Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head Kunstiministeeriumi kuulajad, tere tulemast 2019. aasta viimasesse kunstiministeeriumisse ja nagu mõned aastad juba traditsiooniks saanud, siis aasta viimane kunstiministeerium kuulub kokkuvõtetele. Ja nagu ma loodan, et kenaks traditsiooniks on saamas, siis sellel aastal nagu ka eelmisel, ei oleme siin Indrek Igoriga kahekesi, vaid oleme kutsunud külla endale teise siinse kunstiraadiosaate saatejuhid Ida raadiost. Vitamiin K. Lilian Hiiob, tere, Lilian. Tere ja Siim Treiman. Tere. Tere. Ja nagu siis juba öeldud, kunstiministeerium omalt poolt paneb välja, siis nagu ikka. Stam saatejuhid Indreku tere, Indrek. Tere. Mina olen Mari mürk. Meil on plaanis selline sõpruskohtumine, mis kestab kokku kaks tundi, millest esimest osa kuulatada siis nüüd klassikaraadio eetris ja teist osa on siis mõnda aega hiljem ida raadioeetris vitamiin K sildi alt. Ma arvan, et alustama oma kokkuvõtetega, et meil on sellised ankeedid ees, mis siis sisaldavad märksõnu nagu näitused, trükised, publikatsioonid, kunsti kajastamine ja kriitika, parimad palad, vaat igasugused sündmused, üritused, festivalid, eksperimendid ja jõuame ka puudutada. Mis teemad üldiselt kuidagi kunstielu sellel aastal erutasid või siis vastupidi, ärritasid. Aga ma arvan, et alustame näitustest. Ja lets go. Mis teil öelda on? Minul on öelda seda, et mina olen näinud päris nagu häid üllatusi sellel aastal eriti just kohalikul põllul ja ma arvan, et kindlasti me jõuame sinna pikemalt natukene, et mis siin kohalikus Scenes toimunud on, aga minu meelest üks päris oluline aspekt on see, et päris palju väga tugevaid rahvusvahelisi näituseid on olnud. Näiteks Victormis, jana kureeritud Jaan Toomiku soolonäitus, Moskva moodsa kunsti muuseumis, Kris Lemsalu esinemine Veneetsia biennaalil ja Merike Estna soolonäitus modernamused Malmös. Et jah, minu meelest hästi oluline rõhutada, et me siin oma üksteisele põlve otsas ei tee neid asju, vaid tegelikult Eesti kaasaegne kunst on väga tugevalt kanda kinnitamas ka ülejäänud maailmas ja stan tõeliselt rõõm näha ja kunstnikud on väga-väga tublid, et ma näen, et sealt tuleb veel häid asju. Tulevastel aastatel. Ahah, mina lähen kohe näituste juurde ja mu lemmik aasta alguse poole pealt on kogu galeriist kindlasti Eva Mustoneni soolonäitus, ämbliknaine oli selle nimi, kui ma ei eksi. Ma ei teagi, kas ta, kas see oli nagu tema koolitöö edasiarendus, aga igatahes Siuke naiste tekstiilikunstnike intervjueerimine või lugude korjamine, uurimused seal. Ta haakus nagu hästi mõnusalt kokku pärast seda, kui ma olin tema tööd näinud. Kati Saarts, Laura Põllu kureeritud näitusele EKKM-is eelmisel aastal. Kuidagi jätkas nagu sedasama Niukest põlvkondadeülese dialoogi teemat. Aga teistpidi ka noh, ta ei olnud nagu nii stiilipuhast nagu poeetiline soolo näitas, et ta pigem on niuke kuidagi dokument, reaalsem ja eneseotsingulisem ja minule, kes ma võib-olla nagu tekstiilikaugem inimene või tarbekunstikaugem inimene üldse, et siis loob nagu mingisugust konteksti, uusi teadmisi, mille pealt siis nagu Eva Mustoneni töid tulevikus vaadata. Ja ma võib-olla sekundeeriksin siin ka kiiresti vahele Eva Mustoneni, et minu meelest kindlasti ta on üks kunstnik, keda lähematel aastatel jälgida, et tema töömeetodid on väga aeganõudvad ja seetõttu saab produktsioonimaht ei ole nii suur, kui võib-olla. Mul on tunne, et mingi vaikimisi ootus kunstnikel on praegu. Aga praegu võib ju tema töid näha KUMUs viiendal korrusel ühisnäitusel sisse sisse, uks on lahti ja minu meelest seal ka see küsimus ka, et kuidas lahendada need hästi tundlikud ja siuksed. Mina tooks välja ka märksõna huumor tema puhul ikkagi tööd sellises tohutus ruumis ja valge kuubi templis, et minu meelest seal on päris hästi sellega proovitud. Kui ma gaasid teiselt poolt stuudios Hilda, lisaksin, siis mul on hea meel, et Jaan Toomiku näitus juba ära mainisid, et see oli, see oli ka minu jaoks, kui me Eesti kunstnikest välismaal räägime, siis, siis see oli ikka tõeline selline pauk. Ma pean muidugi siia juurde tunnistama, et ei läinud Moskvasse otseselt toomikuna ehituse pärast, aga aga tagantjärgi, kas niisugune tunne, et oleks võinud vabalt minna ainult sellepärast, et hommikul nii kõvad retrospektiivi Eestis olnudki, et selle võiks ju nüüd kõik ilusti kokku pakkida, Eestis jälle lahti pakkida, et mõjus väga hästi ja kuidagi kummastav oli, et ahaa et hommikul retrospektiivi tuleb minna Moskvasse vaatama, et siis saab nagu laksu kätte. Aga mingeid väiksemaid või siukseid kummalisemaid asju veel välja tuua siis nooruse galeriis Tartus oli, oli kaks. Minu arvates on kuskil silmapaistvat fotonäitust, mida Peeter linnapi ei oskagi nüüd öelda, kuri geenius Tartusse tõi, esiteks oli meil Igor Savtšenko, see on üks Valgevene fotograaf, kes kui ma ei eksi, siis osales Saaremaa biennaalil, aga ma ei mäleta, kas 95 97, aga ühel ühel nendest on ta kindlasti kohal. Ja nüüd oli taas Eestis ja kuidagi mulle tundus, et oli nagu taas aktuaalne. Suisa nagu kummalisena tundus see fakt, et nii, et vahepeal on küll paarkümmend aastat mööda läinud, aga aga, aga, aga see on niisugune võib jälle Eestisse tulla, teen jälle aktuaalne näiteks Diana tavanega pikalt rääkisin, kelle, kelle tööde puhul ma nägin seal siukseid täiesti üheseid paralleele. Kas linna poolt teile koolist tsirkust rääkinud ka või et noh, et kus, kus see perekonnafotodelt kaadrite välja nokkimine tuleb, et see oli väga selline ilus kogemus. Ja noh, näha seda kõike nagu nooruse galerii keldris tundus ka natukene siuke mingi absurdi opositsioon, et sipsik on ikkagi selline noh, maailmaklassi nimi, olenemata sellest, et ta Valgevenest on ja siis kuskil nooruse galeriis meil siin noh, ja siis teine, sugugi mitte vähem kurioosne, aga jälle just linna pooma oma väga noh, ikkagi muljetavaldavate kontaktidega saab kõigega hakkama, kui on vaja, siis ta tõi meile Tartusse ka Martin Parri. See on selline Briti suur ja kuulus noh, ütleme niuks sotsiaalse kallakuga fotograaf, ta saigi kuulsaks just oma sellist keskklassi fotodega keskklassi portreega ja Barr samamoodi tal kuskil siin 90.