Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere tulemast kuulama viieteistkümnendat saadet sarjast laulupeo nähtamatud lood nagu eelmises saates lubatud laiendama oma horisonti lõuna suunal veelgi ning läheme külla leedukatele ja saame teada, kuidas meie kõige nooremal laulu ja tantsuvennal läheb Leedus nimelt toimus esimene laulupidu 1924. aastal ning seega seisab neil viie aasta pärast ees laulupeo 100. juubelipidu. Aga enne, kui oma juttudega leetu siirdume, toon teieni ühe intervjuu Glehni lossi keldrist. Hiljuti käis meil saates külas legendaarne Tallinna kultuurivedur Ene Vohu kes ühe eduloona nimetas Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori, mis on suutnud luua elujõulise MTÜ ning saab organisatsioonina hästi hakkama. Käisin Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoorimeestelt lähemalt uurimas, kuidas see neil õnnestunud on ning loomulikult tegime veel kord jutuga suvisest tule tulemisest, mida just nimelt see meeskoor tehniliselt hiilgavalt korraldas. Järgmisel neljapäeval, seitsmendal novembril möödub 16 aastat sellest, kui Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon kanti ühiselt Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirja. Mida õigupoolest sellesse auväärsesse seltskonda kuulumine meile tähendab, selgitab meil ei, Unesco Eesti rahvusliku komisjoni kultuuriprogrammide koordinaator Margit Siim. Ajaloominutites viib Kadiga her Peterson meid taas ajas rändama. Sel korral siis heliarhiivi kaudu Leetu, kus reporteri vahendusel saame osa millestki erakordsest. Saate lõpuosas jätkame vestlusi kodarraha laureaatideks. Seekord jagab meiega oma mõtteid Võrumaalt pärit tantsujuht Maire Udras. Laulupeo nähtamatud lood on klassikaraadio ja juubeliaasta koostöös valmiv saatesari. Mina olen saate autor Sten Weidebaum, toimetaja Lisete pilt ja helioperaator Katrin maadik. Head kuulamist. Kui mäletate, siis ühes eelmistest saadetest rääkis Tallinna Kauaaegne kultuurivedur Ene Vohu ülemineku perioodist sajandivahetuse paiku, mil kollektiividelt eeldati elujõuliseks organisatsiooniks muutumist. Ene sõnul see paraku kuigi sageli ei õnnestunud, kuid ühe eduloona tõi ta esile Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori. Käisin kooril külas Glehni lossis ning intervjuu toimus lossi keldris meeskooriruumis, kus asub arhiiv ja käib koos koori juhatus. Oma 74 tegutsemisaasta jooksul on koor alati traditsioonidest lugu pidanud ning tänaseks ei ole enam tegemist pelgalt koos lauluharrastust jagavate meestega, vaid tõelise laulu vennaskonnaga, keda lisaks muusikale hoiavad koos ühised aated, väärtused ja traditsioonid. Tänu selle meeskoorimeeste nupukusele pühendamisele lehvis 2009. aastal Kalevi staadionil tantsupeol nimega meri kuulus puri ning samuti tänu selle meeskoorimeestele jõudis ka sel suvel laulu ja tantsupeo tuli oma pikalt teekonnalt kordagi kustumatu Tartust Tallinnasse. Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori praegune dirigent Peeter Perens ning koori dirigent on Siim Sellis. Nende meestega. Oleme siin saates seoses juubelipeoga korduvalt vestelnud kooriorganisatsioonina toimimisest räägib meile nüüd koori endine president Hannes Clinte. Jah, tehnikaülikooli meeskoor tegutseb MTÜ vormis, Meil on MTÜ juhatus, mis selline aga, aga tegelikult igapäevaelu juhib siis koori juhatus, mis on viieteistkümneliikmeline, seal on siis, tähendab, et on vanemad, president, koorivanem, dirigendid, turundusjuht, noodikoguhoidja, arhivaar ja kuidas meie majandame, noh, meie tegutseme tehnikaülikooli all, meil on liikmemaksud. Me saame toetust tehnikaülikoolilt ja meil on ka mõned sponsoreid. Nii et läbi nende vahendite ja meil on võimalik tegutseda. Koor üldkoosolekul valib kord aastas presidendi, kes üldjuhul moodustab siis juhatuse, kelle omakorda kinnitab. Ja tavaliselt see koosseis. Juhatus kestab kaks aastat, paljud koorid ja tantsurühmad ripuvad üsna tugevalt oma kollektiivi juhi dirigendi tantsujuhi küljes. Dirigendi ja tantsujuhi tööks on ka nii-öelda koori kooshoidmine. Kuidas teie kooris on, ma olen aru saanud, et see vist on natukene kuidagi teistmoodi? Jah, täielik meeskooris. Võib küll öelda, et dirigent on kooli jaoks mittegooriale dirigendi jaoks. Eks ta olema mõlemat pidi, kui siiski meie üldkoosolek valib ja kinnitab dirigendi dirigendid ja ta teeb seda mõnes kindlaks aastaks. Kui ütleme siis nii, et aeg saab täis, siis panime tõueteridenid. Kuidas te valite endale selle dirigendi, milles dirigent äraga? Dirigendi roll on muusikaline juhatamine. Kõik kontserdite korralduslik tegevus seal, seal oli tegevus, noodimajandus, kõik see lasub tegelikult juhatuse ehk siis vabatahtlikud töötavate koorilauljate õlul. Dirigent tegeleb tõesti ainult muusikalise tööga muusikavalikuga, muusika juhatamisega, kontserdite juhatamisega. Seetõttu ma arvan, et heade klientidel on meie juures hea töötada. Lisaks sellele me suudame. Ma arvan, eestlasenal võrdlemisi normaalset palka maksta dirigendile. Ja see tähendabki seda, et me, dirigendid on reeglina olnud pikaajalised praegune dirigent Peeter Perens on meie juures istunud 16 või 15 aastat. Kuidas teekori juures hooaja plaanid sünnivad? Enamasti sünnivad nad dirigentide ja juhatuse koostöös, ehk me oleme amatöör koorina ikkagi sõltuvuses sellest, kui palju me proovisime teha, ega me saame valmistada ette aastas kaks kava, jõulukava ja kevadkava. Ja siin on nüüd küsimus selles, et kas me teeme nüüd traditsioonis jõulukontserdi