Beethoveni 250. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Beethoveni sünnist möödub käesoleva aasta detsembris 250 aastat. Aasta 2020 on tervenisti kuulutatud Beethoveni aastaks. Ei saa ju klassikaraadiogi sellest tähtpäevast mööda. Nii me siis üritame koondada oma mõtteid suure tähtpäeva puhul heliloojale, kelle suurust ilmselt ei vaidlustata terves maailmas. Mida võiks Beethoveni juubel meile tähendada? Võimalust kuulatada teoseid kontsertidele või nende ülekannete kaudu? Seda loomulikult. Aga ma pakun välja, igaüks saab tema kohta midagi uut teada. Loeb mõne raamatu uuesti läbi, sest esmasel tutvumisel kõike ei oska ega ei jõuagi tähele panna. Mäletate körde forismi? Inimene näeb nii palju, kui ta teab et iga inimene kuulab teoseid, mida ta seni ei ole tundnud ja kuulab mitte ainult nii-öelda kooliprogrammi kitsast ringi esindavaid lugusid nagu kolmas, viies või ka üheksas sümfoonia pateetiline sonaat, Kuupaiste sonaat, happessonaator. Aga iga inimene kuulab teadliku, suunatud huviga ja saadud uute muljete mõjul mõtiskleb ehk süvenenumalt kunstnikuks olemise valust ja vaevast. Aga valu ja vaev on looming loojale igal ajal, kui tegemist on tõelise sõnumiga. Kunstniku rollist ühiskonnas kunstnik on kaasaegsetest õhema tundlikuma nahaga. Ta seisab kõrgemal ja näeb kaugemale oma kaasaegsetest. Ja ta tajub kiiremini lähenevaid muutusi ühiskonnas ja annab oma teoste kaudu edasi sõnumi. Ludwig van Beethoven. Pangem tähele slami juured, vanaisalt karakter, nimekuju ja mõne biograafi meelest vabadusiha on pärit sealt Antwerpeni sündinud Ludwig van Beethoven neilt. Ja pangem tähele, me ei ütle sünnikuupäeva, kes seda ütlevad, lähevad oletuste teed. Dokumentaalselt on ainult tõestatud, et Beethoven on risti seitsmeteistkümnendal detsembril. Ja pangem tähele. Vinni suurim helilooja 19. sajandi esimesel kolmandikul ei ole austerlane. Teada on teravmeelne Hanspongi Ülloff, ütleb 19. sajandi lõpupoole oma kuulsa lendlause. Kolm suurt saksa veed. Esimesel juunil 2019 teatas Postimehe pealkiri on džässi rütmides Beethoveni juubelile vastu. Mind õpetati koolis, täiend käib põhisõna ette. Ja ma oleks eeldanud ehk sõnade test järjekorda džässi rütmides vastu Beethoveni juubelile. Aga see on Postimehe eesti keelekasutus. Ja klassikaraadiotoimetajad teatasid suve hakul, et järgmine aasta on Beethoveni aasta ja Beethoveni teemaga tuleb alustada kohe aasta alguses. Ja peatoimetaja lisas, et teed soov on, see on ju nii lihtne ja naeratas kuidagi pilklikult. Siis tuli üldlaulupeo juubel. Beethoveni nimega on kokku puutunud vististi kõik kirjaoskajad õhtumaalased. Aga kuivõrd Beethoveni muusikaga, kes koorilaulust huvitatud, see teab möödunud suvisest laulupeost Tartus, kus rahvusmeeskoor kandis ette kõik Eesti esimese üldlaulupeo laulud. Muude autorite seas oli esindatud ka kaks klassikut. Moodsat Aveeveerum, korpus ja Beethoveni. Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust. Nii et 1869. aasta suvel sai üks Beethoveni laul tuntuks laiemale eesti kuulajaskonnale. Küllap lauldi seda ka varem, aga kitsamas ringis Vanemuise koori esimesel avalikul kontserdil 1867 jaanuaris kõlas laul postipapa Janseni juhatusel. Et sellel lauluga ühele poole saada. Ütleme siis kordusena ära, et Ludwig van Beethoveni kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust kuulub tsüklisse kuus lauluhäälele ja klaverile uppus 48 sõnadele loodud 1802 või 1803. Christian Fltegot kellert kelle elu kulges tunduvalt varem Beethoveni omast ja kes lahkus siit ilmast enne Beethoveni sündi. Kellelt sai Saksamaal erakordselt populaarseks 1757. aastal ilmunud luulekoguga vaimulikud, oodid ja laulud, mis oli igas korralikus saksa kodus lemmikraamatuks ja milles Beethoven valis kõnealuse oposid