-te teises hoones on Tallinnas näitus, sest ta samal ajal õpetas ka Helsingis. Ja noh, siis see esimese õpetamine ja Tallinnas näituse tegemine andis talle ka põhjust siin noh, 90.-te Eestis, Lätis, Leedus ja Venemaal ringi sõita. Nii et nüüd aastal 2019 siis Barry need üheksakümnendatel tehtud, et eluolu fotod jõudsid taas nagu eesti publiku ette sellega võrdlemisi nagu selline kummastav ja huvitav oli ka näha, kuidas kui, kui me kõik ikka mäletama veel 90 siis selgelt selle näituse kommunikatsioonis oli üritatud adresseerida neid, kes ei mäleta, nooruse galerii on, on Pallase kunstikooli galerii, et seal noh, ühesõnaga eeldati, et sinna tuleb palju üliõpilasi ja siis näiteks rektor küll kindlasti tundis, et tal on vaja kuidagi seletada lastele, et kuulge, et kuidas elu käis, et kui kui väärtuslik oli viinatalonge Ja mulle tundub, et nooruse galerii kui selline testi peab adresseerima seda kontingenti, kes enam üheksakümnendad ei mäleta. Ja tõesti seal nooruse keldris olnud näitus avaldas ka väga muljet või oli nagu selline üllatuslik kohtumine? Mis veel minul, ma arvan, üks aasta elamusi oli Mihkel Ilusa näitus Tartu kunstimajas, mis kuidagi viis justkui mingi Apoteoosini, tema mitmed varasemad näitused ja katsetused ja kuidagi pakkis selle lahti nii suurejoonelisel skaalal. Ja kuidagi nii mastaapselt. See elamus nendes ruumides ringi kõndides ja nende objektide vahel ja pidevalt avastades mihklile, Juulsale omaselt mingeid uusi detaile kuskilt lae alt ja pragude vahelt umbes ja nii edasi oli väga-väga lahe, et see oli selline. Kui ma mõtlesin, et mis on kuule, tuleb üks näitus silme ette sellest aastast kuidagi muljena, siis see on just see, Mihkel Ilus fassaaditööd Tartu kunstimajas. Aga tegelikult mulle näiteks meeldis Tartu kunstimajast ka mõnevõrra hiljem Ehalill Halliste kobe lääninäitus, aga et võib-olla ka just sellepärast, et kui me hiljem jõuame äkki uusaastalubaduste juurde, siis mina tunnen, et mul on jätkuvalt auk. Auk on disaini ja tarbekunsti vaatlemisel ja võib-olla siis, kui see tuuakse sulle kuidagi sinna valgesse kuupi kätte, kus sa tavaliselt, et võib-olla tarbekunsti kohtad proportsionaalset harvem kui muid asju, et siis kohtumise rõõm on väga siiras, aga jah, selline väga maalilised kootud vaibad tal oli, teema olid Eesti kivimid või kivimite kihid ja see teema sealt tuli minu arust väga ilusti välja. Ja mulle tundub, et see on kunstitrendides ka kuidagi esimese tarbekunsti ja nii-öelda kõrgkunstisegamine ja nende piiride nii-öelda lahutamine või, või kuidagi lahustamine. Et päris palju näeb jah, siukest tarbekunsti kõige uuel viisil. Aga tegelikult, kui me räägime Tartust, mis on tore, et meil on siin päris palju too näituseid kõigil listis siis mina tooks välja ka näituse, mis peaks siiamaani minu meelest Tartu kunstimuuseumis üleval olema. Amar Annus ja Kadri Mägi kureeritud müstika ja Eros Missis keskendub Tartu kunstimuuseumi kogule siis seksuaalsuse külje pealt, et minu meelest see on kuidagi sihuke julge, aga samas, aga loogiline samm, et sellist sellist aspekti nagu näidatakse sealt kogust, et ma olin kuidagi väga positiivselt üllatunud üldse selline näitus oli seal olemas. Ja teiseks see, mida ma seal nägin, et see oli tõesti hea Kui me juba Tartus oleme, ärme sealt veel niipea ära tule. Indrek, mul on sulle küsimus. Kui kirjutasid Marco Laimre näitusest, mis tal toimus Kunstimaja suures saalis vist kas külastasid seda õhinaga, sest ma mäletan, kui ta tegi mootori kunstihoones, siis mina küll vaimustasin sellest, kuidas ta seob elu ja kunsti kuidagi noh, peaaegu lahutamatuks tervikuks üks ja ise ise elabki selle supi sees, et kas siis nüüd nagu jätkus ka mehaanika ja sisepõlemismootorite maailmast? Virtuaalmaailma liikudes? Ja ta selles mõttes kindlasti jätkus, et kirjutades muigasin, et Meil on ainult selle digitaalse mängu, tõi meile ikkagi sellisesse mehaanilisse maailma ja ta ise ütles, et mehaanilised lahendused on, on aeg-ajalt väga töökindlad tasub nende juurde pöörduda. Aga ütleme nii, et mul seal Laimre näituse ja laineri isikuga on ka natuke see, et et kuivõrd ma olen seal fotoosakonnas pikalt küll õppinud, aga mul on seal õpetanud ja, ja selle käigus ma, ma kuidagi Laimre suhteliselt tunnen endiselt. Et ta on nagu üks mu professoritest, et ma sedapidi seal näitus käsitleda sõimuga kogu aeg, hirm olla kuidagi kallutatud või aga mul on hea meel, et sa, et sa mu emotsiooni jagada, siis mul on jälle seda ei tunne, et äkki ma ikkagi nii kallutatud ei olnud. Tore kuulda siis sinu õhin. Leevendab minu kurbust, et ma sinna näitusele jõudnud jääme Tartusse kunstimuuseumis aasta alguses, Maarika Agu kureeris Kadi Estland ja Netti Nüganeni paarisnäituse, oksendan ja karjun, oksendan ja karjun. Külastasin seda näitust sellise ütleme empaatiaeetika positsioonilt kadi eestlandi teoste materiaalsus. Mulle kindlasti sümpatiseerib see niuke leid materjalidest Lofi meetod ja teistpidi ma olen Kadi Estlanding jalatsite installatsioone näinud oma lühikese professionaalse eluaja jooksul pigem grupinäitustel või, või noh, niimoodi kuidagi fragmentide enam. Mul on tunne, et seal võib olla õige sõna, et siis näha üks kord sellist terviklikumat komplekti, kus need tegelikult nii haprad ja noh, kaduvatest materjalist asjadest kokku moodustavad tugevama ühe suure installatsiooni mulje. Väga meeldis, et mul mulle tundub, et see mõjus tema skulptuuride installatsioonidega nagu hästi, et neid nad said kõik koos, nagu ühes toas olla. Kas ma tohin siia tuua meelevaldse paralleeli Laimre ja, ja