Sõit on teil nõnda vastselt selja taga, et kas oletegi kodumaile jõudnud üles astuda? Ei ole veel jõudnud. Aga olete jõudnud välja puhata, sest kolm päeva puht seesmist oligi ja no välja oleme puhanud selle aja jooksul juba ja jõudu ka kosunud Tšehhoslovakkia sotsialistlikus vabariigis. Strakoneetses toimus viies rahvusvaheline torupillimängijate festival. Meie vabariigist ainsana osavõtt Diana ja ka Nõukogude Liidust ainsa osavõtjana oli kohal Riidaja ansambel. Mitmekesi olite? Me olime kuuekesi? Tähendab kuus torupillimängijad ja peale selle mängisime ka nendesamade inimestega teistel eesti rahvaviljadel. Esimest korda olite nüüd mängijatele sellisel üritusel jätta oma tööga seal rahule? Jah, võib olla küll, et võiks sellega rahule jääda, esinesime tõesti esmakordselt välismaal ja pealegi tuli koos esineda selliste kuulsate torupillimängijate nagu šotlaste ja tsehhid ja slovakid. Armeenlastega siis oli muidugi seal on meile väga raske ülesanne. Ja peale selle oli ta väga vastutusrikas ülesanne, nagu juba mainisite, olime ainukesena Nõukogude Liidust seal esinemas. Ja et Nõukogude liidul torupillimuusika headmine nagu kõrgel hoida, selleks pidime palju pingutama. Kus torupille mänge kohal oli? Välismaalt oli seitse kollektiivi. Šotlased olid belglased, hollandlased olid, rumeenlased olid, poolakad olid, ja sakslased olid. Ja peale nende muidugi siis tšehhi slovaki omad kollektiivid. Seda me teame, kuidas kõlab Riidaja torupill, aga mismoodi kaugemal torupilli mängitakse, sellest saame ka maitseproovi. Selleks on ka Ahto nurgal kaasa toodud lilt. Niisiis Belgia torupilliansambel. Belgia ansambel oli üks neid, kes esines minu arvates väga tugevalt. Nad olid väga mitmekülgselt oma kava ette valmistanud, huvitav märkida seda, et nende juht Hubert Boone on tuntud rahvapillide ajal uurija ja tema on rekonstrueerinud vana. Kunagi Lääne-Euroopas kasutusel olnud torupill on selle ehitanud, kõlama pannud ja ka ise meisterlikult sellel mängima õppinud, mis minule nende ansambli juures eriti meeldis, oli see, et nad väga vabalt sundimatult ja siiralt musitseerisid, mida ei saa kahjuks kõikide teiste kollektiivide kohta mitte öelda. Jäi mulje, nagu oleks nad mänginud puht enda lõbuks ja igal pool, kus mida nähti, olid neil pillid kaasas ja laulud ja pillilood kõlamas. Mehed ei olnud sugugi perversne kutse peale. Festivalil jätkas ta muusikat küll küll jaa. Vaatame nüüd siis lindikarpi järgmisena meil siin võtta flaami torupillimäng. Neid nüansse praegu ei oska isegi Roland järele. Millised on erinevused? Ma ütlen, et torupilli tüüpiline, väga palju järel on iga tavalisest vaiksest iseärasused ja mina praegust tagantjärele ei tee, kassa vahed, mis nüüd nende torupillid on erinevad, just oli enam-vähem ainult niipalju kui sinna muusikalise ja, ja enam-vähem ühte tüüpi olid. Sellised roogil saabki nii erinev olla. Näiteks võrdleme siin Poolat ja Belgia siis kohe on tunda, et on põhiliselt kaks põhitüüpi on olemas, üks on nõndanimetatud oboe tüüp. Nagu sakslastel on ka, muide flaami torupill on selline. Nende viisi kuidas seda võiks öelda sõrmile, nagu meil Eestis öeldakse. See on puuritud ja kasutatakse, tähendab kaksiklehelist seda keeld. Aga teised nõndanimetatud klarnetitüüp on silindrilise auguga ja kasutatavat Laanetile sarnaneva keeld. Ja sellest tuleb ka seenelised, šoti torupill on hästi tugev häälena. Muidugi see tehnoloogia ka, et väga täiuslikud pillid täiuslikult valmistatud ja, ja nii on välja kujunenud tehnoloogia põhjal ja kasutavad spetsiaalseid materjale. Sellel muidugi tehnika küsimus, selles teadreida mehed rääkida, sest nemad ise ehitavad ka, aga siin Ahto nurk juba juhtis tähelepanu, et Poola