ei selles mõttes, et siis võib-olla tasub ja need kaks asja nagu üksteisest eraldada, see on nagu võib-olla minu mõte, aga siin oli väga erinevat lähenemist ka vanemate poolt, et kes lasi oma lapse siin ringi jooksma ja kes üritas teda hoida ühe koha peal, et ta nagu kuulaks, kuidas teie lapsed sellega hakkama said ja millist lähenemist ise pooldate? No siia tulles ka, meil oli tänavalgi veel viimane koosolek, et kuidas kontserdisaalis käitutakse ja, ja seda me siis üritasime siin praktiseerida. Ei, lapsed olid väga tublid, vaatasid huviga esimesed 10 minutit kell seda, kuidas kõrval istuv noormees pulga kommis ei selle jaoks rohkem silmi orkestri jaoks. Aga jah, eks me siin seletasime ka neile, et osad lapsed on väiksemad ja neid on raskem. Keskenduda võib olla sellele, mis laval toimub. Kas üldiselt sa pead seda üritust õnnestunuks, mis siin toimus? Ja ma arvan küll siin ebaõnnestumiseks midagi? Aga üldiselt jah, need on nagu võib-olla erinevad, et asjad, et kuidas väikeses inimeses kasvatada seda kontserdipubliku nii-öelda õiget käitumist ja kuidas niisama lasteõhtut sisustada ja neid lõbustada, et siin kindlasti läbikukkumiseks midagi nimeta. Tore, tegelikult on lapsevanemale abiks see, kui muusikud ja kontserdikorraldajad saavad ise täpselt aru, mida nad taotlevad, sellepärast et kui on selge, et see on ettenähtud niimoodi, et me püüame keskenduda muusikale jätma, püüame äratada seda kujutlusvõimet, mis on vajalik selleks, et akadeemilist muusikat kuulata. Et siis lapsevanemad ka pingutavad just selleks, et lapsed oleksid tasa ja paneksid tähele. Aga kui tundub, et võib-olla see on lihtsalt selline, nagu Anna ütles, tore viis õhtut veeta. Et kus kõik võivad ennast vabalt tunda, noh siis see niimoodi ka kujuneb välja. Ma tean, et ERSO orkestrantide, selles on väga palju lapsevanemaid ja nad on kindlasti huvitatud sellest, et nendest kasvaksid publiku liikmed, kes oskavad hinnata seda, mida klassikaline muusika saab meile pakkuda. Ja samal ajal teisest küljest keegi meist ei arva, et lastele mõnikord lihtsalt niisama tore olla. Et võib-olla need kaks funktsiooni peaks lihtsalt olema selgemalt, lahus üksteisest, kas eraldi pooltena või eraldi üritusena siis oleks võib-olla kõik rõõmsad. Ma tahaks teie lastel ka nüüd veel natukene järele joosta, et küsida neilt veel üks oluline küsimus. Öelge, kas on raske nii kaua ühe koha peal paigal olla või? Ei ole, oli kerge ja Telia käli hoopis lühike aeg. Tõesti või, aga mis see kõige parem, kõige lahedam hetk oli tänasel õhtul see, kus hunt hunt tegi ühest pallist okkam palja Mulleneli. Must kontsuks tegi lund. Mulle meeldisid kõik asjad, mis mustkunstnik tegi. Väga tore, tuleksite teinekord ka või? Ja Maria ja Anna, kas teie jääte korda ootama? Loomulikult, see on muidugi väga tore on lastega tulla Estonia kontsertsaali mingis mõttes tõesti, eks igaüks valib ise inetumad üritused, aga me võib-olla oleme mõlemad seda tüüpi, kes hea meelega tooks need aupaklikult siia saali, kus me ise oleme nii palju laval olnud. Et see mingis mõttes selline nagu võib isegi öelda, nagu pühitsetud ruum hea meelega napsi siia teinekord. Väga ilus mõte, aitäh, Maria, aitäh panna aitäh kõikidele tegelastele. Mina räägin nüüd juttu Aadeelega ja Adeele, kui vana sina oled, naine, üheksaaastane ja mina tean, et sina oled juba kogenud kontserdikuulaja. Ütle, kui tihti sa käid? Sa ikka väga tihti, alati on pileteid üle ja siis ma pean tulema. Räägi, mida sa sellest tänasest õhtust arvad? See oli väga lahe muusikali ka hea ja väga, mulle meeldis see võlukunst. Aga muusika poole pealt oli siis sinu arust huvitav kava. Ja mulle väga meeldis see, et osad laulud olid kaasalaulmiseks, osad olid kuulamiseks, see ka nagu sobis sulle ja mulle väga sobis, kuidas lapsed ennast üleval pidasid ja mõned ikka jooksid seal saalis ringi, aga muidu ikka isteti. Nii et pigem siis hästi. Ja kui sa mõtled veel sellele muusikale, mida siin täna mängiti, siis on ju olemas suurte inimeste raamatuid ja lasteraamatut, suurte inimeste filmid ja lastefilmid. Mis sa arvad, kas on olemas suurte inimeste muusika ja laste muusika? Jah, ma arvan küll, et on. Mis see eristab siis neid, mis see suurte inimeste muusika on? Suurte inimeste muusika on see, mis on hästi Pike ja seal on mingid imelikud sõnade, aga laste loodes on hästi lihtsalt sõnad ja sellest saab aru ja need on lühikesed lood. Ja need oleks siis nagu põdramaja ja rongisõit, mis siin täna ka olid. Aga kui sa mõtled siis selle kontserdi esimese loo peale see avamäng, Mendersoni avamäng, see oli peaaegu 10 minutit pikk, kas oli suurte inimeste muusika või lastemuusika suurte muusika ja oli seda kuidagi ka keerulisem kuulata. Ja, ja et see oli nii Bekke ja et see on lastele pigem siis raske, jah. Ütle, tuleksid sa veel sellisele kontserdile, nagu siin täna oli? Ja ma läksin muidugi. Ja miks see on nagu parem sinu meelest, kui tavaline kontsertäärse lõid hästi palju lastelaule seal laulda kaasa. Et see on tore, see meeldib. Aitäh sulle ja teile ja kohtumiseni kontserdisaalis, aitäh. Eesti rahvusmeeskoor tähistas oma 70 viiendat sünnipäeva kontserdiga sügav rahu. Kõlasid mendel sonimad, sushita Maimetsa reegeri, janu liide ja Punato