ja missugune on see kevadkontserdi formaat, et kas selline lõbusam või nii-öelda traditsioonilisel ja vastavalt sellele siis dirigent valib lood, mõnikord sünnib ennem kontserdi pealkiri või idee ja siis tulevad lood ja teinekord on vastupidi, et tuleb näiteks mõni tellitud lugu mõnede eesti heliloojalt ümber, mille siis, kui see lugu näiteks eriti hea on juhtunud tulema ümber, mille siis on kogu see kontsert siis oma kandva idee poolest nii-öelda põimitud. Me üritame ikka igal aastal tellida ühe ühe kaks teost eesti heliloojatelt, et uudisloomingut tekiks repertuaari küsimused, otsustada meil, dirigendid, koori juhatab peadirigent ja teine dirigent ja dirigendid kinnitab ametisse koori juhatus mõneks aastaks tavaliselt ja neid otseseid siis teeb ikkagi koori üldkoosolek. Kui kerge või raske on tänapäeval teie koorilauljaid, Leida? Hea on see, et me oleme tehnikaülikooli meeskond, see tähendab seda, et lauluhimulised noored, kes tulevad tehnikaülikooli õppima, siis leiavad tee, kas siis vastad naiskoori kammerkoori meeskoori selles osas meil on järelkasvuga võib-olla natuke lihtsam kui mõnes teises koorikollektiivis. Kuid me näeme ikkagi seda, et eriti kui ei ole laulupeo aasta, siis lisanduvate lauljate hulk koori tavaliselt ikkagi ei ole see, mis me tahame. Kui suur see teiesuguse koori iive, siis on palju mehi igal aastal, siis lõpetab tegevuse. Kui palju juurde tuleb? See on vahemikus viis kuni 10. Kui kerge või raske on teie koori laulma pääseda, kui tihe on see sõel? Koori pääsemiseks tuleb läbida laulukatsed ja kui nii-öelda mees on laulvad eduga sooritanud, siis sellele järgneb rebaseperiood, mille käigus tuleb omandada viis meie koostusliku lugu, mida peab oskama peast laulda. Lisaks sellele tuleb läbida rebasekursus ja kui kõik on edukalt tehtud, siis jõuludeks on mees ka kooriliige. Lisaks laulurõõmule pakub tegelikult meeskorga seltsi elulist kultuurilist väljundit. Siis üldiselt on sama oluline meeskory tegevus, kui meie kontserttegevus. Oma koorist rääkides rõhutas Hannes pühendumust ja traditsioonide hoidmist ning nendest väärtustest lähtus kindlasti ka koorimees Jaak kortel, kes vedas suvist tule tulemise projekti. Küsisin Jaagult, kas tal oli ka kõhklusi kaalutlusi enne teekonnale asumist. No meil on kooris ikkagi nii, et kui sulle pakutakse mingi üritus teha siis juhatus, või kes seda sulle selle ettepaneku teeb, nad on eelnevalt oma koosolekul seda kindlasti läbi arutanud ja leidnud õige inimesi, kes võiks selleks olla kõige sobilikum. Et siis tehakse sellele mehele või mitmele mehele tehakse ettepanek. Ja kui sul juba ettepanek tehakse, siis on nagu pat sellest keelduda. Nii et jah, mulle tehti ettepanek ei saanud sellest keelduda. Kirjelda lühidalt, mis olid need tehnilised väljakutsed, mida sa siis selle teekonna valmistamiseks tegid? Tõrvikupark koosneb viiest tõrvikust, praktiliselt igaüks on erineva gaasiühendusega erisuguse ballooniga, mõni üldsegi vooliku ühendusega, et see oli suure ballooni küljest toitega mitte ükski polnud ette nähtud töötamaks kauem kui pool tundi, mis oli siis ühe ballooni aeg, aga kuna eesmärk oli teda siis kuu aega mööda Eestimaad transportida seda tuld elavana, siis põhimõtteliselt pidime kogu selle gaasi toite tal nii ringi mõtlema, et oleks samasugune ja noh, sellega ma sain nagu, ütleme vähendada seda tõenäosust, et kuskil miskit juhtub, midagi saab otsa ja, ja mingi rike on, tuli, hakkab kustuma selline kui see, mida me siis nagu hakkasime nagu nullist nagu tegelikult ringi tegema, sest et jah, ega seal midagi olnud. Kõik tuli ise umbes aasta jooksul lugu välja mõelda. Kas kõik need plaanid, mis te olite teinud, kas need õigustasid ennast või oli seal ka mingeid üllatusi, ükskõik, kas seal siis need tulekandjate või millegi muu osas? Me mõtlesime rohkem kui võib-olla vaja oli, selle jaoks, et kõik see tagavara, mis meil oli, kogus meie logistika, oli ette nähtud, et meil on kaks identset, näiteks masinat, mis kord üks sõidab tulega kaasa, kord teine sõidab, mõni sõidab ette, praktikas kõiki, selliseid polnud nagu päriselt vaja kasutada, kuigi nagu vahest meil oli see, et näiteks üks saateautodest pidi midagi muud tegema, aga meil oli kohapeal ikkagi olemas teine auto, nii et me natukene ülemõtlemisega suutsime tagada selgelt selle isegi muutuvas olukorras. Meil oli kogu aeg meeskond olemas ja väga juhuseid olnud, kus ta oleks võinud ära kustuda, kuigi tegelikult väga palju oli ka selliseid muutunud, mida me ei oleks osanud uneski ette näha, et näiteks Emajõe peal, kui laev ei jõudnudki kaldasse, et mis siis sai, et inimesed hüppasid vette ja tassisid selle tule pea kohal kaldasse välja näiteks et et see selgub alles kohapeal ja tegelikult, eks nad oleks kuhugi mujale randunud. Aga õnnetuseks nad üritasid nii kaua seal ennast ikkagi läbi pressida laevaga näiteks, et meil see aeg lihtsalt otsa ja tuli pidi juba järgmisele sündmusele minema, et need olid need hetked, kus tegelikult pidime kogu aeg edasi liikuma, et see oli selleaastane, nagu erinevus võib olla eelmistest tuleteekondadest, et kui seal oli võib rohkem aega, siis nüüd ei olnud seda. Iga maakond sai ise koordineerida, ise teha omaned, tule toomised, vaadata need sündmused, mida ta sinna teekonnale paneb ja ka välja mõelda oma sele teekonnad, meie hoidsime ainult tuld põlemas sel hetkel, nii et ütleme nii, et meie jaoks nagu hilinemisi ei olnud, et meie liikus, tule, kad tuli, jõudis sinna, kus ta pidi jõudma. Milline