ansambel on meil varuks, kuulame siis selle ka ära, ehk märkab kuulaja ära, mis on pahet. Belgia omad on nagu niuksed, tantsulise lood, põhiliselt naljad, mida nad mängisid. Poolakad mängivad kuidagi niukesed, ühes ühes plaanis nad seal väga nii mitu lugu oleks võinud isegi ka saates olla, aga tegelikult nad on kõik nii ühtemoodi, et selle pärast nagu ei olnud mõtet eriti sind Poolat rohkem nagu linti lesta ja tundus, et asi oli vist sõnast tingitud. Osaliselt oli tegemist ka nii küllalt jalatanud meestega enam ja sõda ka. Kunagine natuke akadeemilist olid seal ja koosseis ka, koosseis oli niimoodi neli viiulit neli torupill, seega jälle tingis nihukese omaette kõla meeldivaks eraldi sorry. No tütalaslane kesktorupillimängija seitse meest ja üks üks äss, elas kaalne tort Ravastaliseerinud ja paistis ikka järelkasvu hakkab olema siin lugudes ja ka kui vaadata nüüd seda kirja, mis on lintide kõrvale tehtud, siin on näha, et igal maal on oma rahvuslik selline omapära juures. Vaatame siin järjekorras on Saksa Demokraatlik Vabariik, suupill, kitarr, torupill, laul. Saksa Demokraatlikust Vabariigist kohale tulnud ansambel on noor, ansambel on loodud alles aasta tagasi ja teevad nagu esimesi samme veel. Kuna sakslaste juures on torupill juba aastasadu käibelt kadunud selle, kuna ei ole leidunud ka selle pilli rekonstrueerijad, siis see ansambel kasutab ajutiselt Tšehhi pildid, mis on ta häälest ana tundunud. Poepillid ei ole siis ei ole, nad on tsehhi meistri valmistatud, mõni aeg tagasi oli tsehhimaal siiski müügil ka nii poevillid, nagu võiks öelda, aga praegu seda enam seda ei ole, ka seadmete Need siis küllap see juba tingib, et mängijatel on vähe, aga mismoodi kõlab hulk tõrurile koos seda me saame ka kuulata rumeenia 10 torupilli pluss saateansambel. Rumeenia kohta võiks ehk nii-öelda, et nende näol oli tegemist kutselise ansambliga kus tegid kaasaeriharidusega instrumentalistina õppinud tantsisid, paistis niimoodi, et need kaks kollektiiv oli nagu kokku või tähendab see isetegevuslik torupilliansambel pluss seal saateansambel ja tantsurühm. Saarte ansambel tantsurühm oli täiesti professionaalsuse tas viiulimängija oli kõrgema haridusega viiuldaja, kes mängis kohane. Kuula siis üldiselt Torupilli mängiga. Nii popp on, kui see sõnana sobib siia teise pilli juurde, vana pilli juurde. Et leib kannab. Kuna festivali ajal olid ilmad väga ebasoodsad torupilli mängimiseks tähendab jahedad, niisked ja väga kippusid pillide alles ja nendel oli ka niimoodi isegi solist mängis siis teine mees tihti läks sinna juurde ja häälestas passi turva. Aga see jutt on just räida ööd enne tšehhide lindi käima laskmist, need, vaatame, kuidas korraldajad ise siis oma ülesande kõrgusele anud. Tšehhimaal ja Slovakkias ütleme nii, mulluses Tšehhoslovakkias on torupillimängu traditsioonid väga tugevalt veel rahva hulgas praegused juurdunud kaaned, festivalil nähtud 11 ansamblit, nad olid kõik üsnagi eripalgelised, kuid nad reetsid ühte ja nimelt, et torupillimängu traditsiooni toniga elana rahva hulgas veel siiani säilinud. Juba selline tõsiasi räägib sellest, et elatanud ja keskmises aastates mängijate kõrval oli ohtrasti noori ja isegi lapsi ja ka paljud kutselised õppinud muusikamehed tegelevad hobina torupillimänguga. Üheks kõige silmapaistvamaks ansamblis oli kahtlemata mõjust rakunitse linnast pärinev staažikas. Keda juhatab Joosep Ralf, nii kes ise on tuntud torupilliajaloo uurija, muide ka toobile alane näitus oli tema organiseeritud. Kutselt on, ta oli nii linna koduloomuuseumi direktoriks kuid oma ansambliga anda juba ligemale 30 aastat tööd teinud ja on esinenud väga paljudel rahvusvahelistel folkloorifestivalidel rääkimata