Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere tulemast kuulama 14 kümnendat saadet sarjast laulupeo nähtamatud lood. Pikemalt peatume selles saates Läti laulu- ja tantsupeo traditsioonile ning vaatame, kuidas laulu ja tantsupidu on meie lõunanaabrite juures ajalooliselt kujunenud ning milline on liikumise tänapäev. Ka selle saate ajaloominutit on Kadiga härg Peterson Lätile pühendanud. Saate lõpuosas jätkame vestlusi kodarraha laureaatide ka seekord jagab meiega oma mõtteid dirigent Aarne Saluveerlaulupeo. Nähtamatud lood on klassikaraadio ja juubeliaasta koostöös valmiv saatesari mis jälgib raadioeetris laulu ja tantsupeole ning juubeliaastale olulisemaid sündmusi. Mina olen saate autor Sten Weidebaum. Head kuulamist. Kuidas sai laulu ja tantsupeo traditsioon alguse Lätis ning milliseks on traditsioon tänaseks arenenud käisingi Riiast täpsemalt uurimas? Etteruttavalt võib öelda, et kui meie oleme peagi lõpetamas oma laulu ja tantsupeo juubeliaastat ning 150. juubelilaulupidu on peetud siis lätlased on just alustanud valmistumist oma laulupeo 150.-ks juubeliks, mida nad tähistavad tõenäoliselt neile omaselt suurejooneliselt 2023. aastal. Sel sügisel toimus seal näiteks koorilauluvõistlus, millega valiti repertuaari juubelipeo kavasse. Üles astusid Läti tippkoorid ning meeleolusid sellelt võistluselt toome intervjuude kaudu teienegi. Ja veel. Lätis on laulu ja tantsupidu tõepoolest terve nädala kestev rahvakultuurifestival, kui nii võib öelda. Lisaks lauljatele, tantsijatele, orkestritele on seal ka oma kindel roll näiteks käsitöömeistritel, rahvateatritel ning teistel rahvakultuuri viljelejatel. Tänases saates keskendume aga ennekõike siiski laulu ja tantsupeole, mis nagu üks tänase saate külalisi dirigent instajaterovskis ütleb, eristub muust programmist, kuna sellele on oma ühine repertuaar, mida harjutatakse ja esitatakse. Aga alustame siis algusest. Kuidas traditsioon Lätis alguse sai? Küsisin läti kirjanduse ja muusikamuuseumi kunstiekspert inters kilbalt, kellega osaliselt sain intervjuud teha eesti keeles. Sinterson suur estofiil ja tema juuredki üllatavad Eestisse tsenter silt. Sain teada, et üllatavalt oli eestlaste käsi kaudselt mängus ka Läti esimese laulupeo korraldamisel. Kuidas kohe kuulete? Esimene kohalik laulupäev toimus Lätis liiklist 1864. aastal, mille korraldas pastori jaanis neikins. Laulupäeval osalesid kuus koori ja 120 lauljat. Eeskujuks Läti laulupidudele olid nagu meilgi saksa laulupäevad. Üleriigilist laulupidu asus mõned aastad hiljem korraldama Riia Läti ühing, mille asutamisloos on huvitav seos Eestiga. Nimelt tahtsid Riia lätlased moodustada oma ühingut, milleks neljaga võimudelt luba ei antud. Kuna neil aastail oli Eestit tabanud ikaldus ning oli nälg, otsustasid kavalad lätlased moodustada siis Riia Läti Eesti abistamise seltsi milleks neile ka 1868. aastal luba anti. Pisut hiljem sai sellest siiski Riia lätlaste ühing. Esimene üleriigiline laulupidu toimus Riias 1873. aastal, millel osales 45 mees- ja segakoori ning puhkpilliorkestrit. Kokku 1003 osalejaga ning muude teoste kõrval esitati siinse pala liiga tiimid. Samuti kõlas seal Karlis Laumalise teos latrio, mis tähendab tõlkes jumal õnnista Lätit, millest hiljem sai Läti hümni. Pidu kestis neli päeva. Pidu sai suures osas toimuda, tänud siinse seminari heale tööle. Täpselt nii nagu Eestiski. Osalejaid oli üle terve Lätti ning repertuaar kõlas ainult läti keeles. Edasi rääkis intervjuus, et tema hinnangul võib jagada Läti laulu- ja tantsupeod neljaks perioodiks. Esimene periood 1873 kuni 1910. Kand, tsaariaeg, Läti jäneseteadvuse teke, uhkus Läti kultuuri ele. Siiani oldi tugevalt saksa mõju all. Riia oli saksa linn, kus põhiliselt räägiti saksa keelt. Sellest perioodist on üks põnev lugu, mida kuidagi ei raatsi rääkimata jätta. Kõik laulupeod toimusid muidu Riias, aga neljas pidu, 1895. aastal toimusid Jelgavas. Korraldajad said teada, et peol tahab sõna võtta üks suur venestaja isa arseeni. Lätlased ei tahtnud seda toimuda lasta ning nii lauldi avakontserdil laulu keisrilaul lausa üheksa korda järjest. Niipea kui isake kõnepuldi poole teele asus, plaksutasid publikusse settinud üliõpilased laulu tagasi ning see kordus nii mitu korda, et lõpuks loobus isake arseeni kõne pidamisest. Teine periood 1926 kuni 38 on Läti esimese vabariigiaegne periood. Laulupidu räägib iseseisvusest ning tähtsal kohal on rahvusrahvalaul ja muusika rahvarõivas ja nii edasi. Kolmas periood 1948 kuni 1985 on nõukogude okupatsiooniperiood ning neljas taasiseseisvunud Läti alates 1990.