Kui kogu rahvas Kolm päeva tagasi tuli sinult kiri, milles teatasid, et oled lahingus fašistlike bandiitidega haavata saanud. Oleme sinu üle uhked, isa, Sa oled nii tark ja julge. Tean seda kindlasti, et sa vaenlase ees kunagi ei tagane vaid oled valmis andma elu kodumaa eest. Nagu ka meie tagalatöötajad. Oleme valmis kõiki andma võidu eest. Neetud vaenlase üle. Isa, meie organisatsiooni kommunistlikud noored teada saanud, et räägin sinuga raadio teel. Palusid sulle üle anda südamlikud tervitused ja palavad edusoovid. Kui me loeme ajalehest ja kuuleme raadiost, kuidas te rindel oma verd säästmata võitlete salakavala vaenlasega täitub me süda uhkustundest meie suure kodumaa üle tema kaitsjate vapruse üle. Soovin sulle isa ja kõigile võitlejatele ja komandörideile edu ja võite uuel aastal. Tulge koju võitjatena. Kallis poeg olen uhke sinu meie kodumaa kaitsja üle. Saatsin hiljuti rindele sinu venna Mihhaili. Ja ütlesin talle teele kaasa. Hävita püssi ja mõõgaga väsimatult vaenlast, kes rüvetab meie kallist isamaad. Olgu teil õnne ja võite uuel aastal. Seda tahab ema süda mis tuksub teile ka kõige karmimatel päevadel. Kaks raadiotervitust rindel viibivatele omastele nende paljude hulgast, mis 40 aastat tagasi eetri kaudu edasi anti. Me ei tea, kes oli see tütar, kes pöördus isa poole ja see ema, kes tervitas oma poega. Me ei tea ka seda, kas need rindemehed olid sõja lõppedes tagasitulijate hulgas. Kuid uue, 1943. aasta künnisel elas lootus miljonite inimeste hinges lootus, et omastega midagi ei juhtu. Lootus, et algaval aastal purustatakse vaenlane ja tuleb lõpp sõjale. Kõik märgid näitasid, et need lootused pole lihtsalt soovunelmad vaid nad tuginevad asjade käigu reaalsele aluspinnale. Aasta 1942 oli olnud täis kibedaid kaotusi kuid selle aasta lõpp näitas kogu maailmale, et punaarmee suudab fašistlikest armeedest jagu saada. Nendele kümnetele tuhandetele hitlerlikele sõjameestele, kes visklesid Stalingradi piiramisrõngas, oli aastavahetus äärmiselt troostitu. Ka Velikije Luki garnisonil oli uue aasta eel ainult üks perspektiiv. Hukkumine. Punaarmee kogus kogu rindel jõudu otsustavateks aktsioonideks. Ja veel enne lõplikku võitu Stalingradi all rõõmustas nõukogude rahvast teade, et Leningradi blokaadirõngas on läbi murtud. Alates 18.-st jaanuarist 1943 oli Leningradlastel taas maismaa side kogu nõukogude maaga. Kuid see oli alles algus. Suured võidud Kurski kaarel Ukrainas ja mitmel pool mujal seisid veel ees. Neid ette ei teatud, aga nende tulekut aimati ja usuti. Ja need, kes uue aasta esimesel päeval raadio nuppu keerasid, kuulsid kohe üht-teist rõõmustavat uudiste ja sõnumite näol. Teeksin siinkohal valiku selle päeva infost ja kõrvutaksin kahte sõnumit. Kõigepealt, esimesel jaanuaril 1943 tegi Nõukogude informatsioonibüroo kokkuvõte 19. novembril 1942 Stalingradi lähistel alanud pealetungi seniste tulemuste kohta. Kokkuvõttes oli öeldud. Lahingute käigus purustas punaarmee kokku 36 vastase diviisi, teiste hulgas kuus tankidiviisi ja tekitas seitsmele vaenlase diviisile raskeid kaotusi. Saksa fašistlikud väed kaotasid surma saanutena 175000 sõdurit ja ohvitseri. Nõukogude väed võtsid vangi 137650 vaenlase sõdurit ja ohvitseri. Sõjasaagiks saadi 542 lennukit, 2064 tanki, suur hulk suurtükke, miinipildujaid, kuulipildujaid