Tšehhoslovakkias esinemistest ja tema ongi üks pea initsiaatoreid. Et need rahvusvaheliselt Torupillifestivalid on teoks saanud. Torupill on vanarahvas pavill, küllap siis rahvariiuli Kaus. Ja kindlasti seda oli tore vaadata, sest kõik pillimehed olid oma rahvariietes, olgugi ükstaskõik, mis maatse pillimees oli ja ma just tõmbasin paralleeljooni siin meie üksikute mängijatega, meie vabariigis siin mõni lõõtsamees tuleb esinema, kahjuks ei ole ta seda rahvariiete au sees pidanud ja esinemine tavalises ülikonnas, aga seal olid kõik pillimehed, olid need siis üksiksolistid või, või kollektiivid, kõik olid väga korralikus rahvariietes, Rumeenlastel isegi oli veel peale rahvariiete veel niukene esinemisriie, kus nad olid kõik, terve 30 seitsmeliikmeline kollektiiv oli kõik ühtlaselt riietuses, tähendab ülikondades ja, ja kaabudes kõik ühtemoodi, nii mehed kui naised. Et see oli väga tore vaadata, kohe oli näha, kui linna peal liikudes, et vat rumeenlased tulevad, mis kandi rahvariie oli rida meestel? Meie olime kogu mulgi, lõika mul mustades kostüümides pikad kuued, punase tikandiga. Šotlased ka omas oma seelikutes ja mehed naised. Ja mismoodi siis šoti pillimäng kõlab, saame ka kuulata. Šoti torupill on mul väga tugeva kõlajõuga ja nende esimene jätab tõesti võimsa mulje ja kui sinna veel arvata, juurde see need pildid ka hästi kokku kõlavad efektselt kostüümid, sõjaväelist käsklused ja sõjaväeline liikumine, sealjuures siis jätad tõesti unustamatu elamuse. Ja taoline šoti toru pile ansambel koosneda. Mitmenda trummidega võib väga edukalt asendada puhkpilliorkestrit ühises rongkäigus, mida me kogesime piduliku rongkäigu ajaloost, rakunud seal linnatänavatel, šoti torupilli tugev kõlajõud on ühtlasi tema nõrkuseks. Nimelt, kui ka kauemat aega kuulata seda mängu, siis hakkas väga väsitama ja sellepärast olid nad väga hästi talitanud, et nad olid võtnud enda hulka ka torupillitoa ja see duo musitseeris hoopis teist tüüpi torupillidel, mida nimetatakse noos. Hambriosmont Haib inglise keeles, nende ansambli juht Charlton aga niisugune tuntud torupillimees ise valmistab neid pillisid. Ja muide, see on seal oli üks väheseid välismaalasi, kes on kaasa teinud kõik viis, viis rahvusvahelist festivalis ragunisus. Ja need pillid omavad tõesti võrdlematu kauni tämbri. Kui torupill on tihtipeale niisugune mürapill ja mürtsu pill ja sobib hästi elavate tantsulugude mängimiseks, siis need pillid sobisid väga hästi Kalüürilist asjade nägemiseks ja paljult pidasidki sele duo esinemist. Käesoleva festivali üheks suuremaks kordaminekuks. Selle festivali oli siis eesmärgiks niewoolümpialgi osavõtt, kohti ei jagatud. Kui palju te mängida saite päeva jooksul? Esimene päev algas juba sellega, et tuli anda kaks kontserti lastele ja peale selle õhtuldel festivali kontsert stragunid lossi ajaloolise õues, vabaõhulaval festivali kontserdi raamides toimus veel teisel ja kolmandal õhtul kordselt samas vabaõhulaval. Lisaks sellele tuli esineda helasutustes. Esinesime ka. Sest kui otse näituseõhulaval ning oline linnas Kosotlastega ühel õhtul. Ja siis enamuse said ikkagi kuulajad-vaatajad, aga mis teie nüüd ise just saite sellelt festivalilt? No kuna see oli ju torupillimängijad suus, voorumiks kuuline olnud kokku Torupillimängijat ju Euroopa kõigilt paikadest peaaegu, kus torupillimuusika on praegust veel käibel. Siis oli ju väga palju seal näha ja kuulda ja õppida sellest, mida teised teevad torupillimuusika valdkonnas. See oli äärmiselt huvitav ja õpetlik meile, kuidas billi vaatamine käis, käisid need, läksite kolleegi mängija juurde, palusite siis kaenla alt pilli enda kätte või oli suuremas mastaabis see asi. Nojah, eks ta samas