12.-st kuni 24. novembrini toimusid Tšehhoslovakkias Nõukogude kultuuripäevad mille raames esindas nõukogude maad ka Tartu riiklik akadeemiline teater Vanemuine. Nendel päevadel salvestatud helikildudest ongi Erki Berends kokku pannud tänase keskeprogrammi Vanemuine Tšehhimaal. 12. november Teisipäev Leningradi Pulkova Lennujaam. Rahvusvahelise osakonna suhteliselt vaikne argipäev saab lõhutud poolest 100-st askeldavast inimesest ja põrandakivisid kriipi vast reisikohvrist. Vanemuise teatri draamatrupp sätib end külalisesinemisteks. Sagimine nagu sagimine, ikant skeptikuid, kes vanemaist sihimale kõrbema saatsid, jätkus Hermaküla lahkumine, vasturääkivad hinnangud Leningradi kast rollidele ja veel üht-teist olid mingid niidiotsad neile kätte andnud. Neid oli trupi tõestada ütlemist koerte haukumise ja karavani edasimineku kohta ja läbi Maksim Gorki barbarite ning Olev Antoni laudalüürikapidise selgeks saama, õigemini selgeks tehtav. Kell 13 48 jäävad skeptikud ja lund ootav sügisene kodupind tuu 154 tiibade alla. Saabumine Prahasse ei ennusta midagi erakordset. Lennuki Lominaatorist vaatab vastu samasugune pilt kui kaks ja pool tundi tagasi Leningradi all. Kuigi lõuna pool paistnud tintmustad pilved võiksid ilmamuutusele vihjata. Üllatused algavad siis, kui Vanemuisesse transportima bussid oma parajat seitsmetunnist teekonda Ostrova poole alustavad. Siis pääsevad taevaluugid valla ja kogu tee saadab meid lausa nähtavust, ahendab lumetuisk. Ahja. Praha linn jääb praktiliselt nägemata nõnda palju kui õhtuhämarusest presidendipaleed ja Karli silda paist on. Nõnda palju on ka Praat. Ostrova palas hotellis omatakse juba läbi pöiapaksuse lumelobjaka. Kui näitlejad võivad oma esimest täis päevatsehhimaal Priina Ostravaga tutvumiseks, kas kasutada, siis tehniline personal saab kohe oma tulerisse kätte esimeses esinemispaigas Ottawas. Ma pole sugugi kindel, et lugupeetud raadiokuulaja kaudselt oskaks endale selle linna nime millegi tuttavlikuga kokku viia. Ometi on tegemist omaaegse Sileesia pealinnaga, mis teise maailmasõja ajal kõigist Tšehhoslovakkia linnadest kõige rohkem kannatada sai. Kui Nõukogude armee väed pärast kantset Ostrova operatsiooni linna jõudsid oli siin terveks jäänud 16 protsenti majadest ja 174 inimest. Jäi küsimus, kas taastada linna või mitte. Ometi kaalus allesjäänu taastamise poole üles ja tänaseks on apavast saanud kõigiti kaasaegne, 62000 elanikuga linn. Nii õdus, et need 8000, kes siin Pole leidnud, käivad iga päev 30 kilomeetrit sinna ja 30 kilomeetrit tagasi Ostravasse tööle. Sellest kõigest saame teada pidulikul vastu linnapea juures raekojas päev hiljem, kui kogu trupp oma esimeseks barbarite etenduseks kohale jõuab. Linnateatri traditsioonid ulatuvad 1820.-sse aastasse. Siin on kuni 1945. aastani olnud saksa teater. Siin on laulnud karusoo. Praegu tehakse Vanemuise kombel kõike, nii draamat, ooperit kui operetti, harvem ka balletiteater ise on läbi tegemas tehnilist noorenduskuuri. Uus lava, uued seadmed, nelja kaameraga, sisetelevisiooni ja nii edasi. Aga räägib juba Jerzymuse sinski Oppava teatri direktor. Ja nagu ta kinnitab, huvi langust teatri vastu pole märgata, pigem vastupidi. Mil moel see saavutatakse ikkagi ainult 60000 elanikku. Üks võimalus on tuua teater inimesele lähemale teadale omasemaks. Selleks on korraldatud terveid ürituste sarju. Näiteks eelmisel aastal tehtu kandis pealkirja, kuidas teha balleti, kus noorele vaatajale näidati, mis on balleti treening. Õpetati selgeks kõige tähtsamad balletisammud ja tehti selgeks, et ballett, see on eelkõige raske töö. Siis näidati neile tühja lava, mida aegamööda valgustati, et tajuda, mida teeb valguslavaga. Ja kõige lõpuks näidati neile ka lühiballetis kestusega 40 minutit. Sel aastal on teatril kavasse ürituste sari, kuidas teha ooperit järgmisel aastal, aga kuidas teha teatrit? Saab ju ka lavatagune, see, kuidas ütle ja valmistab ettelavastuseks krimineerimine, kostioneerimine, kuidas vahetatakse lavadekoratsioone, kuidas töötab inspitsient. Kõik see vaataja eest muidu varju jääv teatrimaailm saab tale omasemaks ja arusaadavamaks. Ta harjub teatritöö raskust uutmoodi ja rezinski arvates õigesti nägema. See on TÖÖ vaatajaga nii-öelda suurest. Peale selle on olemas ka teatriklubi. See on meeldivalt sisustatud ruum, mis algselt oli mõeldud ainult selleks, et näitlejad pärast tööd saaksid õhtust süüa, juttu ajada. Siis lisandusid õhtuda väärtfilmide vaatamisega esietenduse-eelsed vestlusringid, neljapäeviti enne pühapäevaseid esietendusi. Pühapäev esietenduspäevana muide, näikse seal reegel olevat. Neil vestlusringidel lavastajad tutvustavad oma taotlusi ja plaane ka tulevikuks. Esitatakse katkendeid tükist. Ja lõpuks on klubis oma koha leidnud ka õhtut, kus antakse võimalust noortele enda näitamiseks või kohtutakse vaatajaga. See on pingevaba õhkkond, laual põlevad küünlad, vaataja võib endale midagi ette tellida, olla kõrvuti tuntud näitlejaga, arutleda öelda sõna sekka teatri kohta. Need õhtud on väga populaarsed ja nii üks kui teine pool on sel moel õppinud teineteist