tähendus oli sellel tuleteekonnal nagunii lähedalt osalemisel sulle, sinu meeskonnal või teekoorile üldisemalt? Kindlasti on väga suur asi, et üks koor saab selle projekti võtta, endale vedada. Ja eks see vaate asi, et nagu kõigil eestlastelegi niisugune ütleme laulu ja tantsupeo traditsioon, selles osalemine, eriti kui sellesse saab veel anda oma mingisuguse panuse, jätta mingisugune käejälg kuskile maha, et see on väga suur asi ja ütleme nii, et pigem seal nendele meestele, kes selles projektis osalesid, väga suureks motivatsiooniallikaks, näiteks ka kooris laulda või ütleme, pikemalt jätkata kuritegevusega. Laulupeo nähtamatud lood. Laulu ja tantsupeo traditsiooni haprusest rääkides jõutakse üsna sageli tõdemuseni, et peame ikka oma traditsiooni paremini hoidma sest see on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirja, kusjuures ka selle nimekirja nimevariant on ringlemas õige ohtralt. Millega Unesco õigupoolest tegeleb ning kas tõesti peame oma laulu ja tantsupeo traditsiooni kuidagi eriliselt kohtlema, kuna oleme selles nimekirjas või on olukord hoopis vastupidine? Oleme selles nimekirjas, kuna eelnevad põlvkonnad on traditsiooni hoidmisega suurepäraselt toime tulnud käisingi uurimas Unesco eesti rahvuslikus komisjonis, kus mulle lahkelt jagas selgitusi kultuuriprogrammide koordinaator Margit Siim, kes muuseas ka ise osales 16 aasta eest kande taotluse koostamisel. Unesco rahvuslik komisjon püüab siis vahendada eesti Unesco suhteid, kui niimoodi kõige üldisemalt öelda, et Unesco teatavasti on siis üks ÜRO allorganisatsioonides ja tema peamised tegevusvaldkonnad on siis haridus, kultuur, teadus ja et me püüame leida neid võimalusi, et mis on need Unesco programmid, mis pakuksid Eestile huvi ja mida saaks Eesti pakkuda Unesco ole, et arendada neid ühiselt kokku lepitud eesmärke saavutada neid. Milline tähenduse mõju Jones kool maailmakaardil on, kui suur jõud on jänes, pole üldse mingeid protsesse muuta või mõjutada maailmas. Kuneskot nimetatakse tihti selliseks siis pehmeks jõuks selles mõttes tema ütleme, minu jaoks või minu silmis on peamine funktsioon olla teabevõrgustik ja nõustada liikmesriike, et aidata neil kujundada oma näiteks hariduspoliitikat, kultuuripoliitikat, sest üldse ju rahvusvaheliste organisatsioonide toimimine paljuski seisneb selles, et kõik riigid tulevad ikkagi kokku, see on iseenesest suur väärtus ja siis võetakse ambitsioonikas eesmärk leppida kokku teatud põhimõtetes, millest siis kõik hakkavad lähtuma ja need põhimõtted tihtipeale püütakse siis kokku leppida näiteks konventsioonide kujul ja ka vaimse kultuuripärandi kaitse. Konventsioon on üks selline, et kui üldse kultuurivaldkonnast rääkida, siis Unesco toimimine paljuski ongi reguleeritud kultuuriga organisatsioonidega. Peamiselt on neid kuus konventsiooni ja kindlasti kõige tuntum on vast ma arvan, maailmapärandi kaitse konventsioon. Mis aga tegelikult tähendab siis arhitektuuri, arheoloogiate loodust, et vaimse pärandi konventsioon on iseseisev konventsioon. See mingis mõttes näitab ka seda pärandi mõiste avardumist. Et kui see maailmapärandi konventsioon võeti juba vastu 72. aastal, et siis nüüdseks on vastu võetud ka näiteks veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon, millega Eesti veel hetkeseisuga ei ole ühinenud ja vaimse kultuuripärandi konventsioon, mis siis võeti vastu aastal 2003 ja me näeme, et ikkagi jupp maad hiljem. Aga et see on saanud paljudele riikidele väga oluliseks ja armsaks ja mis veel võiks öelda, et võib-olla Unesco tuntakse vähemasti kultuurivaldkonnas palju just nende erinevad vaata nimekirjade kaudu. Et sinagi viitasid maailmapärandi nimekirjale, aga tegelikult näiteks laulu- ja tantsupidu on seal vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. Et see süsteem on suhteliselt keeruline, selles ongi väga raske aru saada, et mis on, mis tihti arvatakse, et Tallinna vanalinn ja tuuri ruume laulupidu on kõik ühes potis koos, aga tegelikult seal on nagu need nimekirjadel on, vahed vahel. Sina olid üks nendest inimestest, kes oli selle kande taotluse koostamise juures 2003. aasta eel kui lihtne või keeruline sinna sellesse nimekirja pääsemine ühele sellisele nähtusele on. Kui võtta nüüd skaala on lihtne või keeruline, siis ma arvan, et kipub ikka üsna keeruliseks, sellepärast et see tähendab taotlusvormide täitmist, hoolikat kaalumist, milliste kriteeriumite põhjal see üks või teine kultuurinähtus sinna kanda, siis on vaja teha näiteks selline lühifilm, mis oli ka laulu-tantsupeo protsessis väga põnev ülesanne iseenesest, et kuidas sa mahutad kogu selle traditsiooni oma rikkuses ja mitmekesisuses 10 minuti sisse ja kuidas tagada, et kõik riigid, kõik need kolm riiki nagu võrdselt esindatud, et keegi ei tunneks ennast kuidagi veidi tahaplaanile jäetuna ja väga oluline on, on selle protsessi juures ka see, et seal peab olema kuulda kogukonna enda hääl. Ehk siis selle kogukonna hääl, kes on selle traditsiooni kandjad, et selline alt üles lähenemine on hästi oluline ja muidugi on vaja koostada ka niinimetatud selline kaitsekorralduskava või tegevuskava, mida siis saaks ja peaks tegema, et see traditsioon püsis elujõulisena ta pisikeses, elavas kasutuses, sest see tegelikult ongi selle vaimse pärandi kaitsmise sisu. Et me ikkagi tegeleksime nende asjadega jätkuvalt, et need oleksid nagu meile meie igapäevaelu loomulik osa siis see asi püsib ja kõik need traditsioonid mõistagi ka muutuvad. Et see käibki ühe elava