Tere, te kuulate saadet teatrimaagia, minu nimi on Joonas Vatter. Tänases saates räägime Peeter Jalaka ja Lauri Lagle ka Von Krahli teatrist. Samuti on teemaks Narva Vaba laval esietendunud lavastus lõhe, mille valmimisest räägivad näitlejad Jekaterina Novosjolovi ja Eduard tee. Teatrimaagia alustab. Mul on hea meel tervitada teatrimaagia saates Peeter jalakat ja Lauri laglet kes räägivad siis nendest muutustest, mis on viimasel ajal toimunud Von Krahli teatris. Kõigepealt ma võtaksin ise paari lausega kokku selle, mis siis on viinud tänasel kujul Von Krahli sünnini aasta aega tagasi, kui no 99 lõpetas, siis kuulutati välja ideekonkurss Sakala kolm majas teatritegevuse jätkamiseks. Ja Lauri Lagle, teie jõudsite konkursi lõppvooru. Teie visiooniks oli luua, ma nüüd tsiteerin kunstiliselt kõrgetasemeline avangardteatritrupp, paraku aga siis konkurss katkestati rahapuuduse tõttu ja sügisel otsustati, et uut riigi osalusega sihtasutust sinna Sakala kolm majja ei looda. Ja varsti pärast seda uudist siis ka selgus, et Lauri Lagle te oma kunstilisi kavatsusi viitellu Von Krahli teatris. Mis siis oli see ühisosa, mis teid on kraaliga sidusse ja arusaam ja nägemus teatrist mis tõi teid Lauri Lagle, Von Krahli. No kõigepealt ma pean võib-olla täpsustama ette nii, kuidas mina sellest aru sain, siis Sakala kolme konkursi katkestamine ei tulenenud sellest, et rahalisi vahendeid ei olnud, vaid seetõttu, et arvati, et sügisel neid rahalisi vahendeid ei ole, nii palju, kui sügis kätte jõudis, siis ikkagi need rahalised vahendid. Ta leiti ja see eelarve oli justkui olemas, aga see oli otsus ja see otsus siis oli selline, et et kahele lõppvooru jõudnud inimesele nii-öelda selle grandisüsteemi korras 200000, et eurot siis kolmas 200000 Antsakal kolm majale enda ülevalpidamiseks ja ülejäänud raha siis jagati valdkonna vahel ära, et selles mõttes see on lihtsalt nüansivahet, et tegelikult oli see ikkagi otsust teha sellest rendimaja, mitte et raha ei olnud. Aga mis neid sidus, et võimalus kutsuda kokku grupi inimesi ja siis töötan nendega pikemalt kui üks lavastus, ehk siis ehk siis uue trupi, et otsida ja avastada siis grupi inimestega üheskoos ühisteatrikeelt ja ja vaadata ringi tundmatutele aladel, et mulle tundub, et Peeter kutsus lähtuvalt nendest samadest mõtetest ja siis me kohtusime, mõtlesime ja kuna me, ma arvan, et me mõtle, tundub, et mitte väga erinevalt, siis me otsustasime ühendada jõud ja, ja siis juba sümbioosis jätkata nii-öelda uuel kujul Von Krahli teatris. Neli viimast aastat on Von kraal tegutsenud ilma püsi trupitaja, nüüd siis sellest sügisest on teatril tõesti uus püsitrupp. Missugustel põhimõtetel siis trupp kokku kutsuti. Millised näitlejad teid huvitasid? Mingit pidi on see kõik selline tunnetuslik ja intuitiivne kokkukutsumine, et kuidas need erinevad energiat sobivate ja, ja milline on siis see trupi tervikenergia, et ilmselt see trupi koguarv on umbes kaheksa, üheksa inimest, aga, aga ma ütlen, et see number pole siinkohal oluline, et oluline on see, et igaüks oleks vajalik ja et tekiks see tunne, et et nüüd me justkui oleme, oleme koos, et hetkel see kindlasti niiviisi veel ei ole, aga et millised näitlejad mind huvitavad? Ma ütlen, need näitlejad, kes on tegelenud varasemalt otsingul see sõnateatriga, et, et kelle energia, kunstiline maitse ja teatri esteetilised eelistused on siis piisavalt sarnased, et, et saaks asuda üheskoos sellistele tundmatutele ja otsingulistele radadele. Et oluline on soov olla kontaktis tänase maailmaga ja üksteisega. Ja ilmselt on ka vastupidamisvõime väga oluline, sellepärast et see otsing on tihti väga intensiivne ja me võime leida ennast väga hämaratelt sellistelt aladelt, et et need, kes siis ei pelga alustada tööd näiteks ilma tekstiraamatut, ta need vist ongi need inimesed, kes siis mind huvitavad. Peeter Jalakas, te ütlesite nüüd, septembris ühes Postimehele antud intervjuus, et Von Krahli teatri edasise tegevuse fooniks saab küsimus, mis meist saab, mis te selle all silmas pidasite? Ma ütleks kõigepealt peale sellest, kus tänane jutt algas, ehk et sinu esimene küsimus, et kust kõik algas, ei olnud päris nii, nagu sa seda ette kandsid. Tegelikult meil oli Lauriga jutt juba enne seda, kui see Sakala tänavakonkurss toimus, et kutsusime tegelikult Lauriti juba varem kuna oli teada, et see tegelikult kolmeaastane periood, kus meil truppi ei olnud neile saastale jäiki aasta siis see oli mõeldud selline vaheetapp. Ja see oli meil algselt juba teada, et töödelt jälle uuesti trupiga jätkame. Ja noh, Lauri oli üks neid, keda ma sinna kohe kindlasti tahtsime. Nüüd mis puudutab seda slõuganite, siis otsapidi sai alguse jäikist, mis siis oli selgelt näoga homsesse suunatud ja me rääkisime sellest perioodist nii loengutes kui ka raadiosaadetes, kui tagatipuks sellest sündinud