Soov enne 250. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Ooperi loomine on enamike heliloojate jaoks kõige auväärsem ülesanne. Ka need, kelle teoste nimekirjas žanr puudub, on igatsenud oma südamepõhjas. Vähemasti suur osa neist kirjutad ooperit. Praam, see enese iroonik õhkab. Kahjuks ma pole kirjutanud ainsatki ooperit ja jumal tänatud. Ma ei ole kirjutanud ainsatki ooperit. Ja tema paberite seast leitakse 50 aastat pärast ta surmamärkmik nimekirjaga võimalikest ooperiteemadest. Beethoven on sümfoonik. See ei tähenda ainult orkestrimuusika loomist. See tähendab ja ehk enamgi teatud mõtlemistüüp, b. Ainevaldkonda mida muusikas väljendada. Teatud vormieelistusi. Ooper räägib enamasti üksikjuhtumist. Sümfoonia seevastu annab üldistuse teose loomisajale ja olulistele ideedele. Nagu sümfooniateooria uurijad on öelnud. Sümfoonia on ilmalik missa. Ta näitab inimest suhtes maailmaga. Ja ikkagi ooper. Teatrimuusikaga hästi kursis olev Beethoven pöördus ooperi poole 1803 kui saiviini diaatrilt tellimuse seoses teatriomanikuvahetusega jäi aga see töö katki. Järgmisel, 1804. aasta sügisel tehti Beethoven neile taas ettepanek kirjutada ooper prantsuse Süsele abikaasa armastus ehk leonoore. Šanlaitzeri töötluses. Joosep Sonlaitzer tõlkis prantsuse dramaturgi Mui libreto mida oli juba varem kasutanud Pariisis ka öö ja Dresdenis Baer. Palju on otsitud ja leitud ajaloolisi eeskujusid. Beethoveni ainsale ooperile piirdume teadmisega, et helilooja pidas väga lugu Kerubiinist ja tema ooperitest. Ja on korduvalt väljendanud oma arvamust rubiini v vedaja libreto kohta. Ta pidas seda nimelt parimaks. Talle tuntud ooperi libreto test. Beethoveni ooperi Leon noore esimene redaktsioon jõudis lavale 20. novembril 1805. Avamängu, mida praegu tuntakse nime all Leon noorel number üks ette ei kantud. Helilooja kirjutas ooperi esiettekandeks uue avamängu niinimetatud leonoore number kaks. Kolmanda etenduse järel võeti ooper kavast maha. Beethoveni sõbrad ja toetajad olid linnast lahkunud. Viinis oli prantsuse armee 15 tuhandeline garnison. Viin oli muutunud prantsuse linnaks. Sõprade pealekäimisel tegi Beethoven Stefan Froyningi uuendatud libreto le ooperile uue redaktsiooni. Ooperil oli nüüd kaks vaatust. Esietendus toimus 29. märtsil 1806 ja vastu pidas ta laval kaks etendust. Muusikaline teostus olevat olnud vilets. Selleks lavastuseks kirjutas helilooja uue avamängu, mida tuntakse nime all leonoore number kolm. Muusikaliselt kõige huvitavam, aga ooperi avamänguna liiga keskendunud leonoore kangelasteole. Euroopa riigid elasid läbi keerulisi aegu. Napoleoni sõjad kuni rahvaste lahingu leipzigi linna all. 1813. aasta oktoobris ja 14. aasta septembris algas Viini kongress. Ja tulekul oli Waterloo. 23. mail 1814 tuli lavale Beethoveni ooperis ideeljo kolmas redaktsioon. Nimemuutus oli teatripoolne nõudmine. Trahhe uuendatud libreto järgi uue oma mänguga Tseedeeliu mis jäigi tusse. Osatäitjad olid tasemel, vastuvõtt oli hea, varsti lavastati Fideljub rahvas. Dirigeeris Carl Maria von Weber. Siis Berliinis ja teisteski linnades. Tõlline edu tulifid elule alles küll aastal 1822 liinilavastusega, kus peaosa laulis Wilhelmine Schröder, Bryant, kellest sai Euroopa muusikateatrite jaoks leonoore rolli parim esitaja. Kui palju tööd nõudis heliloojalt teose pidev ümbertegemine