Algab saade Eugen Kapp seitse 10. 1931. aastal lõpetab Eugen Kapp Tallinna konservatooriumi kompositsiooniklassi oma isa juures. Ta lõputööks on sümfooniline poeem, tasuja. Teose loomise ajendiks oli tutvumine Bornhöhe ajaloolise jutustusega, mis jättis nooresse muusikamehesse sügava mulje. Teose pühendas Eugen Kapp Estonia ooperi dirigendile ja suurele sümfoonilise muusika entusiastidele Raymond Kullile tasu ja oli üks esimesi eesti heliloojate töid meie rahva ajaloolise vabadusvõitluse teemal tõendades ühtlasi helilooja rajast kalduvust programm muusikale. Kuigi tasu ja see on veel nii mõnedki tunda noore komponendi ranget vormi jälgimist. Sümfoonilise arenduse tagasihoidlikku lennukust on juba seegi teos helilooja kui tulevase sümfonisti suhtes mitmeti iseloomustav. Valminud peaaegu samal ajal kui klaveritrio oopus üks on poeemis mõningaid jooni, mis neid teoseid omavahel ühendab. Märkimisväärne seik, et Eugen Kapp siin esmakordselt kasutab sama rahvaviisi teemat mis kümmekond aastat hiljem saad juba küll uues kvaliteedis aluseks tasuleekide kuulsale tasujate Marsile. Kuigi sümfooniline poeem tasuja on Eugen Kapi esimene ja noorepõlve teos võiks see tänapäevalgi kõlada meie teiste programmiliste sümfoonilise teoste kõrval populaarsetele, kontsertidel. 1933. aastal valmib Eugen kapil sviit sümfooniaorkestrile. See neljast osast koosnev teos on nii hästi oma muusikaliselt materjalilt kui ka väljenduslaadilt hästi isikupärane. Nende aastate Eugen kapile kõrvuti veel ikka tunde andvate Screabinlikke mõjutustega mis võrreldes keelpilli Triuga küll kahanenud on, hakkab orkestri süüdi. Meloodilise rütmilises lõime koes ikka selgemalt välja paistma helilooja pürgimine rahvusliku väljenduslaadi poole. Kahtlemata aitas sellele tendentsile kaasa nendele aegadele iseloomulik üldine rahvusliku suuna taotlus kirjanduse ja kunstiloomingust, milles omakorda selgesti eraldusid kahe kultuuri erijooned. Olid Taaralus ja härraslik oma kodu tuur oli ta ka Tammsaare, Kristjan raud ja muusikas Mart Saar kelle kunstilise esteetilised taotlused ikka rohkem ja rohkem hakkasid mõjutama muusikute nooremat põlvkonda. Hinnatav on seejuures asjaolu, et aktiivsete muusikameeste suhtumine rahvamuusikasse ja selle seostamine kunstmuusikas oli küllaltki isikupärane ja laadilt erinev. Olid Tubin ja Oja, oli Riho Päts, Evald Aav ja nurka mitu erinevat väljakujunenud eales kujunevad kunstnikunatuuri. Eugen Kapp seisab selles leeris algul võib-olla lähemal traditsioonilisele koolkonnale. Tema meloodilise rütmiliste moodustistes on tunda teatavat varieerivat käsitluslaadi, milles suurmeister oli Artur Kapp. Ent peagi saavutab ta selles suunas suurema süvenemise. Ta meloodiakäänud ja harmoonilised sobitused omandavad ikka vabama ja isikupärasema sealjuures läbinisti rahvuslikud joonised. Ilmekas näide sellest on esimene viiulisonaat. Kaunil Jüril, millise meeleoluga on kirjutatud orkestri süüdi, teine osa hällilaul. Siin on juba midagi sellest, mis meid haarab, kui kuulame 10 aastat hiljem loodud balleti Kalevipoeg muusikat. Nähtavasti oli helilooja ise selle lõiguga orkestri süüdist niivõrd rahul, et ta selle ära kasutas oma teise sümfoonia loomisel 20 aastat hiljem. Eugen Kapi kui noore sümfonisti areng kulgeb pärast orkestri sviidi valmimist nii-öelda tantsulist rada pidi. Valmib rida eri rahvuste tantse sümfooniaorkestrile nagu Kazadciok torupill, Hispaania tants, Poola tants ja teised, mille paremikust ta koostab süüdi neli temperamenti. Rahvaliit kontsertidel aga hakkab kõlama Eugen Kapi rühikas võidumarss, mis oma alguse sai muusikast lavastusele maa vabaduse eest 1938. aasta üldlaulupeo puhul. Selles palas on tunda seda karmi tõsist ja mehist meeleolu mis iseloomustab küll juba ulatuslikumalt välja arendatud tasujate marssi ooperis tasuleedid. Seegi Palamis. Viimati kõlas suure isamaasõja päevil Eesti riiklike kunstiansamblite sümfooniaorkestrilt. Autori juhatusel. Ootab tänapäeval oma taasvõtmist orkestrite mängukavva. 