traditsiooniga kaasas. Nagu nüüd hästi teame, oleme Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud üheskoos Läti ja Leeduga. Traditsioonid on küll sarnased ja toetuvad sarnastele väärtustele, kuid on ometigi arenenud omasoodu ning on iga rahva oma nägu. Eelmises saates rääkisime, kuidas elab laulu ja tantsupidu Lätis tänases saates. Siis liigume edasi lõuna poole ning vaatame, kuidas on läinud meie kõige nooremal vennal Leedul, kes viie aasta pärast tähistab oma laulupeo sajandat juubelit. Eestlased tunnevad end Leedo laulupeol väga koduselt, sest Vilniuses mingis pargis asuv laululava on ehitatud samal ajal ning sama Alar Kotli projekti järgi nagu meil Tallinnaski. Leedu laulu- ja tantsupeo traditsiooni ajalugu ja tänapäeva tutvustasid mulle Vilniuses sealse riikliku kultuurikeskuse direktor Sauljas Leausa koreograaf ja tantsupeo korraldaja, Šivile admatjene ning laulupeo dirigent ja Leedu kooriühingu pikaaegne liider Vytautas Münchenis. Saulius lausa andis mulle ülevaate laulu- ja tantsupidude ajaloost ning tema sõnul sai traditsioon Leedus. Erinevalt Lätist ja Eestist alguse Iseseisvus Leedu vabariigis. Teistes riikides aitas traditsioon oma riiki luua ja ühiskonda siduda 19. sajandil, kui maailma valitsesid suuretterrshaavad Austria-Ungari, Saksa preisi ja Vene võim. Nendes oludes muutusid tähtsaks rahvalaulud ja rahvarõivad ning tekkis ka laulupeo traditsioon. Leedu kuulus vene keisririigi koosseisu leedu keel oli keelatud, kuid siiski toimusid 19. sajandil ka leedus väikesed kohalikud laulupäevad. Esimese laulupeoni jõuti 1924. aastal Kaunases. Kohal oli ligi 3000 lauljat ning laulupäev, nagu teda siis nimetati, kestis kolm päeva. Nõukogude okupatsiooni ajal toimusid laulu ja tantsupeod nii koduLeedus kui välisleedus. Samuti peeti laulupidusid põgenike seas Saksamaal ja küüditatute hulgas Siberis. Esimesed tantsupeod peeti kolmekümnendatel aastatel laulu ja tantsupidusid koos hakati pidama peale teist maa talvesõda. Hiljem lisandus ansamblit õhtu ja alates 1990.-st aastast ka rahvakunstipäev. Need neli ongi olulised osad Leedo laulu- ja tantsupeo tänapäeva traditsioonist. Samas mahub laulu ja tantsupeo nädalasse Leedus veel hulk muidki sündmusi. Puhkpilliorkestrite ja kannelde päevad, vokaalansamblite kontsertid, käsitöömeistrite näitus, pidulik rongkäik, rahvateatrit, ülesastumised ja palju muud. Kokku toimub peonädalal rohkem kui 10 erinevat sündmust. Soulis lei ausa selgitas, et vaatamata kirjevale kavale nimetatakse traditsiooni leedus siiski laulu ja tantsupeo traditsiooniks. Pidu või suursündmust ennast aga lihtsalt laulupeoks, kuna sellest kõik kunagi alguse sai. Tänapäeval pühendab laulu ja tantsupidu kõiki leedukaid üle maailma ning näiteks möödunud aastal, kui Leedo oma sajandat juubelit tähistas, oli laulu ja tantsupidu nende pidustuste tähtsündmuseks. Lisaks üldlaulupidudele toimuvad Leedus alates 1964.-st aastast ka koolinoortepeod. Nii üld kui koolinoorte laulupeod toimuvad mõlemad iga nelja aasta järel. Küsisin, kui palju inimesed on laulu ja tantsupeotraditsiooniga seotud. Viimased 10 aastat on üldpidudel osalejate arv püsinud 36000 osaleja juures. Koolinoorte laulu- ja tantsupidudel on ligikaudu 20000 osalejat. Leedus korraldab üldpidasid riiklik kultuurikeskus, mis allub Kultuuriministeeriumile. Koolinoorte pidusid korraldab kunstide kool, mis allub haridusministeeriumile. Üldpidude korraldus on jagatud neljale aastale, see tähendab, et protsess toimub katkematult. Niipea kui üks pidu lõpeb, algab kohe järgmise ettevalmistamine. Toimub kunstiliste juhtide konkurss, kava koostamine ning eesmärk on see, et võimalikult palju tööd repertuaariga tehtaks ära. Kodudes toimuksid kohalikud laulu- ja tantsupäevade kontserdid. Mida vähem on vaja peonädalal proove teha, seda enam on see osalejatele eelkõige pidu. Leedus on olemas ka erinevad programmid, mille kaudu toetatakse kollektiive, tellitakse uut repertuaari, hangitakse esinemisriideid ning koostöös omavalitsustega. Ka muusikainstrumente liikumist rahastatakse erinevatest vahenditest. Peo eelarve oli näiteks 2018. aastal ligikaudu kolm miljonit eurot. Noortepeod näevad laias laastus välja samasugused nagu üldpeod. Suurim erinevus on vast selles, et peol osalevad ka näiteks lapsed, kes tegelevad balletti kaasaegse tantsuga või mängivad erinevaid instrumente, nagu näiteks akordionid ja trummid. Eesmärk on kaasata peole kõik lapsed, kes erinevate kunstiharrastustega tegelevad. Küsisin Sauliselt, mis tähendab laulu ja tantsupeo traditsiooni leedus üldisemalt. Millist rolli leedu identiteedi hoidja ja edasikandjana laulu ja tantsupeo traditsioon leidus, kannab? Sto obsed lummale. Sellele küsimusele on tegelikult raske vastata, sest elame 21. sajandil ja raske on üksmeelt terves ühiskonnas saavutada leidub palju erinevaid vaateid ja arvamusi, kuid traditsioon elab, on palju harrastajaid ning pidudel on väga erinevas vanuses osalejaid. Laulu ja tantsupeo suurim roll ja väärtus on traditsioone liikumine, mis ulatub palju kaugemale kui peonädalavahetus ning annab olulisi väärtusi edasipäevast päeva, mitte ainult pealinnas ja suurtes linnades vaid üle terve Leedu igal pool seal terve süsteem, mis toetab inimeste pidevat enesetäiendamist. Tahaks ta, kui laulu ja tantsupidu ühel päeval mingil põhjusel peaks ära kaduma, siis midagi tekib asemele kindlasti, sest inimestele meeldib laulda ja tantsida ja oma esivanemate pärandit lastele edasi anda. Ma usun, et midagi laulu