sed andmeil kõrvalseisvatena väga raske kujutleda. Aga Beethoven ei ole kunagi tööl tegemist pidanud tarbeks tuks, kui kõne all on õige kujundi leidmine. TEMA visandite uurijad väidavad, et ooperi Ühe peategelase Florestanjaaria algusest on säilinud 18 erinevat varianti. Ja ooperi lõpukoorist 10. Aga võib ometi oletada, et aeg, mis oli möödunud ooperi esimesest lavastusest peaaegu üheksa aastat oli toiminud ka publikule. Need aastad olid kasvatanud rahvuslikke tundeid iseseisvuse ja vabaduse ideede levikut. Ja Beethoven rõhutab seda igas oma teoses. Inimeste sõltumatust kõrgelt hindava kodanikuna. Fedelio jäi Beethoveni ainsaks ooperiks. Arvatavasti mitte sellepärast, et teosel lava saatus oli üsna vaevaline pigem heliloojale sobiva teksti puudumise tõttu. Beethoveni ilmavaade ja kõrge eetiline nõudlikkus ei kohtunud üheski tekstis, mida talle pakuti talle ootuspärasega. See peaks olema midagi sellist, mis erutab ja moraalselt õilistab, olevat ta öelnud. Ma loen katkendi Toomas Siitan õhtumaade muusika ajalugu esimesest köit, sest ja seda raamatut on kuulajad loodetavasti lugenud. Või vähemasti on seda võimalik veel kord lugeda. Siitan kirjutab. Beethoveni ainus ooper on pälvinud väga vastakaid hinnanguid. Sageli on tõdetud, et sümfoonilisest mõtlemisest lähtuv Beethoven pole suutnud end leida ooperidramaturgia. Samas on tähelepanuväärne, kuivõrd täidetud oli Beethoveni elu küpsem pool ooperiplaanidest ja selle jutumärkides parandamatu sümfooniku eluloos on veel üks kummaline seik. Otsides aktiivset kilt stabiilset teenistust pakkus Beethoven end 1807. aastal varsti pärast Fideeljo kahekordset läbikukkumist Viini keiserliku õukonna teatri ooperiheliloojaks. See tähendanuks talle korraliku aastapalga juures kohustust komponeerida igal aastal vähemalt üks ooper. Selle pakkumise sidus Beethoven koguni ähvardusega lahkuda Viinist. Pole teada, mida talle seepeale vastati. On teada, et elu lõpuaastatel mõlgutas Beethoven mõtteid Faustist kui võimalikust ooperi ainestikust. Aga loomisprotsessi nisse kavatsus ei jõudnud. 1814. aastal. See on siis ideele kolmanda redaktsiooni lavastamise aastal tegi Ignad Moosselles Beethoveni, tookord 20 aastane õpilane ooperis klaveriseade. Kui Beethoven nägi klaveri lõpus Moosese märkust lõpetatud jumala abiga. Kirjutanud helilooja sinna juurde. Inimene, aita ennast ise. Me loome Romen romaani tööd aastast 1927 Beethoven suured loomingulised epohhid, Eroikast, happessionotoni, Beethoven, geeniused, tippudeks olide roika, jaan passionata. Selle kolmeaastase perioodi 1803 kuni kuus teosed jäid ta lemmikuteks ta elupäevade lõpuni. Nende kõrval on eriline koht Leon, noorel Beethoven pani ta nendega ühte ritta, aga armastas enam, sest ooper sai kannatada teistest teostest rohkem. Mõni nädal enne surma andis Beethoven syndlerile ooperit käsikirjalise partituuri mis oli tal toas paberivirna all olnud ja mille olemasolust ei teadnud keegi. Kõikidest mu lastest maksis see kõige rohkem sünnitusvalusid. Ta tõi mulle kõige rohkem meelehärmi. Seetõttu on ta mulle kõige kallim. Rolan jätkab, leonoore ei olnud kunagi lõpetatud. Leonore oli kolmel korral kirjutatud uuesti varustatud nelja avamänguga. Ja ikkagi polnud autor rahul. Roland soovitab Beethoveni huvilisele lugejale hankida leonoore esimese redaktsiooni noot. See on ooperit klaviir aastast 1905 Bonnis kirjastatud Leon noore esietenduse 100.