1938. aasta lisab Eugen Kapi loomingusse veel teisegi märkimisväärse teose. Sümfoonilise avamängu Kalevipoeg, mis võrreldes oma eelkäija tasujaga annab tunnistust helilooja kompositsiooni tehniliste vahendite täiustamisest. Kui Eugen Kapi tasu ja puhul tunnetades haarava ainestiku ulatust ja kaalu, ütles. Sellest peab saama ooper. Siis sai talle ka avamängu kalevipoeg valmimisel selgeks, et ka see teema nõuab lahendamist hoopis mõju samas vormis. Et see võiks olla ballett, ei söandanud ta siis veel arvata. Avamänguga Kalevipoeg lõpeb esimene loomeetapp Eugen Kapi helilooja arengus. Selle ise loomustavamatektsioonteks on tendents programmilisele muusikale, kusjuures ainestikuks on ajaloolist patriootilised, süžeed, olustiku muusikast, eeskätt rahvatantsust välja kasvanud vormide silmapaistev osakaal. Seejuures ei tohi unustada ka noore Eugen Kapi varaseid sidemeid teatriga. Pärast konservatooriumi lõpetamist kirjutab ta kuni 1940. aastani muusika viiele teatri lavastusele. On ütlematagi selge, et see ülesanne soodustas ja süvendas helilooja muusikalise mõtlemise ja väljenduslikkuse arenemist kujundite selguse ja väljenduslikkuse suunas. Selle kõrval oli heaks ja kasulikuks Endeks heliloojale kokkupuutumine teatri spetsiifikaga üldse. Kuigi antud juhul oli tegemist draamateatriga ja sõnalavastustega mõjusse Eugen Kapi loomingulistele kogemustele ikkagi soodustavalt. Suure isamaasõja aastatel valmib Eugen Kapilt esimene sümfoonia, mille helilooja pealkirjastab patriootiline. Sellest teosest on meie saatesarjas juba juttu olnud märkigem vaid seda, et sellest sümfooniast sai esimene teos meie heliloomingus oma žanris, mis käsitles aja suurt ja aktuaalset teemat. Mõni aasta hiljem, 1944. aastal jätkas seda rada Artur Kapp oma teise sümfooniaga. Eugen Kapi patriootiline sümfoonia esiettekanne toimus Moskvas 1943. aasta kevadel seoses Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamisega. Möödudes suure vaimustuse tähe all. Sümfooniat juhatas Roman Matson. Esimesed sõjajärgsed aastad töötab Eugen Kapp põhiliselt oma balleti Kalevipoeg esimese redaktsiooni lõpetamisel ja ooperitasuleegid lavaletuleku järel uue ooperivabaduse laulik loomisel. Ta koostab kaks, hüüti kalevipojast, mis üle veerandsaja aasta on püsinud meie sümfooniaorkestri repertuaaris. Sellesse aega kuulub ka rida lühemaid sümfoonilisi teoseid. 1954. aastal pöördub Eugen Kapp taas sümfoonia poole lõppedes oma teise autori järgi. Eesti sümfoonia. See teos ei kujunenud oma mõtestatuselt ja muusikaliselt lahenduselt vääriliseks järglaseks oma esik kaele. Heliloojal ei paistnud endal päris selge olevat oma taotluste lõppeesmärk, kuna teose teiseks või ka peamiseks teemaks tahtis ta ühtaegu tõsta rahvaste võitluse rahu eest. Nii või teisiti, aga teine sümfoonia ei täitnud neid lootusi, mida helilooja oli hoiatanud. Sümfooniavormi juurde tagasi, pöördub Eugen Kapp alles 10 aasta pärast. Aastate vahemiku võtavad enda alla jällegi ooper ja ballett. Selle aasta dekaadi jooksul valmivad ballett, kullaketrajad, lasteooper, talvemuinasjutt ja ooper tabamatu. 1964. aastal tuleb esiettekandele Eugen Kapi kolmas sümfoonia autorialapealkirjaga. Kevadine. See teos avab oma põhimeeleolu ja muusikalise lahendusega helilooja sisemaailma neid külgi, mis on seotud suhtumisega loodusesse. Selles on alati midagi hella, helget ja sooja. Teda veetleb rahulik hommikutund metsas või mere ääres. Raju ilmast peab ta lugu vaid ajuti. Mitte ainult tervise pärast, ei võta helilooja tänaseni ette regulaarseid jalutuskäike loodusesse. Selle taga on tarve saada osa looduse ilust, mis meie ümber sageli ikka vähemaks ja vähemaks kipub jääma. Nendest tunnetest on kantud ka Eugen Kapi kolmas sümfoonia. Üks selgemaid tõeliselt kevadisi teoseid tema loomingus. Kolme sümfoonia vahemaasse mahub rida lühemaid teoseid, viis orkestri sviiti, millest kolmas jätkab kevadsümfoonia lüürilist tunde joont. Leningradi sõit aga on pühendatud Lenini linna 250.