Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere tulemast kuulama kuueteistkümnendat saadet sarjast laulupeo nähtamatud lood. Oktoobrikuu viimasel päeval korraldasid laulu ja tantsu juubeliaasta ja rahvusülikool 100 tartus teemaõhtu pealkirjaga. Kas laulupidu kõlab 100 aasta pärast eesti keeles traditsiooni mineviku ja oleviku üle arutlesid laulu- ja tantsupidude hoidi Aet Maatee ning professorid Kristjan Kuutma, Margit Sutrop ja Marju Lauristin. Marju Lauristin tõdes arutelu lõpuks. Eestis oleks hädavajalik traditsiooni hoidmiseks luua laulu ja tantsupeo seadus. Tänases saates uurime professor Lauristinilt lähemalt, miks ta nii arvab ning mis rolli see seadus laulu ja tantsupeo edasises arenguloos täidaks. Kui mäletate, siis viimases kahes saates vaatasime, kuidas laulu ja tantsupeo traditsiooni Lätis ja Leedus läheb. Muuhulgas kinnitasid nii Läti kui Leedu kolleegid, et laulu- ja tantsupeoseadusest on neil olnud väga palju abi selle Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud traditsiooni hoidmisel ja arendamisel. Samuti oli nendega juttu laulu ja tantsuväljakute olukorrast. Ja nagu kuulsime, on Riias asjad suurepärases korras. Vilniuses paraku mitte nii hästi. Kuidas meil asjad arenevad? Käisin juubelipeo järel uurimas Eesti spordiselts Kalev juhatuse liikmelt Aleksander Tammertilt ning Tallinna lauluväljaku direktorilt Urmas haaravelt. Lauluväljaku pärisosaks on saanud Lasnamäe nõlvale laulupeo 100.-ks juubeliks paigaldatud graniidist monument. Laulud nüüd lähevad. Tänases saates hakkab see kivi meiega kõnelema. Kivi saamisloost räägib meile kiviraidur Heino Laaspere. Ka tänased ajaloominutid on lauluväljakule pühendatud ajaloolane Kadi Käär. Peterson räägib meile, kuidas laulupidu 90 aasta eest oma tänasesse asupaika jõudis. Laulupeo nähtamatud lood on klassikaraadio ja juubeliaasta koostöös valmiv saatesari, mis jälgib raadioeetris juubeliaastale olulisemaid sündmusi. Mina olen saate autor Sten Weidebaum. Head kuulamist. Tagasi kooliharidusalgatus on käivitanud juubeliaasta lõpul üleriigilise kampaania millega otsib koolidesse külalisõpetajaid üle Eesti. Kümned koolid ootavad just muusika ja tantsu inimesi tunde andma ja rääkima oma tööst või karjäärist. Eesmärk on tutvustada õpilastele erinevaid ameteid, et neil oleks tulevikus lihtsam oma elukutset valida. Kuidas tagasi kooli algatusega liituda saab, räägib meile algatuse juht teibi torm. Kõigepealt tulge laulupidu lehele, sealt leiate te registreerimisvormi ja palume teil meile kirja panna siis oma kontaktandmed ja teema, mis teemal te tahaksite koolis tundi teha ja sealt edasi, me võtame teiega juba ise ühendust, lepime kooliga tunni kokku ja oletegi koolis. Kas ma saan valida ka iseajalist perioodi või siis mingisugust maanurka Eestist, kuhu ma tahan kindlasti minna? Te saate välja pakkuda endale sobiva ajaperioodi ja Me muidugi tahaksime väga, et nüüd, novembris, detsembris need tunnist toimuksid, aga me ootame ka neid, kes täna juba näevad, et need kuud on kinni, siis me juba broneerimega jaanuarikuusse mõned tunnid ette ära ja ajaliselt võib nüüd täitsa täna minnagi, vaadata selle registreerimisvormi üle ja ennast kirja panna, aga hoiame seda registreerimisvormi lahti kuni detsembri keskpaigani. Nii et kellel täna mahti ei ole, siis tuli käe kindlasti mingi hetk vaatama ja saatke meile info. Milline on selle tagasi kooli algatuse kõige suurem väärtus või miks selline algatus üldse on ellu kutsutud? Erinevad inimesed näevad maailma erinevalt ja kogevad erinevaid asju erineval viisil. Iga külalistunud rikastab koolielu. Ta muudab koolielu huvitavamaks. Ta toob õpilaste ette erinevaid inimesi ja näitab seda maailma mitmekesisust. Kordame siis üle tagasi kooli algatusega on oodatud liituma kõik, kes sooviksid oma laulu ja tantsupeoga seotud kogemusi õpilastega jagada. Lähem info laulupeo kodulehelt. Laulupidu. Nagu ehk mäletate, kutsusime pärast pidu teid kõiki üles jagama meiega oma laulu ja tantsupeo juubeliaastaga seotud meediakogemusi. Küsisime, millised kajastused eriti meelde jäid ning lubasime kõigi vastajate vahel. Loosime välja kohe raamatu. Loosi tahtel sai tänu raamatu laulupeod postimehega endale raadiokuulaja Riina Ehasoo, kes rääkis meile, kuidas klassikaraadio vahendusel saidaelamuse laulupeost oma suvekodus Muhumaal. Suur tänu kõigepealt ja see oli väga suur üllatus, et sellise kingituse sain. Aga laulupidu mul juba aastaid toimub, nii et ma lähen suvel puhkan moos ja siis kuulan klassikaraadiot ja see aasta eriti mulle väga meeldis kogu see ülekanne, mis laulupeo ajal tehti, olin nagu üks suur kõrvalt. Misson. See erinevus kuulata platsidel laulupidu või kuulata siis oma suvekodus või maakodus klassikaraadio vahendusel. Eks seal ole mitu erinevust, aga üks erinevus on kindlasti see, et oma emotsioonid saab rahulikult välja elada, et ei pea vahetama kõrval keegi mõtleb, et mis ulub seal, sest tänapäevased need laulupeod on ikkagi väga emotsionaalselt puudutavad. Ja kohal olengi käinud ainult üks kord, muide paar aastat tagasi. No mis on see, mida sa. Vikerraadio siis sellele laulupeole kõige rohkem teile juurde andis, kas see oli see teadmine, informatsioon nende palade kohta? Helikvaliteet? Ma arvan, et