tunduvalt paremini mõista. Nõnda siis kadestamist rohkem, aga järgimist vääriv ettevõtmine igal juhul. Ja lõpuks veel Irsimises inski ootustest Vanemuise esimeseks etenduseks. Direktor tunnistab meeldivat ärevust nagu ehk mõne tähtsama esietenduse keel. Teades, et Vanemuise poolt on tehtud laitmatu ettevalmistuste, mida kinnitas ka eelmisel päeval juba kogetud tehnilise personali kõrge professionaalsus polevat põhjust karta, et etendus ei õnnestuks. Ja olles nüüd tuttav ka Kaarel Irdiga, arvab direktor Edgar teater peab olema vähemalt sama hea kui hirodhise. Sellal kui Vanemuise teatri juhtkond on vastuvõttudel teeb kerge, oli ka juba täismahulist proovi ikkagi uus lava ja esimene kord kasvõi selle järgi, kuidas etenduse järgselt kummardamisrituaali lavale tulekut, kummardamist ja äraminekuid kokku mängitakse, võib oletada, et näitlejale ole proovi olla jäiga kerge endalegi tavaliselt asu ei anna. Nojah, esimene on esimene, teadagi, närveerimist on rohkem kui tavaliselt ja siis siis murrab sisse ka massikommunikatsioon kohaliku televisiooni võttegrupi näol. See ei saa kuidagi paika, valgustust ja heli. Ja operaator küsib ikka uusi ja uusi duubleid. Nii et kui napp pool tundi jääb eesriide avanemiseni ja esimesi külastajaid juba fuajees, silmad saadakse lavavõtetega ühele poole. Aga see pole veel kõik, sest paariminutilise telesüzee stsenaarium näeb ette ka mõtteid näitlejate garderoobides, krimineerimise juures intervjuusid ja veel tuhandet ja ühte pisiasja. Peab olema tõelist närvi ja miks mitte ka annet, et kogu selle paabli juures rahulikuks jääda ja veel ka etenduseks valmistuda ja hästi valmistada. Mõni minut lähebki üle seitsme, enne kui Ersimises inski jagarlird lavale tervitussõnu tulevad ütlema. Ja siis läheb kõik juba nii nagu korkija kergjooneta seadnud. Teise vaatuse algul söandan Ago-Endrik kerget lava kõrvases ka esimesi tähelepanekuid jagama paluda. Publikul on olemas kõrvaklapid, mille kaudu nad vahetumalt teksti saavad. Saad teksti kätte ja selle tõttu on ta reageeringud väga täpsed, väga õigetele kohtadele reageeritakse, on tunda. Et publik tunneb vististi kurki, siis vaatan ka, et väga paljud niimoodi jälgivad ilma klappideta. Üldiselt võib öelda veel nii palju, et näitlejate mängu kohta meie omade, näitlejate praeguseni see ei ole mitte halb etendus ja vaatame, mis selle teise vaatusega juhtub. Külalisesinemistele olles. Kas see on lavastaja jaoks mingi selline uus võimalus ennast niimoodi näidata, lavastus uuesti üles ehitada? Ei, ma ei ütleks põhimõtteliselt pole ju mingit vahet, kas üks teater esineb Praha linnas või esineb ta Rakveres. Publik on üks ja iga kord näeme uue publiku ette. See on loomulikult teatud määral uus etendus uutes oludes, aga ma ei ütleks, et et see on midagi. Midagi hirmus erilist. Ta on normaalne teatri seis on sellepärast, et teater on selline institutsioon, mis peab esinema igasugustes oludes ja kohanema ka igasuguste oludega ja peab võtma nii-öelda publiku aitäh ja temaga ära vallutama. Sõltumata sellest, kas publikus on venelane, armeenlane, Ükstaskõik, publikum, publik, publik ei segune rahvusteks? Mulle tundub, lavastajad on üldiselt vähe võimalus oma etendusi pärast esietendust võib-olla barretamistele seda jälgida. Kas see, et nüüd on võimalus 15. etendas pidamispraegu oleks enda jaoks uuesti avastanud? Kui, siis ainult vajakajäämisi enda töös, sellepärast et kui etenduses on midagi viltu ja valesti 15. etendusel, siis hakkab ikkagi vigaga peale lavastajast, kas on midagi nõrgemini paika pandud või millelegi on vähem tähelepanu pööratud, et kui etendus hakkab logisema, siis, siis otsib nagu kõigepealt endas. Ja alles siis võib-olla me hakkame vaatama, milles võivad olla ka näitlejad süüdisestel teinekord teinekord juhtub ka igasuguseid ootama. Tõsi, ka tänases etenduses oli üks ootamatus, milline, seda ei ole vaja öelda, aga näitlejad igatahes tulid sellest ootamatusest. Alga välja improviseerid kiiresti tegid selle vea märkamatuks. See on ka üks teatrioskusi ja selge, et näitlejad. Nõnda näiteks erakordsetes oludes ärgem unustagem, milline päev meil täna selja taga on olnud, iga prooviga, siis võib igasuguseid asju asju juhtuda, näitleja närveerib, näitleja võib kohata teksti võib-olla unustada ei tohi seda teha, aga me oleme kõik inimesed ja kõike juhtub, tuleb osata sellest sellisest olukorrast professionaalselt ja auga välja tulla, seda Vanemuine oskab. Mida külalisesinemiste kohta üldse öelda, kas näitlejaks puhkus, vaheldus? Või on selles veel midagi? Külalisesinemised on väga näitlejale väga raske periood. Üks vastutusrikas periootsesisi, esinetakse teisele. Kuule kui tavaliselt oled harjunud, ennast peab sundima kokku võtma kogu sinu tähelepanu peab olema kontsentreeritud. Sest noh, kõik kõik tingimused on uued, seal lavakarp on uus, lava on uus, saal on uus, see publik on uus. Mina küll näitleja asemel ei tahaks olla sellepärast et lavastajana siiski kõrvalt vaadata, kergendada, kui olla näitlejana laval. Etendus läheb, läheb teine vaatus. Kas selle etenduse järel võib juba kogu kast