Üheksandal juulil möödub 100 aastat Eesti silmapaistvama kunstniku revolutsionääri Eduard Sõrmuse sünnist. Võrsunud meie rahva keskelt kujunes Eduard sõrmusest rahvusvahelises töölisliikumises laialt tuntud ja teatud isiksus, kes oma sisuka kunsti pühendas nendele, kes sellest osa saamisest ilma olid jäetud. Temast sai tõeline töörahvakunstnik, kelle sütitav mängija sõna leidsid sooja vastuvõtu paljude maade töölishulkades tuues uusi sõpru Nõukogude maale. Ja seda eriti nendel aastatel, mil see eriti vajalik oli. Mälestus Edward sõrmusest, keda kuulsast viiulist pole tänini kustunud rahvusvahelise töölisliikumise vanade kaardiväelaste hulgast. Erilise soojuse ja armastusega meenutavad teda teiste kõrval saksa ja inglise töölisliikumise veteranid kelle klassivõitluses sõrmuse kunst kahe ja kolmekümnendatel aastatel tõhusat abi etendas. Laskem meiegi saabuva sünniaastapäeva puhul heita põgus pilk tagasi selle erakordselt huvitavale võitluse ja võidurikkale elule. Eduard Sõrmuse kodupaik on Tartu lähedal Luunja mail. Siin sai ta isa kodus saksa nurga kure talus oma esimesed õpetused, esimesed triibulised ja ka esimese viiuli, millest pisike Eduard koduste ja sõprade rõõmuks emalt kuuldud rahvaviise peatselt kuuldavale tõi. 80.-te aastate lõpul viib koolitee Eduard Sõrmuse Tartusse Treffneri kooli. Selles koolis toimub temas nagu tõe ja õiguse Indrek baasis sügav murrang, mis kooli lõpuaastail leiab tee esimeste sammudeni marksistliku maailmavaate suunas. Tähtsat osa selles etendasid mõningad progressiivsete vaadetega õpetaja Treffneri koolis kokkupuutumine marksistide ringis edumeelsete üliõpilastega. Treffneri päevil saab uut äratust sõrmuse armastus viiulimängu vastu esines ja Tartus nendel aastatel palju silmapaistvaid kunstnikke küll Venemaalt, küll väljastpooltki. Meenutagem nende hulgast selliseid nimesid nagu viiuldajad Leopold auer, Andrei Mardo, Pablo Sara saate, Andrei Check, Hubermann, tva ja teised. Menukalt mängisid siin Berliini Filharmoonikute Kuulsa Nikisse juhatusel, nagu ka Smi Fojekti ja franke sümfooniaorkestrid. Sõrmuse üheks esimeseks viiuliõpetajaks sai noil aastail meie tuntud pianisti Eugen Kelder. Riisa. Pea kandis sõrmus oma teadmisi ja oskusi edasi oma noorematele kaaslastele Treffneri päevil. Tema esimesteks õpilasteks said Eduard Hubel, kirjanik Mait Metsanurk ja maalikunstnik Konrad Mägi. Koos hea sõbra Jaan Sarve ja teistega võttis Sõrmus osa Aleksander Läte poolt asutatud esimese eesti sümfooniaorkestri tööst. Mitmeti oli ta seotud ka progressiivse seltsi taarategevusega, kus kunstiharrastuse kõrval arutati ka tõsisemaid probleeme, kuni tsaarivõimud selle sulgesid. Ja neid aegu meenutades kirjutab Eduard Sõrmus kolm aastakümmet hiljem. Mu lapsepõlv tuleb mulle meelde. Kure talu, Luunja vald, Treffneri gümnaasium, Tartu Ülikool. Mu isa oli Carl Robert Jakobsoni mees. Õppisin juba lapsepõlves isamaad armastama, sakslasi saksa padruneid vihkama. Lugesin tasujat. Unistasin viiuliga kandliga talust talusse rännata ja rahvast sakslaste vastu mässule õhutada. Tahtsin eesti isamaale oma elu pühendada, aga varsti nägin ma teist pilti. Ma läksin gümnaasiumi, mu mängusõber, Sauniku poeg karja. Ma sain üliõpilaseks mängusõber sulaseks. Sotsiaalne ülekohus pani mind mõtlema. Karl Marx avas mu silmad, muutusin spetsialistiks. Armastus isamaa vastu muutus rõhutute ja tööliste klassi armastuseks viha sakslaste vastu vihaks kodanluse vastu. 