need teadmised just, ma olen rohkem niisugune hobi kuulaja, eks ole, ja need teadmised, mis seal räägiti, taustaks, kas lugude kohta heliloojate esitajad kõik oli väga tore kuulata, pluss muidugi see emotsioon, mida anti väga hästi edasi ja kõik elasin kaasa oma raadio taga. Palju õnne veel kord Riinale ja suur tänu kõigile vastajatele. Neile, kellele loosiõnn sel korral ei naeratanud, võin lohutuseks öelda, et juubeliaastaks ilmunud raamat laulupeod postimehega 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehekajastuses on endiselt müügil ning on kindlasti käimasoleval juubeliaastal suurepärane valik jõulukingiks. Tegemist on väärika ja väärtusliku koguteosega, mis viib meid Postimehe veergudelt ajas rändava levi kohalolnute silmade. Nii nagu saate alguses lubasin, tuleb nüüd juttu laulu ja tantsupeoseadusest, mis on Lätis ja Leedus juba aastaid laulu ja tantsupeo liikumist toetanud ning hoida aidanud. Mis kasu sellest seadusest meil olla võiks? Küsisin professor Marju Lauristinilt, kes 31. oktoobril toimunud juubeliaasta ja Tartu Ülikooli ühisel teemaõhtul esines ettekandega laulupeo kestlikkusest. See teemaõhtu oli pühendatud kahele suurele juubelile. Laulupidu 150 ja rahvusülikool 100. Nagu Tartu Ülikooli Unesco õppetooli hoidja professor Christian Kuutma selgitas, on laulu ja tantsupeo traditsioon kantud Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirja. Termin vaimne kultuuripärand on rahvusvaheliselt kasutusele võetud selleks, et seda ainese pärandi ja muinsusväärtuste kõrval esile niinimetatud elavat pärandit, traditsioone, mis elavad ja muutuvad koos olude inimestega. Kultuuripärandist rääkides on kuutmaa sõnul kasvanud ka vajadus mõista selle olemust, sellega seotud ühiskondlikke protsesse ning sotsiaalset ja majanduslikku konteksti. Tänavu on küsimuste esitamiseks sobilik aeg, sest täitunud on 150 aastat esimesest laulupeost ja 100 aastat eestikeelse ülikooli loomisest. Mõlemal on tähtis roll eesti keele hoidja ja edasikandjana. Aga ikkagi. Kui laulu ja tantsupeo puhul on niisiis tegemist kultuuripärandiga, mis elab ja muutub koos olude inimestega, siis kuidas seadus meid selle pärandi hoidmisel aidata saab? Marju Lauristin. Laulupidu on ikkagi institutsioon, see ei ole mitte see kolm päeva, kus tullakse kokku ja nauditakse, et keegi teine oskab laulda ja tantsida vaid see on ikkagi kogu rahvakultuurimälu kandev neid põhiväärtusi ka põlvest põlve edasi andev reeglipärane tegevus, inimesed ju käivad selleks koos aastaid iga nädal, selleks on vaja kõiksuguseid, tingimusi on vaja, ruume, on vaja kindlasti sedasama õpetajat või laulu ja tantsujuht. D eks ole, on vaja inimestel aega, läks ühendamist, kõike seda ja see kõik vajaks, kui me ütleme, et see on meie kõige kallim kultuurivara, vajaks ikkagi kindlust, stabiilsust ja ei ole hea, kui mõeldakse, et näete, et noored juba räägivad, et see ei ole ikkagi see eriala, mida peaks õppima, sellepärast et ei tea, kas siin ikka peret jõuab toit ja, ja siis teised inimesed räägivad. Oh kuulge, see traditsioon ise on juba niisugune, et võib-olla vaatame hoopis internetist ja teeme hoopis mingit popimat asja ja ja nii edasi. Mulle tundub, et me võiksime seadusega kinnitada seda, et see on Eesti rahva üks kõige olulisem nagu me ütleme, kultuuri tuumtekst. See on üks meie põhikultuurilisi neid institutsioone, mis selle omaenda kultuurimälu ja selle traditsiooni jaoks annab kah siis väga selge positsiooni ja see, ma arvan, on vaja otsustada ikkagi rahvaesindajate poolt seadusega. Seadused luuakse selleks, et reguleerida mingisugust käitumist teatud perioodi jooksul, no millised on need põhilised valdkonnad, mida sa näed, mida see seadus võiks esmajärjekorras reguleerida? Ja siis ma ütlen kõigepealt, mida ta ei reguleeri, et oleks kohe seda reaktsiooni, mida nägime siin mõni nädal tagasi, kui me olime ülikooli muuseumis, arutasime, et laulupeotraditsiooni ja kõiki neid probleeme, kus tuli saalist niisugune reaktsioon, hah, tahate seadusega hakata repertuaari ette kirjutavad kindlasti mitte, et see on nüüd asi, mida seadus kindlasti ei puuduta. Mis on ikkagi puhtalt Nendesamade laulupeojuhtide ja tantsujuhtide ja nende inimeste, kes seda kõike teevad, nende valik, nende otsustus ja looming kindlasti seadus ei reguleeri loomingut. Seal peab selge olema mitte mingit võimalust, ei ole riigil kellelgi ühelgi ministril ette kirjutada, mida laulda või tantsida ja mida selga panna ja nii edasi kindlasti mitte. Mida seadus tavaliselt reguleerib, on kõigepealt muidugi igasuguste valitsusasutuste tegevus, avaliku võimu tegevus, see on number üks ja laulu ja tantsupeoga on seotud nii riigi tasandil, kultuuriministeerium, haridusministeerium, no ilmselt ka rahandusministeerium, noh, vaatame Läti seadus, sest seal on isegi siseministeerium ära märgitud ja seal Läti seaduses ju üks neid olulisi osi, kus kõik ministeeriumid saavad endale selge volituse. Teine, mida seadus kindlasti reguleerib, on raha, sellepärast et kui me näeme, et see on ikkagi meie riigi ja rahva jaoks oluline protsess, mitte ainult see kolm päeva pidu, vaid ka see protsess, mille tuse pidu üldse võimalikuks saab siis on selge, et sünnituulest, eks ole, siin on väga palju erinevaid