-ks aastapäevaks. Sealt selgub Beethoveni kavatsustest ehk rohkem kui osatakse. Et see ooper ei ole mitte väga paljudes ooperiteatrites püsivalt repertuaar rne siis olgu meeldetuletuseks kiirkorras pakutud kuulajale ooperi süžee. Aluseks on sotsiaalne konflikt, isiku ja süsteemi vastasseis ning eetiliste kategooriate üpris lihtne vastandamine. Ooper vastab prantsuse niinimetatud pääsmis ooperimudelile. Peategelaseks on õilis Florestan keda hoiab vangis kuri türann, lon, pizzarro ning keda poisiks riietatuna tuleb päästma Florestani abikaasa leonoore. Ta võtab endale nimeks ideel ju. Kõik, kes võtavad ette kirjutada Beethoveni ainsast ooperist ja selle muusikast toovad esile esimese vaatuse lõpukoori. Seda nimetatud pärliks ooperinumbrite hulgas. Roland kirjeldab vangide kooril. Nad tulevad kobades pimedusest väikeste rõõmudega arglikke ja ahnetega. Ahmivad nad valgust. Kes kunagi on väljendanud seda värelevat võbelevam rõõmu, seda südamevärinat, seda õnne, kartust. Rõõm sosinal. Need, Beethoveni pianishimad. Millist rolli mängivad nad selles teoses? Neile ei pöörata piisavalt tähelepanu kuivast Berleos. Inimene, kes rõõmust ilma jäätud, julgeb seda vaevu puutuda, kui see ilmub. Ja siis langevad nad taas hirmu küüsi kutsudes 11 vaikima olema mõistlikud. Aga selle väriseva rahvahulga kohal laulab orkester valguse õnnest. Ja värske õhu joobumusest. Kuulame vangide koori ooperifideljo esimesest vaatusest. Nõukogude Venemaa kultuuripoliitika ja Lääne-Euroopa kunst. See on teadagi väga keeruline teema. Kui jätame kõrvale teatud aastatel erineva raevukuse astmega lääne autorite ja nende loomingu mahategemise ika, ideoloogiliste kaalutlustel maailmarevolutsiooni tähtsuse mõistmine ja nii edasi ja nii edasi siis mõned lääne autorid on nii-öelda tõstetud kilbile. Aga muidugi juhul, kui nende teostega saab siduda revolutsioonilist ideed. Nõukogude Venemaa esimene haridusasjade rahvakomissar meie mõistes siis haridus ja kultuuriminister Anatoli Lunatšovski. Haritud ja avara silmaringiga inimene, kirjutas paljuga muusikutest ja muusikast. Luna charski Petroveniana on üsna ulatuslik. Muude seisukohtade hulgas luna charski rõhutas kogu klassikalise kultuuripärandi suurt väärtust. Ja selline vaatenurk. Aga veel enam ehk emotšarski liigne haritus said talle saatuslikuks. 1933. aasta lõpus määrati luna charski täievoliliseks esindajaks Hispaaniasse. Ene ütleb, ta suri teel Madriidi. Ajaloolased väidavad, ta ei surnud loomulikku surma. Kui siia juurde mõelda esimese Nõukogude välisasjade rahvakomissari Georgi Chitseerini erakordse haritud diplomaadi kirglikku Mozarti huvi jäätšikseerini kurba lõppu siis jääb üle ainult ohata kaastundlikult. Vajadus tuua lavale Beethoveni ainuke ooper. Küllap selle üle mõtlesid mõned. Ja lootsid. On teada, et juba 1921. aastal kanti Moskva suure teatri poolt ette kõik Beethoveni sümfooniad ja missa Solemnis. Tõenäoliselt edaspidi läks vokaalsuurvormide ettekandmine eriti nii kahtlaste tekstidega suurvormide, nagu seda on missad. Sellega läks raskeks. Võrdluseks. Revolutsioonijärgses Moskva suures teatris kanti ette Kuno Faust. Fausti lõpus ei saanud Margarete mitte taevasse vaid astus kommunistliku noorsooühingusse. Kunst peab üsna palju välja kannatama. Galina Višnevskaja Vene sopran, Moskva suure teatri solist. 