Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head Kunstiministeeriumi kuulajad, tere tulemast novembrikuises ministeeriumisse ja täna on laual järgmised teemad. Kõigepealt oleme palunud külla Jane Remmi, kellega vestleme tema näitusest Tallinna linnagaleriis nimega vaated maastikule. Siis räägib Indrek Grigor vahele Marko Laimre näitusest Tartu kunstimajas. Ning siis kohtume helisilla vahendusel Voronina galerii tegijatega ning arutame, millised on nende lähi- ja kaugema tuleviku plaanid. MINA, OLEN, maarjamürk, head kuulamist. Jaa. Tere, Jane. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Feremaarin Tre kured. Ja siin kutsumise põhjuseks heaks ettekäändeks on siis praegu kuni detsembri keskpaigani Tallinna linnagaleriis avatud näitus, vaatad maast kuule ja alustuseks küsiksingi, et sa oled maastiku või metsamaalimisega tegelenud nüüd juba mitmel omani isiku ühisnäitusel. Kuidas sa selle teemani jõudsid ikkagi? See võib kõlada natuke trafaretselt, aga see oli niimoodi, et pärast esimese lapse sündi hakkasin kuidagi taas rohkem väärtustama neid asju, mis tegelikult olid olulised. Ja siis käies metsas nägin seda kuidagi värske pilguga ja täiesti nagu vaimustusin sellest. Ja ütleme, vestlused minu bioloogidest pereliikmetega aitasid veel avardada seda maailma, et mida üldse on võimalik metsas näha, mis seal toimub, need seosed, teadmised, aga maastiku üldisemalt tuli selle viimase näitusega seda ette valmistades. Aga milline see sinu mets on või, või mis märksõna, et seda iseloomustavad või et kas sa teed enda jaoks vahet näiteks milline on sinu jaoks hea mets ja milline on siis huvitav mets, mida maalida. Kas sul on need isiklikud ja kunstniku kogemused kuidagi lahus? Ei ole, ma arvan, et minu jaoks on hea mets ja huvitav mets sarnased see on see mingi vana elurikas mets kus on erinevaid struktuure, erinevaid eluvorme. Võib-olla kusagil on sellised puude rägastikus ümber kukkunud puud, teises kohas on häilud, häilud häil on selline väike lagendik või väike valguslikuks, ütleme puute, kas tormi murtud ja seal on lage ala tekkinud. Ja see vana metsa võluv, olenemata metsatüübist. Et noh, palumetsas on muidugi mõnusam käia teises soisemas metsas on võibolla raskem käia samas hästi põnev. Seal on teistsugused liigid. Kas ma võin ka vahele küsida, et et sa mainisid oma bioloogidest perekaaslaseid, aga et kui hästi sina ise metsa tunnede, kas sa määrad hästi liike ja millisel tasandil see suhe metsaga sul on olnud? Ma püüan nagu jooksvalt juurde õppida ja sellepärast ongi näiteks eriti huvitav metsas käia mõne bioloogiga, kes oskab öelda, mis liiki iga tegu on ja oskab ka jutustada seoseid, kuidas riigid omavahel suhtlevad ökosüsteemsete kooslustest rääkida. Aga muidugi ma ei tea, nii hästi kui bioloogid, professionaalid, just nimelt ja aga ma arvan, et see teadmine on ka oluline just see, et inimesed oskaksid nimetada neid teisi liike, et see ei ole mingi roheline mass või et ei ole puud, lihtsalt. See kuidagi aitab meil vast mõista ka paremini ütleme loodust, aga ka samas meid endid. Aga tulles. Konkreetsemalt näituse juurde, et mulle tundub, et sellel näitusel on justkui kaks osa, et need on ka ruumiliselt jaotatud, niimoodi, aga jah, et kui esimeses ruumis, kui külastaja linnagaleriisse sisse astub, et siis on kuidagi justkui teema selles, et kas loodus võtab üle või see on selline nagu tegelikult minu jaoks oli see inimese ja looduse vaheline jõukatsumine, et et vahepeal inimene proovib seda loodust tagasi tõrjuda, kontrollida, kuivandada soid ja rabasid ja nii edasi ja siis teiselt poolt siis kuidas loodus väga kiiresti, kui ta ikkagi see koht rahule jätta, kasvatab ennast jälle ilusti täis ja peidab need betoonpostide rästikud sinna jälle ära ja teises ruumis on justkui seesama nii-öelda vana loomulikult vananev mets, mida sa oled portrateerinud selliseks galerii kändude ja tüügastena kuidas need kaks teemat, et just näituse jaoks välja valitud said ja kuidas nad võib-olla erinevad su eelmistest käsitlust, sest mul on tunne, et varem näiteks Tartu Kunstimaja ühisnäitusel oli seal rohkem sellist võsa või padrikut või sellist lähivaadet, et nüüd on justkui selline maastikuvaade portreelised kujutluses. Täiesti õige, eks need kaks poolt süttisid niimoodi näituse tegemise protsessi käigus välja, ma räägin võib-olla natukene sellest protsessist, et siis see oli üsna pikk ja ka minu mõtted arenesid selle käigus. Et kõigepealt see näitus sai alguse minu peas mööda Eestimaad sõites matkates käies vaadates erinevaid kohti, sõitsid mööda Lõuna-Eesti käänulisi teid, mõtlesin, et miks nad nii käänulised. Samas sõitsin sirgetel maanteedel kohe tuli vastanduse metsas erinevates metsades on näha erinevatest aegadest pärinevaid varemeid, Eestis on neid tõesti palju. Ja samas teiselt poolt on väga palju selliseid uusarendusi, mis tehakse Tallinna lähedal, eriti Tartu lähedal ka kasvõi vanale porgandipõllule või metsa asemel. Siis näevad kergliiklusteede rajamine oli misse kuidagi veel, eriti nagu silma hakkas, et lugesin paralleelselt mingeid maastikusemiootika ja kultuurigeograafiat puudutavaid tekste. Ja see tundus tohutult huvitav. Just see, et kuidas maastik on keel, mis kõneleb meile minevikusündmustest, kannab sellega kultuurimälu kajastab tänase ühiskonna tendentse. Ja tegelikult annab ka viiteid tulevikule. Ainult et oskaks ainult lugeda. Ja sealjuures huvitas mind ka see, et kuivõrd maastiku muutumine mõjutab meie harjumisi näiteks needsamad kergliiklusteed, et ühelt poolt muudab maantee ääres liikumise turvalisemaks ja toetab sellist liikumist sportimisharjumust, aga samas on näha ikkagi, et paljud inimesed sõidavad kergliiklusteele sportima autoga selle asemel, et oma seal elukohas siis liigutada või nagu