Te kuulate raadio, kahte eetris on saade kõik puhuvad ja meie tänaseks vestluskaaslaseks on näitleja ja lavastaja Andres Noormets, Andres, tere päevast. Tere. Rõõm kohtuda. Andres. Millise tööpaigaga me eelkõige praegusel hetkel sind siduda saame, see otsene põhjus, miks me sulle selle jutuajamise ettepaneku tegime, on seotud Pärnu Endla etendusega, aga sinu muud tööd on neist veel midagi kehtiv peale tegemist Endlas ikka. Põhimõtteliselt olen ma ajalepinguga seotud Endla teatriga ja töötan siin lavastajana ja siis igasuguseid muid töid teen mööda maad ja ilma, noh, ütleme Tallinnas, raadios, raadioteatris kui, kui vikerraadiost, klassikaraadios ja siis muid asju juba siin-seal Eesti peale või hoopis mujal. Kui tihe see tänapäeval näitleja, lavastaja graafik olla võib sinu puhul graafik võib olla väga tihe, see oleneb inimese keskendumisvõimest, ümberlülitusvõimelist töövõimest ma ei ole tahtnud viimastel aastatel liialt täis oma ajakava laadida. Aga, ja ma iseloom on vist selline, et olen seda siiski teinud, aga püüan suvel pidada puhkust ikka ja, ja püüan oma töid niimoodi kuidagi grupeerida, et, et üks nagu vahelduks teisega mitte, et oleks järjest ütleme, kolm lavastajatööd ja siis siis midagi muud järjest väidet ühesugused. Nüüd vahelduksid teistsugustega, et vaimika värske oleks puhkamine ja see tähendab seda, et sind Andres näiteks kuskil suvelavastustest me väga tihti ilmselt ei leia. Viimastel aegadel on see tõesti nii olnud. Eelmisel aastal me tegime loomingulise ühendusega Nuunioon sellise non profiidse lavastuse, mis kandis pealkirja just sellist nagu kanna LP tähendab kauamängiv tulime kokku täiesti altruistlikel põhimõtetel, keegi ei saanud selle eest tasu ja tahtsime, et me saaksime niisugust vaimset ja füüsilist rahuldust. Sellest teest käisime ettevalmistuseks kaheksaks nädalaks Prantsusmaal loomemajas ja tutvusime seal oma ideedega ja, ja iseendaga ja selle kaunimaaga ja siis tulime Eestisse ja vormistasime selle lavastus augusti tantsufestivaliks. Ja ma pean seda samuti üheks nagu puhkuse osaks ja võib olla Ta oli mingil kombel kausa suveteatrist, aga, aga noh, väga tinglik osa, sel juhul need aeg-ajalt on vaja näitajale sellist ütleme, harilikud teatri, kõrvalprojekte, sellist, mis natukene ennast laeks. Vaat küsimus selles, et mis asi on harilik teater. Et kui inimene, kes teatriga tegutseb, laseb enda sisse sellise mõiste nagu harilik teater, siis peaks minu meelest üldse paar aastat vahet pidama ja järgi mõtlema, et kes ollakse, kuhu minnakse, kust tullakse, sest ma arvan, et niisugust harilikku teatrit ei ole mitte kellelegi vaja. Seda võid vaadata. Noh, ma ei tea televiisorist ja olgu tema nimi siis ma ei tea, bee film või, või, või seriaal. Et teater peaks ikka olema niisugune harukordne asi, et, et ta iga kord sünnib uuesti, olgu siis kasvõi ühe sama etenduse korduval mängimisel või siis noh, iga järgnevat tööga peaks olema ikkagi midagi sellist, mida sa kunagi näinud ei ole ja ja millega sa tegelenud ei ole. Novell suvest ja teatrist rääkides siis siinsamas stuudios tooli peal, kui sinagi praegu istud. Ta käis kultuurilehe peatoimetaja Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand ja tema ütles, et Eesti kultuuriloos tänases päevas võib öelda, et suveteater kui selline on ära elanud oma aja, et enam sellist head õiget suveteatrit ei tule ja küllap on see nii-öelda suur tuhin ja õhin maha käinud. Võib-olla tal on mõneti õigusega, aga noh, eks Kaarel Tarand ka vananeb ja, ja temale tundub kõik, mis jääb temast vooruse poolde seda, seda rajajoont, kus ta praegu eksisteerib, natukene ilusam ja mõnusam. Ma arvan, et suveteater on väga normaalne ja tugev organism eesti teatri sees. See on justkui üks üksteistsugune teistsugune ollus, koht, kus inimesed saavad vabaks lasta oma talvistest teatritöödest