Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere tulemast kuulama seitsmeteistkümnendat saadet sarjast laulupeo nähtamatud lood. Juubeliaasta hakkab kohe kohe lõppema. Veel ootame kõiki liituma tagasi kooli algatusega. Tänases saates toon teieni intervjuu Tallinna prantsuse lütseumist, kus isegi siin tund andmas oma mõtteid laulupeo puiestee tähendusest jagavad meiega selle kooli 11. klassi õpilased Merje Moyama ja Aet Kubits. Eelmises saates rääkisime laulu ja tantsupeoseadusest professor Marju Lauristiniga. Tema ideid tõi esile oma tänukõnes ka käesoleva aasta kodanik Riina Roose. Tänase saate teises pooles kuuletegi intervjuud Riinaga, mis sai tehtud läinud nädala alguses linnateatris. Järgmisel nädalal toimuvad juubeliaasta kaks olulist sündmust. Esmaspäeval, üheksandal detsembril juubeliaasta lõpufoorum ning 12. detsembril juubeliaasta pidulik lõpetamine, kus jagame tunnustust väärikatele kollektiivijuhtidele ja täname neid, kes aitasid suurel laulupeo juubelil ja juubeliaastal tõeks saada. Sealsamas Eesti muusika ja teatriakadeemias, kus oma juubeliaastat alustasime, anname sel päeval oma sümboolset kultuuri, aasta rändpastlad edasi digikultuuriaastale. Koos juubeliaastaga saab tänasega läbi ka meie nähtamatute lugude saatesari. Tänases saates teemegi suure tagasivaate lõppevale aastale. Liigume mööda ajajoont juubeliaasta kava järgides. Aasta algus oli pühendatud ajaloole. Aasta tippsündmuseks oli loomulikult juubelilaulupidu, mis näitas selle liikumise aegade ja põlvkondadeülest ulatust ning aasta lõpus on fookuses laulu ja tantsupeo liikumise mõju ning tähendus tänases ühiskonnas. Saate lõpp on taas pühendatud aegade üle selle aumärgile laulupeo kodarrahale. Oma mõtteid jagab meiega kodarraha laureaat maestro Alo Ritsing. Laulupeo nähtamatud lood on klassikaraadio ja juubeliaasta koostöös valmiv saatesari mis jälgib raadioeetris juubeliaastale olulisemaid sündmusi. Mina olen saate autor Sten Weidebaum. Head kuulamist. Laulupeo nähtamatud lood. Esmaspäeval, üheksandal detsembril toimub Tallinnas laulu ja tantsu juubeliaasta lõpufoorum, kus arutletakse liikumise rolli üle ühiskonnas. Foorumi eesmärgiks on kirjeldada laulu ja tantsupeo liikumise laiemat kandepinda ja selle mõjusid, kirjeldada hetkeolukorda ja võimalikke tulevikustsenaariume ning arutada laiemalt laulu ja tantsupeo traditsiooni üle ühiskonnas. Foorumit on võimalik jälgida esmaspäeval algusega kell üheksa 50. Otseülekandes Postimehe veebilehelt. Samuti on foorum edaspidi laulupeo kodulehel järelvaadatav. Täpsemat infot foorumi kava esinejate kohta leiate samuti meie laulupeo kodulehelt. Nagu saate alguses ütlesin, on tänane saade siis selles sarjas viimane laulu ja tantsu juubeliaastal oli meie üheks eesmärgiks uuendada ning kaasajastada laulu- ja tantsupidude digiandmebaas. Selle töö sisu poolt on toimetanud meile saatest hästi tuttav ajaloolane Kadi kähar Peterson, kes läbi aasta on meile pakkunud palju huvitavaid hetki ajarännakutel. Läbi laulu- ja tantsupidude ajaloo. Küsisin Cadilt, kui kaugele me oma andmebaasiga digimaailmas jõudnud oleme. Alustuseks peaks ehk ütlema, et see, millest me alustasime, ei olnud ka andmebaas, vaid see oli, ma ütleks, pigem selline andmekogum nendest laulupidudest niimoodi pidu peo kaupa või teos teose kaupa. Ja eesmärgiks on olnud jõuda siis selleni, et see staatiline info muutuks igatpidi vaata vaks liigutatavaks omavahel seostatavaks, sellises digitaalse andmebaasi formaadis. Ja praegu me oleme jõudnud sinnamaale, et me käime läbi neid andmeid ja see on hoopis suuremamahulisem teinud, kui me arvasime, sest et need andmed ei ole väga kergesti standardiseeritud pidu ise on aja jooksul väga palju muutunud. Need rolli tähendused need viisid, kuidas seda kõike on üles märgitud, ma räägin siis repertuaarist või siis pidude kavadest, mis konkreetselt mingil peol on esitatud, kes on esitanud ja kes on seal olnud juures veel selle esituse juures, et selle kõige standardiseerime ja see on selline paras ettevõtmine ja praegusel hetkel on sealmaal, kus ma hirmsasti tahaks öelda mingeid numbreid, et meil on laulupidudel esitatud nii mitu teost või tantsupidudel nii mitu tantsu. Selleni me ei ole veel jõudnud. Too mõni näide pärast seda, kui see nii-öelda andmekukkuma siis valmis saab. Milliseid päringuid sealt siis teha on võimalik tulevikus. Kõige lihtsamalt päringud on ilmselt need kõige-kõige päringud, et enne laulupidu kerkib pidevalt esile selliseid küsimusi, et mis on see kõige rohkem esitatud teos, kes on kõige rohkem pigem nendest laulupeokavadest läbi käinud luuletaja või sõnade autor, mis heliloojate teoseid on esitatud kõige rohkem, mitu dirigenti on üldse laulupeol dirigeerinud? Et noh, sellised, kes on kõige levinum, kes on kõige populaarsem, mida on kõige rohkem lauldud tantsitud need vastused peaks sealt tulema, aga siiski sellised ütlevad pingeread, statistilised, et, et kes on kõige rohkem ja, ja siis kes on võib-olla ainult korra olnud. Et sellised, aga lisaks ka erinevad seosed isikute vahel, näiteks milliseid heliloojad, dirigendid, dirigeerinud, mis mulle endale tundub, huvitav on see, et kui me vaatame seda repertuaari kõikide erinevate ajastute üleselt ütleme selle andmebaasi ka me saamegi siis teada näiteks, mis seal pealkirjade