ja muud sõjavarustust. Hävitati 1249 Saksa lennukit ja 1187 tanki. Peale selle palju suurtükke ning muud relvastust. Ja selle kõrvale tassi sõnum samuti esimesest jaanuarist 1943. Lasti käiku Moskva metroo kolmas järk, 6,2 kilomeetrit kahe tunneliga teed. Esialgu näib, nagu poleks neil kahel sõnumil mingit omavahelist seost ent mõtisklegem nende juures pisut. Mida tähendas vaenlasele nii tugevate löökide andmine? Punaarmee sõjakunsti hoogsa täiustumise kõrval tähendas see eeskätt meie maa tööstuse jõudsalt edasiarenemist. Punaarmeed varustati nüüd piisavalt iga liiki sõjatehnikaga mis ületas kvaliteedilt vaenlase oma. See oli tagalas töötajate ennastsalgavate pingutuste vili. Kuid samaaegselt relvastuse ja sõjamoona tootmise suurendamisega hakati tänaste sõjatehaste konstrueerimisbüroodes välja töötama tulevaste rahuaegsete toodete esimesi mudeleid. See oli töö homse nimel rahva vajaduste parema rahuldamise nimel. Ka Moskva metroo kolmanda järgu ehitamine sõjaaja ränkades tingimustes oli töö homse nimel. Kui 1943. aasta teisel poolel algas Ukraina tööstuspiirkondade vabastamine, algas üheaegselt viimaste paukudega ka ettevõtete kiire taastamine. Huvitav on märkida, et kui hitlerlaste pealetungi eest evakueeriti sajad ja sajad ettevõtted Uuralitesse või Lääne-Siberisse ning need seal tööle rakendati siis taastamisperioodil neid enamasti ei reevakueeritud. Varemetest kerkisid täiesti uued ettevõtted. Sellega suudeti lühikese ajaga tugevdada meie maa tööstus. Potentsiaali ja kõike seda tagantjärele kokkuvõtvalt hinnates võib ainult ühte öelda. Nõukogude inimeste usk tulevikku oli vankumatu. Meie rahva jõuvarud ammendamatud. Uue 1943. aasta saabumise eel pöördusid raadio kaudu punaarmee ja rahva poole mitmed meie maa väljapaistvad inimesed. Tutvustame ühte nendest pöördumistest. Mikrofoni juures on endine Tartu Ülikooli kasvandik ja õppejõud suure isamaasõja ajal punaarmee peakirurg, akadeemik Nikolai Burtenko. 30 aastat armees töötanud nende aastatega olen ma tundma õppinud vene rahva rikkast ja avarat hinge tema kangelasmeelt kartmatust, enesekindlust ja vastupidavust, tema tohutut füüsilist ja moraalset jõudu. Nende aastatega ma õppisin tundma, et Vene sõdur suudab jagu saada igast raskusest ja mis tahes vaenlasest. Isegi Tsaari-Venemaa kirjaoskamatud ja näljased soldatid ilmutasid piiritut, julgust ja visadust. Praegu aga võitleb kodanik patrioot, kes oskab hinnata vaba elu mõtet, kes kogu hingest armastab sotsialismimaad, kes teab, et tema selja taga seisab kogu suur rahvas. See sõjamees-patrioot tuleb toime fašismi tumedate jõududega. Me anname endale aru, et võitlus hitlerlikke pandedega nõuab veel ränki pingutusi ja palju verd. Kuid teadku vaenlane, et punaarmee ja nõukogude rahvas, see on ühtne, purustamatu organism, keda liidab tervikuks meie kõikide ühine sotsialistlik kodumaa. Teadku fašism, et kogu meie rahvas, nii noored töölised kui ka vanad akadeemikud on iga hetk valmis astuma nõukogude maa kaitsjate ridadesse. Sõda käis oma radu hoolimata inimeste aastavahetuse tundmustest jätkus. Punaarmee surve Stalingradis sisse piiratud fašistlikele jõududele. Palavad olid lahingud Velikije Lukis, kus võitlesid Eesti sõjamehed. Ehkki vaenlane oli raudses haardes, oli edu kuni uue aasta esimeste päevadeni visa tulema. 