Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere tulemast kuulama saadet Laulupeo Nähtamatud lood. Täna on vaikne laupäev, mis ilmselt Pariisis jumalaema kirikus toimunu tõttu on tavapärasest veelgi vaiksem. Kui haiget saad miski, mida nii paljad pühaks peavad siis kumb õigupoolest rohkem kannatab, kas katedraal või kogudus? Teisipidi kindlasti on selline ühine valuga ühendav ning eks mingis vaates nii ka kristlik maailm Kiiuloodi. Meie laulu pühani, nii nagu kunagi laulupidusid nimetati, on täna jäänud 75 päeva. Tantsijad ootavad ärevalt oma ettetantsimise tulemusi, lauljad on omaette laulmisega lõpusirgel. Tänases saates tutvustab meile liigijuht Kalev Järvela selle tantsupeo uustulnukaid pererühmi. Küsime, kuidas tantsijad selle uue liigi omaks on võtnud ja kas pererühmad on tulnud selleks, et jääda. Seejärel teeme juttu rahvamuusikute loomingulise juhi Juhan Uppin, iga räägime rahvamuusikapeost, mis ometi kontsertitega meid neljandal ja viiendal juulil rõõmustab. Tänases pühademeeleolus räägime Tartu Ülikooli usuteadlase Ain riistaniga sellest erilisest tundest, mis laulu ja tantsupeol valitseb ning mida mõnikord kirjeldatakse sõnadega püha ja pühitsus. Kas oleme laulupeousku või kas laulupidu ongi usk? Saate lõpuosas taas kuulajamäng ning seekordses ajaloorubriigis vaatame koos ajaloolane Kadi kärpetersoniga tagasi. Milline roll või suhtumine on olnud vaimulikku muusikasse ja religiooni laulupidude ajaloos? Laulupeo nähtamatud lood on klassikaraadio ja juubeliaasta koostöös valmiv saatesari mis jälgib raadioeetris laulu ja tantsupeole ning juubeliaastale olulisemaid sündmusi. Mina olen saate autor Sten Weidebaum toimetaja Lisete Veltri ja helioperaator Katrin maadik. Head kuulamist. Alustame saadet väikese ülevaatega juubeliaasta uudistest. Laulupeo eelproovid alles käivad, täna ollakse näiteks Võrus ja homme Otepääl. Tantsupeo eelproovid on aga juba lõppenud. Tantsijad ootavad ärevalt oma ettetantsimist, tulemusi eelproovidest ette tantsimisest. Räägi meile tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste. Tantsupeo eelproove on jaanuarikuust saadik kuni aprilli keskpaigani läbi viidud 332. Et igas maakonnas on toimunud siis kaks eelprooviringi, esimene eelproov ja teine eelproov. Ja kokku siis, nagu ma ütlesin, 332. Esimesel proovisime, andsime tantsude kohta täiendusi ja täpsustusi kollektiividele, kui nad olid oma tantsud ette tantsinud ja teises eelproovis, siis tantsisid kõik oma tantsud ühe rühma kaupa ette ja siis hinnati tantsurühmade esitust ja selle esituse põhjal tekkis siis pingerida, mille alusel tantsijate rühmad pääsevad siis väljakule. Kui huvi tantsupeo vastu on niivõrd suur ja kui tantsu pid ise niivõrd suureks kasvanud, kas sa, Vaike, oskad ka lühidalt selgitada, mis on see hindamise alus, mille alusel ikkagi need rihmad sinna tantsukorrale valitakse. Ikka tantsutehniline oskus, tantsu, põhisammude puhtus, jooniste puhtus, samamoodi see, kas tantsurühm suudab juba tantsu sisu ilusti välja tantsida, kas see jõuab publikuni vaatajateni. Aga kõige olulisem on ikka see tantsutehniline täpsus, mille järgi siis hinnatakse kollektiive. Tantsupidu on ajalooliselt välja kujunenud selliseks. Tantsukeeles mingit lugu, joonistame mustreid siis sellisel kujul. Me peame valima tantsupeole tantsuoskuse järgi kollektiive, aga kindlasti ei ole see ainukene väljund meie kollektiividele, meil on maakonnapeod, meil on lasterühmadele festivalid, meil on täiskasvanutele erinevad sündmused, et üle Eesti võimalusi tantsida. On ka mitte ainult tantsupeol, vaid ka väga paljudel teistel üritustel. Ja nii on see alati tantsupidudel olnud ja paistab, et nii vist ka lähiajal jääb. Ja see uuringu tulemus, mis mõned aastad tagasi tehti, see andis kindlad tunnistuse sellest, et meie tantsupidu peab olema ja jääma traditsiooniliseks, nii nagu ta on juba 85 aasta jooksul tegelikult toiminud. Niisiis selguvad tantsupeo minu arm esinejad ettetantsimise tulemusel mai alguses ning täna juba teame, et pererühmade lisandudes on taas tulemas aegade suurima osavõtjate arvuga tantsupidu. Eesti laulu ja tantsu juubeliaastal on lisaks kesksuvisele juubelipeole toimumas üle terve Eesti. Rohkelt erinevaid sündmusi. Siin saates oleme rääkinud näiteks käimasolevast joonistusvõistlusest laulupidu 2069. Teeme ära talgupäevast, millega tule tulemist ettevalmistame ning kontserdisarjast laulupidu. 150. Rahvusraamatukogu on juubelipeo künnisega avamas laulupeoraamatukogu. Küsisin Katre Riisalu rahvusraamatukogust, millega täpsemalt tegemist on? Laulupeoraamatukogu mõte on täita sellel aastal kogu Rahvusraamatukogu laulupeoteemaliste väljaannetega ehk et erinevatel korrustel kajastada kõike seda trükise rikkust, mis meie kogudes peidus on. Lisaks sellele, et on 150 aastat Eesti üldisest laulupeost avati 60 aastat tagasi rahvusraamatukogus ka muusikasaal ja et neid kahte tähtpäeva ühendada ja ühiselt tähistada, siis hakkasime juba neli viis aastat tagasi mõtlema selle peale, et mis lugu siis seekord jutustada, sest alates 1960.-st aastast ehk 15.