kaudu meil ei ole seal kahjuks veel laulu sõnumi, et võiks sinna kunagi sellesse andmebaasi lisada. Aga kui me vaatame pealkirjade kaudu, mis on siis sellised levinumad sõnad, mis on pealkirjades olnud, et, et kui arvestada kogu seda repertuaari kirevust des erinevatest loomingulistest, sellistest impulsid, mis on laulupeole tulnud lõpetades sundrepertuaariga, nagu huvitav oleks teada, mis on see sõna, mis jääb kogu sellest kavade hulgast siis kõlama. Ma arvan, et see sõna on ilmselt Isamaa, sest et mu isamaa on minu arm on olnud väga palju esitatud ja samamoodi on see sõna isamaa eesti hümni sees, aga siis näe, mis sõnad niimoodi sellise võib olla märksõna pilvena. Selle Isamaa ümber koonduvad. Suur tänu Cadile nende ajarännakute eest siin saates ja loodame, et siis peagi saame osa tema töö tulemustest laulupeo ajaloo andmebaasiga. Aga nüüd kutsun mina teid korraks väikesele jalutuskäigule ajas tagasi, et saates kõlanud intervjuude kaudu meenutada seda tihedati ilusat laulu ja tantsu juubeliaastat. Nagu öeldud, oli juubeliaasta alguses pühendatud ajaloole. Eesmärk oli tutvustada laulu ja tantsupeo 150 aastast teekonda, et luua lähenevale juubelilaulu ja tantsupeole laiem ajaraam ning sidemeta luga. Juubeliaastat alustasime kümneosalise kontserdisarjaga laulupidu 150, kus erinevad kollektiivid andsid kontserte üle terve Eesti. Kontserdisarja kava lähtus laulupeo avakontserdi õpetajale. Ideest. Üheks põnevamaks kujunes tõenäoliselt paljudele Tartu laulupeo juubelilaulupeo ühiskontsert mis toimus 20. juunil Tartus Maarja kirikus, kus esinesid rahvusmeeskoor ja Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor. Sellest kontserdist tegi ETVga salvestuse ning see on ETV arhiivis kõigile järelvaadatav erinevas paigas. Üle Eesti püstitati juubeliaasta puhul suured sinised südamekujulised installatsioonid mis osutusid väga inspireerivate pildistamispaikadeks. Väga tihedaks kujunes koostöö muuseumide ja raamatukogudega. Lugesin kokku ligi 80 erinevat meile teadaolevat sündmust, näitust ja haridusprogrammi, mis juubeliaastal erinevate koostööprojektidena mäluasutustes toimus. Oleme väga tänulikud rahvusraamatukogule Tallinna keskraamatukogule maanteemuuseumile Eesti disaini ja tarbekunstimuuseumile, Tartu laulupeomuuseumile, Eesti teatri- ja muusikamuuseumile, Viljandi muuseumile ning Eesti Rahva muuseumile. Üks põnev Eesti Rahva Muuseumi algatus ajarännak aastasse 1869 leidis ka siin saates mitmel puhul kajastamist. Täna teame, et selle algatusega liitusele 6000 inimese üle Eesti mida sellel ajarännakul osalemine Aga koolidele tähendas ning miks oli oluline selle üleskutsega liituda, rääkis meile sarja teises saates Julia Gorbatšova Tartu Annelinna gümnaasiumist. Eesti Rahva muuseum kutsesse augustikuus kõikke Õpet, et kohtumisel infopäevale ja siis seal oli ka jutt ajarännakust ja kuna see on nii huvitav projekt, siis kohe pärast seda infot kohe läksimegi meie ajalooõpetajaga, kelle nimeks on Signe. Kas ütlesime, et me oleme Tartu Annelinna gümnaasium? Me oleme kool, kus õpivad õpilased kil emakeel ja kodukeel ei ole eesti keel ja me kindlasti tahame sellest osa võtta. Kuidas te kutsuksite üles need, kes liitunud ei ole? Kindlasti ma arvan, et võib liituda, miks, sest just need peakorraldajaid inimesed, kes seda mõtlesid, välja seda nagu ellu viivad nad on väga suures mahus on juba töö tehtud. Miks on vaja, sest me elame sellel väga imelikul ajal, me elame ajal, millal meil on suur õnn ja suur au tähistada Eesti vabariik 100 esimest aastat päeva ja meil on suur õnn, et me saame tähistada ka Eesti esimese üldlaulupeoaastapäeva sadeveekümnendat aastapäeva. No millal veel, kas 50 aasta pärast on palju meie seas neid õnnelikke? Ma ei räägi lastest, ma räägin minu vanuse inimestest ja seepärast no ma julgen öelda kasutades, et sellist võimalust see oleks lihtsalt nipressiitsil. No mul oleks küll väga kahju, ma iseendale ei anna andeks, kui ei prooviks. Täispikka intervjuud Julia Gorbatšova ka saate uuesti kuulata meie teisest saatest. Kui kultuuriministeerium oli selle aasta kuulutanud laulu ja tantsu juubeliaastaks siis haridus ja teadusministeeriumi eestvõttel oli käesolev aasta kuulutatud eesti keele aastaks. Emakeelepäeval kirjutasid meie kunstilised juhid koos 7969 inimesega vikerraadio etteütlust, mis oli pühendatud laulupeo juubelile. Muuseas, üks etteütluse pähklitest kõlas järgmiselt. Kas üle-eestiline juubelipidu, minu arm kuulub rahvusringhäälingu enim vaadatud saadete hulka on heinakuu alguseni teadmata. Kusjuures üle-eestiline võis kirjutada kas kokku või sidekriipsuga, aga kindlasti väikese tähega. Minu arm aga võis olla jutumärkides suure algustähega või siis ilma jutumärkideta läbiva suurtähega. Tänavuse siis teame, et üle-eestiline juubelipidu, minu arm kuulus tõepoolest rahvusringhäälingu enim vaadatud saadete hulka. Kokku jälgis rahvusringhäälingu vahendusel seda suursündmust rohkem kui 500000 inimest. Eesti keele aasta puhul oli meie saates külaliseks Eesti keele Instituudi juhataja Tõnu Tender, kes meile emakeelekuul erinevaid mõisteid selgitas. Kas mäletate, kuidas on õige kirjutada sõna laulupeo kantaat kas kokku või lahku? Aga nüüd laulupeo kantaat. Ma küsisin oma kolleegidelt esmalt kas need kaks sõna kas kokku või lahku ja minu üks kolleege