tekstid. Muide, Fereslist tegin neist Beethoveni lauludest 1840. aastal klaveriseade. Läheneva suure tähtpäeva puhul võtsin, et vaadata, kuidas tsoonist kirjutatud eestikeelses kirjasõnas paljud loevad, et midagi teada saada. Vähem on neid, kellel on aega mõelda, miks, millal ja kuidas on kirjutatud. Ja kuidas Beethoveni muusika jõudis eestlaste kõrvu. Esimesest üldlaulupeost oli meil juba juttu. Aga selge, et Beethoveni nimi laiemalt tuntuks pidi saama hoopis hiljem. Karl heister oma artiklis Beethoveni tähtpäeva puhul 1970 kirjutatud nimetab ära varasemast ajakirjandusest pärit teated Beethoveni teoste esitamise kohta Eestimaalt. Ja siin on ka muuhulgas lugeda, et talu noored olevat laulnud Beethoveni kõik taevad laulvad neljahäälselt juba 1853. aastal Paistu renoveeritud kirikuõnnistamisel Jansenist Vanemuise kooriga oli juttu. Ja Lester jätkab. Ei ole kahtlust, et enne esimest üldlaulupidu lauldi seda laulu mujal. Oma populaarsuse tõttu jäi see esimese kuue välja arvatud viies üldlaulupeo kavasse. Neljandal ja kuuendal laulupeol esitasid teose mängukoorid kuuendal üldlaulupeol kanti David Otto Virkhausi juhatusel lepp. Ka Beethoveni avamäng Edmond. 1874. aastal kõneles Karl August Hermann Bachist ja Beethovenit Vanemuise kuu õhtul ja avaldas viimases, sest üht-teist ka laulu ja mängu lehes. Kahtlemata oli sel ajal Beethoveni teoseid maal tegutsevate instrumentaalansamblite repertuaaris. Karksis mängisid igatahes Friedrich Bellmann ja ka teised 1892. aastal Beethoveni kvartetti klaveri saatusel, nagu ajaleht teatab. Kui läte 1895. aastal mööda maad kontserte andis, et edasiõppimiseks raha koguda. Mängistaga Beethoveni klaverisonaate huvi helimeistri vastu näitab seegi, et Tartu karskuse sõbras korraldati 1897 veebruaris Beethoveni õhtu, kus esitati tema trio. Aastal 1900 mängiti Tartu Taara seltsis Samuel Lindpere juhatuselt klaverikvartett. Me peame mosoof. Sellega esineti ka sama aasta sügisel lätte algatatud sümfooniakontsertide esimesel õhtul. Neil kontsertidel juhatas lätte 1905. aastal ka seitsmendat sümfooniat. 1906. aastal Rudolf Tobiase organiseeritud esimene eesti viiulikvartett kandis Tartus ja mõnes maakeskuses ette klaverikvartetti tooma suur ja Andatšov Triiust Solmašoor. Pärast Vanemuise Estonia uute majade valmimist muutusid need teatrid Beethoveni kunsti viljelemisega keskusteks. Keda asi rohkem huvitab, võib siit edasi lugeda ise. Beethoveni muusika kättesaadavus eestlastele. Teema, mille üle aeg-ajalt siiski tasuks pisut mõtiskleda. Üldise muusikahariduse kättesaadavuse küsimus 19. sajandil. See on omaette teema sotsiaalse probleemistiku nii välja läbisõitvad interpreedid kui paljudeni nende poolt pakutu ulatus. Publiku muusikahariduslik tase on asi, mida interpreet peab tahes-tahtmata arvestama aga ka kasvatuslikult tõstma. Peab olema otse põrutama läbilöögijõuga et panna vähe ette valmistatud kuulejat, jälgima keerulisemalt kompositsiooni kaasaegsete kirjelduste järgi. Beethoven olevat seda olnud. Ja sama öeldakse kohvenes listi kohta. Nemad olid sõna kõige suuremas tähenduses solistid ja heliloojad ühes isikus. Beethoveni looming on laias laastus meist kahe sajandi kaugusel Euroopa suuremates keskustes kõlasta muusika kasvava sagedusega. Ajaloolased kinnitavad, et 19. sajandi teisel poolel on Beethoven kõige mängitavam helilooja terves Euroopas. Aga see eeldab interpreetide kontsentratsiooni. Ansamblivõimelisi harrastajaid Pythoni vokaalsuurvormidest kaks. Üheksas sümfoonia ja missasholemnis valmisid praktiliselt paralleelselt ja esiettekanded nendel suur teostel toimusid ka peaaegu üheaegselt 1824. aasta kevadel seitsmeteistkümnendal aprillil Peterburis missa Solemnise ainus terviklik ettekanne Beethoveni eluajal. Seitsmendal mail Viinis Üheksas sümfoonia