-st laulupeost on iga laulu ja tantsupidu leidnud väiksemal või suuremal määral rahvusraamatukogus kajastamist, et leida nüüd see uus nüanss, uus külg, mina siis sel korral välja tuua. Ja kui ma neli aastat tagasi avastasin, et rahvusraamatukogus on hoiul esimese üldlaulupeokutse, siis selle ümber hakkas mõte liikuma ja mõtlesime, et seekordne ekspositsioon ei tule laulupidude kronoloogias, vaid tuleb trükiste ja erinevate trükiste kaupa. Aga kuidas? Täpsemalt nüüd raadiokuulaja sellest laulupeo raamatukogust osa saab, kas tahvate mingeid näitusi, kas teil toimuvad mingid kontserdid? Mingid sündmused, mis teil plaanis on? Kaheksandail mail avame laulupeoraamatukogu õhtul suurejooneliselt laulupeole kohaselt koos ühise laulmise ja miniatuurse laulupeoga erinevalt Te kooridega ja seejärel on kuni sügiseni võimalik Rahvusraamatukogu kolmanda korruse harulduste näitusesaalis tutvuda laulupeoga seonduvatel eri tee haruldaste trükistega. Sealjuures nagu me teame, on küll, noodid ja muusika ja laulud käivad laulupeoga kaasas, aga lisaks siis mainitud kutsetele ja tänukirjadele on näiteks meie kogus hoiul Gustav Ernesaksa isikuarhiiv, mis annab väga palju põnevust, materjali. Lisaks siis sellele, mis raamatukogu on aastate jooksul kogunud, et noh, tänukirjad näiteks Gustav Ernesaksale 34. ja 38. aasta laulupeojärgselt või, või Gustav Ernesaksa kutse ESTO-le 1992. aastal reklaamtrükiseid, et, et meile tundub võib-olla, et reklaam on suhteliselt uus teema, aga tegelikult juba esimese laulupeo ajal ilmus saksakeelses Tartu ajalehes teade, et müügil on laulupeo piin ja paber, Rossid, et 38. aastal oli 10000 väliskülalist laulupeol osalemas. Sealjuures tuli 300 eestlast ameerikamaalt kolme ookeaniauriku ka ja tõid kaasa nii mõnedki autod kingituseks kohalikele sugulastele. Või et see teisest laulupeost kuni 1975. aastani käis laulupeoga kaasas ka teatrietenduste traditsioon, ehk et teiseks laulupeoks paluti juba Lydia Koidula ajal kirjutada spetsiaalne lugu. See jäi küll tookord ette kandmata, aga sealt alates oli mõte, et kui talurahvas on maalt linna tulnud, et siis kultuuri laiemalt pakkuda ja nii olid need teatrietendused siis pikalt kavas. Kas sellest lauluga raamatukogust on võimalik osa saada ainult sellel, kes tuleb Tallinnasse siia, Tõnismäele, raamatukokku või avaldate midagi ka näiteks internetis? Kuna tänasel päeval on nii palju kõike virtuaalselt, siis meie kutsume inimesi raamatukogu siia kohapeale vaatama neid päris asju, päris raamatuid, päris trükiseid, sest kuuendal korrusel on moodustanud selline miniatuurne laulupeoraamatukogu, kus kõike saab ise lehitseda, sirvida, kuulata heliplaate, et esimene salvestuslaulupeolt on 1965.-st aastast, mis tiražeeritud kujul müügile paisati, vaadata videokroonikakaadreid laulupidudest, lugeda erinevaid mälestusi, et meie kutsume koha peale siia nautima seda atmosfääri, seda kirjandust. Kõneles laulupeoraamatukogu kuraator Katre Riisalu rahvusraamatukogust. Laulu ja tantsu juubeliaasta kontserdisari 150 aastat esimesest laulupeost jätkub 23. aprillil kontserdiga mõeldes Lui homilisele. Kontserdil kõlavad Peterburi konservatooriumis professor, Luighomilise oreliklassis õppinud Alfred Karindi, Rudolf Tobiase ja Artur Kapi teosed, kelle muusika on kõlanud ka laulupidudel. Rudolf Tobiase looming on tihti vajanud valik koore ning ühendkooride kavasse on ulatanud ainult eks teie tea. Karindi oli aga laulupeoga seotud ka üldjuhi rollis, juhatades 1947. aastal naiskoore ning 1965. aastal segakoor. Täna saame tuttavaks sellel tantsupeol oma ajaloolist debüüti tegevate pererühmadega. Kuidas kõik alguse sai ja kas pererühmad on tulnud selleks, et jääda, räägib meile liigijuht. Kalev Järvela. Pererühmade idee sai minu meelest alguse Vaike Rajaste tantsupeo pealavastaja peas. Niisugune praktiline teema, et miks neid küll eesti väikseid koole jääb vähemaks, õpilasi jääb vähemaks ja ka suurte tantsurühmi kuivavad natukese kokku, need maarajoonides siis saigi selline liik loodud, kus lapsed võivad olla esimesest kuni viienda klassini ja täiskasvanuid. Tantsupaare on neli ja pererühm, selle nimeks sobib küll, sest nüüd poolte ülevaatuste najal võime öelda, et väga palju on tõelisi pererühmi, kus tantsurühmas ongi tõelised ema, isa ja poeg ja tütar tantsivadki koos ühes rühmas. Noh, eks siin niisugune eksperimenti sellesama liigiga oli veel, et Mulle väga hakkas meeldima Estonia poisis muusika ja sai nagu selle stiili peale seatud ka see pererühmade. See ainus tants muidugi Kuusmedi pikk koosneme mitmest erinevast teemast kokku ja ütleme, tants, tants, aga ta on nagu tants nagu rohkem mäng. Et mingid momendid on mängulised ja neid mängulise momente esile tuua ja ütleme selline muusikastiil tantsupeole. Seda mul ei tule varem meelde ja tundub, et rahvale meeldib, et need, kes on saanud selle mängu nõksu kätte või selle nipi kätte sealt ja need naudivad. Teade selle kohta, et selline asi nagu pererühmad on ellukutsumisel tuli tegelikult ju natuke rohkem kui aasta tagasi. Kuidas tantsuringkonnad reageerisid, sellele on sul vajalik arv tantsijaid koostamiseks? Kuidas reageeriti, reageeriti niimoodi, et esimese registreerimisega, mis laulu-tantsupeo sihtasutusest saime, oli 130 rühma registreeritud. Aga