31. detsembril võis 249. diviis teatada märkimisväärsest edust. Ägedate pealetungi lahingutega, oli jõutud linna läbiva Lozovitsa jõe läänekaldale ning hakati vaenlasest puhastama võitlejatele palju peavalu tekitanud Tarošenka küla. Ööl vastu esimest jaanuari 1943 vallutas 249. diviisi 925. polk, Mišnevo Povo ja Samaara küla. Seitsmes diviis vallutas aastavahetuseks Volkova, Lotševa Gaamika ja Murakino küla. Kuulajale ütlevad need kohanimed vähe, kuid meenutagem, et kõik need külad Velikije Luki lähistel oli vaenlane muutnud tugevateks tugipunktideks, millega toime tulemine nõudis palju vaeva ja verd. Aastavahetusel proovis vaenlane veel kord väljast poolt Velikije Lukit blokeerida. Ühe jalaväediviisi jõududega ja 60 tanki toetusel murti kolme kilomeetri laiuses lõigus meie välisrindest läbi ja tungiti Velikije Luki lääneservani, kusjuures üksikud soomusmasinad tungisid isegi linna sisse. Olukord kujunes üsnagi tõsiseks. Vaenlase vasturünnakut asus tõrjuma 357. diviis, kes seni oli Velikije Lukit rünnanud lääne poolt. Neljanda jaanuari õhtuks suudeti vaenlase vastupealetung peatada ning seejärel paisati fašistid Velikije Lukist seitsme kaheksa kilomeetri kaugusele. Eesti väeosad olid kandnud üle paari nädala kestnud pealetungis tõsiseid kaotusi, kuid selle ajaga oli mõndagi ka õpitut. Edasi aga räägib 27. polgu raskekuulipildujate rühma toonane komandör Ants Luik. Päevad ja ööd eesliinil olles muidugi harjusime juba vastase tulega samuti, aga ka nägime juba tema tulistamiskombeid ka seda, et sakslastel oli mingisugune ornung ka tulistamises. Meil oli Volkova lähistel mäe nõlvaku sees. Polgu komando punkt, kuhu läheneda, sai üle künka jooksu kraavi mööda, mille jooksukraav oli pidevalt vastase vaatluse all ja ühtlasi ka kuulipilduja ja Püsi tule all. See oli vana külakoht, seal olid mõned varemed, vana ahi, korsten ja kaks raudvoodid külmunud maa sisse jooksu kraavi kaldal. Seda me nimetasime ksülofoniks, sellepärast et see hoiatas meid jällegi, kui sakslased oma tulega jõudsid meie kohale oma kuulipilduja tulega. Raudvoodi vardad hakkasid, vardad hakkasid kõlisema ja siis oli teada, et seni, kuni see tulistamine on nii kaua kui ksülofon, nagu me teda kutsusime, mängib nii kaua ei maksa üle künka komandopunkti hakata minema. Tavaliselt oli sakslastel niisugune komme, et millegi pärast hommikul mingisugusel kellaajal tegid nad meile seda ksülofoni mängu. Õhtul see oli päris kindel kui kella viie kuue paiku. Talvine aeg pime, pimedaks minek tegid jälle nähtavasti, kas nad arvasid, et nendel aegadel toome omale varustust juurde või toitu või olnud õlid nad tähele pannud liikumist. Aga niisugune ornung oli neil välja kujunenud, seda me teadsime kellaaja järgi kellaajal, kui ksülofon kõliseb sel ajal teada vastased madalad kuulipilduja tuli Tastut. Sootova kindlustab punktis, kus ta tol korral paiknes ja ka Novosin Leeninost oli tõmmatud meie peale ja sel ajal me tasa-targu ootasime tule lõppu siis ka viis ta tule kuskile mujale, võisime jälle rahulikult. Lahingupäevad olid õpetanud ka seda, et pisemgi hooletus võib kalliks maksma minna meenutab endine suurtükikomandör, praegune kondiitritoodete vabriku Kalev tsehhijuhataja Edgar Terras. Rünnak oli ära tehtud ja jalavägi liikus edasi ja õhtu