ja ja leida mingisuguseid uusi partnerlusi. Selge on see, et ta on praegu laienenud palju niisugust kvalitatiivset joont pidi, et, et teda on väga palju ja ja tundub, et, et seda on nagu tulus teha ja väga paljud mingisugused mänedžeride projektijuhid püüavad panna siis iga looduskaunima nurga peale mingisuguse poe üles, aga noh, seda me ei saa nagu segamini ajada selle suveteatrisüdamikuga. Suvi on kõige parem tööaeg ikkagi ja põllumees teeb suvel tööd, talvel puhkab ja suvi on niisugune, oli aeg ja sigivus, maagia aeg ja nii edasi ja inimestel on mingisugused närvid väga ergud ja, ja see maagia toimib reaalselt, noh, eks seda on igale poole ütleme klassikasse ka ka juba üles kirjutatud sajandeid tagasi, kus ikkagi nii-öelda see suveööl unenägu õitsele ja Jaan kõige kummalisemad asjad võimalikud. Nii et ma arvan, et suvise iseenesest on juba niisugust teatrit ja, ja vaimu paksult paksult täis, tuleb ta ainult õigesti kinni püüda ja õigesse raami panna. Aga selge on see, et eks vaataja peab suutma siis ise teha, tähendab vahet, et kus on see suveteatri Merkantiilsem vool ja püüdma siis ma ei tea sellest mööda vaadata või just nimelt käigu siis suveteatris kui kaubanduskeskuses. Aga see oluline osa teatrist, mis, mis kätkeb seda, millest ma ennem rääkisin, on seal olemas tänaseks ja ma arvan, jääb veel sinna pikaks ajaks, ainult et tõepoolest on vaja pilku. Et teha selgeks, mis, mis, kas see suveteatri suvise teatri kiidukõne võib tähendada, et juba eeloleval suvel Andres Noormetsa astub üles või ise lavastab mõne suveteatri etenduse? Ei tähenda, ja kuigi ma ühel lavastused teen, mis suvel välja tuleb, aga see on nagu suveteatri osa ikka väga-väga tinglikult. Nimelt see on etendus, mis on tellitud noore tantsu festivali poolt ja tuleb välja pärimusmuusika aidas. Väljatuleku aeg jääb juulikuusse, aga, aga ta on ikkagi tubane teater, seda saab mängida aastaajal. Võib-olla ongi tema suvine eelis see, et seda saab suvel teha ja seal tõepoolest saab kasutada seda suveenergiat, aga ma ei peaks teda suveteatri osaks ja mis ta täpselt olema saab, ma ei oska ka öelda. Ilmselt ikkagi nagu allume oma soovidele ja instinktidele ja ja ei baseerunud olemasolevatel tekstidel kui asjadel, mis, mis on nüüd ja praegu meile olulised. Meie vestluskaaslaseks on näitleja ja lavastaja Andres Noormets, räägime teatrist veel Andres teatritöö. Kahetuhandendatel aastatel on see põnev väljakutse. Ma saan küll aru, et aega ju valida ei saa, millal seda tööd teha, eks aga on praegu huvitavad või igavad ajad eesti teatrist, pigem sinu meelest. Minu meelest on täiesti head ajad, vähemalt see, mis minu poolt paistab. Ma ei tunne, et mingisugune mehhanism, masin, mind väga ahistaks, on olnud aegu, kus ma seda olen tundnud, aga praegu praegused ahistust nagu, nagu väga ei tunne. Mida sa silmas pead, mis asi saab ahistada teatri Masingu selline see teater kui institutsioon toon, peab pidevalt esietendusi tootma ja need etenduste väljatulekud tähtajad on sarnased kui konservikarbid. Sa pead sinna sisse suhtuma, sest muud moodi pole võimalik ja, ja see pidev kaasamõtlemine või publiku ette hooldusmõtlemine, et mis talle võiks nagu peale minna ja ja see ei ole nagu õige mõtlemine. Sest kui publik hakkab nagu teatri mõtet suunama oma, siis tuleb sellest välja hobuse unenägu, siis me läheme tagasi sellisesse Stanislavski eelsesse teatrisse, kus asjaarmastajad tegid omasugustele teatrit ja, ja see, see teatriõhtu oli niisugune rõõmus eelmänge tantsupidule, kus siis võeti ohtralt kärakat ja, ja tantsiti nõrkemiseni. Taolist asja peab inimene ka tegema, aga selle nimi võib-olla ei peaks teater olema, sest teatri eesmärk? Ma arvan, et on tabada ka selle ajastu kulu jäljendit ja ja olla justkui mingisuguste asjade. Ma ei taha öelda, sest ettekuulutaja aga ettenägija, mille pealt