kulusid, tähendab, siin peaks olema mingisugune lahendus sellele kuidasmoodi, see stabiilne rahastus tekib, lätlastel on antud selge indikatsioon, et see on eelarve raha. Meie võiksime mõtelda, et meie traditsioonis on siin ju palju mitmekesisemalt need allikad ja ilmselt siin on nii annetuste teemaga muu selle juurde tulema, tuleb küsimus, eks ole, maksuvabastuste kõikidest muudest asjadest. Ja kolmandaks, muidugi on siin sellised selle institutsiooniga seotud noh, teatud niisugused korralduslikud kokkulepe, et võtame kas või näiteks see, et oli ju mõte, kui me arutasime, et seesama reede võiks olla vaba päev, võiks olla tõesti laulu ja tantsupüha, miks ta ei võiks siis olla, see oleks ju väga vahva, kui näiteks ütleme juuli esimene reede, noh, ilmselt juuli esimene nädalavahetus on, kujunevad välja selliseks heaks ajaks, kui juuli esimene reede oleks laulu ja tantsupeo, aga ka üldse noh, kõik need vahekorrad, kui me reguleerime seda näiteks kuidasmoodi käivad ohvitserid nendel reservkogunemistel. No täpselt samuti ilmselt seadus peaks andma mingi indikatsiooni ka sellele, kuidas käivad inimesed, kes tööl käivad, näiteks nendel kasvõi ühend proovida Tallinnas ja nii edasi, nii et ja muid niisuguseid asju igasugused mingite tsükli pikkused, millal toimub kõik see, mida toetatakse, ühesõnaga see protsess ise peaks kuidagi olema seal ära märgitud, mis objekt, mida siis see seadus puudutab? Kindlasti võtan veelkord, ei saada reguleerida kogu selle tegevuse, selle peo, sellist loomingulist, kultuurilist, vaba enese, väljendusliku külge, absoluutselt mitte. See on ikka eelset inimesed tahavad seal teha, tahavad tõesti ennast väljendada, rahvas tahab ennast väljendada, tahab sedasama, ühes hingamist, ühes mõtlemist, seda ei saa seadusega tagada. Kui sa nüüd mõtled sellele võimalikule seadusele, siis kuidas sulle tundub, kumb rohkem seda seadustajad, kas pidu ise või pidude vaheline protsess? No mina olen ikkagi pidude vaheline protsess, kui see on korras, siis ta ju pidu ja pidu on ise niivõrd nähtav ja kõikide jaoks juba noh, niisugune arusaadav väärtus, et ma usun, et, et selle jaoks isegi praegu ei ole neil väga raske ilmselt seda toetust ja stabiilsust saada. Mure on just nimelt selles, et ei sureks välja kogu see ikkagi töö, mida selleks, et see pidu toimuks, tehakse proovides, tehakse kooridega tantsurühmadega tehakse mitte ainult Tallinnas vaid tehakse igal pool üle Eesti tehakse omavalitsustes, mis ei ole rikkad, eks ole, ja, ja nii edasi, sest praegune süsteem, kus ikkagi väga palju sõltuda omavalitsuse rikkusest vaesusest ja sõltub väga palju ka sellest, kas need korja, tantsujuhid, kes seda tööd teevad, on valmis ka sisuliselt noh, oma hinge ja oma aega ja oma tervist kulutama ka siis, kui nad teavad, et selle tasuks on ainult see rõõmus hetk, eks ole, seal peol kas see olukord on jätkusuutlik ja vaadates need noorte inimeste poole ja soovitused, et ka tuleks juurde inimesi, kes tahavad pühenduda professionaalsusele ennast, sellele, siis ma arvan, et noore põlvkonna jaoks ikkagi teema, kuidasmoodi, see kõik. On korraldatud, kas see on kindel, kas sellel on ka just nimelt materiaalne alus olemas? See on palju olulisem, kui me ette kujutame, teiselt poolt niikuinii omavalitsused on, loomulikult peavad selles seaduses saama oma koha, sellepärast et on ju selge, et see, kust see kõik toimub ja kuidas inimesed tunnetavad oma seost, seda ma just nimelt sellesama kodukoha traditsiooniga, see on ju alus meil järjest enam on ju laulupidu tantsu läinud õitsele just nimelt see erinevate kogukondade eripära ja, ja ma arvan, et siin on ju iga omavalitsuse majutaks auasi teda eripära kõike toetada, nii et ma sugugi ei arva, et siin seadus peaks tagama nii-öelda 100 protsenti, nii et vaat, kõik toimub sellisel viisil ja kõik on nii-öelda ette juba ära tagatud ka rahaliselt, vaid siin peaks olema seadus, see, mis annab seal teatud raami selle, nii nagu mesinik, eks ole, sellega mesinik tahab mett saada, siis ta jätab mesilaste oleksid mesi tuleks. Kui ta ikka tahab mett saada regulaarselt, siis ta paneb sinna ikka ise need raamid ja vaatab, et oleks, kui vaja on ja nii edasi ja siis on elujõulised mesilasperede sünnip, Kamse mesi. Marju, sina oled rääkinud minu meelest väga tabavalt mõistest kultuurikatkestus, mis tekkis üheksakümnendatel aastatel, ütleme kui inimesed ise, isiklikus plaanis oma perekondades, suhetes lastega ja nii edasi pühendusid rohkem nii-öelda majanduslikus mõttes ellujäämisele vähem võib-olla nii-öelda selle kultuuri edasikandmisele. Kas ma saan õigesti aru, et, et selle seadusega me nüüd võib-olla korrastaksime ära selle kultuurikatkestus võib-olla selle viimase otsesele institutsionaalse otsa? Asi on tegelikult minu meelest isegi tõsisem veel sellepärast et kui me räägime nüüd kultuurikatkestust, mis toimus üheksakümnendatel seoses majanduslike ja poliitiliste olude muutusega, seal on üks asi, aga teine on see, mis me praegu näeme, see digikatkestus, mis tegelikult ju üsna selgesti nii-öelda uhub valt ära pinnast kõikidel nendel kultuurivormidel, mis seni traditsiooniliselt, rajades inimeste sihukesele, reaalsele kooskäimisele ja mingite traditsiooniliste sisude, eks ole, loomisele järjest enam