vanasti veel füüsiline koormus saadi tööd tehes. Ja tundub, et see maastikulugemise oskus on kadumas läbi linnas elamise. Et linnamaastik muutub meile kodusemaks. Sealsed kihid on nagu nähtavamad või loetavamad, aga väljastpoolt linnale maastik, kui naudime puhkeajal ja teiseks Rekreatsioonilisteks tegevusteks. Ja mida rohkem me loodusmaastikust kaugeneme, seda vähem me saame selle loogikast aru, et miks näiteks mõnes kohas on põld, mis seal varem oli ja nii edasi ja selle läbi kaob ka sinna ruumi tähenduslikkus meie jaoks see muutubki lihtsalt nagu taustaks või vaataks et maastik on tähenduslik nende jaoks, kes seal elavad. Sel suvel ma tegin ühe näituse veel Tartusse koos oma venna, Jaanus Remmiga, näitleja tee. Mõnes mõttes see on ka selle näituse valmimise protsessi osa see visualiseerida just seda osa, kuidas teedelt vaadatuna mõjub maastik vaatemänguna ja kuidas teedel sõitja arusaam maastikust on üsna lihtsalt mõjutatud, võtab läbi selle, mis seal teede kõrval on olgu see siis maantee või, või ka matkarada näiteks, kus ju ka nagu osutatakse mingite asjade läbi need loodustutvustavate siltide, laudteede, matkaradade vaatetornide ja siis sealt edasi jõudsime tagasi metsa juurde ja alguses läbi metsikuse kontseptsiooni Vildernessi. Ja sellise metsiku looduse või Eesti keeles võib öelda põlislooduse esitlemise. Lugesin mingeid tekste, seal köitis metsiku kontseptsioon ja selle kultuuriline laetus läbi ajaloo, et kuidas kristlik kultuur on seda metsikut püüdnud alistada see vastandus. Või siis vastupidi, kuidas romantismi ajal metsikutest paikadest ülemust otsiti ja ka paeluv tundus see nagu müüt metsiku loodusega seonduvast puutumatusest, et noh, see kuidagi nagu sina püüa sinna puhtuse poole tagasi või. Aga see jällegi tuleb esile just läbi loodusest võõrandumise, et me enam otseselt ei sõltu loodusest selles mõttes, et igapäevaselt ei saa sealt eluks vajalikku või ei, vähemalt me ei taju seda niimoodi nii otseselt ja läbi selle, siis hakatakse seda metsikut pidama Õisakse puhtaks. Ja võib-olla sellega tegelemine on ka mõnes mõttes nagu indulgents, vesine see on mingi paradoks selles, et võõrandume siis me hakkame seda nagu rohkem nautima, et me saame seda ainult seda positiivset poolt ilusat loodust nautida. Aga siis noh, siis me oleme jällegi nagu külalised, loodusmaastikus. Samas ma arvan ka seda, et ikkagi see, see, mis ma enne rääkisin sellest metsikut põlist, loodust analüüsiv või eriti kritiseeriv metatasand ei tohiks tegelikult mõjutada negatiivselt loodushoidu. Sest et noh, praeguses elurikkuse ja elupaikade kriisis on lihtsalt väga vaja selliseid vanu kooslusi seda põlisloodust, kus elavad need liigid, kes mujal hakkama ei saa kellel ei sobi inimese lähedus. Ja ma loodan, et see näitus on nagu mitmel tasandil loetav kännud võivad olla turismiatraktsioon või see võib olla visualiseerida, mitmekesiseid, elupaiku, näiteks need otsesed nagu viited said seal, mis vahepeal küll mõlkusid, meeles, et sinna panna, aga need said ära jäetud, aga siis vaata tõlgendada vastavalt endale. Aga see elu paikade hoidmine ja elurikkuse hoidmine edasi tegelemine metsaga. Muidugi pean küsima ka selle küsimused. Metsateema on meil praegu väga aktuaalne laiemalt ühiskondlikus plaanis ja on võib-olla selline kodanikuühiskonna kodanikuliik, mis mulle tundub üks tugevamaid voogusid hetkel, et kuidas sina kunstnikuna, kas saab nagu paigutad ennast ka selle konkreetselt näiteks selle aktivismi foonile või sina toetad seda eesmärki, seda põhimõtet, et meie metsad peaksid võib-olla rohkem säilima, me peaksime ettevaatlikumad lähenema. Aga püüad siis leida mingi teise diskussiooni läbi oma? Kunstiliste vahel ma arvan, et sellesama eesmärgi elluviimiseks on mitmeid viise ja mulle loomuomaselt ei ole see aktivism vast väga omane. Ja samas ma arvan, et ka selline, kas uurimuslikum või ka läbi kunstirefleksioon, et see võib olla sama mõjus. Siin ma küsiksin ka maalikunsti kohta, et sa oled väga hea maali ja, ja samas mulle tundub, et need maalikunstialased debatid on käinud. Eks nad ole ka igavesed muidugi, et mis seal maalikunsti rolli ja positsiooni eluõigus ja nii edasi. Aga ma võib-olla küsiks nihiklikumas plaanis, et sinu kunstnikupositsioon, et miks sa oled jäänud Maali juurde, olles lõpetanud ka interdistsiplinaarset, kunstide magistratuuri, katsetanud eri meediumitega ja nii edasi, et kuidas nüüd ikkagi selline, et see on see kõige sobivam vahend sulle. Võib-olla see on ka selline ikkagi isiklik vastus, et hästi lihtne, meeldib see maaliprotsess inimene võiks ju tegeleda elus asjadega, mis talle meeldivad ja areneda selles samas ma kuidagi välistada mingeid teisi meediume võib-olla tulevikus. Ja noh, võib-olla tõesti, et kui ma kasutan insolatsiooni või mõnda teist meediumi oleks võib-olla loovam tulemas. Võib-olla protsess oleks keerulisem olnud minu jaoks. Aga tulemus oleks olnud ootamatum. Ja noh, see tasub nagu ta katsetamist arendamist. Ma arvan, katsetamisele igal juhul, jaa. Aga samas minu meelest see tulemus on ikkagi väga võib-olla just intrigeeriv just läbi selle, et, et kogu selles installatsiooni ja uue meediarikkuses kasutada mõnes mõttes ka sellistest suurtest ürgsetest teemadest nagu metsad ja elurikkus sellest rääkimiseks just nagu maalija pidanud sihukest nagu realistlikumad või äratuntavat maalikeelt, et minu arust see on väga huvitav intriig, siin. Aga näituse raames toimus nüüd ka 24. novembril seminar tähendusi maastikust. Mulle esinejaid vaadates tundus pigem nad olid teooria poole pealt mitte niivõrd kunstnikud, et milliseid vaatenurki see sinu enda jaoks aitas kuidagi juurde anda, sellele näitusele ja sellele teemale, mis sa ise sellest said, võib-olla mõned mõtted? Jah, et see näituse teoreetiline