lavastuses ajast 20 aasta pärast ja kuidagi see oli hästi inspireeriv kõik kokku, siis tundus, et mingis mõttes see järgmise kolme aasta tegevus võiks olla kantud samast samast suunast vähemalt. Ja lõpuks me ikkagi otsustasime, et me niiviisi nagu teda seal on mingi pealkirja või slõugani ei kasuta, et see võib olla teatrile kui kunstile liiga raamidesse suru, aga, aga noh, tegelikkuses kogu selles majas mis ei ole ju ainult teater, et kas on ka kraalikadeemia ja meie alumine korrus me ikkagi ennekõike ammutame inspiratsiooni siis sellest, mis tuleb, ehk siis, et me oleme näoga homse suunas ja mis seal homsest siis paistab teie jaoks väga palju põnevat ja väga palju ärevakstegevat. Et me elame ülimalt põneval ajal. On ülimalt kahju, et me ei suuda sellest täie rinnaga rõõmu tunda vaid ikka leiame neid asju, mis kuidagi seda peegeldavad meile kuidagi sellise halva ja ja vingumist väärtajana. Kui homsesse vaatama, siis siis tegelikult seal võib olla. On palju selliseid asju, mis võib-olla tänast päeva paneks ütleme siis palju laiema naeratusega hindama. Kui Lauri Lagle kevadel Sakala kolm ideekonkursil konkureerisid, siis te ütlesite, et ühes intervjuus, et tahate arendada nüüdisaegset otsingulist sõnateatrit ma ei tea, kas Von Graal on ennast kunagi sõnateatrina defineerinud, sest mulle tundub, et Krahlis on sõna alati teiste väljendusvahenditega olnud võrdne. Aga kuidas siis selles kontekstis kraal jätkab ja mis nüüdisaegne otsingu linna sõnateater, mida selle all mõista? Minu jaoks on see grupp inimesi, kes on suutelised töötama erinevates teatrivormides ja oskus mõtestada maailma enda ümber läbi sõna struktuuri, süzee keha k rakteri ja nendes loodud maailmades, siis kohtuvad vaataja Meie teine vaataja ruum ja, ja teemad ja, ja kui hästi läheb, siis võib-olla midagi veel. Et minu jaoks algab lavastus alati ideest ja kui selle idee väljendamiseks on olemas mingisugune tekst või materjal, et siis siis me kasutame seda, aga kui seda ei ole, siis tuleb leida see teekond selle väljendamiseks kuidagi teistmoodi. Ja otsingusõnateater ongi otsing meie jaoks oluliste mõtete väljendamiseks. Sõna on Krahlis kogu aeg kasutatud, et ma ei ole jah sõnastanud ennast siiamaani küll sõnateatrina, seda pole tõesti teinud, aga sõna võib kasutada erineval moel ja üks selline parameeter, millega võiks kraalid tegemisi mõõta. Kui võrrelda kirjandusega, et siis see, mida me oleme pea 30 aastat püüdnud Von Krahlis teha mitte proosa, vaid luule, mis on küll ka sõnaga väga selgelt seotud, aga sõna on seal hoopis teistsuguses tähenduses ta kontsentreeritum kujundlikum ja seda kõike, noh, kui nüüd seda ümber tõsta teatrikeele, siis see peaks äkki olemuse kirjeldus, kuidas seda sõna päevasel taaskasutan. Tänu Sakala kolm konkursile nüüd Lauri Lagle, kultuuriministeerium toetab teid, järgnevad kolm aastat rahaliselt, et neid ideid ellu viia. Mida te tahtsite seal Sakala kolmes ellu viia. Kui konkreetsed on siis Von Krahli teatri järgmise kolme aasta plaanid praeguseks? Et mis on see kolmeaastane plaan, et mingit pidi on need need printsiibid, et, et kuidas ja mis alustel me töötame, ehk siis, et me otsime järjepidevalt uusi võimalusi teatrit maailma ja inimesi mõtestada. Aga mis mind kõige rohkem. Huvitav on see, et, et, et kas see nii-öelda pikem distants päevast päeva koos töötamine, kas see avab meie jaoks midagi sügavamat, et kas ta viib meid lähemale ja kajastub nii-öelda meie koosmängus mõtlemises ja kujundite loomises, ütles, et selles keeles ja tunnetuses, mida me otsime ette et muusika, ja siis, kui me musitseerima, et, et kas kokkumäng muutub kuidagi sügavamaks ja ja et kuidas siis ajaga areneb. Ma ei loe lavastusi. Et mitu me oleme neid teinud, et mind huvitab proovisaal ja, ja siis, kui me päevast päeva räägime ja töötame siis kuhu me jõuame, see on minu jaoks kõige huvitavam osa sele asja juures, et selles tegemises, et kui me enam ei alusta algusest ja mõistete ühtlustamise eest, vaid hakkame siis kohe lavastust tegema. Teater jätkab nüüd midagi, mis teater NO99 aga kadus ja kui, siis mis miski võiks olla. Teater jätkas kunagi seda, mida Krahli teater kunagi alustas aga ta liikus hoopis teises suunas, ehk siis kindlasti me ei taha olla selline sotsiaalkriitiline ja nii-öelda ora tagumikus hoidev üksus. See ei ole minu tee ega, ega keelema loodavasse Kralise juhtu. Et minu arusaam tänasest kunsti rollist on see, et ta peab pakkuma inimestele lootust tuge sellel segasel ajal ja et et on olemas nagu päris asjad, armastus, üksindus ja surm. Näiteks, et selles mõttes ma ei arva, et siit midagi edasi kandub. Ma arvan, et edasi kandub otsingulises, et minu jaoks on see alanud juba kõik palju kaugemalt veel, et seda kõike alustas juba hommikteater 1921. aastal. Aga mingisugune teatav eksperimentaalse keeleotsing Aga millist kohtade Von Krahli