muusika ja kuulamas käisid Rahvusooper Estonia poistekoorilauljad, Roderit, Kross 13 ning olen koorisin vist viies aasta kontsertkooris, kolmas. Tere, mina olen Airi, ma olen 12 ja ma olen siin kooris käinud, umbes voosud. Tere, olen Laansalu, olen 12 aastat vana ja olen siin koolis käinud seitse aastat ja kontsertkooris läheb kolmas osta. Te eelmisel nädalal osalesite ka ise ühel väga tähtsal kontserdil, kui Erich Wolfgang Korngoldi perre surnud lind oli kontsertettekandele ja siis oma ainsal vabal õhtul te olite nõus minema rahvusmeeskoorikontserti kuulama, see on lihtsalt suurepärane. Alustame teie kõige esimestest muljetest, et mis teile sellest kontserdist nagu esimesena meelde jäi ja mis tundega sealt lahkusid. Nagu laulud, olid kõik väga toredad ning esimesena loomulikult meelde üks laulmine on praegu nimi meelde ei tule. Aga kui ka vastu ometi vaadata, siis oli see kandaate doomino, kuna see viis oli väga kaasahaarav ning nemad jäides laul kõige paremini kõigist pähe ning loonud need, eks ikka väga toredas. Ja see oli väga tore. Mulle meeldis kõige rohkem glooria seltsis, Theo, aga esimesed viis laulul läksid nii kiiresti, et ma isegi ei saanud aru, et toll seal mulle väga meeldis, see kontsert, ma ei ootanud, et see kontsert on nii hea. Mulle eriti meeldis laul nimega eesti keeles on siis praegu ma ei kusagil ja see oli esmaettekanne ja minu jaoks oli see lihtsalt, ma paneks nagu oma selja vastu tooli ja kuulaks, sest see oli nii ilus muusika seal nagu virmalised oleks olnud. Et mulle see väga meeldis. Te kindlasti vaatasite ka seda rahvusmeeskoori, kes seal laval oli. Mis mulje teile need lauljad jätsid niisuguse mulje, nagu seal lauljad peaksid näitama, professionaalsed, milline on üks professionaalne laulja, pigem enesekindel, mitte nii higine, ikka nuut käes, kui nood teevad üldse nagu kuskil, siis on mingi probleem käes. Tavaliselt tõesti ootan alati hea, isegi kui sul on kõik peas alati hea, kui seal kõrval. Aga miks see on hea, sest kuna see aitab, sest see sõltub millal, aga alati tuleb vähemalt. Kas ükskord, kus sa korraks mõtled sellele nagu kas ma tean teda kohta ning siis on noot alati heaolukorras, oleks väga hea tähelepanek, kusjuures millised teile paistsid need rahvusmeeskoorilauljad müstiliselt silma jäi. Nad olid väga soliidsed, ilusti riietatud ja mulle meeldis enda heli harjunud. Miks see hea on? Sõid täpsunoodiaatriata? Minule jäi meil see, et nad ei süganud ennast, nad seisid sirgelt ja vaatasid dirigenti. Ja, pluss veel see, et neil oli kõigil, olidki noodid käes, seega sama nagu radarit ütles, et sära b4 kindlasti. Minul alati on hea, kui mulle noodid kaasas. Rahvusooper Estonia poistekoor on tuntud oma nagu väga tugeva distsipliini poolest nii proovides kui ka kontserdil ja seda teilt nõutakse sellega te nagu silma paistate. Nüüd kui te vaatasite, nagu neid täiskasvanud vehid esil juba mainisite, et nad tegelikult pidasid ennast väga soliidselt üleval, kas nende kontsentratsioon terve selle õhtu vältel väga pikk õhtu oli, kas nad suutsid seda naguniiviisi hoida või oli ka selliseid hetki, kus oli nõrgem? See minu meelest on väga aktiivsed, et terve aeg lihtsalt ilusti üleval ning ma ei näe mingit probleemi. Enamusele täiesti mängin paarides sügas. Ja see nägi natuke halb välja. Kava esimene pool oli selline jumalik ja siis pigem lõpus oli sellised lõbusamad laulud ja nad kasutasid lõpupoole ka pille, et minu arust nad suutsid just väga hästi seda keskendumist hoida, endal sirgena. Eestikeelset muusikat ei igatsenud rohkem, kui seal kavas, noh alguses ja lõpus siis juba oli eesti keelt ei peagi alati looduses olemas, on tore, kui on, aga on ka palju ilusamaid laule, mis on ka teistes keeltes, mis kõlavad väga ilusasti. Ja täitsa eesti keel, see on tore, kui see on, aga need ei ole väga vaja. Vahepeal. Mulle väga meeldiks, et oleks eesti keelt ka vahepeal. Et kui ma kava vaatasin, siis mulle tundus, et see viimane laul, sügav rahu ikkagi Jon eesti keeles. Et seal oli erinevate häälegrupid, tegelikult laulsid erinevate häält. See oli väga lahe kuulata eesti keeleni ilus. On küll, mis mulje dirigendi tegevus, Mikk Üleoja, mis mulje, et tema tegevus teile jättis väga hea mulje, ausalt, kõik oli hästi nagu kuuega Harklik olemas neli keelt väga täpselt arusaadavalt ülal kumu vaatsen ning oli päris aktiivne ikka ei näinudki mingeid probleeme. Ma nägin, et ta neid Smest väga täpselt, kuidas laulda, dünaamikat, väga hästi ja Ta on tõelise dirigent. Ja mulle meeldis ka see, et näiteks väga täpselt millal keegi siis sa pead tulema, et seal oli väga palju selliseid erineval ajal sissetulekuid erinevatel häältel ja see kokkusulamine oli väga-väga professionaalne. Kuidas teil seal publikus olles tundus, et rahvast oli väga palju, väga pidulik õhtu oli, isegi president oli saalis, et teile nagu pigem meeldisse kontsert, kuidas teile tundus, kas teid ümbritsevad inimesed olid sellest sama vaimustatud? Ja kui meil oli plaksutamine ja mitu korda kutsuti tagasi siis dirigent Mikk Üleoja ütles juba, et okei, see nüüd meil viimane laul ja meie taga olid kolm vanemat naisterahvast ja üks nendest, ma kuulsin, et ütles, et ei veix veel olla. Ja tõsi, ma arvan, kõigile