-st aastast. Esimene tantsupidu toimus Lätis 1948. aastal samal aastal ka esimene nõukogude perioodi laulupidu. Huvitava faktina teada, et sellest teost on säilinud värvifilm, mis oli tõenäoliselt salvestatud Jaapanist trafeena saadud filmilindile. Laulu ja tantsupeod ei ole toimunud alati samadel aastatel Nõukogude perioodil toimusid tantsupeod kõigil nulli ja viiega lõppevatel. Aastatel. Laulupidudega aga tähistati vaheaastatel mitmesuguseid juubeleid, näiteks oktoobrirevolutsiooni viiekümnendat juubelit 1967. aastal ning laulupeo sajandat juubelit 1973. aastal. Noorte laulu- ja tantsupidude traditsioon sai Lätis alguse 1960. aastal. Nõukogude perioodil jõudis toimuda vaid viis noorte pidu. Alates 1995.-st aastast toimuvad need iga viie aasta järel. Järgmine noorte pidu, niisiis juba järgmisel, 2020. aastal. Võtteperioodi viimasel, 1985. aastal toimunud laulupeolt pärineb kõnekas lugu, mis seal tähtis pidude ja Läti ajaloole. Sel peol kõrvaldati mingite intriigide tõttu üldjuhtide nimekirjast kaks legendaarset Dirigenti Haarald ning Leonid liigners. Repertuaarist võeti maha teos nimega Kaisma Spirus, mis tähendab siis valguse loss. Harald oli publiku hulgas ja kuulas kontserti. Kui pidu läbi sai ja peolippe hakati alla võtma, hakkas ühendkoor skandeerima ja Medinsid ja seda teost nõuna. Millist tulija juhataski, seda pala. Teine dirigent Leonid Igners aga sellele laulupeole ei tulnud. Miks, sest ta oli samal ajal Tallinnas Eesti 20. laulupeol. Küsisin, kas esimesest peost alates on lisaks hümni-le veel mingeid elemente säilinud, mis tänaseni pidudel eksisteerivad. Seal on liigua lipp. Tervetrasniks Padari, Danske Latvalat viskama obsest vabada riisi. Hakkaksin ma lihtne siiani väga tähtsal kohal peo sümbol, liigua lipp, mille esimesele laulupeole kinkis Läti ühingu daamide komitee. See lipp on lehvinud kõigil laulupidudel ka nõukogude ajal ning on läti laulupeo tähtsaim sümbol. Lippu kantakse rongkäigu ees ning lipp on laulupeol laval aukohal. Sümboliks on kujunenud ka laul, valguse loss, mis seal kokku kõlanud 19-l laulupeol. Iga pidu lõpeb lauluga puutwini puhu tuul ja tõuka paati, mida lauldakse peale peo ametliku osa lõppu. Traditsiooni kohaselt juhatab iga salmi siis üks peadirigentidest. Kilba sõnul on Läti laulupidudel seoseid Eestiga veel lauldud on ka eesti heliloojate teoseid Edgar Arro, Gustav Ernesaks, Miina Härma, Villem Kapp, Boris Kõrver, Veljo Tormis ja Lembit Verlin. Samuti olla Läti kooridele olnud tohutu suureks auks osaleda Eesti laulupidudel. Ja veel. Eestis on toimunud ka üks Läti laulupidu, nimelt 1936. aasta 24. juunil Lauril. Tol ajal elas seal küllaltki suur läti kogukond. Lõpuks tõi kilba põneva faktina välja veel selle, et Läti käes on tõenäoliselt puldis käinud dirigendi vanuserekord. Nimelt 2013. aastal juhatas välislätlane Roberts suika koore, olles ise samal ajal 100 aastane. Järgmisena läksin Läti riikliku kultuurikeskusesse. See on organisatsioon, mis korraldab tänapäeval Läti üldlaulu- ja tantsupidusid. Noorte pidasid muuseas, korraldab Lätis eraldiseisev toimkond haridusministeeriumist. Korralduse köögipoolt tutvustas mulle lahkesti kultuurikeskuse direktor Signe Puiate. Toimuvad laulu- ja tantsupeo iga viie aasta järel. Repertuaari järgmiseks peoks hakatakse ette valmistama umbes kaks ja pool aastat enne pidu. Sel aastal on ettevalmistus varasem, sest tulemus on juubelipidu. Eriliseks teeb peo see, et lisaks tavapärasele laulu ja tantsupeo pidulikule galakontserdile tuleb sel korral ka üks eraldi kooride kontsert sest selleks aastaks saab lõplikult valmis mõisapargi uus lauluväljak. Lisaks sellele saab 23.