noh, eks seal oli natuke tühi õhku sees ka. Mõni registreeris laste rühma eraldi suurte rühma eraldi aga nüüd tänase päeva seisuga, kus on pool Eestit ära vaadatud. Et meil on 90 viisirühma umbes kas viis või kuus ja 60 Me saame väljakule võtta. Ja kui nüüd vaadata, siis kõik siiski väga ilusti tantsud ära õppinud, et kõigepealt teha, et meil jääb üks kolmandik ukse taha ja tõeliselt häid rühmi jääb maha, sellest on kahju. Kas pererühmad on selline tantsurühmaliik, mis võiks kesta ka üle tantsupidudel aegade. Kas see võiks olla uus liik kõigil järgmistel tantsupidudel? Loomulikult ta võiks olla, aga eks paljustki sõltub järgmisest tantsupeo pealavastajast. Samas võib küsimuse all olla, kas pererühma liik võiks olla ka noorte tantsupidudel seal mitte ainult üldpidudel. Et siin on selles mõttes küsimusi palju ja ma arvan, et nende küsimuste juurde tullakse pärast tantsupeo toimumist ja eks siis hakataksegi mõtteid avaldama. Minu poolest võiks olla minu arvamuse järgi. Sina nüüd rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi juhina näed ju kogu seda protsessi väga lähedalt, mis seisus täna Eestis rahvatants üldse on, kuidas sa seda kommenteeriks? Ma olen seal protsessi nagu hästi lähedalt näinud, nüüd viimase peaaegu paarkümmend aastat ja peaks kolm korda üle õla sülitama, et aasta-aastalt kohani läinud paremaks. Kas selles mõttes sündmusi valdkonnas omaalgatuslikke sündmusi on juurde tulnud? Jagor tegutsevate kollektiivide arv on kogu aeg tõusul, teadis, et kogu see elu siin ja kõik protsessid siin ilmas käivad lainetena, siis väikse kõhedusega mõtlen, millal seal lainelise langusemoment tuleb, et see, see tõusumoment on praltsuke, ta ei ole järsk olnud, ta on sujuvalt tõusev kogu aeg olnud ja iga aasta mingisugused rühmad arutlevad juurde alati tantsupeo protsessis väljakule saamise moment tekib, siis vaatad jälle kellerismi rohkem jälle rühmi rohkem neutraalseks seal uus liik ega teisi liigee vähendatud. Uus liik tuli juurde ja siin on ka veel konkurss päeval pääsemaksega, teistele nike konkurss vähemaks ei jäänud. Selle umbes 100 rihma juures Eestimaa peal. Tõenäoliselt kõneleb tantsupeo tervisest ka see, et vähem kui kuuga müüdi kõik tantsupeo etendused välja. Nojah, selles mõttes küll, et tantsuväljak mitte ainult tantsijate jaoks ei ole piiratud publiku jaoks on piiratud, eks seal on kindel istekohtade arv, sääsukesed mäe vabamäenõlva ei ole nagu lauluväljakule, et saaks istuda, et noh, kuigi kohati on tunne, et lauluväljakul tuleks piirid ette panna, sest eks seal peo ajal on ka ikka päris tihkelt täis seal lauluväljakul pidujaks meie jaoks vist väikeseks seal tore, et rahvast huvitab ja rahvas tahab käia, tahab tulla ja saada otse kogemuste, otse emotsiooni. Jõudsime tagasi tantsuväljakule kõrrerühmade juurde. Kirisabalind on teie etenduse nimi või teie tendas osa nimi, teie numbri nimi. Millest see kõneleb, kuidas teos tekkis? Tegelikult te, kuna meie numbris viimane osa nägi kuriga kuri kirisaba lindu, selliseid laule seal sees, siis Kirisabalind tegelikult rahvapärimuses on kaur selline veelind nagu Kaur. Miks te Kirisabalind on? Numbri nimetas, noh, hea oli võtta selline halge, mõtlesime joonistama kauri väljakule, tuleb natuke teistsugune joonised, aeg areneb ja tulevad uued mõtted. Aga taas mänguline rukkilõikus, kes aias kiiguri kaaguri, Liisu lugemised, erinevad on sees. Jah, me mängime, pea mängida. Suhtuge sellesse tantsu kui mängu ja nautige, et nautida saab siis, kui asi piisavalt selge, siis nautima hakkad. Aga ma nägin juba tänasel päeval näinud rühmi, kes naudivad seda, mida teevad. Pererühmadest rääkis meile liigijuht Kalev Järvela. Kirisabalind tantsib tantsupeol heinamaal neljandal ja viiendal juulil kokku kolmel etendusel. Kuulame nüüd üht katkendit sellest muusikast, mille on seadnud Kadri Voorand ja esitab Estonian Voices. Kõige mahukama kavaga liigina osalevad laulu- ja tantsupeol rahvamuusikud, kes seekord annavad lausa kaks eraldi kontserti. Neljanda juuli õhtul toimub metodisti kirikus kontsertkannel öö ning viiendal juulil meeleolukas kolmetunnine rahvamuusikapidu rahvamuusikast. Juubelipeol räägib meile bioloominguline juht Juhan Uppin. Mina, kui ma selle protsessiga liitusin enda jaoks, tegin ühe asja kohe selgeks, et olgugi mis vormis, aga rahvamuusika tegelikult on ju, ma julgeks küll öelda, et aegade algusest saadik laulu ja tantsupeo osa mingil moel olnud, et inimesed, kes on tulnud kooriga või tantsurühmaga linna peole, ma arvan, kindlasti on, nende seas on mõni, kes on pilli kaasa võtnud, neid vabu hetki sisustanud. Mingitest hetkedest alates on rahvamuusikat justkui esitatud ka nüüd laulukaare all tantsuväljakul küll, aga neid Vorman täiesti erinevaid ja siin ei olegi võib-olla mingit korrapära võimalik tuua. Küll on saadetud tantsupidu elavas esituses suure rahvapilliorkestriga küll torupill ja kannel ka ikka aeg-ajalt laulukaare alla satutud. Laulupeo kontserti osas aga on rahvamuusika eraldi peona, sest et see tõesti on nii kirev ja ei mahu sellesse kahte või kolme komisse saaks kõlada näiteks laulupeo kontserti, läks 2009. ja 14. aastal siis pillipeo nime all ja eelmisest