rollide kohta midagi ette öelda või on esimese etenduse järel vara või milline on üldse esimese? Võttis sellepärast, et selle järgi hakatakse otsustama selle antud teatri maine järgi. Sellest lähevad lahti nii-öelda kuumusele teatri kohta. See on juba kuidas öelda, teatripoliitika tuleb teha tugev sisselöök. Ja siis võib juba teater mitte rahulikumalt tagant kindlamalt esineda järgmiste lavastustega. Mille järgi teie hindate etenduse õnnestumist, kas 12, minutilise aplausi või või millegi muu järgi? See on väga erinev barbarite õige etendus on siis, kui vaatajal ei teki tahtmist plaksutada. On selline kategooria liik etendusi, on ka vastupidiseid etendusi, mille edu tunnusmärgiks on kohe see ta, kui vaatajaid kohe lakkab aplodeerima. Selles etenduses. Etendus läheb siis täkke kui aplaus kohe. Õnneks on niisugune järelemõtlemise hetk, enne kui publik hakkab tänavanäitlejad. Lõppude lõpuks ma olen ju lavastaja ja mitte üksnes näitlejad ei ole minu käes, vaid ka publik on minu kui lavastaja käes. Ma pean olema suhteline. Tegema temaga seda, mis on sellele etendusele vajalik selle etenduse vastuvõtmiseks vajalik temale ma ütleksin, kasulik ühestki kodust kõige kaugemal, nii kodus kui ka kaugemal. Jah, lõpptulemus, kerge saab oma tahtmise. Neli-viis sekundit pärast Topaastamist, mis barbarile punkti paneb, on saal tardumusest. Enne kui vallandub aplaus. Pärast etendust püüan tagusest kinni mehe, kes Vanemuise ka sina peal. Ivan misas lavastas tunamullu meil Hirschi hubadži maja pilvedel, temalt siis ka esimene hinnang. Tartus olles käisin vaatamas kõiki tolle aja etendusi ja see, millest toona võisin vaid aimata ja nimelt kollektiivsusest ja mängulustist siis täna tuli see kõik üsna eredalt välja. Professionaalina püüan alati vaadata ka kolleegide köögipoolele ja mõned võtted, mida kolleeg kergetükis kasutas, mind eriti ei üllatanud, aga üllatas see, kuidas ta uutmoodi oskab vaadata. Klassika kale, korkile ja barbaritele tehes nad kaasaegseks tänaseks. Just see oli minu jaoks üllatav, et oleme tšehhi teatri vähem ja me oleme nendega ehk ei ole mitte nii palju kokku puutunud, aga ometi on seal kontaktseid. Kuivõrd ma tunnen tšehhi vaatajat hästi ja tunnen ka teie teatrit, siis olin just väga uudishimulik, kuidas võtab publik vastu, kuivõrd meil tehakse lavastasid teistmoodi, hoopis tundelisemat Ekspressiivsemalt ja sellepärast üllataski see, kuivõrd soojalt publik tänase tüki vastu võttis ja kinnitas ühtlasi ka minu teooriat, mille põhjal kõik, mis esitatakse siiralt, saab ka siiralt ja otsekoheselt vastu võetud. Sellepärast arvan, et see, mis teeb Vanemuise suureks ja heaksteatriks, on siirus ja mängulust seal klassika lavastas korki teatakse-tuntakse laias maailmas rohkem, teine etendus on kohaliku aineline, mida, mida ta sealt oskaks tsehhivaatajaks leida? Kus juba näinud, olen erakordselt huvitatud, kuidas see tükk siin vastu võetakse. Kõigepealt tahaks lavastust nii hulga aja tagant näha ja veel rohkem teada saada. Mida arvab sellest tšehhi vaataja? Võimalus selleks avaneb ülejärgmisel päeval, kui laudalüürika Ostrova kultuuripalees taas täismajale lähedal. Antoni tekst, Küllike Tohvri enne ja hiljemgi paljukiidetud tõlkes toob kaasa sedavõrd tormakaid ja vahetuid reageeringuid, et näiteks selleni peetia Herta Elviste etenduse järgsel kohtumisõhtul tunnistavad, et kodusaalid selliseid vastukajasid polevat toonud. Ird ise aga päris rahul pole ja teadjamad teavad öelda. Diret pole kunagi millegagi lõpuni rahul. Mida aga arvab public kaks noormeest, kes olid teatrisse tulnud üliõpilaspäevaeelset lõõgastust saama? Tähendab väga heal tehnilisel tasemel tehti ja pakkus tänapäevaseid probleeme harjumatuks, arvas ta etenduse kestuse. Selle aja peale võivad mõned vaatajad ka väsida. Teine noormees kiitis kõigi näitlejate suutlikkust selle pika ja väsitav aja jooksul säilitada pinget, saali ja mängida ka iseend hetkekski lõdvaks, laskmata maksimaalse innuga paremateks osatäitjateks, ütlesid nad brigadiri ja Veera siis Aivar Toominga ja Herta. Eelmiste mängu. Maaeluga on noormehed varem vähe kokku puutunud, vanematel on maamajad. Ent ometi tundub, et elu maal pole sugugi nii romantiline, kui raamatutes lugeda ja filmides vaadata võib aga just selline, nagu seda teater oma tükiga on näidanud. Ja veel jõudsime koos tõlgiga jutule ka ühele vanemale naisterahvale, kes pea kogu elu on Maal elanud ja kelga laudalüürika võõras pole. Parematest osatäitjatest ei tahtnud kedagi esile tuua, sest kõik mänginud südamest ja tõeselt andes endast kõik, nii et ülekohtune oleks kedagi paremaks pidada. Ja teinekord oli ennastki tunda nagu näitlejate hulgas, sest nii just tõesti ju elataksegi rõõmude ja muredega kordamööda. Eelmised jutukaaslased vaevalt paarikümnesed väsisid sellest tükist üsna ära, kuidas temal. Laval toimuvaga kaasa, kes tundis räägitud probleeme, seal lihtsalt ei saanud igav hakata. Vastupidi, tükk võinuks veel pikemgi olla, paljuski olnuks autoril veel kindlasti öelda. Igavega väsitav see igatahes polnud. Nagu kuulsite, oli arvamusi sarnaseid jaga diametraalselt