-ks aastaks lõplikult valmis ka uus tantsu staadion. Küsisin, et millised on need uued võimalused, mis lauluväljaku ja tantsustaadioni renoveerimine kaasa on toonud. Tallinna pele renoveerimise lõppu on Mesa pargis nüüd rohkem ruumi pealtvaatajatele. Seda on teil Eestis võib-olla isegi raske mõista, sest teil on hiiglaslik lauluväljak, kuhu mahub ligemale 100000 inimest. Aga meil oli publikualal siiani 22000 kohta. Peale renoveerimist on kohti 30000. Viimaseid pidusid on meile saatnud suured skandaalid piletimüügiga. Kuna Kaala kontserdipiletid on ülikiiresti välja müüdud. Ka tantsustaadionil, on istekohtade arv suurenenud viielt poolelt 1000-lt 10-le poolele 1000-le, mida on kaks korda rohkem. Need on meie jaoks väga suured sammud ja tähtsad arengud. Laululavale mahub 13 14000 lauljat. Viimasel peol oli ka lauljaid kokku 16 ja pool 1000. Tunduvalt on suurenenud näiteks välislätlaste huvi peo vastu. Võib arvata, et järgmiseks juubelipeoks see veelgi kasvab ning me peame leidma lahenduse, kuidas kõik need peolised lavale paigutada. Renoveerimine on muutnud ka väljaku akustikat. Nii oli see viimasel peol ning järgmistel pidudel muutub akustika tänu ümberehitusele veelgi. See on meile väljakutse, kuid eelmine pidu näitas, Kustika siiski ehitustööde käigus ei kannatanud, vaid pigem on heli muutunud kerkamaks. Küsisin, kas laululava uuendamine on toonud kaasa ka uusi lahendusi transpordile ja muule eluolule lauluväljakul. Laululava uuendamise käigus vaadati üle ka transpordikorraldust ja logistika. Osalejatele leiti lahendus, kuhu paigutada osalejate transport. Bussi on kogunenud, sinna ei ole, terve Läti osalejad veedavad lauluväljakul kõige rohkem aega saabutakse tavaliselt neljapäeval ning siis toimuvad hommikust õhtuni proovid. Renoveerimise käigus loodi uued operatiivteed päästemeeskondadele. Pealtvaatajatel palutakse endiselt kasutada ühistransporti, sest Mesa parki ümbritsevad ajaloolised elurajoonid ning seal midagi väga laiendada ei ole võimalik. Oleme tegelenud kõvasti ka osalejate toitlustustingimuste parandamisega. Muuseas esimest korda toimus osalejate toitlustamine lauluväljakul 2018. aastal. Enne seda oli see logistiline peavalu ning surve Riia linnaliiklusele. Järgmiseks juubelipeoks. Otsime veelgi paremaid lahendusi selles osas. Halva ilma korral aga ei ole kahjuks paremaid lahendusi, kui vihmakeebid katust pea kohale kõigile tekitada kahjuks ei ole võimalik. Laulame vihmas nii, nagu teiegi Eestis tegite. Rääkides biokunstilisest ettevalmistusest, küsisin, kuidas tekivad peole kunstilised juhid, kuidas valitakse repertuaar ning millal asuvad kollektiivid peoks valmistuma. Vaadates järgmist pidu, siis selle aasta novembris tuleb meil kahe tantsuetenduse ja ühe koorikontserti programmi konkurss, kus valitakse kontsertide ja etenduste kunstilised juhid, kes pakuvad välja oma nägemuse repertuaarist. Võidutöö autoritest saavad kontsertide kunstilised juhid, kes moodustavad oma kunstilised toimkonnad, kes omakorda panevad siis järgmise aasta kevadeks kokku repertuaari. Igal kontserdil ja etendusel saab olema oma kunstiline toimkond, kuhu lisaks kunstilistele juhtidele, dirigentidelt tantsuloojatele kuuluvad ka stsenarist ja lavastaja. Vajadusel kaasatakse kunstilistesse toimkonnadesse veel inimesi. Iga kontserti ja etendust valmistatakse ette eraldi. Kollektiivid asuvad repertuaariga tõele umbes kaks ja pool aastat enne pidu. Meil on piirkondade eest vastutavad peadirigendid ja tantsujuhid, kes viivad läbi piirkondlikke eelproove. Piirkondi on kokku ligikaudu 30. Sinna kuulub igasse mingi hulk kohalikke omavalitsusi. Vastutavad peadirigendid ja tantsujuhid on kogu ettevalmistusprotsessi jooksul seal siis palgal kui piirkondlikud kunstilised juhid ja tugiisikud. Repertuaari omandamine toimub muidugi kollektiividel kodustes proovides. Peole eelneval aastal toimuvad piirkondlikud eelproovid ning peo aasta alguses ettelaulmised ja tantsimised, mis tagavad pääsu laulu ja tantsupeole. Nende ettelaulmist. Tulemuste põhjal moodustatakse pingerida, millest ligikaudu 50 parimat pääsevad võistulaulmisele, mis on samuti tähtis osa meie laulupeo traditsioonist. Küsimusele, kui tihe sõel laulu ja tantsupeole Lätis on vastase Ignageni. Meil on selline seis kooridel, et peaaegu et kõik koorid, kes esimeses ja teises eelproovis osalevad, pääsevad ka lavale kokku neid koore täna ligikaudu 400. Siiani ei ole tulnud koju peaaegu et kedagi jäta nüüd järgmise peo eel, kui infrastruktuurid on uuenenud, tuleb kõik need numbrid üle vaadata, lähtudes uute keskkondade võimalustest. Laste ja noortepidudel on olukord teine. Neid on peoks valmistumas ligikaudu 120000 ning peole pääseb ligikaudu 35000 osalejat. Ka tantsupeol ei ole pidanud täna keegi koju jääma. Tantsijaid tekib küll juurde nagu seeni pärast vihma. Ma loodan, et tantsijad minna selle väljendi pärast ei pahanda. Aga tänaseks on meil ligikaudu 800 tantsukollektiivi ja ligikaudu 18000 tantsijat. Siiani pole olnud tarvis ühtegi täiskasvanute kollektiivi koju jätta. Täna koreograafid, lavastajad näevad sellega vaeva, et kõik, kes on kava selgeks õppinud, ka peole pääseksid. Kui osalajaskond kasvab, oleme üsna lähedal piirile, kus me kõik enam vastu võtta ei suuda. Lõpuks hakkab see ju ka eelarvet majutama. 