Tänase saate külaliseks on Eri Klas ja üks põhjusi, miks me temast juttu teeme, on värske rahvakunstniku tiitel. Ja teine pisut varjatum põhjus sünnipäev, kui need alustaks ajast, mis on hulk maad tahapoole jäänud. Te, olete väga palju asju teinud oma pillimehe ja muusikupõlves kust algas sisse kaldumine dirigenditöö poole. No kuna te nimetasite ühe päeva sünnipäeva, siis ma võin siia juurde lisada seda, et tegelikult kuna ma olen sündinud muusikute perekonnas, siis siis muusikat on tõesti, olen ma kuulnud vististi enne oma sündimist ja pärast seda kogu aeg, minu isa ja ema lõpetasid mõlemad Tallinna konservatooriumi. Üheaegselt selliste muusikute nagu Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks ja kogu minu elu algusest peale on seotud olnud muusikaga, olgu see siis päris varane noorus. Milline möödus raskel sõja ajal Jaroslavlis, kus ma olin lapsena kaasas Eesti kunstiansamblites ja ja selles nii-öelda lauaaluses elus ma mõtlen, kuna ma olin pikkuselt kuskil laua alla mahtuv inimene, siis palju lapsi seal ei olnud ja vast ainuke minuealine oli praegune tuntud kunstnik Enn Põldroos. Ja me istusime kooriproovides, mida juhatas Gustav Ernesaks, Jüri variste. See oli hiljem välja kujunenud riiklik akadeemiline meeskoor, samuti sümfooniaorkestriproovides, mida juhatas Roman matsu ja juba tol ajal hirmsasti ääres ja ja vaimustas see võime, mida suuteline tegema dirigent kollektiiviga. Nimetaksime seda siis kollektiivseks musitseerimiseks. Hiljem, kui sõda sai läbi ja oli vaja alustada kooliteed, siis ma asusin õppima või õigemini viie-kuueaastaselt õpetas ema mind klaverit mängima ja hiljem astusin Tallinna laste muusikakooli kus õppisin viiuli erialal. Seltsimees toona ja Endel Lippuse juures, hiljem muusikakoolis õppisime koorijuhtimist tähendab seda, kuhu poole. Mu tulevik nagu tahtis oma samme seada või õigemini, millest ma ise unistasin. Õppisin ma Arvo Ratassepa juures kooridirigeerimist hiljem Gustav Ernesaksa juures muusikapedagoogikat ja dirigeerimist, siis Leningradi konservatooriumis professor Rabinovich juures ooperi ja sümfooniaorkestridirigeerimist. Ja seejärel oli mul võimalust veel ennast täiendada Moskvas professor haikne juures, nii et ühesõnaga õpinguaastaid on võrdlemisi palju olnud. Kokku tuleb neid 21 üle poole minu elust. Lisaks sellele muidugi on sellised kui isetegevuslik pealehakkamist nagu löökpillimängimine ja sellele ma olen eriti tänulik, sest et läbilöökpillide sain ma lähedaseks, sõbraks nii kerge muusikaga. Milline oli vastavalt minu ealejal pistsistika temperamendile, mind eriti haaras džäss ja muu kergem muusika ning läbi selle ma sain lähedaseks, sõbraks ta suure muusikaga, nimelt asusin tööle Eesti raadio sümfooniaorkestris löökpillirühma. Ja võin öelda, et see kool oli vististi üks kõige tähtsamaid ja määravamaid. Kuna viie-kuueteistaastase poisina ma võisin istuda igal sümfooniaorkestri proovi ja jälgida dirigente, muusikuid, soliste, väljapaistvaid ja keskpäraseid ja see õppimine võib olla oli kõige produktiivsem, sest et ma nägin, mis on hea, mis on halb millest tuleb õppida, millest tuleb hoiduda, kuidas tuleb suhelda orkestrantide vististi, see on üks esimesi tingimusi selleks, et