tundub, kõik on kliki kaugusel ja klik ongi põhiline kultuuripraktika. Aga laulupidu ei ole, ta ei ole kliki kaugusel, ta on ikkagi sedasama nelja-viie aasta töökauguse pidu ilma selleta toim ja peale selle on see ka neli-viis aastat kooskäimise, kooslaulmise, tantsimise rõõmu, see on kõik sedasama kehaline tunne, tusele, harmoonia saavutamise, üksteise kuulamise, üksteisega liikumise, niisugust noh, nagu seda ilu ja rõõmu tegelikult, et me saame pidada ka üheks Eesti noh, ma julgeks öelda mingisuguse, rahvusliku karakteri kujunemise aluseks isegi ja just nimelt vaadates seda võimalikku digikatkestust ja kõiki neid ohtusid, mis siit tekivad ka sedasama nii-öelda globaliseerimisega, tulevad seda tunnet, et me saame kõike paremat väljast sisse tuua, et meil ei olegi enam nii palju pingutada. Ma arvan, et väga oluline on siin just see, et, et siin me paneme väga tugeva õla alla, et meil oleks siin see pinnas, mis küsib ja kannab ja nagu öelda, õitsetab selle et ikka ja jälle kõiki neid rõõme. Nii et ma arvan, et see, see oht on tõesti väga suur. Ta ära, võib-olla need esmased hirmud, mis sõnaga seadus võivad tekkida, kas enam mingisuguseid näiteid tuua mõnest teisest valdkonnast siin Eestis, millega seda loodavat laulu ja tantsupeoseadust võiks siis võrrelda? Ei no ma arvan, et me oleme ju siiski mõnevõrra keskmisest targemalt talitanud kultuurivaldkonnas vaatame näiteks kasvõi seda on väga palju neid, kes imetlevad meid näiteks Kultuurkapitali seaduse pärast ja see ongi tegelikult noh, lähim niisugune näide, see seadus võeti vastu kohe-kohe esimesel hari valitsejal ja just nimelt selle sooviga, et oleks tagatud, et nii väikese rahva keel ja kultuur säiliksid läbi siis kah selle nende kultuuritegijate loomingulise protsessi toetada. Ja Kultuurkapital toetab, aga mitte ainult seda loomingut ennast võitu tähendab näiteks seda õppimist, eks ole, ja kultuuriürituste korraldamist ja Kultuurkapital muidugi on näide, mis võiks olla ka üks hea eeskuju sellele laulu ja tantsupeo praeguse sihtasutuse tegevusele, et sisuliselt võiks olla ikkagi, millest me räägime niisugusest materiaalses mõttes võiks olla laulu ja tantsupeo sihtkapital, mis tekib ja tekib ilmselt kindlasti mitte ainult et riigi nii-öelda poolt toodetud rahas, sest et kulka saab, eks ole, selles mõttes riigi poolt toodetud raha, et see on teatud maksudest. See on, eks ole, alkoholiaktsiisi ja hasartmängumaksust laekuv raha. Ma kujutan ette, et laulupeo sihtkapital võiks olla mingis mõttes kah riigi poolt toodetud maksudest tulumaksuvabastusest või ka näiteks ütleme laulupeo, kuidas öelda siis nii-öelda brändimärgiga kas või toodete müügist, eks ole, saadud raha ühed võimalused on siin, kus riik saab teatud nii-öelda oma maksutegevusega toetada, siis muidugi võiks olla jah, ka mingisugused silt toetused näiteks peo enda korraldusele kindlasti praegu seal niiviisi, aga ma näen, et väga paljud inimesed, kui me uuring näitab, et ikkagi 48 protsenti praegu elavatest eestlastest on olnud oma elus nii või teisiti praktiliselt laulu ja tantsupeolised osalised. Nad teavad seda väga, paljudel on praegu lapsed, lapselapsed, osalised, eks ole, nii et see on niivõrd läbi põimunud kohuselaulu ja tantsupeo tegevus inimestega, pere eludega ja nad tajuvad seda kui omaenda isiklikku väärtust. See oli väga suur niisugune noh, nagu kaasaelamine nägime, see oli nii kõrge väärtustamine. Et noh, ma arvan, et kui siis öeldakse, et laulu- ja tantsupeo heaks näiteks teha, ütleme, püsiannetus võtame kasvõi no ma ei tea, kaks eurot kuus, igaüks, eks ole, kui igaüks teks kaks eurot kuus, kui me korrutame, eks ole, ütleme seal, võtame siis näiteks 500000-ga kaks eurot kuus, miljon miljon kuus, eks ole, see teeks ju kedagi ometigi vaeseks ja loomulikult on neid, kes oleks valmis tegema seda niisugust püsiannetust ka kolm ja viis eurot ja mõni teeb ka 10. Ja siis me näeme, et juba seesama laulu ja tantsupeo sihtkapitalil koguneks piisav hulk ka seda vara, mille kaudu näiteks tagada, et inimesed, kes todasama repertuaari õpetavad kohtadel, tahavad kah mingisuguse lepingu alusel mingisugust Vanoralisele tegevusest, näiteks ka see on üks võimalus. Aga see muidugi ei välista, et kohapeal inimesed ja kõik, needsamad omavalitsused ja koorid ja rühmad ise olles kultuuriseltsid oma olemuselt ei panusta ju selle, mis ta praegu teevad ja kõik nii ruumide ja riietuse ja kõige muu, eks ole, kulud on ju niikuinii nende kanda ja mis see katkestus puudutab, siis vot siin oli veel üks niisugune aega, selles samas üheksa õnnetus, kus arvati, et teha igaüks on ettevõtja. Mulle jäi kõrva kui seesama laulu ja tantsupeo nende koorijal tantsujuhte rahastamise teema tekkis kultuuriministril küüti praegusel ja siis ta kasutas kah siiski nagu mingit sellist, nagu väljendit oli seal selline mõttekäik, et saan ihasele kollektiive homo Te võtlikkuse küsimus, et see on just nagu nende tantsijate lauljate mingisugune niisugune nende MTÜde majandustegevus, millega nad peavad kindlustama seda, et meil on olemas tantsujuhtkooriga. See on minu meelest küll läbinisti väär arusaamine, see on küll läbinisti väär. See on ikka see, et me paneme nii-öelda laulu ja tantsupeo turule, vaatame, mis välja tuleb ja kellel