2018. aastal oli peo eelarve kokku ligikaudu 10 miljonit eurot, 5,8 miljonit eurot tuli riigieelarvest. Lisaks sellele on oluline roll ka toetajatel ja ka oma turul, piletimüük ja muu selline. Kuidas ta ikkagi pidude korraldamine siis toimub. Kas korraldajaks on seesama riiklik kultuurikeskus ise või moodustatakse eraldi pidude korralduskomiteed? Meil on selleks loodud omaette süsteem, kuhu kuulub meie keskus, erinevad ekspertgrupid ja nii edasi. Kihte on palju. Lisaks iga kontserti kunstilistele toimkondadele on moodustatud peoülene kunstiline toimkond ja sisemine peo üldine korralduskomitee, kuhu kuuluvad lisaks kunstilistele juhtidele ka kultuuriminister, Riia linnapea ja teised. Lisaks on olemas oma operatiivstaap, kes peo ajal samuti korralduskomiteesse kuulub. 2018.-st aastast alates viisime sisse laulu ja tantsupeo seadusesse muudatuse ning peo ajal on lisaks suuremates peo toimumispaikades veel oma korralduskomiteed, kuhu kuuluvad lisaks operatiivstaabile veel ka oma peaarst ja teised. See süsteem toimis nii ka varem, kuid nüüd on see seadusesse kirjutatud, et see igal pool nii toimiks. Mis rolli mängib laulu ja tantsupeo seadus Lätis? Seadus võeti vastu 2005. aastal, kui meid oli liidetud Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirjaga. Seaduse loomisest alates on ettevalmistusprotsessi oluliselt paranenud. Seadus hõlmab kultuuri-haridus- ja siseministeeriumi, vastutusalasid meditsiiniteenistust, koostööd teleraadioga ja nii edasi. Seaduse tulemusel on tekkinud süsteemne koostöö ning seadus on kõiki neid valdkondi paremale koostööle distsipliini häirinud. See seadus päästab meid ka eelarvemuredest. Selle kaudu teame juba ette, milline saab olema eelarve ja võimalused. Kui me Eestis räägime, et laulu- ja tantsupeo traditsioon on ohus, siis milline on olukord Lätis? Ei saa öelda, et meilgi olukord kiita oleks, olgugi et hetkel on palju koore ja tantsurühmi, siis traditsioon püsib põlvkonnal, kes on harjunud tegema tööd ideaalidest lähtudes. Paraku aeg, ühiskond muutuvad, näiteks noored ei vali enam dirigendi elukutset ka teistel põhjustel, kui ainult palk ei taheta sõita pikki vahemaid kollektiivide juurde. Samas on olukord ka vastuoluline. Peo eel on palju neid, kes tahavad osaleda, laulda koorides ja tantsida tantsurühmades. Meil Eestis toimuva diskussiooni taustal kollektiivijuhtide sotsiaalsetest garantiidest. Küsisin järgmisena läti laulupidude dirigendile instajaterovskiselt, kes tutvustas ennast kui Läti ühe tippkoori noortekoor, Balzis peadirigent ja läti laulupeoühingu juht, noorte korvpall, siis on muuseas asutatud 1987. aastal meie kuulajale väga hästi tuntud dirigendi Kaspar Sputnik ši poolt. Kõigepealt küsisin instajaterovskiselt, mis organisatsioon see Läti laulupeoühing selline on. Läti laulude ühing on vabaühendus, kuhu võib kuuluda igaüks. Meil on rohkem kui 400 liiget ja meie põhiline eesmärk on koguda ideid neilt, kes tegelikult laulupidu teevad. Lauljad, tantsijad, muusikud, nende juhendajad, et nad saaksid välja öelda oma soovid ja mured ning vahendada neid laulu ja tantsupeo korraldajatele. Oleme aktiivsed mitte ainult üldlaulupidude korraldamisel, vaid tegeleme haridussüsteemi kaudu noortepidudega. Meie ühingu saavutus on näiteks see, et kooli õppekavades ei kärbitud muusikaõpetuse tundide mahtusid. Kuidas Lätis kollektiivi juhid tajuvad oma staatust ning kas on probleeme ka sotsiaalsete garantiide tagamisega. Mulle tundub, et Lätis on olukord pisut teine kui Eestis. Kui peale taasiseseisvumist Eestis kaotati vana süsteem täielikult ning kollektiivides sai teen tööd, siis Lätis seda teed ei mindud. Suurem osa kollektiivides on kohalike omavalitsuste poolt toetatud süsteem toimib ning lisaks on olemas valitsuse toetus ligikaudu üks miljon eurot aastas. See jaguneb Aga lauljate, tantsijate ja puhkpilliorkestrite vahel. Need kollektiivid, kel on ühine repertuaar, laulu ja tantsupeol. Lisaks osalevad laulu- ja tantsupeol ka käsitöölised, rahvateatrid ja nii edasi. Aga antud toetus jaguneb siiski ainult nende kollektiivi liikide vahel kel on ühine repertuaar. See tähendab, et need kollektiivid saavad aastas 766 eurot. Seda