Me seisame koos näituse idee autori Katrin sipelga ka ruumis, kus illub alistanud peeglid ja lae poole kõrguvad männitüved. See on jalutuskäik läbi imemetsa. Tavaliselt muinasjutu tegelasel ette tuleb. Kui kangelane satub oma kindlast keskkonnast, siis liiklusesse, siis on ta ikkagi läheb kas metsa merele või kusagile meie räägime sattumisest imemetsa. See imemetsas on ka erinevaid muid keskkondi. Siin on näiteks Eesti poksi, me räägime eesti muinasjuttudest. Kusjuures siin näitusel kohtab ka välismaiseid tegelasi, Punamütsikest, konsujad, reetekest, aga lood on igalpoolise näoga ja nõnda ka lugude tegelasega. Fliisist tutvustab ka see näitus välismaiste muinasjuttude eesti versioon. Istume allmaailma ja allmaailm ongi siis see koht, kui sa kõnnid juurte all reaalselt ja kuna minu töö viis mind sellel suvel Indoneesiasse mängufilmi tegema, siis seal ringi liikudes ma seitsme maa ja mere taga leidsin, et just seal on need juured, mis on väga muinasjutt, ohtlikud ja suured ja need juuretena jõuavad paari minuti pärast konteineriga kohe siia ERMi kõrvale. Indoneesia puujuuri tuli vastu võtma päris suur seltskond ja muuhulgas on siinkohal ka Eesti Rahva Muuseumi direktor Alar Karis. No kuule, kas sellel pimedal Õhtul on ilusad haigla, kõlbavad haiget ülestunnet. Vaatamegi Buduvad vanavanaema talukelder. Kartulikelder saab aruvaibad. Alar Karis siin majas peetakse plaani, et sellest näitusest elas kord, võiks saada nii-öelda rändnäitus ega ei teagi sellist suurt eesti näitust, mis oleks hakanud siis rändama, mida päriselt saaksime välismaale müüa. Tegelikult on ju väljas käidud küll ja alles hiljuti oli okupatsioonide muuseumile näitus Ameerikas. Aga jah, selliselt võib-olla täismahus näitust ei ole välja viidud ja aga plaan on ka näiteks soome-ugri näitusest teha versioon, mida on võimalik arendama panna. Kas näituse väljaviimine on see muuseum, millega selline oluline tulu või on see rohkem turundus, reklaam? See nüüd sõltub täiesti sellest, kuidas näitusel läheb ja need, kes neid nende ehitusi teevad, paljud kompaniid vitanud muuseumid võtavadki selle riski, et mõnikord läheb hästi ja mõnikord ei lähe hästi, eks siis nii ongi, et see hästi läinud näitus peab siis tasandama selle kahju, mis võib-olla mitte nii hästi. Näitusega on läinud. Nii et peaaegu nagu muinasjutus, kus seal lahendus, selgub ikka päris lõpus. Ja ruum on siis lõpplahendus, muinasjutu lõpp, kas õnnelik või õnnetu kunstmuinasjutuaega enne illustamis aega olid väga paljud muinasjutud õnnetu lõpuga. Meie ei räägi väga palju kunsti muinasjuttudest. Me räägime muinasjuttudest kui sellisest ja nagu rahvapärimusliku muinasjutust, kus siis muinasjutt oli noortele inimestele kasvatuseks ja paremaks hakkama saamiseks tulevases elus.