hakkas tulema ja istusime, üks Niinepuu oli, tema oli kolmanda suurtükikomandör oli ja siis istusime kõik kolmekesi Lavetti peal ja meenutasin seda tööpäeva või noh, seda lahingupäeva, mis siis oli ja ikka suurtükil ikka kaitsekilpi ees on, aga sealt, kus nurga mõõdik või sihtimise aparaat läbi vaatab, seal niuke väike luuk ees. Ja see luuk oli lahti oli ja ükski meie kahe vahelt kukkus kõpsti selili. Ja siis tuli välja, et see saksa snaiper oli, leidis selle augu just ülesse ja lasi sellel Niinepol, nii et kuul tuli tal kohe keskpaika rinnust, tuli läbi ja ja tuli selja takka, pärast me võtsime, noh, mees kukkus pikali kohe nagu valmis oli, momendil noh Ma vaatasin, et ongi surnud, aga pulss lõi ja võtsime siis kasuka seljast, vedasime ruttu kasukaga ära, sealt eestaapole tuli välja, et ikkagi mees jäi elama, elab praegustki veel. Nii et tuli silmas pidada, et vaenlasel on teravad silmad. Seda ohtu ei tohtinud alahinnata. Edgar Terasel on selle kohta veel teinegi meenutus. No öösi me suurema osa ikka vahest puhkasime ikka. Ma mõtlesin, et üks vana põlenud maja oli ja plekk oli seal, vaatasin, et lähen magama sinna alla ja soe olla seal all, nagu ma sinna alla sain, siis oli kohe tuli särin, kuulipilduja, särin tuli sealt pleki seest selja pealt läbi. Need, sakslased ikka passivad snaiprid, et ta mõtteliselt ma tabas mind, aga ma olin siis ehkki see tuhk oli küllalt kuum, aga mitu tundi ja nagu ma julgen sealt välja tulla. Ta mõtles, et nüüd see on vist valmis seal pleki all. Lahinguid Velikije Luki all jälgis kõrgem ülemjuhatus tähelepanelikult. On huvitav märkida, et Nõukogude informatsioonibüroo avaldas juba teisel jaanuaril 1943 teadaande Velikije Luki vabastamise kohta. Kuigi vaenlase täieliku alistamiseni kulus veel paar nädalat. Nähtavasti oli keegi pisut tõtanud, et vabastamissõnum kujunes enneaegseks. Muidugi oli selge, et vaenlasel kuhugile pääsu pole. Varem või hiljem ta ikkagi paneb relvad maha. Ennatlik sõnum tõi aga Velikije Lukis sõdivasse kolmandasse löögiarmeesse kõrgema ülemjuhatuse peakorterist olukorda selgitama kõrge väejuhi armee kindral Georgi Žukovi. Ta käis ka seitsmendas Eesti diviisis. Diviisi juhtkonnale polnud see külaskäik aga mitte sugugi meeldiv, meenutavad erupolkovnik Harry Lessel ja erumajor Andrei Ugand. Me olime Velikije Lukis kolm nädalat sõdinud oli edu, kuid edu ei olnud selline, nagu meilt meist toodeti. Neljanda jaanuari päeval anti diviisi staabist, ma olin seekord operatiivjaoskonna ülem, olin komandöriga, vaatluspunktis. Anti edasi, et keegi suur ülemus tuleb teid vaatama. No ülemus tuleb muidugi korralikult vastu võtta ja see vastuvõtt seisneb peamiselt selles, et vastav instants peab suutma ette kanda täpselt olukorra. Nõukogude tegelikult on diviisi komandör polkovnik Vassil, sel ajal puhkas, mina tegin uue olukorra kaardi, täpsustasin andmeid polkudest. No enamus need andmed olid ka eelmisest päevast ja kandsid need uuele kaardile. Tuleb nimetada, et sel ajal, mil see kaart kaardi paber oli küllaltki halva kvaliteediga Vot, neljandal jaanuaril oligi selline olukord, et meie seitsmes nägi teiste väekoondiste foonil välja väga kahvatu tuna. Meie vasakust tiivast oli mööda nihkunud 20 49-st diviis 257 357 olid sügaval linna sisse tunginud ja ka kogu selle rinde