toetust saavad vaid need kollektiivid, kes läbivad igal laulu ja tantsupeoaastal toimuva ettelaulmise ja tantsimise protsessi edukalt. Kohalikud omavalitsused toetavad rohkem. Samas on laulu ja tantsupeoseaduses kirjas segane säte, mis ütleb, et kohalik omavalitsus peaks toetama kollektiive oma võimalustest lähtudes. See aga võib tähendada mida iganes. Toetused kollektiividele varieeruvad väga suuresti ning sõltub väga palju kohaliku omavalitsuse suhtumisest. Mina juhatan Lätti üht parimat amatöörkoori ning minu brutopalk Riias on 520 eurot kuus. Minu koor annab 70 kontserti aastas, teeb välisreisija, valmistab ette rohkelt kavasid ja nii edasi. Mina kollektiivi juhina pean muidugi lisaks muusika tegemisele tegelema ka kõige muuga organiseerima ja nii edasi. See tähendab, et ma pean muidugi äraelamiseks tegelema ka teiste asjadega. Samas kui ma peaksin midagi ära jätma, siis dirigeerimine on viimane, sest see on minu südameasi. Mina olen näiteks Riia linna palgal, lisaks on rohkelt fonde, kust on võimalik taotleda toetust riiete ostmiseks, kontsertide korraldamiseks ja nii edasi. Aga eksisteerib ka probleem, et erinevates organisatsioonides koorijuhi ametit ei eksisteeri. Ma olen kuulnud, et mõnel pool kõrgkoolides on koolijuhid palgal suisa koristajana, sest neil puudub eelarves koorijuhi palgarida. Ka mina olen niimoodi kunagi pidanud tööd tegema, aga positiivne on see, et vähemalt koorijuhtidele palka makstakse. Samas on need palgad ikkagi väga madalad, eriti võrreldes panusega, mida meilt oodatakse. Kui populaarne on dirigendi elukutse noorte seas, kui palju noori dirigent igal aastal Muusikaakadeemia lõpetavad? Kahjuks inimeste arv on langustrendis. Kuidas seda trendi murda, sellega tuleb tegeleda. Samas lõpetavad kooli väga head professionaalid. Koolis on aeg-ajalt probleeme kursuse kokkusaamisega. Igal aastal on kuskil seitse kuni üheksa lõpetajat. Minu meelest on tegemist muidugi ülihuvitava elukutsega iga päev ehitama uut maailma. Koorikursusi saavad ka muusikaõpetajat, kes täidavad rebenenud auku selles maailmas. Samas ei suuda selliseid koorisid saavutada isegi ühe kuuga seda, mida professionaalset koorijuhid vaid mõne prooviga suudavad. Väikene palk, mis ei vasta kaugeltki sisendile, mida kooriselt nõutakse, ei mõju noortele tulijatele. Meelitavalt. Tantsujuhte koorijuhte võrreldes näeme, et ligikaudu 90 protsenti koolijuhtidest on siiski professionaalid. Tantsurühmi juhendavad sageli need, kes ise mõnes tantsurühmas tantsinud ja hakanud siis kollektiivi juhendama. Ma püüan kohalikele omavalitsustele ja riigile öelda, et vaja oleks palga maksmise mudelit, mis kirjeldaks, kuidas palgad amatööride kollektiividele peax makstud olema, seda paraku ei teata. Küsimusele, kas lauljate arv kasvab või kahaneb ja kas kollektiivi liikmed peavad ka ise midagi tasuma, vastas ilmselt mõned kollektiivid. Lätis on sellised, mida liikmed ise üleval peavad. Üldiselt see väga levinud ei ole. Välisreisid on kollektiivi liikmetele tasulised. Harrastajate hulk on aastate jooksul püsinud üsna stabiilne. Samas on juurde tekkinud kollektiive, sest paljud kollektiivid on väga väikesed. Küsisin instriterovskiselt, millised on suurimad väljakutsed kollektiivi juhile. Lagin repertuaar ei ole kooridele probleem, meil on palju uusi noori heliloojaid, sealhulgas ka selliseid kesisem kooris laulnud muusika hulk ja kvaliteet on väga hea. Uute teoste tellimist aitab rahastada Kultuurkapital. Viimase küsimusena küsisin Terovskiselt, et huvitav on ka see, et lisaks laulupeo kontsertidele toimub ka veel ühislaulmine. Küsisin, kui vana see traditsioon on? See ei ole väga vana traditsioon, pärit ilmselt Riia 800., taasta päevalt, kui inimesed kogunesid Vabaduse samba juurde ja laulsid seal üheskoos kogu 2008. aastal tõenäoliselt esimest korda lauluväljakul ja siis kestis samuti läbi kogu öö. See toimib päris hästi, sest inimesed saavad ühes kohas laulda omale tuttavat muusikat. Et aina uut muusikat kuulajatele tuttavaks teha, tuleks ka palju rohkem seda mängida televisioonis ja raadios. Minu sooviks on järgmisel peol korraldada koori kontsert laulupeol, mis koosneks ainult AKP muusikast ilma võimeliseta. Kontserdi pikkus võiks olla umbes kaks tundi. Läbi võimenduse ei ole võimalik saada tervikpilti kuuri erinevate häälerühmade sügavast sisust. Kui võimendus kogu müra keskel aina tugevamaks muutub, siis ei ole meil enam vaja kuulata, sest