Islandi vahel? Ohtlik ja ohtlik, aga, aga mis mulle mõlema puhul tundub, on see, et see viis, kuidas nad oma lugu räägivad või kuidas nad seda teemat esitlevad on just läbi selle, et nad räägivad mingit lugu ja miskitpidi, nende tööd väga jutustavad, aga samas mulle tundub, et vaatajad jäävad, sellepärast ma ka ise jäävad aeg-ajalt väga nagu jänni iseenesest väga lihtsalt Ta sümbolite lugemisel, et, et ka selle Marko näitusega Marko möönis ka ise. Et kui muidu ikka vingutakse, kuidas näitusesaalis peab olema A4, et noh, et muidu ju ei saa aru, et kus sa siis selle järsku ära jätad, siis inimesed ei saagi aru, et Marko ütles, et kui ta oli ise kohal seal oma oma robotkassi parandamas inimestele, siis ära rääkis, et noh, et mis, mis või noh, näiteks see, et, et kui sul on seal see videoekraan, siis ei ole seal, see on seal sellepärast, et igas videomängus tõepoolest ongi kuskil mingisugune ekraan, kus luubid mingisugune väga tähenduslik, aga jumal teab, mis põhjusel mingisugune video ja nii edasi, et noh, need elemendid, et kui te ise nagu ära seletas, mis need on, siis siis siis järsku kogu jutustus tundus lihtne, et mul on Sulle Kadi Estland installatsiooniga oli ka natuke, et et kui mul on siin head kolleegid, kes olid Kadiga selle ülespanemise juures koos töötasid aksis näitama, et noh, kuidas siis nüüd aru ei saa, et nad siin on pudipõll ja siis lähen õli ja noh, et et need väga lihtsad sümbolid tõepoolest hakkasidki rääkima tegelikult mingit väga lihtsat, et lugu aga mulle mulle jäi selline tunne, et nii nii Marko kui Kadi näituse puhul, ühesõnaga ma usun, et tuli väga palju vaatajaid, kes ei tulnud selle peale, et on võimalik üldse noh, mingis mõttes nii lihtsalt teost vaadata. Minu meelest kunstnikud mängivad tihti väga lihtsate kujunditega kaasaegset kunsti saagi kuidagi ilma mingi taust teadmiseta võib-olla nagu liiga süvitsi vaadata või mida ma selle all mõtlen, on see, et see on täiesti normaalne ja tavaline, et siis, kui kunstnik on galeriis koha peal, avab mingisuguseid tausta külge, et siis sa saad sellest kuidagi rohkem teada, et minu meelest seda ei tasu üldse peljata, et et sa lähed ja sa ei saa aru, et see on okei, sest et sa ei loe selle kunstniku mõtteid ja need teosed ei väljenda alati nagu väga täpselt seda, mida kunstnik võib-olla oma sõnadega väljendab. Et selles mõttes, et ma arvan, et see on laiem tendents ka. Aga ma just pidasingi silmas, et mulle mulle nende mõlema puhul meeldis see, et oi, et nad nagu tõestasid seda, et mingis mõttes ei ole mõtet nagu üle mõelda, et see kunstikeerukus või kuidas, kaasaegses kunstis ei saa keegi kuidagi aru, et seal natuke üledemoniseeritud, et oot, et võtame nüüd kohe palju lihtsamaks ja kõik lähebki palju lihtsamaks. Tõsi, kui me oleme veel Tartus ja räägime ikka veel elu ja kunsti segunemise, siis ma tooks seal välja, see oli pigem aasta teises pooles, viimases pooles toimus jälle kogukoleriisli Pytherazavi isikunäitus Balti remondimuuseum. Ja ise nüüdseks natuke üle aasta aja remonti teinud kunstitöötajana oli mul seal nagu lõbusaid ära leidmisi, kus tema, eks ju, kuna ta on Iraanist pärit, Ta elab Helsingis, et siis tema jaoks kõik materjalid, mis tal seal Tartu korterit renoveerida, siis nagu välja tulid nagu soomepapp, pea mingi seinaprao sisse topitud reformvooditükk, mida oli kasutatud nagu umbes krohvi tugevdamiseks oli niuke noh, ta oli nagu täiesti võõral planeedil, mina jälle nagu tundsin ära mingisuguseid, et asju, mida oled näinud, ma tea vanaisa kõpitsetud suvilas või midagi taolist, et ja endalaksid kohe jälle nagu need rattad ragisema, et kuidas küll saaks teha kahest viletsast asjast ühe parema asja. Kas nüüd võime Tartust lahkuda? Minul on kõik. Ja räägiks Tallinnast küll natukene, ma ise tooks kiirelt paar näitust välja ja tegelikult siis juba võiks ka järgmise küsimuse juurde natukene minna või teema juurde. Aga kui nüüd hakata siukest listi koostama, siis kindlasti tasuks minu listis äramainimist killusukmiti näitus kraamis. Anders Härmi kureeritud Xeenas EKKM-is ja Anna Mari Liiv Rena sängida võlinat draakoni galeriis, mis resoneeruvad ilusti Laura Põllu samaaegselt hobusepea galeriis näitusega urud lennud. Et mis teie, Hailaidid on Tallinnast? No kõik need olid mul ka kirjas, võib olla just Anna Mari Liivrand, et on mind üllatanud viimasel paaril aastal, et ma mäletan teda. No see on niisugune vanainimese jutt, aga mäletan seda tudengina ja siis nüüd järsku on niivõrd kuidagi küpse ja läbitunnetatud käekirjaga mitmel näitusel juba üles astunud ja kuidagi need maailmad, mis ta suudab luua tõesti sellistel hästi materjali, tundlikud, hästi peenelt, elegantselt, hästi poeetiliselt, et need ikkagi suudavad mind igas igal kohtumisel ka kuidagi pahviks lüüa. Ja siia kõrvale ma võib-olla tooksin Claudia lepiku ehtekunstnikku, kes on ka minu meelest just viimasel aastal hakanud kuidagi rohkem avalikkuse ees õitsema ja kuidagi tema ehted on hakanud resoneerima minu meelest mingite muude suuremate teemade või sellise ajastu vaimuga, et mina vastasin ta enda jaoks eelmise aasta artišoki biennaali kaudu ja kuidagi tundub, et paljud ideed, mis sealt tulid, et need on ka läinud edasi temani kollektsioonides isikunäitustele, et tahaks seda ka rohkem rohkem näha, tegelikult mitte ainult sellises poe kontekstis, aga ka näituse kontekstis. Ja ma tooksin siit. Sa mainisid juba ära Anders Härmi kureeritud Xeenose. Minu meelest oli see ka üks EKKM-i selle hooaja väga hästi kokku pandud näitus. Härm võib-olla nii harva kui ta kureerib, võiks rohkem kureerida, aga hetkel on siis rohkem tegemist kuraatorite tulevaste kuraatorite õpetamisega, aga minu meelest jälle niivõrd kuidagi hea tervik ja ikkagi hindan näituseid, kus ma saan aru, mida kuraatori üritab teha või mida ta teeb, et isegi kui ma ei ole võib-olla nende teemadega ei tunne