-le aastapäevale. Ka viimati mainitud võime leida kauneid looduspilte nagu Leningrad valgel ööl suveaias ja tõtlikum Neeva jõe voog. Seoses oma mitmete ühiskondlike kohustustega tuli ja tuleb Eugen kapil tänini sageli viibida välismaal. 1957. aastal võttis ta vabariikliku rahukomitee liikmena osa Nõukogude rahuvõitlejate külla sõidust Soome. Oma muljed, milles eriti kaalukas osa oli Soome kaunil loodusel jäädvustas helilooja avamängus Soome teemadel. Avamängu populaarsete vormi kasutab Eugen Kapp mitmel puhul hiljemgi. Aasta hiljem, 1958. aastal valmib pidulik avamäng, seejärel avamäng parafraas ja väike lõbus avamäng, mis helisalvestati Moskvas. Maksim Šostakovitši dirigendikepi all. Eugen Kapi kui sümfonisti arenguliinile ei ole, iseloomustavad sedavõrd äsja märgitud lühivormid, kuivõrd vahest kaks instrumentaalkontserti noorte kontsert viiulile ja klaverikontsert. Neid mõlemaid teoseid seob ehtsalt kapilik, mõtte- ja väljenduslaad, milles on kohta nii hästi rahulikumale vaatlevale lüürikale viiulikontserdi meeleolukas andante ja klaverikontserdi keskosa kui ta elavaile liikuvaile kujunditele, mis sageli on seotud heliloojale nii omase tantsulise elemendiga. Kuulates neid teoseid, ehitub sild nende ja noore Eugen Kapi kunagiste esimeste orkestri ja kammerteoste vahele. Seal on midagi ühist olnuga, ent samas palju ka uut, värsket ja sellist, mis kõneleb kogenud oma ala täiuslikult valitsevast meistri käest. Sümfonistina on Eugen Kapp jäänud truuks oma esteetilistel tõekspidamistele, keda ei ole eriti vaimustanud ja tõmmanud äärmuslikud moevoolud. Seejuures ei saa kaugeltki öelda, et ta loominguline käekiri pole aastate jooksul omandanud midagi kaasaegse muusika varasalvest. Ent see kõik on toimunud ja toimub, kaotamata sidemeid sellega, mida me peame tõeliselt väärtuslikeks Straditsioonideks. Eeskätt muusika sisuline väärtus, Jevormi ilu. Nendega on lahutamatult seotud kõige olulisem Eugen Kapi loomingus. Selle sügavalt elujaatav ja rõõmus põhilaad. Eugen Kapi muusikalised sidemed on arvukad ja tugevad. Moskva ja Leningradi kõrval tuntakse ja hinnatakse teda hästi kõikides vennasvabariikides. Eriliselt populaarne on ta meie kaukaasia sõprade hulgas. Andkemgi siinkohal sõna Gruusia NSV kultuuriministrile helilooja Otar Tagdakišvili-le. Olin veel õige noor, kui tutvusin kappide perekonnaga. Mäletan Artur Kapi sümfooniaid, mäletan andekat Villem Kapi, kelle muusikat väga armastasin kõigist paremini aga õppisin tundma Eugen Kapi. Puutusin temaga kokku ühises töös nõukogude heliloojate liidu sekretäriaadis, Lenini preemiate komitees ja arvukatel pleenumitel. Mitmel korral oli Eugen Kapp külaliseks Tbilisis, mina jällegi Tallinnas. Mulle on Eugen Kapp alati jätnud sügava mulje kui suurepärane inimene ja erakordne muusik, kes on tohutu panuse andnud Eesti muusikakultuuri arengusse. Mulle on alatiseks lähedased tema teosed nagu ooper, tasuleegid balletis Kalevipoeg ja kullaketrajad, eriti aga ta viimane ooper Rembrandt. Tahaksin eraldi rõhutada veel Eugen Kapi pedagoogilist tegevust, mis on aidanud Eesti heliloomingu koolkonda tõusta juhtivale kohale meie maal. Arvan, et 70 aastat pole veel palju ning et Eugen Kapp suudab veel palju anda nii hästi rahvusliku kui ka kogu nõukogude muusikakultuuri hüvanguks. Mul on alatiseks jäänud meelde Eugen Kapi külaskäik filissi. Minu esimese ooperi mindi ja etenduse puhul tema heatahtlik ja innustav suhtumine minu loomingusse Omalt poolt tunnen hästi. Hindan kõrgelt Eugen Kapi rahvusliku balleti Kalevipoeg mis on Gruusias hästi teatud samuti ooperit tasuleegid, mis haarab oma võimsate kulminatsioonini sümfoonilise arenduse ja temaatilise reljeefse poolest.