laades põhimõtteliselt oli, oli muidugi veel. Väga kena võimalus oli. Stragunilise linnast 11 kilomeetri kaugusel asub voline linn, kus on koduloomuuseum ja selles on korraldatud torupillialane näitus. Seal näitusel oli eksponeeritud ligemale 80 Torupilli erinevatest maadest ja veel fotomontaaži. Väga huvitav oli ka samaaegselt kuulata neid torupille, kuna see muuseumi giid või juhendaja kõndis, magnetofon kaenlas, läks järgmise vaateakna vitriini juurde, tutvustas vastava maa pilli kohe vastava muusika saatel. Eksponeeritud muide oli ka Eesti torupill koos foto Montaažiga ja samuti ka torupillimuusikaga selle reisijate ise ka. Nii. Kas nii kuulsal tõrupillimängijate maal ja torupillimängijate kodupaigas oli ka teada, et Eestimaal pillimängijaid on? Me saame ka muidu nii ringi liikudes üllatavalt suure tähelepanu osaliseks, isegi intervjueeriti tunti huvi meie just meie Eesti torupillide vastu, millised nad siis ehituse poolest on? Lapsed soovisid autogramme ja nõnda edasi. Ja mul isegi tagantjärele tundub taris siiras olevat ühe saksa ülikooli muusikaajaloo kateedri õppejõu sõnad, kui ta ütles, et talla ekstra sõitnud selleks Saagunits torupillifestivalile, et kuulda Eesti torupillimuusikat. Kuna kirjandusest on küll lugenud, et sellised torupillid on olemas, on ka näinud fotosid raamatutest, aga kuidas kõlavad, selles pole mingisugust aimu ennem olnud ja mitte ainult Eesti torupillimuusika vastu, vaid ka teiste nõukogude liidus ela vaata rahvaste torupillimuusika vastu, laasia omastas, ringkondades tuldi, oldi väga suurt huvi. Ja minu arvates pole siin midagi imestada. Just võime öelda, et meie ansambel oli ju esimene torupilliansambel, kes on osa võtnud ühest rahvusvahelisest torupilli võisest, muust folkloorifestivalist. Nii et see on veel paljudele paljudele avastamata maailm Nõukogude Liidu rahvaste torupillimuusika. Kuigi mina veele torupillimängija, on mul ka seda uhke kuuleta. Aga nüüd publiku poolelt pikad aplausi talil ja aplausi tulid meie kollektiivi järgselt väga-väga pikad, ma küll lindile ei võtnud, nii et tõestada ei saa seda juttu, aga, aga üldiselt võeti väga hästi vastu. Viimasel päeval, kolmandal septembril oli publikut nii palju, et tuli kaks kontserti korraldada. Enam ei mahtunud rahvas lossihoovi ära ja teine kontsert oli lossiaias nii pooletunnise vaheajaga, nii et kui lossihoovis hakkas pool kolm kontsert peale, siis kell kolm algas lossi aias, nii et need esinejad Läksid ühelt lavalt kohe teise selle anni 300 meetrit vahet. Nii nagu loo algul juba kuulsime ansamblijuhilt Johannes taolilt, et ise jäid rahule, dast teatas ka, aga nüüd vabariigi mastaabis, Ahto Nurk, Teie ei mänginud. Teie vaatasite, aga ka mitte nii lihtsalt turisti pilguga. Kas on plaanis nüüd Riidaja meeste kogemust ja sedamisest rakuneetses nähtud ka mujal pakkuda välja? Jah, seda muidugi võime ju isegi hakata initsiaatorid teks, miks ka mitte, kui meil on toredad torupillimängijad olemas ja meil ei ole karta ega häbeneda teiste ees, et meil meil omal siin. Ma nagu söötis oleks eraminud tänaste juttude ja lugudega saanud kindlasti anda täit pilti, mis toimus viiendal rahvusvahelisel torupillimängijate festivalil. Strack Veneetsias. Tahtsime vaid virgutada kuulajate huvi. Ja kui seda huvi jätkub, siis kas kõigepealt sõita nüüd Tauljade juurde riidale või rahvaloomingu majja Tallinna jahti? Kus lähemal on, on lindi pealt võimalus muusikatel kuulata ja on Taulid valmis abistama nii jõu kui nõuga. Nüüd oleme rääkinud teistest ja mänginud teiste lugusid, lõpetame sellega, mis kodukandis kättesaadav. Mängib Riidaja ansambel. Paar tundi ka tol ajal olid ikka paar tantsu. Anti anti esmaabielluda. Finaalsaade. Välja.