mõtestamine tegelikult juba algusest peale nagu sisse mõeldud, võib-olla alguses rohkem mõtlesime tekstide peale, aga siis tuli see seminar. Ja paljud nendest esinejatest inspireerisid ka mind ja seetõttu kuidagi oli mõtet neid nagu avalikult esinema kutsuda seostada. Ja no kuna enamus olid loodusteadlased, siis jäi kõige rohkem kõlama see loodushoiu mõte ja natukene seostutuna kunstiga. Minu jaoks bla üks oluline mõte või kinnitus, mis käis mitmest ettekandest läbi, oli see, et kõik see, mida me väärtustame nii looduses kui tegelikult ka mujal et see on suuresti esteetika või ilumeeleküsimus. Näiteks Aveliina Helm tõi välja, ta rääkis elupaikade vähenemisest ja igaühe looduskaitsest. Et kui ütleme sellistele suurtele massiivsetele, põllualadele, mis on väga eluvaesed, ei, võib-olla mingi õigustus on see, et nad aitavad toituda siis ütleme, samasugused suured murualad, nendel ei ole nagu mingit õigustust, et see on puhtalt esteetika küsimus. Miks nad üldse peaks olema see, et neid saaks kasutada paljud liigirikkus toetavamalt ja sama mõtet. Ta rääkis ka Kalevi kull kõneles väga võrratult vanadest tarkadest, kooslustest kus on palju seoseid, mis saavad seeläbi iseendaga ise hakkama ja ökoeetikast ka sellest, kuidas ilu võib juhatada meil neid eetilise või hea poole. Ja sellega välja, et kui suur roll on kunstniku teadmistel, kogemusel, mõistmisel ja ka vastutusele. No siis käis läbi selline igaühe looduskaitsesõnum kuidagi, et kaitsealadest ei piisa, et see on ka meie kõigi vastutus, et elurikkus säiliks üsna lihtsate viisidega teha. Võib-olla samas kui sealt edasi mõelda, et see käib ikkagi kaasas mingi k mingi teadlikkuse küsimus, et kuidas seda teha, et see oleks nagu ökosüsteemile kasulik, sest et eks rohepesuoht on ka üsna suur mõttes, et võib ju hoopis teise äärmusse kalduv, siis mõtled, et teed head ja pole tolku midagi. Ja noh, ilmselt minu jaoks lõige sellist nagu innustust jälle veel rohkem süveneda, uurida loodusega seonduvaid teemasid. Ja ka noh, mõned küsimused jäid õhku, ütleme siin just selle humanitaaria poole pealt, et kas või näiteks kuidas looduskaitse on läbi aja olnud kultuuriliselt mõjustatud skulptuuriga teguritest. See on ka olnud, tööriist võib olla mingitel hetkedel ja ei rahvuslikkusega seotud. Sinu näitus kuulub Tallinna kunstihoone programmis sellisesse asja nagu näituse kobar, ma lugesin, toredad sõna. Selle näitusekobara kuraator on Siim Reiman, kes oli sinu kuraator ja need näitused selles kobaras tegelevad, et laiemalt hea olemise, ökoloogilise vastutuse küsimustega kaasaegses maailmas kobarasse kuulub. Viis näitus, sinu näitus oli nüüd neljas. Et tahtsin uurida selle kohta, et kas nii-öelda kobaras olemine kuidagi mõjutas sinu näituseks valmistumise protsessi, teemade ringi, dialoogi, kuraatoriga või kuidas selline tunne kobaras oli või sa lihtsalt ikkagi tegid oma asja ja kõik asjad õnnelikud planeedid joondusid. Lihtsalt niimoodi ega väga ei mõjutanud, sest ausalt öeldes ma sain sellest üsna hilja teada. Aga dialoog kuraatoriga oli, ütleme selline hea ja, ja mõjus ja ma arvan, et noh, võib-olla läbikobaraga tema mõtestas neid teemasid rohkem. Ja samas oli ka väga loogiline, et minu näitus sellise ses kobaras on Mulle tundus ka see kobara mõte väga sümpaatiline selles mõttes, et tekib kuidagi näitusemaja ja siis kunstihoone puhul kolme näitusepinna puhul mingi selline omavaheline dialoogid. Kumu on ka seda üritanud, kuidas nagu eri korrustel asjad kuidagi tuua. Nad ei ole küll kobara märksrani jõudnud, aga põhimõtteliselt teemad kuidagi seonduksid. Aga mis on sinu enda nüüd järgmised asjad, mis sul laual on, et kas on juba mõni kindlam plaan kuskil mõni näitus kirjas, neid peab pikka aega ette broneerima ja mõtlema või mis sa edasi teed selle teemaga? Kuna ma nüüd mõnda aega seda näitust ette valmistades olin vabakutseline siis ma pean tuletama tööasjad joonde saama. Kuidagi kui selle poole pealt on korras, siis küll palju mõtteid tekkinud. See suund oleks liikuda just tagi selliste selle vana metsa ja vääriselupaikade uurimisega edasi. Ja katsetada, kas kuidagi läbi kunsti saab luua mingeid illusiooni kuidas oleks olla mõni väiksem eluvorm. See mõte, aga ma ei tea, kas kuidas realiseerub, ahah, kõlab väga põnevalt, igal juhul kohe hakkas mõte tööle, kuidas seal väikse pesu ja teine asi on noh, mis mind nagu huvitav on ka see, et kuidas metsa loodust on eesti kunstis reglementeeritud kujutatud. Et seda nagu natuke teoreetilsemat poolt edasi uurida. Suuremaid näitusi ei ole plaanis. Kevadel tuleb Tartu Ülikoolis üks konverents, kus ma olen lubanud, et rääkida kaasametsale presentatsioonist läbi oma loomingu ja vast ka mõnede teiste kunstnike. See uurimuse pool käib ikkagi tugevalt kaasas ka edasi. Aga aitäh Jane Remm kunstiministeeriumisse tulemast. Näitus vaated maastikule Tallinna linnagaleriis on avatud kuni 15. detsembrini. Külastagem aitäh. Te saate Kunstiministeerium rubriiki Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuni 15. detsembrini saab Tartu kunstimajas näha Marco Laimre näitust aasta üks punkt null Black Flex Shadow. Viimast, see on siis black bläkk Shadow. Võtan endale vabaduse tõlkida humaašina vennaskonna laulule Musta lipu valguses. Kuid üks teema, millest tänases saates ei räägita, on videomängude pealkirjad. Nii et jäägu see mõttelõng siinkohal katki. 