esiettekandel ja ka missa, Solemnisest küürie kreedo ja Agnus Dei. Siia kõrvale võime nimetada vaikse uhkusega Nicole haige Sancherain ehk siis maakeeli Nigulistes, lauluselts oma segakooriga ja Konstantin Lümpuga dirigendi rollis toovad Tallinnas Beethoveni missa Solemnise ettekandele Kuueteistkümnendal veebruaril 1904 ja andmete järgi, mis on näppu puutunud kolmandal märtsil 1911 Peterburis Rootsi kirikus. Kellel pisut on ettekujutust selle teose komplikatsioonidest või õigem vist öelda komplitseeritusest. See peab mõtlema ka Niguliste segakoorivõimekuse peale ja dirigendi peale, kes nad selleni viis. Beethoven, kõik teavad, aga mida, kui peaksite temast kõnelema kellelegi, kes selle nimegagi pole tuttav siis mida te ütleksite? See on üsna toimib mõõdupuu, mida öelda sellele, kellele nimi ja sellega seonduv on tundmatu. Aga kes vajab na, ent tõhusat teavet, millele ehitada edaspidi järjest avarduv teadmine, kas mõistest või inimloomingust. Ja see algne naps seletus peab suutma hilisema nii-öelda laieneva pealisehituse toekalt välja kanda sattumata vastuollu senise teadmisega kellel on lastega tegu, teab, et seletus võõra mõiste või nime kohta peab kannatama punastamata pruukimist ka teadmiste kasvades kellel on olnust võimalus osa saada näiteks Juri Lotmani loengutest noogutab ehk nõusolevalt rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ja lühidalt tähendab rääkida asja olemusest. Kas Aulik kuulaja mäletab, millal ta puutus isiklikult esimest korda kokku nimega Beethoven ja milline oli esimene Beethoveni helitöö, mis teie kõrvu ulatus? Kas oli see koopaorav või klaveripala Für, Eliise või saatusesümfoonia või veel midagi? Lähme siis tagasi algusesse nagu kord ja kohus. Sünniaasta 1770 saksa kultuuriruumis on see sündi aastaks veel kahele olulisele mehele. See on heegel jah, Elderlin. Neil mõlemal on antud elada Beethoven ist kauem. Ja surmaaeg 26. märts 1827. Kuidas see aeg meie teadvusesse jääb? 1825 sureb soleeri 26 Carl Maria von Weber 27. Beethoven ja 28 Franz Schubert. Beethoveni looming iseenesest need kaks sõna panevad siinkõneleja juba suurde kimbatusse. Kui suurest hulgast teostest me räägime. Kui vaadata hobusenumbreid, aga oopust tähendab tollel ajal trükitud teost. Opus üks, kolm triot klaverile, viiulile ja tšellole 1792 kuni viis ja 1795 ka ilmunud. Ja viimane oopus 135 keelpillikvartett F-duur 1826. aasta suvi. Trükist ilmus 27. aasta septembris pool aastat pärast Beethoveni lahkumist. Aga tegelikult helilooja eluajal trükis ilmunud teoseid, mis on varustatud Opusi numbriga. Nende arvu peab lausa kokku rehkendama Sestonoopuse numbreid, mille alla kuulub mitu teost. Kolm keelpilli triotoopus, üheksa, kuus keelpillikvarteti oopus 18, kolm keelpillikvarteti oopus 59. Need on kuulsad Razumovski kvarteti kaks keelpillitrio tuubus 72 sonaati tšellole ja klaverile Opus 102. Kolm sonaati klaverile oopuskaks haid, neile pühendatud kolm sonaati oopus 10 klaverile kaks klaverisonaati alapealkirjadega klaasiuna fantaasia uppus 27, sealt ühte teatakse laialt tänu esimesele osale, mis annab teosele kuulajate hulgas nime kuupaiste kolm sonaati klaverile ja viiulile uppus 12 pühendatud Sali erile kolmsonaati klaverile ja viiulile Opus 30 pühendatud Vene keiser Aleksander esimesele. See nimekiri ei ole täielik. Hobusenumbrita variatsioone kaan on neid, need on teada aastast 1782 kuni 1825 umbes 120 nimetust kõnelemata pakatellidest ja igasugustest muudest nii-öelda juhuteostest, mis on mingi erilise sündmusega seoses kirjutatud ja uppuse numbrit ei ole saanud. Uus kruvi muusikaleksikon toob Beethoveni teoste nimekirja väga peenes kirjas ära 16-l leheküljel koosseisude, žanrite kaupa kus on ära toodud iga teose loomise ja esiettekande aeg, publikatsiooni