noorte peost rahvamuusikapeo nime all, mis annab siis publikule õigesti edasi seda, mis asi see tegelikult on. Need pillimängijad, kelle nii-öelda hingemuusika, kelle meelismuusika on see eesti rahvamuusika, pärimusmuusika, muu folkmuusika, kuidas võtta ei saa nüüd öelda, et kõik need mängijad oleksid rahvamuusikud kui natukene norida võib-olla, et rahvamuusik noh, nii-öelda traditsioonilises mõttes on ikkagi mingisugune suurem väärtuseks ja et võib-olla mõne õppiva noore kohta, kes alles muusikakoolis esimesi aastaid mängib pilli nagu meil on ka siin noh, põlvkondade järjepidevuse mõttes kõik koos, et võib-olla on, ta ei ole veel päris rahvamuusikud, aga rahvamuusikapeol käivad nad, mängijad ka ja nii mitmedki neist osalevad ka sümfooniaorkestris, nii et see on üks viis, kuidas ma arvan rahvamuusikat populariseerida, seda tobedat sõna kasutades, aga anda neile inimestele tõesti, kelle suurim armastust just see muusikastiil on ka väljund suurel peol osaleda. Kui tähtis on rahvamuusikutele see, et osaletakse laulu ja tantsupeol eraldi liigina. Kui ma rääkisin sinuga mõned aastad tagasi, siis sa jutustasid mulle seda, et rahvamuusika on tulnud välja mingisugused madalseisust, kuhu ta sattus nõuka ajal, kui rahvi muusikat tegid kõrgharidusega muusikud, kes mängisid erinevates kapellides ja see ei kõla ei olnud päris see, mida sa sooviksid. Nüüd ma vaatan, et teie eelproovide graafik ja kogu see laulu ja tantsupeo rahvamuusikapeoks valmistumise õppeprotsess mõnes mõttes läheb aina professionaalsemaks ja juba jälle noodid ja nii edasi. Kui ma tulin, esimene minu pidu 2014 oli, siis ma tulin koondorkestrile võimalikult lihtsate lugudega tangi, et ei hakka siin midagi ülearu seadma just vastanduda tahtes võib-olla jah, sellel nõukogude perioodil, kuidas see asi seal, kas, kui tõesti seal tantsupeosaatmine oli ainus nagu väljunmis sellele asjale leiti veel viimaks, et ei tahtnud kindlasti midagi siukest nagu korrata, aga see ei tähenda üldse seda. Kartma peab mingisuguseid vahendeid vaid, eks siin Peol ole nüüd võib-olla lood keerulisemad kui viis aastat tagasi. Aga läinud ikkagi seda teed, et kuidas tänapäeva kui nooreks ikka ennast pidada saan, aga, aga noh, tänapäeva noored või tegijat kui nii, kuidas nemad seda muusikat nagu tajuvad täpselt samamoodi nagu ka su kirjeldatud nõukaajale, et siis olid tegijad need, kelle maailmapilt või arusaam rahvamuusikast oli niisugune. Midagi ette heita ei saa, lihtsalt moed ja asjad muutuvadki. Ja ma loodan küll ja olen ikkagi üritanud silmas pidada seda, et kõik repertuaar ei saaks puhtalt nii läbi seatuks, et ikkagi säiliks selle juures mängu mõnusa vabadus valida, mida sa mängid. Varieerida, improviseerida, mis on rahvamuusika nagu üks olulisi tunnusjooni, et ei kaugeneks sellest. Mis seisus meil harrastusrahvamuusika siis täna on, et kui me vaatame kõrval on olemas tegelikult professionaalne rahvamuusika, mida viljeleb siis Trad, Attack või sina Mariidi või teiste kooslustega, ütleme selline harrastusrahvamuusikat, mis seisus ta täna meil Eestis on? Ütleks, et heas seisus, sellepärast et meil on olnud ja on endiselt piirkondades maapiirkondades, linnades neid inimesi, õpetajaid, eeskujusid, kes neid noori nakatavad, sellest olen ma küll aru saanud, et ilma nende eeskuju Saidil laulu või tantsu valdkonnas täpselt samamoodi ei juhtu mitte midagi. Ja eks see kõik ole omavahel seotud, et algas selle pärimusmuusika uue tulemisega pärimusmuusika siis terminina loodiga, eks üheksakümnendatel, et just vastanduda sellele enne valdavaks olnud nii-öelda mõtteviisile ja, ja ma arvan, et see õigustas ennast selles suhtes, et astuti nagu samm tagasi ja hakati selle peale uuesti ehitama midagi. Ma arvan, et poole sajandi pärast, see, mis meie teeme, võib tunduda ju täpselt samamoodi see iganenud ja vanale nõukaaegne või ma ei tea, milla aegne noh, nii-öelda lähenemisviis, see on loomulik, et asjad muutvad. Milline seekordne rahvamuusikapidu siis olema saab. Rahvamuusikud peaksid tänulikud olema. Et meil on oma pidu osana suurest laulu ja tantsupeost, et, et see on ikkagi privileeg näidata just seda nagu muusikastiili muusikasuunda meie muusikatraditsioone niivõrd kirjevamalt, kui nad mahuksid tõesti, nagu ma enne ütlesin, kui rahvamuusika oleks osa laulupeo kontserdist, nagu tegelikult ikka tuleb meie valdkonnast neid küsimusi ka siinsamas sellel rahvamuusikapeole, eile juba seal kõlas küsimus, aga miks me ei seal kaare all ei ole, me tahaks ikka seal kaarel mängida, kui on valida, et kas me teeme kaks lugu kõik koos seal kaare all või meil on oma pidu, kus meil on seitse pilliliiki seitsmekavaga veel kaks kontserti, et minu meelest. Me oleme leidnud oma kodu ja formaadi. Räägi natuke lühidalt ka nendest põhjustest, miks see laulukaar tegelikult ei sobigi võib-olla rahvamuusikapeoks kõige paremini. Oi noh, seal on põhjuseid mitmeid, on toetavaid põhjused, on ka nagu mitte seda toetavaid põhjuseid, et vahet pole, kui suure mitme 1000 pealise selle rahvamuusika remondime sinna kokku saaks, ikka me ei täida ju seda laulu gara alust ära, pluss kõikide nende pillidega sinna ronimine, pluss koos