Ettepanekut hakata välja andma spordivaldkonna häälekandjat omamoodi järglast kunagisele spordilehele on Eesti spordiajaloo selts viimastel aastatel teinud korduvalt ja üldiselt jõutakse päris kiiresti välja samasse kohta. Kultuuriministeerium ei näe väljaandel vähemalt sihtasutuse kultuurileht kaudu ilmuvad väljaandel suurt mõtet. Ministeeriumi hinnangul on sport Eestis praegu erinevate meediakanalite läbi piisavalt hästi kajastatud. Ilmselt mängivad selles küsimuses võtmerolli spordist huvitatud erinevad meediatarbimisharjumused. Eesti spordiajaloo selts esindab nii-öelda traditsioonilisemat spordihuviliste põlvkonda. Siinkõneleja on praegu ainus seltsi liige, kel vanust vähem kui 30 eluaastat. Seda fakti tuleb kindlasti teadmiseks võtta. Mis aga ei tähenda, et kultuuriministeerium ei peaks vanema põlvkonna soovidega arvestama. Kindlasti peab arvestama. Ajakirjanikuna julgen väita, et mahulises mõttes on sporti Eesti meediaruumis palju kogu Eesti spordiajakirjanduses, see tähendab ajalehtedes, ajakirjades, portaalides, raadios ja televisioonis ilmuva materjaliga pole ka elukutselised spordiajakirjanikul võimalik lõpuni kursis olla. Kui elektroonilises meedias täidab ETV spordisaade vähemal või suuremal määral valdkonnaülese infokanali rolli siis kirjutavas meedias meil sellist omamoodi majakat praegu pole. Ja spordist arusaamise üldkultuuriliselt tasandil muudab see pigem keerulisemaks. Infot on hästi palju. Olen nõus, et valdkonna tasakaalustatud käsitlusest jääb kohati puudu. Mõtlen seda, et ajakirjandus kirjutab spordist pigem tulemuse keskselt. Kehakultuuri ja spordilehe ilmumise ajal jätkus nendes väljaannetes alati ruumi näiteks kohaliku spordielu kajastamisele, rohkem kirjutati rohujuure tasandil toimuvast, samuti said leheruumi rohkemat spordialad tõdemuseni, et nii-öelda väiksemate alade tegijad ja veteransportlased ei pälvi Eestis ajakirjanduse poolt piisavat tähelepanu ja tunnustust jõudis hiljuti ka aktiivselt siinsed spordiajakirjandusmaastiku, analüüsib Ott Järvela. Samas on avanud teisi võimalusi. Viimastel aastatel on väga palju lisandunud sporditeemalisi jutusaateid, mida on võimalik kuulata erinevates internetikeskkondades. Tihti juhtub, et sellistes saadetes sportlased tõesti avanevad. Ilmselt on paljud Eesti sportlased ja treenerid inimestele soovi korral emotsionaalselt lähemal kui kunagi varem. Ka ajalehed ei aja päris ühte rida. Näiteks eristub õhtulehe spordirubriik, kus päevakajalisi materjale ilmub vähem ning rohkem kirjutatakse sportlastest kui inimestest. Tahaksin lõpuks välja öelda minu arvates kõige olulisema. Kogu diskussiooni oleks tunduvalt rohkem vaja spordirahva enda arvamust sest praegu võtavad sõna spordiametnikud ja spordile südamest kaasaelajad veidi ajakirjanikud. Ent meil oleks tarvis teada seda, kuidas näevad olukorda need, kelle tegemisi peaks uus väljaanne kõige rohkem kajastama. Vajame tagasisidet sportlastelt, treeneritel, spordikohtunikelt, veteranidelt ja nii edasi. Diskussioon areneb siis, kui kaasame vaidlusega nemad. Vastasel juhul vaibub teema kiiresti. Nii nagu mitmel eelmiselgi korral.