tuleb välja, kellele tuleb siis üldse tekib niisugune küsimus, et mis see siis on, mis skulptuuri ettevõtlusest me siis üldse räägime, kas laulupidu ja tantsupidu, skulptuuri, ettevõtlus, seal tegelikult asi, mis jälle meie uuring näitas, mida inimesed ei taha. Tähendab, neil oli seal üks selge valik. Et kas laulu ja tantsupidu on niisugune, võiks öelda siis võimalik nii-öelda tulu saamise koht ja turuväärtus, eks ole, võidan midagi, mis on hoopis eeskätt ikkagi enese väljenduslike kultuuriline, hingeline väärtus ja oli selge valik, et ei mööduda turule. Panna me räägime siiski, et see võimalik loodab laulu ja tantsupeo seadus, et see ei ole kindlasti seadus, mis kohustab mesilasi mett koguma, vaid pigem käsiraamat mesinikule. Käsiraamat mesinikule ja ta annab ka teatud need regulatsioonid, mille alusel näiteks on võimalik teha näiteks kas või erandeid, mis puutuvad maksusid ja kõike sellistes. Niisiis seadust ei vajame kindlasti mitte selleks, et muuta harrastustegevus kohustuslikuks või kirjutada ette, millest peaks koosnema repertuaar nagu Marju Lauristin seda tabavalt väljendas. Pigem on tegemist käsiraamatuga mesinikule, kuidas oma taru hästi ületalve hoida ja hooldada mittejuhend mesilastele mee korjamiseks. Aga lõpetame siis selle teema siin ja juhatame sisse järgmise suvisel laulupeol. Valik lastekooride esituses kõlanud Arvo Pärdi palaga Meie aed. Sõnad Eno raudkoori juhatas dirigent Olari Elts. Äsja kõlanud palaga juhatasime niisiis sisse tänase saate järgmise lõigu, milles vaatame, kuidas läheb juubelipeo järel Kalevi staadionil ja lauluväljakul. Enne juubelipidu oli väljakute olukorrast ja arengutest juttu palju. Räägiti rahvusstaadioni arendusprotsessist ning tõdeti, et siiski kõike plaanitud teha ei õnnestu. Kuhu renoveerimistöödega Kalevi staadionil siis tänaseks jõutud on ning milline saab staadion olema aastaks 2022, kui toimub järgmine noorte pidu, räägib meile nüüd Eesti spordiselts Kalev juhatuse liige Aleksander Tammert. Tegelikult jah, on väga palju, töid on tehtud enne tantsupidu, kahjuks ei saanud see staadion täiesti selliseks valmis, mida me ise oma vaikses vaimusilmas lootsime. Aga kindlasti nii tantsija kui külaline oleks pidanud märkama seda, et staadion on värskema ilmega juba sisenedes, kus on uued piirded, siis külaline istub mugavatel toolidel ja ka plats ise oli oluliselt värskema ilmega kui eelmine pidu, kus siis rajakate sai kerge uuenduse. Aga jah, tõsi ta on, et paljud inimesed tantsijat kartsid näiteks laguneva kellatornialusest käigust läbi minna ja selliseid pisiasju oli, aga ma arvan, selline üldmulje oli kindlasti staadionist värskendav enne seda, kui rahvamass peale tuli ja, ja see üldpilt praeguses faasis on kõige tähtsam, et me saaksime ikkagi arhitektuurivõistluse järgse võidutöö nii-öelda vormida detailplaneeringusse. Me oleme seda siin väga pikalt teinud ja loodame, et äkki selle aasta lõpuks saab detailplaneering kehtestatud, mis annab omakorda võimaluse ehitus loaks ja hakata läbi viima selliseid suuremaid uusi töösid. Kindlasti saab olema uus staadioni spordipindade kate ehk siis murukate tartaankate, nende alused, trassid, moodsamad, kastmisvõimalused, uus kellatorn, kellatornialune tunnel, nagu me siin mainisime, et oli natukene ohtlik juba varisemise mõttes, siis see peaks tulema üle kahe korra, laiem et kindlasti annab juurde tantsijatele, et see pealetulekute mahaminekute mass on oluliselt suurem ja loomulikult ka üldises spordi mõistes tuleb peastaadionile mast, valgustus kui vaadata nüüd natukene ka kõrvale, mis on tugistruktuurid, siis adminhoone, mis on meil tegelikult päris õnnetus seisus, et on plaanis ka see uus ehitada, et renoveerimise mõte nagu kadus, kui arhitektid käisid seal olukorda vaatamas ja see annab nii-öelda oluliselt paremad võimalused kogu staabi toimimiseks tugiteenuste toimimiseks, et kiirabil on suuremad ruumid, pesuvõimalused, tualetid, riietusruumid, et kindlasti see annab kogu staadioni toimimisele nii suurürituste noh, nii-öelda nagu tantsupidu, kui ka igapäevase sporditegemise mõttes oluliselt paremad võimalused seda kõike teha. Tihtilugu öeldakse, et mitme suhteliselt erinevate vajadustega ka asja lahendamine on kokkuvõttes kallim kui kahe eraldi sellise lahenduse loomine. Kuidas Kalevi staadionil on, kas tantsupidu pigem siis pidurdab või kannustab, ütleme selle Kalevi staadioni kui sellise sporditempli arengut? Meie väikse riigi puhul on ta isegi kannustanud ka poliitikuid kaasa mõtlema, et meil ei ole finantsvahendeid kõikideks eraldi üritustele vajaminevat siis baasi loomiseks küll aga tõesti, me selle kogu projekteerimise käigus kaasasime väga paljusid spordialasid ja ka tantsurahvast püüda mahutada sinna ajaloolisse kohta just sellised suuremad spordialad ja ka tantsijad, et kõigile leida ühine lahendus. Ja ma arvan, et siin on ka spordirahvas pidanud sammukese võib-olla oma parimate võimaluste loomisel tagasi astuma, sest pidada silmas seda, et näiteks teisel juhul ei saaks nagu tantsurahvas väga hästi hakkama. Ja üks väga lihtne näide, et kui jalgpallis võib-olla peaks pealtvaataja ja spordihoidma lahus ütleme selle mingisuguse huligaanide mõttes, siis tegelikult tantsija tahab endiselt saada nii-öelda sealt rahva seast mööda treppe alla tulema, mis on selline väikene vasturääkivusi, aga me saime lusti sellega hakkama ja saab ju ajutiselt sinna need teed luua või ka permanentselt, et mina usun, et me oleme üheskoos oluliselt tugevam jõud ja hääl saamaks uut spordibaasi, kui igaüks hüüaks eraldi eri nurgast. Lauluväljakul toimusid samuti juubelipeo eel suured tööd, korda tehti lavaesine ning vahetati välja laulukaare katusekõlalaudis. Mis tööd seisavad aga väljakul ees lähiaastatel ning kuidas läheb lauluväljak vastama 100.