lähtus määratluse sellest, et, et laulupeo kantaat see võiks olla liik, liigikuuluvus näitab etleme kantavate muusika liike. Ja veel siis laulupidu ise kui seal laulupeo kantaat laulupeole tunnuslike vorme. Nii et lähtudes sellest, et tegemist mingi liigiga võiks olla see kokku kirjutatud. Minu teine hea kogenud kolleeg ütles ja et üleüldse kokku-lahku kirjutamine Eestis ja eesti kirjakeeles üks suuri kunste ja on võimalik ka muidugi lahku kirjutada. Ja nüüd noh, millest me lähtume, ütleme, et kas me kantaat puhul või lauluga kandidaadi puhul üldse eeldame ka kindlad tunnuseid, kas on siis vorme, liike, kus ka kindla, olgu see pikkus või, või kas see on üks tonaalsus üksmeeleolu, mis peab heliteost läbima. Kas noole Zeta äratab tähelepanu, on lauljatele kuulajate oluline, et seda tahetakse kaasa laulda, seda osata, kas see on olulisem või on olulisemad need liigid žanrimääratlusega, et oleks teatud pikkus või muud tingimused, nii et see on arutlusküsimus. Intervjuud Tõnu Tender iga saab uuesti kuulata. Meie neljandast saatest juubeliaastal oli meil õnn tähistada laulupeo kõrval ka mitmeid teisi tähtpäevi ja juubeleid. 16. mail möödus 200 aastat laulupeo, Vanemuise ja Postimehe ühise papa Johann Voldemar Jannseni sünnist. Neljandal märtsil aga möödus täpselt 75 aastat sellest, kui Gustav Ernesaks Moskvas kirjutas laulupeo hümni. Mu isamaa on minu arm. Sel puhul leidsin raadio heliarhiivist Lembit Lauri intervjuu Ernesaksaga 1988.-st aastast, kus toona 80 aastane Ernesaks ütles, et laulu kirjutades ei osanud arvata, et see hakkab endale ise teed rajama. Noh, see on kujunenud traditsiooniliseks laulupeo lõpulauluks, kui ma selle kirjutasin, see oli neljas märts 1944 siis ma muidugi ei arvanud, et hakkab omale teed ise rajama. See oli Moskvas kirjutanud muidugi ja sõjaaeg ja kodust kaugele päris siis kirjutasin selle ära. Oli ühel laulupeol isegi niisugune asi, et Ta ei olnud enam laulupeo kavas. Aga lava hakkas laulma ja laulis kaks salv ära, siis pealikutes tuli ja ütles, et meie juhataja vaatasin kolmanda salmi. Hiljem on seal laulavate kavas olnud ja ja et kõigil oleks mõnus püsti tõusta, siis nimetati seda laulupeo hümniks, sest mõõtmistõuseb püsti laul, laul on laulja rahva sageli püsti tõusma. Ma ise pean ka püsti mulli sobiga istuma. Intervjuud Ernesaksa kolleegi olev ajaga saab uuesti kuulata meie kolmandast saatest. Juubeliaasta ajalookäsitlusi jäävad meenutama mitmed teosed, näiteks Postimehe kirjastuse raamat, laulupeod, postimehega või Tartu linna poolt välja antud Rein Veidemanni raamat laulupidu, Jannsen, Koidula ajalugu tutvustasid ka mitmed näidendid. Näiteks hakkame mehed minema, mis etendus Noblessneri sadamalinnakus. Raadi suveteatris Tartus mängiti näidendit, pidu tuli ning Tartu uues teatris Alo Põldmäe kirjutatud ooperit Emajõe ööbikud. Kuulame siis siia selle ajaloomeenutuse lõpetuseks ning peatselt jõudva Gustav Ernesaksa sünniaastapäeva tähistamiseks. Ernesaksa laulu hakkame mehed minema nii nagu see kõlas suvel Noblessneris samanimelisel etendusel. Juubeliaasta teiseks oluliseks eesmärgiks oli vaadelda selle liikumise ulatust, milles ta andis ju kõige selgemini aimu juubeliaasta tippsündmus, 27. laulu ja 20. tantsupidu, minu arm koos sellele eelnenud rekordiliselt 4200 kilomeetri pikkuse tule tulemisega ning aasta esimeses pooles toimunud 770 maakondlikku eelproovi ka juubelipidu oli väga paljude inimeste suure ja sageli nähtamatu töö tulemus. Kogu liikumist juhatas kaptenisillalt juba seitsmendat korda järjest Eesti laulu ja tantsupeo sihtasutuse juht Aet Maatee, kellega tegin intervjuusarja avasaatesse. Kuulame siis nüüd uuesti usutlust, Aet Maateega. Intervjuu On tehtud juubeliaasta alguses ühel varasel hommikutunnil. Milline inimesel sa oled, miks sa nii varaalust? Siin on väga lihtne vastus, hommikud on lihtsalt värsked ja ka vaiksed. Sa kuuled iseennast ja oma mõtteid paremini. Õdede täpselt, mis toimub, kui kell üheksa saab ja ja telefonid helisema hakkavad ja kui tunni pärast veel hakkavad erinevates tubades koosolekud. See ongi ainuke aeg, millal asja nagu mõtestada. Seal sinu aeg. Laulupeo protsessis osaledes mitte ainult teatud sarnasus ei teki hommikutes, aga teatud sarnasus tekib suisa aastates, et sõltub sellest, mitu aastat on laulupeoni. Kas sinul on ka niimoodi, et sa erinevatel aastatel veedad oma hommikuid natuke erinevalt? On küll meie ise teame väga täpselt, et laulupeo ettevalmistamine on hästi tsükliline ja selles mõttes on see koormus ka väga keeruline. Kuigi ma olen aastaid teile öelnud, et alustame varem ja teeme varem kõiki asju ei saa varem alustada, väga paljud tegevused sõltuvad eelmiste tegevuste lõppemisest. Enamus on nii ja kahjuks kõige suurem pinge ja koormuse maht jääbki ikkagi sellele aastale, kus siis pidu ise reaalselt nagu toimub. Tõsi on see, et nii kui see jaanuarikuu saabub, siis siis on need kuhjad, heinakuhjad sul sallustadaga hunnikutes. Selle saatesarja nimi on Nähtamatud Lood laulu- ja tantsupeolt ja ma usun, et üks inimene, kes punub võib-olla kõige rohkem nähtamatuid lugusid, kelle ümber Ani nähtamatuid, lugusid või kes ise on võib-olla üks kõige rohkem, eks nähtavate lugu oled sina. Et nüüd olete teel oma seitsmenda laulu- ja tantsuvõib-olla on mul õigus. Küll niiviisi harutada siis