vasakul tiival olev 47. brigaad. See oli ka päris heas olukorras. Ja kui ma siis polkovnik Vassili üles äratasin, näitasin talle seda kaarti tema minu peale, pahandas, et keda sa tahad nüüd alt vedada, et sa niimoodi oled diviisi asetuse siia peale joonistanud. Ma ütlen talle, kuule, see on see tegelikult see õige. Ei tema ei uskunud seda, võttis kummi pliiatsi neetis maha, parandas ise ära. Kaart nägi pärast seda kole välja. Nelja kuubikuga ülemus, me ei tundnud teda mitte kui seltsimees Kuugand ta meil Moonja mäele. Ei, kolmandal jaanuaril, kui ma olin kolmanda löökarmee staabis tuli käskjalg ja mind kutsuti kiiresti. Armee operatiivosakonda. Jooksin muidugi kiiresti sinna. Seal operatiivosakonna juhataja ütles mulle nii, et homme sõidad armee kindral Šukoviga välja. Ma küsisin, kuhu, seda saad hommikul ise teada. Nii valmis olla, võib kujutada ette, tähendab minu siis olukorda, et kuhu sõita ja pealegi mida armee kindralist oli juba nii palju kuulda olnud. Et eks see ike möödus mul päris päris ärevalt hommiku, ma olin varakult armee staabiülema muldonni juures nii ja jäin sinna ootele. Siis tuli välja üks major, hiljem selgus, et see oli Šukovi adjutant. Küsitles mind, käskis edasi oodata. Ja siis ilmuski varsti lävele armee kindral Žukov. Ma esinesin talle, ta küsitles, kas ma teed? Tean? Ma vastasin muidugi, et just nii tean seltsimees armee kindral. Mulle jättis ta esimesest pilgust ideaalse riviohvitseri mulje. Karmi tähendab ütlemisega. Aga see kõnelus, mis meil lühike kõnelus oli, jättis mulle siiski tast kui väga niisugusest südamlikust inimesest mulje mis hiljem ka tee peal süvenes. No sõita oli meil umbes poolteist tundi mööda rinde teid tihti tuli peatuda tee peal ta mitte üks sõna ei rääkinud, oli täiesti tänav mõttesse vajunud. Ja ka autojuht nähtavasti ei söandanud temaga midagi rääkida. Ja nii me tähendab siis saabusimegi. Neljanda jaanuaril lõuna paiku diviisi vaatluspunkti. Komandör hakkas selle määrdunud kaardi peal seda Absalovkat sõrmega näitama ja mina seisin Vassili selja taga ja üksi pilku vahetasin Žukovi näkku. Ja tema läks kogu aeg, pilt läks süngemaks. Ma sain aru, et ta ei ole sugugi sellega nõus, millega, mida komandör praegu parajasti ette kannab. No ja oligi siis üks moment, kui Žukov põrutas rusikaga vastu lauda. Ütles, et ta välisPaukovnik või snaete sto diood diviisi. Panin mütsi pähe, läks välja. Kuna meil see laud oli üks tagurpidi pööratud peegel nelja jalakase peal, siis tema, selle rusikalöögiga see peegel purunes. Siis Vassili ütles, no vot. Peegel läks katki, nüüd tuleb õnnetus. Viiendal jaanuaril tagandati polkovnik Vassil väeosade nõrga juhtimise pärast oma ametikohalt. Seitsmenda diviisi komandöriks määrati senine staabiülem polkovnik Karl Allikas. Uueks staabiülemaks määrati senine ratiiv osakonna ülem major Harri Lessel. Diviisi juhtimises tähendas see uut kvaliteeti, mis andis tunda juba Velikije Lukis. Veel rohkem aga diviisi hilisemates lahingutes. Ega asjata öelda, et väeosa võitlusvõime sõltub suurel määral sellest, kes teda juhib. Tasa su juurde, kui tuleksin unele. Suleksin laud ja minu mõtted on haljad. Kui käes hoitav relvaraud kaamel taevasse kangastub, kobrutab kollane kuu. Sinule määratud suudluse. Sõjamehe mõtted olid ka kõige karmimatel lahingupäevadel