-le juubelile, mis jõuab kätte 2028. aastal, räägib meile lauluväljaku direktor Urmo Saareoja. Tõsi, lauluväljak peale laulupidu ei ole magama jäänud, et vastupidi, ma julgeks öelda, et me oleme isegi väga palju ära teinud. Kui paljusid asju võib olla tavakülastaja, märka siis tegelikult mingid asjad võib-olla tunduvadki, täiesti normaalsed ja loomulikult me neid korda peaks tegema. Nii, näiteks peale laulupidu olemegi saanud peahoone, tornide vahelise galeriide remonttööd. Me oleme välja vahetanud kõik uksed, siseruumides oleme teinud põrandakate ära tuut, epopõrandate on üle 2000 ruutmeetrise nüüd pandud ja ka siin oli oma kurioosne lugu, et ürituse korraldajad tulid siis meie juurde, et nüüd on kätte jõudnud see siseürituste periood ja kurtsid, et tore ja ilus saal, merevaade isegi, aga põrand on räpane, mille peale siis meie üritasime selgeks teha, et tegemist pole mitte mustapõrandaga. Aga tegemist lisab põrandaga, mis ongi päevinäinud, et pidime siis kibekiirelt ka põranda uue vastu välja vahetama, et ei tekiks selliseid piinlikke momente, et sul on viisakas, soliidne üritus ja siis on inimestel mulje, nagu lauluväljak oleks must, et ei, niimoodi ei ole, siis mis me veel teinud oleme, varustasime peahooneid ja selle ümbrust 25 moodsa kuue turvakaameraga. Mõistagi oleme majas sees, teinud töötajate töötingimusi, paremaks oleme saanud moodsad küttesüsteemid ja jahutussüsteemi, mis siis on äärmiselt oluline just suvisel perioodil ja ka talvel ja välisviidastus meie territooriumil, et võib-olla see on see, mis inimesi kõige rohkem märkama paneb, et kui territooriumile tuleb, et siis kuhu, kuidas liikuda, et mida ka siis heideti päris palju ette ja kui rääkidagi tulevikuplaanidest, et kahtlemata on siis ala detailplaneering, mida me hetkel siis lauluväljaku poolt küll juhime, aga eks lõplik otsus siis tegelikult tuleb ikkagi omanikult, et Tallinna linnalt, mida ta siis siin näha soovib ja kellele me siis siin seda teeme, et need ongi võib-olla need sellised suuremad tööd, mis seni on siin tehtud ja kindlasti järgmisel aastal, kohe kui lumi ära sulab, et siis saame väljas uute töödega alustada, et mäeala tuleb kindlasti meil korda teha, järgmisel aastal kassasid, tuleb värskendada, parandame perimeetrit, mis on õnnetus seisus, peame veel kord parandama siseruumide olmetingimusi, aga seda siis kõik järgmisel aastal, et siis kui hooaeg pihta hakkab, kui kevadel, et selleks ajaks on kõik korras, kõik tööd oleks siis tehtud ja, ja kui laulupidu ühel hetkel kätte jõuab, siia majja jälle tagasi satub, et siis oleks kõik veel uhkem kui kunagi varem. Sellel laulupeol sai kindlasti üheks enam tähelepanu väärinud sündmuseks lauluväljak täitumine, lõpuks sai lauluväljak tõesti rahvast täis. Kas laulupeo järel olete siin oma majas ka arutanud, kuidas sedalaadi olukordi tulevikus oleks võimalik vältida? Kas seda kontsertala on võimalik kuidagi laiendada, kas on võimalik kuidagi tekitada juurde istekohti, veel midagi muud teha, mille peale võib-olla kohe ise ei tulegi? Eks see oli kindlasti kõigile heas mõttes suureks üllatuseks, et see nii juhtus. Laulu-tantsupeo sihtasutusega istusime maha ja tegelikult see teema käis ka läbi, et kas õnnestub midagi teha. Loomulikult me mõtlesime erinevatele lahendustele, alates sellest lisatribüüne tekitada ja mõelda ka selle peale, et kuidas siis külgi laiendada, selliselt rohkem nähtavust oleks inimeste ajal kaarele ja kaareesisele. Aus vastus on see, et tegelikult head lahendust ei olegi. Et üks asi on see, et, et me võime tribüüni tekitada. Me võime natuke ala laiemaks teha, aga tegelikult linn tuleb ette, et seesama Narva maanteegi see tähendaks seda, et lauluväljak peaks olema kohe Narva maantee ääres, mida ta täna natuke juba isegi on, see tähendaks seda, et me peaksime hakkama tõsiselt ümber mõtlema kogu seda taristut, mis siin asub, et need väljapääsud ligipääsud, see tuleks kõik ümber mängida. Nüüd on küsimus selles, et kas järgmine laulupidu osutub sama menukaks, kui oli nüüd möödunud laulupidu, tahaks loota, et osutub. Aga nüüd on jah see, et kuidas me kõik siia ära mahume, et see on kahtlemata raske küsimus ja kindlasti tuleb see lahendada, et ma ei oska öelda, kas rahvas sellega lepiks. Aga tegelikult mereala oli ju vaba, et kui kogu see rahvas koondub kaare esisele, siis mereala veel rahvas tegelikult mahutaks, et kas inimesed on valmis loobuma ise selles kaare all olemisest ja mäe peal olemisest, kui nad saaksid näiteks sellest sündmusest osa merealleel, kus me paneksime siis täiendavad heli videotehnika? See on küsimus, millele võib-olla täna ei olegi õiget vastust, pigem me teame, et kui see rahvas juba lauluväljakule tuleb, eks ta ikka tahaks