Liblika saatus. Liblika saatus on kaunis, aga alati kurb, sest ta on mõttetu. Ta on sädelemine ja lendamine ja ootamine, ent ta pole elamine kunagi saa liblikas vabaks, vaid ikka on ta kinnitatud oma tiibade külge ja need tiivad on nii suured ja ilusad, varjavad liblika enda, teevad temaga mida tahavad ja kas ongi üldse olemas liblikat ennast peale tiibade? Ta suudab liblikas ise teha midagi niisugust, mida ega tema tiivad. Liblika saatus on kurb nägu liblika sihitu lendamine päikesest aurava rohuvälja kohal. Liblika saatus on kaunis nagu liblikas vastu aknaklaasi ootamas. Kaks-kolm 10 aastat on ta siis elus, ehk on ta juba surnud. Aga võib-olla ta hoopis mõtleb, kas lennata ära või oodata niisama veel aasta kas või ka 100. Selline ongi liblika saatus, sädelemine, lendamine, ootamine, aga alati jäika aheldatuna oma tiibade külge. Ja suudab siis ahelate ilu kunagi asendada elu ilma ahelat eta.