meeldis, see oli väga. Tore kontsert, et jah, ma ei leidnud, et on nagu testi mossis või midagi, et kõik kuulased ja ma isegi kuulsin, kas paarjutusesid korrata vahepeal, et väga hea publikaliga. Kas te olete sellisele asjale ka mõelnud, et kunagi, kui te suureks saate, et kas te tahaksite ka näiteks laulda rahvusmeeskooris? Ma arvan? Kui mul hääl vastu peab, siis kindlasti see Nix mu eesmärk laulda rammis, et see on ikkagi nii suur koor ja niis tähtis asi Eesti jaoks. Ma tahaks seal vähemalt ühe korra kindlasti ära laulda. Aga mis see tähendab, et kui hääl vastu peab? Mul on veel häälemurre veel tulemas, et kui peale seda mul hääl kannatab, et ma saaks laulda, siis kindlasti. Aga kui väga ei kannata siis võiks vähemalt midagi koos nendega. No loodame parimat, kuidas sinul on, kas sa oled mõelnud, et kunagi rammis laulda ja tegelikult olen väga vägev koor ja ma tahaksin seal tõesti suurena laulda. Klišeed, aga tegelikult lihtsalt otsa veel see, et kui hääli pea vastades nagu Freid ütles, siis dirigendiks noh, proovida võib ikka väga õige, absoluutselt, kui just laulda ei saa, siis dirigendiks ma väga tänan teid teie väga põnevate muljete eest, aitäh Free Erich Roderic. Aitäh, aitäh, aitäh. Erich Wolfgang Korn koodi ooper surnud linn jõudis pühapäeval, seitsmeteistkümnendal novembril Estonia kontserdisaalis lavale kontsertettekandes. Emotsionaalselt haaravat lavateost, dirigeeris Vello Pähn. Kas teenimatult vähetuntud, kuid geniaalseks peetava Korn Koldi noorpõlveteos liigutas kontsertettekandes ka publikut. Oma muljeid jagab Rasmus puur. Eks see oli esimene, ma arvan, Korn kordi teos, mida ma oma elus kuulsin, aga selle kontsertetenduse tulemusel tegelikult tekkis väga suur huvi selle helilooja vastu. Aga mis oli väga positiivne või mida peaks siis kiitma, tegelikult on see solistide armee, kes meie soli, et nad ikkagi üks rohkem, teine vähem, aga siiski üritasid seda rolli ja neid suhteid omavahelisi nagu edasi anda ja suhtlesid omavahel laval, mis selles mõttes tavalise klassikalise kontsertformaadi puhul ei ole nii tavaline, et igaüks laseb seal oma partiid ja sellist kommunikatsiooni on pigem vähe, aga seetõttu Ta oli jällegi tore, et seal olid ooperiartistid, kes ikkagi mingit pidi seda kommunikatsiooni hoidsid. Ja kõige enam tegelikult, et mind lummas bassilaulja, kes laulis seda printsi rolli modestas sel levitšis. Esiteks tohutult ilus tämber, tohutult hea hääl, väga hästi kostis üle väga hästi tekstist aru ja mul oli tunne, et tema oli seda tükki kuskil mänginud, seda rolli, et temal oli ainsana asi peas ja tema teadis kõiki neid suhteid või oli seal lihtsalt tohutu kodutöö, oli mehel tehtud, aga mulle tundus, et ta lihtsalt oli mänginud, ta oli sellest asjast lihtsalt nii üle. Mul oli väga hea meel kuulda rahvusooperi orkestrit, kes mängis väga hästi, kelle kõla oli väga ühtlane ja mulle tundus, et sellega on tehtud väga palju proovi eri kuivõrd keelpillikoosseis ei olnud seal sugugi suur ja saavutada selline kõlaline ühtlus on üsna haruldane. Mis puudutab soliste, siis minu meelest, et ka jällegi väga õnnestunud ettekanne ja koosseis küll aga ütleme, kui me räägime siin sellisest dramaturgi eest ja, ja veendumusest, et siis mul on ikkagi selles ooperižanris väga raske näha tüpaaži, kellele see roll ei ole kirjutatud, ehk siis et kui seda esimest armastajat või seda Marjetad, siis mängis naisterahvas, kes on oluliselt vanem kui seal kujutatud naisterahvas ja ma ei kujutanud teda selle tantsijanna veetleva võluva sensuaalse tantsijanna hetkekski, et et seetõttu on ikkagi vaataja peas väga suur error kontserdi etenduse puhul võib-olla on see leebem, aga kui see oleks saanud laval, siis noh, ütleme see on see asi, millest ma ei saa nagu žanri puhul ikkagi üle. Et kui ma näen, et seal peaks olema mingisugune teine vahekord, mis tuleb eriti veel ka tekstist välja, et siis see on kummaline, ta laulis, testide laulis hästi, siin ei ole midagi ette heita, aga just nagu tüpaaži küsimus, kui sa juba teed ooperi ettekannet, siis ta peab olema igatpidi nagu veenev, aga see asi nagu tekitas sinna sellise mõra minu jaoks mingitel hetkedel pani nagu muigama ja mis oligi huvitav see dramaturgiline võtta ja ma ei tea, kas see on ainult selle kontsertettekande puhul või on seda tehtud ka varem, et Ta ja Marie tegelaskuju laulis sama naisterahvas, tegelikult erinevate Marie oli siis nii-öelda peategelase Pauli kadunud naine ja see Marietta oli siis väga sarnane temale, keda ta siis uuesti kohtasy, kes elustas temas surnud naisekuju. Et kui panna seda laulma sama inimene ei mõtle kui kavalgu, pannes laulma sama inimesi, on kaval, aga jällegi noh, ta on lihtsalt majanduslikult ökonoomne, muud põhjust ma seal ei näe, aga lavastuslikult võiks ju ka. Aga see ei tööta ja ma mõtlesin, et on koos laval ka heina telekoos laval, aga see tekitab selle peategelase Pauli tegelase loogikas väga suuri konflikte, sellepärast et ta toob nagu esile valed asjad. Küsimus ei ole selles, et Paul on nagu vaimselt noh, okei, natuke ebastabiilne, aga ta paneb sellele väga suure küsimärgi ja samamoodi sellele Marietta ja Maria tegelaskujule mängisin, siis käib, et ühel hetkel see naine nagu teeb näo, et ta ei