1900. aastal astus Eduard Sõrmus Tartu Ülikooli. Algul õppis õigusteadust, peatselt aga siirdus ajaloo-keeleteaduskonda. Aasta hiljem sooritas ta Peterburis gümnaasiumi õpetaja kutseeksamid. Ta osavõtt progressiivsete ringkondade üritustest muutub sedavõrd aktiivseks, et ta koos paljude teistega 1903. aasta kevadel ülikoolist välja heidetakse. Sõrmus püüab oma haridusteed jätkata Peterburis. Siin arreteerivad tsaarivõimud taaga revolutsioonilise tegevuse pärast ning sulgevad seitsmeks kuuks vanglasse, võttes talt ära ta ainukese ja alatise kaaslase viiulisõrmus kuulutas välja näljastreigi. Vanglavõimud olid sunnitud talle viiuli tagasi andma. Riiulist sai talle vanglapäevi leevendav kambrikaaslane. Mängimisest ja niiskusest katkised ajapikku viiulil peaaegu kõik keeled jäi vaid üks. Ja sellelgi võlus viiuldaja viisamis kaasvangid hardunult kuulama panid. Vabanenud vanglast õnnestus sõrmusel lõpuks jätkata oma õpinguid Peterburi ülikoolis. Muusika alal õnnestub tal saada mõni aeg juhendamist kuulsalt professorilt. Leopold au, Varelt. Ärevad revolutsioonieelsed päevad Piiteris aga ei anna sõrmusele palju mahti õpinguteks, ei ühel ega teisel alal. Teda ja ta nende aastate kaaslast, ida põtra on sagedamini näha Kroonlinna madruste keskel, mitmesugustel kõnekoosolekutel ja kokkutulekutel, küll ülikoolis ja mujal. Ta ei unustage sünnimaad. Sageli esineb ta Tartu progressiivsete seltside peoõhtutel koos helilooja Rudolf Tobiase. Ka annavad nad kontserdi Tartu kõrval ka töölislinnas Narvas. Nende kavas oli Bachi, Brahmsi Schottani teoseid. Sõrmusemäng paistis silma oma tunderikka tooni ja otsekohesuse poolest, nagu rõhutati ajalehes. Naasnud Peterburis sukeldub Sõrmus veelgi hoogsamalt revolutsiooniliste tegevusse. Rahutuste tõttu suletud Peterburi ülikooli katusele heiskab ta miitingu puhul Töörahva punase võitluslipu. Esineb sütitavate kõnedega koosolekul Jaani koguduse koolimajas. Organiseerib lendlehtede koostamist ja trükkimist. Tal on tihedad sidemed Peterburi konservatooriumi revolutsiooniliste jõududega. Konservatooriumi sulgemisele, võimude poolt reageerisid revolutsioonilised üliõpilased ägeda protestiga. Spontaanselt toimunud miitingul oli üks tulisemaid kõnemehi Eduard Sõrmus. Miitingu lõppedes rivistasid osavaid tänaval. Rongkäigu etteotsa asus sõrmus riiuliga ning veel mõnikümmend õpilast pillidega. Sõrmus lõi lahti marseljeesi. Kiirrongkäik hakkas liikuma. Nii mäletab seda sündmusteks sõrmuse kaasaegseid August Noorma. Tsaaripolitsei ajas rongkäigu laiali aktiivsemad üliõpilased, vangistati ka sõrmus ei pääsenud kuuajalisest kinnipidamisest. 1905. aasta novembris saab sõrmus koos kaasüliõpilase Möldriga loa hakata välja andma eestikeelset poliitilist ajalehte. Edasi. Sellest saab esimene eestikeelne bolševistliku ajaleht deviisi all kõigi maade proletaarlased, ühinege. Edasist sai ilmuda ainult neli numbrit. Sõrmus, kui ajalehe toimetaja kantakse tagaotsitavate nimekirja. Sellel raskel ajal, mil sõrmusel tuli ennast varjata tsaari nuhk ideest jäidele alatiseks meelde tähtis sündmus. Tema esimene kokkupuutumine leeniniga. Ta meenutab. 