dirigent suudaks oma mõtteid soove ellu viia, sest tema instrument on orkester või koor. Ja niisugused vahetud kokkupuuted muusikaga, olgu see siis sümfoonilise koori, estraadi või džässmuusikaga nendele kõigile kokkupuudet teil olema eriti tänulik ja, ja nad on mulle kõige rohkem andnud, ma mõtlen minu õpinguaastail. Muidugi on mul väga palju tänu võlgu minu pedagoogidele kelledest, ma nimetasin toonat lipust Ernesaks, Ratasepa haikini, Travinovitšid, need on kõik väljapaistvad pedagoogid ja koostöö ja õpingud selliste muusikakorüfeede juures on väga palju andnud. Kuid õppida tuleb kõigest kõikidelt. Mõtlen selle õppimise juures nii muusikaõpinguid kui ka mõtlemise mudelit kuidasmoodi mõelda, kuidas muidu õieti mõelda, kuidasmoodi ausalt mõelda. Sest et dirigenditöö, see on küll juhi töö, ütleksin, et palka makstakse kui juhile. Kuid juhtimisel on tihti kaks sellist ähvardavat poolt, mõnda ahvatleb juhtimise juures juhtimine ise. Teine on aga see, kui sa juhtides lahustud juhitavas. Ma mõtlen selles mõttes, et et see musitseerimine ei ole musitseerimine, kandub orkestrile ja sealt edasi ka kuulajatele. Et juht ei tunneks mõnu mitte sellest kohast, kus ta seisab, ma mõtlen orkestri ees ja tal on õigus juhtida või kuidas öelda, olla ohvitser, vaid vastupidi, selle muusika jagamine. Ma isegi ei oska jaotada seda nii-öelda kasu ja kahjuprotsendiks. Kuid see vahenditus, kuna kokkupuuted ju instrumendi ma mõtlen, kui ütleme, kui klaverimängija puutub kokku klahvidega viiulimängija viiulikeeltega, siis dirigendile otsest kokkupuudet muusikainstrumendiga ei ole selleks olnud mingisugune elekter, millel ei ole juhtmeid. See kandub üle läbi dirigendi käte läbi tema pilgule pidime mõistmise läbi tema filosoofia, et see muusika, see helilooja teos tuleks nii muusikutena ja sealt edasi kuulajateni, et kõik sellest oleksid üheväärselt haaratud. On olemas mitmesuguseid dirigeerimise vahendeid ja vorme. Tehnikaid. On selliseid dirigente, kes on väga palju, vehivad ja on ise märjad, orkestrantide kuivad, kuid nii-öelda kuldseadus olnud dirigent peab olema kui ka pillimehed märjad. Ei tea, milline neist on õige, ei ole nagu selle poolt, et, et dirigent peab olema kuiv, pillimehed märjad, sest et küll ja küll on olemas maailmas neid eeskujusid, nagu näiteks vöös tain või Karajal ühega paljud suured muusikud, osa haava näiteks või meie Neeme Järvi, kes kes ühega andub muusikale ja ta ei pea oma mälus mingisugust arveraamatut, et ei seda liigutust, ma ei tohi teha või nüüd ma vist lähen enesest välja, sest et impulsiivsus ja dirigendi temperament, et seda ei ole vaja ohjeldada, kui seda peaks ohjeldama mingisugune teadlik pidur. See pidurdaks ka musitseerimist sedasama kui režissöör, kes mängib ise oma tükis kaasa ja kogu aeg kontrollib oma liigades, kas ma nüüd liiga palju tõstke, jätkas liiga valjusti, ei öelnud nii-öelda tema ise kaob sinna siis selle taha temast tekib mingisugune arvesta, ma ütleksin, niisugune muusikaline keemia tuleb sellest välja, aga mitte see, mida taotletakse, mõtlen see loomulikus. Vastse loomulikkus ongi see üks kõige tähtsamaid asju kõige lihtsam asi on kõige keerulisem ja kõige keerulisem on minu arvates juhatada Bachi