ja tantsupeost paremat on keeruline välja mõelda. Laulu- ja tantsupidude infrastruktuurist rääkides ütleb lausa, et olukord on eriti lauluväljakul keeruline. Tantsustaadioni osas vaadatakse lootusrikkalt aastasse 2002 neli, kui peaks valmima uus tantsu staadion, mis parandab tingimusi oluliselt. Laululava on Eesti ja Lätiga võrreldes halvemas olukorras. Samas on seal siiski võimalik pidusid pidada. Ja tõenäoliselt ei ole kõige tähtsam objekt ise, vaid regulaarsus ja soov seda traditsiooni toetada, edasi vedada. Suurimate väljakutsetena näebli osa sarnaselt Eestile noorte väikest huvi dirigendi ja tantsujuhi elukutse vastu. Palgad kultuurivaldkonnas on väikesed ning kollektiivijuhtide puudus hakkab ühel hetkel mõjutama tervet süsteemi. Lõpetuseks küsisin, millised elemendid on Leedu laulu- ja tantsupeol eriti tähtsad ja alati korduvad. Laulupeol on olemas oma kullafond, ilma milleta ei kujuta ühtegi pidu ette. Näiteks kur kirja Shallywooja seal laul, mille pealkiri eesti keeles tähendab, kust metsad haljendavad. Millest on saanud mitteametlik Leedo hümn või Juozas ealise pala Lietuva Prangi, mis tähendab siis tõlkes kallis leedu. Samas on viimasel kümnendil tekkinud ka uus traditsioon. Nimelt kuuenda juuli õhtul kell üheksa laulavad leedukad üle terve maailma üheskoos Leedu hümni, mis ühendab kolme miljonit kodu ja umbes miljonit välisleedukate. Sarnaselt Eestile on tähtsal kohal ka tuli, mida kantakse rongkäigu ees ning mis peo ajal väljakul põleb. Kuidas elab leedu tantsupidu? Sellest rääkisime järgnevalt šviili Maitchiene, kes on Leedu riikliku kultuurikeskuse tantsuspetsialist ning korraldajana olnud üheksa tantsupeo loomise juures. Iga tantsupeo eel valitakse konkursiga välja üks kunstiline juht kes seab kokku tantsupeo repertuaari ning moodustab kunstilise toimkonna, kuhu kuuluvad 15 kuni 20 inimest. Lisaks koreograafidele ka kunstnik ja muusikajuht. Leedu tantsupidudel osalevad igas vanuses lastekollektiivid, välisleedukate rühmad, seeniorite rühmad ning nais- ja segarühmad. Tantsupeol saavad osaleda kõik, kes kava selgeks õpivad. Kavas on lihtsamalt ja keerulisemad tantsud, mida siis rühmad vastavalt võimetele saavad valida. Kõige enam on täiskasvanute segarühmi ning tantsijaid vanuses 40 kuni 50 eluaastat. 2018. aastal osales üldtantsupeol 8220 tantsijat. Noorte tantsupidudel on ligikaudu 5000 osalejat ning kavas on rahvatantsude kõrval ka muud tantsud, tänavatants, ballett, moderntants ja nii edasi. Küsisin Ševiilaadamaitienelt, kuidas näeb leedus välja tantsupeo õppeprotsess. Šiviilega suhtlesin tõlgi abil. Patrasteemiandiga tingimata Guangzhou ungaubudneedistankides protsesse, tunnetusse, krituri, mõigu, rohelistes. Meie eesmärk on anda tantsijatele repertuaarile võimalikult varakult ning reeglina jõuab see nendeni kaks aastat enne tantsupidu. Üle terve Leedu tegutsevad piirkondlikud konsultandid, kes toetavad ja vajadusel abistavad rismi repertuaari omandamisel. Varasemalt on ettevalmistusprotsessis väga tähtsal kohal olnud ka kohalikud tantsupeod, kuid paraku on viimastel aegadel neid vähemaks jäänud ning nende roll kahjuks väiksemaks jäänud. Igal tantsupeol on kavas ligikaudu 30 tantsu ning etendus kestab umbes kaks tundi. Tantsupeo kava on kunstiline tervik ning kannab mingit sõnumit või jutustab lugu. Tantsupeol antakse kaks etendust üks päevasel ja teine õhtusel ajal ning korraga mahub staadionile 4000 pealtvaatajat. Leedus on laulu ja tantsupeo kavas traditsiooniliselt ka ansamblit õhtu. Mis see selline on ning millised ansamblit sellel osalevad? Ansambli Tristutada tellis tõlkija stri, folkloor ras šoki. Ansamblid on Leedus tõepoolest väga populaarsed, need tegutsevad põhiliselt kõrgkoolide juures ning ühe ansambli moodustavad orkester, koor ja tantsurühm. See tähendab, et ansamblite õhtul esitatakse kogu kava elava muusika saatel. See on suur erinevast tantsupeost, kus kasutatakse salvestatud saate muusikaid. Ansamblite õhtu on lavastatud terviketendus, mis alati mingit lugu jutustab. Varasemalt oli Leedus palju väga tugevaid ansambleid, kuid tänapäeval neid aina vähem tegutsemas. Ansamblit õhtu on endiselt väga armastatud ja oodatud sündmus ning sageli tulevad selleks etenduseks kokku ka need ansamblid, mis muul ajal aktiivselt ei tegutse. Kokku on Leedus hetkel aktiivselt tegutsemas umbes 40 ansamblit, kes esinevad ka pidudevahelisel ajal kontsertkavadega. Järgmisena küsisin kiirelt, mis seisus on üldse rahvatants, leedus. Krimmis selligeneemissaid Jeanine eelikti tätov vajus varbaid Skam. Žüriile sõnul rahvatantsu populaarsus Leedus ei ole üldiselt madal kuid murelikuks teevad arengut koolides ning töö järelkasvuga, sest õpetajate töötingimused muutuvad aina viletsamaks. Leedus tegelevad lapsed tantsuga põhiliselt koolides. Tantsutunnid võivad olla tõni plaanis, kuid need ei pruugi olla rahvatantsutunnid. See on õpetaja ja kooli juhtkonna otsus, kas ja mis liiki tantsuga tegeldakse. Täiskasvanute grupid tegutsevad kultuurikeskuste juures. Meil on kergem, sest seda nähakse seal ühe põhitegevusena. Tantsijad ise omatantsuharrastuse eest midagi tasuma ei pea ning kollektiivi juhi palgad tulevad kooli või kultuurikeskuse eelarvest. Palgatingimused on nii nagu Eestiski keerulised ning võimaldavad harva äraelamiseks vajalikku sissetulekut. Tantsujuhid on leedus reeglina kõrgharidusega spetsialistid. Tantsujuhiks õpitakse Klaipeda ülikoolis, mis tänasel päeval on liitunud Leedu muusika- ja teatriakadeemia, aga samuti on