nii lähedast seost mingitel muudel näitustel aga, aga just kuraatori dramaturgiat, et jälgida minu meelest väga põnev ja sealse moodustas ka jah, sisuliselt väga haarava terviku. Aga ma tooksin välja EKKM-i sellest hooajast ka kaasaegse kunsti Eesti keskuse kureeritud ühisnäituse, kui ma kuulsin, et, et nad teevad nagu ühiskureerimis tööd, siis see tundus mulle umbes aasta kõige halvem mõte. Aga näedsa tuli välja, et nad kureerivad nagu üks hingamine ja loomulikult ka kõik see, mis hiljem nüüd EKKM-i ümber on toimunud, siis tõesti see Raasiku teema ja, ja selle näituse selline üsna pehme tumedus tegelikult või mitte seene väga aktivismi kalduv tumedus aga kuidagi selline kõhedust tekitas. Jah, sai uued vindid juurde, aga, aga tõesti nelja inimese peale, nii terviklikku käekirja ma ei mäletagi. Ausalt öelda. Pigem on häda, kui kuraatoreid on palju, et kuidas neid maid jagada ja igaüks tahab seal rüngamine kuidagi nendele asjadele. Minu meelest ka see näitas kuidagi väga ilusti, võttis selle mingisuguse hetke oleku kokku ja samuti tõesti, mul oli hea meel näha seda dünaamikat, mis kuraatorite vahel kuidagi väga ilusasti toimis ja mida sa üpriski harva siiski näed. Et üldse jah, et niimoodi nelja peale kureerida, ütlesin üpriski julge samm minu meelest. Et see näitab, et meil on kollektiivis ilmselt kõik väga hästi. Näib, nagu kuidagi toimib see suhe. Jah, mina siin kohe kordan juurde, et minu meelest EKKM-i programm sel aastal üldse on, mõjub nagu kokku väga hästi, et võib-olla vaarinud Sinukureeritud Sigrid viri näitas aasta alguses ei ole nagunii ilmselge, kohe, kuidas ta sinna külge haakub, aga minu meelest see niuke lääneliku töökultuuri või selle kirjeldamine või lahtiharutamine ja siis ja siis sellele otsa tulevad need mingisugused laiemaid tendentse kirjeldavad näitusel, et see on nagu iseasi, et mis nende näituste nagu kvaliteedid, noh ma mõtlen nii tasemelt ja võib-olla rõhuasetused, aga, aga huvitav, kuidas kolm meil sellist rahvusvahelist gruppi näitas sinna otsa. Kui sa nagu oled väga pinnapealne, siis sul hakkab nagu kordused hakkavad tekkima, kui sa vaatad, mis teemadega nad tegelevad, aga tegelikult see, mida nad päriselt tegid ja kuidas need näitajad olid üles ehitatud, igaüks nagu tegi midagi muud ja kokku annab nagu niukse hea tervikliku pildi minu meelest, et et see on neil üldse nagu niimoodi välja reklaamitud või EKKM nagu niimoodi aastal, kui see on meie järgmine aasta, tuleb selline, selline, selline, aga, aga tagantjärele on päris lahe seda komplekti vaadata. Ja ma ise panin ka tähele, et EKKM-i kõik seal aasta näitajad olid väga tugevad ja terviklikud ja väga tasemel. Et eks ma pärast jõuame selle poliitilise aspekti juurde ka misjon, EKKM-iga toimub, aga hoiab ennast tagasi praegu. Mina tooksin välja kordamata Clarki näituse koos Anu Vahtraga, siis mis oli KUMUs sel aastal, ütleme ta meeldis mulle. Ma olin küll seda kordumatut Clarki nime kuulnud eri kohtadest, aga tegelikult ma ikka veel ei teadnud, kellega tegemist oli, nii et alati on nagu hea, kui või mõnus, kui tegelikult sulle tuuakse koju kätte, et maailmaklassi nimi ja pannakse nagu ka võib-olla dialoogi mingi kohaliku nähtusega, et ma arvan, et Anu Vahtrale oli see justkui mingi nooruspõlve unistuse täitumine, et saab nagu suure iidoli ka koos oma töid näidata. Ja minu jaoks ka kuidagi Back to Basics või nagu niisugune tunne, et loed sealt mingisuguseid asju, kuidas kirjeldatakse mata Clarki tausta, toidu tegemine ja linnaruumi niuksed geriljaaktsioonid, mitte ainult nagu suured. Ja siis mingi hetk on ju kinni makstud mingisugused arhitektoonilised sekkumised, mis tekitavad küsimusi identifikatsiooni osas ja nii edasi, et siis tunned ennast nagu sellesse spiraali, sealt mingisugused asjad nagu korduvad või mingisugused asjad justkui nagu asjad, millega Meie nagu tegelema ja jändame, on nagu lihtsalt seesama vana nagu uues kastmes. Ja jäädes kumu juurde, siis ma tegelikult praegu on kumu müümast päris häid näitasid täis. Et mulle endale väga hea üllatus oli Liisa Rihanna näitus vallutaja pilkureeritud Linda Kaljundi, Eha Komissarovi, Kadi Polli poolt ja miks sa mulle meeldis lisaks sellele, et see teos ise on väga tugev, on see, et kuidas oli dialoogi pandud balti ajalooga ja kogu selle nii-öelda eestlaste ja üldse laiemalt balti rahvaste aia koloniseerimisega, et kuidagi minu meelest see on nagu sihuke hea kuraatori märk võib-olla, et sa mitte ainult ei impordi mingit lahedat asja, vaid sa suudad selle kuidagi panna nagu õigesse konteksti ja kuidagi tekitada mingisuguse lisaväärtusele, et ma väga nautisin seda. Mina tooksin välja kumust ka Maire Männiku näituse, mis minu jaoks avas ka ühe kunstniku, keda ma ei teadnud väga hästi ja samas kuidas tema skulptuurid ja ruum nagu hakkasid koos mängima, et see oli minu meelest väga hästi kureeritud. Ja siis meil on ju tegelikult ka sellised ilusad numbrid nagu 100 ja 100 meeleni Pallas 100 Hanna-Liis Kont ja Joanna Hoffmann kureerisid. Ma arvan, mis on suhteliselt konti ja kaelamurdev töö. Randy ülevaatamise Tartu kunstimuuseumis, aga mis minule sellelt näituselt eriti kuidagi meelde jäi, oli just see osa vallaslased Eesti kodudes, et need lood, mida nad olid kokku kogunud, olid minu meelest väga ägedad ja avasid jällegi selle kooli. See mõju selles oma sootsiumis ja teine 100 oli ju Eesti Kunstimuuseum 100, mille näitustest programmist tooksin välja Eha Komissarovi avatud kollektsioonid, mis on ju tegelikult pigem selline nagu dialoogide sketside sihuke kombinatsioon, aga ka väga loogiline samm mõnes mõttes, et kuidas sa seda 100 ikka tähistada, et vaatad siis kogudesse ja testi, kutsud kedagi kedagi tõlgendama, aga alati see just need leiud, mida ma saan aru teha, päris palju andis ka nii-öelda vihjeid, kuhu suunas selles tohutus kollektsioonis, eks ole liikuda, et seal