Beethovenit. Praamse Mozartit ja märksa kergem on Diegeerida kaasaegset muusikat. Milline näib, võib olla palju keerulisem ja ma ütleksin, sellised tõed tulevad aastatega varem varem võib-olla vägagi julgelt. Minagi hakkasin juhatama Beethoveni Mozarti töid, praegu näen päris palju vaeva selleks, et et seda teost kasvama, repertuaari võtta ja õpin seda palju kauem kui mõnda teist teost seepärast, et kätte peab tulema selline mitte ainult kätte, vaid ka mõistmisesse, peab tulema selline kaalukus, kuna tegemist on tõesti lihtsaga näiliselt lihtsa teosega, aga lihtsalt on palju raskem teoks teha kui keerulist. Seetõttu ühte kolmkõla mängida puhtalt on raskem kui ühte sekundit ja valjusti mängida on alati kergem kui tasa. Need on nihukesed lihttõed, mis aastatega ikka enam ja enam selgeks saavad. Kui tulla tagasi põhimõtete juurde, siis see nii-öelda muusikaline ausus, mis ongi seotud sellesama lihtsusega, see peaks kanduma ka kõigele muule üle musitseerimise juures. Seetõttu on minu jaoks selliseid dirigent, kelle repertuaar on laialdane klassikalist kuni kaasajani ja me peame siia juurde lisada ka kõikvõimalikud muusikažanrid on mulle olnud alati suureks eeskujuks ja Neist määral nagu alati olnud vaimustatud seetõttu, et selline muusikaga kaasaminek ma ei mõtle siin selle juures temperamendi üle pulbitsev emist ja sellist üle ääre voolamist, kuid kuivad ainult mõistusega läbi käivad muusikud ei ole tõtt-öelda kunagi mingisugust. No ega nad ei ole kunagi mitte ainult läbi löönud, vaid nad ei ole ka kellelegi ei meeldinud, sest kui tegemist on sellise ainult teadmistega, millised muutuvad kuivaks, millistel ei ole sees muusikalist vereringet, nende inimeste pulss. Ma mõtlen, nende dirigentide pulss ei kandu üle orkestrandile, pigem tõukavad eemale kas või oma teadmistega, sest et pillimees ei olegi nii keeruline isik, keda võib-olla küll teadlik ja palju teada, kuid kureerida koormata määratu hulga teadmistega oma teadmistega ja nendega nii-öelda lagedale tulla, siis see ei kutsunud mitte ainult orkestris, vaid minu arvates ka seltskonnas pid ainult lisaks austusele tuleb võõrandumine, mis siis mina, lihtne inimene, nüüd saan temaga siis jagada. Kuid muusika on jagamise kunst, mõtlen nii orkestrantide kui dirigendi kui ka kuulaja ja seetõttu minu arvates see, mis ma nagu varemgi nimetasin see muusika jagamine, selle rõõmu jagamine, muusikarõõmu jagamine, vast kõige suurem õnn, mis saab osaks dirigendile. Ja kui see saab kanda üleorkestrile, siis kandub see ka edasi saali ja seetõttu ei saag positseerimist nimetada tööks. See on rõõm ja tagasi tulles jällegi selle sümfooniaorkestri juurde, kui ma sinna tulin ja ilma rahata töötasin. Selleks, et õppida orkestris mängima, siis ma tulin alati koju, ütlesin, kui teema maitsesin nädal aega sümfooniaorkestriproovis ja selle koha peal, kus muusika saavutas kõige suurema kulminatsiooni, mina tõusin püsti, lõin kahte taldrikut kokku, nii-öelda mina olin veel kogusele kulminatsiooni lahendajaks ja, ja imelik, et taheti teha, ikka vaheaegasid ja ja mina oleks istunud võib-olla õhtuni andunud muusik, tema võib harjutada öösel, päeval, temal ei tundu tööaeg pikk, sest ta on ju selle eriala omale