vastakaid. Aga eks igaüks vaatab näidendit oma vaatevinklist ja leiab sealt ka omad väärtused, jamad puudused. Ometi oli ka edaspidi tunda, et tsehhid nii-öelda vastuvõtja viisakusest kedagi ei kiitnud. Küllalt otsekoheselt avaldasid arvamust. Sama tunne oli ka saali jälgides ennast teatrisse näitama ei paistnud keegi tulnud. Ja kellele just lausa ei meeldinud, ette rutates võib öelda, neidki oli, kuigi mitte palju. See järgmist vaatust enam vaatama ei jäänud. Aga pöördume nüüd ka proffide poole. Hea võimaluse neilt hinnangu saamiseks andis kohe pärast etendust toimunud Ostrova teatri ja meie näitlejate kohtumine. Nii marja, Viikova kui ka Milan Schultz on pikaajalise staaži ja pikaajalise populaarsusega teatriinimesed ja siin nende hinnangud. Ainult näitlejate mänguvaid ütleks tunnustavaid sõnu ka kunstnikule ja tehnilisele poolele. See, mis jäi varju ehk rea vaatajale, paistab näitlejale ka saalist vaadatuna kohe kätte. Ja seepärast pole see kiitus öeldud suusoojaks. Mis puutub näitlejate mängu, siis see oli ühtlane ja endast kõike andev. Milan Sultsi meelest pole hea, kui tükis on üks kaks kandvat rolli ja need teevad seda mängu ära. Laudolüürikas oli kõigele jäätud nii liikumis- kui rääkimisvõimalusi ja see oli hea. Maria Viikoval on lisada, et lavastaja taotlused kui ka näitlejate mäng oli suunatud ühe konkreetse idee teenistusse näidata elu tema paljudest tahkudest ja kerkinud probleemidele nii huumori kui kasvatiiriga lahendusi otsida, kutsudes ka vaataja kaasa mõtlema. Tšehhi näitlejate jaoks oli see tavatu, nagu olid avatuga sisu avamise varrrohke dialoogi kaudu. See oli küll mitte niivõrd efektne kujust sisemiselt pingestatud. Nii et lavastus oli ühtaegu huvipakkuv. Õpetlik jaga, täitis idees kavandatu. Näitleja jälgib kolleegidest palju tema lavalist olemist, vähem süžeed, teksti. Kas oleks näidendi ideest aru saanud ka siis, kui sünkroontõlget poleks olnud? Maria liikovast, kui tõlget poleks olnud, poleks muidugi aru saanud neist konkreetsetest dialoogidest, millest oli. Ja täienduseks eelnevale tahaks öelda, et tõlge oli väga hea ja mõnuga jälgitav. Aga need probleemid, millest oli tükis juttu, said arusaadavaks ka näitlejate mängu järgi ja mitte ainult põllumajanduse omad, vaid ka üldised teisteski eluvaldkondades avalduvad konflikt, suhted. Kas oskaksite, ent ka ise mõneks laudalüürika tegelaseks mõelda? Vanamehe rolli, mis nii head kui ka temperamendile sobiks, aga kõigele vaatamata olekse tšehhi vana mees, aga mitte eesti oma, sest mina, Sults, lisanuks talle mõne ainult ehk tšehhile tajutava joone, nalja või ütlemisviisi. Marja Vikova pelgas aga, et talle vaevalt oleks usaldatud mõni roll, kuigi nähtavasti meeldis talle enim Veera Herta Elvist esituses, kes humoristliku vormis oskas tuua vaatajate lihtsa inimese näitas ära tema head ja vead, mis tegelikult on ju meis kõigis olemas. Aga Veera rolli oleks Marie vihkoval kohe välja pakkuda tema garderoobikaaslane, kes ei peaks veerand mitte enam mänginud ilma, vaid ta lausa on Veera ilma mängimata. Ja lõpuks on siis võimalus meie vana tuttava Ivandmisarši käest küsida, kas üllatus, mida ta barbarite järel laudalüürikast ootas, tegelikult ka tuli. Publiku reaktsioon oli erakordselt üllatav ja üllatav oli ka etendus, sest selle kahe aasta jooksul, mis teda Tartus nähtud etendusest eraldab, on see tublisti muutunud, muutunud tunduvalt lühemaks. Et tegevustik sellega seoses on vähenenud, on nali ja teravmeelsus, mis on tekstis peidus, tõusnud esiplaanile ja nõnda siis on ka kogu tüki väärtus tekstil põhinevas, mitte tegevusel. Ja sellepärast need aktuaalsed teemad, aktuaalsed küsimused, mis on huviorbiidis Teil olid meie vaatajale ka väga lähedased. Selle aja jooksul, mil Ivalmisars oli Eestimaal, tundus talle eesti vaataja eestlane üldse eepilisem. Et tema jaoks on lähedasem jutustav laad, siis tšehhi vaataja on palju avatum, palju Ekspressiivsem. Ja seda kummalisem oligi Ivan jaoks see tükilasi. Niivõrd elavalt reageeriti. Jah, Ivan Micharsil on veel tahtmist midagi öelda. Väga palju, räägime sõprusest ja kirjutame sõprusest, aga kõige tähtsam on siiski see, et inimesed saaksid omavahel tuttavaks. Ja ma arvan, et selle turnee suurim väärtus on selles, et trump tuli siia, näitas, mida ta oskab ja et meie rahvas, eriti Ostrova rahvas sai teada, et on olemas start. Et on olemas heade näitlejatega Vanemuise teater, kes oskab teha meile nii lähedast kunsti. Selle vanaaegse mängutoosi imekaunite helide saatel jõuame koos Vanemuise ka tema torne kolmandasse linna siiski teessenisse. Kaheks jaotatud linn nagu meil Valga ja Valka seal siis tšehhi seeski testin ja poolakate Teedsin. Poola piiri lähedus on selgelt tunda, kaupluste tänavate sildid on nii ühes kui teises keeles. Linnas on Poola kasutusi jaga kohalikul teatril on kaks trupi Tšehhi ja Poola oma. Praegu taustaks kõlav mängutoos on aga hoiul siiski Teešini koduloomuuseumis, kus linna ajaloolise kujunemise kõrval tutvustatakse ka siinsete käsitöömeistrite loodud läbi sajandite mängutoos pärliks nende hulgas. Seda kõike sai ka trupp nahale