26. aastal sündinud sai 1952.-st aastast oma esimeseks tööks Moskva suures teatris Beethoveni Fideliust leonoore osa. Tundmatu tüdruk Leningradist tuli ja võitis konkursi Moskva suure teatri solisti kohale. See oli juba väga erakordne. Teatri toonane peadirigent Melik paša Jeff töötas kõigi solistidega isiklikult Beethoveni ooperilavale toomise eel. Ja ta oli väga põhjalik teose ettevalmistamise ajal. Fideeljo esietendus Moskva suures teatris 1954. aasta kevadel. Kõik kätte puutunud allikad kinnitavad, et see oli pettuganifideeljo esimene lavastus Venemaal. Kontsertettekandeid olevat siiski tehtud ka paar korda varem. Crydelju esietendusel sai Mišnevo oskaja tuttavaks Dmitri Šostakovitši ka kes suure juhi õpetaja tahtel oli pärast 48. aasta partei keskkomitee otsust määratud suure teatri muusikaliseks konsultandiks. Et kui sul teoseid küll ei lubata mängida, et sul oleks vähemasti leivaraha vist niimoodi mõtlesid elu korraldajad. On teada, et Šostakovitši tundis Beethoveni loomingut väga põhjalikult. Järelikult pidas lugu. Mõni aeg hiljem. Tuli suurde teatrisse saksa külalisdirigent Herman Aben kes 1954. aastal juhatas Moskvas Beethoveni kõikide sümfooniat ja ooperifideel ju ettekandeid. Iznevskaja oma mälestusteraamatus aeg ja elu ei varjagi uhkust, et oli Leon noore osaga hästi toime tulnud. Ja oli rõõmus, et haben trot teda selle eest kiitis. Kas peab nimetama toonase laiema kuulajaskonna võimalikku tõrget Saksa kultuuri vastu? See on ju olemas. Sõja-aastail muutusid ju sünonüümideks Nõukogude maal sõnad saksa ja fašist. Kultuur on alati poliitika. Ludwig van Beethoveni elu dramaatilisus on kõikidele muusikasõpradele teada. Helilooja kaasaegsed jagavad järeltulevatele põlvedele oma mälestusi. Kogutud on kirju, kuid neid on uuritud, kommenteeritud, varastatud, müüdud, publitseeritud. Suure kunstniku nimi pühitseb selle töö. Beethoveni kustuv kõrvakuulmine nii traagiline heliloojale dub vajaduse ümbritsev vetega suhtlemisel kasutada üleskirjutamist. Uurijad oletavad, et see hakkab toimuma 15.-st aastast alates. Esimene säilinud tõend selle kohta. Kõnelus vihik pärineb aastast 1818. Veebruarist-märtsist täitsa on. 47 aastane. Talle kirjutatakse vestluse kohta. Tema vastused selles vihikus on harvad. Mõnikord kasutab ta neid vihikuid ka isiklike märkmete tegemiseks. Beethoven säilitas need nagu ka kõiki oma visandeid, mida on üle 7000 lehekülje. Kõnelus vihikuid oli helilooja surma aastal. See on siis 1827. Kõnelus ühikuid oli 400. Neil ei pööratud erilist tähelepanu. Stefan fon Proyning pani korda heliloojast jäänud asjad. Training. Saksa jurist õuenõunik Viinis, asjaarmastaja luuletaja Leon nooret teise redaktsiooni. Libreto koostaja oli Beethoveni poolt jaanuaris 1827 määratud Beethoveni vennapoja Carli hooldajaks. Prollinguli Beethoveni noorpõlvesõber. Trollingile on Beethoven pühendanud oma viiulikontserdi. Kõik, mis omas mingitki väärtust pandi oksjonile. Viiendal novembril 1827 saadi suhteliselt väike tulu. Oksjonil möödust. Tulu läks vennapojale. Kõnelus vihikuid oksjonil ei olnud. Nad jäid alguses prollingi kätte, aga tahtmata jätta endale midagi, mis talle ei kuulu andis prolling, ET kõnelus vihikud Anton syndlerile. Muide, Browning suri kuus nädalat pärast Beethoveni surma. Schindleri nimetas kõnelus rihikuid pühadeks. Sinclair kirjutas Bethelist esimese biograafia ja see ilmus 1840. aastal. Selge see pühadest, kõnelus vihikutest oli autorile suur abi. Meeldetuletuseks. Anton syndler, mees, kes lasi oma visiitkaardile trükkida. Antaksindler, Beethoveni sõber. Sündinud 1798 moraavias surnud 1864 Frankfurdi lähistel. Viiuldaja, dirigent, muusikakirjanik, õppinud pisut ka juurat. Suhtles Beethoven niga. Uurijad ütlevad ilmselt alates 15.