valinud ja see oli sunnitöö. Ja seetõttu Rõõm on näha neid muusikuid, kes ka musitseerimisest vabal ajal räägivad muusikast, sest need on ju. Aga muusikainimene on kord selline tema. Kui ta on õige muusika, siis ta, ta armastab oma ala jäägitult ja, ja kõik suured muusikut, need on võimelised harjutama selle päeval oma muusikat andma kõikidele, sest see on, see on õnn seda rõõmu jagada. Ma olin mõttes küsida niimoodi, et kas kontakti võõraorkestriga raske saavutada aga kuna see kontakti leidmine toimub siiski puht emotsionaalsel pinnal, siis ilmselt ei olegi suurt vahet, kas on oma või võõras orkester ja mul on Olnud võimalust dirigeerida kõikvõimalike orkestrit, selles mõttes päris noorte orkestreid või auväärseid akadeemilise sümfooniaorkestreid. Moskvas, Leningradis muidugi, meie vabariigi omasid olen juhatanud neegreid Kuubas ja indiaanlasi, mehhiklase jaapanlasi. Tokios, kasahhi, usbeki ja Siberi elanike ja maailmas on päris palju ringi rannatud. Ja Pean ütlema, et kõikidel maadel on muusikamehed ikka ühesugused olgu nad siis siin või sealpool suurt vett, olgu nad siis Põhja-Soomes või Taskendis need teosed võib-olla orkestrile, igal orkestrile oma oma, selline lähenemine asjale, kuid mis puudutab kontakti saavutamist, siis see on igal pool ühesugune, kõik muusikud on sarnased ja igal pool on ühe kontserdi ettevalmistamiseks ühepalju aega nelja päevaga. Esmaspäeval saabub dirigent kohale ja neelab juhula sümfooniakontsert ja selle nelja päevaga peab segava valmis saama. Ja tavalised on ikkagi see kõige suurem honorar. Kui igaüks tunneb ennast selle peakangelasena, hammutan orkestri kasvõi kõige viimase puldi mängijat. Ta tunneb, et mina, mina mängin. See on minu kontsert, meie kontserte, aga ka tema tunneb, et annab maksimumi endast ära ja seetõttu selline tuim ja üleolev suhtumine orkestrantide poolt ükskõik millesse. Olgu, see siis naaber, kolleeg, dirigent, muusik, ka teos, see eetiline vorm ei sobi ühegi korraliku aktsendiga kokku, ma arvan siis see mees on lihtsalt valel erialal või ta võiks töötada muusikakriitikuna need kritiseerida kõike, mis, mis välja ei tuleks, kuigi muusikakriitika kohta ma ei taha midagi halba öelda, pigem vastupidi, sest et muusikakriitika on see, mis meid edasi aitab. Mis meid õpetab? On väga vajalik kõikidele nii muusikutele kui ka kuulajatele. Üldiselt sümfooniaorkestriga üldse orkestriga töö toimub küllalt kiires tempos. Teatris on see asi pisut teistmoodi. Kas täiesti mõistetavalt aeglasem tempo dirigent ei hakka väsitama või koormav või sellist momenti ei teki, et vahel hakkab asi tüütama isegi. Ma ei ütleks, see oleneb muidugi teosest, kuigi peab igasse teosesse üheväärselt, panevad oma ja, ja nii-öelda andma kõik selleks, et maksimaalselt enesest ära. Kuid iga ooperietendus või balletietendus või operetietendus sünnib ju iga kord uuesti ja, ja see uuestisünd, kui see toimub, kui sellest etendusest ei kujune välja tülpinud rutiin, kui see ei muutu selleks tööks tema halvas mõttes, siis on see see õnn seda väärt, et seda teha. Ja seetõttu ei ole mõeldav isegi lauljate musitseerimine, on ju nendegi tööpäev väga pikk, rääkimata balletirahvast, kes näeb nii palju vaeva selleks, et õhtul etendusel