il näete praegu siis Eesti teatripildis? Kui rääkida Von Krahli kohast täna, siis nii nagu mina seda näen, on hoida seda tuld, mis teatrit, kui, kui kunsti edasi kannaks, et meil peab olema esiteks julgust, teiseks ka võimalust ja luba eksida. Et me ei pea kartma seda, et meil on ühesõnaga ette antud mingisugune saalist saali suurusest tulenev publikuarv, mida me peame siis teenindama aasta jooksul ja sa oled kuidagi hästi lahterdati kammitsetud ja sa oled võrreldav noh, ükskõik millise muu üksusega, mis ka ennast kogemata kombel teatriks nimetab siis Realis on see olnud kogu aeg niiviisi. Ja, ja ma loodan, et seesama asi jätkub. Et me oleme olnud positsioonis, kus me oleme, oleme saanud eksida ehk siis katsetada asju, milles me ka ise pole olnud lõpuni veendunud, et kas see üleüldse töötab. Kuskil peab olema võimalik sellist asja teha, et muud moodi ei saa rääkida teatri kui kunsti arengust üldse. No ühesõnaga, ma loodan, see on üks asi, mis, mis kraaliga edaspidi iseloomustaks. Ma ei tea, kuidas selle ori Ma arvan samamoodi, et riskid on oluliselt justkui võtta ja siis tuleb need kuidagi lõpuni kanda. Kas sisu ja vorm on teie jaoks kuidagi võrdselt olulised teatris või võrdselt huvitavad, et sisu, mida ma väljendan vorm, kuidas ma väljendan? Kuidas need kaks teie jaoks teatris kokku kõlavad? Minu jaoks on võib-olla need märksõnadevahelised piirjooned on, on veidikene hägusamad või siis hägusem, võib-olla pole täpne sõnaga sellised eeterlikumad, et ehk siis et ma ei eralda neid nii jäigalt ja et kõik algab minu jaoks pihta ideest ja siis kõik on selle idee teenistuses, et kindlasti algama vormis, et see vorm on ka juba sellisel juhul sisu. Et selles mõttes ma ei eralda neid niiviisi. Minu puhul on ta vist enam-vähem sarnane küll ma üritasin praegust meenutada, et kas on mingi kord olnud, kus kus mingisugune lugu on alguse saanud, farmis vist ilmselt on. Aga mul praegu ei meenunud, et ikkagi taastal, nõnda et kui sul mingi idee on peas, mis kuidagi nõuab väljundit, siis ta seal küpseb, küpseb nüüd, kuni ühel hetkel mul peab olema mingisugune asi, noh, tavaliselt on see, et kui ma tean, kuidas lugu lõpeb siis saab selle kallale minna või kui seal on mingisugune läbi tiiv või noh, näiteks eesti ballaadides näiteks oli see, et kuidas siduda minu arvates väga sarnase tunnetusega Jaapani ja, ja Eesti selline mõistlik kultuuriline lähenemine ja siis oli seal see, et, et seal peab olema muld. Kas see justkui on vormiline, aga minu jaoks sõida tol hetkel sisuline, ehk siis et see võib-olla on ainuke Corp sul praegu pähe tuleb, aga muidu on jah, nõnda et kui sul ikkagi sisuline mingisugune tugi on olemas, siis hakkad alles vormi peale mõtlema. Tavaliselt on see mulle tundub, et see on vist suhteliselt levinud, vähemalt see nende teoste seas, mida Krahlis on produtseeritud Kuidas teile tundub, mida tänane publik teatrilt ootab, mis teemat publikut kõnetavad või milline teater see on? Kõnetab publikut kõnetab ikka see, kui, kui nalja saab ja põnev on, eks seal on kogu aeg niiviisi olnud, et ega see väga muutu. Mõneti publikule muidugi meeldib ka, kui mingit sorti skandaal asjaga seondub, eks, et noh ta, mis, mis oli võib-olla kaasas sellise no tegevusega osavalt minu meelest kasutasid kui palju nüüd on neid, kes luulest huvituvad, selge see, et need ei ole väga palju, et egas sedasorti teatripublik ei saa kunagi olema võrrelda noh näiteks draamateatri publikuga. Aga neid inimesi on ikkagi päris palju, et tegelikult, ega Meil selliseid perioode, kus ma oleks pidanud väga suurt publikupõuda tundma Krahlis noh, nüüd peaaegu 30 aasta jooksul pole olnud, eks. Publiku innukus on olnud erinevatel aegadel natukene erinev, aga aga tühjas saalis pole kunagi olnud, et ma eeldan, et midagi sarnast on ka tulevikus. Minu jaoks on oluline tundlikult tajuda ümbritsevat ja kuidas seda kontakti saavutada läbi meie läbitrupi, inimeste, mis on meie jaoks oluline, et siis seda me üritame ka publikule, kas siis nii-öelda näidata või, või avada või kõnetada neid sellega, mis ennast kõnetab. Absoluutselt kui sa teed oma asja ausalt, eks, kui sa tõesti püüad olla siiras selles, mida sa teed ja, ja tegeleda asjaga, mis sulle korda läheb. Ja see tõesti küsida neid küsimusi, mis sind tegelikult ka huvitavad siis siis tegelikult see tegelik sellega, mida, mida publik kohtub, eks, et sa oled ise ju samamoodi üks nendest inimestest, et umbes nii see vist on. Von Krahli on ikka peetud avangard seksteatriks või eesti esimeseks avangardtiks. Et kuidas ta selle mõistega avangard suhestuda tänasel päeval üldse, mis tähendab või kas te üldse mõtlete selle peale? Väga ei mõtle selles mõttes, et kraalin on olnud nüüd eesliiteid läbi aja hästi palju erinevaid, aga noh, see avangard on võib-olla jah, mida kõige rohkem on kasutatud. Ja selle sisu on aegade jooksul hästi