siis ütleme, publik saaks oma ja tunnetuste kontrollida oma oma kella õigeks panna, mõelda selle peale, et praeguses ajas on just niisugused asjad käimas ja ja, ja me oleme teel just mingisugusesse sellisesse kantinis, teatris, jutuks tuleb, et kui teater muutub niisuguseks aiatsiks, kes ainult publiku sabas ulub, siis ei ole tal erilist mõtet siis võeta, kui koer. Oma vastuse alguses viitasite sellele, et inimesed on, ma mõtlen, publik teatrisse tulnud, neid on seal praegu palju ja see annab teatud mõttes siis vabaduse tegutseda, et ei ole vaja näpuga järge ajada. Noh, nii-öelda bestsellerite sett. See müüb, seda tehakse niikuinii. No võib-olla on hea, kui teatris on nagu mitmesuguseid mõtlemisi, et kedagi just rahuldab see niisugune edetabeli kündmine ja, ja, ja sealt saab ta oma rahulduse kätte ja inimesed tormavad sinna, et oma silmaga ära katsuda, see Tipmine asi. Kuigi noh, kui me teatrid ikkagi kunstiks mõtleme, siis kunstis igasuguse Topi ülesjoonistamine on absurdne. Et mida rohkem seda tehakse, seda lollim see välja paistab, aga noh, võib-olla mingisuguses servas peab ka niisugune asi olema, aga Ma ei arva, et see teater on midagi sellist, mida saab väga üheselt defineerida. Eelkõige ta defineerub just nimelt läbi nende inimeste, kes siin ajas ja ruumis selle alaga tegelevad ja, ja see ongi hästi, et neid teatreid tegelikult praegu Eestiski meie ümber on noh, on palju ta on võimalik valida. Kas Eesti teatrimaastikul on olemas äärealad ja metropol, siis ütleme niimoodi või sulle ei meeldi sellise pilguga vaadata, ma pean siin silmas praegu ühest küljest nii geograafilist printsiipi kui ka teisest küljest sisu ja tegijaid. Kõige rohkem olen ma nõus niisugused printsiibi rakendamisega teatri sisulises pooles, jah, Eesti teatris on neid üksusi, mis on eesliinil ja on neid, mis on marginaliseerunud, see joon ei jookse Eestis tänu jumalale, geograafiliselt ka ütleme, eesti mõistes äärealadel on, on teatrirühmi, mis on oma mõtlemiselt väga teatri eesliinil, võtame näiteks Võru teatriateljee, mis jääb küll kuhugi taha lõunasse aga, aga mõtleb kaasaegselt ja huvitavalt, mida näitab ka see, et noh, kas või praegu aegu aeguma, mõnesid tagasi said nad hea teatri auhinna eesti teatrikriitikutelt, mis ei ole sugugi väike äramärkimine ja selleks peab olema nagu nagu tahtmist lülituda sellesse teatri väljavaatajana, et, et aru saada, kus on siis Veerne mõtlemine ja kus on eesliinimõtlemine, sest seda ei saa nagu ette öeldes oleks rumal see nagu eeldaks, et inimesed ei ole üldse võimelised iseenda sees otsustusi tegema ega, ega aru saama ega, ega olulisemat väheolulisest eristama. Mina küll arvan, et eestlased on see, see võime olemas ja, ja nähes eesti noori erinevates kontekstides, siis ma arvan, et meil ei ole siin midagi karta. Eestis on piisavalt palju niisugust vaimset potentsiaali, arenevat, tugevat energilist, vaimset potentsiaali, need inimesed tunduvad tegevat küllalt õigeid otsuseid ja, ja nad saavad aru, mis on mis. Sest kui ma vaatan, ütleme publiku koosseisu niisugustel üritustel, mis endast niisugust edasiviivat vaimset jõudu kätkevad, siis on see ikkagi suures osas niisugune noor, arenev, liikuv rahvas seda nähes ei peaks olema sugugi pessimistlik. Aga muidugi meil on üks suur põlvkond rahvast, kes on justkui jäänud mingisuguse kahe maailma vahele teda no hoiavad elus rohkem kohustused. Et on võetud laenu ja et on ma ei tea, tehtud mingisugused lepingud ja see põlvkond on suhteliselt nagu väsinud ja küll on hea, kui nemad hakkasid osa sellest niisugusest värskest vaimsest liikumisest ära unustada neid igapäevaseid jamad ja, ja võtta nõuks mitte alluda infarkti reeglid telelavastajana, kui sa teed valikut, kui sa valid oma lavastusse trupi, millised on need printsiibid, mille alusel sa valid, no selge see, eks ole, et kui on