2000 seitsmeteistkümnenda aasta lõpus kunstihoones toimunud Marco Laimre suurt isikunäitust mootor retsenseerides kasutas kunsti peatoimetaja Andreas trosset kujundit mis sisuliselt kirjeldab Laimret kui plahvatust kelle ülesastumisest jääb tolmulangemise järel maha hulk ehmunud kaasaegseid. Mis siis muud kui kloppima tolmu riietelt ja hakkame arutama. Kui näituse mootor puhul oli üheks keskseks artikleid saataks, teemaks füüsiline reaalsus, mehaaniline sisepõlemismootor, kuid päris asi, siis praegu Tartu kunstimajas eksponeeritud Asta üks punkt null puhul on tegemist videomänguga. Aga kas on näiteks arvutimängudesse ise arvutimängu simulatsioon mingitpidi, ta on ka arvutimängu analüüs kriitika kaudu. Kuid Laimre rõhutab ka siin, et videomängu reaalsus on kohandatud galerii tegelikkusega ehk saalides on ikkagi reaalsed asjad nagu näiteks mehaanilisse vormi valatud peategelane ratastel kas aasta. Teatavasti on analoogsed süsteemid täiesti töökindlad lihtsate asjade lahendamisel. Tegur, mille juurde Laimre videomängudest rääkides ikka ja jälle kui tähendusliku juurde naaseb, on nostalgia mida kunstimaja näitusel kehastab kineskoopteler. Ühtlasi on see suurepärane alguspunkt näitusel eksponeeritud kirjeldamiseks. Selles on midagi väga äratuntavat arvutimängule ja mitte arvuti mänguliku ise, aga pigem selline kineskoopmonitori kasutamine just nimelt nostalgia arhitektina, eks, et et kus on sellised luupivad videod tihtipeale, eks ole, see algab esimestest kolde arvutimängudest millegipärast kusagil seina küljes vaate mingisugune monitor, kus nagu jookseb mingi kummaline lõik millestki tähenduslikasteks. Keset näitusesaali seisab veel mainud Krakti esteetikat, meenutab kuubik. Seinal ripuvad ekraanitõmmised ja ühes kas Edwardi unenäost lähtuva maaliga tõkestatud kõrvalsaalis paistab kompressor millele mängija esimesel levelil küll veel ligi ei pääse, aga mis kollase läbi saali Vookleva turuga mängu peategelase Asta külge ühendatud on. Noh, ütleme, et see on nagu esimene level selles Naratoloogias, millega arvutimängud elavasti Survival või ellujäämisaspekt, millega alustatakse, sul ei ole midagi, sa pead kasutama mingisugust risu, noh, et üleüldse midagi oleks, et sa suudaksid edasi mängida, eks. Tartu Kunstimaja näituse keskseks teemaks on Laimre sõnul aga probleemid, mis võivad tekkida, kui kunstnik kasutab videomängu reaalsust. Nüüd see, millega mina tegelen, on hetkel puhtalt kursuselt ikkagi kunst. Ja just sedasorti arvutimängudes spetsiifika ärakasutamine kunstis eks ole? Suhteliselt klassikalises ja konservatiivses nagu vormis lõppkokkuvõttes. Mustaks lipuks, mille varjus motoriseeritud kass Asta tegutseb, on fraas, pole mingit kahtlust. Viimane kuulub legendaarse, et mitte öelda monumentaal, see raadiosaate müstiline Venemaa saatejuhi, ajaloolase David Vseviovi kullafondi ning see kõlab pea igas saate episoodis korra-paar ja rohkemgi. Selle lause näol on Laimre kohaselt tegemist vertikaaliga, mis ulatub väljapüssist ehk kuristikust ja mingis mõttes võimaldab assotsiatiivselt siduda kogu maailma, mis minu arvates on täpselt see viis, kuidas loomeuurija Laimre uurib. Tähenduse tühistamise asemel, mida võib nimetada, kui näiteks Kiva, aga mitte ainult tema loomingut iseloomustavad tegurit huvitab Laimret totaalne seostatus. Ei ole mingit kahtlust, et kõik on kõigega seotud. Ent samas on need seosed postruktoralistlikus tähenduses risoomsed, mittehierarhilised nagu vertikaali kujund võiks ekslikult arvama kallutada. Seosed ei koondu ümber vertikaali hoidan kuristiku ääre ja lõpu vahele, meelevaldselt laiali paisatud. Kuid sealjuures on algus ja lõpp vähemalt arvutimängu juures Laimre järgi möödapääsmatud. Kuristiku rollis on kunstimaja näitusel varajasse filmiklassikasse kuuluv Taani mängufilm, mille pealkirjaks on inglise keeles abis. Valminud on 1910 vastane Jeltsin ning ka peaosas seal näitlikus antakse sulle selline suhteliselt Reveli taolisel viisil ühe inimese siis allakäik, lõpuks ta tapab inimeseks, ütleb nagu moraad. Seal on siis kasutatud lõikus. Aasta tegelaskuju otsustab mingisuguse tsirkuse kauboi ära põgeneda ja siis nad millegipärast põgenevad redeli kaudu. Takso teeb seal nii-öelda, ma ütlen küll lasta, aga loomulikult on see mingisugune teine nimetus seal tegelaskujul teeb seal valiku. Redel, mida mööda astad tsirkus artistiga põgeneb, ehk ertikaaliks, mis maailmas ilusaks muudab, on nagu juba öeldud. David Vseviovi saade, müstiline Venemaa ja sellest sageli korduv fraas pole mingit kahtlust. Kui sa kunstnikuna töötad, viga ÄRA ANDA Glockeks et siis peas moodustub sul selline noh, mingi aines, millele sa toetud ja see pole mingit kahtlust, on põhimõtteliselt üks fenomen minule palju olulisem, kui ta nagu välja paistab, tegelikult eks põhimõtteliselt on tegemist millegiga, mis on, on vertikaalne, läbistab kõike, tervet minu kunstiainest. Minul alguses lihtsalt ka mootorratast ehitades või remontides, eks ole, talvel garaazis, kujutad ette, lumi sajab, sihuke pehme on soe, garaaz seisab valge mõnus ja David Vseviov siis räägib tundidega raadiost, eks või arvutist ei, ja siis sa oled seal teed ja sinuga hakkab juhtuma, hakkab nagu kaasa lausuma, egolaalia efekt tekib, sa ütled mingeid lauseid näkku kaasa. Otsese naer, see naer garaažis talvel öösel kell kaks ütleme, see on ilmselt see, mis on selle nagu selle alguse punkt või see, kustkohast ma ei ütle, et lugu algab. Aga see on kindlasti see, mille küljes lugu ripub või millele toetub. See on see, mis, mismoodi ma iseendale vähemalt iseendale suudan selgitada. Miks ma midagi teen üldse. See on see, kus fantaasia töötab, noh mulle hetkel see pakub mingil määral huvi. Peame unustati, et näitus ikkagi arvutimäng, näituseks näiteks arvutimängudesse on ise arvutimängu simulatsioon mingitpidi, ta on ka arvutimängu analüüs kriitika kaudu. Videomängude ja tegelikkuse omavahelisest suhtest rääkides tõi Laimre sisse väite, et mängud, mis toimuvad tegelikkuses, toimuvad reaalses maailmas aga meelevaldsete reeglite alusel. Videomängud seevastu toimuvad väljamõeldud maailmas, ent reaalsete reeglite alusel. Kuivõrd ma videomängudest ei praktikas ja teoorias ise paraku