oli ka kindlasti tema enda sellist aastatepikkuse, ma ei tea mitmekümne aasta pikkuse tööga silma jäänud siukseid kummalisi nihkeid, mida nüüd, kui ta lähteülesandena, et ja samas need tulemused nii-öelda siis sellest suhestumisest minu meelest olid väga põnevad. Ja minu meelest ka näits oli elamus, aga mulle tundus ta natukene ebaühtlane, mulle tundus, et särasid nagu need minu arust kõik teosed seal nii-öelda noorte paariliste poolt ei olnud nagu uued. Et mulle pakkusid rohkem huvi asjad, mis olid tõesti nagu noh, kohapeal tehtud või noh, täpselt selle konteksti jaoks, et mitte mitte niuke temaatiline esteetiline, olemasolevate asjade nagu kokkuviskamine on, hea näide on näiteks Jaanus Samma teos, kuidas tal siis õnnestus uuesti taasavastada töö, mille tema vanemad kunagi müüsid muuseumile ja siis nüüd on, nüüd on Jaanus Samma pärandis või siis nii-öelda portfoolio see teos, mis koosneb siis hõbedasest raamist ja kunstimuuseumi kogusse kuuluvast maalist. Ja mulle väga meeldis sealt see Foxy heis, kelle siis nii-öelda esindaja on Liinasiip, et väga niuke kuidagi ajastutruu 10 15 aastat, et vähemalt 15 aastat vana video niuke Lofiit, öine taksosõit Tallinnas. Indrek sinul veel nüüd mõnda aega siin vaikima sunnitult, mis on öelda veel lisaks. Ahah, ma juhiksin tähelepanu, et me oleme enam-vähem pool saadet teatanud, esimesel boksile meil viis punkti tulla. Ma võiks nende kuunäitustega selles mõttes jätkata, et kui rääkida trükistest siis ma tahaks nagu kohe nuriseda, et mul on jube kurb, et näiteks vallutaja pilgu näitusele ei olnudki raamatut ja ei olnud raamatut ka Liisa Kaljula kureeritud sots moenäitusel ma ei mäleta täpselt, mis täpne pealkiri oli, olen jätnud omale siia üles kirjutamata, palun vabandust. Aga ei, ei, Liisa Kaljula, sotsmoega seal vallutaja ei olnud nagu sihukest, ma oleks väga tahtnud Nonii, et huvitav teema ja nüüd ja nüüd oleks vaja kuidagi ära kirjutada või nagu esitada seda enam, et et näiteks selle vallutaja pilguga seoses ma kuidagi ka Kadi Polli oli just vahetult enne seda oma dissertatsiooni kaitsnud ja mulle tundus, et teema on ju väga õhus, et et oh, et nüüd ma lähen ja võtan ja loen midagi. Ja teiseks, miks ma eriti vallutaja pilgu puhul sellest puudust tundsin, aga see et nii mõnedki asjad selle näituse puhul tekitasid mul kohe nagu sihukseid, kõhklusi ja küsimusi. Aga samas kui võrdsele kureeris Eha Komissarov, siis ma tean, et tal tihtipeale on, on mingisugused teema nagu arendamiseks homoagenda ja see ei pruugi olla üldse nii ilmne, võib ilmneda, noh ma üritan, kui ta tegigi Esmaldisniedintsi näitust, tõi ei see ainus, nagu lätlane, kelle personaal on, on toimunud KuMussiis ma tagantjärgi Estonian artist ühte artiklit lugedes sain aru, miks ta nii huvitas teda huvitavas kontekstis Raul Meel ja mõlemad kui sellised, et mehed, kes on iseenda mütoloogia kirjutanud ja ei tulnud näituselt üldse nagu inimesena välja, et mind ka väga huvitab, et mul on jah, aga isegi korra põgusalt saanud rääkida, aga, aga ei olnud väga palju aega. Et mida ta selle vallutaja pilguga, mis ta siis nagu öelda tahtis, et ma, ma pean selle vea parandama ja taga sel teemal veel rääkima. Ma saan samas aru ka, miks neid nii-öelda katalooge või publikatsioone ei ole, sest nende väljaandmine võrdlemisi kallis. Kui näituse eelarve ette võtad, siis noh, see on üks nagu rängemaid kohti ja tavaliselt on kuidagi nagu ülejäänud eelarvest eraldi, et vaatame, kas saab fonde või ei saa raha. Aga ma ei tea, ma selles kontekstis kohe kutsuks üles, et äkki peaks kuidagi vabamalt võtma seda publitseerimist, et ei pea tegema siukseid suuri, kalleid raamatuid ju tingimata, et ma saan aru, et mingil juhul nagu näiteks Pallase näitus on isegi mõistlik, sest inimesed väga tahavad nad ilusad pildid ja, ja siis see on ka muuseumi oma tulu seisukohalt ka ju oluline, et, et tuleb teha ilusaid raamatuid, et neid siis saaks raamatupoes müüa. Aga samas, kui, kui selle jaoks ei ole vahendit, kas ei võiks hakata näitustele rohkem suisa nagu propageerima, seda teeks siuksed nagu poolenisti digitaalsed väljaanded, umbes nii nagu dissertatsiooni ilmuvad, et sul on selline väike pisikene tiraaž, mis läheb raamatukogudesse ja siis tekst on, on internetis kättesaadav ja näituse vaatajad on ju ka tagantjärgi tavaliselt pressi jaoks juba ainuüksi muuseumi kodulehtedel olemas ja nii edasi, noh et ei pea olema siuksed, suured, kardetud paberi peal, kallid trükid, võiks ju teha siuksed odavad tekstikogumike. Sest näitus minu jaoks annab alati väga hea põhjuse nagu kontseptualiseerida mingit teemat ja teha seda selliselt nagu akadeemilise vormi väliselt, et seal ei ole nagu seda sundlust mille raames on ühtlasi ka muidugi väga propageeris jälle Vikipeedia andust, et mul oli omal hea kogemus, kui ma tegin Mirjam Hinni näitustest Tartu kunstimuuseumis, Vikipeedia istus mul konkreetselt turja peal ka, nii et ahah, et aga nüüd paluks siis nagu Mirjami kohta Vikipeedia artikkel ka teha, et noh olgu olla. Aga et siiski nagu tuua ka midagi esile, et mida lugeda või mis tegi rõõmu siis kunstiteaduslike uurimuste siin 2019. aastal ainsaks jäänud numbris on Johannes Saare artikkel sellisena tõeliselt akadeemilisi pealkirjaga idamaine mustlane Euroopa lavadel. Konrad Mägi, elulooromaan postkolonialismi liistudel. See on siis selline kriitiline vaade Eero Epnerile kirjutatud Konrad Mäe elulooromaanile. Ja miks ma kogu aeg räägin, kuidas, miks mulle see nii-öelda metakriitika või siis nagu juba olemasolevatele tekstidele kommentaari kirjutamine, miks see mulle oluline tundub, on, on sellepärast, et nagu mingi tekst lihtsalt ära unustatakse, siis ei ole midagi, siis ta lihtsalt kaduski kaduvikku ja nii on aga näiteks Konrad Mägi, kes on ise nagu väga suur autor see hirm, et temast kirjutatud tekstid võivad Nad muutuvad suisa nagu ohtlikuks. Et nad