tea mingist Mariest midagi, kes on see surnud naine järgmisel hetkel ta tuleb siis selleni välja ja siis see Paul on seal nagu mingisugune tõesti nagu tola. Aga tegelikult see ei ole asja fookus. Ja ma mõtlesin, et kes seda Maria fotot võiks ka Eestis laulda seal ooperi galal oliks tüdruk Maarja Ernits, kelle ma polnud ka enne kuulnud, et tema võiks sellest tüpaaži olla nagu veenev. Aga noh, need on kõik sellised võib-olla asjatud olete praegu. Kornberg kirjutas selle surnud linna, kui ta oli 23 aastane. Tegelikult ei saa mööda sellest, et sina kirjutasid oma ooperi põhimõtteliselt samas vanuses. Kas sa tundsid, et olete kuidagi samasuguse ülesande ees või mõtlesid selle peale? Ühte pidi, mõtlesin teistpidi, loobusin sellest mõttest üsna kiiresti, sellepärast et mina kirjutasin selle ooperi pilvede värvid siis, kui ma olin muusikat kirjutanud, tegelikult ainult neli aastat sellist muusikalist haridust mul enne selle muusikaakadeemiat sellist akadeemilist ei olnud. Et kolm, kolm elu on sellest muusikast neile nagu läbi põimunud, et selleks hetkeks, kui ta selle surnud linna kirjutas, oli ta siin kirjutanud juba üht-teist veel. Kuidagi see tema elu oli selles mõttes teistsugune. Et seda Korncoldi vanust selles mõttes testima sellega väga pikalt ei tegelenud, aga see lõpptulemus ikkagi oli muljetavaldav. Ja üks asi on tõesti see, kui palju ollakse muusikaga tegelenud, aga noh, 23 aastane inimene on 23 aastane inimene, eks ju. Seda küll jah, aga mis tema puhul seda 23 aastase inimese maailmapilti tegelikult Ta avas või näitas, oli see teema, surnud linn, see materjal, mis tegelikult, kui sa olid selle looga kaasas, seda ei lugenud, et sa ei teadnud, mis juhtub, oli alguses üsna etteaimatav, et kuhu see võib siis lõppeda. Ja samas kui sa lõppenud, siis see teine lahendus oli selline deus ex machina või see, mis mulle kunstis mitte kunagi ei meeldi, kui kõigele lõpuks öeldakse, et see kõik oli unenägu, et nagu misasja, mõtles asi siis lõpuni välja, aga samas mind üllatas see, et 23 aastane inimene tegeles leinaga ja väga lähedase inimese leinaga. Et mul puudub ülevaade tema elust, et kas tal oli selline kogemus või miks ta selle nii luubi alla võttis ja tegelikult võib-olla peaks seda rohkem küsima hoopis libreto autorilt. Selles ettekandes oli kaastegev ka Rahvusooper Estonia poistekoor ja needsamad poisid käisid meil siin rahvusmeeskoori juubelikontserti arvustamas, aga nad on ise ka ju, võib öelda vist täitsa tõsises muusikaelus kogu täiega sees ja sina ise oled ka Rahvusooper Estonia poistekoori vilistlane. Mulle tundub, et ükskõik, mis arenguteel tegelikult kõige rohkem mõjutavad need isiksused ja need nii-öelda dirigendid ja suured lauljad, kellega sa kokku puutud, et see lavatagune elu võib-olla ei ole ka vähem tähtis näiteks ikkagi pikka aega, olles väikse poisina selles samas muhverski, Boriss on hoopis ikkagi ma neid Borissi tegelasi ikkagi, nagu pelgasin, kui nad tulid mulle koridoris vastu, et see Mati Palm ja Teo Maiste, eriti Leonid Savitski, et kui nad tõmbasid selle kostüümi selga, Nad tekitasid minus hirmu, kui ma neid seal kohtasin ja seetõttu seal laval olles, kui oli siis see peategelane ja mina, siis selle väikse kooripoisina, tegelikult mul oligi alateadlikult juba see mingisugune aukartus selle nii-öelda valitseja ees, kes siis seal oli, et see on nagu jah, selline huvitav asi, mille peale mõelda. Kanadas elanud eesti helilooja Udo kasemetsa sünnist möödus laupäeval, 16. novembril 100 aastat ja sel puhul kõlas helilooja looming taas ka kodumaal. Meie räägime järgnevalt ansambel kontserdist Digildi saalis, mida käis kuulamas Luukas Nõlvak, tere Lukas. Tere. Kui vana sa oled? Ma olen 14 maa, möödunud nädalal sain palju õnne sulle tagantjärele. See ei olnud üldse esimene kord, kui sa ansambel uud oled kuulnud. Jah, ma käisin ka aprillis kuulamas sellist kontsert, ei, ma ei oskagi öelda, see on tegelikult üks suurem programm selle nimel, Taisson, Discovery Jancampeuses, Aphierop. See põhjus, miks ma sattusin sinna kontserdile, oli küll see, et ma pidin muusikakooli kontserdipäevikus kirjutama ja siis isa ütles, et näe, ma leidsin sellise kontserti, et ma arvan, et sulle võiks meeldida ja väga meeldiski. Ja sulle kohe meeldibki kaasaegne muusika. Ja oled sa mõelnud siis, miks? Ma ei tea päris täpselt, miks mulle see meeldib. Ma ei tea, see tõmba mind kuidagi. Kui me räägime sellest laupäevasest Udo kasemetsa kontserdist, kuidas sulle tundus, kas see muusika oli keeruline? No ma ei ütleks, et selles keerulises See oli väga kindel rit nagu siin Uudo ise köitles, aga ma ei tea, mulle meeldib see teinekord, et see oli ilma kindlate reegliteta. Mäe Mulle tundub mulle meeldiksid asi, kuidas, nagu see kõlas improviseerimisena põhi tegelikult olid selle keegi kirja pannud. Kuidas saab. Kirjeldaksid seda Udo kasemetsa muusikat inimesele, kes pole mitte kunagi tema muusikat kuulnud. Sa juba ütlesid, rütm on üks oluline asi, mis sa veel välja tooksid. Kindlasti panna tähelepanu mitte ainult muusika kuulamisele, vaid muusikad vajumisele teiste meeltega. Mida sa siis tajusid oma teistele? No näiteks esimene lugu, mis oli väga põnev, mille nimi oli saun, Smeld heist, Touch