suurt midagi ei tea, palusin teema ähvardamise labi nii videomänge kui Laimre loomingut hästi tundvatelt Andrus Laansalult, kes möönab, et ta ei ole paraku näitust näinud. Ning et tõenäoliselt mõtled Laimre reeglite reaalsusest rääkides millestki muust, mis on ka tõsi. Niivõrd-kuivõrd Laansalu ei puuduta mängus toimuval sotsiaalpoliitilist palet ning käsitleb mängu kui puhtalt meelelist kogemust. Ent kokkuvõttes jõuavad mõlemad siiski samasse kohta. Lausele ei ole mingit kahtlust, järgneb nakatav naer. Mulle tundub, et kui ma vaatan lihtsalt üldiselt väljaspool näituse konteksti, siis noh, videomängude kontekstis siis ma sellist ebareaalsuse ja reaalsuse suurt vahet justkui ei näe, ma näen pigem kogu aeg mingisuguse kokkuleppe tihendumist ja lõdvenemist, aga see toimub igasugustes reeglites. Ja kui ma peaksin midagi ütlema reaalsuse kohta arvutimängureeglitest, siis mina ütleks pigem seda, et arvutimängureeglid üks osa nendest reeglitest on see, mida me näeme mängus konkreetselt. Kui me Interfaxi vaatame mängu ja hakkame seda mängu hängima mingisugusel viisil, siis need on nagu need mängusisesed reeglid, teine osa reegleid, mis on täpselt sama tähtsad ja mida me põhimõtteliselt mängu mängides ei näe, aga tajume on need reeglid, mis millisel viisil programmeerijad on pannud mängumootori töölt ja millisel viisil nad on kirjutanud need skriptid, mis lõpuks seda mängu jooksutavad kuidagiviisi ja noh, hästi lihtsalt praktilisel viisil. Need reeglid peavad olema väga reaalsed, sellepärast et muidu vanglad katki. Mulle tundub, et üks asi, mis inimliigile siiski väga suurt lõbustust pakub, on lolli naljategemine. Et kui mingisugune asi just nimelt läheb nagu lõhub normaalsuse piirid ja kui see on kuidagiviisi naljakas, kui see mingil põhjusel ajab naerma siis on väga suur tõenäosus tohutu, huviga pildistatakse, kirjeldatakse, räägitakse üksteisele edasi ja need igasugused teeksid, mis mängudes tekivad. Kui mängumaailm laguneb ära mängumootori alusseadused, Ühel hetkel äkki ei kehti, siis need vahel põhjustavad tõesti hüsteeriliselt naerda, see on reaalselt komponent, nii nagu mina seda näen. Mängus see ei ole nüüd kindlasti päriselt vastus Marko Laimre kontseptsioonile sellest, mis on reaalne, mis on ebareaalne, kannan, ma arvan, et tal on seal teistmoodi üles ehitatud, aga mina näen seda reaalsust peamiselt. Te saate Kunstiministeerium rubriiki Tartu möliseb sõnasaid Marko Laimre ja Andrus Laansalu. Marko Laimre näitust Asta üks punkt null plaks läheks, häda saab Tartu Kunstimaja suures saalis näha kuni 15. detsembrini. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Head Kunstiministeeriumi kuulajad nüüd olen palunud külla Kaili Kase ja Raul Orežkin, kes siis veavad Varnja külas galeriid nimega Moronia juba alates 2013.-st aastast ja lisaks ka kõiki muid tegevusi, mida me kohe natuke puudutama ka kõigepealt tere, ega ei leia. Tere, Raul. Tere ja tere ja kõrvitsaTartust Peipsi äärest ka. Just lai haare. Kõigepealt, kui ma hakkasin ette valmistama seda intervjuud, siis ma mõtlesin teie tegevuste peale ja mulle tundub, et, et, et on täiesti selline Voronia impeerium peaaegu, mis koosneb väga erinevatest osadest, et ma nüüd loen ette, mis mulle on silma jäänud, et galeriist oli juba mainitud, aga lisaks olete korraldanud ka korterinäituseid Tartus, teil oli suur eriprojekt EV 100 raames, kus ta siis viisid inimesi ja kunstnikke tagasi nende juurte juurde või tehes näitusi sünnikohtades ja lisaks on ka vahepeal kuulda kodurestoranist ja nii edasi ja lisaks mulle tundub, et on tekkinud ka kogu selline mütoloogia kuidagi see Peipsiääre eriti on Raul sina sulest saadud, et ka üsna selliseks müstiliseks võluvaks paigaks kirjutatud ja vaatasin, et kas on edasi ajakirjas vist ilmub lausa kulunud sellel teemal, et kas ma nüüd olen midagi täiesti kahe silma vahele jätnud või kui me nüüd võtame seda oronia impeeriumit, et osasid sellel veel on. Praegu tundus küllalt Saara kui täiesti perfektselt head taustaaja vahel silma peal hoidnud ja, aga kas teie jaoks kõik need erinevad harud moodustavad just nimelt mingi ühtse kobara või pigem Anned? Täiesti sellised eraldiseisvad ettevõtmised. No nad moodustavad kobara ja osad neist on ka nagu täitsa nagu omaette elujõuliseks haruks välja kasvanud ja üks on võib-olla toetanud teiste, teine siis tagasi, andnud tuge sellele esimesele. Jah, me kõigepealt alustasin ja 2013 ronja galerii kah, see oli siis vana kalurimaja, mille omanikeks Me ootamatult Varnja külas saime. Ja siis, kui me seal siis selles suvilas nagu juba olime omanikena, siis mõtlesime, et no mida me siis selle majaga peale hakkame, kuidagi nagu vaatasime ringi, mida kohalikud teevad, kohalikud avavad oma uksi ja väravaid, müüvad seal sibulat ja kala ja siis keegi oma garaažiuksed lahti, löödi paadikuuri uksed ja putitab seal võrri või mingid paadimootorid tõmbab käima. Ja kuidagi siis meile tundus ka, et me peame küla moodi välja nägema, uksed samamoodi avama. Aga noh, ei ole minul võrriga failil, pole paati, ei oska sibulat. Kalal ei käi häda häda otsa ja siis ma mõtlesin, et no teeme siis seda, mida me oskame ja ma ei tea, kust see julgus, tuli, teadmine, oskame galeriid teha, niiviisi otsustatud saigi. Et üle talve, siis augustis olime 2012 olime majaomanikud ja 2013 avasime siis esimese näituse kibakureeritud punknäituse 40 aastat punki, ajutine valitsus. Nii et, et see kõik nagu juhtus ja samas daaliga külaelu ja sellise kohaliku filosoofiaga kooskõlas ja kuna see oli meie suvekodu, siis sealt ühel hetkel kasvas välja esiteks hästi palju toredaid kohtumisi kõikide nende inimestega, kes meile siis külla tulid, sinna suvekodusse, muuhulgas ka galeriisse või tuli galeriisse, sattusid meile külla nende vestluste kohtumiste