hakkavad kuidagi nagu veidralt käituma, vean mingit kummalist kaanoni kehtestama ja sellele, sellele on minu arvates vaja väga nagu sellist mingisugust kriitilist pilku või noh, et näiteks Valdur Mikita on hea näide, kes on, noh, ma ütleks, seda tekstis on suisa ohtlikud, et sest nagu inimesed nagu küttestatud neist mingit on ka saanud. Õnneks kirjandusväljal on väga hea selline kord, kõik muudkui aga kirjutavad, on ju siis selle vastukaja on piisavalt palju. Et on olemas ka selline kriitiline kihistus. Ühesõnaga mina tähekese Tänaks, Johannes Saart väga sellise, noh, ilusti akadeemilise sellise nokkimise eest. Eero Epnerile sele, Konrad Mäe elu romaani kallal. Ma saan aru, et me liikusime nüüd trükiste publikatsioonid ja kriitika parimate palade rubriigi manu ma siis jätkaksin siit, et trükised, mida ilmub tohutult, nii neid selliseid esindustrükiseid klantspaberil kui ka kõikvõimalike saatevihikut käsi. Tunnistan pattu, et nende läbitöötamise maht minu puhul on jäänud tagasihoidlikuks, aga ma tooksin välja sellise väga väikese initsiatiivi, mis on mind rõõmustanud, sellel aastal on selline kokkuvolditud plakati formaadis asi, mille nimi on tiir Frenud ja mida annavad välja. Ma ei saagi aru kui sagedasti ja ma ei saa aru, miks aga Sandra Nuutja ott kaga vere EKA graafilise disainiosakonnaga koos vahel jõuab ekas minu lauale. Ma olen väga rõõmus selle üle, sest et seal kirjutavad erinevad inimesed justkui sellest, mis neil hetkel südamel on, et nad kirjutavadki kirja oma sõbrale Inglise keeles, seal on nii eesti tuttavaid kolleege kui ka siis ilmselt nende kolleege mujalt. Aga kuidagi selline hea, lihtne kiire. Ilus variant korraks nagu võtta aeg maha ja lugeda läbi füüsilisel kujul justkui selline sisukam meil. Sest et mina isiklikult ütlen, et ma loodan, et meie kunstikirjutus ei koli internetti, sest mina vaatan nagunii arvutit päeva ja vahepeal paberile ümber vahetudes. Selle võimaluse eest oleksin tänulik. Aga põhimõtteliselt ma saan aru, mida sa mõtled Indrek ja kriitikast, mina tooksin välja Kaja Pae artikli ajakirjas maja kordumata Clarki aru Vahtre näitusest, mis oli minu meelest väga lahe käsitlus sellest, et ta ühelt poolt rääkis ilusti ja põhjalikult ära sellest näitusest kunstnike olulisusest, mõjust, et kõik see, aga siis ta pakkus välja ka, et et miks mitte selliseid kordumata Klakilikke ruumi lõikeid teostada meie kõigi meile kõigile tuttavates mahajäetud paneelmajades üle Eesti, mis oli minu jaoks selline vao mõte, et tõepoolest, et miks me nagu ei mõtle sellele ruumiressursile, mis meil siin tegelikult on, mis teeb meid nõutuks, kurvaks ja, ja ajab segadusse tihtipeale, et kuidas neile võiks tegelikult läheneda ja nii edasi. Ja võib-olla kriitika puhul ma tooksin välja lihtsalt mõttena, et just vaatasin, müürileht tegi ka oma aasta kokkuvõte ja kiitsid seal vilja, Kiisleri kirjanduse arvustusi ja ma ootaks ka midagi sellist, sellist jõulist, poeetilist vaadet, et jällegi võib-olla mitte püüdes üle fetišeerida seda kõrvaltpilku, aga kedagi sellist kunsti juurde, et Juhan raud on juba eelmine aasta kiitsime, võime edasi kiita kindlasti. Aga jah, et vahel annavad need sellised valdkondade ristumised või teise teise kogemuse pealt või teisega retoorikaga lähenemised kusagilt nii lahedaid tulemusi. Mis teil on veel selles rubriigis? Mul on trükiste juures kirja pandud korina apostli meikinga narval spasibo, korina on siis kunstihoone uusim kuraator, kes on juhtinud siukest grupeeringut nagu ott Leaks, keda ma juba jälgin päris pikka aega ja minu meelest nende tegevus just nagu nüüd viimaste aastate jooksul kuidagi on eriti relevantne, kuna nii-öelda kaevatakse välja neid kunstimaailma nagu paradoks neid halbu külgi ja siukseid, poliitilisi suhteid, mis seal kõik on, et minu meelest ta teeb väga olulist tööd. Ja see, miks me ikkagi World Kosovo on oluline lisaks sellele, et see on hea publikatsioone, mida ma ei ole veel läbi töötanud täielikult. Aga sellele Anseerimisele tegelikult eelnes minu meelest väga tugevalt külastajatega vestluspaneel või vestlussari, mis oli Eesti kunstiakadeemias. Aga see oli, noh, kõik võisid seal osaleda. Aga tõesti seal oli see inimeste valik oli nagu, väga tugev ja väga lai, alates kohalikust Scenest meil siin Maariniga Airi Trisberg, Anders Härm kuni Kristi okka ja Tanja Ostoitši, nii et tõesti väga-väga huvitav see paneelide sari oli ka. Ja minu meelest see oli nagu väga kuidagi hea niisugune sissejuhatus sellele raamatule ka, et kui sa lihtsalt viskad mingisuguse raamatupublikatsiooni lavale, ütlevad tere, siinse on, lugege kõik, see nii oluline. Et siis võib-olla jääb märkamatuks, kuidagi tihtipeale kipub jääma aga just see, et sa kuidagi nagu kutsubki need inimesed kokku, sa arendad mingisuguseid vestluseid, sa tekitad sinna ümber mingisuguse, teatud mulliami kihistuse, et minu meelest see kuidagi oli väga hästi tehtud. Näitus, mille puhul arvustused osutusid paremateks kui näitus ise. Ma tooksin Tommy Cash ja Rick Couensy näitus kumus kus ootused olid kõrgel ja minu meelest Tommy, kas ta võiks alustada anda nagu väga erinevatele antropoloogilisele uurimustele, kirjutistele, Ida-Euroopa identiteedist, põlvkondade vahest virtuaalsest läänest ja nii edasi ja nii edasi. Aga mul on tunne, et minu meelest nagu näitusel sellega tegelikult nagu ei problematiseeritud, et kes ta on kui nähtus, mille eest ta seisab, aga näiteks saapa või müürilehe artikkel siis Stefan Peetri sirbis kirjutasid. Kui ma lugesin nüüd üle neid tekste, siis see kummaline tunne, kus nagu sa läbi teksti lähed nagu täiesti mingile uuele näitusele räägitakse mingisugustel teemadel, millest te seal nagu osa ei saanud. Väga kummastav tunne. Sarnane Ma nüüd nii otse ei tahaks nüüd ühele pulgale panna. Et aga mulle meeldis Anneli porri kriitika, siis Hanna Laura Kaljo kureeritud lasema