aeg, koht. Nagu varem ütlesin, ma võtsin ka jõudumööda vaadata, mida eestikeelne kirjasõna Beethoveni neist on teada andnud lugejale. Ja muuhulgas lugesin hoolega läbi muusikaajaloo keskkoolidele. Väljaanne, mis minu käes on, on ilmunud 1988, seon teose kaheksas trükk, tiraažiga 26000. Kui eelmised trükid on sama suured, siis see raamat peaks vist tõesti peaaegu igas Eestimaa kodus olema. Beethoveni kohta kirjutab Ofelia tuisk. Klassikaraadiokuulajale loodetavasti hästi. Tuttav nimi. 1781. aastal kirjutas neelse Beethoven mängib klavessiini, oskab täiuslikult lehest lugeda, mängib vabalt Johann Sebastian Bachi hästi tempereeritud klaviiri ja nii edasi. Kui õpingud jätkuvad sama edukalt, kui algasid, kasvab temast. Selle kirjatüki autor, keda Ofelia tuisk tsiteeris Christian kortlopneff 1748 kuni 1798 Hilleri õpilane, mida ta kõik oskab, ei hakka siinkohal nimetama, sest tollel ajal inimene õpib mitut pilli ja kõiki muusikal teoreetilisi alusaineid. Et olla komponist. Töötab Bonni kurvurstlikus, rahvusteatris, heliloojana, dirigendina ja tsembalu mängijana. Ta on ka mingil ajal des Saul teatritrupi direktor ja 1796 on ta sellest ametist vabastatud. Elab oma elu lõpus materiaalses puuduses. Aga meid huvitav aeg Bonnis on 1780 ja sealt siis pisut edasi. Tahan Bonni õukonnaorganist. Ja see kõik ei pruugiks meile enam eriti korda minna kui mitmesuguste, mitte kõige paremate õpetajate hulgas. Keda Beethoveni isa oma andekale poisile võtab, jõuab Ludvik Neseni. Ja tähtis pole mitte see, mida kirjutab ajakirjanduses ühe väga õrnas eas poisi kohta vaid tähtis on, millega ta selle poisi õppi höövel kokku viib. See on tähtsam kui võib-olla hilisema aja inimesed vaevuvad selle üle mõtlema. Mäletate seda lauset? Kirjatükist mängib vabalt Bachi hästi tempereeritud klaviiri. Polüfoonia cool, korrastab muusikalist mõtlemist ja selleta ei ole loota heliloomingus suuri tulemusi. Mul tuleb meelde, umbes 60 aastat hiljem teeb Hamburgis surmuusik Eduard Marxen täpselt sama ühe noore poisiga kelle nimi on Johannes Brahms. Polüfoonia päästab maailma. Beethoven, kelle muusika kõlas 19. sajandi esimestest aastatest ja allutas endale kõikide suurte ja väikeste heliloojate mõtlemise. Sellel sajandil. Kasvas vabaduse, võrdsuse ja vendluse loosungid ning inimõiguste deklaratsiooni mõjul. Helilooja, demokraat tõese ja ülla muusika autor revolutsiooniline muusikas eneses vabast toda sümfonism, salonglikkusest, õukonna teatri, muusika, senisest piiratusest. See ongi Beethoveni teene. Beethoven avas muusikalise vormi ees kauged horisondid. Pärast teda ei olnud ei Berlioosil, listil ega vaatneril raske siduda muusikat inimkonna suurte intellektuaalsete saavutustega. Vähe sellest, oma elu ja oma uhke sõltumatu iseloomuga oli Beethoven esimene pärast Hendellit, kes pani Velfiodaalsete eelarvamuste küüsis ühiskonna ette probleemi helilooja tumatusest ja iseseisvast isiksusest vastukaaluks heliloojale, teenrile või heliloojale ametnikule. Beethoveni individualism oli sügavalt õigeaegne ja viljakas eelnenud evolutsiooni hinnalise osa üldistus, lisaks oma mõistuse ja tahtejõud. Betoon loob uued väärtused, mis toidavad heliloomingu progressi mitme põlvkonna vältel. Samas tema muusikamaterjal on salgamatult resoneeruvad dünaamilise Lepohhile rongkäikude marsside rahvaste armee liikumiste ajastule. Beethoveni rütmid ja heroiliselt viisid tõendavad tema individualism ei muutunud subjektiivseks ühiskondlikkusest lahti rebitud eksperimenteerimiseks. Nii on kirjutanud Karl näss Šveitsi muusikateadlane, vanuselt meie Tobiase üheaegne. Ja see muusikateadlane oli õppinud Leipzigi konservatooriumis kompositsiooni, muusikateooriat ja muusikat, teadlaseks kujunes ta Herman Gretsch mari mõjul tegutses Baselis. Temal Lääne-Euroopa