mänguprobleemid, mis on suured seal selle kaare all, eks, et pluss see, et see tegelikult ei ole dirigeerimise muusikas rahvamuusika, et noh nagu siin proovis, mis oli kinnine ruum, eks kõik kuulsid 11 ei olegi vaja sedasi dirigenti, kõik püsib ilusti, tiksus ka ilma selleta, et keegi eest Vehick, sest see muusika on lihtsalt niisugune, tuleb 11 kuulata, tõeliselt seda teha. Laulukaare all on see väga raske ja teine asi, mis ma ka enne mainisin, tants, mida rahvamuusikat ka on nagu alati saatnud, et ma arvan, et vähemalt pool meie repertuaarist sobib tantsimiseks ja lauluväljakul taga ei ole seda võimalust. Kui nüüd vaadata rahvamuusika liiklisse, nagu sa ütlesid neid on seitse kandled, torupillid, viiulid, lõõtspillid, näppepillid ja akordionid. Kui nüüd vaatasin täna seda koormust orkestri proovi, siis mulle torkasid silma ka veel kõiksugused, muud pillid, näiteks klarnetit. Flöödid puhkpillid tõesti näiteks üks suur rüht pille, millest siiamaani jah, kahjuks ei ole omaette liiki moodustatud kindlasti varuks üks variant tulevikuks, eks. Aga see pidu näiteks on esimest korda rahvamuusikapeol siis omaetteliigina väljast torupillid 2014 pidulid, lõõtspillid ja näppepillid, eks. Et oleme iga kord ikka midagi, kelle üritanud tuua ja kindlasti niimoodi ta läheb edasi, ma loodan. Nojah, eks lõputult paisutada pole võimalik, aga eks ta siis peame siin vaatama, et mõnikord tooma ühe pillimängu esile. Eks ole ju kõik seotud ka selle pillide populaarsusega hetkel, et nahk lõõtspill on praegu väga populaarne ja loodame, et torupill muutub populaarsemaks ja hiiu kannel näiteks. Jah, üks liik on meil selline kandled, mida ju tegelikult on nii mitu eri tüüpi siis tegelikult meil rahvamuusikapidu koosneb kahest kontserdist, et üks on see peakontsert, kus ka kandled kõik koos üles astuvad, mõne looga, aga kannel, te põhiraskuskese saab olema kannel, töö, mis neljapäevasel päeval kell üheksa toimub metodisti kirikus Tallinnas ning kandled siis on omakorda jagunenud kolmeks pilliliigiks. Näiteks akordionid lõõtspilliga võrreldes Nathan kapilli liigses, neil on ka viiest loost koosnev oma repertuaar, mida nad siis seal Kannel tööl nad annavad kolmekesti täispikka kontserti ja veel mängivad ka kõik kolm litti koos, et tuleb pikk kontsert, õhta kannel. Ja see oli ajendatud sellest, et noh, ühelt poolt kandled on nii mitu erinevat tüüpi, et tahaks neid esile tuua, noh näiteks, et grammatiline kannal kui iga muusikapotentsiaaliga pill, aga rahvakannel, mis on hoopis teistsugune pill, hoopis teistsuguse muusika mängimiseks mõeldud ja väikekannel oma omas ilus. Ja kuna kannel niisugune õrna häälega pill on ja seal nii-öelda välilavadel suurtel lavadel tihti see kõla rikkus kadumada saab minna, sest me just kannade peale mõeldes, et seda ei juhtuks, otsustasime, jätkame seda kannel öötraditsiooni, mis on need kolmas kord 2009 2014 ja 2900 esiotsa, nii et jällegi üks traditsioon on ju sündinud kolmas kord eesti kandlemuusika, julgen öelda, tippsündmus iga viie aasta tagune tipsemas Kui ma vaatan täna lähenevat laulu ja tantsupidu, minu arm, siis ma pean ütlema, et mulle kuidagi torkab silma instrumentalistina elavad suhteliselt hästi, et, et see on populaarne. Paistab, et kasvab sümfoonikute liit. Puhkpill on päris palju, rahvamuusikuid tuleb rohkem kui kunagi varem. Kas sa oled ka mõelnud, kas ning ajastu märk või miks on praegu instrumentaalmuusika nii head ajad või kas tal üldse on hädad? Rahvamuusikal pärimusmuusika folkmuusikale, etnomuusikal kõigel sellel otsapidi räägime, samast asjast on Eestis väga head ajad praegu tänu professionaalsete bändide eeskujule tänu riiklikele programmidele, kas või igal lapsel oma pill, et väikekannel on ju üldhariduskoolis igas koolis võimalik õppida, eks, et ei ole enam üldklaver, võib-olla ka üldkannel. Ja eks neid põhjuseid ole veel, aga ikkagi ja eeskujud on põhilised, on eeskujusid, kes jäävad noortele silma, nad näevad, ma tahan ka osata midagi nii ägedat nagu pilli mängimine. Ja need, kes on proovinud, mina olen proovinud, ma tean, see on tõesti äge tegevused ja rahvamuusika võib olla üks oluline tunnusjoon on ka see, et see ei ole eos nagu lavamuusika vaid see esmalt peab olema ikkagi see, et sa teed seda enda rõõmuks ja ise, nagu sa naudid seda. Niimoodi kõneles meile Juhan Uppin. Kuna torupillid teevad sel korral rahvamuusikapeol oma debüüdi. Kuulame siia nüüd ühe torupilliloo torupilli jussi trialt, kes mängivad meile Torupilli jussi. Loo number 21. Nüüd aga tuleb ilmselt selle saatesarja üks nähtamatu himatest lugudest. Me hakkame rääkima millestki, mis laulu ja tantsupidudel tõenäoliselt alati on eksisteerinud ning mida paljud on erineval moel kogenud või vähemalt selle kohalolu tajunud. See on midagi, millest laulu ja tantsupidudega seoses üsna sageli räägitakse kuid millel ei ole nimega autorit ei algust ega lõppu, ei nooti ega põhisammu. Tänasel kristliku maailma kõige tähtsamal pühal räägime laulu ja tantsupeol valitsevast erilisest vaimust mida tajutakse tohutu ühtekuuluvustundena ning millest räägitakse kui eestlaseks olemise pühitsusest või pühast ning kirjeldatakse lausa usulise kogemusena. Professor