1905. aasta lõpul sai mulle osaks õnn oma silmadega näha ja kuulda suurt revolutsiooni juhti Leninit. Lenin pidas Peterburi Tehnoloogiainstituudis loengu agraarküsimusest kui lihtsalt rääkis Lenin, mitte naguesseeridementševikud. Kohtumine Lensiniga jättis sõrmusesse sügava jälje. Ta maailmavaatelised tõekspidamised olid selleks ajaks juba enam-vähem välja kujunenud. Temast saab bolševike ning 1905. aasta lõpul astub ta Lenini parteisse, mille ridadesse ta jääb kuni surmani. 1906. aasta kevadsuvel viibib Sõrmus illegaalselt Tallinnas. Ta ei pelga esinemist kord siin, kord seal. Tallinnas esineva Smee infarkti sümfooniaorkestriga valmistas ta ette Mendersoni viiulikontserdi. Ent ettekanne jäi ära, kuna tsaaripolitsei kavatsus teda vangistada sai õigel ajal teatavaks. 1906. aasta sügisest algavad sõrmuse elus rännuaastad, mis ei lakada elupäevade lõpuni. Jälitatuna tsaari võimudest põgeneb sõrmus Soome, kus puutub kokku paljude teiste sama saatusega kaasmaalastega nagu Eduard Vilde, Friedebert Tuglas, Gustav suits, Johannes Aavik, Konrad Mägi ja teised. Helsingis kohtas sõrmus taas Leninit. Oma mälestustes märgibsarmus. Teist korda nägin ma Leninit Smirnovi juures Helsingis 1907. aastal. Smirnov. Helsingi Ülikooli eradotsent oli bolševike mõttekaaslane, aitas neil end varjata ja välismaale pageda. Me kohtusime Lenini pimedas koridoris. Tema oli väljumas, kui mina sisse astusin. Ma tundsin ta vaeva ära. Lenini on väga hõlbus tundmatuks jääda, naeris Smirnov, sest ta sarnaneb väga tavalise inimesega mitega revolutsionääriga, nagu viimaseid endale nuhid ette kujutavad. Mul oli väga kahju, et ma ei saanud Leniniga kõnelda muidu oleksin temalt küsinud, mis teha, sest olin Soomes jälle hakanud kirglikult viiulit mängima. Kui ma mängisin, siis piinas mind südametunnistus, nagu oleksime revolutsiooni reetnud. Ma kannatasin hingeliselt. Kuid viiul võitis ja ma hakkasin soome seltsimeeste poolt korraldatud kontsertidel esinema. Varstiga soovitasid, seltsimehed mul Soomest ära sõita, sest tsaaripolitsei otsis mind agaralt. Sõrmus pageb Norrasse, sealt edasi Rootsimaale. Temast sai meie esimene kunstnik, kes nendes maades esines ja ta ei teinud seda mitte halvasti. Ühe Rootsis antud kontserdi puhul kirjutas ajaleht. Paljud kunstnikud on poris käinud, paljud on tehnikast sõrmusest kahtlemata üle. Aga kindel on, et selle soojusega, millega tema oma sisemisi tundeid oma hinge kuulajale mõistetavaks teeb vaevalt ennast keegi võrrelda võib. Ta laulab täiest südamest suure rahva põlevast, igatsusest vabaduse ja valguse järele. Oslos tookordses Kristjani ess toimunud kontserdi puhul, märkis arvustus. Need, kes muusikast ainult lõbu ja ajaviidet otsivad, lähevad asjata teda kuulama. Kessaga kunstnikuga ühes tema rikas tunde ilmast. Käia tahavad ja võivad. Need saavad oma suurepärase tasu. Sõrmuse ettekanne on täis elu ja hingesuur ja kõla. Oma kontsertide sissetulekud väikesed või suuremad, saadab sõrmus Soome sõpradele revolutsionääride üle, kes vajasid hädasti abikontserdid, viisid teda Belgiasse, Saksamaale, Šveitsi, Itaaliasse. Ta mängib Roomas geenvas Milanos. Capri saarel, kohtuks sõrmus korki eluna charskiga. Arutluste vaidluste vaheajal prolentaarse kunsti olemuse üle on sind leevendavaks vahepalaks sõrmuse meeleolukas viiulimäng. 