kuulda. Nõnda siis pole külalisesinemised mitte ainult etendused ja proovid ja taasetendused ning proovid. Tõsi küll, baasiks on jäänud Ostrova, kuid bussidega tehtud ülesõitudel on nähtud ka Ostrova ümbrust ja jalutatud nende linnade tänavaid, kus etendused toimuvast. Enne Cheski Teešini etendust saab Ostrova suuroperatsiooni memoriaal krabinis Vanemuise lastel minutilise leinaseisaku ja mälestuskimbu. Sealsamas on külastuse lõpul näha filmi tagasivaatega sõja ja rahuaastatele. Aga pakutava vorm on tõeline uunikum. Kinoekraan on moodustatud kümnekonnast väiksemast ekraanist, mis seansi vältel hääletult, igaüks eraldi vaatajale lähemale või kaugemale liigub, andes kummalise sügavuse tunde. Igal ekraanil on nagu oma film, mis kokku moodustab kord ühtse pildi. Kord aitab ühel ekraanil jooksva üksiku fragmendi kaudu üldmuljet süvendada. Lisaks pildile tipptasemeline stereoheli ja kokku tuleb lummav tulemus. Enam-vähem samasuguses lummuses on teatrirahvas neli päeva hiljem kui Javošitško kuulsates koobastes näeb, kuidas loodus on aastasadade jooksul kudunud stalaktiidid ja aastavagmiidi kangast andes lõppresultaadina kasvõi selle nelja millimeetri paksuse kardinamis servast Paristatuna ühtlase peene kill pitsiga on. Seda kõike on erakordselt raske kirjeldada ja kui niru teid, lugupeetud raadiokuulaja kunagi sinnakanti viib, ärge mitte jätke võimalust kasutamata, et läbi astuda. Ja nüüd siis külalisesinemiste ja Cheski teesseni etenduse juurde läheb praegu laudalüürika esimene vaatus. Esimene pilt hakkab lõpupoole jõudma, isa tuli lavalt torni vana. Tegelikus elus siis näitleja herenteet. Kuidas tänane kolmas etendus üldse ja teine laudalüürika publiku porto vastuvõetav. Nendele oli nagu natukene. Publik oli natukene vähem osavõtlik kui esimesel. Aga need kostab juba läbi seal reageerimise suuremaid. Algul ei ole ka midagi erilist seal suurt reageerimist, aga esimesel etendusel oli rohkem neid seal lõpupoole peal tuli näidistele tormiliselt ja neid tuli tuli küll. Kas tsehhi publik palju erineb kodupublikust ja erineb kerile palju? Näiteks meil kodus ei ole sellised reageerimisi nagu siin eriti esimesel etendusel oli? Nad reageerivad kuidagi Ellergilisemal Jaani. Meie oma vaatlike vaiksemad seal Tartus. See ju, et nad otsivad nagu neid naerukohti ja püüavad kinnitada saalist oma elu jooksul on teil tulnud esineda väga paljudes paikades, on väga paljudele inimestele väga suurele publikule, erinevale publikule. Kas võiks öelda, et kuskil on ta kohe päris erinev, päris eriline publik? Lähemalt järsku ei tea, kussid eriliselt nagu oleks olnud palju, olen esinejal küll pooleli tükist, muidu Seine publikul jah, niiskele eriti elava reageerimisega. Soomlane seda üldiselt vaikne, vaiksem, aga on ka selliseid, vot kas mitte Leningradis seal ühes kultuurimajas, kus meil mängisime viimati seal oli selline komme, et nad läksid lihtsalt ära poole peal ja tulid siis nihukest. Niisugust niisugust saagi vist veel ei ole. Seal Leningradis oli viimati see oli nüüd eriti erinev teistest üllatusrohke, see, millest me rääkisime, oli praegu nüüd publiku pool, aga kas lava pool ka palju erineb sellest, mis on kodus ja mis on kodust kaugemal ja no neid vahesid on mitmesugustel põhjustel. Lava suurusest oleneb palju, eriti häiris mindki, mängisime tagahoovi Jugoslaavias. Seal oli minul kõige rohkem tegemist selle uue koeraga, mis mulle toodi. Ikka oli uus koeriel, koeraga oli tegemist rohkem, kui sain midagi muud, koer tahtis kogu aeg ära minna käest võõras, võõras inimene sealjuures ja see oli üks niisugune piss. Natukene häiris ja segas selle asja. Aga noh, muidu eks ta ole, jahivõõras kohas, on ikka, mõnikord on mõningaid ebamugavusi seal mitmesugustel põhjustel. Aga tundub, et see on ikkagi vajalik Käia näitlejale endale ja käia muidugi vajalik, eriti veel vaadata neid kohapealseid edenduse siinsetel lavadel. Eriti huvitav oli Jugoslaavias, kus oli nüüd ülemaailmne festival või kuidas ütleme, nägime neid esimesele teisele, kolmandale kohale, tulijaid sellel võistlusel ja siin on ka vaadata nendest me tegime juba neli etendust, siin Ostrovos. Ja seal oli ka väga huvitav ja eriti ooper oli huvitav staatridega, väga ilusti oli ta lavastused huvitavat. Draamat nägime, tegime opereti ja üks estraadi, modi Lugooliga ja reisida oli üldse huvitav, kuidas Ungarist sai palju vaadata ja teha ja ja Jugoslaaviast ja meie praeguse jutu lõpuks äkki tuleb meelde mõni huvitav lugu kas või kas või kurioosne lugu mõnest külalisesinemisest Moskvas? Me esinesime kord Raavutise kodula ja siis oli selline lugu, et mul oli näppoli millegipärast haigeks saanud, kas ta oli Beniga, mis seal olid, all oli siis õde, kus ma võisin seda sõrme siduda. Mul oli väike vaheaeg ja ma läksin alla õe juurelda sibusse sõrme, soojendas, sidus kinni. Aga see oli hästi jutukas ja see kestis nii kaua, et minu vaheaeg oli juba läbi. Stseen oli peal ja ma pidin sisse tulema. Ja ootavad ja otsivad, kus on p. Kuulen, äkki hüütakse Veebeeemmaa, jooksen välja. Ma ei oska üles minna, sest keldris on igasugused käigud. Lõpuks siis