me kuuleme nii kui nii. Kui aga peab pingutama, et kuulda, siis hakatakse kuulama. Institajaterovskisega kohtusin uuesti kooride kontserdil või muusikakonkursil Läti Muusikaakadeemia saalis. Mis seal täpsemalt toimus, palusin selgitada eesti juurtega dirigendile jaanis Baltin Shell, kes juhatas samal kontserdil üles astunud jäset meedini Riia muusikakeskkooli segakoori. Ma saan aru, et siit saavad dirigendid endale repertuaari valida, aga, aga põhiline eesmärk sellel kontserdil oli siiski valida repertuaari 2023. aastal toimuvaks juubelilaulupeoks. Ikka ikka, no ma arvan, see on niisugune esimene samm, kuhu me lähme ja võib-olla järgmisel aas. Me teeme veel kord, sellepärast kui minu mõte on niisugune. Laud ei ole kerged, las kõik lauljad, Lätist saad laulda ära need laulud ja võib-olla peame vaatama natukene kergemad. Aga selle peale oli huvitav vaade, kuis meie heliloojad mõtlevad, mida otsivad uued riisugusest, aktsendid ja koorilaulmised. Ma ikka räägin, see on esimene samm viga, aasta mõtleme kuisteta, pere paraseda, laulupidu see on 150 aastat läti laulupeo. Ja suur pidu. Kui palju erineb laulupeo repertuaar Lätis kooride tavarepertuaarist, on seal reaalne erinevus on erineva raskusaste või midagi muud. Vähem tuleb see laulupidu ja siis Lockenduse repertuaari ohva läheb koori repertuaarist sisse ja me teeme niisugused väiksed konkursid ja kuulme ja tuleme kokku. Väike regionaalne kokku laulmine on dirigeerib peadirigent ja need kaks-kolm aastat me töötame selle repertuaariga. Iga koor otsib oma repertuaari ja sellepärast, kui me teame, kui Lätis on palju koorid ja kuskil maal väiksed koolid ja Kõik laulud, mis seisus on täna Lätis koorimuusika kooriliikumine Eestis, me räägime väga palju kollektiivijuhtide palgaprobleemist ja sellistest asjadest, kuidas väitis, on, ma arvan, need probleemid on niisama palgaga, sellepärast palk, riierson, teine Maal on teine suur probleem, ma arvan, on see dirigendi professionaalne töö. Me siin muusikaakadeemias ka mõtleme sellest, me peame mõtlema, kuis meie noored, dirigendid, kooli, õpetajad, muusikaõpetajad, las nemad linna töötama ikka peab olema palk ja see probleem on, meil oli niisugune väike kokkutulek, sellest me rääkisime ka, kus me peame võib-olla tule kogu kultuuriministeeriumiga ja rääkida selle asju, kuis me teeme seda asja paremat ära, lasen neid professionaalne. Lõpuks küsisin, mis ihanis Baltinžile kontserti kavas silma jäi ning ta tõstis esile noore helilooja Raimond stiiguldsi teose segakoorile. Mennes Skytta saabas Vaiknes, mis tähendab Q loeb oma tähti. Tekst on pärit Läti ekspresidendilt Vaira Vike-Freiberga alt. Kontserdile oli kohal ka selle teose autor jaanist liiguls kellelt küsisin, mis tähendus on Läti laulupeol heliloojale. Helilooja Raimond Stiglitz ütleb, et kui rääkida laulupeost, siis tema meelest ei ole laulupidu laulude pidu, vaid rahvuse või rahvapidu. Minu esimene kogemus laulupeolt on pärit lapsepõlvest. Ma ei osanud lootagi, et ma kunagi laulupeole mõne teoses on kirjutada. 2013. aastal kolimine, teos aga esimest korda laulupeo kavas ja see oli minu kui helilooja jaoks kõige tähtsam hetk. Ma mäletan, et selle esimese laulu, mis laulupeol ette kanti, kirjutasin ma sellele eelneva laulupeo ajal ühel hommikul Tõnnilt. Sõnade autor oli, meil on väga hea sõber, kellele ma kohe siis ka helistasin ja ütlesin, et ma tunnen, et ma just praegu kirjutasin laulu järgmise laulupeo jaoks. Mul on ka selline tunne. Käimasoleval konkursil Olev Laul sündis koostööst Vaira Vike-Freiberg, aga kes esitas rahvaluulet, millele mina siis muusika kirjutasin kuulamegi nüüd selle Läti reportaaži lõpuks siis salvestust sealtsamast Läti Muusikaakadeemia saalist, kus muusikaakadeemia segakoor dirigent jaanis osalise juhatusel esitas Raimond stiiguldsi laulu meenes Skytta saabas. Vaiknes kuu loeb oma tähti. Kuulajamäng igaviku tuules. Eelmises saates kutsusime Teid üles kaasa lööma kuulajamängus. Küsisime, milline oli selle juubelipeo meeldejäävaim kajastus. Suur tänu kõigile vastajaile. Loosi tahtel saab lubatud auhinna Postimehe kirjastuse raamatu laulupeod, postimehega raadiokuulaja Riina, kes kirjutas, milleni tahtsin väga kiita klassikaraadioülekandeid laulupeost. Kuulasin terved päevad. Kuna mul oli puhkuse, viibisin Muhu saarel Marcheli Rookääru ja Tarmo Tiisler ja asjakohased ning igati võrratud kommentaarid andsid suurepäraselt edasi kogu