käigus, siis sündis ühel hetkel mõte, et siis keegi lausa pakkus välja taga mis tunne see, nagu oleksid oma kodus galerii avada või näitus avada ja siis ütlesin, et aga no ma ei tea, proovime tava siis kellelegi teie teie kodus näiteks näituse ja siis kuidagi see julge külaline haaras kinni ja sealt siis kuidagi see niimoodi läks, et meil oli jah, kolm kunstnikku, kes olid valmis seal Avatööriga kaasa tulema, et avada kellelegi kodus näituse ja oli kolm peret, kes olid ka valmis seal Avatööriga kaasa tulema ja niimoodi peale teist hooaega siis tundus, et proovime siis sel ajal, kui suvegalerii aeg läbi saab, et siis talvel nagu ka midagi siis kunsti vallas teha ja ja nii need esimesed kolm korter näitas, tulid, mis kasvasid kohe hoobilt siis terveks sarjaks, nii et need talvise hooaja käisime korteris päris iga järgmise näitusega tulid uued pakkumised, tulge meie kodudesse ja sellised muidu kinnised eestlased ühtäkki osutusid jaga avatud, üllatu, üllatavalt haavatud. Ja nyyd järjest nagu sündisid. Et see oli nagu väga loogiline samm, et mis siis nagu oma kodust jõudsime teiste kodudesse näitustega ja sealt juba siis kas leebe 100 projektini kus me siis avasime kunstnike sünnikodudes? Seal tekkis nagu see huvi endal ka, et on suured ja kuulsad kunstnikud, keda kõik teavad kõiki, seostatakse Tallinnaga või üldse nagu suure maailmaga juba. Aga kus nad siis päriselt nagu pärit on ja et millisest alust või väikesest kohast on need juured ja mis on neid mõjutanud ja hästi palju küsimusi oli ja siis läbi selle nagu me avastasime, siis uuesti neid. Ma tahtsin korraks veel küsida nende korterinäituste kohta. Et mis selle juures võib-olla see kõige keerulisem aspekt on olnud, sest et ma kujutan ette, et kodudes tuleb teha natuke ruumi, et see kunst kuhugi sinna mahuks ja saaks natuke ka hingata. Ja kuna teine asi, mis ma kohe mõtlesin, kui te rääkisite ka sellest oma kogemusest Voronina galerii puhul, et siis mõtlesin sellele suhtluse aspektile, et kuidas see nii-öelda see avalike eranagu kokku käivad, et vahel ju ei taha kedagi näha. Ja vahel ei taha kellegiga rääkida ja ei taha olla viisakas ja teha seda emotsionaalset tööd, et kuidas, et need piirid nii enda puhul kui ka siis võib-olla minnes siis juba teiste juurde, kuigi nemad on kutsujad, et nendel on see avatus olemas, aga et jah, et mis need keeru Kui see kohal võib-olla seal on, no esiteks on meil väga lihtne, Me määrasime endale puhkepäevad ja lahtioleku ajad mille sees me olime tõesti tõeliselt avatud, kõigeks valmis. Jah, ja tuleb kohe nagu kuidagi meelde üks sellesuvine kohtumine tulid naasesid, head tuttavad peaaegu et sõbrad galeriisse. Aga natuke üllataval kombel polnud kogusal kuue aasta jooksul kordagi varem seal käinud ja siis nad küsisid kõik need neid samu küsimusi, mida alati siis inimesed küsivad, kond esimest korda sinna satuvad ja kõik olid väga Doradistasid, Mahaksid kohvi jooma, siis tulid järgmised külalised, kes küsisid tähtsuselt samu küsimusi ja said vastused. Nüüd tuttavad ja sõbrad ütlesid, et, et kuidas te vastu peate, et see on nagu näitlejatöö, et iga järgmise sellise publiku inimese sisenemisega ta nagu täis vallandanud nagu mingi selline nagu näitleja, kes hakkab siis kõigest sellest nagu rääkima uuesti pidev kordus, aga lihtsalt see on tõesti nii-öelda aeg-ajalt need eestlased muidugi korduvad, see on täiesti arusaadav ja me olemegi valmis nagu seal Aja jooksul vastanud korduvatele küsimustele. Tegelikult on ka väga palju põnevaid kohtumisi. Me oleme saanud äärmiselt huvitav tuttavaid sõpru selle perioodi jooksul, kellega me muidu tavaelus kindlasti poleks kohtunud. Ja meil on tõesti väga väga värvikaid kohtumisi olnud, alates nagu lame maa inimestest, kes on tulnud teadusretkele, et, et näiteks mööda Peipsite ära mõõta, siis tõestada. Peipsist saab laserkiire teisele kaldapoolele kiirata ja seda läbi siis nagu tõestada ära, et maa on lame, sest et kui maa oleks ümar, siis poleks nagu võimalike. Nad tegidki selle tõestuse enda jaoks ja teada saada, et lame maainimesed võib-olla väga intelligentsed, aga haritud lihtsalt nad näevad maailma teistmoodi ja kui seal asenakonnad inimesed lasevad need inimesed nagu oma ruumi ja vestled nendega, sa saad aru, et sa võid, päeva lõpus jäädi eriarvamusele. Aga sul on ka midagi ühist. Ja sul võib olla väga põnevad vestlused. Ja tegelikult iga näitusega ja igavesele näituse teemaga avanevad nagu jälle uued teemad ja tahud ja, ja minu jaoks on küll nagunii põnev kuulda neid vastukajasid või neid tagasisidet, et et selles mõttes ma võin vastata korduvatele küsimustele, sest ei väsita ära, sest iga kord on see emotsioon on uus, tegelikult. Iga näitus on toonud ka jah, oma teema ja mõjutanud seda, millest me oma publikuga räägime ja, ja tegelikult see kõik on nagu jah, noh, tõesti olnud väga põnev, alates sellest pungi näitusest ajutine valitsus, kus juhtuski, et ka poliitikas tuli valitsema ajutine valitsus ja ja kuidagi, et mis see päris elu paralleelid olid ja siis kui, kui Maricartokureeris kamber, et kuidas siis tegelikult inimesed nagu tajusid väga hästi, mida kunstnikud näitusesaalis öelda tahtsid, sest igaüks meist seal mingeid uksi pidanud elus nagu sulgema ja valima olema teelahkmel. Või Sandra Jõgeva usuteemalisel näitusel, kus olid erinevad usu lahkude esindajad galeriiruumis seinal ja tol suvel lahvatas pagulasskandaal ja et noh, tegelikult see kuidagi kõik nagu hästi augu eluliselt nagu mõjutanud ja, ja mõjutanud külalisi, nad on saanud omamoodi tõlgendatud seda näitust ja läbi selle, nagu on tekkinud ka arendavad vestlused meie jaoks, et noh, tegelikult me ütleme küll, et me oleme koos selle, nende kunstnike, kuraatorite ja publikuga kasvanud, et meil on nagu väga hea publiku tagasiside millest