sain lavale, laulsid laulu, kodu kodust, pidid kaks, kolm salmil all magan, laulsid niipalju kui seal oli. Ootasid mind, see oligi, et oleks väike viperus alt keldrist ei oska kuidagi üles tulla. Järsku see oli üks niisugune väikene leid, ehk oli mõnikord veelgi, praegu ei tule meelde, rohkem täna näppu siduda ei ole vaja ja lava on ka siinsamas kõrval, kohe. Ja täna on lihtne see asi laval sealsamas lähedal ja läheb korda ega midagi, aitäh head jätku. Äsja läks lavale siis teise vaatuse, teine pilk laudalüürikast. Kui palju säravam ester vilets need aega selle kahe pildivahetuse jaoks läks? Mitte üle 50 sekundi. On teil selleks mingeid omadusi, särgid omad, kindlad, selgitavad sellised asjad juures ka, et nüüd peab olema läbi kahe, kaks, kolm sekundit on veel aega juba, läheb ees Re stra. Tähendab kõigil inimestel on teada täpselt, mida teeb konkreetselt esinile mingisugust enam kokkuleppimist ega midagi. Sellepärast et see asi täiesti 50 sekundi jooksul vana maha USAs üles, selleks peab vist olema tõesti nii, et iga samm peab olema ka välja mõõdetud täpselt nii, et ühtegi ülearust liigutust teha ei tohi, nagu ütleme kosmoselaevast ja ei tule, tulebki lihtsalt etnose rütmi, ehk mis on vajalik. Kuidas tänane Cheske Teeesseni lava on, on ta Teie jaoks võõras või või on siin natukene ka midagi sellist, mida Vanemuises on juba saanud rakendada? See lava siin mugav? Ma arvan, et Eestis peaks väga palju sääraseid labasid oleda. Muidugi paremusega ta võrrelda ei anna. Aga ta on väga mugav lava. Lavameister peab olema tugev mees, peab kiire taibuga olema, kiire reageerimisega. Aga vista. Näitleja jah, püssi kanda, üle lava kõndida ja, ja madrusepoiss joosta, jah, niimoodi edasi-tagasi, isegi mitte siin kaasas oleval barbarite etenduse seal sabamehetses lavamehed on ja ülaiseid egas. On raske harjuda lavaga võõrastes kohtades. Näitlejal, avastaja tundub, et vist lavamehel on veel raskem, sest teinekord tuleb tõesti erakordselt rasketes tingimustes on ka mõni selline moment meeles, kus tõesti nii dekoratsioon vaadati monopol äragi Vanemuise lava pealt tulla välja seal alati tähendab niimoodi, et tuleb midagi ümber teha, ümber mõelda, säärast head lava nagu Vanemuise lava seda raskel leida, ma ütleksin Rootsi kuningliku teatrilava oli meil kah number, aga millest me oleme jagu saanud. Ja no siin tuleb veel teha ikkagi seenerilik, kunagi ei tohi võtta kunstilisi arvelt seda, mida saab ennem ennetada, ära teha. Tehniline peab alati arvestama minimaalse jõukuluga viimase ajaga ja ikkagi rohkemat aega kunstilise kunstiliseks prooviks. Ja nii edasi ja nii edasi. Käib siis teise vaatuse teine pilt, kauneid, seda puhkamisaega on nüüd. Jutuajamise peale raiskasime oma viis minutit ära, kas, kas ka seal aega hinge tõmmata ja, ja kohe läheb muidugi vahetus. Ja siis edasi muidugi tehniliste inimeste tööd ja toimetused peale etendust ja siis muidugi puhkame jälle. On nii, et etenduse esimene ja viimane mees on lavamees kindlasti. Esimene, kellega etenduse erale fuajees jutule pääsesime, oli sealse põllumajanduskooli pedagoog, nii et igati teemaga kursis. Põllumajanduses olnud nõnda just 15 kuni 20 aastat tagasi pluusis, nii ka Eestis. Ta olnud mõni aasta tagasi Eestis turismireisil vaadanud Tallinna vanalinna kõrval ka meie suuri põllumajandusettevõtteid suurte kasumitega majandeid, kes aitavad ehitada sanatooriumi, puhkebaase ja isegi olümpiaobjekte. Seetõttu laval toimunut tegelikkuses nii Tšehhis kui ka tema arvates Eestis enam ei näe. Kuidas sealmail ei või öelda, aga Eestis muidugi võib just sellist Auda lüürikat nagu Anton kirjutanud veel ka 1985. aastal ette tulla. Olete rahul tänase etendusega või pettunud? Ei või üht ega teistmoodi öelda eelkõige tõi teatrisse uudishimu, kuivõrd siin enne ükski eesti teater pole mänginud. Filme oleme küll näinud, aga teatrit. Mitu korda sai klappidki kõrvadelt ära võetud selleks, et tšehhide jaoks uudset keelt kuulata ja ainult näitlejate mängu jälgida. Esile võiks tõsta Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärve ja Tiinaga Itaalinat. Kuigi igaükshaaval andis hästi edasi oma tegelase karakterit. Keegi ei püüdnud oma osa kassis lüpsjate brigadiri või vanurit või ükstaskõik, keda mängida ta lihtsalt oli mis segas, või oli ootamatu, et tüki pealkiri ei vastanud tüki sisule. Ja tõesti, miskipärast oli laudalüürika tõlgitud tšehhi keelde nii afiššidel kui ka kavalehtedel. Kroonika Vesnitski, Vetcheru ehk külaõhtute lüürika, mis kutsunuks suve ilmsi sarnastega kõiki vaatama, aga et nii tõsine töö teema tuleb küll läbi huumoriprisma näidatuna, seda poleks osanud oodata. Nii ütlesid paljudki, kellega kokku puutud, istusime aga nagu kooliõpetaja, jätkas üldmulje, oli hea ja kahju, et etendusel põllumajanduskooli kasvandikke vähe oli. Siin oleks neil kindlasti paljugi juurde õppida olnud kooli loengutele, lisaks. Teisipäev, 19. november, nädal pärast algust. Bussid viivad trupi Ostravast sadakond kilomeetrit edela poole holo Mautsi missid Tšehhoslovakkia kaarti silmitsedes näikse lausa riigi keskpunkt olevat. Sel teel tajume