Orhoudzymeike džiipi, taotelle stiil. Ja see oli väga põnev lugu, sellepärast et alguses kõik ansambli liikmed jagasime saalis kommi ja siis järsku läks saaliski pimedaks ja hakkas mängima mingi müra ja järsku nagu Kulsidelt keegi hakkas apelsini sööma, lõhn oli ka selline. Ja siis oli vahepeal selline viiruki lõhn ja siis hakati laskma nende lõhnaspreidega ümber saali. No siis ma mõtlesin, et ehk see, mis toimub. Ma küsisin isalt ka veel, mis toimub, ma arvan, see on avamäng, eks ju. Ja siis lõpuks lõpes see spreidega korraks siis algas uuesti, aga siis ma mõtlesin, et midagi nagu katsus mu pead ja siis ma vaatasin ülesse üle terve publik oli laotatud selline suur võrk ja siis see lugu sai läbi ja siis avastasingi, et oi, see oli terve lugu ja see oli väga põnev. Kuidas sulle tundus, publik reageeris sellisele asjale, sina ilmselt tundus põnev, sulle nautisid seda, kuidas inimesed reageerisid? Ma ei tea, palju ahetasid, kui see võrdne peale langes ja mõne kipsitasid. Kas kui sa kuuled selliseid helisid, mis ei ole nagu tavaline muusika näiteks sellel kontserdil, et just erinevate helidega sellised nagu igapäevaelulised asjad, kas see paneb su fantaasia ka kuidagi teistmoodi tööle või kas hakkad ise mingeid asju välja mõtlema või mis sinu peas toimub? Marran ilmse kills, kuna mulle väga meeldib lugeda raamatuid ja seal on mul juba fantaasiaga töötav ja ma ei tea, võib-olla see on üks põhjus ka, mis mulle meeldis, sai kaasaegne muusika panna oma fantaasia tööle. Udo kasemets ise on öelnud, et tema eesmärgiks on nagu kaotad ära piirid esitaja ja muusika ja kuulaja vahel. Kas sellel laupäevasel kontserdil kadusid need piirid ära? Absoluutselt vahepeal mulle tundus, nagu see muusika tuleks kusagilt mujalt, mitte sealt lava pealt, vaid tuleks kusagil teel. Mõned inimesed ütlevad sellise heliloomingu kohta, et see ei olegi muusik. Ei, see on ikka küll, aga see lihtsalt natuke teistsuguste piiridega. Aga kas muusikal on üldse sinu merest piirid, mis asi on muusika? No ma ei tea, ma võin öelda seda, see muusika on kindel helide järjestus, mis on siis mängitud, kas siis fortes ei pianos ja tehtud selliseid dünaamika. Ja ma ei tea, muusikal võib-olla on piirid, aga mitte sellised mida ei saaks ületada, et alati saab teha midagi uut, midagi sellist, mida pole veel ennem kuuldud. Mis muusika sulle endale kõige rohkem meeldib? No praegu ma olen õnnelik, ilmselt see kaasaegne muusika. Ütle mulle meeldib ka mõne need vanemal muusikad, oletame näiteks Schopeni teosed, mõned näiteks Noctorn, üheksas ja siis mulle meeldib Beethoven näiteks aga kaasaegne muusika lihtsalt paelub mind rohkem. Sa ise õpid ka pilli, jah, ma õpin kitarri. Tavaliselt lapsi vähemalt laste muusikakooli raames ei lasta selliste kaasaegsete eksperimentaalsete teoste lähedale. Kas sina oled ise kasvanud mängida selliseid kaasaegse muusikateoseid? Ei ole ja ilmselt ei saa ka. Aga tahaksid, võiks küll proovida, sest et seal ei ole ju nagu sees kindlalt nooti, seal on pandud sõnadega kirja, mis teha, tuleb. Selle esimese Uudo Kasemetsateose see lastiga pärast ekraanile see, et kuidas oli noodina kirja pandud, et seal oli lihtsalt kirjutatud terve a4 paber täis, et kuidas lugude lävi? Ehk siis tehnilisi piire ees ei ole, et võiks tegelikult lasta nooremaid mängijaid ka sellise muusika ligi. Kas sa kuulad ka täiesti selliste klassikalist muusikat, käid sümfooniaorkestri kontsertidel ka? No mu isa mängib ERSO-s, nii et juhtun ikka sattuma. Kell. Ja kas need kontserdid käivitavad sinu fantaasiat samamoodi või, või on see nagu täitsa teistsugune kogemus? Ma loen kava ja siis ma nagu mõtlen selle peale, mis seal kirjas on, seal on tavaliselt jaotatud sektsioonideks, mingiteks, alapealkirjadesse, siis. Ma loen tavaliselt neid nagu, mida helilooja sellega tahtnud öelda. Ja siis mul see muusika ja see tekst, käida mul ka fantaasia, et nagu näiteks ma viimane kord, kui ma käisin, ma käisin ennem seda tissi kontserdi, ma käisin ühel ERSO kontserdil ja siis sellised asjad, et ma ei mäleta, kelle teost mängiti, aga seal oli üks koht, kus oli jaht, oli nagu see teema ja siis ma kuulsin kuidas nagu muusikale nagu valjemaks vaiksemas, nagu olekski peetud jahti. Teinekord nagu sa ise saadki aru, mida helilooja on tahtnud öelda, aga teinekord on sul vaja teada seda, mida helilooja mõtles ja siis sa hakkad alles nagu taipama, kuidas muusikasse on põimitud. Kui tulla lõpetuseks veel tagasi selle kaasaegse muusika juurde, mida ansambel luu palju esitab siis väga paljud inimesed ei julgegi sellisele kontserdile minna, mõtlevad nad ei saa sellest muusikast võib-olla aru, mida sa neile inimestele ütleksid. Ma ütleksin kindlasti seda, et mingeid julgeme proovida, aga ma ühe korra käisin ERSO kontserdil, kus ma isegi ei oodanud teda, oli Märt-Matis Lille üks teos ja siis siin kaasaegse poolega ja sellest ajast peale, nagu mulle on hakanud meeldima kaasaegne muusika, et ma ei oska seda ette aimata, seal mingi selline peas. Ja see meeldis sulle kohe esimesel kuulamisel. Et ma mäletan veel väga täpselt seda, et panin kontserdi vihikusse kirja, oli see, ma ootasin seda loo haripunkti, mis seal tavaliselt nagu kõikidel klassikalise muusikateostel, et on