küll jah. Kui sa kihitest, et mida ma ootan, siis ma tõepoolest ootan, et see poolaasta ühel hetkel õnnelikult läbi saaks. Rõhk sõnal loomulikult õnnelikult ja turvaliselt. Ja tõsi on see, kui mõelda nagu suuremalt, mida sellelt peolt oodata, siis, siis mina olen kindlasti ka see, kes ootab, et meie maa ja rahvas vajab jälle nagu pühitsus kokkuliitmist. Selle rituaaliks põhiülesandeid Jon, et tulla suguvõsa kokku ja läbi laulu ja läbi tantsimise kuulutada maailmale oma sõnumit, tunda ennast ühtse rahvana ja et siis laetuna taas koju minna. Et hästi harali on see maailm meie ümber. Hästi katkised, oleme hästi närvilised olema sellevõrra mul muidugi hirmus seda kõike luues ja kukkusidudes ju palju suurem, sest et inimeste sütikud on nii lühikesed läinud inimesed on nii madala valulävega ja pigem on nagu see hoiak, quote küsimused, kohe nagu peabki kohe ütlema ja mõtlema nagu negatiivselt. Et meie kõigi ülesanne täna siin ja praegu on ikkagi jätta maailm parema, nagu me siia tulime. Ja sellest sõltub meie igaühe panus. Sestap on muidugi laulu ja tantsupeo fenomen või selle traditsiooni olemas, on suhteliselt sarnane, et niikaua kui me jaksame ja tahame nagu koos sinna panustada, siis ongi ta nagu päris seda ei saa nagu tellida riikliku tellimusena, seal on nagu meil ju palju pikalt arutelusid, kust maalt ja mida nagu seadustada kindlasti ka, et kust maalt mida keelata või käskida. Kindlasti vajaks pigem see fenomen nagu selles mõttes rohkem tähelepanu, et kust maalt nagu hoida ja kaitsta kõigi selle päeva poliit ikka sopa eest, et meie läti kolleegidest kunagi ühel konverentsil ütles, et see oli tõesti oma 10 või 15 aastat juba tagasi, et tema meelest laulu ja tantsupidu, maailmataju peegeldus. Ja mu meelest on see, see koht, läheb minu jaoks nagu järjest selgemaks. Et me oleme seda tunnet just nimelt pidude ettevalmistamise käigus, et, et see, mis on parasjagu nagu ühiskonnas, et see mingil moel mingist erivaadis ikkagi rullub meie õue pealt läbi ehk kas ta saab siis probleemiks või mitte. Et selles mõttes loomulikult on nende pidude ettevalmistamisel oluliselt suurem roll, kui lavasid paiguta. Sees on nii suurte inimmasside inimeste kogunemine toob kaasa sama palju nii nägu, rõõmustamist, energiate liitmist kui ka väikesest probleemist võib saada väga kõva ja valus vemmal kõik tunded näkku koordistuvad mitte sajakordset, vaid ikkagi väga-väga hõlpsalt. Ehk siis mis ma sulle ütlen, et mulle tundub, et me suudaksime ikkagi jätkuvalt üksteise energegi Ta häid energiaid liita ja selle üle õnnelik olla, et see võib-olla päästab torust. Festivalil. Tähendab seda, et asi, mida võib-olla paljud ei mõtle või mõtestab, ei näe, nii, on see, et ka iga suure asja loomine on loomine. Kindlasti on seda ka laulupeo loomine. Ja seda meelt olen ma väga, et laulu- ja tantsupeo ettevalmistamises ongi hästi palju loovust, tööd autoritega ja, ja suur osa, millesse me väga panustame, ikkagi uute lugude tellimine ja ma ikkagi arvan, et väga õige suund oli noh, ütleme seal kuskil 2007.-st saadik, et me ikkagi keskendusime kapeost rääkides mingitele sõnumitele või, või ka, et veel ägedam oli see, kui need lood juba kandsid seda põhisõnumit või tunnusmeloodia põhisõnum sai üheks puuduta mind oma silmade sinimustvalgega puudutanud, nii et on ilus ja valus. Aga kas on midagi sügavamat sant kokku siduda? Need olid Aet Maatee mõtted juubeliaasta algusest on suur rõõm täna siin öelda, et tema soov, et pidu õnnelikult korda läheks, on täitunud. See pidu oleks tõesti korda ning ma usun, et küllap see muutis meid natuke ühtsemateks paremateks. Esimesel juunil süütasime Tartus laulu ja tantsupeo tule, misjärel alustas tuli oma teekonda Tallinna poole. Rekordilise 33 päevaga läbis tuli kokku 4200 kilomeetrit. Tule tulemist jälgisime ka meie siin saadetes. Meenutuseks, pakun teile kuulamiseks üht lõiku intervjuust Ulrika Grauberg iga, kellega vestlesin, tule teekonna viiendal päeval, viienda juuni õhtul Haapsalus, kui seal oli äsja lõppenud Läänemaa rahvapidu ilma ratas, mille kunstiline juht Ulrika ka oli. Uurisin, kui lihtne või keeruline oli veenda kaaskorraldajaid seda Läänemaa rahvapidu korraldama lähtuvalt tule teekonna liikumise loogikast. Kesknädalal. Võib öelda nii, et ei olnud kerge, aga ei tohi kunagi öelda endale, et miski on võimatu. Ei tohi öelda endale. Aga ei tea, kuidas proovime ja siis tuleb, tuleb lihtsalt teha. Millal sa praegu ütled, oli see õige otsus? Ja oli? Mis sa arvad, kas sellel. Tule paistel peetud pidu, kas see mõjus kuidagi erilisena nendele rühmadele, kes võib-olla ise laulu ja tantsupeol ei osale, ükskõik siis, mis põhjusel? Ma arvan, et see tekitab vastakaid tundeid, kindlasti kui mina tantsijana olen tulihingeline tantsija ise, kui ma ei saa peole, siis ma olen hinges tohutult kurb. Kindlasti on see rõõm ja kurbus ühes, sest et see tuli on siin ja me teame kõik, kuhu ta edasi läheb. Et sellest kurbusest, kui tantsija ei saa tantsupeole, sellest kurbusest ei saa väga ruttu üle. Kas sellest üldse on võimalik üle saada? Kindlasti on sellepärast, et inimene peab lihtsalt mõtlema ratsionaalselt. Väljak on nii suur, nagu ta on. Kas on mingeid asendustegevusi, mis kompenseerisid seda suure tantsupeotunnet? Ei ole. Sinu Ulrika, oled laulu ja tantsupeoks valmistunud juba