tõeliselt ka lumerohkusest tingitud raskusi teedel liikudes. Selle nädala jooksul on lund tõesti lausa iga päev sadanud ja isegi kiirmagistraalidel tekivad autode tropid. Ka võimsad teedepuhastusmasinad ei jõua selle lume hulga vastu ja nii kestab teekond hoolimata juhtide erakordsetest oskustest peenemgi pragu suure bussi jaoks leida kaks korda nii palju kui tavaliselt. Lumest peab ka Kaarel Ird vajalikuks Olomoodsi oldi Tibori Teatris barbarite etendust avades rääkida. Teie. Olete meile alati sõbralikult vastu võtnud. Te teadsite, et me oleme põhjas seal külmal maal. Tegite meile koduseks? Oma talvega natuke pingutasid üle, praegu siin rohkem külm. No aga see lepingutest oli südames, me saame sellest aru. Oleme teile selle eest tänulikud ja ütlen eesti keeles lihtsalt aitäh. Mida vene keeles ütelda, Spassipa saksa keeles tanke, sõir. Jah, mitte väiksema aplausi saapalavastus ise natuke rohkem kui kolme tunni pärast. Barbarid on ka siin leida tänuliku publiku evasterbova üks siinsest juhtivast kriitikuist. Kindel pujundlikus, millega Ago-Endrik Kerge või on välja tulnud, sunnib vaatajat kaasa mõtlema ja kaasa töötama ja just sellisena kujutajat evasterbava ette kaasaegset teatrit. Kerge lavastuses hämmastas selle koreograafiline lahendus, et draamalavastuse liikumine on lahendatud balletile omase täpsusega ja tegevuslaval on väga mitmeplaaniline seed, terved on peaaegu terve tüki vältel korraga laval jääd. Dialoogide ühest laavanurgast teise pendeldavad on tšehhi teatri jaoks lausa tavatu. Siinne skeem kisendab kõikides tükkides sõna- ja liikumise enam-vähem ühte punkti. Ivan purjon kuulub noorema põlve lavastajate hulka. Tema oli üks nendest olo Mooslastest, kes tartus ka barbarid. Lavaletuleku tunnistajaks oli, kui olu moodsi teatrirahvas esietenduse järel ütles, et see on üks lavastus, mille Vanemuine tsehhi tulles peaks kaasa tooma. Tema hinnang oli kainem kui sterbaval. Ivan Borjani arvates on etendus väga õpetlik, see tundus nõnda juba Tartus nähtu põhjal seda enam täna. Kerge kasutab puhtalt teatri vahendeid suures mastaabis ja võib arvata, et see on just see, mil moel tuleb teatrit teha konkurentsivõimeliseks kino ja televisiooniga. Burjan ise ei poolda väikseid stuudioid, kammerlike etendusi, etendusi väikestel lavadel, mis kasutavad ära ainult üht väikest osa teatri laiast skaalast ja arvab, et oleme olnud siia Vanemuise moodi. Teatrid peaksid suunduma just seda teed mööda, mis kasutab ära kõiki teatrivõimalusi. Nii nagu seda tehti täna Parborites. Mida oleks Ivani Burjan ise barbarite tükis teisiti teinud? Lavastaja Ago-Endrik Kerge on selle tüki kunstnikule suureks paisutanud natukene liiga välja mõelnud ja kui ennist oli juttu teatrivõimaluste laia skaala ärakasutamisest. Siiski tundus, et kerge oli metoodiliselt ja ettemõeldult näidanud kord ühte, kord teist teatrivõimalust. Kord oli see psühholoogiline teater, kord jälle ühe näitlejateater ja kui endal tuleks seda tükki lavastada tühjaks kasvõi selle hinnaga et jätaks mõned võimalused kasutamata teha seda veidikum paksemaks, tihedamaks ühtlasemaks. Eesti ja Tšehhi publiku vahel on vahe ja see, mis eestlast ei häiri või Tšehhi häirida ja vastupidi tähendab, mõned detailid, mida tšehhi vaataja tahaks aimatavalt tajuda on tükkis ehk liiga selgelt välja joonistatud või lausa näpuga näidatud. Kui chowskidessenist olid kõrvu jäänud koduloomuuseumi mängutoosi kaunitrillerdused siis olo mood, siis oli kellamängu päris linna keskel kuulata. Siinse raekoja kellamäng on tõmbenumbriks, külalistele paneb aga hetkeks peatuma ka linnakodaniku. Liikuvad kujukesed ja aja kulgu illustreerivad maalingud ja mosaiikkujutised pakuvad kõrvale lisaks mõnda ka silmale. Nii nagu terve raekoda arhitektuuriajaloomälestis 14.-st sajandist. Muide, esimesed olulisemad teated linna kohta on pärit 11 10.-st sajandist, kui siin oli Reimo Slovitši soost vürstide residents, jaga piiskopi residents. 14.-st seitsmeteistkümnenda 100-ni sajuala Rootsist, moraavia pealinn. Tänaseni siinse piirkonna tähtsam kultuurikeskus raekoja kõrval on vaatamist väärt linna paljud kirikud, neist erilisel kohal pühavad Slovi kirik aastast 1107. Tänane oleme ohutus on 105000 elanikuga linn, mis mitte ainult elanike arvult, vaid ka muidu paljuski meenutab Tartut. Kultuuriloolise tähtsuse kõrval on Holomoutsivad väärtuseks ka ülikool, asutatud 1571. aastal keiser Rudolf teise poolt. Ja nii nagu Tartuski tundub siingi kõik tunduvat lausa käe-jala juures. Teater, ülikool, raekoda, poekesed, kohvikud igatahes väga kodune oli. Jaga järsust soojenemisest tekkinud lumevesi tänavatel oli üsnagi kodune. Vanemuise viimasest laudalüürika kolmandast etendusest lindistan ka mõned saali ja lavavahelise dialoogikatked. Rahus vaevlev veterinaararsti preili on just lõpetamas oma jutumärkides tihedat ja huvitavat loengut haigutavale ja kaarte mängivale, lauda personalile. Viimane. Slaid oli. Jah-sõnapruuk on poolest harjumatu, taolisega kooli grammatikas kokku ei puutu, elus aga küll. Tšehhi laval paraku sellist rääkimist ei kohta ja nii kipuvadki paljud tänapäevased