palju muutunud. Et kui mõelda selle peale, kui palju erinevaid asju aegade jooksul teinud, siis vist mulle tundub, et täna täna ei ole Eesti teete siin, aga ühtegi sellist defineeritavad nähtus, mida ei oleks moel või teise Krahlis kunagi tehtud. Nagu ma ütlesin, mulle tundub, et see, mis, mis täna oleks inimestel vaja või see, mida võiks nii-öelda siis ees lihtne sammuv kunstibrigaad arvesse võtta. Mulle tundub, et inimestel on vaja sellist tuge, harmooniat ma juba mitu aastat tagasi hakkasin seda heietama, et mulle tundub, et et harmoonia, nuus, avangard, ma ei oska, kui täpne sõnastus nüüd on, ta võib-olla ei ole päris täpne, aga umbes sinnakanti mõtte praegu tüürib, kui sa püüad seda seda avangardi sõnastada, et igal juhul mulle tundub, et ta ei ole selline kõva häälega karjumine ja inimestega õiendamine, et miks ostsin endale nii suure teleka või? See minu meelest on kaugel sellest, mida võiks kutsuda avangard, eks, et eks sellega ongi see ka, et ega noh, kui ma ennist rääkisin sellest, et neil peab olema õigus ja, ja võimalus eksida, siis kui sina kunstnikuna oled kuskil mingi tunnetuseni jõudnud, siis ega see ei tähenda, eks seda, et näiteks sinnasamasse punkti on jõudnud kriitikud või vaatajad, eks sa peadki nad nagu kuidagi endaga kaasa meelitama, et seal see paradoks selleks, et kui sa liigud nagu seal, siis noh, nagu ankurdile kohane eesliinil siis mõnetis, aga pead arvestama sellega, et sind mõistetaks. Kas mittemõistmine võiks olla siis seotud harmoonia või inimeste peale karistusega? Ei oska väga täpselt öelda, ma pigem arvan see, et et tavakaardilt tänased noh, vaatajad, või siis tänased kriitikud on harjunud ootama just nimelt sellist sotsiaalset teravust ja nagu sellist noh, nagu ma nimetasin selliste inimestega õiendamist. Noh, minu arvates see ei ole enam mingit sorti avangard, ma arvan, et see on juba täitsa eilne päev ja et seda on meie elus niigi nii palju, et seda kunsti kaudu võimendada ei ole mingit õigustust. Lauri Lagle, teie lavastus uue trupiga esietendus novembri lõpus Von Krahlis, see kannab pealkirja paratamatus elada ühel ajal. Kes on need inimesed, kellele see võiks korda minna või kellele sellist lavastust soovitada või kuidas seda vaadata, mida see eeldab vaatajalt lavastus, milles ta huvituma peaks? Ma kutsun kõiki vaatama ette, et seda inimest, kui niimoodi määratleda ei oska ette, et inimene, kes tunneb huvi, tänas päeva teise inimese elu ja siis noh, teatri kui kunstivormi vastu, et minu jaoks on iga lavastusse kutse tulla justkui kaasa, et ma ise otsin alati midagi uut ja tundmatut ja vahel see õnnestub nii-öelda ootamatumalt ja siis võib vist paremini ja vahel siis teistmoodi taga. Ma kutsun inimesi, kes igatsevad ja siis ootavad teatrit, siis jah, selliseid väärtuseid, et et midagi uut ja tundmatut Kogeda no võib-olla see vaataja võiks evida teatud määral tundlikkust, ehk siis ta võiks võib-olla nautida kaunist päikeseloojangut või, või kuu peegeldust tormisel merel. Et kuidas seda kordki on teinud, siis, siis see on juba piisav põhjus tulla. Peeter Jalakas, kuidas Teitze lavastus kõnetas, läksid neile korda ja millega siis Läks küll ja mul on väga hea meel, et just just see meil nii-öelda selline üleminekulavastus annad. Kui sügis algas, siis Jaiki lavastusega, siis jäik omamoodi juhatas sisse selle antud lavastuse ja see antud lavastas jällegi omakorda siis nüüd selle kolmeaastase perioodi, mis meil ees seisab. Minu meelest nad kõik on kenasti haakinud. Mul on selle üle väga hea meel. Ja minu meelest see kõik, millest vähemalt mina siin praegu selle intervjuu käigus olen rääkinud, püüdes iseloomustada seda, milline teater võiks olla ja mida me teha tahame, siis minu meelest kõik need alged olid selles loos ka olemas. Kui need. Mõelda Von Krahli teatrist allegooriliselt kui ühest inimesest, siis milline see inimene praegu on, kuhu ta on oma eluga jõudnud, mis on talle seljataha jäänud. Millised on selle inimese mõtted? Ma arvan, et ta on nagu mitte enam esimeses nooruses punkar, kes on avastanud ka jooga võlud aga pole kaotanud trotsikust. Lauri Lagle, teie suhe selle inimesega nimega Von Krahli teater on teistsugune. Kuidas teie seda inimest näete? Mina näen kahesõnaliselt. Geomeetriline inimene. Peeter Jalakas ja Lauri Lagle, ma väga tänan teid ja soovin jõudu Von Krahli teatrile. Nüüd räägime sellest, kuidas sünnib üks dokumentaallavastus ja missugune kogemus on näitlejate jaoks. Nimelt sel sügisel esietendus Narvas vaba lava teatrikeskuses lavastus lõhe, mis uurib siis, kuidas piiri tekkimine 90.