muusika ajalugu, mis ilmus 1919 tõlgiti paljudesse keeltesse, sealhulgas ka vene keelde. Ilmusse Leningradis 1930 ja 1938 Moskvas, Boris Assafi poolt tõlgituna ja täiendatuna. Kahjuks ei ole 38. aasta väljaandes võimalik täpsustada, mis nimelt olla Safjevi poolne lisandus, aga Moskva riiklik muusikakirjastust teatab raamatu eessõnas, et 1930. aasta väljaanne oli väikesid Iraasiline ja nüüd, kaheksa aastat hiljem, kui valmistatakse ette Nõukogude autoritel Lääne-Euroopa muusika ajalugu. See tähendab, et ajalugu pole ju veel olemas, on siiski otstarbekohane anda veel kord välja õpikuna Nefi Lääne-Euroopa muusika ajalugu, vaatamata suurtele ideoloogiliste lõpp puudustele ja valedele seisukohtadele. Raamatu tiraaž oli 10000. Nefi raamatu originaali põhipuudus Hannaševi meelest, et 19.-le ja 20.-le sajandile pühendab autor vähem tähelepanu kui varasematele ja oh häda ka vene muusikale, on tähelepanu liiga pisike. Seda, et raamatu tõlkija ja nii-öelda parandaja poolset etteheidet võib hästi mõista see inimene, kellel on kogemusi nõukogude aegse hinnangu skaalaga. Tegelikult haritud ja silmaringiga Borissov Šafjev on oma nooruse huvid unustanud ja suured terroriaastail muutunud vene rahvusliku muusikakultuuririiklikuks eestkõnelejaks. 28 balleti ja 11 ooperit on Ashevi autorlusega ära märgitud. Assafilist sai vene muusikateadlastest ainukene akadeemik. Ta sai Stalini preemia Glinka mono graafia eest 1943 ja ta tehti Nõukogude Liidu rahvakunstnikuks 46. aastal. Ta oli 20.-st aastast kunstide ajaloo instituudi direktor ja 25.-st Leningradi konservatooriumi professor. Prokofjevi õpingukaaslane. See pidi hästi mõistma Nessi ajalooväärtusi, et nõutada sellele uut tiraaži. Nõukogude Venemaa konservatooriumitist ei ole veel omakeelset ammuga mitte oma õppematerjali. Kuidas assaafiagnefi raamatuga kokku sai, võib oletada. Peterburi hiljem Petrogradi konservatooriumis töötas 20. aastani Jacques assin Šveitsi päritolu organist, keda meie mäletame kui Peeter süda, oreliõppejõudu. Aga kõnealuse Karn eff Lääne-Euroopa muusikaajaloo 300-st leheküljest. Pange tähele seda lehekülge Lääne-Euroopa muusika ajaloost. Üleni 300-st leheküljest seitse on pühendatud teed soove neile ja nendest nappidest lehekülgedest, valguse. Me lugesime siinkohal ka ette. Millise jälje jätab Survaim oma kaasajale? See on alati huvitav tagantjärgi vaadata. Ja on ju teada, et mulje millestki või kellestki kõneleb vaata et rohkem mulje avaldajast kui mulje tekitajast. Beethoveni tegutsemise ajal salgamatult maailma nimekaid helilooja, Rossini. Ma ütlen nimme maailma, sest Rossini on sellel ajal ka juba Ameerikas helilooja number üks. Rossini Beethoven ist. Milline jõud ja tuli oli sellel inimesel, millised varandused on ta klaveri Jonaatides. Minu jaoks on nad sümfooniatest kõrgemal. Neis on vist rohkem hingestatust. Rosseni külastas 1822. aastal Beethovenit Viinis. Beethoven õnnitles Rossini, see viljahabemeajaja puhul. Suurepärane operopoufo, kuni eksisteerib Itaalia ooper, ei lakata seda teie teost mängimast. Ja Beethoven olevat lisanud muus žanris kui Opera Bufo ei tasu teil saatust proovile panna. Muusikalise draama jaoks ei ole nendel itaallastel muusikalisi teadmisi. Neurosseni arvamus. Ta ei mõistnud teatrit. Ta tundis ainult orkestrit ja tõlgitses vokaalseid partiisid, samal kombel kui flööt ja klarnet teid. Tseedeeljo on komponeeritud nagu sümfoonia. Ooperi vallas on tema ja Mozarti vahel hiiglaslik vahema Rossini suurusest ja rollist Beethoveni aegses maailmas annab väga huvitava pildikese heegel. Seesama heegel, kes on nii palju tarku filosoofia seadusi meie jaoks sõnastanud heegel, oli 1824. aasta septembris Viinis ja külastas itaalia ooperit kõiki etendusi. Kuulanud Rossini ooperit hotello, kirjutas ta