võimalik õppida Vilniuse kolledžis, kuid seal pole viimasel kolmel aastal tantsujuhi erialal ühtegi kursuste moodustatud. Klaipeda ülikoolis võetakse tudengeid tantsujuhi erialale vastu üle aasta ning statistika näitab, et igal aastal huviliste arv selle eriala vastu väheneb. Kokkuvõttes võib öelda, et rahvatantsu-leedus küllaltki keerulises olukorras tantsurahvas teeb tõhusat tööd kuid riigipoolne huvi ei ole märkimisväärne ning tantsijaid lastakse küll. Nende tööd teha seda otseselt ei keelata, kuid samas ka ei toetata. Oleme rõõmsad, kui uued inimesed tantsuga tegelema asuvad, sest tantsupeo traditsioon püsib tänavaid harrastajate ja nende juhendajate entusiasmil. Sellise nukravõitu noodiga lõpetas oma jutu koreograaf žüriile Advaid Diane. Kuidas elab aga Leedu laulupidu? Küsisin vita autosmowskiniselt, kes on dirigent ja helilooja õppejõud Vilniuse muusikaakadeemias ning on samuti olnud üle 20 aasta Leedu kooriühingu. President Vytautas on ka kaheksal korral olnud laulupidude üldjuht ning kogu tema elu on koorimuusikaga tihedalt seotud. Tean hästi kooriliikumise olukorda nii Eestis kui Lätis ning minu hinnangul on Leedus olukord kõige halvem. Iga laulupeo eel peame valitsusele meelde tuletama, et laulu- ja tantsupidu on seadusesse kirjutatud. Ütleme neile järgige seadust, kus on kirjas, et iga nelja aasta järel tuleb meil laulu ja tantsupidusid pidada. Täiskasvanute pidude eest vastutab kultuuriministeerium ja koolinoorte pidude eest haridusministeerium. Suurim probleem on selles, et koostöö nende kahe ministeeriumi vahel ei ole piisav. Kooriühingu juhina pidin kogu aeg nägema vaeva just haridusministeeriumiga Kultuuriministeeriumi kontakt varem viimase 30 aastaga On kooride keskmine vanus aina tõusnud. Vaja on toetada meestelaulu, sest see kipub ära kaduma. Probleem on ka neidudekooridega, sest haridussüsteem on kooriliikumisele halvasti mõjunud. Noored vahetavad kuule ning nii jääb ka koorilaul soiku. Kui vaatame tulevikku, siis lastekollektiiv on piisavalt, aga kvaliteet jätab soovida. Paraku ei ole koorilaul kohustuslik osa kooliprogrammist ning sõltuvuses kooli direktori otsusest. Probleem on ka selles, et muusikatunnid kestavad koolis ainult kaheksanda klassini. Paljud koorid kuuluvad kultuurikeskuste juurde, aga sama probleem on seal. Kuuri tegutsemine sõltub kultuurikeskuse juhi otsusest, kas toetada teatrit või orkestrit või koori. Probleemiks on ka see, et seaduses on jäetud lahtiseks, kes vastutab ja kes peab toetama protsessi toimimist laulupidude vahelisel ajal sest laulupidu on protsess, mida tuleb pidevalt toetada. Eestis räägime palju kollektiivijuhtide palkadest ja sotsiaalsetest garantiidest. Kuidas Leedus on kollektiivijuhtide palgaprobleem lahendatud? Linnapea heast tahtest, sest linnapea vastutab kõige eest haridusmuusikatraditsioonid ja nii edasi. Paljudes linnades on loodud süsteem, kuidas kollektiivijuhtide palgasüsteem on lahendatud. Paraku mitte kõigis. Halb on olukord näiteks ka Vilniuses. Eelmise peo eel oli näiteks loodud eraldi stipendium kollektiivijuhtidele, kes peol käisid. See raha on aga nüüd otsas ja see süsteem ei toimi enam. Kultuurikeskuse juures on koorijuhile võimalik palka maksta. Samas paljud kollektiivid maksavad oma juhilise. Mina näiteks saan oma poistekoori juhatamise eest koolist normaalset palka, aga täiskasvanute kollektiivi juhatan ilma töötasuta ning paraku teevad paljud koorijuhid samamoodi. Üldiselt on täna veel koorilaul populaarne, kuid kui meil ei ole koolikoore, siis hakkab olukord kindlasti muutuma. Kollektiivijuhtide tulevikku vaadates on miskine murelik. Näiteks sel aastal ei valinud Vilniuse muusikaakadeemias koorijuhi eriala mitte ükski õpilane. Probleemiks on palgad ning tööpuudus selles valdkonnas. Noored koorijuhid on isegi huvitatud kooride moodustamisest, aga pole sellist kohta, kus kooriga tööd teha. Koorimuusikat üldiselt Leedus armastatakse kuulata ning koorimuusika kuulub ka tähtpäevade juurde. Kuidas koorid laulupeole jõuavad, kas sõel on tihe? Suurim probleem, kui nii võib öelda, ongi selles, et meie kutsume peole kõiki ja rõõmustame igaühe üle, kes tulla soovib. Ettevalmistusprotsessis käime üldjuhtidega kollektiive abistamas, sest mitte kõik kollektiivi juhid ei ole oma ala professionaalid. Olemas on mentorsüsteem kollektiivijuhtide toetamiseks. Samas teevad mentorid teda see paraku filantroop idena ning selle eest lisaraha ei maksta. Miskine sõnul seatakse koorid Leedu laulupeol lavale kooridena mitte nii nagu Eestis häälerühmade kaupa. Selleks et tagada parim helikvaliteet, paigutatakse parimad koorid lava keskele. Kooridel repertuaariga väga suuri probleeme ei ole, küll aga toob välja, et vanemad heliloojad ei armasta kooridele muusikat kirjutada. Probleeme ei ole rahas. Leedus toimib suurepäraselt süsteem repertuaari tellimiseks, kuid vanemad heliloojad lihtsalt ei armasta kirjutada lihtsaid lugusid. Riskinis rõhutab, et lihtsalt, aga head muusikat on raske kirjutada. Riikliku kultuurikeskuse korraldatud repertuaari konkurssidel esitatakse sageli aga paraku mitte lihtsalt vaid primitiivset muusikat ja see ei rahulda koore leedus, toetatakse noori heliloojaid, et nad hakkaksid kooridele kirjutama. Lõpetuseks ütleb, mitte autos Münchenis, siin, Leedus vaatame pisut kadedalt Läti ja Eesti poole. Teil on kõrge kvaliteet ja hästi toimiv riiklik tugisüsteem. Meil seda kahjuks ei ole. Niisugused mõtted siis Leedust, kus ilmse traditsioon toetab suuresti laulu ja