1909. aasta hilissügisel saabub sõrmus Pariisi. Siin kohtub ta mitmete kaasmaalastega nagu Friedebert Tuglase Jeteistega. Peagi sõlmita tihedad sidemed Vene pagulastega ketastele õpini sünged surve ajad kodumaalt eemal olid sundinud rändama. Sageli esines ta poliitiliste emigrantide klubiõhtutel. Ühele sellistest võlgnes sõrmus oma kolmanda kohtumise Leniniga. Sellest kirjutab Sõrmus. 1909. aasta lõpul saabusin Pariisi. Kuulsin, et Lenin on seal. Minu naine ida, kes oli partei Londoni kongressi delegaat, tundis Leninit isiklikult. Otsustasime Lenini üles otsida. Saime teada tema aadressi. Lenin elas äärelinnas Monzurii pargi lähedal. Kahjuks polnud Leninitega groups käivat kodus. Varsti sain pärast üht koosolekut Leniniga rääkida, küsisin Leninilt, mida ma peaks tegema, seltsimees Lenin. Olen bolševike, kuid armastan väga viiulit, kas mul on õigus mängida viiulit? Lenin mõtles ja vastas siis jah, on. Kui teist saab bolševike viiulikunstnik. Muusika on tohutu jõud, seda tuleb kasutada meie eesmärkide saavutamiseks. Klassivõitluse huvides. Teiegi bolševistliku agitaator peate ise teadma, kuidas kasutada viiulit kui agitatsioonivahendit. Iilitsi sõnad rõõmustasid mind väga. Tähendab mul on moraalne õigus õppida viiulimängu. Ma ei ole tööliste ürituse reetja viiulit mängides. Veel enam tundsime rõõmu, kui mulle teatati, et kontserdil, mille andsin pagulaskolooniale Pariisi kommuuni mälestuseks viibis teiste kuulajate hulgas seltsimees Lenini ise. Mu rõõm oli ääretu, kui seltsimees Victor mulle ütles, et aitab mul Lenini ettepanekul mõnda aega Pariisis õppida. Sõrmus Asusama mitmel korral pooleli jäänud muusikaõpinguid taas jätkama. Palju tuli ümber ja uuesti õppida. Kaaslased imetlesid tahtejõudu ja järjekindlust, millega sõrmus oma oskuste ja võimete täiendamisele asus. Polnud ta ju viiulimängus enam noor. Vaeva nägemine tasus siiski. Täiustub mängutehnika, avardub repertuaar. Üks meie tookordseid, Pariisi kunstijüngreid, literaat Ferdinand Kull meenutab. Mul kõlab veel praegugi kõrvus Bachi Jacques on. Käisin sõrmuse pool peamiselt just selles. Varase Bachi teose pärast ja sõrmus mängis seda mulle armastusväärselt. Iga külaskäigu ajal olen sama pala kuulnud ka teistelt riiuldajatelt. Neist mõned nagu kubelik ja Hubermann oli tehniliselt päris virtuoosid. Kuid mitte ühegi teise ettekandes pole sa minule nii sügavat muljet jätnud kui sõrmuse omas. Nelja aasta jooksul täiendab sõrmus oma viiulimänguoskusi Pariisis ja Berliinis töötades professorite Luigaabee Jaan Riimartu juhendamisel. 1911. aasta algul saabub ta üle pika aja taassünnimaale. Ta esineb kahel korral Tartu Vanemuises, siis veel Võrus, Valgas, Viljandis ja Pärnus. Jõudis aga Liivimaalt, eestimaale, vangistab tsaaripolitsei ta Türil vanade pattude pärast. Vangitapiga veetakse sõrmus Tallinna, suletakse Toompea vanglasse. Alles kautsjoni sissemaksmise järel vabastatakse kunstnik. Kriitik märkis Tallinna kontserdi puhul põksuvad südamega läksime laupäeva õhtul Estoniasse imet vaatama. Just nii nagu Eduard