oma naisele. Kuni mul jätkub raha, et käia Itaalia ooperis ja maksta kojusõidu eest, jään Viini. Nüüd saan hästi aru, miks Saksamaal, eriti Berliinis, Rossini muusikat harjutatakse. See on loodud Itaalia häältele nagu siid ja samet Hellegantsetele naistele ja Strasbourgi pirukad gurmaanidele. Seda muusikat peab laulma nii, nagu laulavad itaallased. Kuulasin teist korda habemeajajat ütlema, et mu maitse on vist väga rikutud, sest leian Rossini Figaro kaugelt meeldivam ana kui Mozarti pulmas. Heegel Peab silmas Mozarti Figaro pulma ja heegeli Roshini huvi kajastub ka tema esteetika loengud. Beethoveni kolmanda sümfoonia pühenduse lugu on ära toodud paljudes biograafiates. Ferdinand riis, pianist ja helilooja oli Beethoveni õpilane 1801 kuni 1804 1838. aastal avaldas ta koos Beethoveni noorpõlvesõbra Franz heegeleriga raamatu biograafilisi märkmeid Ludwig van Beethoven-ist. Reisimäletamist mööda hindas Beethoven Napoleoni kõrgelt hetkeni, kuni too oli Prantsusmaa esimene konsul. See tähendab 18. maini 1804 kui tuli Proclamatsioon imperaatori tiitlivõtmisest läinud helilooja raevu ja hävitanud kohe kolmanda sümfoonia tiitellehe, millel oli kirjutatud Bonaparte. Beethoveni uurija Nathan Sismann. Beethoveni kirjavahetuse kommenteeritud koostaja oma ühes artiklis räägib sellest sündmusest kirjavahetuse ja päevikute najal. Nii raske on siiski ette kujutada, et selli looja muutus hetkega kirglikkust austajast lepitamatuks vaenlaseks. 1801 suhtes Beethoven Napoleoni tõesti vaimustusega. Muidu poleks ta rõõmsalt tervitanud lüünevilli rahu, mis oli väga kasulik Prantsusmaale. Aga 1802 pärast seda, kui Ponoport sõlmis konkurdaadi Rooma paavstiga tundis Beethoven, et revolutsiooni juhist esimene konsul võib muutuda Wabariigi haua kaevajaks. Sellest kõneleb Beethoveni kiri Leipzigi kirjastajale Franz Hoffmann meistrile kaheksandast aprillist 1802 ja kiri Kothrit Hertalile 18.-st detsembrist 1802 sisaldab lõikava iroonia näite. Meie vaesed sakslased oleme sunnitud juba nüüd enda arusaadavaks tegema kõikides keeltes. See käis Napoleoni poolt ette valmistatud sekularisatsiooni. See tähendab kirikuvarade võõrandamise kohta. Näeme Beethoven nakkab Napoleoni pettuma kaugelt enne tolle imperaatori tiitli võtmist endale. Fischmann jätkab. Kas Ferdinand Triis ei ole usaldusväärne? Ja siinkõneleja võib pisut irooniliselt kommenteerida, et prantsuse politseis olevat niisugune ütlus käibel. Valetab nagu Pealtnägija. Esiteks oli riis tollel kõnealusel partituuri tiitellehe purustamise hetkel väga õrnas vanuses ja teiseks, millal ta oma mälestused kirja paneb. See on 38.-ks aastaks, see tähendab ka riisi elu viimaseks aastaks trükitud. Vahest inimene usub oma kujutlust rohkem kui tõde. Raske öelda, aga selge, et Napoleoni kroonimine kutsus Beethoveni esile ägeda reaktsiooni. Kuid porno party Proclamatsiooni ilmus ju alles 20. mail 1804. Aga 26. augustil, see tähendab kolm kuud hiljem teatab helilooja Gottfried Hertalile kirjastajale, et kolmanda sümfoonia nimi on Bonaparte. Seevastu 1806. aasta oktoobrikuust on kolm tunnistust Beethoveni vaenulikust suhtumisest Napoleoni. Esiteks prantsuse imperaatori nimi korjatakse ära kolmanda sümfoonia tiitellehelt. Teos ilmub trükist nimetusega heroiline sümfoonia suure inimese mälestuse auks. No täpsustama, et kaasaegse kuule jooks Hertel trükib 1806. aastal ära sümfooniahääled. Partituuri trükkimisega läheb veel mitu aastat. Teiseks, helilooja keeldub demonstratiivselt prantsuse ohvitseridele esinemast. Selle kohta me võime lugeda raamatust, mis on trükitud Eesti riiklikus kirjastuses. 