esineda. Ta on raisanud terve päeva selleks et õhtul esineda, sest meie tööpäev ei lõpe ju tavalise teise töötaja ajal, vaid teha, kas jaguneb isegi kaheksa hommikul ja õhtul. Tööpäev on pikk ja raske, kuid see rahuldust on siiski suur. Ma seisan küll alati publiku poole seljaga ja teatrisaalis, ma ei tea kunagi, kui palju rahvast on, kui küsitakse, kas oli palju rahvast, oli vähe rahvast, ma ei tea selle kohta öelda. Saal on ju pimealad. Aga minu, minu kontaktlava ja orkestriga ja kui meil tekib aga musitseerimis rõõm, see on see teatri rõõmsaid teatritegemise rõõm ja minu arvates, kui on toredad kolleegid, meiega jagatud rõõm on alati Kahekordne. Vaevalt orkestri dirigent säästab ennast rohkem või, või annab endast rohkem nagu ooperidirigent. Oleneb muidugi dirigendist. Enne käis jutust korraks läbi ka niisugune teema, et tuleb valida väga laialt oma repertuaari on väga palju, ei võta, ega seda ei jõua keegi läbi mängida või läbi juhatada oma elu jooksul. Aga kui ikkagi minna välja, mine välja külalisesinemistele, kuidas valib dirigent oma repertuaari, siis kas ta mõtleb ka sellele, et oma muusikat oma muusikat kaasa võtta? No kindlasti iga rännumehe kohvril peab olema see tempel, kus ta on tulnud ja seetõttu olen püüdnud kõikidel reisidel ka mängida meie autorite muusikat ja see on mul peaaegu kõikjal korda läinud, ma mõtlen, see, see mõte või see idee. Ja, ja tore on see, et seda muusikat võetakse hästi vastu. Rääts, Pärt, Tamberg tormis, Jüri Salu, Eller. Muusikat kõige rohkem olen ma mõtlen välismaal ette kandnud lisaks Elga Sumera kelle muusika mulle väga meeldib ja kes on meie noorematest üks andekamaid heliloojaid ja tore on, et ka nii-öelda praegused tulevikuplaanid on ka seotud meie muusika väljaviimisega ja ja loodan, et kõik need plaanid täide lähevad. Mis puudutab repertuaarivalikut üldse, siis muidugi tihti pead nagu arvestama selle maaga, kuhu sõidad. Milline on selle maa muusikaline tase? Tihti on küll ka nii, et, et sealt tellitakse see või teine teos, mida on vaja juhatada ja, ja paraku tihti on teosed selliseid, mida varem ei olegi juhatanud. Kuid ka see on üks nii-öelda asja põnevam pool ja näiteks hiljaaegu ma käisin Saksa demokraatlikus vabariigis, kus muuhulgas dirigeerisin kaasaegse helilooja Müller Wimbergi kuuldemuusikat, mis oli esiettekandel, ma ei olnud seda teost ei ka varem näinud ega kuulnud. Sama puudutab ka, ütleme Ungari ja Poola autoreid ja minu arvates oleks tore, kui ka meil Tallinnasse külalisdirigendid kannaksid ette eesti muusikat kasvõi esiettekandel, sest et see viiks meie muusika nendesse maadesse, kust need dirigendid on tulnud ja meie siis omakorda teeme seda mujal. Klassika puhul on tihtilugu välja kujunenud juba kontseptsioonid, kuidas seda või teist teost ette kantakse. Kaasaegses muusikas igaüks loeb sky partituuri vist suurema vabadusega. Ja ei, sest et kui see muusika andnud alevatooriline, kui seal on vabadus, et ette nähtud, kuid pahatihti on kaasaegsed heliloojad, mõtlen päris niuksed avang, artistid ette näinud just väga täpse joonise ja peab olema esimeses järjekorras väga täpne, mitte ainult takti mõõduliselt, vaid ka ma ütleksin ajaliselt tegemist on sekundite