õhkkonda. Mul on senini tunne, et ei jäänud mitte millestki ilma, pigem vastupidi. Sain rohkem teada, huvitavaid fakte ja kõik emotsioonid jõudsid vahetult minuni. Võtame Riinaga peagi ühendust ja leiame võimaluse auhinnaraamatu laulupeod postimehega 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehekajastuses toimetamiseks temani. Laulu valgusrännak laulu ja tantsupeo ajalukku. Kuid Winters kilba tõi ennist esile põnevaid kokkupuutepunkte läti eesti traditsioonide vahel põhiliselt ajaloolises vaates siis ajaloominutites, räägib nüüd Kadi kähar Peterson, milliseid seoseid leidis ta eesti ja läti laulupidude repertuaaris? Eesti laulu ja tantsupidudel on erinevatel aegadel ikka olnud Läti muusikat ja tantse ning ka lätlased on esitanud oma pidudel eestlaste loomingut. Läti laulupeole on kõlanud näiteks Miina härma Edgar Arro ja Veljo Tormise looming või tantsupeol Ullo Toomi, Salme Ott Valgemäe ning Anna Raudkats tantsud. 1960. aastal toimusid üldlaulu ja tantsupeol nii Eestis kui Lätis. Tallinnas lõppes pidu 21. juulil ja juba järgmisel päeval algasid pidustused Lätis, esimesel päeval tantsupidu teisel ja kolmandal päeval. Laulupeo kontsertide järgnev saatelõik ERR-i arhiivist viib meid Riiga. Läti laulupeo esimesele kontserdile. Dirigendi käed tõusevad, laulupidu jätkub. Laulupeokomandosillal on nüüd kolmas peadirigent, teeneline kunstitegelane haaralt meetmis. Tema esimesed taktilöögid ja juba läheb eestlasest külalisel südame all eriliselt soojaks. Küllap tundsite ära, et Läti kooride esituses kõlas Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula Mu isamaa on minu arm. Vahetult enne Lätti laulupidu toimunud Eesti laulupeol ei oldud seda laulukavasse lubatud kuid koorid alustasid sellest hoolimata pärast pikka kontserti ametlikku lõppu selle laulmist. Olukord oli nii pinev, et laulu autor ja üks ühendkooride üldjuhte Gustav Ernesaks julges dirigendipulti tõusta alles kolmandaks sõlmiks. Kuid ülejärgmisel päeval naaberriigis toimuval laulupeol oli see laul probleemideta ametlikus kavas. Kuulakem nüüd, kuidas reporter Theoder kalli kirjeldab meeleolu pärast laulu kõlamist? Vaevalt on aplausi esimene puhang vaibunud kui hiiglatribüünilt kõlavad sõnad autor, autor, autor, Ernesaks, Ernesaks, Ernesaks. Muidugi, seal ta ongi. Külalist esimeses reas lehvivate juustega, sinihallis Eesti rahvariides. Ernesaks teeb tõrjuvaid käeliigutusi, kuid ei aita midagi. Laululavalt tuttab alla dirigent haaralt Meetnis, tema järel rahvariides lauljad. Nad haaravad Gustav Ernesaksal kätest kinni ja tal tuleb tahes-tahtmata tõusta tamme vanikutega pärjatud dirigendipuldis. Laul tuleb autori juhatusel kordamisele. Vaevalt on lõppenud laulu Mu isamaa on minu arm, viimased helid ja Ernesaksa hoogsalt liikunud, käed langenud kui laululavalt ülalt ja alt. Paremalt ja vasakult ruttavad tema juurde neiud ja noormehed, käes lilled ja tammevalikud. Mõni hetk jaga Gustav Ernesaks mattub lillesülemite ja tammepärgade koorma alla. Järgmisel silmapilgul ümbritsevad teda hallides letti vammustes noormehed. Temast haaravad kinni kümned tugevad käed ja Ernesaks lendab ikka ja jälle kõrgusse. Laululava ja hiiglasliku amfiteatritaoline väljad, kus on oma 100000 kuulajat. Pealtvaatajad rõkatab kiiduavaldustest. Eelmises saates vestlesin laulu- ja tantsupidude aegadeülese tunnustuse koda raha saanud luuletaja leelo tungla ka täna pakun teile kuulamiseks vestlust sel suvel oma kuuekümnendat juubelit pidanud muusiku Aarne Saluveeriga kelle kestvat ja võib vist öelda, et suisa vapustavat panust laulupeo liikumise arenguloos samuti juubelipeo ajal kodar rahaga tunnustati. Tuletan veel kord meelde, et kodarraha on statuudi kohaselt aegadeülene aumärk ning kõrgeim austusavaldus neile, kes on pühendunult andnud kestva panuse laulu ja tantsupeoliikumisse. Laulu ja tantsupeo kodarraha antakse saajale üks kord elus ning praktilise poole pealt tagab kodarraha muuseas selle kandjale alatiseks aukoha, laulu ja tantsupidudel. Minu esimeseks küsimuseks Aarne Saluveerile oli, mida tähendab temale selline tunnustamine ja kodarraha. Vot nende tunnustamisega on nii, et mingil hetkel noh, ütleme, tekivad mingid tunnustussüsteemid ja sellist polnud varem olnud, et seal istus ju erinevas vanuses inimesi, et selles mõttes on ju neid, kes on olnud isegi minu õpetajad ja mis tähendab, et oluliselt vanemad. Ja ega need väga noor ei olnud väga palju, aga