kusagil seal, kus lugu jõuab haripunkti, siis ta hakkab nagu vaikselt lõpp tema, aga seal seda olnudki oli nagu ühtlane sellile põnevus tekkinud. Ta muusikas lõbuse läbi. Väga lahe, mis sa arvad, kas äkki noored kuulajad ja lapsed saavadki üldse sellest kaasaegsest muusikast paremini aru, sest lihtsalt nad on muidugi avatud sellele. Ma ei tea, öeldakse sedasi, et inimene õpib noores eas palju rohkem kui vanast peast. Aga omavanuseid sa näed tihti kontserdil ei näe eriti. Põhimõtteliselt on sellised inimesed, kes on nagu huvitatud sellises, kes on nagu minust vanemad võib-olla 17 18 teele, aga noh, ma arvan, et ma soovitaksin seda ka endavanustele. Aitäh, Lucas Nõlvak, väga huvitavad mõtted, olid sul ja tõesti, ma arvan, et siin on mõtteainet ka kõikidele meie kuulajatele, suur aitäh sulle, aitäh. Aga kuidas mõjus ansambel U kontsert muusikateadlasele Gerry kotale? Meie 14 aastane kontserdikuulaja Luukas Nõlvak rääkis oma kogemusest, kuidas pani talvega fantaasia tööle, ma saan aru, tal oli väga põnev. Teie olete muusikateadlane erialalt ja kahtlemata Ta väga erudeeritud inimene. Öelge, kas, kui laval hakatakse apelsini koorima, siis panete muusikateadlase endas puhkusele või kuidas teie seda vastu võtate? Ega ma tegelikult üldse täpselt ei tea, kuidas see muusikateadlane minust sisse või välja lülitub. Arvatakse, et professionaal kuulab alati analüütiliselt, mitte tingimata selles mõttes, et analüütiline lähenemine materjalile on, on nagu üks võimalus, aga väga sageli muidugi kontserdil ma kuulan või, või mistahes sündmusel, ma pigem proovin nagu aru saada tervikust ja haarata seda, sest kontserdil sageli ei ole tegelikult aega analüüsiga tegeleda. Kui laval hakkab keegi apelsini koorima ja kõik märgid näitavad, et see on osa sellest lahti rulluvast kunstisündmusest siis ei, tähendab Ma ei pane ennast midagi puhkusele. Ma arvan, ma olen siis väga tähelepanelik ja eakan vaatama, mis siis edasi saab. Mind kohe huvitab, et kui kiiresti see apelsin koorida, takse kasse, apelsinikoorimine, kas see, kui tegevus, kas seal on mingi teatav vastupanu, kas seda on raske teha sellele artistile, kes seda siis näiteks laval teeb ja kui kiiresti ta seda teeb ja, ja kas sellele veel midagi lisandub, et mingisuguse etenduskunstide mõttes, kes võiks olla ju päris võimas kujund ja kui ta teeb seda pikalt ja kaua siis ilmselt tekiksid, et ka sellised filosoofilisemat laadi, et mille metafoor või kujund see võib olla. Ma ei usu, et minu arust midagi eriti puhkusele läheks. Selle. Kas selliste performantiivsete kontsertide puhul on võimalik rääkida muusikute vilumusest, näiteks kas me saame rääkida sellest, et kas ansambel U esitas Udo kasemetsa muusikat kõrgel tasemel? Ma arvan, et ikka saab küll, kuigi võib-olla need asjad, millest me seal vilumuse puhul räägime, ei ole võib-olla päris needsamad, mis traditsioonilisemad teoste puhul. Udo kasemetsa puhul muidugi on sageli väga raske defineerida, et kui muusika on mingi tekst sellises filosoofilises mõttes laiemas mõttes, siis milles tekst seisneb või et kuidas seda tuleks, siis nagu välja öelda. Aga vilumus küll, aga Udo kasemetsa puhul see vilumus on oluline, seda on tunda, kui sellist vilumust või sellist sisse minekut piisava kontsentratsiooniga ei ole. Seda on tunda, sest siis tekib üks huvitav fenomen, et see asi muutub nagu kohe igavaks ei teki, mitte see, et keegi mängiks valesti, mingit nooti või kuskilt ma saaks aru, et midagi ei tooda nagu reljeefse selgusega esile justkui nagu ei muutugi midagi, aga järsku see asi kaotab oma mingisuguse energia või, või ta muutub igavaks või ta nagu ei kanna enam mingil põhjusel kuigi justkui väliste parameetrite järgi väga palju, võib-olla ei muutugi, nii et vilumus hoida seda ruumi sellel hetkel nagu toimivana seal midagi, mida ikkagi peab õppima, ja teine asi on muidugi need üksikasjalikud esitusjuhendid et muuta need endale nii tuttavaks ja nii omaseks, et muusik ühelt poolt ikkagi suudaks juba opereerida selles maailmas, kui juba suhteliselt loomulikus maailma secret, mingisugused puhttehnilised asjad ei hakkaks lihtsalt nagu takistama. Aga kuidas siis oli Lugusele pingestatusega tol õhtul Kanuti Gildi saalis, kas ansambel suutis hoida seda kontsentratsiooni terve selle õhtu vältel? Ma ütleksin nii ja naa ja siin on nagu erinevad põhjused. Mulle tundub, et kuna see muusika natukene toimib pisut nagu teistmoodi või mingil teisel tasandil, siis see muusika minu meelest vajaks mingisugust intiimsemat ruumi, et isegi see Kanuti Gildi SAAL ja mulle tundub, et mõneti ka see selline väga klassikaline lava ja saali vahekord selle muusika puhul lihtsalt kõige paremini ei toimi. Sest mulle tundub, et nendes igasugustes proovides ja avatud proovides, mis nad on teinud, on see asi teinekord just väga hästi hakanud mõjuma seetõttu, et seda distantsi ei ole. Jah, sa muusika, millele sa pead justkui nagu luubiga lähedale minema ja, ja kui ta tuleb kuskilt distantsilt, siis ta nagu ei toimi. Praegu on kirjutamisel uus tervikkäsitlus eesti muusika ajaloost ja selle käigus on tulnud teha valikuid, keda sinna võtta Eesti muusikaloo hulka ja keda mitte. Udo kasemets on otsustatud sellest valikust välja jätta. Kas see on