1957 Alfrang, Beethoven. Neljastal osutas fini aristokraatia betoonile suure austuse väliseid tunnuseid. Temas nähti otsekui kõrgemat liiki olevust, tema suurust tunnustasid isegi need, kes teda ei mõistnud. Samal ajal kohtlesid tema aristokraatlikus austajad teda sageli jämedalt jätaktitult. Nii leidis näiteks 1806. aasta sügisel, kui Beethoven viibis külalisena lihnovski mõisas, kratsis tropp au lähedal aset järgmine juhtum. Krahvi mõisas olid võõrusel prantsuse ohvitserid. Üks neist, soovides alustada vestlust kuulsa heliloojaga temalt, kas Beethoven mängib ka viiulit? P tsoonile, tundusse küsimus, solvane ta ei vastanud ning läks ära oma tuppa. Siis palus peremees heliloojad külalistele midagi mängida. Beethoven ütles järsult ära ja lukustas end oma tuppa. Lihnovski, kes mitte kelleski kuni tolle ajani ei olnud kohanud oma soovidele vastuseisu, püüdis jõudu tarvitada ning käskis ukse lahti murda. Beethoven sai pööraselt vihaseks, haaras tooli ja oli valmis purustama maja peremehe pea. Öösel läks ta jalgsi läbi ränga vihma valingu tropp ausse ja istus seal Viini poole sõitvasse postitõlda. Rock n roll kommenteerib seda sündmust selliselt. Seen oli palju tormilisem, kui kõneldakse. Kuid Beethoveni sõbrad püüdsid asja summutada. Riisi intiimsest. Kirjast vee kellerile. 28.-st detsembrist 1837 tuleb avalikuks näiteks järgmist. Kui krohv, operstov ja mitu teist juuresolijate ei oleks vahele astunud, oleks asi läinud tuure kakluseni. Beethoven haaras juba tooli järele ja oli valmis selle vürst list Novskile vastu pead virutama, kui too murdis lahti ukse missis tuppa, kuhu Beethoven oli end lukustanud. Õnneks sööstis operstor neile vahele. Kui Beethoven oli jõudnud koju tagasi, viskas ta lihnovski püsti kapi otsast põrandale ja kirjutas vorstile järgmise kirja. Vürst selle eest, mis teie olete võlgnete tänu sündimise juhuslikule, asjaolule selle eest, mis mina olen, võlgnen ma tänu ainuüksi iseendale. Vorste on praegu ning saab ka tulevikus olema tuhandeid kuid teed hooneid on ainult üks. Ja siis mandub ära ka veel Beethoveni terava reaktsiooni Preišis maa kaotuse puhul Jenna all. Mis kõik näitab tema väga selget suhtumise muutumist. Napoleoni tähendab või inimene, kes on informatsiooniga üle kuhjatud ei pruugi väga hästi mäletada ajalugu, kui ta just juhuslikult ei ole erakordne ajaloo huviline. Meenutame, mis juhtus Euroopa riikidega 19. sajandi alguskümnendite mille tulemusena Napolion lõi Euroopas uue poliitilise süsteemi. Prantsusmaa ja sellega liidetud alad, Belgia Holland osa Itaaliast ja Loode-Saksamaa prantsuse vasallriigid, prantsuse ülemvõimu all olevad riigid. Ja kolmandaks prantsuse liitlased, Austria, Preisimaa, Venemaa, Taani iseseisvuse säilitasid Suurbritannia, Rootsi, Portugal, Türgil. Võib-olla tasuks meeldetuletuseks lugeda uuesti Gümnaasiumi ajaloo õpikut. Sõjalised kokkupõrked, koalitsioonid, Reini Liit, kontinentaalblokaad, Hiena austerlitzi, Trafalgari lahingud, admiral Nelson, Tilsit rahu, tohutud inimhulgad veeremas, täpsemalt suurem osa küll kõndimas läbi Euroopa tohutud inimkaotused ja isegi Romen Ronaal suur Beethoveni uurija kordab oma esimeses niinimetatud väikeses Beethoveni raamatus Beethoveni elu, mis ilmus 1903 ja eesti keeles 1931 ja teine trükk 1970 Johannes Semperi tõlkes. Muide, selles väikeses Beethoveni raamatus kordab Roland seda riisi mälestuskildu, mis näitab, et ajalugu tuleb igal ajal uuesti kirjutada. Selle raamatu kirjutamise ajal olid paljud dokumendid kirjad leidmata põhjalikult läbi uurimata ja Roland kirjutab selle väikese Beethoveni raamatu hoopis muu sihiga. Nimelt on tal juba tegus 10 osaline romaan Jean-Christoph eesti keeles ilmus 1936 ja sõjajärgsel ajal 1958. Rolland'i JeanCristophe'i ei ole mingil juhul küll Beethoveni elulooromaan aga teatud peegeldusi kunstnikuks olemisest Beethoveni biograafia ehk ometi pakub. Ferdinand riis, kes ka heliloojana tegutseb, ei ärata just suurt