lugematu arvu kollektiividega. Kuidas hindad, mis seisus täna Läänemaal laulu ja tantsupeo liikumine on? Ma arvan, et on hästi, tantsijate poole pealt on see tegevus aktiivsem, mina olen õppinud koori võiks ikkagi, see on minu põhieriala ja mina natukene valutanud südant Läänemaa koorimuusika arengu pärast, kui mitte natuke, siis võib-olla isegi palju, mille tõttu maaga teen kahte koor ja, ja püüan lauljaid ikka, et minna konkursitele ja selleks, et koorikultuur nii-öelda rahva tasandil, no vähemalt Haapsalus, et oleks olemas, ma ei saa öelda, et seda üldse ei ole. Aga kui me julgen hääldest koorimuusikaga viljelemine ei ole populaarne võib-olla täiskasvanud inimeste hulgas, eks ole, naised tahavad alati rohkem laulda, siin on teisi asju ka. Et eks ju mehed lähevad siit mujale tööle ja ongi keeruline. Läänemaal ongi elu nii nagu ta on, eks me saame aru, mehed on kuskil kaugel ära, tulevad koju ja, ja nad ei tuletantsuproovi, nad tulevad oma pere juurde. Aga sellegipoolest. Ma loodan, et koorimuusika hakkab natukene rohkem tiibu sirutama meie oma lauljate hulgas just. Mida sina soovid, et see laulupidu endaga kaasa tooks, võib-olla muudaks, või lopsi hoiaks? Hoiaks inimesi õigete tunnete aususe, üksteise hoidmise, kokkuhoidmise juures, ma mõtlen eestlasi, ma arvan, et see on üks põhjus, miks laulupeod ja tantsupeod peavad kestma. Täispikka intervjuud Ulrika Grauberg iga saate uuesti kuulata meie 10.-st saatest. Samas saates muuseas rääkisime laulupeo eelproovide tähendusest ja tähtsusest ka dirigent Olari Elts iga laulu ja tantsupeo nädal oli muidugi juubeliaasta absoluutne kõrgpunkt. Paljude jaoks, sealhulgas ka mina ise, oli see aastatepikkuse töö kulminatsiooniks. Liikumise tähendusest ja ulatusest andis kindlasti tunnistust ka see, et esimest korda ajaloos sai lauluväljak laulupeo ajal inimesi täis. Loodetavasti kummutab see ärkamisaegse kahtlase müüdi 300-st 1000-st inimesest lauluväljakul. Meie tegime oma saates tagasivaate laulu ja tantsupeole mõned nädalad peale peo lõppu Viljandi folgil. Küll aga oli rahvusringhääling lauluväljakul oma kõigi kanalitega kohal ja järgnevalt pakun teile meenutuseks väikest lõiku vikerraadio päevakajast, mis oli eetris seitsmenda juuli õhtul. Äsja lõppes juubelilaulupidu, minu arm koos külaliste, lauljate ja muusikutega oli lauluväljakul üle 100000 inimese. Seetõttu lõpetati turvakaalutlustel ka piletimüük täna lõunal veel enne, kui kontsert alata kuidagi jõudis. Pileteid müüdi tänasele kontserdile üle 62000 ja mõned minutid tagasi oli meil ühendus Margeli Rookääru ka klassikaraadiost, kes oli üks raadioülekande vahendajatest. Lauluväljakul on tõesti need viimased 20 minutit toimunud lisalaulude väljakutsumine. Laval on ühendkoor, see üle 22000 laulja ja meie kõige väärikamad dirigendid Tiia-Ester Loitme, Olev Oja, Ants Üleoja, Ene Üleoja on käinud dirigeerimas laule, mis on eestlastele märgilise tähendusega. See on olnud erakordne pidu, see on olnud imeline nädalavahetus ja need inimesed, kes pääsesid kuulama lauluväljakule. Ma arvan, et nad said väga ilusa emotsioonilaengu, mis kannab edasi laulupidu isenesest tähendab suurt tööd, see tähendab igapäevast tegevust. Et laulupidu püsiks, sellepärast peaksime tegelikult kõik pingutama, saatke oma lapsed kooridesse või tantsima. Siis on lootust, et järgmistel laulupidudel on uued noored tulijad, nii nagu täna siinsamas laulukaare all 7000 mudilast said esimese kogemuse kutsuda lavale autor või laulda suure dirigendi käe all. See on midagi, mida keegi meist ei unusta. Laulupidu on 150 aastat vana ja kui meil on tarkust, siis me suudame seda hoida ka järgmise juubelini ja loodetavasti kauemakski. Võtame siis veel kord kokku ka olulise statistika juubelipeolt, mis tõepoolest oli aegade kõige suurem. Laulupeol osales 1020 kollektiivi, tantsupeol tantsis 713 kollektiivi. Rahvamuusikapeol esines 74 kollektiivi. Rongkäigus osales ligikaudu 47000 inimest. Välis-Eestist oli tantsupeol osalemas 15 kollektiivi ja laulupeol oli väliskollektiive ning väliseesti kollektiive kokku 42. Ja veel suurtes välise ütletes pakuti 188000 portsjonit lõunasuppi ning 12000 pätsi leiva-saiatooteid. Tule tulemisel kulus gaasi ligikaudu 150 kilogrammi, lauluväljakule aga 8851 kuupmeetrit. Gaasi. Koha peal jälgis pidu ligikaudu 126000 pealtvaatajat. Eesti rahvusringhäälingu vahendusel jõudis pidu 522000 kuulaja-vaatajani välispressi vahendusel aga miljonite inimesteni üle terve maakera. Kõigi juubelipeol osalejate tarbeks toodeti käepaelu kokku 16,2 kilomeetrit. Juubeliaasta eesmärgina oli sõnastatud läheneva juubelilaulu ja tantsupeo valguses tuua esile laulu- ja tantsupeo teekond läbi Eesti aja- ja kultuuriloo selle liikumise põlv ja piirkondade ülene ulatus ning vaadelda laulu ja tantsupeo liikumise rolli ühiskonnas tasakaalu kuus meele ning põhiväärtuste hoidjana. Niisiis oli juubeliaastal kolmas suur püstitatud eesmärk vaadata laulu ja tantsupeo liikumise mõju Eesti ühiskonnas tervikuna ning hinnata seniste laia põhiliste otsuste või otsustamata jätmiste mõju laulu ja tantsupeo liikumisele. Aasta loogikat järgides võtsime need teemad luubi alla juubelipeo järel, mil muuhulgas esitlesime ka Praxise abiga läbi viidud uuringu tulemusi, mis puudutasid kollektiivide finantsmajanduslikku olukorda ning