tantsupeoseadusele, mis loodi pärast 2000 kolmandat aastat. Kui meid ühiselt Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti, jäägu seda väikeste rännakut Leedu laulu- ja tantsupeoradadel lõpetama siis mitteametlikuks Leedo hümniks nimetatud Juozas kud Avičeuse teos. Eestikeelne tõlge, kus metsad haljendavad salvestus on pärit 2014. aasta Leedu laulupeolt. Ühendkoori juhatab dirigent Vytautas Münchenis. Laulu valgusrännak laulu ja tantsupeo ajalukku. Nagu lubatud, on ka selle saate ajaloominutite Leedule pühendatud aastakümnete taguseid meeleolusid. Vilniusest lahendab meile nüüd ajaloolane Kadi Käär, Peterson. Eesti rahvusringhäälingu arhiivi abil saame sel korral kuulda, kuidas peeti peaaegu 60 aasta eest tantsupidu. Leedus. Nagu Eestis, nii ka leidus, peeti 1960. aastal laulu ja tantsupidu nagu Eestis, nii ka Leedus valmis selleks laulu ja tantsupeoks uus laululava ning projektki oli üldjoontes sama. Leedut külastades võib tänagi minna uudistama Vilniuse lauluväljakut koos laulukaarega, aga ilma tuletornita. Nii Tallinnas kui Vilniuses jäeti projektis ruumiga tantsijatele. Tallinnas jäi tantsupeolised sõltumata kavandatust truuks Kalevi staadionile suurem tantsupidu lauluväljakul toimunud vaid ühel korral 2011. aastal noorte laulu- ja tantsupeo maa ja ilm. Kuid Vilniuses proovisid 5000 tantsijat kohe 1960. aastal uue väljaku ära. Järgnevalt kuuleme katkendeid Silver Anniko reportaažist Leedu tantsupeolt Aastast 1960. Laululava ees asuv staadioni mõõtmetega muruplats on muutunud äkki nagu kireva värviliseks vaibad või tohutu suureks lillepeenra, eks. Millel lille taga ei seisa paigal, vaid liiguvad, kujundavad järjest uusi ja uusi mustreid. Ornamentringe. Ei, kahtlemata ei jätkusõnadest, et kogu seda ilu, seda vaheldusrikkust ja värvikust edasi anda. Televisiooni operaatorid on täna kahtlemata eelistatud seisukorrast. Kahjuks puuduvad nelgiaga värvid. Seest on päris võidumehed Vilniuse Kinostuudio töötajad, kes laulupeost vältavad praegu täis metraažilist laia ekraanilist filmi. Küllap see film jõuab peagi ka meie vabariigi kinoteatritesse. Praegu aga leppigem sellega, mida suudame sõnadega edasi anda. Tore on Scudutiste, leedu puuviljade kaheksasajaliikmeline orkester. Scudutiste ansamblid on Leedus väga levinud, peaaegu et ei leidu kooli, milles puuduks selline ansambel. Scudutis on huvitav ka seepoolest, et sellel vilepillil on ainult üks hääl. Igal mängijal on sellepärast käes terve rida neid üksteise külge kinnitatud vilesid. Mõnel mängijal on suured viled, teistel jälle imepisikesed. 800 mängija kohta on tuhandeid puuvilesid ja ometi ei lähe keegi segamini ja lugu tuleb, et lust kuulata. Nüüd on väljakul jälle täiskasvanud rahvatantsijal seekord kuni 2500 liikmeni täiendatud Leedu NSV riiklik teeneline rahvalaulude ja tantsude ansambel. Võrratult ilus on selge ansambli esinemine ja Peab ausalt tunnistama, et rahvatantsude esitamise poolest on leedulased meie vabariigi rahvatantsijatest kaugele ees. 2500 tantsijat on praegu väljakul teist nii palju, aga võib-olla rohkemgi ootab esinemisjärge lava taga. Kõigil ühtlane rahvariie. Tants järgneb tantsule ikka uusi uusi, liikuvaid mustreid joonistub tantsude väljakule. Iga samm tantsijaid on lausa professionaalse meisterlikkuse laastatud. Laulupeo tantsude päev on tõesti võimas ja seepärast on nüüd arusaadav, miks leedulaste laulupeole teine päev tantsude päev. See on suure peo tugevam osa. Mida lõpu poole, seda keerulisemaks ja huvitavamat. Eks muutuvad kujutised väljakul. Eelmistes saadetes vestlesin laulu- ja tantsupidude aegadeülese tunnustuse kodarraha saanud luuletaja, leelo tungla ja Aarne Saluveeriga. Selles saates jagab meiega oma mõtteid Võrumaa tantsuõpetaja ja tantsulooja Maire Udras, kes rohkem kui 20 aastat on tantsupidude lavastus gruppidesse kuulunud ning tantsupidudele tantse loonud. Oma töö eest rahvatantsuliikumise edendamisel sai Maire 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ka rahvatantsijate kõrgeima tunnustuse Ullo Toomi preemia ja nüüd siis kodarraha. Kohtusin Mairega ühes üsna erilises paigas, kus ja miks? Räägi meile nüüd, Maire ise. Tegu on täitsa võrusoo katlamajaga ja Ma tegelikult siit saab Võru linn oma soojuse ja täitsa juhuslikult ma töötan siin ja ma töötan juba siin üle 30 aasta. Et see on see, kus ma veedan siis oma päeva põhiosa ja võib-olla üllatuslikult, kes nüüd kuuleb mind, mõtleb, et Maire Udras ja soojusettevõttes siis tegelikult ma olen siin töötanud ja tõesti üle 30 aasta, aga see ei välista mul siis kõrvalt tegemas tantsutööd. Kas see arusaam on õige, et need tööd on suhteliselt nii-öelda vastassuunalised, kui me paneksime ta nii-öelda hektarite peale? No ma arvan küll, et tegelikult, et ma ei saa täitsa öelda, vastassuunalised kombid, hakkan mängima mõttega, et soojus siis tantsides saab ka jo soo ja tegelikult ma kütan tantsijad ka soojaks ja ma siin tegelen ka sellega siis, et Võru linn saaks soojaks, niiet Pole midagi hullu. Ja kokkuvõttes, kui ma mõtlen sooja tootmine, eks natukene selline realistlik ole ja siis tantsuõpetajaid. Ausalt öeldes matemaatikaõpetajaid on nii palju, et see on ikkagi natukene nagu sellise asjaga seotud vektorite mõttes, ma ei paneks neid täitsa, ütleme eri poolustele. Kuidas sai sinust üldse tantsuõpetaja siin Hormaal? Ausalt öeldes tantsu nii viis minu tee kuidagi seitsmendas klassis, kui ma lõin oma esimese tantsu, et tähendab, midagi oli minus sees olemas, et kogu aeg on mind paelunud. Tantsu