-te alguses Eesti ja Venemaa vahel mõjub taas ja on mõjutanud Ivangorodi ja Narva elanikke. Ja teatrimaagia külalisteks on nüüd lavastuse lõhe, osatäitjad Jekaterina Novosjolov aia Eduard tee, kes on lahkesti nõus natukene avama, siis milline nägi välja selle lavastuse loomisprotsess. Alustuseks ma küsin, kas teil mõlemal oli ka varasemaid kokkupuuteid dokumentaallavastustega ja mida ta sellest žanrist arvasite? Jah, minul on olnud täiesti minu karjääri alguses, me tegime Tartu uue teatri raames see oli üks esimesi lavastusi nimega elut, see oli tehtud taotentsetel intervjuude põhjal. Aga need intervjuud olid juba võetud raamatus valmis. Aga nüüd oli selline autorlik töö, me pidime ise välja minema tänavatele Narva linnase, Ivangorodi, see lihtsalt inimesi püüdma ja küsima neilt, et ise olime nii-öelda autorid sellele ise küsimusi mõtlesime välja, kuidagi. Mängisime natuke, mitte ajakirjanikke, aga, aga lihtsalt selliseid uurijaid, sotsiaaluurijaid ja nii edasi. Minul ei olnud sellist kogemust varem, ehk siis see kogemus oli minu jaoks ehtne ja radikaalne, esimene kogemus, sest dokumentaallavastus on omamoodi stress ikkagi see tänavatel käimine ja võõraste inimestega suhtlemine. No ei, ei pruugi olla alati kerge. Ei pruugi olla alati positiivne, et see võib olla intensiivne ka oma negatiivsuse poolest, ehk siis mõned inimesed, kui saavad aru, kes sa oled ja mis eesmärgiga sa tulid nende juurde, siis tahavad kogu oma solvangut või kogu oma kibestumist, kibestumist ei aja nii-öelda läbi sinu või sulle kõik välja lasta. Aga selliseid olukordi oli ikkagi vähe. Et enamus Narva ja Ivangorodi elanikest olid väga positiivsed ja see kogemus on eriline küll. Kui nüüd. Et hakata seda protsessi kuidagi algusest peale kaardistama, kirjeldage palun natuke. Milline oli lavastuse lõhe esimene proov, mis olid need lähtepunktid, mis olid esimese proovi ajal juba kindlad, mida taheti ja mis oli siis see, mida veel ei teatud, mida hakati otsima? Me tulime muidugi kokku augustikuus ja nädal enne olid töötanud juba vene poolt näitlejad, sest meil on kaks truppi, on täiesti Moskva näitajates eesti näitlejad, et nemad on juba selle Jüritavadovskiga on natuke eelnevat tööd teinud, nad on tõesti käinud tänavatel inimestega rääkimas ja kui Jüri meid nägi, siis ta nõudis, et ja pani meile ülesandeks, mis oli päris raske, minge leidke eestlasi Narvas mis asub peaaegu võimatu. Kuigi nad olid, aga jah, see see teekond kitsenes ja muide lihtsalt et kui te näete lihtsalt huvitavaid inimesi ja satute nendega, et siis nagu rääkige. Ja peaaegu nii oligi, et meil oli vaba aeg igaüks mõttes, mida ta ise teeb, kas ta otsib inimeste kaudu asutuste kaudu, kellega võiks rääkida ja ka mis valdkonnas inimestega või praak, kellega ei ole veel räägitud. Ja ka oli selline häppeninge moodi ka võimalused, lihtsalt lähed tänavale ja ehk satud kellelegi otsa. Ma omalt poolt tahaks lisada veel seda, me saime aru, nähes neid materjale, mida meie, Vene kolleegid on nii-öelda juba kätte saanud, me saime aru, et see on suht provokatiivne ja radikaalne mõnes mõttes. Ja meie nii-öelda eesti näitlejad, sest et ka meie Eesti grupp kuuest näitlejast koosneb aga kolm neist on venekeelsed näitlejad, mina, Gadja ja üks meie kolleeg show. Ja siis kolm eesti näitlejad, Piret Simson, Martin Kõiv ja Ott Kartau. Ja meie tundsime kohe ebamugavad ennast, sest et me saime aru, et nii-öelda meie Eesti mugavuse tsoonist väljumine on natukene meile võõras, et umbes lendad nii-öelda tänaval või kuskil Maaris inimese juurde ja hakkad kohe tulistama. Kas teil on siin narkovedu? Kas teil on siin? No kõik need provokatiivset küsimused seoses piiriga või seoses lõhega. Ja ma julgen öelda, et ma ikkagi üritasin väljuda mugavustsoonist peale neid intervjuud, mis mul on olnud kokku lepitud. Ma üritasin ikkagi täiesti tänavatel võõraste inimestega paarides kuskil või promenaadil ikkagi inimestega rääkida ja siis olen kätte saanud need intervjuud, mõned neist on jõudnud lõppversiooni. Ehk siis lavastusse. Kas kus sina kohtusid oma inimestega? Mina lihtsalt läksin kõndima ja siis sattusin lihtsalt nägin värava veel. Umbes nii. Tegelikult jah, et esimene ülesanne, minge otsige, helistasime, ei, lihtsalt läksin kõndima, ei olnud ühtegi mõtet, et teised hakkasid kuidagi helistamaid vaatama, midagi internetist, mina olen selline, kes lihtsalt, et läheb ja otsib inspiratsiooni ja siis ma kõndisin lihtsalt nautisin Narvat. Vaatasin seda vaadet nende kahe kindluse peale, siis pööran pead, vaatan keskraamatukogu, mõtlesime muidugi, et Narva keskraamatukogust kindlasti käib hästi palju inimesi, lähen sissegi siin, kas teil mõni eestlane sind ka käib või mõni eestlane töötab muidugi ainult elektrist. Eestlane siis tabeli välja, oma märkmiku andis mulle mingi 20 nimed, kes on siin eestlased ja kindlasti nad hoiavad kokku need sõbrad, sõbrannad, õppejõud või kuskil juhtivatel kohtadel. Peamiselt on eestlased Narvas, et noh, selline vedamine niukses 100. nagu taevast. Aga kas oli keeruline ka inimesi avada, et nad oma elulugu räägiks, võita nende usaldus? Jah, üsna keeruline, sest