Vanaema villarätik ümber väikse keha, ületrumli luksusin, oli juba hea. Vana tuulik seisis tasa samuti kui pärast. Ja mu süda valutas tulemise pärast. Hobu aina hirmakas. Vanaema rääkis. Mina mõtlesin, miks mind nõnda üksi jäeti. Piki madal maja oli juba lähedal. Ema, kartsin tuppa minna, kus on valgushall teadmata, et ammu enne olin olnud seal rinda imenud ja lamanud kambri voodi peal kõigi rõõmuks esimese naeru toonud, ilma roomanud ja lalisenud kodus ilmast ilma. Teadmatagi veel, et hiljem aina tahtsin, sinna jääd praegu tahtiski. Pole, kuhu minna.