Marju Lauristin on öelnud, et kõige erilisematel hetkedel, kui laval toimuv meid sügavalt puudutab, kaovad kõik piirid publiku ja esinejate vahel ning kogukonnast saab kogudus. Kuid mis on siis see, mida seal kogeme? Kas siis laulu ja tantsupeost on tõesti tänaseks saanud muidu üsna usu leigetena tuntud eestlaste usk või religioon? Küsisin seda Tartu Ülikooli usuteadlaselt Ain riistonilt. See, kuidas laulupidu toimub ja toimib mõneti kirjeldatav nii-öelda religioosse nähtusena ja siin olen ma endale appi võtnud kaasa tuntud prantsuse sotsioloog Emil Turkaimi religiooni definitsiooni. Ta kirjutas aastal 1912 väga vahva raamatu religioosse elu elementaarvormid, mis muidu on eesti keelde tõlgitud praegu ja varsti ilmumas. Seal ütleb ta religiooni kohta nõnda. Religioon on pühaga, see tähendab eraldatu ja keelatuga seotud uskumuste, tavade terviksüsteem mis seob selle järgijad üheksa moraalseks kogukonnaks, mida nimetatakse kirikuks. Nüüd noh, kõigepealt kiriku mõiste on tal mõeldud sellise üldistavana selles mõttes, et tegelikult oma raamatus uurib ta hoopiski Austraalia aborigeenide uskumusi, mida ta pidas omal ajal. Kõige primitiivsemad saaks maailmas, et kirik on selline kujundlik mõiste, aga oluline on siin kõigepealt pühadusekategooria ja pühaduse miski asi iseeneses. Mingi objekt ei ole püha iseenesest, vaid see on suhtumise küsimus. Pühadus tekib siis, kui mingit asja üheskoos pühaks peetakse. Ja ta on eraldatud nii-öelda argisest, pühadus on, on miski, mis, mis läheb inimestele korda. See on mingi väärtushinnangute süsteem, seal mingi hoiakute süsteem ja Türkaime nägemus oli selline, et religioon selliseid universaalse nähtusena ei kao ühiskonnast mitte kunagi ära. Ta muutub, jumalate nimed võivad muutuda ja jumal võib üldse religioonist puududa. Pühadusevajadus, mis inimesi kokku liidab, see jääb nagu alles. Ja nüüd ma lihtsalt mainisin, pühadus liidab inimesi kokku. Et Türkaim kirjeldas seda nõnda, et eriti teatud siis selliste rituaalide riituste kaudu on inimestel see võimalused tulla kokku mõelda ja tunnetada eriliselt püha. Ja selle kaudu tekib ka selline selline oluline ühtekuuluvustunne. Kui me läheme laulupeo juurde, inimesed tulevad väga selgesti argipäevast eristuva pidulikku rituaali na üheskoos kokku ja see, mida nad tunnevad, nad ei tule ju lihtsalt laulma. Nad kuuluvad kui seal õhus välja ütlemata see eesti kultuuri ülistamine, eesti kultuuri ülendamine ja eestlastena kokkukuuluvus. Meil on täpselt need needsamad asjad, nii et selles mõttes siin ütleme, võiks öelda küll, et laulupidu vastab sellele Türkaimi religiooni definitsioonile minu meelest nagu väga kenasti. Ja vahest veel, mis on nagu oluline selle laulupeo juures ja tuletab meile meelde teatud väärtusi elus Me võime tihti omavahel tülitseda ja kakelda, mõnikord poliitikas teda lausa mõeldagi ameti, kui me tuleme laulupeol kokku, siis me jätame selja taha. Siis me tõepoolest oleme ohus, oleme üheskoos ja noh, see eestlaste nii-öelda ühislaulmise traditsioon on järjest süvenenud, järjest tugevnenud, noh kindlasti oma sellise erilise aktsendi sai ta nõukogude ajal, eks ole, kus väliselt oli tegemist lihtsalt laulupeoga tegelikult seesmiselt eestlased tunnetasid, mida see kõik tähendab eriti veel seoses sellega, et laulupeo lõpulaul Mu isamaa on minu arm tõi inimestel alati pisara silma sõltumata sellest, et vahepeal ükskord isegi keelatud oli ja ikkagi lauldi, eks ole, nii et see mingis mõttes, mis on nagu huvitav, et see hääliku nagu kultuurist laiemalt, et nii tõstsime nägemusel kui, kui ka ma arvan, et me kõik tunneme, et meie kultuur ei saaks püsida, kui meil ei oleks mingeid asju, mida me väärtustame. Ja et on vaja sündmusi, mis aitavad meil neid väärtuseid nagu taas meelde tuletada. Ja selles mõttes laulupeod on üks, üks väga hea ja vahva traditsioon, mis on eestlastel, lätlastel ka, aga mujalt maailmast on, seal on juba teised asjad. Kuidas suhtuda sellistesse puhas sassi ja ma olen aeg-ajalt pidanud kokku puutuma sellise kriitikaga, et me peame laulupidu nii pühaks, et me justkui tohiks temasse kuidagi isiklikku suhet omada, kas see väide on tõene teie meelest või pigem samal skaalat, võib-olla teine näide on see, et kui me püüame kirjeldada seda laulupidu välismaalastele, siis Me oleme kasutanud sellist mõistet nagu Džibeldaks Hans just nimelt, viidates ka sellele samale sellisele väga siirale isiklikule suhtele, ehk et siis nii-öelda kaks vaadet ühelt poolt justkui me peaksime suhtuma laulupeos grupiviisiliselt kuidagi pühalt ja hoidma ta kriitika, panna võib-olla natuke nagu, nagu eeldatakse kirikult ja teine vaade on siis see, et me iga suhe sellesse nii siiras ja eriline, see muudabki ta pühaks. Üks ei välista teist, et kõigepealt see teine vaadetelt Me tunneme laulupeol või paljud meist tunnevad olete ilmselt ka mitte kõik, eks ole, aga me tunneme midagi väga erilist. Nüüd teiselt poolt see, et kas laulupidu seda nii-öelda kogukonna kogemust või seda Traiballexpeeriansi, et kas seda ei tohi kritiseerida, muidugi tohib, kuna tegemist on mingis mõttes väärtustega ja laulupeo puhul mõneti need väärtused on ka, nad ei olegi otseselt sõnadesse