alguses nad mõtlesid, et see on selline lihtsalt intervjuu, et kuidas siin elada on ja nii, aga näitlejad ikkagi otsivad mingeid konflikte, mingit draamat. Lavastaja Jüriqwitkovski nimetas seda reaalsuse provotseerimine. Lõpuks asi jõudis nii kaugele, et üks meie trupi liige, see trupp on hästi suur, seal on peale näitlejaid on ka dramaturg, helilooja, kunst, kunstnik, no hästi palju inimesi, ühesõnaga nii Venemaalt kui Eestist. Aga ühesõnaga üks grupi liige on saanud molli, aga ta on provotseerinud reaalsust nii palju. Ehk siis ma arvan, et see on täiesti põhjendatud, et ta on saanud. Sest et igal asjal on piir. Aga Ma tahan seda öelda, et vähemalt minu jaoks see teema eestlased Narvas või Narva eestlased on täiesti dinosaurused, ehk siis nagu noh, mina ei ole kohtunud isiklikult inimesi Narvas, kes on Narvas sündinud või kes on, ma mõtlen eestlasi just. Ja väga huvitav, kogu aeg räägime elektrijaamadest kogu aeg räägime kriisist, kui palju inimesed kaotavad töökohti ja nii edasi ja nii edasi. Aga suht vähe meedias kajastatakse seda, kuidas elavad Narva eestlased. Et mis on Eesti maja Narvas, kes käivad seal ja minu jaoks oli väga huvitav teema, mina olen Tallinna elanik. Ma olen Narvaga seotud, mul on sugulasi seal ja nii edasi, aga see oli täiesti huvitav teema minu jaoks ja ma arvan, et see lavastus võrdselt pakub huvi nii venelastele kui eestlastele, sest et me saame seisukohti vaadata väga erinevate nurkade alt ja see on hästi oluline. Kui te intervjuud ära tegite, kui palju neid tuli ja kui kaua te selleks siis prooviprotsessis aega võtsite? 150 oli 160 kuskil sealkandis. Ja selleks kulus siis sellest prooviprotsessist, kui pikk aeg 20 või natukene vähem. Ja kuidas te siis nende kogutud lugudega edasi töötasite, kuidas lavastus kokku pandi? Dramaturg ja režissöör-lavastaja tähendab otsustasite, et mis jäädmise jää? Aga kas neid lugusid ka veel põimib omavahel kokku või kui vabalt nende lugudega ümber käia? Väga ei põimitud kokku, ikkagi nad on monoloogi. Iseseisvalt lood nii-öelda, aga ma tahaks lisada seda, et ikkagi see vorm, kuidas me töötasime on minu jaoks olnud väga keeruline ja miks, sest et hästi palju iseseisvat tööd ja sa iseseisvalt töö koosnes sellest, et sa pead töötlema oma tekstid ise ehk siis ilma drama turgita, ilma lavastajate põhimõtteliselt pead ise tegema seda valikut, mis tekst läheb töösse, mis ei lähe. Ja kui sa lavastajale proovis, ütlesid see tekst minu arust on nõrk või, või ta ei anna meile midagi, siis lavastaja usaldas ja ütles, et hästi siis me ei võta seda. Me ei raiska aega, kuna aega oli suht vähe, tekste oli palju ja me iga õhtu põhimõtteliselt tihti, see oli öösiti. Me lugesime oma tekstid ette lavastaja ja dramaturg-ile. Ja dramaturg ja lavastaja kuulasid ära ja nad tajusid, kus konfliktne koht või kus see konflikt on või kus see lugu, kus see teema on, kas monoloogilisi onu, teema, inimesed ja, ja kui teemad ei olnud, kui inimene lihtsalt räägib olmest? No see ei ole selles mõttes teema. Aga kas võib öelda siis, et näitlejal on dokumentaallavastuse prooviprotsessis rohkem vabadust kui valmis dramaturgia lavaletoomisel. Ma ei tea, võib-olla see küsimus ei ole päris õigesti püstitatud, sellepärast et neid kahte asja ei saa üldse võrrelda protsess ja sellepärast, et dokumentaallavastus, see on pigem selline uurimine otsimine. Ja see raamat tuleb välja rohkem vaate silmis, mitte lava peal niimoodi et. Kumb sulle meeldib, kas ballett, ooper? Selle küsimuse peale, et kui me tegime seda päris pikalt ja ma jõudsin üldse selle uue teemani. Mulle tundub praegu hästi aktuaalne teema teatrisse üldse. Karakteri loomine nii-öelda vana teatrikeeles rääkides väljendades ennast Se dokumentaalteatriformaat, mis Venemaal on juba tükk aega nii-öelda proovitud ja tehtud verbatsin siis, kui sa suhtled päris inimesega ja pärast lavale jõuab see päris inimene näitleja kaudu. No meil Merle karusoo, tegelenud sellega Ja, ja need vormid on erinevad, üks asi on see, kui sa lihtsalt loed inimese monoloogi või teksti või räägid sellest inimesest, vormid on erinevad, aga üks võimalustest on see, millega tegelenud päris palju just Julykvitkovski õpilased ja kolleegid, kes on temaga tulnud, Narva, need näitlejad, on see nii-öelda üks-ühele maha lugemine või kuidas öelda, ehk siis sa nagu võtad kõik inimese omadused endale näitlejana hääl, kõnnak isegi kostüümi ja isegi kehahoiakut, kõik asjad, et kuidagi paroodia või natuke paroodia, võib-olla on natukene terav sõna selle jaoks, aga no nii-öelda karakteri võtad inimeselt. Ja eks asi mulle väga meeldis, et kui me võtsime intervjuud, siis olid inimesed, kes maha kirjutasid, kuulasid seda ja siis maha, kirjutasid kuni kõikide näha ja kordus teine inimene tegelikult räägib taaga katkendlikult ei räägi üldse ilusasti niimoodi nagu ilusas näidendis meile teatrisse