meie publik mõtleb, mida ta ootab missuguseid emotsioone nad nad kogevad nagu oma publikutunde, sest me oleme küll, ma arvan, noh, kas just maailma Väga hea, et me oleme nii avatud olnud, et isegi minul on olnud lasteaiaga väga põhjalikke arutelusid mõne teose puhul, et miks nii on ja miks kunstnik on niimoodi teinud ja, ja noh, see, ma arvan, see on väga hea pinnas nagu kasvatada. Järjepidevuse kohta on see, et meie juurde on nagu lihtne sattuda ja, ja siis Ma arvan, suvine aeg äkki töötab selle kasuks, et inimestel on aega oma töömõtted kõrvale jätta ja süveneda nagu mingitesse teistesse asjades ollakse nii avatud, et kõik nagu tulebki, väga lihtsalt kätte ja, ja selles mõttes me oleme õnnelikus olu Korras, ja just ka see publiku tundmine, et mis on võib-olla mida kunstivaldkonnas on ka arutatud, et tihtipeale on keeruline aru saada, et kes need inimesed on, kes su juurde on tulnud, mitte neid piinata ainult ankettidega ja fookusgrupiintervjuudega käet. Et teie formaati on see nii ilusti sisse kirjutatud. Ma korraks küsin nende kuraatorinäituste kohta ka, et kuidas ta nende kuraatori valikuteni igal aastal jõuate, et teil on olnud väga põnevaid valikuid ja kuigi need inimesed kõik on kureerinud mingil eluhetkel, siis võib-olla nagu laiemalt kunstimaastiku jaoks on see alati olnud väga põnev. Kuidagi ka siis see teemapüstitus, milles inimene kaasa toob, aga kuidas te valite kõigepealt selle ühe võtmeisiku või kaks siis näidata? Viimasel juhul no meil galerii mõte keset teeme sellest paadikuuris galerii või vähemalt nagu avamisel esimesel suvel ühe näitas, et vaatame, mis juhtuma hakkab siis kuidagi nagu enda jaoks väga kiiresti saime nagu aru, et kui me selle näituse kerime ise, kui me kutsume ise mõned kunstnikud näitust tegema, siis see pole päris see, et siis me näitas, hakkab olema nagu väga meie nägu, mis pole paha, aga nüüd, kui seal muutuks korduvaks väga, võib-olla kitsasse raamidesse ja meil tekkis tunne, et me peame kuidagi nagu pigem nagu keskenduma sellele, et valime kuraatori ja laseme nagu tall, siis nagu kõik selle raske töö ära teha. Aga ka võib-olla nagu siis, et, et siis ka nagu mängi põneva teemapüstituse nagu meile esitada. Ja tõesti, see töötas väga hästi, alates KiVa näitusest rattaga KiVa poole pöördusin, et kas ta oleks valmis kureerimisted Ta ütles, et ma võtan kolm päeva mõtlemisaega. Helistas tunni aja pärast tagasi, et okei, ma olen nõuskureerima. Aga mul on selline teema, on, meil kindlasti ütlete ei selle kohta ja siis küll selle punkkultuuri nagu välja pakkus, punkkunsti siis muidugi kahetsen ja, ja see on täpselt see, mis sinna nagu väga hästi sobib, et nad avada üleüldse galerii vanausuliste külas, aga konservatiivse mõttelaadiga külas kaasaegse kunstigalerii, et see on iseenesest juba nii punktegevused, punk näitas, võiks sinna väga hästi nagu sobida tegelikult sobiski, kuigi meil oli avamisel küll see hetk, et ilmselt jääme sinna külla nüüd küll viimaseks päevaks, sest kui need punkarid hakkasid autodest ja bussidest välja tulema suurema haardega, kui teine ja küla memmekesed risti ette lõid, siis ma mõtlesin küll, et me koos punkaritega täna õhtul läheme ja see siis jäigi ühepäevaseks, näituseks. Aga läks teisiti, kuna ühest bussist tuli välja Villu Tamme. Ja siis külamemmed muidugi tundsid ära sellest perestroika mehe näitasid, vot see on ju see perestroika mees ja siis tulid hüppadetasine aeda kuulama vaatama ja, ja kuidagi leeduksid, leebusid ja kuidagi see punkerlus nagu sillutaski meid nagu külaelanikeni ja samas me saime nagu toreda loo, mida ikka ja jälle rääkida. Ja siis pärast seda on küll tõesti väga paljud kuraatoreid, kes meie juures on siis olnud näitustega Annelast ise pakkunud osadele me oleme ise ettepaneku teinud, mõned neist, On ka ära öelnud, et kahe kuraatoriga me ei ole jõudnud selle koostööni, aga aega veel on, et ühel hetkel ma loodan, et me saame nad galeriisse. Ja meil on jah, pigem nagu olnud nagu valikutes, et võimalikult põnev persoon, kes võiks meid kannaku üllatada oma näituse ideega. Tahtsin veel küsida ühe teie järgmise ettevõtmise kohta, Voronyason Voronina skulptuuriaed, et miks just selline suund edasiarendamiseks, et miks te näiteks ei tahtnud võib-olla ehitada välja traditsioonilisemat galerii keskkonda või noh, et selline eraldi ma ei tea, mingi korralik valge kuup. Et mis skulptuuriaed endast nüüd. Visioonis meie jaoks oli see jälle kuidagi nagu väga loogiline areng, et noh, kuidagi maja arengud, ehitused on nagu enam-vähem valmis saanud. Ja samas meil oli muidugi maja taga see tõeliselt suur söötis maa kuhu kunagi ei jõudnud, et kevadel. Korra jõudsime ära niita ja siis tegelikult ta kõik kassas uuesti täis ja, ja me saime aru, et me peame seda arendama, aga meil ei olnud nagu väga hea. Samas vihjeid oli nagu eelnevatel näitustel näiteks mari kartaunäitus aeg. Jan Kaus püstitas sinna puitskulptuurid, mille eesmärk oli jätnud Peaksid nagu hävima loodusjõududega, ehk mis siis juhtuski, nagu aasta pärast umbes peaaegu kukkusid otse jaanitule. Luts sõnadel on väga suur jõud ja kadusid kära, kultuurid, mis meie arvates oleks võinud vabalt viis-kuus aastat vastu pidada, vägagi läksid ühe aastaga nagu lollus loodus tagasi, mis oli. Aga vaat siis me veel ei näinud seda maad, jah, veel skulptuuriaiana me tundsime, et sellest võiks saada sihuke tore parkus jalutada ja aega maha võtta Ta ja et saaks kuskil istuda ja mõned peenrad. Saasta ühe proovisime isegi sibulaid maha panna, aga noh, muidugi sealt midagi vist üles väga ei taha. Kuidagi nagu sel kevadel tekkis järsku äratundmine, et aga skulptuuride aed, et noh, et võtame selle aia maanide teeme ta korda ja paneme sinna skulptuurid enda ainukesed asjad, mis meil kasvavad. Ja ja kuidagi see