teie hinnangul põhjendatud? Nojah, ma isiklikult muidugi selle otsuse taga pole olnud, aga ma mingil määral võin mõista, miks ehk selline otsus on tehtud. Kui me räägime Udo kasemetsast kui nähtusest Eesti muusikas ja eelkõige seetõttu, et ta lihtsalt oli rahvuselt eestlane siis loomulikult tegemist on nähtusega, mis on nii-öelda eesti muusikale ainult suureks tunnustuseks ja auks, et ka eesti muusikas on olnud mingi selline muusikast mõtleja, et meil on mingis mõttes olnud oma John, käis noh, niimoodi piltlikult öeldes miks ta sinna ei tule. Ma usun, et ma suudan seda mõista, ühelt poolt on põhjus ilmselt selles, et see uus muusikalugu ei ole rangelt nii-öelda selline traditsiooniline ütleme, Est eetikast lähtuv muusikalugu, mille keskseks tegelaseks on muusikateos. Ja siis võib-olla räägitakse, kuidas neid teoseid esitatakse, missuguses stiilis teosed on võib-olla räägitakse helilooja biograafiast, mis on need eluloolised faktid, mis on see võib-olla laiem kultuuriline kontekst, mis on põhjustanud, et need teosed on just sellised, nagu nad on ja nii edasi, aga ikkagi me nagu lähtume teosest kogu aeg või me jõuame sinna tagasi, et see on selline traditsioonilist laadi. Me nimetame seda ka Essteetiliseks võib-olla selliseks nagu muusikaloo kirjutamise mingiks paradigmaks või teatavaks raamistikust, et kui see uus eesti muusika ka lugu oleks nüüd selline muusikalugu, siis kahtlemata ta Udo kasemets peaks olema seal sees. Sest ega meil ei ole väga palju heliloojaid, kes oleks nii kardinaalselt ümber mõtestanud seda, mis asi on muusikateos. Uus muusikalugu siiski päris selline olema ei saa ja seda suuresti võib-olla põhjusel, et selline teose keskne muusikalugu jätab välja ikkagi väga palju seda, mida me tänapäeval muusikaks peame ja mis muusikasaalina on ja eriti veel, kui arvestada Eesti konteksti. Et kui me näiteks Eestis kirjutaksime nii-öelda esteetilise muusikaloo, see tähendab, et kirjutaksime ainult tippteostest, sest teise järgu teostest ei ole mõtet kirjutada, need on tippteoste noh, lihtsalt mingisugused varjatud kahvatud koopiad ja, ja kogu elu käib ikkagi noh, jah, nii-öelda tippteoste ümber siis esimene küsimus on üldse, et millest ja kui palju meil oleks kirjutada. Ma olen täiesti veendunud, et meil on, millest kirjutada, meil on Arvo Pärt ja kas või Kasemets ja nii edasi, tähendab meil on olemas inimesed ja muusika, kellest kirjutada, aga oleks ka väga ilmselge, et väga palju sellest, mis tegelikult Eesti fenomeni loob, alustades kasvõi koorikultuurist, see jääks sellisest muusikaloost peaaegu täiesti välja. Et ikkagi Eesti ja eesti muusika fenomeni, nagu laiemalt avada see uus muusikalugu, kui ta ennast üldse kuidagi kontseptuaalselt määratleb ja siin ma võin natukene eksida, siis on see pigem nii, et see räägib muusikast, mis on tehtud Eestimaal Eestimaa territooriumil, see tähendab, et seal räägitakse Johann Valentin vederist näiteks, eks ole, kes on üks olulisi barokkheliloojaid ja kes juhtus toimetama siin omal ajal ja siin olekski vastus nagu see, et Udo kasemets on eesti muusikale mingisuguses kontseptuaalse mõttes väga oluline nähtusena. Aga ta muidugi kindlasti ei olnud helilooja, kes oleks loonud muusikat siin Eestimaal ja nii, et ta oleks olnud selle spetsiifilise kultuurikontekstiga seotud. Tõsi, aga just naljakal kombel minu jaoks ei ole vastus, see püstitab minu jaoks täiesti uued küsimused. Me võtame eraldi aega, et käsitleda kümmet aastat meederi elust, kes kindlasti kirjutanud eesti muusikat, kirjutas seda kindlasti kitsale saksaringile ja me ei võta üldse käsitleda Udo kasemetsa, kelle muusika tegelikult ju nagu meie praeguselgi näitel on Eesti muusikaelus esitatav. Võib-olla selle aeg saabuski hiljem ja kui rääkida maiskondlikust printsiibist, me ei ole nõus loobuma teostest, mille Arvo Pärt kirjutas Berliinis Jah, aga siin on selles mõttes kontekst natukene erinev. Arvo Pärdi tintinnabuli on mõeldamatu ilma eesti kontekstid, ta see on spetsiifiliselt Eesti kontekst laiemalt Ida-Euroopa kontekst, kuidas selle põlvkonna heliloojad jõudsid mingisuguste väärtuste taas noh, nagu mingis mõttes tegid nagu teatava restardi. Arvo Pärt on lihtsalt võib-olla kõige reljeefse kõige edukam, aga need heliloojad on palju, kes on eriti just Ida-Euroopa heliloojad. Lääne-Euroopa heliloojad ei ole sageli sellist stiilistilist pööret seitsmekümnendatel teinud. See on väga tugevalt kohaspetsiifiline fenomen, kuigi ta on saanud globaalseks. Aga lähtub ta ju ometi Lääne kultuuri gregooriuse laulust Lääne-Euroopa nagu kultuuri lätetest, tõsi. Aga tuleb aru saada, et just nimelt need lätted olid Ida-Euroopas hoopis midagi muud, mis nad olid Lääne-Euroopas Lääne-Euroopas oli seal pigem selline akadeemiline huvi ja natukene jah, selgelt muusika spetsiifiline huvi jõuda tagasi mingi teistlaadi muusikat, tunne tuseni Ida-Euroopas kõik, mis jäi välja poole ja räägime siin kommunistlikest maadest, sotsialistlikes vabariikidest ja kõik, mis jäi väljaspoole seda justkui nagu kanaliseeritud repertuaari, noh, milleks oli kõige laiemas laastus muusika vahešenkovskini ja noh, siis veel mõned nii öelda progressiivsed Nõukogude heliloojad sinna otsa, selle tähendus on midagi