sellest üritusest füüsilises seal kaares osa saada. Et täna ütlen, et seda lahendust ei ole. Urmo Saareoja rõhutas veel, et kindlasti on kõik oodatud oma vaba aega lauluväljakule veetma ka pidudevahelisel ajal. Lauluväljaku väravad on kõigile avatud ning just siis, kui väljakul parasjagu midagi ei toimu, on seal võimalik omaette olla ning tajuda selle paiga erilisust ja pidulikku pühadust. Ka meie saate järgmises lõigus jääme Tallinna lauluväljakule. Kui olete seal käinud, siis kindlasti olete märganud Lasnamäe nõlval seisvat halli graniidist monumenti mille ühele küljele on kirjutatud aasta numbrid 1000 869969 teisele joonistatud juubelipeo märk ning kolmandale kirjutatud sõnad laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal vägevaid vooludel üle maa sellel väärikal kivirahnu. Seal on aga oma nähtamatu lugu, mida mul on rõõm teile nüüd järgnevalt vähendada. Minu jaoks sai see lugu alguse septembris, kui ühel päeval sain kõne Heino Laas perelt, kes küsis, kas saaksin aidata tal leida fotot mainitud mälestusmärgist, mis oleks tehtud 1969. aastal. Miks just sellel aastal tundsin ma huvikivi, on seal ju tänagi ning teda on lihtne pildistada. Heina lastra, selgitas. Olen kiviraidur, kes selle kivi 1969. aastal valmistas ning tol ajal tuli keskkomiteelt karm käsk, et seda kivi ei tohi teha ilma nõukogude sümboolikat. Sirbi ja vasara kujutiseta. Arhitekt Allan Murdmaa oli sellest nõudmisest muidugi ahastuses kuid kuus leidsime viisi, kuidas see sümboolika sinna paigutada, nii et seda oleks siis, kui ajad muutuvad sealt kerge eemaldada. Täna, muuseas, sel kivil sirpi ja vasarat enam ei ole. Lugu hakkas mind huvitama ning nii sõitsingi kiviraidur heina laste juurde koju, et kõige kohta täpsemalt küsida. Selle halli graniitrahnu saamisloost rääkis heina laastrani, siis nii. 969 töötasin tol ajal ARS monumentaal is kunstnike liidu organisatsioonis ja meieni jõudis teade, et plaanis On 100.-ks laulupeoaastapäevaks panna üles memoriaal graniidist, mis varuti ühest kivist, mille kubatuur oli üle 500 kantmeetri. Mulle tundus, et otsustajad tol ajal keskkomiteest olidki läinud selle peale välja, et aega nii jube vähe ja seda ei jõuta valmis. Aga meid oli kolm meest Arsis ja kõik olid nii vaimu ja väge täis, et võtsime väljakutse vastu ja alustasime Allan Murdmaa poolt loodud projektiga varakevadel iga kahe päeva takka. Käisime aru andmas, kuidas on, kas ikka jõuame, kas ikka saame valmis õigeks ajaks. Tol ajal oli kultuuriministriks Paul Uusman, kes ise tuli meile tööjuurde platsile ja uudistas, kas ikka jõuame, kui vähegi võimalik, teenige kasvõi 1000 rubla kuus, aga see peaks valmis saama õigeks ajaks. Ja kõige kiuste me jõudsimegi õigeks ajaks valmis. Üks väike seik sinna juurde. Keskkomitee oli nõus selle memoriaali püstitamisega ainult juhul, kui selle kivi peale raiutaks, k koguda sümboolika. Memoriaali autor Allan Murdmaa oli murtud mees, kui ta oli sunnitud sinna joonistama sirbi ja vasara, mis mitte kuidagimoodi ei läinud kokku selle laulupeo, Mihkel Lüdigi laulusõnadega. Laulud nüüd lähevad kaunimal kõrval vägeva voogudel ülema ja sealsamas kõrval on sirp ja vasar. See oli mulle mõistmatu samuti teistele, kes kogu selle memoriaali puhul vaeva nägid ja, ja kaasa lõid. Ja siis neurooputasimegi välja kahekesti nipi, kuidas kivi üldmuljet muutmata kaotada see sirp ja vasar sealt selle kauni laulusõnade juurest. Ja 89. aastal, 20 aastat hiljem tuli meile Arci Ilmar Moss tolleaegne laulupeokomisjoni ja uudistas, et kas oleks võimalik sealt maha võtta. Vasar. Ja mina ütlesin talle siis, et käsu korras ma selle siia sünnitasin ja suurima heameelega võtan selle siit maha ja nii sündiski kahe päeva jooksul sirp ja vasar oli sellel kiivi pealt kadunud. Mis nõks siis oli, kuidas teda sealt nii puhtalt siis kätte saite, et 20 aastat tagasi suutsite seda päeva ka ette näha? Kas ette näha? No aeg oli niisugune, et vaevalt et keegi midagi kindla peale sai öelda, aga niimoodi juhtus, et juba aasta-paar varem hakkasid vabaduse tuuled puhuma ja kui aeg jõudis nii kaugele, et tõepoolest tuli päevakorda küsimus, kas jätta või maha võtta. Ta saigi see teoks tehtud. Ja see sündiski niimoodi, et laulusalmi sõnad olid, ütleme, kivimeeste keeles välja raiutud. Aga sirp ja vasar oli nagu sisse raiutud sinna pind. Ja et see sirp ja vasar sealt kaoks, tuli lihtsalt laulusalmi tagapõhja raiuda sügavamale selle võrra, kui sügaval asusse sirp ja vasar saimegi puhta pinna sellel laulusalmi juurde. See oli tegelikult Allan Murdmaa uitmõte, sest tema oli millegipärast veendunud, et ükskord tuleb aeg. Ja mina uskusin temasse. Ja lõppude lõpuks saigi see asi teoks. Kas te teate seda, kust see graniit murtud on, kust ta pärit on? Ja see kivi on pärit Virtsu lähedalt Rame rannast ja see oli muinsuskaitse all. Tol ajal oli muinsuskaitse keskkonnaameti direktoriks Heino Teder ja tema andis selle kivi vabaks. Muide Kristjan Raua monumendi jaoks 68. aastal. Nagu varem öeldud, see kivi oli üle 500 kantmeetri suur. Esimese tööna valmiski Kristjan Raua hilinenud juubeliks monument, mis asub toompuiesteel kuni tänapäevani. Ja järgmiseks aastaks jäi sellest kivist üle siis laulupeol 100.