juhendajate sotsiaalselt kindlustatud. Sellest niinimetatud Praxise uuringust oleme siingi saates korduvalt rääkinud ning kõige olulisem järeldus, mis sellest uuringust kõlama peab jääma on uuringu kokkuvõttes sõnastatud järgmiselt. Olukorras, kus juhendajatel puudub adekvaatse sissetuleku ning sotsiaalsete tagatiste kaotuse hirmus võimalus keskenduda oma põhitööle juhendamisele, on taolise traditsiooni elujõulisus ebakindel. Sellest, kuidas me sellisesse seisu jõudnud oleme, rääkis meile hiljuti siin saates Ene Vohu, kelle sõnul said tänased probleemid alguse juba Eesti NSV aegadel ning võimelised nii-öelda tärkamise ajal siis kui Eesti taasiseseisvus. Tänane pilt on 30 aasta jooksul tehtud halbade otsuste või otsustamatuse tagajärg. Meie põlvkonnal on halvas mõttes unikaalne võimalus päästa laulu ja tantsupeo liikumine. See aga tähendab eelkõige kõigi osapoolte suhtumise muutmist. Küsimused, mida täna endale esitatud tuleb, on kuidas liikumist mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes väärtustada, kuidas senisest teadlikumalt luua seosed tõeliselt sidusa ja toimiva kodanikuühiskonna, väärtuskasvatuse, hariduselu ning riigikaitsetahte suurendamisega. Näiteks rahastamisega seotud küsimusi aitaks tõenäoliselt lahendada seaduste sõnastamine. Kas ei oleks loomulik, et neli korda 10 aasta jooksul oleks juulikuu esimene reede riigipüha et saaksime rahus oma laulu ja tantsupidu pidada või et näiteks laulu ja tantsupeo piletid oleksid käibemaksuvabad ning ka laulukooris ja tantsuringis tehtud kulutused saaks sarnaselt koolituskuludele tulumaksust maha arvata? Seadusloome kaudu oleks võimalik luua ka vajalikud ja täna puuduvad selged seosed erinevate osapoolte vahel näiteks riik ja kohalikud omavalitsused. Nagu professor Marju Lauristin meie esimeses saates rõhutas. Seadust ei ole tarvis loomingu või loominguga tegelevate juhtimiseks või mõjutamiseks. Seadus korrastakse koordineeriks just nimelt kõigi taustajõudude omavahelist koostööd ning tagaks laulu ja tantsupeoliikumisel vajalikud täna puuduolevad tingimused. Ehk et see seadus oleks piltlikult öeldes siis, kui hea mesiniku käsiraamat, mitte meekorje viisaastaku plaan mesilastele. Eelmises saates kõlanud professor Lauristini mõtteid rõhutas oma tänukõnes Kultuuriministeeriumi poolt austava tiitli aasta kodanik saanud muusik ja eesti mõtteloolane Riina Roose. Toon teieni järgnevalt väikese usutluse Riina Roosega, mille salvestasime teeme armsas linnateatris möödunud nädala alguses. Kõigepealt küsisingi Riinalt, mis tähendus on laulupeol tema jaoks? Kõige lihtsam oleks öelda sellise väljendiga, et laulupidu meie tüvitekst, no tänasel päeval tunduvad juba kõik väljendit kulunud olevat, et seda teist ja kolmandat kõike kasutatakse ülearu palju, aga no siiski selleks lühidalt, et kokkuvõttes see sisaldab kõiki neid aspekte, mida see laulupidu tähendab, et ta tõepoolest on väga tähtis asi, et ta ei ole lihtsalt üks koorifestival ja ta ei ole ka lihtsalt üks kokku tulema, et laulame, mis pähe tuleb, et tema võlu ja tema tähtsus ongi see, et ta ühendab võib-olla isegi pealtnäha ühendamatut, aga ta just seda teeb. Et ta ühendab meie koorilaulu hetkeseisu nii kõrgel tasemel, kui see hetkel on. Ja samas on ta suguvõsa kokkutulek. Me võime julgelt öelda, et kogu Eesti saab sellest laulupeost osa, sest et kes ei ole väljakul või kaare all enamus mingil määral kindlasti vaatavad kodus televiisori ees seda, et see on kogu rahvast ühendav, üritas meil rohkem sellist asja, ei ole. Milline oleks Eesti siis, kui seda laulupidu siin meil ei oleks, mis võib olla ka üks tulevikustsenaarium, kui me nüüd kohe härjal sarvist ei haara ja oma koorijuht ei hakka väärtustama nii, nagu nad seda väärt on. Läks kordi vaesemad, meil puuduks ühendav asi, et nii kui me ennast individualistid, eks nimetame ja, ja noh, juu meil mingi selline rohkem omaette olla tahtmine on võib-olla kui mõnel muul rahval. No tundub, niisiis on laulupidu just see, mis on parimaid võimalusi ühendada. Ja see ei ole lihtsalt, et tuleme kokku vaid just sellise pika pingutuse ja töö läbi. Vaat siin on see vahed, tuleb lihtsalt kokku, laulame mingeid üldrahvalikke laule, see pole see, sa võid sinna minna või mitte minna. No midagi ei juhtu, aga laulupeo ühtse ettevalmistusprotsess, kogu see kogu rahvast haarav nagu püramiid, eks ole, et kuidas ta kogu aeg kasvab ja kasvab selle tipu suunas, kui lõpuks tuleb see pidu, et ma olen ikka mõelnud, et huvitav oleks, kui on juba noh, ütleme see viimane aasta, need, kui need proovid käivad massiivselt üle Eesti. Et küll oleks huvitav, kui saaks niimoodi majadel katused pealt ära võtta ja seda filmida. Mis korraga toimub, kus kohas seda sipelgapesa, et sellest võiks väga vägeva vaate saada. Oma laulupeo kavas 2014 kontserti kavas otsustasite te et 1000 950. aasta oli niivõrd sünge, et seda tuleks tähistada vaikusega. Olgugi, et tegelikult sellel peol kanti ette ju päris palju head muusikat ka kanid oli, ma küsin sedapidi, et üsna sellise ühiskonda tundliku närviga vaatlev inimesena, kui kaugel me nüüd järgmisest sellisest vaikuse hetkest sinu hinnangul oleme? Tahaks loota, et taolisel põhjusel sellist vaikimist ikkagi ei tuleks, et meie endi kätes on nii palju, et tookordne 50. aasta pidu toimus ikkagi okupeeritud