Vilde näidendis tabamatu ime. Seda kujutatakse. Põksuma südamega sellepärast et saal Eesti kuulsama kunstniku päralt pidi olema. Aga mis siis, kui ka seekord ime, et ka Eestist midagi tõusta võib jällegi tabamata, jääb kontserdi hakatuses paisteski välja, nagu oleks meil päris hariliku viiulimängijaga tegemist. Kuid mida kauem kunstnik mängis, seda elavamaks läks tema mäng rohket tehnikat ja hinge avaldades. Ettekanded leidsid vaimustatud vastuvõtmist. Sõrmuse mäng tundus omane ja kaasakiskuv ja kuulajaid kontserdi publikudki võib suuremalt osalt rahvaks pidada. Kas see harilik Estonia kontserdipublik ongi, ei tea. Kui nii, siis peab küll ütlema, et Estonias rahvas käib. Ja käikski, kui seal alati tõelist kunsti pakutaks. Sõrmuse külaskäiku ei suhtunud Eesti niinimetatud edumeelsed rahvuslikud ringkonnad soosivalt. Teades kunstnikumeelsust, püüdis nende meelne arvustus tema kontserte otseselt või kaudselt erapoolikult maha teha. Nendele katsetele reageerisid mitmed ärksamad kunstiinimesed, nagu kirjanik Edward Hupel, Metsanurk ja teised. Edukalt toimusid sõrmuse kontserdid ka Paides, Narvas ja mujal. Esimese maailmasõja lahti puhkemisel viibis Sõrmus Pariisis. 1916. aastal siirdub ta Inglismaale. Siin sõlmib ta peatselt sidemed inglise töölisliikumise edumeelsete ringkondadega, kes aitasid korraldada sõrmuse kontsert eeskätt Lõuna-Walesi ja Šotimaa tööliskeskustes. Vaimustusega võttis sõrmus vastu teated oktoobrirevolutsiooni võidust Venemaal. See kajastus ka ta kontserdiprogrammides, mille raames ta hakkas esinema selgitavate lühisõnavõttudega esitatavate teoste kohta. Ta oskas aga alati seostada neid ka aja sündmuste põletavamate probleemidega. Ühel neist märkis ta, näiteks. Inimkond teeb praegu läbi suurt loomisprotsessi protsessi, mis tulvil suurimaid kannatusi. Vana ühiskonnakord laguneb, vanad tõekspidamised kaovad. Me oleme suurejoonelise vaatemängu tunnistajad. Jõud, mille sünnitajaks oli vana maailmakord, hävitavad selle sama korra, mis neid ilmale tõi. Te kuulete Bachi, Shakonni Te, võite tähele panna selles inimese tunnete kõiki varjundeid, palvet, kannatust, ennast, salgavust, protestija, triumfi, Bachi muusikat ei ole kerge mõista, aga meie proletaarlased ei otsi kunstis ainult kergust, lõbusust, vaid sügavust ja tugevust. Lase muusika, mida te täna õhtul kuulete, aitab kaasa suurele ülesandele, töölisklassi vabastamisele ja sotsialismi ülesehitamisele. Klassikalise viiuliliteratuuri kõrval esitas sõrmus ka mõningaid enda loodud teoseid, millest laiemalt vastukaja leidis kolmeosaline parafraas meeleheitelaul revolutsiooniline leinamarss ja revolutsiooniline marss. Eriti aktiivselt esines sõrmus aktsiooni käed eemale Nõukogude Venemaast puhul, millega inglise töölisklass osutas solidaarsust ja abi noorele Nõukogude maale võitluses interventsiooni vägede vastu. Sütitavalt kõlasite mängija sõnade paljudel miitingutel. Ta jutustas inglise töölistele tõtt oma kodumaast Nõukogude Venemaast, Nõukogude inimeste rahu tahtest ja palavast soovist ehitada üles sotsialism. Sõrmuse kontsertidel, mis tõi alati kokku arvuka kuulajaskonna, kelle enamiku moodustasid töölised esinesid inglise töölisklassi silmapaistvad juhid, nägu William