mõte sai nagunii kiiresti teoks, et tulid juba taha meil arhitektid, maastikuarhitekt Karin Bachmann, kes siis töötasid välja esimese visiooni, sinna tulebki selline pikk lineaarne peosaal nagu puidust teerada, väikeste paviljonid, aga kus on võimalik teha nagu väiksemaid selliseid individuaalseid näituseid suurte näituste sees või panna sinna võrkkiikesid või kasutada mõnda isegi selliseks öötähtedele mõtlemiseks mõnda paviljoni või, või ka isegi ööbimiseks. Ja siis kahel pool hargneksid siis skulptuurid ja esimese viie skulptuuriga ka juba käed löönud, ehk nad siis tõesti need skulptuurid maikuuks sinna meie aeda tulevad. Oleme üsna kindlad, et siis ka seal skulptuuride aed nagu kasvab ja areneb siis aastaks 2024, kui galerii saab kümneaastaseks Toas on siis Euroopa kultuuripealinna pidustused, et siis ka seal skulptuuride ühed on siis nagu täies ilus ja skulptuuride aiaga me tegelikult natuke ikkagi laiendame seda galeriipinda ka, et kui see paadikuuri näitused saavad toimuda ainult suvel, sest paadikuuris on ikkagi tingimused praktiliselt alis tingimused. Et seal ikkagi talvel väga näitust ei tee, see ei oleks nii mugav ei külalisale ega ka ilmselt paljud teosed ei peaks seal vastu külma ja niiskuse käes. Aga skulptuuride aed saab külastada aastaringselt ja loodame, et see toob sinna publikuga muul ajal, kui suvel. Nüüd selle skulptuuri aia puhul te siis olete võtnud selle kuraatori kohvrikese ikkagi enda kätte, ma saan aru, et teete need kokkulepped ise omal valikul. Jah, vot ütleme need skulptuuride aeda tõesti, kureerime ise, et kolm esimest skulptorid sai valitud läbi läbi selle varasema galerii tegevused. Jan Kaus, kelle skul tuurid olidki siis kolmandal aastal galerii aias ja osad Janni skulptuurid, me siis üheks skulptuuri taastanegi, aga teatud nagu lisandustega tuleb siis nagu sisse mingi uus aspekt nagu juurde nüüd sel korral mehitame selles skulptuuris selliseks. Ta peaks nagu vastu ikkagi kauem, kui kui aastal on väga palju kauem siis Timo Tootsi skulptuur tuleb aeda teost lennuvalvur sai sel suvel vanderluste näituse ajal näha järve ääres kitsajärveäärne teos siis skulptuuride aeda ja kaisu Koivisto, kes siis osales näitusel kui kaisu kantogorpi kureeris seitsme Õe näitust siis eelmisel aastal ja kaisu teebkasid spetsiaalse teose Pinuga teose skulptuuri, aitäh. Ja lisaks siis on kahe skulptori ka ka kokkulepped heteria, oja, vär, kellega me pole varem koostööd teinud, aga kelle teos suurepäraselt sobib sinna aiavalvuriks ütleme, skulptuuride aia väravateks ja kui me selle avalikuks teha, siis kõik saavad aru, et see on täiesti perfektne teose väga kohaspetsiifiline. Natuke hoiaks seal veel saladuskatte all. Ja siis teed suur, kellega me oleme koostööd teinud. EV 100 näituse raames, kui me tema kodutalus haavasime suurte installatsioonide näituse, et siis sellised viis esimest skulptorid ja edasi, siis hakkame jooksvalt skulptuure juurde hankima ja nüüd saab väga erineval moel, et osa skulptuur võivad tulla ka ainult ajutiselt mõneks aastaks deponeerituna sinna. Me loodame, et, et see oleks ka skulptorite platvorm, kus oma teosed võib-olla nagu ka tutvustada ja, ja miks mitte ka müüa, sest kui me seda kunstiturgu vaatame, siis võib-olla selles kunstiturul skulptuuride nagu osakaal on võib-olla kõige kõige väiksem ja kuidagi traditsiooni skulptuuri ostmiseks väga eestlastel ei ole skultarit üldse teatakse väga vähe, võib-olla paari tuntumat ainult ja skulptuurid, aga võib-olla seostuvad ka peamiselt parkides olevat avaliku ruumi avalike skulptuuride tegelased siis nagu püüame selle skulptuuride aiaga natuke ka seda skulptuuri lähemale tuua publikule, et tõepoolest anda nagu vihjeid, et skulptuuri vägagi hästi sobida ja väga kaasaegne kultuur võib sobida koduaeda. Ja selle skulptuuri aia kohta on praegu ka hooandjas võimalik hoogu anda, nii et kaua teie kampaania seal kestab veel? No see kampaania tegelikult kestab lausa kevadeni, sest ta on lausa kolm etappi jaotatud, esimeses etapis me kogume raha, siis skulptuur taia projekteerimiseks ja ehitamiseks. Teine etapp, et kolm esimest skulptuuri ja siis, kui see õnnestub, siis läheb see hooandja kampaania kolmandasse etappi, ehk siis nagu kaks järgmist skulptuuri. Ise loodame, et kõik kolm etappi on tehtavad ja kevadine õnneks ka palju aega vä. Aga veel siia lõppu, et kas nüüd midagi on oroniaga seoses toimumas ka talvel kampaania jookseb, ideed idanevad kunstnikud valmistuvad, aga kas on mõni korterinäitus või midagi, kus siis saaks teiega veel kohtuda vahepeal? Nojah, tegelikult lausa täna, jah, 30. novembril avame aparaaditehases Tartu poe ja see on siis eeskätt nagu mõeldud siis ja Tartu kunstnikel Tartuga seotud Kirsti esitlemisele müümisele lahendamisele. Ja seal saab olema siis ka Tartu kirjandus, Tartu muusikat, vaata filmi. Ja esialgu on see pood küll mõeldud, selgub Popp abina, siis detsembrikuuks, aga kui publik meid hästi üles leiab ja teosed uutesse kodudesse rändavad, siis on täiesti võimalik, et see Tartu pood jääb aparaaditehasesse ka püsivalt, siis. Väga põnev, aga suur aitäh, Kaili ja Raul siis sellise väikese ülevaate eest, mis siis Koronia erinevatel osadel plaanis on, tundub, et tõesti ei puhka hoogu ja soovin siis jõudu ja kohtumiseni siis nii Tartus kui Peipsi veerel. Ja tänu aitäh, aitäh kuulamast. Tänases saates olid järgnevad teemad. Kõigepealt rääkisime Jane Remmiga metsa kujutamisest, maalikunstis ja maastiku kui sellise problemaatikast. Indrek Grigor käsitles Marco Laimre näitust Tartu kunstimajas ja edasi jäime ka Lõuna-Eestis, aga rohkem sinna Peipsi veerele. Ja vestlesime Raul Orežkin ja Kailigasega siis ronja galerii olevikust ja tulevikust. Et mina olin Maarin mürk kohtuma juba detsembris, kunstiaastat kokkuvõtvas saates.