riigis, mis oli võõra riigipüsside valve all, et need on ikkagi kaks eri asja ja ma arvan, et meil on ikka väga palju iseendal ära teha igaüks, ma ise kaasa arvatud, tuleb endast alustada, et asja parandada. Kas sa usud nagu päriselt, et meil on täna võimalik igaühel endal midagi ära teha või on vajalik mingi selline nagu suurem algatus? No näiteks seesama lauluga seadus, millest sa oled rääkinud. Et ikkagi seda olukorda, mis puudutab laulu- ja tantsupidugi muuta, parandada, arendada. No sellest laulupeoseadusest rääkisin ma professor Marju Lauristini tuules, et mina olen võib-olla selle koha pealt kehvem asjatundja, aga tema selge väljenduse järgi selle seletuse ja põhjenduse kaudu on see väga arusaadavad, miks see võiks ja peaks olema ja see olekski selles mõttes meie enda teha, et me peaks seda rohkem survestama, et ei saa jääda ootama, et keegi kuskil selle teeb, sest see keegi kuskil ei tee, et see ongi selle endast pihta hakkamisega. Ma mõtlesingi, et me peaks kuidagi seda mõtet ise rohkem koondama ja rohkem survestama kodanikualgatust rohkem viljelema. Juubelid on need hetked, kus võetakse kokku möödanik ja teisest küljest on see võib olla ka see hetk, kus aeg annab endast aimu ja on võimalik mingis perspektiivis mõelda järgmiste sammude peale. Mis sina arvad, mis juhtub järgmise viie 10 aastaga, millist laulupidu? Me tähistame 50 aasta pärast. Ikka tahaks loota, laias laastus oleks sama, et see tüvi jääks samaks, aga ma pigem mõtlen seda, et hetkel, mis mind tegi kurvaks sellel aastal, et kui on 150 aastat laulupidu ja riigitelevisioon ei näe rohkemat kui üks tunniajane saade sellest kõigest kokkuvõtteks ja seal ka vabandust, väga oli hulganisti faktivigu, vot see tegi mind kurvaks, et see jääb nüüd sinna salve. Seda vaadatakse 50 aasta pärast, et missugune oli kokku võtta ja see on küll isegi kohe väga nadi. Laulu ja tantsupeo liikumise hea edasine käekäik sõltub suuresti ka sellest, kui hästi me suudame oma väärtusi ja maailmavaadet oma lastele selgitada edasi anda. Üheks imeliseks võimaluseks on algatus tagasi kooli. Kutsume endiselt üles sind dirigent või tantsujuht korraldaja või laulja, tantsija. Kingi lastele üks tund oma hõivatud elust ja räägi nendega sellest liikumisest. See võtab sinult üsna vähe, aga annab väga palju. Teiste seas on külalistundi andmas ka näiteks aasta kodanik Riina Roose, Aarne Saluveer, Reet Piiri, Rein Veidemann ja ka Joonas Hellerma. Tule laulu ja tantsupeo kodulehele ja sealt leiad kogu vajaliku info, et liituda tagasi kooli algatusega. Oma tunde saad kooli minna alla veel ka jaanuaris. Mina olen käinud rääkimas erinevas vanuses õpilastele ning viimati seisin klassi ees teisipäeval prantsuse lütseumis. Sealt saan teiega jagada ka väikest intervjuud, mille tegin vahetunnis kahe 11. klassi õpilasega. Oma mõtteid laulu ja tantsupeo juubeliaastast ning selle liikumise tähendusest ja tähtsusest nõustusid minuga jagama Aet Kubits ja Merje Mayama. Minu arust repertuaar on üsnagi raske, aga see on hea sellepärast, et muidu ei toimuks arengut ja nagu eestlased on ju ikka laulurahvas, ehk siis peavadki olema sellised lood, mis panevad inimesi õppima rohkem. Aga ma laulsin isiklikult veel valikkooride koosseisus ja seal mul jäi väga kummitama selline laul nagu otsekui hirv, mis tekitas minus väga suure emotsiooni. Ja muidugi kõik laulupeo klassikud nagu näiteks mesipuu ja Laul Põhjamaast. Minule jäi ka võib-olla kõige rohkem meelde valikkooride üks kõige raskem laul, mis oli Mart Saare noore veljo veeritäge, aga see lõpukulminatsioon oli lihtsalt nii võimas, et see läks hinge. Ja muidugi Pärt Uusberg on ka ikka väga hea helilooja. Milline on teie meelest see laulupeo tähendus täna üldisemalt, kui palju laulupidu täna ikkagi inimestele teie sõpradele korda läheb kui palju te sellele mõtlete, kui tähtis teie jaoks on? Minule isiklikult on see väga tähtis, sest et ma tohutult armastan kooris laulmist ja kui ikka laulupeole minek on, siis see ettevalmistus on ikka aasta või rohkemgi enne laulupidu ja see võtab aega ja vaeva, aga see on kõik seda väärt. Minu jaoks laulupeo tähtsutki tegelikult kirjeldamatu. Ma väga-väga armastan seda traditsiooni ja ma näen, et õnneks ma ei ole ka ainuke ja muidugi alati laulupeo lõpus mind valdab nii suur õnn ja alati, kui inimene on õnnelik, sest ta natuke kurb ka sellepärast et ta ei tea, kui kaua seda õnne veel kestab. Tavaliselt on nii, et ma olen alati natuke kurb, et nüüd on jälle paar aastat, et ei toimu laulupidu, aga samas ei kaugene selles sellepärast, et kogu aeg toimub õppeprotsess järgmise laulupeo tarbeks, siis. Mis seal see laulupeo üldisem tähendus Eestile, kui me vaatame ajaloolises perspektiivis Ajaloolises perspektiivis see ju näitab ka eesti kultuuri kestvust, see näit ainult ühe traditsiooni kestvust, vaid see näitab eesti rahvavõimet hoida üheskoos mingisugust teatud oma asja mis võib kesta üle 100 aasta üle 150 aasta. See näitab seda, kui tugev võib olla tegelikult väike rahvas. Ja kindlasti on oluline ka see, et meil on üldse vabadus ja võimalus korraldada sellist sündmust, et meil ei ole inimesi, kes seda ära keelaksid. Meie tänase saate ja terve saatesarja viimaseks intervjuuks. Pakun teile nüüd aga kuulata vestlust sel suvel laulu ja tantsupidude aegade üle tunnustuse kodarraha