tuuakse, on kõik raadiod hästi heas perfektses keeles, aga tegelikult meile jäidet tõesti autentsed, sellised laused, inimene kordab, ta unustab, ta vahetab sõnu ja oli nii hoopis või noh, tegelikult see on hästi eluline tekst oli ja siis sa seda pidid ka sõna-sõnalt õppima, sellepärast et kui sa ise hakkad midagi seal vahetama sõnu, siis kaob see autorlikus. Võib-olla nüüd vastates sinu küsimusele, et palju see annab dokumentaalteatri tegemine võib-olla tõesti mõnikord kipume mängima iseennast või noh, iseennast selles rollis. Nõnda Stanislavski meetod, onju, et hakata iseendale otsima ja pärast küll loopiasse roll dokumentaalteatri puldseline värvipalett erinevatest tegelastest sul oli nende hääl enam-vähem, oli võib-olla kas pilt tehtud neist saaksid välispidiselt Mihhail Tšehhovi siis järgi selle süsteemi järgi minema just sissepoole. Tegelikult nojah, et sellest häälest sellest kehahoiakust vanuse seisukoha pealt tekkis sisemine maailm koos selle tekstiga, et see oli huvitav ja see hoopis teistmoodi hakkasid töötama. Ja see tuli imeliselt pärast tõesti, et minu kohta öeldi. Oota, kas see oli see sama näitleja, mängis mingi 83 aastast idekeste, meelde tuleb noore naisena. Oot, kas seesama näitlejanna? Teil on mõlemal eesti vene juured. Kas teema Eesti ja Venemaa vahel piiri tekkimine 90.-te alguses on teid kuidagi isiklikult puudutanud, kas isiklik lugu siis raskendas selle lavastuse juures töötamist või just kuidagi aitas? No ma ütleksin nii, et kõik meie, kes oleme sündinud kaheksakümnendatel Ma julgen öelda või varem ja kelle vanemad on läbinud seda perioodi, 80.-te lõpp, 90.-te algus ja ma arvan, et vaatamata sellele, kas eestlased või venelased või segapere, et kõik on läbinud suure stressi. Sest et ükskõik kui positiivselt või negatiivselt sa selle ülemineku aega võtsid, see oli nii majanduslikud kui emotsionaalselt suursündmus maailma ajaloos suure impeeriumi lagunemine ja ja ma julgen öelda, et minu peres oli, see oli keeruline periood, ma ütleksin nii, sest mõlemad minu vanemad kaotanud tööd ja oli periood, kui ema käis kuskil õues seeni korjamas, et saaks lauale midagi süüa. Ja mitte lihtsalt kombina neid korjamas, vaid sellepärast, et ta ei olnud lised raha osta, neid toita, aga no see oli paljudes peredes, ma ei saa öelda, et minu pere on unikaalne, selles mõttes Mina olen tallinlane, emaga sündis Tallinnas, aga nii Tallinna perekondadele kui ka narvakad perekondadele on see Nõukogude Liidu varisemine, oli täiesti omaette lugu. Minu isiklik lugu oli minu ema kuidagi väga normaalsed võttis seda vastu, ta küll kaotas töö ja pidi uue leidma ja ka lauas ei olnud väga palju süüa, onju, aga ikkagi ma mäletan seda hetke, ma olin kuskil kuue aastane sel ajal ja siis ma mäletan, vaatasime aknast välja, ta ütles, et nüüd on meil teine riik, et selle nimi on Eesti, ta näitas mulle uut raha krooni raha, et see on meie nagu uus raha ja siis need inimesed, eestlased räägivad eesti keelt ja tahaks pärast ise eesti keelt ka õppima ja naturalisatsiooni kaudu sai ka kodakondsuse. Ja siis ta viis mind laulupeole, näitas neid inimesi raharietes, ütles, vot need on eestlased, nad laulavad. Ühesõnaga, mul oli väga positiivne kogemus tänu minu emale, kes täiesti võttis selle muutuse vastu. Japärastel tekkisid Eestis sõbrad, kellega ta väga soravalt rääkis eesti keeles. Ma mõtlesin praegu selle peale, et ka meie viimased monoloogid sinule kõlavad täpselt nagu meie tegelaste monoloogid, ehk siis paljud räägivadki nagu sellest ülemineku perioodist, mis on isiklik lugu ja mõned asjad korduvad, aga mõned asjad on täiesti unikaalsed, šokeeritud ehk siis. Meie lavastuses on palju selliseid huvitavaid elulugusid. Lõhe esietendus tegelikult juba 18. septembril. Kas need inimesed, kellega te intervjuusid tegite ja kelle lood lavale jõudsid, on ise käinud lavastust ka vaatamas ja kas te teate, mis kogemust siis nende jaoks on olnud? Ojaa käin küll vaatamas olnud, väga erinev kogemus, oli. See oli meile ka stress, kui me saime teada, et paljud meie tegelased või kangelased tulevad vaatama. See oli meile. Aga väga positiivne, meie kartsime, et äkki me oleme liiga tunginud nende isiklikku ruumi ja võtnud nagu seda kasutuseks ja teinud natukene järgi, aga nad olid väga-väga positiivsel meelel. Üks meie peategelastest, vähemalt meie lavastaja Jüriqwitkovski nimetab teda ja tema venda põhitegelasteks. Tema ei julgenud esietendusele tulla, ta käis ümber vaba lavamaja Narvas ringi, purju ennast aga ei julgenud sisse astuda ja järgmisel päeval tuli abikaasaga ikkagi vaatama ja oli väga õnnelik ja kuigi seal on hästi isiklik tema perekonna lugu, hästi kurb lugu, mõnes mõttes väga õpetlik, aga ta ütles, et ta on väga õnnelik ja pärast meie mõtlesime, arutlesime omavahel. Mis selle paradoks on. Ja tundub, et see on ka selline pihtimise taoline