kelledžer, Silvia bänghorst, mäki liin ja teised. Londoni töölisühingu poolt 1919. aasta algul organiseeritud massimiitingul, mis oli pühendatud karl lehti ja roosa luksemburgi mälestusele mängis sõrmus revolutsioonilist leinamarsse, mida koosolijad püsti seistes kuulasid. Oma sõnavõtus lausus Sõrmus. Teie naudite siin muusikat. Sel ajal, kui teie vennad hukkuvad võõrastel Venemaa lume lagendikel. Seal tapavad nad rahvast, kes pole kunagi halba teinud Inglismaale. Venelased pole kunagi tulnud siia tappa teie naisi ja lapsi. Mina tulin Inglismaale viiuliga, aga teie saadate mehi püsside ja kahuritega Venemaale, et meid tappa. Sõrmuse viiul ja sütitavad sõnade jäänud mõjuta. Massimiiting võttis vastu resolutsiooni, milles nõuti liitlasvägede kohest tagasitõmbamist Nõukogude Venemaalt majanduslikku blokaadi ja embargo lõpetamist edaspidise vahelesegamise lõpetamist Nõukogude Venemaa siseasjadesse. Inglise valitsusvõimud nägid sõrmuses ohtlikku vaenlast, võeti vastu otsus tema maalt väljasaatmise kohta. See samm kutsus esile massilisi protesti väljaastumise üle kogu Inglismaa. Brixtoni vanglas, kuhu sõrmus suleti, võeti talt taas ära viiul. Järgnes näljastreiki ja väljasaatmine Soome. Siin hoiti teda kuu aega vanglas ja vabastati alles pärast nõukogude valitsuse sellekohast nõudmist. Punases Petrogradis, mis sel ajal kujutas endast revolutsiooni eest võitlevat rindelinna, astus sõrmus viivitamatult punakaarti. Eesti Töörahva Kommuuni otsusel nimetati Eduard Sõrmus Töörahvakunstnikuks Inglismaalt väljasaatmise päevast. See on viiendast veebruarist 1919. aastal alates. Sõrmus siirdus otsekohe kodusõja rinatele. Mitte püssi, vaid viiuliga. Ta esines arvukate kontsertidega nii hästi Petrogradi lähistel kui ka Petseri frondil võitlevatele eesti kommunistlike polkude sõjameestele. Tema tookordseid arvukaid esinemisi mäletavad tänini eestlastest punakaardi võitlejad. Seda pole unustanud ka nendel rinnetel võidelnud teistest rahvustest kodusõjaveteranid. Sõrmuse viiul kõlas väeosade kogunemispaikades, rännakutel ja kaevikutes vaenlase turmtule all. Lihtsate ja südamlike rahvaviiside kõrval ei unustanud. Ta ka klassikat, mis isegi rindeolukorras ei kaotanud oma ergutavad ja innustavate mõjujõudu. Viiulimängu kõrval pöördus sõrmus üleskutsetega ka teisel pool rindejoont võitlevate sõjameeste poole kutsudes neid üles lõpetama verevalamine ning ehitama üheskoos paremat homset. Sõrmuse üleskutsetele oli mõju. Mitu allüksust tuli Peipsi juures Narva jõel punakaardi poole üle. Kontsertide kõrval rinde kõige ohtlikumates lõikudes ei unustanud sõrmuska Petrogradi. Ta esines siin tööliste ja talupoegade palees Vassili saare eesti tööliste klubis Kroonlinnas ja väljasõitudel loodusesse. Koos professor Artur Lembaga oli ta sageli külaliseks Petrogradi tehaste vabrikute klubides. Kui 1920. aastal avati fontankal Eesti töörahvaharidusmaja, pakkus seega Sõrmusele suuremaid võimalusi eestlastest kuulajaskonna muusikalise maitse kujundamisel. Ta klaverisaatjaks oli nendel aegadel Petrogradis õppiv eestlannast pianist Wilhelmiine Vahtrik. 