sekundikümnendik ega, ja siis vabadused langevad täiesti ära. Ses mõttes romantiline muusika annab isegi rohkem vabadusi kui kaasaegne muusika mõnes vallas, nii et see on küsimus, mil või vastu ja ei. Saate algul oli juttu sellest, et teie õpingute aja sisse mahtus ka džässiharrastus. Ja siis võis jääda niisugune mulje, et see on nagu soiku jäänud. Aga alles mõni päev tagasi, kui meil olid siin suured kontserdid, ma nägin teid seal järelikult, sest muusika ei ole kõrvale pandud. On ütlemata hea meel tõdeda seda, et Eesti džässmuusika on teinud määratuid edusamme viimaste aastate jooksul. Kui mõelda tagasi nendele kaunitele päevadele, kui Eesti džässi loeti Nõukogude liidu esindusse essiks ja kui meil korraldati veel rahvusvahelisi festivale, siis tol ajal, kui neid korraldati, pidime tõtt-öelda tunnistama, et meie paljukiidetud tolleaegne džässmuusika oli võrdlemisi soiku jäänud, võrreldes Leningradi, Moskva korki ja paljude teistegi linnade väga kiiresti edasi jõudva tolleaegse Chessiga. Praegu aga oleme me selle võla korvanud, vastupidi, me oleme nüüd vististi isegi ees paljudest teistest, sest minu arvates selliseid lausa väljapaistvad muusikud, nagu seda on pilliroog ja Paulus, nende lausa fantastiline duett. Milline oleks eeskujuks väga paljudele teistele. Siin on tarkade mõtete tulv, mida on väga täpselt koordineeritud, võimelised tegema ainult väga intelligentsed musikaalsed inimesed, nagu seda on Pauluse pilliroog. Ja minu jaoks on need kaks muusikameest kuskil lähedal, nendele absoluutselt telesellistele dress suurustele, nagu stanged, popup, Mayer, Tuudest hiljem on või Sven Rasmusseni sellised mõtlevad muusikud, kes on Mereni võimelised tooma ka kõige filosoofilisemaid ideid kordumatus valguses. Mitte ainult ülepulbitsev rütmipuhangute ja pulseeriva sellise vere tuksega. Lisaks sellele selliseid muusikat nagu Anniko ja tema bigbänd. Meie noored laulusolistid palju palju on rõõmustavat viimase 10 aasta jooksul edasi läinud, millisest ajast ma nagunii-öelda aktiivsetena Tšassiga ei tegele, kuid pean ütlema, et too aeg kui mingil määral uus ärkamisaeg Eesti selles muusikas, mil ma nii-öelda aktiivselt sellega tegelesin, mina tõesti, ma olen sellest väga haaratud, seisin selliste kollektiivide nagu Tallinna kammerkoor tema hälli juures ja sain seda juhatatud. See kõik langes nagu ühe aja peale pluss vokaalkvartett, mida me tol ajal viile lesime. Koos terasmaa. Loobi haugiga. Laansoo ansambel ja ansamblite elektron, metronoom, Naissoo, ekspromt viis ja paljud-paljud, teised orkestrid ja ansamblid. Kõik nad olid mulle väga armsad ja lähedased. Ja pean ütlema, et see osa, mis ma sealt õppisin on meid väga palju aidanud edasi ka muu muusika mõistmise juures. Kerge tõsise muusika vahet võib kuidagi eristada opaga hoopis teisiti, kui tõsiselt või kergelt seda muusikat tehakse, tehakse tihti tõsist muusikat väga kergelt ja kerget muusikat väga tõsiselt. Ja neis mõlemis on oma suur ja tõsine südamik sees, tuleb taga õieti avada. Ja vaevalt see inimene rikkam on see muusik rikkam on, kes kerget muusikat ei mõista, mõistab ainult ühte muusikat või see kergemuusikafanaatik, kes vallutab kõiki ainult oma muusika poole ja ütleb, et kõik muu