loomine, parim tantsukool oli ikkagi õpetus, oli mul ikkagi tehnikaülikooli ajal kuljuses tantsimine ja Pille Ülo Luht olid sellised metoodilised õpetajad, et Ta, noh, ma ütlen, et peale seda lihtsalt see süst oli minusse nii tugev, et peale kipi kooli lõpetamist tulin Võrru ja tulin tantsima ka samaaegselt segarahvatantsurühma. Siis oli selge, et minust peab saama tantsuõpetaja, ma tahan ise õpetada, ma tahan seda tööd teha, mulle see meeldib ja proovida ise. Vaatasime siin enne intervjuu alguses sinuga pilte ja 80. aasta tantsu staadion erineb tänasest küll kardinaalselt. Ühest küljest muidugi puudutan väiksemad, aga see, millele sa tähelepanu osutasid, oli tühjad tribüünid pealtvaatajatele see pidu huvi pakkunud sinale tollane tantsupidudel kui kaua ja näinud seda tribüünide täitumist. Mis selle põhjus võib olla, et see rahvatants niivõrd huvitavaks on ikkagi vaatamata kõigele nendele raskustele siis pealtvaatajate jaoks saanud, nagu sa siin mainisid, et ei näe õieti joonistega emotsiooni ja vihm peale koba. Ja see on nüüd küsimuste küsimus, et tegelikult minu esimene pidu siis tantsijana oli aastal 77 ja tegelikult tribüünid olid tõesti toona ikka tunduvalt tühjemad ja kui me mõtleme selle siis nõukaaja peale tegelikult ütleme, laulu ja tantsupidu on ikkagi meie traditsioone hoidnud ja kus me oleme eestlased kokku tulnud ja siis tegelikult elu on vahepeal edasi läinud ja ka nüüd peale taasiseseisvumist. Me oleme aru saanud, et, et me peame oma traditsioone veelgi rohkem hoidma. Et kuidagi nõukaajal me teadsime, et miks see nii on siis nüüd noh, ütleme, et me vajame seda koosolemist, tegeled, tribüünid näitavad üha enam, et me tahame millegipärast kokku tulla ja koos olla. Kui nüüd tulla korraks tänasesse päeva, siis ärevalt on arutlusel laulu ja tantsupeo tulevik kollektiivi, töökollektiivijuhtide sotsiaalsete garantiide vaatest me räägitakse sellest, et protsess on tõsiselt ohus, sellepärast et on väga palju reguleerimatust ja kollektiivijuhid ei ole hoitud. Teisipidi jälle, kui me vaatame viimaseid tantsupidusid, siis aina kiiremini on piletid välja müüdud ja aina raevukamaks muutub konkurents sinna väljakule. No kus see tõde siis on, Maire, sina näed seda siin ühest küljest maal, tantsijate keskel, tõenäoliselt lõkke ääres jaanitule ääres Võru Kandle, kultuurimaja laval ja näed ka seda, kuidas ta toimub tantsupeo protsessis. Kui hullus seisus tantsupeo tulevik siis veel on. Mina olen selline analüütiline inimene ja mina mingit ohtu kui sellist praegu küll ei näe. Tegelikult siin on jälle talupojamõistust vaja rahulikult mõelda, need plussid ja miinused. Aga ei maksa küll nüüd hakata mõtlema, et midagi on väga õudsad ja jubedad ees ootamas. Elus on kõik loomulik, isegi surm on loomulik, on ja mis õudust saab tulla, et kõik on loomulik, mis tuleb, aga me peame juhtima loomulikult neid protsesse mingil määral ja peamegi seda tegema. Tähtis on aru saada, mis on meie jaoks oluline, on teha seda rahulikult, mitte mingeid kirgi üles kütta, et seda on võimalik rahulikult kaardistada ja mõelda, mis on parem. Kuidas edasi minna, kuidas kestma jääda, kus hakkavad meie põhiprobleemid, on ja kuidas nad on omavahel seotud, kuhu me edasi liigume. Nii et kokkuvõttes ma ei näe paanikaks. Põhjust, mis elu tantsupidu siin Võrumaal elab ja milline on selle rahvatantsu tähendus kohalikule kogukonnale? Tegelikult ta on väga tähtsal kohal, see on üldse inimese elus, et mida tähendab üks rahvatantsurühm, see on rohkem kui teraapia rühm, seal alustala, et tavainimese jaoks on naljakas, ma ei oska seda nimetada, või see inimene, kes tuleb tantsima, Ta saab tegelikult lisaks sellele, et ta saab liikuda, ta saab endale turvalise kogukonna, kes aitab teda probleemide lahendamisel. Kui ta kaotab töökoha, siis tänu nendele inimestele võiks leida töökoha, selliseid näiteid ma võin tuua nii palju, kui on raske hetk on ja siis kogu rühm toetab, see on selline võrgustik, mis tegelikult loob sellise turvatunde, et sa kuulud ühte gruppi. P ja selle grupi nimi on, ütleme siis rahvatants, mina räägin rahvatantsupoole pealt, aga ma arvan, et koorilaulus on see täpselt. Aga tantsu puhul on see fenomen, et me oleme nii isiklikult, oleme nii lähestikku tantsijaga tantsuõpetaja ja me räägime nii intiimsetel teemadel. Me puudutame, meie jaoks ei ole, puudub mingi selline, et on noh, et ära tule lähedale või niimoodi, et me laseme 11 nii lähedale, kui üldse saab lasta. Teame üksteise isiklikest eludest, on ju, me hingame ühes rütmis. Me oleme valmis aitama. Ja see on see, miks tants ja siis võib-olla seal tantsupeol tunneb ennast väga hästi, onju, sest vot see on see, mis hoiab meid ja mis ühendab meid on ju? Et see ei ole ainult, et tantsida on tore, see on sügavamad, see tänutunne, kõike valt siia kuulun siin, ma olen. Niimoodi rääkis meile Võrumaa tantsuõpetaja tantsulooja Maire Udras. Kui küsisin Mairalt, milline tema tantsudes teda ennast kõige tugevamalt on puudutanud, tõi ta esile 2014. aasta puudutuse peolt oma naisrühmade tantsu taas koju, mis on loodud Toomas Volli muusikale. Sõnad lii kuningas tantsupeol esitasid seda pala Liisi Koikson meelika Hainso, mari kalkun ja ansambel noorkuu. Jäägu see muusika, siis lõpetame meie tänast saadet. Loodan väga, et mõni nähtamatu lugu sai taas nähtavaks ning tänan teid kõiki kuulamast. Saate pani kokku. Sten Weidebaum. Toimetas Lisette velt ning helioperaator Katrin maadi. Nii. Et kõik on nagu liiga ilusti tegema ja selle koodi