naisosatäitjaid vaja, siis oli Tais, eks ole. No enamasti see nii on, tõsi, ka mehedas mänginud naisi väga hästi ja naised mehi, eks sellel ei olevast küsimustki. Aga mis on need põhiprintsiibid, mille järgi sa valida inimesi või mille järgi sa näitlejat justkui usaldada oma? Tavaliselt on see valik ikkagi millegagi determineeritud, kas siis olemasoleva trupiga või, või ütleme laiemalt veidi noh, ütleme aja ja ruumiga, et kes saavad ja ja kes ei saa suvel võib-olla need asjad veidi laiemad olen ka teinud mõningaid suveteatrilavastusi, kus tõepoolest on olnud võimalik valida keda tahes, siis on see valik muidugi suhteliselt keeruline ja, ja ka ka väga huvitav, aga tihtipeale olema valinud viimasel ajal näitlejaid mingisugusest isegi ütleme filmilikust printsiibist lähtuvalt. Et need inimesed ka siis, kui nad üldse midagi ei teeks, oleksid selles selles tükis nagu ideaalsed. Ja see, mis nad teevad, on kõik nagu boonus. Et lugeda sinna sisse niisugune positiivne suhe, et mingil juhul ei tekiks noh, mingisugust taolist tunnet, et ma pean hakkama kellelegi seest midagi välja pressima või et keegi ei tule toime või see on jama. Teatrit peab tegema niimoodi, et et see igal juhul tegijate jaoks oleks õnnestav ja hea, et seal ei oleks taolist vaakumis ja pressimist pigistamist paistab pärast välja ja seda ei ole hea vaadata. Andres ava natukene veel ka teatri köögipoolt, kui tihti juhtub seda, et lavastaja vahetab mõne näitleja välja, sest et esialgne valik ei olnud võib-olla õigem, seda ei juhtu tihti, sest teatritegu on nagu mingisugune salajane kokkulepe ja, ja lepitakse kokku, olla koos nii, nii heas kui halvas ja, ja see peab olema midagi tõeliselt ekstreemset, mingisugune totu, reaalne arusaamiste lahknemine või siis ma ei tea minu pärast mingisugused haigused või muud kataglisi, mis sunnivad nagu midagi muutma, sest üldiselt neid asju tehakse ikkagi üpris harva ja nad tavaliselt lähevad rohkem maksma, kui see esimesel pilgul isegi paistab, nii et enamasti ikka võetakse kohe üks inimene rolli, mitte ei tehta näiteks ka valikut, et on kolm inimest ühte rolli, siis proovitakse, kes neist kõige paremini sobida. Üldiselt niisuguseid asju tehakse võib-olla rohkem muusikalidest muusikateatris, kus on täiesti normaalne, et ühte mingisugust tüüpi ütleme, laulabki, kolmneli näitlejat ja see ei ole midagi üleloomulikku, sest sest ütleme, need lauljate nad vot nemad esinevadki tüüpiliste paaridena, et, et sa õpid ära ühe part, Tiia, sa oled võimeline seda partiid laulma kõige erinevamates lavastustes, sellepärast et need lavastused põhinevad sellel samal partituuri sellel muusikal ja kogu see lavastuslik pool on ikkagi niisugune väga pisikene täiendus sellel ja siis noh, kellega nagu saadud kokkulepped, nemad sul siin käivad kordamööda ja siis võib-olla üks inimene on ka omast majast seal neid asju tehakse, aga aga niisuguse noh, sõnateatri, draamateatri ma isegi ei oska öelda, kuidas öelda, seda mitte muusikateatritekst on, on tihti mänguliselt niivõrd keeruline, et kedagi asendada kellegagi kuskil tööprotsessi keskel on, on ja umbes sama, mis uue raviprotsessi alustamine, see on hästi keeruline. See on mingisugune partituur, mis sünnib mitte paberil, vaid vaid inimeste peades südametes ja selja ajudes ja, ja see on nii keeruline kood, mida kohati on isegi võimatu kellelegi uuele edasi seletada. Sellest peab noh, selle peab nagu hülgama ja algusest peale hakkama ja sellist tööd ikkagi võetakse haruharva ette. Ma eeldan, et trupid pannakse kokku, noh vähemalt üks tingimus ja sealjuures on, et potentsiaalsed ampluaad oleks hästi kaetud, aga võib-olla see kõlab natukene halvasti. Aga Andres häda valikuid nii-öelda tuleb ka ette. Jah, tuleb küll, tuleb küll, sellepärast, et ütleme, see moodustis, mille nimi on Eesti niisugune institutsioon, reaalne