muud, selle tähendus on teatav vastupanusüsteemile, mis tähendab, et Ida-Euroopas vanamuusikaliik kumine oli selgelt politiseeritud ja ideoloogiline. Ta ei olnud seda Lääne-Euroopas, need on totaalselt erinevad kontekstid, nii et Arvo Pärt võib küll tagasi minna gregooriuse koraali ja kõige selle lätete juurde vormiliselt. Aga see, et ta seda teed, see Ida-Euroopa kontekstis on seevastu valitsevale establishmendile aga mitte lihtsalt kultuuris või kunstis valitsevale establishmendile, vaid see oli ka poliitiline. Kindlasti on, on siin ka poliitiline mõõde seda mõistmata minu meelest ei ole võimalik mõista seda kirglikkust, mis seal taga on ja seda teatavat kompromissitu. Arvo Pärdi nagu mingis mõttes oli sein ees, tal ei olnud nagu valikut kuhugi edasi minna. Mulle tundub, et Ida-Euroopas olid need palju rohkem kuidagi elu ja surma küsimus tol ajal nad nagu põhimõttelised küsimused, et mis ma üldse olen, mis ma siin teen ja kuidas ma teen. Seetõttu jah, Arvo Pärt võis seal Berliinis ju jätkata, jätkaski oma neid asju, aga see oli käivitunud siin, see ei oleks käivitunud sealsamas, kui Udo kasemets ei oleks sellisena saanud käivituda, siin siin ei olnud mingit baasi, Udo kasemets ei oleks, kuidas öelda, ellu jäänud sellise heliloojana siin isegi palju mõõdukamad modernistid, noh, lihtsalt selles meie, kuidas öelda natukene alalhoidlikkus koduses konnatiigis lihtsalt ei jäänud ellu nagu öeldakse, me oleme üks pisike küla ja külas on võimalik radikaalsuse ikkagi ainult teatava piirini, selleks et olla ikkagi täiesti kompromissitu, radikaalne ja siin ma pean silmas neid kompositsioonitehnikast tähendab teha midagi, millest ikkagi väga valdav enamik inimesi aru ei saa, tuleb minna ikkagi kuskile suurlinnadesse. Selline radikaalsus sedamoodi ei saa tekkida külakogukonnas, see saab tekkida kuskil suurlinnas, kus inimesed on täiesti autonoomsed, tähendab, kus, nagu need sotsiaalsed tead, tavat sidemed on, on juba ülinõrgad ja mulle tundub, et see on nagu midagi sedamoodi, et Kanada ja kõik see nii-öelda see vaba maailm oli kontekst, kui suudad asemel sai seda teha ja seetõttu need tema asjad, Janne, praegu avastame teda ja me hakkame aru saama, kui võimas isik ta oli. Aga ma vaatan, et ma nüüd hakkan kaitsma seda muusikalugu nagu mingi advokaat siin. Ma ei ole tegelikult ise seda otsust teinud, et teda seal ei ole, aga ma kujutan ette, et kui Udo kasemets võta sellesse muusikalukku, siis oleks vaja tegelikult mingisugust tausta, peatükki, sellest, mis toimus Põhja-Ameerikas Euroopas tol ajal, tähendab, me peaksime tooma sisse totaalselt teise konteksti. Et aru saada, miks nüüd on selline nähtus nagu doga asemel. Ja see oleks lihtsalt liiga töömahukas. Seda kindlasti ka, et jaa, aga just nimelt, et me peaksime tooma totaalselt teise konteksti, tähendab Pärt on täiesti eesti kontekstist põhjendatav kameeder ükskõik, tähendab just, et, et see muusikalugu ei ole rahvuslik kameeder on kohaliku konteksti järgi põhjendatav seletatav näidatav interpreteeritakse. Tõsi, aga kui tulla korraks selle küla sümboli juurde tagasi, mida te tõite, Uudo Kasemetsa esimestel muusikasündmustel käis tollal 50 kuni 60 inimest. Need toimusid Toronto äärelinnas. Toronto tegelikult ei olnud võrreldav Ameerika Ühendriikide ühiskonnalahtisusega vabameelsusega. Udo kasemets kasvatas endale publiku ja süüdistas seda Toronto täpselt samasuguses konna tiikluses. Et selles mõttes me ei tea ju, mis oleks nagu olnud. Kuidagi tõsi ja, aga ikkagi ma usun, et see kriitiline mass oli suurem ja see kriitiline mass tähendab neid potentsiaalseid kuulajaid. Ma ei tea, kas küsimus on ainult nii lihtne, et helilooja võiks iseendale publiku kasvatada. Sest miks seda siis ikkagi Ida-Euroopas sellisel kujul ei juhtunud? Me tegelikult teame, et loomulikult selliseid väga avangardistlike heliloojaid on olnud ka endise idabloki riikides. Nende staatus minu meelest ei ole võrreldav nende ametivendadega läänes, see tähendab, et siiamaani need inimesed ei ole muusikaantaloogiates siiamaani Ida-Euroopa muusika antoloogiates, Šostakovitši, Prokofjevi, Hatšhaturjan, aga mitte inimesed, kes eksperimenteeris ka siin umbes võib-olla nõnda nagu Stocausn eksperimenteeris. Ja nad olid olemas ja võib-olla Kasemets oleks võinud olla olemas ka siin. Aga nojah, need olud tähendab, mingisugused asjad, teatud asjad ilmselt neelati alla, aga, aga ma ei tea, kas see oleks olnud võimalik siin, nii nagu vabas maailmas. Ja küsimus ei olnud ainult ideoloogilistes struktuurides. Üleüldine mentaalsus on olnud Ida-Euroopas alati oluliselt konservatiivsem kui Lääne-Euroopas siiamaani anud. Me tolereerima oluliselt palju vähem asju siiamaani, mis on Ida-Euroopa teatav selline. Kultuurne minevik olgu Tallinnas või Kanadas, Udo kasemets on antoloogiast igatahes väljas, nagu ka kõik teised, keda te nimetasite. Nii see paraku on. Aga ma tänan selle väga põneva vestluse eest. Kerri Kotta. Eliga ja. Selline oli lõppeva nädala helikaja. Klassikaraadio tänab kõiki saates osalenud lapsi ja nende vanemaid. Saate tegid toimetaja Miina Pärn ja helioperaator Katrin maadik. Kohtumiseni kontserdisaalis ja olgem avatud väga erinevale muusikale. Kunagi ei tea, kus võib peituda elamus.