Meeletust minekuks. Keegi linnuline libistab käed loojangusse ja sosistab oma saatust. Ent juured seda ei tunne. Ikkagi lahvatab ladvahelk, leherohkepääsmatuks saab näo kumin. Juhuse julmus selle juba jaotab. Tuulde kulub linnule ja halastus, halastust palume pilkases sajus, mis tuleb, on pääsmatult teada ja tunda tuulde uulisse jäetav juhuse julmus, elamuse tuulde näo Kumiina katkeks keegi linnuline, liigselt kiinduv, liigselt muunduv meeletus meeletust minekuks.