väga tihti suunatud kodustele. Küllap erilise tõuke andis sellele aastavahetus. Igas kodus on ju omad traditsioonid, kuidas vana aastat ära saadetakse ja uut vastu võetakse. Ja enamasti ollakse siis lähedaste keskel. Paljud sõjamehed olid aga sõja aastatel kindlasti esmakordselt sellest omaste ringist eemale kistud. Ja sellel ööl, kui uus astus vana asemele, oli iga sõjamees seal, kus ta oli, kes kuulipilduja taga, kes püssiga laskurpesas, kes luurajana vaenlase eesliinil. Rääkisin hiljaaegu sõjaveteraniga, kes just sellel ööl sai haavata ja lebas peaaegu hommikuni haavatuna lumel. 1000 mõtet ütles ta käis peast läbi füüsilise valu, summutasid mõtted kodustele mõtted läbi elatule. Lootused, et haav ei ole surmav, et varsti-varsti teda leitakse. Ja sõjaseltsimehed kandsidki ta vastu hommikut MetSanPati, kus algas tema terveks tohterdamine. Jutuajamistest sõjaveteranidega olen kogenud, et paljudelgi polnud võimalust ega mahti sel ööl mõelda sellele, et saabunud on uus aasta. Sõda oma rangete seadustega nõudis kogu tähelepanu endale. Kuid siiski tahaks tänasesse saatesse võtta paar meenutust vana aasta ärasaatmisest 31. detsembril 1942 seal Velikije Lukis, kus Eesti sõjamees sai oma lahingristsed räägib 27. polgu teise pataljoni endine komandör Oskar Andrejev. Meie vaatlejad õhtu juba hämariku ajal kannavad ette, et seltsimees pataljoni komandör et miskipärast saksa lennukid madalalt lendavad, meie positsioonide kohal. Nad lendasid ka lõuna pool linna, seal anti neile tuld ja siis nad nähtavasti ei orienteerunud. Ja tulidki, siis oli meie selle neutraaltsoonis kohal. Järsku kannavad vaatlejad ette, et seltsimees pataljoni komandör, et mingisuguseid konteinerit loobita, loobitakse lennukitest maha, kaks lennukit oli, arvasime, et see on kindlasti mingisugused pommid või midagi. No poisid olid ka niiviisi hakkajad. Läksid kohe neid Kantereze rabama, kuid vaenlane nähtavasti märkas ka, et see oli nende jaoks last, konteinerid. Siis andsime meiega miinipilduja tuld ja kahuri tuld sakslase pihta ja selle tulekatte all mõned siis roomasid ja tõid need konteinerid ära sealt pataljoni staapi. Hakkasime siis vaatama, et mis seal siis nendes konteinerites on, kus esimene konteineri lahti. Selgus, et ühes konteineris oli kõik saksa ohvitseride ja parabellumide jaoks laskemoon. Laske mul on, meil tarvis ei olnud, teine konteineri tegime lahti, avastasime, et see on puupüsti täis, raudristisid, mis olid kodunt noh, omastele saadetud kirjasid ja telegrammid ja mis seal kõik oli. Selle lükkasin ka eemal, et mis me ikka raudristidega teeme. Võtsime siis kolmanda oo, siin poistele, siis tegi head meelt. Kõigis kolmes ülejäänud. Konteinerites oli siis sakslastele uueks aastaks saadetud Saksamaalt. Uueks aastaks meile oli saadetud tagalast igasuguseid pakkisid, kindaid sokkisid ja mis rahvas saatis sõduritele rindele. Niiviisi siis võtsime uue aasta vastu vaikselt ja rahulikult. Vaenlane, meid ei tülitanud, me neid ka tülitanud, omad kokad ka valmistasid head toitu vana-aasta õhtul ja. No egas me ei jätnud ka sakslasi õnnitlemast, uue aasta puhul. Muidugi õnnitlesime ainult miinipilduja suurtükitulega. Noh, olgu siis neile ka uus aasta. Sel vana-aasta õhtul võis sattuda hoopiski erilaadsesse situatsiooni meenutab toonane