-st aastast oli Beethoveni sekretäriks aastal 1819 ja tihedam suhtlus oli kahekümnendatel aastatel eriti 21 kuni 24. Ja siis 26 kuni 27. aasta algus. Anton Chandler ja nüüd on tema käsutuses 400 Beethoveni kõnelus vihikut. Aga need vihikud muutusid syndlerile aja jooksul koormavaks. Ta liikuva eluviisi tõttu. Ja ta hävitas aeg-ajalt seda, mis tundus talle väheoluline. Nii olevat lihtsameelselt seletanud Ameerika diplomaadile Viinis Aleksander treilerile kellest sai hiljem üks Beethoveni biograaf ja selle töö tulemus on viis köidet Beethoveni elust. See materjal ilmus Leipzigis 1866.-st aastast kuni 20. sajandi alguseni. Schindleri tahtis kõnelus vihikutest lahti saada maksimaalse kasuga. Tabakus neid raamatukogudele, Brüsselis, Londonis, Berliinis. Olid Beethoveni materjalide kohta kogud olemas. 43. aastal suvel suundus Šlyndler Berliini kuningliku raamatukogusse kus muusika arhiivi juhatajaks oli siig Fritz Wilhelm. Teen mees, kelle nimi on tuttav meile kui mitte mujalt, siis Glinka elukäigust. Glinka käis nimel kahel pikemal korral teeni juures täiendamas oma Polifoonilist haridust. Schindleri ettepanek teenile oli sensatsiooniline. Ta tahtis müüa operifideeljo käsikirja üheksanda sümfoonia partituuri e-moll keelpillikvarteti oopus 59 albumi rahvalaulude töötlustega viis visandite vihikut, 30 Beethoveni kirja ja 138 kõneluste vihikut. Tegelikult tahtis sind läheb mitte konkreetset summat vaid olulist suurt rahasummat igal aastal oma elu lõpuni. Schindleri tahtis vahetada Beethoveni käsikirjad eluaegse pensioni vastu. Liigrid teen, pidi palju vaeva nägema. Läbirääkimised raamatukogu direktsiooniga ja mitmete preisi ametiasutustega, aga preisi bürokraatia on tuntud. Teen saavutas kokkuleppe käsikirjade saamiseks alles veebruaris 1846. Nelja kuu pärast olid kõnelus vihikut Berliinis. Aga neid üle lugedes selgus, et neid on ainult 136. Syndler olid kõrvaldanud veel kaks. Ta selgitas, et neis olevat jämedusi ja imperaatori vastaseid rünnakuid ja parem kui niisugused ei jõuaks avalikkuse ette. Sinclair hävitas Beethoveni kõnelus vihikutest viis kaheksandiku ja kirjutas nendesse sisse hiljem uut teksti. Rahvusvahelisel Beethoveni kongressil Berliinis 1977 tõestati, et oluline osa kõnelus vihikutesse kirjutatud niinimetatud jutuajamistest Beethoven iga on kirjutatud sinna sisse pärast Beethoveni surma. Pakuksin nüüd kuulajatele mõningaid mälestuskilde mis seostuvad Beethoven, ekvideeliuga miini, surnalist ja muusikakriitik Lundvik karpat. Naljakas, kuidas Gustav Mahler vedas ninapidi kõiki Viini muusikakriitikuid, kui tahtis teha midagi ja mitte avaldada selle tõelisi põhjusi. Nii oli kahvideljo uue lavastusega. On teada, et leonoore suure avamängu probleemi kallal murdsid muusikud pead rohkem kui ühe aastakümne niinimetatud suur. Tähendab, kolmas avamäng ei sobinud kuhugi. Kui teda mängiti ooperi ees, venitas ta teose