on halb. Tihti rütmides orienteerumine, rütmika, mõistminega, meloodika mõistmine kaasaegses muusikas on väga palju seotud just džässi elementidega. Ega muidu sellisedki muusika suuruselt nagu Stravinski pöörstil ei pöörduks nii palju džässielementide poole ja ka meie oma muusikud Ma mõtlesin räätsa või Kangrot, kes üritavad samuti võtta sugemeid kaasaegsest stressist või piidist, mida enam nad aga seda mõistaksid, seda rikkamad nad oleksid. Ja seetõttu, mida laiem on see muusika, mõistmise haare. Kaar, mida rikkama muusik, mida rohkem ta on selles muusikameres ujunud nii külmas kui soojas vees, seda enam kasu tal on oma muusikuteel, miks mitte teha ka seda, peaasi kui sellest saavad rõõmu. Nii need tegijad kuulajad. Ma olen tihti mõelnud selle üle, et et inimesed on väga tõsised ja sunnib ennast tõsidusele sellega manades oma välisele ilmele. Soliidsuse seesoliidsus muutub tihti kammitsaks, sest et tema vaba olemise tund on ka niivõrd soliidne ja niivõrd tõsine. Et see ei olegi enam vabasena umbes sama kui laps, kes on elanud ilma lapsepõlveettevõte, on juba kolme-nelja-aastaselt, on ta juba täis inimene on, on vana inimene on väga soliidne, väga tõsine, väga hästi kasvatatud, väga korralik. Tema lapsepõlv, see, see rõõmuderohke, aga mänguaeg sellest on nii-öelda üle hüpata, sellest on ilma jäädud. See rõõmupoolse, kuidas ma ütleksin, kelmikus milline on selles kerges muusikas, kui džässis seda peaks nagu igas inimeses igas muusika inimeses sees olema ja kahjum, kui ta selle on minetanud, sellest ajast üle hüpanud. Olgem vististi sellel tõsiselt, kui tõsine vaja olla ja muul ajal peab ikka olema nii loomulik ja vaba kesine tõsiduse pärast on muidugi väga soliidne, aga aga, ja ma olen tõesti vahel proovinudki, teeb tõsist öelda tõsist nägu ja vaatavad, kõik, vaatavad hoopis teise näoga. Sain aru, et see on kõik võltsi vale ja nii peaks üldse olema. Selleks olemegi veel inimesed, kellel on huumoritunnet, see huumorimeel peab ka olema, ma mõtlen tööd teha, sest et milline orkestriproov oleks siis nüüd kõikidele väga meeltmööda, kas ainult see, kui on hirmus tõsine ja karm, kuid kui see möödub nii-öelda, et noh, kiiremini kui muusika ei vaata kella, vaid talle valmistab rõõmu musitseerimine koos koosnevate hea tujuga. Nii nagu seda teeb minu arvates meie kõige väljapaistvam dirigent kenaadi Rost estonski, seda näitas ka siin meie orkestri ees, kui ta viimane kord oli siin jaanuarikuus ja juhatas meie sümfooniaorkestrit ja kogu meie orkester nägi välja hoopis teises valguses. Kui nüüd rääkida orkestrites üldse, siis eri maade orkestrid on muidugi erikoolituse, eri temperamendi ja erisuhtumisega ja ma pean ütlema, et muidugi kõige suuremat naudingut ja rõõmu valmistab vististi nagu Igalühel pianistile, kui tal on käe all hea klaver või kalevi viieldajale, kui tal on käes suurepärane viiulil, samuti igale dirigendile see, kui tema juhatada on suurepärane orkester. Ja kuigi öeldakse, et dirigendi koledaim unenägu on see, kui ta tuleb ühe orkestrit juhatab ära jazzorkester mängib nii, nagu ta on unistanud ja tal pole enam midagi öelda ja tal on veel kolm päeva proovi teha. Kahjuks veel seda päeva pole tulnud. Kuid seda õnne on mul küll olnud, siis ta tõesti väga heade orkestrite ees ja mõtlesin, et vast kõige suuremaid rahulduse moone saanud Moskva suure teatri orkestri koos töötades, sest selle orkestriga seob meid lihtsalt pikemaajaline koostöö. Seal nüüd olnud külaliseks 69.