rindeajakirjanik Aados Lutsk. Ma ei tea, kas kunagi hiljem oli mul niisugune vana aasta ärasaatmine, kus kohe füüsilisse tundsite, et uus aasta peab lahenduse tooma, et uus aasta peab mingisse tähtsat osa etendama kogu meie inimkonna elus. Ja me valmistasime väga hoolikalt selleks õhtuks ette. Ma olin siis punaväelase toimetuses ja lahingud muutusid aina pingelisemaks. Me käisime iga päev eesliinil ja oli vaja iga päev ka õhtuks koju jõuda. Leht ilmus ju ummikud. Ainult sel päeval me tegime kõik oma asjad varem valmis ja meie käskjalg muretses üht ja teist oli ka viina, oli, oli liha vene ahjus ja oli mett isegi muretsetud. Nii et õhtu tõotas tulla väga rõõmsameelne, niivõrd kui ta rindeolukorras võib-olla rõõmus olla. Korraga kui me juba valmistasime, et nüüd on see hetk saabumas ja valmistusime lauda istuma, avanes uks ja astu sisse käskjalg ja teatas, et ma pean jalamaid ilmuma. Mõtlesin nii väga lihtne ei olnud, tuiskas kõvasti. Käskjalg oli hobuse seljas, aga see hobune, millega mina ratsutasin vahepeal see oli nagu haiglane ja siis ma pidin mitu kilo dinaadi jala kõndima. Saabusin poliitosakonda ja poliitosakonna ülem Leonhard Illison ütles niimoodi, et vaata, et täna õhtu, sa lähed sakslasi tervitama. Nad väga pidulikult ja pühalikult on harjunud oma vana aasta ära saatma Silvesternaht ja nii edasi ja ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga ta oli mees, kes üldse suurt naljast lugu ei pidanud, alati väga tõsine ja nõudlik. Ja ta ütles, et Aado päss ootab sind juba kõrvaltoas ja valmistab materjale ette. Aado päss oli tol ajal poliitosakonnas instruktor, tor vaenlase vägede seas oli niisugune ametikoht. Ja tõepoolest ma leidsingi Aado pässi kõrvaltoas, laua peal olid igasugused Saksa ajalehed, neid oli muidugi rindeolukorras väga kerge leida, igal pool, nii seal, kes seal Beobachter kui ka kui ka Stürmer ja noh, kõik need lehed, mis seal käisid ja mess, siis valmistasime materjale ette. Olukord oli sakslastel väga pingeline, Stalingradi saatus rippus juba nagu karva otsas ja me valmistasime materjale ette ja siis esitasime illisonile tutvumiseks ja siiamaani on mul meeles ikka, et Illison on selles mõttes haruldane mees, et kuigi ta saksa keelt suurt ei tundnud, aga tabas kohe ära, mis oli vale ja mis on õige lihtsalt on niivõrd tugev, nii poliitiline kui ka keelne vaist, et nojah, siis, kui materjalid meil lõplikult valmis, ta ütles, et nüüd hakkate sammuma, kohe tuleb teil teejuhiks palama palama oli üks Narva poiss lühikest kasvu, väga tore inimene. Regi oli väljas, peal olid iga suust raadio, asjandused, mina tol ajal neist ei taibanud midagi, vaatasin suured kastid. Present sai peale tõmmatud, Jahaks minema. Läksime. Ja Palama ütles, sest õige pea peab meil saatjaskond tulema. Ma mõtlesin, et tohoh nii tähtsateks meesteks oleme juba saanud, et eskort on ka ette nähtud, et küllap asi on tõsine. Oli juba päris pime, kui korraga meil kostis kuskilt hääled, seis ja tuli välja üks vanem seersant. Selguski, et see ongi selle nõnda nimetatud eskordi ülem ilmani täitsa halvaks läinud, hakkas niisugust väga lopsakat lund sadama. Ta ütles, et see on suureks õnneks. Meie teekond viib kahe saksa sotti vahel ja need flankeerivad tulega. Äkkrünnakuga vallutatud maja, mida vallutas ka seitsmenda polgu üks