idüllilist algust. Kui aga teise vaatuse ees, ennetas ta seda täiesti ja tervikuna. Avamehed lihtsalt ei mahtunud ooperi raamidesse. Seetõttu komponeeriski Beethoven lõppude lõpuks väikese E-duur avamängu. Mida hakatigi mängima? Sellest ajast? Etenduse alguse eesliinis oli juba kaua aastaid tavaks mängida ainult see tuur avamängu ooperi alguses muretsemata selle üle, kas statistilistest kaalutlustest lähtudes peab ta seal olema või mitte. Põhjuseks oli, et ükski dirigent veel enam publik ei tahtnud loobuda sellest suurepärasest sümfooniliseks lõuendist. Ja kui maaler koos õukonnaooperi kuulsa kunstnik-kujundaja professor Alfred rolleriga hakkas Fidel uut lavastust tegema teatas roller, et tal on vaja viimase vaatuse dekoratsioonide vahetamiseks küllalt pikka aega. Stseenide käiku tuli riskantne paus. Siin tuli Mallerile pähe suurepärane idee. Selleks, et liita aega dekoratsioonide vahetamiseks esitada leonoore suur avamäng kohe pärast vanglas seeni. Aga kuivõrd oli vaja seda kuidagi põhjendada, teatas maakler. Et avamäng paigutada sellesse kohta on kõige parem. Kuna temas sisaldub kogu draama kordus ja üldistus. Oma juubelduvate lõpp akordidega. Aga valmistab ta kujukalt ette helget ja lepitavat lõpupilti. Kõik uskusid seda ja hindasid ümberpaigutust kui suurt dramaturgiliselt leidu. Maaler naeris oma geniaalset nalja, tänu millele ta tahtmatult tus õigele lahendusele. Kord rääkisin sellest rehastrauschiga. Jutustasin talle asja, tegelikust olukorrast. See pole, väitis Strauss. Millised motiivid olid Malleril ja rolleril? Ükskõik, igal juhul tabasid nad naelapea pihta. Avamäng on omal kohal, nimelt seal, kus ta nüüd asub. Ma ei muudaks kunagi enam midagi. Traditsioonid, Jon lohakus? Seda mõttetust kirjutatakse Malleri arvele, kui midagi teravmeelset. Rolleri kinnitust mööda ütles Mallet, tegelikult Teie teatriinimesed nimetate tihti traditsioonideks ei muud, kui oma mugavust ja lohakust. See ütlus puudutas ideel ju 1904. aastal lavastust Viini riigiooperis. Muide, Gustav Mahler oma lahkumisetenduseks finiooperist oktoobris 1907 pallis Beethovenit fileelio. Ja ühes oma erakirjas on ta nimetanud seda parimaks ooperiks. Selle eest annaksin kõik ooperid. Kavagneri ja Maller kirjast maks Kalbeckile. Alates Beethovenit ei ole sellist muusikat, mis ei omaks sisemist programmi. Kuid vaevalt maksab midagi muusika, millest kuulajale on tarvis eelnevalt jutustada mida ta sisaldab või mida kuulaja seda kuulates tundma peab. Niisiis veel kord maha, iga programm on tarvis kõrvu ja südant ja mitte viimases järjekorras pühenduda raps sordile. Mingi osa ministeeriumist ju ikkagi jääb ka autori enese jaoks. Ja veel on kusagil öelnud Maller ooperidirigent, nagu ta suurema osa oma tööaastatest oli. Saksamaal on olnud kolm täiusliku ooperi kompanisti Mozart, kes paistis silma kõigega, mida ta teinud poleks. Wagner ja Lordsing. Beethoveni ste, tema Fidel just ma ei räägigi. Ta on väljaspool arvestust, mida ta ka poleks ette võtnud. Ikka on tulemuseks suurteos. Kuulsite teist saadet sarjast Beethoven 250 kõlasid vangide koor ooperis Dvideeljo. Berliini riigiooperikooril, Berliini riikliku kapelli. Tõuses Daniel paremboime juhatusel ja avamäng Léon noore number kolm Berliini Filharmoonikute ka Herbert von Karajan juhatusel. Saate autor on Tiia Järg, helioperaator Helle Paas.