asi, kui sa ei julge rääkida väga oma probleemidest inimestele, siis kui ühel hetkel sa jõuad nii kaugele, et saab pihtid kas võõrale inimesele, preestrile, kellele iganes sa vabastad ennast sellest koormusest. Ja isegi naljakaid olukordi on olnud päris palju, üks. No ütleme nii, yks poliitik tegelane meie lavastuses on helistanud meie näitlejanna ja öeldnud tänusõnu, kuigi kellelegi teisele ta rääkis, et no vot selle isikliku elu komponent oli ikkagi natukene üllatav selles lavastuses, aga ma olen ikkagi õnnelik. Ehk siis vaatamata sellele, et tõesti mõned hästi isiklikud asjad on jõudnud lavale. See tulemus on pigem kõigele rikastav. Miks on dokumentaalteatrit praegu Eestis vaja nii selle lõhe lavastuse näitel kui ka üldisemalt? Pole see objektiivselt näitab seda olukorda, millest teema on püstitatud. Jah, me võtsime Narva teemat piiriäärset linna, sest lihtsalt näidata Eestile, praegu mängime Tallinnas ja Tartus ja Tartes käinud inimesed on kirjutanud meile, et seda peaks igas linnas üldse mängima, näitama, mismoodi tegelikult nii selline natuke kaugenenud linn. Meie ülejäänud Eestist elab sellepärast, et mida me näeme meedias tavaliselt Narvas juhtus see ja see tavaliselt kuriteouudised. Et kuidagi see on kellelegi pandud, see on jälle selline võimalik vaid Venemaal saate formaadis, onju ja no midagi sellised lihtsalt. Jälle see on stereotüüp ja meie selle lavastusega ausalt öeldes lõhume need stereotüübid. Me näitame, et Narvas elab taga suur kihvt intelligentseid inimesi, nad on kõik tulnud nõukogude ajal igast Nõukogude linnast. Nad on hästi haritud, nad on insenerid peamiselt. Ja nende lapsed on ka väga mõtlevad ja haritud inimesed, nad oskavad mõelda ja rääkida ja vot see oli hästi-hästi rikastav ja ma ausalt öeldes sain sellise kultuurišoki seal viibides nendega inimestega suheldes. Mul tuli meelde praegu, kuidas üks minu tuttav kommenteeris meie lavastust, Ta käis vaatamas ja nad vaheajal läksid ära. Ja ma küsisin, miks te läksite ära ja siis ta vastas niimoodi, et elatise oli mõttetu telesaade, taoline asi. Ma ootasin teatrielamus, must Noed, laulud, tantsud ja teatri võlu tekib lauale, aga nagu telesaade ja pluss see ei ole õie, mida need inimesed rääkisid seal, no võta kasvõi tavalist töötajat Narvas. See on enamuse positsioon, Teie ei ole sellest rääkinud ja ma kohe mõtlesin selle peale, et siis meie lavastus on õigel ajal tulnud ilmunud. Sest et just selline enamuse rahulolu või mitterahulolu tekitabki sellist olukorda, nagu meil Eestis praegu on, mulle tundub, see on minu isiklik arvamus. Et tegelikult kõik on hästi, noh, kui nii võtta, siis kõik on hästi. Ja mida paremaks läheb majanduslikult inimestele, siis seda rohkem nad unustavad, et ei tohi kokku leppida ebaõiglusega. Ehk siis, kui kõik on hästi, kui mu sissetulek on paras, kui mul kõik asjad on olemas, siis mind vähem huvitab see, mis toimub seal ukse taga. Ja Meie lavastuses on püstitatud väga tõsised teemad või tõsised küsimused. Ja just see, et ei tohi ära unustada, et ta on ikkagi inimesi, kes vajavad abi, on ikkagi inimesi, kellel ei lähe nii hästi ja vot selle jaoks dokumentaalteatrit vaja ja mulle tundub, et praeguses Eestis just sellepärast vaja, et meil päris hästi läheb, päris paljud teemad on nii-öelda lahendatud, aga nii-öelda no see on minu subjektiivne arvamus. See dokumentaalteatriformaat aitab kuidagi peeglisse vaadata ja Endale küsimusi esitada. Te olete lavastust lõhe nüüd sügisel mänginud, tõesti Narvas, Tallinnas, Tartus, kas tuleval aastal saab ka näha seda lavastust veel? Jah, loodame, praegu plaanitakse. Sellest raske rääkida meile kunagi ei tea, mis juhtub, aga vähemalt sellest on olnud juttu ja meie näitlejatena oleme seal projektis õnnelikud, et selline võimalus on meil olemas, ehk siis meie poolt on alati jah. Aga vaatame, kuidas need organisatsiooni küsimused lahendatud on, me väga loodame, et see tuleb veel, sest et Narva üks vaataja ütles mulle seal nali, mida ma pean tiks narva vere vaataja ütles mulle, ärge pahandage meie peale, et esimesele etendusele ei tulnud nii palju inimesi, kui võiks tulla, noh seal oli paarkümmend kohta vaba, ütleme nii. Et ta ütles, et me oleme siin Narvas natukene eestlased Me reageerime aeglane. No see on nali, aga nali naljaks, ehk siis me tahame seda näidata veel inimestele, sest et nii Tallinna elanikud kui Tartu elanikud kui Narva elanikud kõik võtsid seda vastu suure huviga, erinevalt. Aga suure huviga. Ja jällegi ei anna, me oleme ka küsinud elanikelt, et kas Narva on Eesti linn või vene linn? Absoluutselt kõik, isegi kui nad ei räägi ühtegi sõna eesti keeles on eesti linn. Aitäh, Jekaterina, Jurlova ja Eduard tee selle vestluse eest aitäh. Kõike head. Selleks korraks ongi 14. detsembri teatrimaagia lõppenud. Kohtumiseni uuel aastal, minu nimi on Joonas Vatter. Kuulmiseni.