1922. aasta lõpul peatub Eduard Sõrmus läbisõidul Lääne-Euroopas Zetallinnas. Ta saabumine kutsub esile tööliskonna sooja poolehoiu vihase vastuvõttu, aga kodanluse poolt Tallinnas keeldutakse talle Estonia saali andmast. Ta kontserdid toimuvad Draamateatris ja töölisklubis. Valvaja progressiivne üldsus, eeskätt tööliskond, võttis ta esinemised suure vaimustusega vastu kodanlike ajakirjandusega laimastada ja ta kunsti samuti, nagu seda tehti mõni kuu varem Tallinnas esinenud Saliaapini puhul, kes siin esines Nõukogude kunstnikuna. Seal jaapani hääl on värvitu ja kõlatu, puhtuse ja sileduseta. Kes meist tõsiselt laulu kunsti läks kuulama, mitte kuulust imelooma vaatama. See vist suuremat kunstilist rahuldust ei leidnud. Umbes samalaadne oli, arvustas ka sõrmuse esinemisele kodanluse leerist. Tallinna töölised aga tervitasid oma kunstniku aiades nurje reaktsiooni katset sõrmuse kontserdi Draamateatris häirida. Tartus, kus töölisklassi mõju nõrgem oli, osutas Ultratel kaitseliitlastele korporantidel ta kontserti Bürgermuses segada. Tartu progressiivne haritlaskond, kuulistada Pallase kunstiühingus, töölisaktiiv aga ametiühingu majas. Kodanlikud võimud keelasid Sõrmuse kontserdid Pärnus, Rakveres ja mujal. Kunstniku kaitsmise nimel arreteeriti ja saadeti ta Eestist välja. See kodanluse samm kutsus esiletöölise edumeelse haritlaskonna valju protesti, kes nõudis sõrmuse kohest vabastamist. Sõrmus ei teadnud veel siis, et seekordne lahkumine Tallinnast jäi ta viimaseks kokku puutumiseks sünnimaaga. Kahekümnendad aastad kujunevad sõrmuse elus kõige võitluslikumateks. Nendel aegadel omandab ta kunst erilise löögi mõjujõu, mis aitab kaasa internatsionaalse solidaarsuse ja sõpruse süvendamisele Nõukogude maa ja peamiselt saksa ning Inglismaa töölisklassi vahel. Sajad kontserdid üle kogu Saksamaa teevad sõrmuse kui punase viiuldaja nime kuulsaks saksa proletariaadi hulgas. Ta viiul heliseb Berliinis, Dresdenis, litsegisemagdeburgis, Stuttgardis, Halles, Hamburgis. Sadamatöölised kingivad talle loorberipärja punase loosungi lindiga, millel on sõnad. Meie kunstil on vaid üks toon, see on revolutsioon. 1923. aasta mai kontserdil Magdeburgis purustab politsei sõrmuse viiuli. Latseidygewandhausi muusikud kingivad talle uue, väärtusliku viiuli. Mitmel puhul vangistatakse ta, ent võimud on sunnitud tööliste nõudel teda taas vabaks laskma. Saksa landide siseministrid hakkavad ikka sagedamini keelustama sõrmuse kontserte. 1924. aastal siirdub sõrmus-Inglismaale. Siin tutvub ta Vilslannast pianisti Vediini Hollandiga, kellest nüüdsest saab tema elu ja võitluskaaslane. Inglise tööliskond tervitab soojalt sõrmuse esinemisi. Nende sissetulekud läkitab sõrmus Saksamaa töölise orbudele. Võimud aga saadavad sõrmuse kui välismaise kunstniku, kes võtab leiva inglise muusikutelt teistkordselt Inglismaalt välja. 25000 töölist annavad oma allkirja protestinoodile sõrmuse väljasaatmise vastu. Taas saabub sõrmus Saksamaale. 