tähelepanul laiali valguda näitusele kais. Kindlasti ei paneks seda kumu näitusega samale pulgale, aga mulle meeldis lihtsalt Anneli tekstis see kus sa said väga selgelt aru, et kirjutajal on probleem näitusega, aga ta oli läbinisti empaatiline ja argumenteeritud. Ja tegelikult see tekst oli pigem nagu selline kaasa mõtleb ja heatahtlik püüd mõista, et mida ma siis nüüd kogenud olen ja kuidas see peaks sobituma nii kirjutaja enda kui ka kui ka siis nagu laiemalt kohalikku näituste tegemise kultuuri. Ma korra hüppan siia vahele, et tegelikult kui me rääkisime näitustest, siis meil jäi mainimata Tallinna fotokuu, kes on kasvanud suureks biennaaliks, millel oli kolm põhinäitust ja satelliidid, lugematuid satelliidid, üritused, fotokunstimess ja nii edasi ja nii edasi, et et selles mõttes ma arvan, foto kujuneb ka kindlasti, kui ta toimub sellel oma, eriti sellel ekspansiivsel kujul üle aasta annab ka tooni siinsele kunstielule päris kõvasti. Ja. Kui me juba fotoko juurde tagasi tuleme, siis ja rääkisime natuke sellest sovjeti pärandist ka siin ja seal siis jäi mainimata üks väga lahe sündmus, mis oli galerii Mihhaili grupinäitus mille kuraatoriks ja ühtlasi ka galerii vedajaks on Madli ehasalu ja galerii. Mihhail on siis selline sündmus, mis kuidagi hüppab kuskil välja mingi hetk, et tal ei ole nagu kindlat galeriide seekord see oli siis Põhja-Tallinnas ühes väikses paneelmaja korteris. Et minu meelest sellised initsiatiivid on väga toredad kogu nendele institutsiooni näitustele, mida me siin päris palju juba analüüsinud oleme. Aga siit ongi väga hea minna, ma arvan selle saatetunni viimase ploki juurde, milleks on sündmused, üritused, festivalid, eksperimendid, ühesõnaga kõik selline fermeersem kraam. Mina vist tooksin siit välja, me võime selle üle rääkida ja kindlasti ka nii-öelda trendide või teemade alla ka tooksin välja kõigepealt sulgemised, mida oli sellel aastal kurvalt palju. Kraami projektiruum detsembri keskel. Moks varem nüüd sügisel EKKM-i ma siia ritta ei paneks veel, ma keeldun sellele Heino meeleoluga leppimast. Võitlus, käib, läbirääkimised käivad laua taga, kogunetakse ja nii edasi, aga näiteks ka rada seitse, mis oli ka üks selline ju omaalgatusliku muusikakultuuri lipulaev, et natuke nukk, aga samas on meil ka avamisi, meil on Kai kunstikeskus Fotografiska Temnikova Kasela kolis uutesse ruumidesse Noblessneris, uus algus ja uus tase. Et selles mõttes aga jah, ikkagi natukene murelikuks, et need pisikesed hakkavad täitsa ära vajuma. Jah, selles kontekstis. Mul on hea meel, et vent Speys toimib nii hästi alternatiivse pinnana tudengitele, et et kui tundub, et EKA galerii on niuke ametlik esinduspind ja et kes seal täpselt näidata saab, et seal palju nagu tihedam konkurents, siis mul on hea meel, et see endine EKA galerii kunstihoone keldris on saanud nagu vist küll mitte päris esimest aastat juba teist aastat, aga jätkuvalt toimib see kuraatori, õpilaste ja kunstiõpilaste koostöö. Sellise vabama programmi tegemisel. Ja ma ise loodaks ka, et ikka nendele suletud pindadele tuleb, tekib nii-öelda asemele mingeid uusi initsiatiive selles mõttes? Muidugi see on üpriski dramaatiline ja tõesti, ma ei räägi siin EKKM-is, sest et ta ei ole suletud ja ma arvan, et seda ei juhtu ka niimoodi. Aga jah, et kui suletakse mingid siuksed, genesisesed väiksed kohad, mis on mingitele inimestele väga oluline, siis ma tõesti väga loodan, et neid ka tekib juurde, et see lihtsalt ei ole niisugune, et see kõik kaob ära. Üks avamine, mille ma tahtsin välja tuua, oli rükki galerii Viljandis, mis on minu meelest väga tore arendus, tuleb ka erasektorist või pigem nagu erasektori taustaga inimeselt ja kuulub siis selle nii-öelda arendavas tervesse väiksesse majade kompleksi, et minu meelest väga sümpaatne seal vaatasin, sai osta ka kunsti suhteliselt odavalt, näiteks Mare Vindi väga graafika oli 300 euri ülihea hind, minu meelest. Ja pusa näitus, mida mina seal juhtusin nägema sobiska nendesse ruumidesse väga hästi, nii et selles mõttes on lahe, et neid väikseid, selliseid kaasaegsete põhimõtetega toimivaid täppe tuleb nagu kaardile juurde. Kiidan veel Eka noori kuraatoreid ja kunsti magistreid karbaas festivali eest, et kevadel, mis oli massitarbimise kriitiline prügi söömise suur pidustus Kristiine keskuse tagalas autopesulas. Minul õnnestus paari magistrandi sellel kevadel ka ise käia prügisse sukeldumas ja, ja siis. Ma selle projekti juures kaasa ei löönud, aga väga põnev oli igatahes seal käia, et see korraldasid seal workshop sai videomänge mängida, see oli ühine koristamine näiteks seal lähedal Kristiine keskuse parkla kõrval on tegelikult mingisugune täiesti võssa kasvanud krunt, et kas sa näed, et on see üks kivi, kus käiakse joomas, aga tegelikult, kui sa nagu lähedalt ringi vaatad, siis seal on vana vundament ja mõned üksikud vanad viljapuud ja tegemist on mingid noh, kaardi peal justkui mingi ametliku roheala käes, seda seal koristati kõik koos ja niuksed asjad, ma arvan, nende võlu ongi natukene see, et, et kes kuulise, kes ei kuulnud ja kes õhinaga käis, et seda nüüd ei taha, seda kleebitakse nagu igasuguste suurte ürituste külge, aga niimoodi kuskil ostukeskuse taga väikses ringis põnevaid uusi asju teha, see väga, väga lahe. Kas nad olid needsamad, kes olid ka EKKM inimesele näitusele kaasatud? Mõned inimesed samad jah, et see on seesama DNA, mis nüüd on ka aasta lõpus siin jahekümneid, seal tegid süüa. Ma võib-olla tooks silmustest veel siia lisaks ühe viimase aja sündmused, mis leidis aset kunstihoones, Evelin Raudsepa kureeritud ruumitut kehvadest performance'i programm, kus siis kolmel õhtul astusid üles igal õhtul kahe kunstniku kombinatsioon. Et see oli siuke üllatav, värske ja relevantne, et alates nendest kombinatsioonidest kuni selleni, millega kunstnikud lagedale tulid, et see oli tõeline