saanud maestro Alo Ritsingu ka. Küsisin, mida selline tunnustus kodarraha maestro ele tähendab. See. Sündmus seal Kadrioru lossi juures oli selle laulupeo üks ilusamaid hetki. Ma arvan, mitte ainult minule, vaid kõigile, kes seal oli. Samas oli täielik üllatus, seda osati hoida saladuses või lihtsalt ma ei sattunud sellisesse seltskonda, kus olles sellest räägitud. Kui kuula kärge, minu õpilane ütles, et vaata nüüd, et me läheme koos, kõnnime, tule minu järel, siis ma ei osanud arvata mitte midagi. Ja tavalise sõnaga öelda seda liigutav pesid praeguseni meeles ilusti. Sina oled koore juhatanud juba aastakümneid ja oled osa tervest dünastiast. Sinu isa oli legendaarne koorijuht ja helilooja. Sina oled ja sa oled andnud selle pisikuga edasi oma lastele, oma tütardele, halo, kas on mingisugune saladus, mis on sind aidanud saavutada neid eesmärke, häälestada mehi nii muusikaliselt kui psühholoogiliselt, tegema selliseid sooritusi, nagu nad on sinu juhtimisel teinud? Ei, ma arvan, et saladust ei ole, aga, aga nii imelik kui see ka on, ma olen kogu aeg õppinud. Ma ei ole kunagi valmis saanud ja võib-olla ei ole praegugi valmis saanud. Leian ikka, et midagi ma võiksin teha teistmoodi või võiksin teha paremini. See kooriga on vastastikku, nüüd mina õpetan neid laulma, nemad õpetavad mind juhatama. Seda nii otseses kui kaudses mõttes otseses mõttes seda, et kui sul on head sõbrad kooris siis nad pärast proovi, kas koduteel või kuskil seltskonnas, ütlevad, et ta võiks seda teha paremini või teistmoodi. Seda öeldakse väga sõbralikus õpetlikku saanis. Ja kui koorijuht suudab seda võtta, omaks, mitte selle peale solvuda, siis on kõik korras, nii et ma ei mäleta küll, et ma oleks mulle öeldud, märkuste suhtes solvunud seda ei ole olnud. No ja ise tuleb olla lihtsalt enesekriitiline ja mitte sattuda peapööritus. Seal all mingi vahe, mida peavad koolis õpilased taipama ja koorilauljad taipama, on kuskil piir, mida ei maksa nendel ületada ja ma ei nimetaks seda farmiliaarsuseks, eks ole. Kui seda piiri osatakse pidada, siis on kõik korras. Paar aastat tagasi, siis ütlesid, et olukord on Elleri koolis selline, et seal on vist, kui ma õigesti mäletan, siis kas neli õppejõudu ja kaks tudengit aastas, kes tahavad koorijuhi erialal sisse astuda umbes nii. Millest selline vastuolu võib siis tulla, et laulukaare alla mahume järjest raskemini ära. Lauluväljakule ei mahu enam ära, aga dirigendiks noored hakata ei taha. Mis see põhjus võib olla? Et see on jah, natuke imelik, et samal ajal kui me täheldame võib-olla isegi rahva huvi tõusu, samal ajal me õudselt muretseme, et kuidas järgmist laulupidude ja, ja ülejärgmises ja ma arvan, et see asi ei ole nii hull üldse. Aga võib-olla võib-olla laulupidu hakkab edaspidi baseeruma rohkem noortekooridele ja et ega midagi teha ei ole, kui lõpetavad tegevuse teatud koorid. Aga need ei tarvitse palju. Sai halva veel laulupeo olemasolu. Et ma arvan, et see on siiski teatud vanuseklassi kadumine. Lauluväljakult on nagu pöördumatu protsess, mis on seatud kogu ühiskonna arenguga võimalustega teha midagi muud, seal seal küllalt vana jutt, aga see on nii. Teedele ja sinna Tallinnas konkurss oli mees, kuritööle tulevad ka viiekümneliikmelise. Miks nad ei tule 70-ga, kas neid on rohkem? Ei ole, ma ei ole aru saanud, et nemad olid viimane, kõige suurem ja võimsama kõlaga koor. Ma ei arva sugugi, et see laulupidu nüüd otseohus oleks, aga üks asi on ka see, et need inimesed, kes ei koori, teevad koorijuhid ja sealjuures ka fanaatilised koori ütleme Häsi mehed, presidendi juhatuse liikmed, et need armastavad seda tööd ja kui inimene midagi armastab, siis ta teeb seda siis ka, kui tal on võib-olla väga raske olla. Nii nagu me armastame oma lapsi, perekonda, eks ole. Ega see elu alati kerge ei ole, aga, aga selle raskuse pärast armastamata jää Stuudiost väljudes küsisin Aloriitsingult, millise palaga võiksime tänase saate ja meie vestluse lõpetada. Alo mõtles hetke ning ütles. Konstantin Türnpu mul lapsepõlves rääkis RAMi esituses. Kindlasti. Sündigu siis nii ning kõlagu meie viimase saate lõpulooks just siis see maestro poolt valitud pala. Aga enne veel, kui saate lõpulugu mängima hakkab, tahan ma teid kõiki tänada. On olnud erakordne rõõm ja nauding seda juubeliaastat üheskoos teiega veeta. Ma olen väga tänulik kõigile saate kuulajaile, kolleegidele ja armsatele sõpradele, kes mulle selle aasta jooksul nõu andsid. Teie tagasiside on olnud hindamatu. Sarja seitsmeteistkümnest saates tõime teieni 170 erinevat intervjuud ning ligemale 1000 üheskoos veedetud minutit eetris. Eraldi tahan tänada selle saate väikest tiimitoimetaja Lisete velti, kes kõik need 170 intervjuud meie saadetesse kenasti ära mahutas ning helioperaator Katrin maadikut, kes materjali saatekõlbulikuks seadis. Samuti tahan tänada Ahti Tubinalt r Tartu stuudiost. Ning suur tänuga klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder-ile, kes klassikaraadios meie saatele niivõrd hubase kodu võimaldas. Meie saadet ja saatesarja jääb niisiis lõpetama maestro Ritsingu valikul. Konstantin Türnpu ja Carl Robert Jakobsoni pala mul lapsepõlves rääkis RAMi esituses saatejuht Sten Weidebaum koos toimetaja Lisete Veldiga. Tänan teid kuulamast. Saate helioperaator oli nagu ikka, Katrin maadik.