repertuaariteater, seal on ikkagi enamasti hobune, kellega, kelle sa loosiga võtad, see ei ole see hobune, keda sa juba varsast peast oled kasvatanud ja siis temaga sporti teed pärast. Et see on ikkagi Ühes osas ka ka sundvaliku asi ja seal on nagu igasuguseid valikuid, seal on väga palju neid kompromissi kohti, et et saada seda, siis pead võtma ka selle või noh, niisuguseid asju ikka tuleb ette. Aga noh, ütleme, et, et see ei ole midagi niisugust väga dramaatilist til juhul Konkreetselt sinu isikust, Andres, mis juhtub ühe näitleja peas või sisemuses, kui ta otsustab lavastajana kätt proovida, on see mingit sorti rahulolematus leppimatus asjadega, teised vaatenurgad, mis paneb selle sündmusteahela nii-öelda toimima. Minu puhul on see võib-olla veidi teistmoodi olnud, sest kui oleks saanud minna sellel ajal, kui mina teatrikooli läksin lavastajaks õppima siis ma oleks läinud ilmselt lavastajaks õppima ja alles teises järjekorras näitlejaks, nii et see, see lavastaja tahtmine on mul olnud isegi enne sees vist, kui, kui näitleja tahtmine. Noh, mõnikord on niimoodi, et ega mul selle näitleja näitlejatöö vastu ka mitte midagi ei ole, see on, see on suurepärane ja tore töö ja ja eks ma ootasin sealt seda momenti, et kui, kui tekiks niisugune aukus, öeldakse järsku, et nüüd meil ei ole kedagi võtta, et kas näiteks sina saaksid ja, ja üldiselt aastaid klaasitaolised variandid ei olnud sugugi. Arvad, et kes ikka väga tahtis, leidis kindlasti selle hetke ülesse, kus ta tõsta ja öelda, et mina just olen unistanud aastakümneid teha ära seda lastelavastust, mis teil nüüd just puudu on. Ja selle kaudu saades nagu jala ukse vahele liikuda edasi täna teistsuguse mate tööde poole. Kui palju Andres on lavastajaametil pistmist tänapäevastest terminitest hästi tuntud sõnaga nagu homme näed serv või või juht, kellel on sellised liidriomadused, kes veab kamba käima ja on nii-öelda eestvedaja saab seda kuidagi sellisesse kunsti ja loomingusse ka ette kujutada säärast säärast varianti või kehtivad hoopis teised printsiibid ette. Ta saab kõike, kuigi noh, mulle ei meeldi need kaasaegse majanduskeeleülekanded maailma, kus nendega tegelikult tegeleda inimesed võtavad üle selle niisugusema majandusliku mõtteviisi ja hakkavadki tõesti tegema tooteid ja neid müüma. Ja see, see mõtlemine moodustab ühe niisuguse kindla suletud struktuuri, mille seest sa ei oska enam selgelt välja näha. Loomulikult, kui me hakkame asjade nagu olemuslikke pooli vaatama siis on lavastajaid, kes suudavad olla noh, tõepoolest näitcherid ja, ja kõik, kõik, kõik olla täiesti niisugused ilmasambad keset teatriorganisatsiooni ja on täiesti vastupidiseid natuur, kes on justkui niisugused kaastöölised, kus Tunne näitlejale, et ta teeb hästi palju ise, aga tal on saalis mingisugune silm, keda võib usaldada, kelle poole võib pöörduda küsimustega ja kus ta saab nagu adekvaatse tagasipeegelduse, siin on igasugused variandid võimalikud ja, ja ma ei oska öelda, missugune nendest on parem. See on nagu näitlejanatuuride küsimus ja samas, kui vaadata teatris etendusi, mis teile meeldivad, siis ma arvan, et kui ei ole just reaalselt nagu treenitud silma ja taustateadmisi ega te siis ei oska öelda, missuguse lavastaja natuuriga siin on tegemist olnud. Isegi siis, kui see lavastus näeb välja noh, üleloomulikult jõuline ja tugev ei tähenda see seda, et esietendusel tuleb näitlejatega ühte ritta kummardama niisugune tugev, jõuline, veidi karvakasvanud tüüp, vaid see võib olla niisugune habras poisse, kellest võib arvata, et jumala eest ei julge suudki lahti teha, et niisugustele karudele midagi öelda. Ma olen taolisi asju näinud ja need on teinekord väga lõbusad, et viia nagu lavastaja natuuri selle lavastuse pildiga kokku, et, et see, see on, see on enamasti nagu väga üllatuslik, mis sealt võib välja tulla.