-ks aastapäevaks mõeldud memoriaal. Oma pika töömehe elu jooksul olete raiunud välja väga palju erinevaid monumente. Kas ma saan teist õigesti aru, et just see mälestuskivi on teile eriti kuidagi meelde jäänud ja hinge jäänud? Töö number üks, neid kive sai tehtud kuskil vähemalt 30 ringis, sellest kivist jätkus nii paljudeks töödeks. Seal oli kõik sellest samast ühest ja ühest ja samast kivist. Sellised meenutused siis aastast 1969 heinalaas tere, palus mul edastada ka üleskutse palve. Nimelt soovib ta oma perele kokku seada albumit oma tehtud töödest. Sellesse albumisse sooviksite lisada ka fotolaulupeo monumendist aastast 1969, millel oleks näha jutuks olnud sirp ja vasar selle kõrvale. Lisaks ta siis foto tänasest päevast, kus see sümbol sealt on siis kustutatud. Kui kellelgi teist on säilinud mõni foto aastast 1969, millel see kivi on kujutatud. Oleksime väga tänulikud, kui saadaksite selle foto meile klassikaraadiosse aadressile Gonsiori 21, Tallinn 15. Null kaks. Null. Oleme teile ette väga tänulikud ning lubame, et need pildid jõuavad peagi siis ka Heino Laas pereni. Laulu valgusrännak laulu ja tantsupeo ajalukku. Esimene laulupidu tänasel Tallinna lauluväljakul toimus alles 1928. aastal. Enne seda toimunud kaheksa üldlaulupidu, aga muutkui otsisid oma kohta ja neid kohti, kus pidu peeti, oli peaaegu sama palju kui pidusidendid. Mõni neist on märgitud ka mälestuskiviga, nagu näiteks esimese viienda laulupeo toimumispaik Tartus tänase Peetri kiriku lähistel või kolmanda esimese Tallinnas toimunud üldlaulupeo toimumiskoht mis on märgitud mälestuskiviga Kadriorus Köleri tänava lõpus. Mõni peopaik annab endast vihjeid tänava nimes nagu laulupeo tänav Tallinnas ja mõnda keerulisem linnaruumist üles leida. See, et juba 90. aastat toimub laulupidu just selles kohas, kus täna Tallinna lauluväljakul on aga lugu sellest, kuidas tülist ja viimase hetke muudatustest või vahel ka kasu tõusta. Sellest kõigest räägib meile nüüd ajaloolane Kadi Käär. Peterson. 1923. aastal toimus laulupidu kohas, kus täna asub Kadrioru staadion. Juba laulupeoks valmistudes tehti kokkulepe, et lauljad sportlased jagavad platsi ning et laululava saab hiljem kasutada sporditribüünile, aga läks teisiti. Järgmise laulupeo. Veel 1928. aastal hakkas Eesti spordi keskliit venitama kokkulepete sõlmimisega. Mai alguses, kui peoni oli jäänud vähem kui kaheksa nädalat, teatas spordiliit viimaks tingimused, mida täites võib Eesti lauljate liit ehk laulupidude korraldaja staadionilaulupeoks kasutada. Staadion tuli täies ulatuses katta laudadega ning maksta platsi rikkumise taastamise ja ära jäänud võistluste kompenseerimiseks 20250 krooni sellest üks miljon senti otsekohe ja sularahas. Nüüd oli lauljate liidul selge, tuleb käiku lasta varuvariandid ja korraldada pidu mujal. Üks varuvariant. Hundikuristiku ümbrus oli juba ära langenud. Järele oli jäänud teine Tallinna Põllumeeste Seltsi renditud mürkese pärijate plats. 49 päeva enne laulupeo toimumist hakati heinamaast laulupeoplatsi tegema. Esimese asjana asuti maapinda kuivendama ja laululava ehitama. Päevaleht vahendas meeleolusid. Naised segavad savimehed valmistavad lava alussambaid. Sügavaste maa sisse pannakse paekividest alus peale silikaatkividest postid, noored töölised, tugevad, kui karud jäävad kive juurde. Maa on tüma jalge all, poisile ka 42 kivi kitsega seljas. Olge lahked, siin peavad juba arenenud kaela Künnap pid olema. Madala maisse kohtadesse on juba kraavid võetud ja torutamis töö areneb. Juuni keskel mõtisklete ajalehes Kaja, et ehk oligi parem, et nii läks. Vahendan kaja vaatleja mõtteid. Suvi annab ilu juurde praegu selle laulupeoplatsile. Lopsakas rohi katab maapinna konarused. Mutimulla kühmud lehepuud kujutavad kauni piirjoone kuulamiskohale. Lauljate liit peaks laskma pidada tänujumalateenistuse, et kimpu ei sattunud spordis, staadioniga või ärimeeste krundiga Kadriorus. Kui armetud ja pisikesed ning kitsed on need kohad praeguse laia heinamaa kõrval. Milline võimas ja meeleoluline vaade avaneb laululavale lauluplatsile kõrgelt Lasnamäeveerelt, kus tuhanded vaatlejad murul seista võivad. Silm haarab ühe korraga laululava uhket ehitust tervet Tallinna lahte, Naissaarega Aegna saarega pahemal pool ilmekas südalinna siluett, tükike meie ilusamat looduspilti 30 kilomeetri ulatuses paremat kohta laulupeoks meil Tallinnas enam ei leidu. Aga asupaiga kiitus käis käsikäes kriitikaga päts tüliga kaunistada ning pealegi tuleb rajada einelauad ajalehtede kirjanduse müügipaviljonid. Pärast pidu ilmunud ajalehtedest võib lugeda kõik eelnimetatu oli lisaks ka postkontori, infopunktid, leiubüroo ja nii edasi. Heinamaast oli saanud laulupeoplats ja kuigi eelnevast avaram, kaevati ikka, et täiskiilutud platsil pidi liikuma teosammul. Ma väga loodan, et nii mõnedki nähtamatut lood täna taas nähtavaks said. Olgu siis idee laulupeoseadusest, mis kui hea mesiniku käsiraamat meile kallis traditsiooni hoida aitab või juubelilaulupeo monument lauluväljakul Lasnamäe nõlval. Pisema loomise hetkest peale jutustas nähtamatut lugu paremast homsest, mis inimpõlv hiljem ka sealsamas väljakul meile koitis. Tookord me võitsime niikuinii. Saatejuht Sten Weidebaum koos toimetaja Lisete Veldiga tänab teid kuulamast. Saate helioperaator oli Katrin maadik.