Täna on minul iseäralik pelk soov mõista linnukeelt minna sammaldunud laande gaasitusi koguma. Uudishimulik olen, kui päike varahommikul tõusen. Teadmis uudse muld jälle aias on välja mõelnud. Iga kevadet. Uudistan, kui esimest leinan, kui viimast. Ja mõtlen. Millal ma küll ükskord täiskasvanuks saan. Õitsev ploomipuu, tõrvatud elektripost kõrvu mu aias abiturient ja Ramses kaugelt valgust kandev laip. Kirsikroonlehti kandis habemesse tuul. Aga mul pole sest kergem, et nemadki man valged ja närbuvad. Rõõmu ei tunne suure saagi aimusest kärpides oksi. Palun sõnatult andeks. Igalt surevalt pungalt.