-st aastast igal hooajal olen juhatanud seal etendusi, proov, kontserte Kremli kongresside palees ja suures teatris ja toonud välja ka seal kaks esietendust. Nii et selle kollektiiviga töö valmistab mulle vast kõige rohkem rõõmu. Muidugi ei saa madalamate hinnetega selliseid orkestrit nagu üleliidulise raadio suur sümfooniaorkester. Moonia orkester palju rõõmu valmistas hiljaaegu koosesinemine koos Soome Raadio Sümfooniaorkestriga, kes hiljaaegu külastas ka Tallinnat. Samuti Helsingi linnaorkester väga armsaks saanud Taani arvusi linna sümfooniaorkestri, kellega mul on nii-öelda iga juba pidev kontakt. Samuti hämmastas mind jaapani muusikate kõrge tase Tokyo filharmooniaorkestri ees. See musitseerimas rõõm ja rändamisrõõm lähevad tihti segamini ja isegi kokku. Kuid vast kõige suurema rõõmu valmistas mulle hiljaaegu reis Estonia teatri kammerorkestriga. Me olime Saksa demokraatlikus vabariigis sõprusrongi koosseisus ja andsime kontserte. Berliinis Nõukogude saatkonnas. Andsime kontserte Schwerin'i linnateatris Mecklenburg-Ki lossis köstravi lossis. See oli üks suurimaid rahulduse minule selles mõttes, et orkester, kes sai loodud aasta tagasi kes sai sooja vastuvõtu osaliseks meie heliloojate poolt, kuna Lepo Sumera ja Arvo Pärt lõid selle orkestrile oma uued teosed muusika, kammerorkestrile ja tabula rasa mille kandsime ette koos Gidon Kremer ja Tatjana krintenkoga. Ning nüüd sai teoks orkestri esimene välisreis. Orkestrantide suhtusid sellesse reisi väga hoolikalt ja pean ütlema, et kontserdid võeti väga soojalt vastu ja vast kõige suuremas komplimendiks. Meile kõigile oli see, et meie kontserdil viibis Berliini koomilise ooperi intendanud straaka, kes on samaaegselt dirigent ja Berliini kammerorkestri muusikaga marada dirigent. Ta jagas meie orkestrantide komplimente ning lubas kindlasti ei võta veel ühenduse ja tulla Tallinnasse, et, et jätkata meie muusikaga tutvumist ning kutsus mind juhatama televisioonis kontserti, milles oleks muusikaga marata esituses ka eesti heliloomingut. Kõigi nende hiilgavate orkestrite kõrval on siis mitte vähem oluline oma orkestri kasvatamine. Kas võib seda nii nimetada? Seda küll, sest Estonia teatri sümfooniaorkester, kelle keskmine vanus on kuskil 28 aastat on tõtt-öelda noorteorkester ja nende noorte muusikute areng on vast kõige suurem rõõm igale dirigendile minule kaasa arvatud hiljaaegsed esikohad puhkpillimängijate konkursil, kus väga paljud esikohad tõid ära just Estonia teatri muusikud hoolimata sellest, et meie töö on väga pingeline ja sisutihe ja ütleksin palju pikem töö pähku kuskil mujal orkestrites, kuna töötan hommikul ja õhtul, leiavad siiski need muusikud aega ka selleks, et ette valmistada selliseks tõsiseks konkurendiks. Ning lisaks sellele on meil nüüd aasta jooksul Estonia teatris sündinud kammerorkester, Estonia teatri kvartett ja nüüd ka Estonia teatri puhkpillikvintett. Ja ma loodan, et taoline aktiivne musitseerimine Estonia teatrisse