pataljon ja mida sakslased ise nimetasid valge hobu võõrastemajaks. On ju filme nähtud igasugu Šveitsi ja alpi hotellides ja multikas ka niisugune mulje, et küll on ilus majanisus ilusate ruuduliste kardinatega ja mängib muusika ja midagi sarnast ei olnud rohkem tondilossi moodi. Mustendasid sisse löödud aknad ja mürskudest tekitatud praod seintes. Oma suureks üllatuseks avastasime, et see peaaegu rusudes seisev hoone on väga tihedalt asustatud, aga kogu see elanikkond, kontsentreerus, keldrikorruses ja, ja neid oli tõesti palju. No ja seal oli väga palju tuttavaid, ma olen ise enne olnud selle polgu mees ja ja, ja kohe meid tervitati väga palavalt, küsiti, kas me tulime uut aastat vastu võtma, süüa pakuti kohe viina ja kuna see oli minu esimene kokkupuude raadiotööga ettenägelikult, noh, ma igaks juhuks loobusin vahepeal palama, siis pani kõik need omad kidinad, kodinad laotas laiali, viis valjuhääldajad välja ja naride vahele, ta riputas vahepeal mikrofoni noored inimestele mikrofoni näinud, kuidas ta siis välja nägi, ta oli muidugi väga imposantne, suur niisugune rõngas ja selle sees spiraalide otsas rippus üks väike karbikene sinna pidid siis täpselt rääkima näitas, et jutule ja räägin, aga. Palamaa tõstis rusika üles vaikus, et algab saade ja siis torkas selle rusikaga minu poole, et alusta naljas, käis, lahing, tulistati ja siis ma ütlesin, et dolše soldaatnanofitseer aedes salvestan nahk ja niivõrd-kuivõrd, minu sõnad kajasid mul kuidagimoodi vastu. Nad nagu rullusid üle selle suure lageda tolleks ajaks nüüd juba lagedaks tehtud see lahinguväli, sest kõik riigile rusudes hakkas vaibuma tulistamine. Ja lõpuks oli päris vaikne. Noh, mis ma ikka rääkisin, rääkisin sellest, et järgmisel aastal aastal, mis algab homme peab kõik teisiti minema. Et Veermacht'i saatus on otsustatud, teda otsustatakse lõplikult praegu Stalingradi all. Inimkonna. Perekondade ja oma rahva nimel inimelude päästmise nimel oleks aeg juba relvad maha panna ja teha lõpp sõjale. Ja niivõrd, kui ma rääkisin mõned inimesed sellest päeva väsimusest, lahingu tegevusest, luures on käidud väsisid ära ja mul tekkis juba majasisene helitaust. Minu kõrval jäi magama kapten Kosenkranius ja korraga ma. Algul ma ei taibanud, mis on, näen, et Kosenkranius magab. Kahmasin juustest kinni, sikutasin teda, jäi vaid see natukene rääkida jälle. Jälle see sama operatsioon siis juba sekkus päss, võttis Kosenkraniust ja veel üht-teist, mees, kel tekkis ka sügav uni, võttis oma patronaaži alla ja nii ma sain oma jutu lõpetada ja nii kui ma lõpetasin, Slo jutum, aga see alla väga äge tulistamine. Keldrikorruses algas väga ele tegevus. Tekkis väiksed plaskud ja kõik tõstsid, nagu siis öeldi. Rinde 100 grammised, tervitused. Tuleva aasta auks. Edastasime mõned eredamad hetked sõjamehe karmist argipäevast, mis ei saanud hoolida ka aastavahetuse iidsetest traditsioonidest. Või kui kellelgi õnnestus veidigi teisiti kaasa elada uue aasta tulekule, siis paratamatult kujunes sellest elamus, mis jäi meelde ja püsib meeles läbi aastakümnete. Nii sündis aastal 1943 tõeline murranguaasta, millal vaenlasele anti hoop hoobi järel ja niisuguse jõuga, et toibuda enam ei olnud võimalik. Nõukogude sõjamees demonstreeris kogu maailmale, et meie võitlus on õiglane. Meie võidame.