pandud, nad on sellised emotsionaalsed väärtused, aga see ikkagi on seotud meie eestlaseks olemise, meie rahvusena rahvuskultuuri ja kõigi nende asjadega, siis siis otseloomulikult nendest asjadest noh, ütleme väljaspoolsada kogemuste ennast enne laulupidu ja pärast laulupidu võib rääkida ja tuleb rääkida, tuleb mõnikord kriitiliselt rääkida ja pigem isegi kui kritiseerida, siis selleks, et nagu paremini mõtestada enda jaoks, et et mis on selle sündmuse koht meie jaoks, milline on selle sündmuse koht meie kultuuris, kuidas seda paremini organiseerida? Ja nii edasi, kui me mõtleme sellisele pühale rituaalsusele, Filituaalsele pühadusele, noh, mida me sageli kogeme, kirikuaastas näiteks, eks ole, siis väga tähtis koht on teatud sõnumite, teatud elementide kordistuseli kordamisel. Mis te arvate, kui tähtis on see laulupeo puhul, et me laulupidu alati mingil kindlal viisil teeme teatud sündmusi, kordame, kas see on asi, mis peaks kindlasti olema, või peitub see pühaduse moment seal milleski muus? Seotud omavahel, sest teatrirituaalide struktureeritud on, on nagu alati tähtis, et kui mingid rituaalid tekivad, siis noh, esialgu see algus on nagu vabam. Aga kui selles rituaalis toimunu on inimestele nagu tähtis hakatakse kordama, siis on selline ülemaailmne praktika igal pool siis kujunevad välja teatud kindlad vormelid kindlal viisil. Mõnikord muutuvad isegi nii jäigaks, et ainuüksi nende muutmisele mõtlemine on hirmus patt. Meie laulupeole seda vist õnneks veel ei ole, aga nüüd see korduvus, miks ta oluline on? Ma võrdleksin seda liiklusreeglitega, et ühelt poolt liiklusreeglite selgeksõppimine, aga autojuhina sõitmine noh, ma pean tegema teatud asju nii-öelda kindlas järjekorras alati. Aga kui see mul nagu paigas, siis ma olen selle sees vaba vaba valima teed vaba minema sinna teise-kolmandasse kohta ja nõnda ka rituaalidega, olgu see siis laulupidude kirglik rituaal. Ta annab sulle mingisuguse raami ette ja, ja sellega avamisees on väga avar nii-öelda tõlgendusvabadus. Me oleme praegu rääkinud rohkem sellise üksikisikuvaatest suhtest laulupeos kui sellisesse sündmusesse. Aga kas teisipidi, kas lauludest on saanud meie lahutamatu identiteedi osa ja kas me võime öelda, et laulupidu on eestlaste religioon? Mingis mõttes hea, et tulen tagasi selle definitsiooni juurde, et näed, et mida see teeb, et see loob ühiseid väärtusi ja kokkukuuluvustunnet. Aga laulupidu ei tule mõista nagu eraldi, et noh, kui me räägime eesti liiklusest, siis eestlaseks olemine meile nüüd juba pikemat aega õnneks 90.-st aastast alates juba noh, tähendab ka Eesti riigi kodanikuks olemist ja kodanikuuhkust. Ja selles mõttes ka riiklusele on omad rituaalid, eks ole, meil on vabariigi aastapäeva paraad. Meil on võidupüha, meil on vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtt ja kõik need asjad, et needki on eestlaseks olemise jaoks olulised rituaalid. Et laulupidu on lihtsalt üks asi nendest. Ja noh, laulupeo puhul on see tuuriline komponent nagu rohkem esiplaanil, et sellisena ta töötab küll ja ükski selline ühiskond ei saa ilma selliste rituaalidega, et kui veel Türkaim juurde tagasi tulla, siis tema religioonikäsitlus on õige huvitav selle poolest, et põhimõtteliselt ta ütlebki, et see, mida religioon teeb, on, on see, et viitab ühiskonnale. Ilmselt ütleb ta, et jumal on ühiskond ja ühiskond on jumal. Ja see ei tähenda seda, et oleks nagu lõpuni ateiste ei välistaks jumalat, seda on kõvemast arvatud. Aga pigem seda, et ükskõik mida me teeme, Me ei suuda ka nii-öelda meie jaoks olulistest asjadest mõelda ilma, kui et me oleksime nii-öelda spetsialiseerunud sellesse ühiskonda, sellesse kultuuri, meie kultuuri ja ühiskondlikesse suhetesse laiemalt. Et see ühiskondlik raamistus on alati meie ümber ja, ja isegi kui me räägime mingisugusest religioonist, mis, mis nii-öelda ületab rahvuste piire siis ta ikkagi nii-öelda saab meie jaoks kogetavaks meie enda elukogemuse vahendusel meie enda kultuurikogemuse vahendusel. Laulupidu on nagu väga hea näide selles mõttes, et algselt oli tegemist päris algusest peale sellise nii-öelda rahvusliku impulsiga, eks ole, Eesti rahva nii-öelda eneseteadvuse tõstmisele suunatud üritusega ja see mingil moel ei vastandunud siis nii-öelda kristlikule religioonile või vastupidi, need asjad täiesti käsikäes. Hiljem on see otseselt religioosne element, kiriklik element on sealt nagu taandunud. Aga see põhikude nagu samaks jäänud Üks asi veel, mida ma kindlasti tahaks, oleksid praegugi, istun siin Tartu Ülikooli peahoones, kuuleme, et jahune aulas käib kontsert. Ja tõenäoliselt seal kontserdisaalis istuv publik samamoodi imetleb, vaimustab nende laval olevate artistide pingutusest ja, ja tõenäoliselt tekib ka seal mingit sorti selline ühtehoidev suhtumine ka selles väikeses saalis, kus on oma nii-öelda eestkõnelejad, on see muusika, on need elemendid olemas, aga ometi see laulupeotunne on siiski eriline. Mis asi seal siis eel on, et, et me oleme seal koos? Me räägime eesti keelt, meil on seal muusika. Kas on siis see mastaabiefekt või mis selle laulupeo tunde nii ainulaadseks ja kordumatuks muudab, võrreldes näiteks sellega, mis