tükid eluvõõraks jääma, sest teatris esitatavad ütlemised ja nende vorm igapäevases jutus ette ei tule. Nii arvavad kaks neiut, keda küsitleme. Evasterbova kriitik, kellega puutusime kokku ka barbarite juures arvab etenduse järgselt kohe väga raske olevat midagi põhjalikku öelda ent on hämmingus nende kahe tüki siis nii laudalüürika kui ka barbarite diametraalses erinevuses. Derbova on palju raadioga kokku puutunud, näis talle laudalüürika pigem raadiokuuldemänguna, sest tegevust, mis vaatamist väärinuks, oli vähe ja eetilisus dialoogid tulnuks ehk raadios kujundatuna veelgi efektsemalt esile. Küsimusele, mida on seekordne külaskäik andnud kriitika teatri, aga vaataja poole pealt vastase sterbova, et nende jaoks on väga kasulik kuulda, kuidas nende enda laval kõlab konstruktiivne kriitika. Siin ollakse laval väga ettevaatlikud, lubades endale vabadusi kriitikas, raamatutes mitte nii palju laval. Ja Oviir ütles, ei saa toetada ainult muljele, analüüs nõuaks aga rohkem teadmisi trupist. Kuigi, nagu ta ütleb, juba pärast barbarite etendust oli ta veendunud, et Tartus on suurepärased näitlejad ja kui neile anda vastav ülesanne, siis on nad tõesti, nagu oli ka kerge ise kinnitanud, võimelised töötama kasvõi üle jõu, et eesmärk saavutada. Nõnda siis etendused benud viimane sõna jääb Kaarel Hirdile väikese teatri suurele juhile, nagu siin teda üks teatrijuhte nimetas. Ja tõesti sõprusteatrite kolmik Potsdami Hans Otto Olumoodsi oldris tiburi ja Tartu Vanemuise teater. Väiksed ju vormilt on, aga sisult. Kõik need jäätelt kuuluvad nende teadete hulka, keda, kes, kellel tee Pariisi, Londonis, EMÜ Orgeeni edasi avatud ei ole. Seal käivad Leningradi suured ooperiteater ja balletiteatrid, seal käivad Moskva omad. Häda korral veel kiievi omad, aga et niisugustel teatavatel suved saaks olla sinna pääseda, kas ei ole võimalik. Aga ometi on neid suhteid vaja väga vaja, sest esiteks nad annavad kollektiividele vaheldust. Kör teevad huvitavamaks käia näiteks seekord 70 inimest Vanemuises. Sind Tšehhoslovakkias kartsime, et kas nad mõistavad ja kas see kõik on väga kauge. Aga kui ma, kuna me saime siiski nii kaugele, et, et laval olid elavad inimesed siis muutus laudalüürika väga, vägagi hästi, võeti vastu, sest kõige rohkem tahab ikkagi teatris näha igal maal teatrikülast elavat inimest. Ja teine vedendus oli kerge, esimene. Tõsiseks draamalavastuseks. See lavastus õnnestus suurepäraselt, teda võeti siin üli hästi. Klovakkias vastu ülihästi ja. Laudalüürika, mille suhtes me ise natukene kartsime, mõtlesime, mõtlesime alguses näidata ainult üks kord. Siin tekkis raskusi lavadega. Väga pisikesed lavad on ja me meil oli igasuguseid tehnilisi raskusi. Lõpuks saime siiski need kõik ära tehtud ja igal pool on väga tore kontakt tekkinud ja sellepärast oli see kõik üks väga tore ja südamlik ja sõbralik reis edasi on meil juba teada, mis tuleb edasi, on teada, seedeerima see ülima tuleb siia lavastama Tiinat. Edasi on meil kavatsus Rootsist tuua muusikalavastust ja me leiame kindlasti sealt midagi, mis on huvitav. See, et Tšehhimaalt tagasi tulemine ei kujune sugugi nõnda kergeks kui sinnasõit on neil raadio kuulajail, kes edasi, lugejad, teatri kirjandusala juhataja Evald campuse muljete kaudu juba teada. Ilmastik, mis kogu reisi vältel ennast ikka ja jälle meelde tuletanud on, teeb rahast ära lendamise võimatuks ja terve seitsmekümnene Vanemuise seltskond pluss veel kultuuripäevadele esinemise lõpetanud Moskva satiiriteatrigrupp saavad küüdi Budapesti, sest Ungari maal on 100 korda käinud tingimused soodsamad. Siis ei tea veel keegi. Moskvaski tuleb hulk sekeldamist ja asjade tõstmisi rohkem kui ükskord ikka peale ja maha. Aga kogu selle organismi toorse segaduse sees tajun nagu esimest korda. Skeptikud jäävad seekord suutäiest ilma rahu, millega kogu trupp kõik need kokku rohkem kui kolm päeva kestvad vintsutused üle elada viitab sellele, et tsehhimaal tehtu on hästi välja tulnud ja andnud kõigile kindluse kätte. Rahulolematusest ja ebakindlusest tingitud pinge oleks sellistes ekstramaalsetes tingimustes kindlasti väljundi leidnud. Nii aga. On see üldse õige kriteerium, nüüd hiljem ei tule tagasi vaadates hinnangu andmiseks. Aga mis see õige siis on? Sportlane teab küll näiteks, et kui ta nii või nii kiiresti jooksis ehk nii või nii kaugele kõrgele hüppas või seda või seda võitis, siis on ta hästi teinud ja võib rahul olla. Teatril sellist võimalust pole, siin pole sentimeetreid, siin pole meetreid, siin pole sekundeid. Ei olnud Tšehhimaal veerandtunnilist aplausi, mis hüüete ja püstitõusmisega ei olnud autogrammi nõutajaid pärast etendust. See, mis minu arvates trupile tagasisõiduks ja miks mitte ka edaspidiseks kodusteks lavastustekski, rahu ja kindluse andis oli hea kontakt saaliga. Takt tšehhi kolleegidega, hea puhkus tööga kõrval ja silmaringi laiendamine, mis qaeg salvestada intervjuudest välja postist. Ja eks kindlasti oli veel midagi, mis igaühe jaoks individuaalne, aga mida raadiomees nagu otsida? Tšehhi sõit on Vanemuise ajalukku kirjutatud, teater läheb edasi.