1925. aastal sõidab ta koos esimese saksa töölisdelegatsiooniga Nõukogude Liitu Leningradi tehastes ja vabrikutes, esinedes kõnelejate nõukogudetöölistele klassivõitlusest välismaal. Eriliselt sooja vastuvõtu osaliseks saab ta Leningradi ja selle ümbruse eestlaste keskel, kes teda mäletavad veel kodusõjapäevadest. Ühes tookordses kontserdiarvustuses öeldi. Sõrmus on kõigepealt revolutsionäär ja siis kunstnik või õigemini sõrmuse revolutsioonilised ideed on kunstiga niivõrd põimitud, et neid on võimatu teineteisest lahutada. Kui revolutsionäär ei saa sõrmus elada, kunstita see on ta elu. Kui kunstnik ei saa sõrmus revolutsioonita elada, see on ta eesmärk. Sõrmus on esimene rahvusvahelise proletariaadi kunstnik. Seda nime ei võta temalt keegi. Järgneva seitsme aasta jooksul esineb Sõrmus põhiliselt Saksamaal ning Inglismaal. Saksamaal peab sõrmusama kontsertide sissetulekutega ülal mitu töölislastekodu. Inglismaal abistab ta streikivate kaevurite perekondi. Ajapikku tõmbavad kodanlikud võimuta esinemisvõimalusi mõlemal maalike ahtamaks ja Tamaks. Talle keeldutakse ruumi andmast, esinemisteks tehakse igasuguseid takistusi. Saksa proletariaadi aga leidis ka selles olukorras veel väljapääsu. Nii toimus näiteks üheksandast 22. märtsini 1929 sõrmuse 13 kontserti, mis isegi nii-öelda rahuaja tingimuste tavalisele kunstnikule pole just kerge koormus. Ent ajapikku muutub ta esinemiste ringiga kitsamaks. 1932. aastal sõidab sõrmus koos abikaasaga Leningradi. Uued kohtumised vanade sõpradega, uued sõbrad kunsti vahendusel. Leningradist siirdub sõrmuste abielupaar Moskvasse, kus ta rohkete esinemiste kõrval kontserdilaval esineb ka raadio välissaadetes Eestile, Saksamaale ja Inglismaale. 1933. aastal võtab sõrmusete viimase kontserdireisi Inglismaale tegevuse pea suundan pööratud võitlusele rahu eest. Ta pöördub Inglismaa naiste ja laste poole, kutsudes neid üles ühinema võitluseks fašismi ohu vastu. Oma lendlehes, kirjutab Sõrmus. Nõukogude liit oli esimene, kes lõpetas sõja ja sammub nüüd lipukandjana Euroopa rahuvõitlejate esireas. Ainult sotsialism on rahu ja julgeolek. Mina olen ainult kunstnik, kuid ma armastan lapsi, lilli ja loomi. Kõik need hävivad järgmises sõjas. Kutsun oma viiuliga üles päästma lapsi, lilli ja loomi võtma gaasipommid hullumeelsete käest, enne, kui nad mürgitavad meid. Oma rahuretke sidus sõrmus sihiga tugevdada sõprust inglise ja nõukogude rahva vahel. Ent reaktsioonilistele valitsusringkondadele see ei meeldinud. Lõpuks sulgusid ka siin maal kontserdisaalide uksed. 1936. aastal naasis Sõrmus taas Nõukogude Liitu, peatudes algul Leningradis ja hiljem Moskvas. Sündmuste ja ohtuderikas kunstniku revolutsionääri elu oli jätnud oma jälje ka sõrmuse üldiselt vastu pidanud tervisele. Arstid avastasid temal verevähi leukeemia. Ta võitles mehiselt ohtliku tõvega. Veel 1940. aasta algul esineb kunstnik kontserdiga ühes Moskva koolis. Juunisega paigutavad arstita taas haiglasse. Ka siin ei jäta ta maha oma ustavat võitluskaaslast viiulit. Haiglasse saabub Sõrmusele rõõmustav teade nõukogude korra taaskehtestamisest Eestis. Oma rõõmu jagab ta kohtudes haiglas kirjanik August Jakobsoni iga talveks viimaseks sooviks on esineda taas vabas Eestis Eesti töörahvale. Ent see soov jäi täita. 16. augustil 1940. aastal lakkas löömast süda, mis nii palavalt oli tuksunud töötavale rahvale rahvaste sõprusele ja kunstile, mis aitab ühendada rahvaid. Urne Eduard Sõrmuse tuhaga paigutati Moskvas Novodjevitsee kalmistud helistest müüri. Valkjas hallil marmorplaadile on tema nimi sünni- ja surmadaatum ning tekst ikka Veebee liige. 1905.-st aastast.