toimub siin Tartu Ülikooli aulas? No kõigepealt aulast, et Tartu ülikooli töötajana aula on Tartu Ülikoolis pühapaik sõna otseses mõttes püha paik. Need laulupeo erilisus, ma arvan küll, et see, mida sa räägid, mastaabiefektist On oluline. Ja siin on veel teine asi, tõepoolest see jälg meile, see laulupidu on jätnud kultuurimälus on praegugi nõnda, et, et on palju inimesi, kes ei lähe Tallinnasse kohale, aga selle laulupeopäeval televiisor tehakse lahti, vaadatakse seal kontsert algusest lõpuni ära, nii et see hõlmab palju rohkem inimesi, kui ainult neid, kas seal kohapeal on, seal tunned, tunnevad seda pühaduse tunne, et on võimalik muide kogeda täiesti televiisori vahendusel. Vot see on selline meie tõlgendamisruumi teema ütleme, seostama selle nii-öelda eesti kultuuriga laiemalt, oma eestlaseks olekuga laiemalt. Põhimõtteliselt ilmselt on võimalik eesti kultuuri väärtustada ka ilma laulu peota, aga siis seal teistsugune kultuur. Oleme jõudnud oma kuuenda kuulajamängu, nii nagu ikka, alustame eelmise korra õigesti vastasest. Eelmises saates küsisime, millise Helju Mikkeli tantsu järgi sai Nuia EPT tantsurühm endale nime. Õige vastus on sõle sepad. Selle nime sai endale Lille-Astra harraste poolt 1968. aastal loodud tantsurühm juhendaja Ants Arro sõnul 1993. aastal, kui ristiema Helju Mikkel neile oma tantsunime pidulikult omistas. Nüüd siis tänase saate küsimuse juurde. Järgnevalt kuuleme taas kord Eesti raadio heliarhiivist üht salvestist. Eriliseks teeb selle asjaolu, et ringhäälingu vahendusel rändame koos teiega ajahetke, mil esimest korda laulupidude ajaloos rahvamuusikud eraldi pilliliigina oma kavaga esinesid. Küsimuse arvasite tõenäoliselt juba ära, mis aastast on pärit see salvestis või teisisõnu, mis aastal rahvamuusikud esimest korda laulupeol eraldi pilliliigina osalesid. Teie õigeid vastuseid ootame nagu ikka, järgmise saateni. Oma vastused palume saata e-postiga aadressile laulupidu, et r punkt. Laulu valgusrännak, laulu ja tantsupeo ajaliku. Esimestel laulupidudel olid jumalateenistused ja vaimulikud kontserdid väga oluline osa laulupeost. Tänapäeval on meil küll laulupeol kaks kontserti, lisaks tantsupeo etendused, rahvamuusikapidu ja muud sündmused kuid need pole enam jagatud ilmalikeks võimalikeks. Tänases ajaloorubriigis küsin ajaloolane Kadi Käär Petersonilt, millal see muutus toimus ja milliseid arutelusid vaimuliku repertuaari vähenemine omal ajal põhjustas. 19. sajandil toimunud laulupidudel oli pea eranditult jumalateenistus, vaimulik ja ilmalik kontsert ja nii kuni kuuenda laulupeoni. 1910. aastal toimunud seitsmendal laulupeole oli samuti kaks kontserti kuid siis ei eristatud enam vaimuliku ja ilmaliku kava. Võrreldes eelnevate laulupidudega oli repertuaar üldiselt ilmalikum ja tähtsustati. Sel laulupeol oli Eesti autorite loomingu osakaal väga suur. Pärast esimest maailmasõda iseseisvas Eesti vabariigis enam samuti vaimulikke kontserte polnud, kuigi laulupeoks päevadesse mahtus kolm suurt kontserti. Vaimuliku repertuaari oli vähem kui varem teravaimalt arutelu põhjustes avakoraali puudumine. Näiteks 1923. aastal Eesti vabariigi väljakuulutamise viienda aastapäevaga. Samal aastal toimunud laulupidu alustati Eesti hümniga. Avakoraali puudumine esimestel iseseisva Eesti laulupidudel oli vastu välja näiteks hariduselu edendajale Peeter põllul ja kes kirjutas. On kahju, et vanade laulupidude traditsioonide vastu seekord ampatustatud, kui vaimulikud laulud kavast välja jäeti, kahju veel enam sellest, kuidas nad välja jäeti. Missuguste põhjendustega otsitud seletustega nagu peaks meie rahva suuskuraal vaikima sellepärast et ta võõrsilt toodud nagu häbeneksime ilmade ja rahvaste valitseja poole, pöörata muus kui ainult oma komponisti loodud viisist. Avakoraali puudumine oli vastumeelne ka Miina Härmale, kes kritiseeris seda, öeldes, et koraalilaul on peatükk meie kõikide lapsepõlvest ja selle laulmine. Laulupeol läks miski, mis läbi kodukihelkonna kiriku ja lapsepõlve mälestusteluks perekondliku sideme. 1900 kolmekümnendatel aastatel oli ava korral taas kavas nõukogude ajal jällegi ei saanud sellest juttugi olla. 1994. aastal esimesel taasiseseisvunud Eestis toimunud laulupeol alustas ühendkoor aga taas korra, oli ka väliseesti koorijuhi Roman Toi dirigeerimisel. Pärast seda pole laulupidu enam koraaliga alustatud. Avaühendkoori esituses kõlavad Koit Eesti hümni ja laulud, mis on korraldajatele tundunud olulised laulda peo alguses ühendkoori poolt näiteks Ernesaksa teosed, Tormise laulu algus ja nii edasi vaimulikke sõnumeid ja kui sinna vahel ka näiteks 2004. aastal kõlas Urmas Sisaski eestimisest sanktes. Suur tänu Sulle, Kadi sisuka ülevaate eest. Võin siinkohal lisada, et ka suvisel juubelipeol on lava kontserdi kavas siiski päris mitu vaimulikku teost näiteks Cyrillus Kreegi sanktos, tema Reekvimist. Ja kuigi seesama teos, siis meie seekordset pühademeeleolus saadet lõpetama. Seekord siis Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkestri esituses Tõnu Kaljuste juhatusel. Saatejuht Sten Weidebaum koos toimetaja Lisete vildiga tänab teid kuulamast. Saate helioperaator oli Katrin maadik.