lust ja, ja tõesti, oli tore vaadata. Mul on hea meel, et sa selle välja tõid, seal mul siin sulgudesse märgitud, et kuna ma kunstihoones töötan, siis kui keegi teine ei mainis, siis ma Evelini projektid on väljast tõesti kõrvalt nagu näha just seda, et ta oli nagu selle jaoks loodud performance, et ta ei olnud nagu mingisuguse olemasoleva asja nagu kordusetendus või kuidagi võõras asi, et et see oli hästi mõnus pluss kuidagi just neidki Vene nagu jälgida niimoodi, et näiteks noh, kes käis siis Mark raidpere küll tegi suure ümberkehastuse, aga siis, kui pärast sind mõtlema selle peale, siis ta tegelikult ikkagi uuris siis oma kaaslast, oli ikkagi dokumentalist, kes valdas seda kaamerat, et kuidas nagu kõigis nendes kolmes õhtusse võid nagu seal on see uusim biootiline ühisosa ja siis samas nagu kuidagi kuidas sa nagu kõik muutub ja kõik jääb samaks nagu niuke tunne kuidagi. Ma arvan, et seda ohtu ei olnud, et et see mainimata jääks, et seal on ka minul välja toodud, et tõesti selline jah, mingi värske puhang sellest Evelyn Raudsepakunstihallist, et mis siis toimub selle black box'i ja vaik jobi vahepeal. Et tahaks nagu ainult hüüda, et veel veel toimuks, aga küsin korra, Indrek, sealpool, kuidas on sinu ürituste, sündmuste ja eksperimendi kaardiga? Teiseks, hunt ma juba siin ilusti, mõte läks vahepeal lendu. Ma tean, et tuleb mõni artikkel kahesid paralleelselt salvestusega. Aga kui Tartut vaadata, siis siis tundub, et midagi vapustavat ei ole sündinud, aga samas on ka miskitpidi ka hea või et mul siin Tartus just esitasime oma oma. Ta kultuuri kandjaid on selline linnapreemia, kus on seitse kategooriat vähemalt. Ja otsisin ka kiiresti kategooriad, et oi, et näed, et kogu galerii peaks ju millegi eest nomineerima lihtsalt selleks, et avastada, et oi, et eelmine aasta just sai preemia. Et minu arvates kogu galerii on lihtsalt nagu, nagu jätkuna või et kui eelmine aasta sai nagu uustulijana pika pai, siis, siis see aasta tuleks teda kiita ja ülistada selle eest, et ta on ikkagi väga hea projekti kokku pannud. Riina Roosi välja töötatud kava on olnud ikkagi väga-väga muljetavaldav, et tal on väga head näitused ja siin Vitara soovitava mainiti ja Eva Mustoneni juba mainiti. Ühesõnaga annaks elu, et, et liina Rausid jätkub ka jõudu ikkagi seda kogu galeriid käimas hoida edaspidigi. Aga siis ma mõtlesin, et kuivõrd Tartus midagi väga toimub, siis ma vaatan siin esimese poole aastast oli ka suuresti Riias siis ma mõtlesin, et ma lihtsalt nii elulise loona räägin korra mis Riia välja peal toimub, et Kim, kaasaegse kunstikeskus neil otsis omale uut kuraatorit. Sest saane Onscule, kes ma ütlesin jumal kümneid umbes niikaua, kui kinni on, on, on kinni programmi juhatanud, ta läks New Yorki residentuuri mõnedaks aastateks ja sealt saati on olnud kuidagi selline kinni saba lahti, sellega Kimmy kuraatoritega. Aga nüüd vahelduseks võeti omale või saadi nõusse via välja niisugune huvitav tegelane Kaspars krossels. Minu jaoks on ta üks selline niukseid neoTaiste sisuliselt või selline. Ja brošüüre on ka oma väike galerii neli, kaks seitse ja ühesõnaga natuke mure, et aga mis siis nüüd, et et nii see institutsionaliseerimine siis käibki, et näed, et võtate selle siukse sõltumatu tegelase pakuta talle palka ja siis ta tulebki teile tööle ja et näed, Ühest nagu lahedast tüübist, ilma et noh, et ma ütlen, et mul nagu kahju oleks, olen ise samamoodi kogu aeg kuskil institutsioonist tööl olnud, aga, aga noh, ma ei ole ka siis kunagi olnud selline alternatiivne huvitav tegelane. Igav bürokraat või tehnik või seda enam mind kuidagi isegi mitte tingimata ei rõõmustanud, vaid, vaid ütleme, aasta lõpp tõi, tõi uudisena, et Krošers tuleb kinnist ära ja, ja just eile käivitus selline. Mis on siis päästeprogramm galerii neli, kaks, seitse toetuseks ja nad on ka juba üks aasta varem teinud omale sellise avaliku raha kogumise ja sellega täiesti suutnud oma oma programmi nagu käimas hoida, ilmselt ka koos teiste toetustega, aga aga ikkagi, et noh, meil siin Lõuna-Eesti poole peal poronia galerii on päris mitu initsiatiivi ei suutnud nagu sellise avaliku vahendi kogumisega käima tõmmata või noh, ühesõnaga algatada vähemalt ja läbi viiegi. Ühesõnaga, mul oli kuidagi hea meel, et näed, et Koržets on ikkagi nii Raivo mees, et ikka Kimi direktoriks ei, ei kõlba, ikka tuleb oma pinna peale tagasi minna, et, et ütleme, hea meel oli näha, et kellelgi on, on. Ma ei taha nüüd öelda selgroogu ei ole nagu selle asja mõte, aga aga et keegi ikkagi mõtleb nii sõltumatult, et ei saa siin institutsiooni paigale jääda, kus, kus mina olen kogu elu istunud. Aga mulle tundub, et selle lõbusa lookesega Riia linnast me tõmbame ka esimese saatetunni kokku. Ja meeldetuletuseks kuulajale, et tegemist on siis sõpruskohtumisega kahe siinse kunstiraadios vahel ehk et kunstiministeerium, klassikaraadios ja vitamiin K-ida raadios võtavad kokku kunstiaastat 2019 ja saade on kaheosaline, millest üks läheb eetrisse siis klassikaraadios, mida te kuulate ja teine osa läheb siis eetrisse IDA raadios. Ja esimeses pooles jõudsime ära rääkida näitused, sündmused natuke puudutada ka kriitika ja trükiste teemat ja teise saatetundi jäävad siis sellised põnevad märksõnad nagu kõikvõimalikud trendid ja teemad, mis meil esilsin, on olnud, ja samuti ka soovid kunsti aastaks 20 20, et vaatame natuke ka ette, et mida oodata näituste kalendrist, ürituste kalendrist mis võiks tekkida siia kunsti valdkonda veel jõulisemalt, mis on meil väga hästi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et kindlasti lülitage ennast ka teise saatetunnilainele, kui sõida raadiosse, tekib aga praegu siinkohal tõmbaks otsa kokku, mina olin maarjamürk ja meil oli Indrek Grigor. Aitäh ja vitaming. Aasta oli Lilian, hüüab ta ega Jasim Reiman jov. Kohtumiseni teises saatetunnis ja uuel aastal.