usaldusväärsust oma õpetajast arusaamises. Tuntud on lugu Beethoveni kolmanda sümfoonia esiettekandeeelsest proovist kus esimese osa töötluse kulminatsioonis kõlavad metsas arvedelt sekundeid ja need kutsusid kriisis esile terava pahameele. Ta olevat öelnud neetud metsasarved, kas nad tõesti ei oska nooti lugeda. Ja Beethoven olevat selle peale tõsiselt vihastanud. Üks biograaf ütleb. Ta tahtnud riisile vastu kõrvu anda. 1812. aasta seitsmeteistkümnendal mail saabus Napoleon oma suuruse kogu hiilguses treestianisse Saksimaa kuninga Friedrich Augusti juurde. Ja Reini Liidu kõik kroonitud vasallid kummardasid Napoleoni ees sügavasti. 24. juunil 1812 ületas Napoleoni 600 tuhandeline Suu armee Vene piiri. Detsembri alguses põgenes surve juht saanidega Venemaalt Pariisi, jättes oma lagunenud armee riismed saatuse hooleks. Teisel jaanuaril 1813 õnnitles Kutuusov Vene vägesid isamaasõja lõpu puhul. Rahvaste lahingu leipzigi linna all oli veel aega üle üheksa kuu. Viini kongress toimus alles 1814. aasta septembris. On raske arvata, et kõnealused sündmused Beethovenit ei puuduta. Küllap kuulajad mäletavad oma kogemustest tundeid, mis eestimaalasi valdasid 1900 kaheksakümnendatel aastatel. Meil ei olnud sõda, aga võõrriigi hambuni relvastatud sõjaväelase liikus vähemalt Tallinna tänavatel tookord küll hirmuäratavalt palju. Teada on, et 1814. aastal toimunud Beethoveni tuluõhtu Venefess tõi kaasa enneolematu publikumenu. Tänu sümfooniale Wellingtoni võit ehk lahing Vitoria all. Selle lahingukompositsiooni põruta vedu varjutas täielikult Seitsmenda sümfoonia. Esiettekande. Ajalooliselt toovad ära Beethoveni tuluõhtute nimestiku kuupäevade ja programmiga Bethany Viinis elatud aja jooksul. Aga Beethoven elas Viinis 34 ja pool aastat. Selle aja jooksul oli betoonil 10 tuluõhtut. Esimene teisel aprillil 1800 ja viimane 23. mail 1824. Ei hakka praegu kuulajat väsitama nende Tulluvastute täpse programmiga. Aga seda kava silmitsedes tänapäeva kuulaja oleks vist pisut kohkunud, sest nende kontsertide kavas on väga palju. Aga ulatuslikke teoseid? Tänapäeva kuulaja võib-olla ei oleks nõus nii pikk ka kontserti ära kuulama. Tavaline on, et on ettekandel vähemalt kaks sümfooniat lisaks veel mingisugune teos vokaalsolistile või kooriga seotud teos. Pluss veel instrumentaal solistiga seotu hajuti kehva tervisega järjest halvenema kuulmisega ilma isikliku mänedžer ritta proovide organiseerimine ja läbiviimine, reklaami ja tulude-kulude arvestamine vahepeal ära kadunud subsiidiumide asjus kirjavahetuse pidamine. Aga seda vaeva nägi Beethoven kolm aastat. Ta peab teadma, et tuluõhtute korraldus nägi ette, et kavas oleks tingimata üks uus vokaalteos, mis oleks ajakajaline. Ja see tõi kaasa vajaduse kirjutada midagi pasliku aga mitte alati kujunenud see ajakajaline teos tippteoseks sest sageli tuli see kirjutada suurte tööde lõpetamise tõttu juba väga napi ajaga nii-öelda kiirustamisega olukorras. Ja sellele ei suutnud ka Beethoven mitte alati piisavalt tähelepanu keskenduda. Ja kõikide niisuguste lugude lugemisel, kuulmisel või nende ülega mõtisklemisel tasub siiski meeles hoida. Teed suvaline ei ole otseselt mitte kellegi teenistuses. Tal on jõukaid õpilasi, näiteks ertshertsog, Rudolf Talon teoste tellijaid. Näiteks grafrazumovski. Ta teoseid trükitakse, aga ta sõltumatus maksab väga kõrget hinda. Ta elab ju ainult sellest, mida ta loob. Aga loomisprotsess on teadagi väga aeglane. Kuulsite esimest saadet sarjast, mis on pühendatud Ludwig van Beethoveni 250.-le sünniaastapäevale. Saates kõlanud muusika oli Beethoveni sümfoonia number kolm S tuur Aastast 1804 ja see kõlas preemiani saksa kammerfilharmoonia esituses Paavo Järvi juhatusel. Sate koostas Tiia Järg. Helioperaator oli Katrin Moody. Beethoven 250.