õnneks on tulnud ka eks seal kuskil keskmise koha peal, et ju siis see periood, mis on olnud 25 aastat vist on seda olnud kuskil ju seal siis ikkagi midagi on läinud, niiet et kellelegi on silma jäänud, et päris märkamatult laulupidu suutnud teha. Ja tore muidugi selle üle, et kõik inimesed, kes seal on sellise laulupeo arendamise ja tegemisega ikkagi hakkama saanud, et me oleme pigem on näinud selle asja ju nii-öelda liikumist igas mõttes nagu paremuse suunas, et inimesed võivad vahel isegi teha oma parima, aga aga vahel on olud nii karmid, ükskõik kui hästi sa teed, seal ei lähe selles suunas, kus tahab, meie oleme õnneks selle aja üle elanud, kus me oleme näinud nagu kogu aeg järjest tõusu ja paremaks minekut, et see on ikka tore. Kuidas sa iseenda elukäiguga koorijuhina rahul oled, oled sa saanud teha, mida sa tahad, oled sa õnnelik? Mõistlikul määral, kuidas öelda, sellist rahulolu peab inimesel olema, et sa sellesse mingit tüüpi rahulolus või mitte rahulolusse liiga palju kinni jääks. Mitmetena mõõdikute järgi on ju läinud uskumatult hästi, võib-olla lihtsalt sellepärast juba niivõrd palju andekaid noori inimesi on olnud lähikonnas ja nendega on saanud koos töötada ja sealt edasi kuidagi ka ma ei saa öelda, kui keegi räägib täna karjääri planeerimisest, siis ma vabandust, väga möönan, et võib-olla see on üks väga tore ja hea asi, aga ei ole ju teadlikult sellega kunagi teinud, pigem on see, et tekkinud mingid kogukonnad, kellega koos muusikat teha, olnud tore ja on täis ei oldud erinevatel kontserdilavadel ja, ja salvestatud ja me teeme seda ju veel tänini, et, et ega see vanus ei ole täna veel nii suur ja kui siia juurde panna see, et mõned inimesed on laulupeol jõudes midagi aru käinud, midagi katsetanud, võib-olla rõõmsad olnud ja me oleme ühiseid energiat jaganud, siis selle koha pealt oleks öelda, et me kõik, kes me seal oleme nii-öelda nähtavad olnud, et ilmselt peaksime olema ja olema ka selle üle väga õnnelik. Millised on sinu meelest kooriliikumise suurimad väljakutsed tänasel päeval, millised on kõige rohkem puudus, kas ongi siis rahast? Selle koorijuhtide elu suhtes on see kindlasti teema küll, ehk siis ütleme niiet et on väga vähe nii kirglikke inimesi, kes ennast lihtsalt, et kuidas öelda suhteliselt raskes emotsionaalses töösse ja teatud mõttes ikkagi palgavaesusse vabatahtlikult mõtlevad muusika on kindlasti see asi, mis meid metsikult kaasa tõmbab, aga hakkame kasvõi sellest peale, et kui siis õpingute või muude asjal on võimalik teenida kerget raha, mingi teist muusikat mängides kellelegi meelt lahutades, noh siin ma toon selle 2007. aasta peo tunnuslauset välja, kus me seal ideekavandi grupis ju ikkagi tegime esimest korda vist endile ja teistele selgeks, et laulupidu, meelestamine ja see ei ole meelelahutus, aga meelelahutuses liigub rohkem raha ja, ja seda raha saab sealt aeg-ajalt kergemini kätte ka, nii et ka muusikaõpilastel on vahel väga rasked valikud selles mõttes andekad inimesed, et aeg-ajalt lähevad selle kiusatusega liiga kergelt kaasa. Ehk palkade mõttes on see kindlasti teema. Ja sealt edasi on võib-olla see, et koorid ja ka mis iganes alal alaliikide ühingute tegevus nagu selle nimel, et see tegevus oleks võib-olla isegi midagi rohkem kui laulupidu, ma jõuan uuesti selle kultuurilise paljususe juurde tagasi. Ehk siis heas mõttes kooridel oleks aega ja koorijuhtidele teha endale huvitavaid kavasid, et teistega koos vaadata, kuulata, liikuda, ja see kõik omakorda jõuaks selle kvaliteediga nagu sinna üles välja, millest me äsja rääkisime. Aga sina oled suuri reforme läbi viinud ja armastanud asju kuni juurteni lahti võtta, siis uuesti õigesti kokku panna. Kuidas sulle tundub, kas Eesti kultuurimaastik vajaks ka sellist nii-öelda pulkadeks võtmist ja uuesti ülesehitamist, kas seda killustatust ja korratas liiga palju siin? Siin on needsamad? Et aspektid, et kas me julgeme oskame, tahame kultuuri tema kvaliteedis hinnata, sellepärast et üsna tihti kasutatakse seda väljendit, et ma ei tea, kõik võib olla muusika või kui keegi midagi teeb, et siis on juba hea, et mulle isiklikult meeldivad noh, selles mõttes ka ikkagi need nii-öelda vanakooli konkursid, kus antakse välja madja esimene-teine-kolmas koht ja teised ei saa kuld, hõbe, pronksdiplomeid, mis iganes. Ja ei saa nii-öelda ministri käepigistust siis seal, meie kooriühingu galal. Sellepärast et need on nii-öelda nagu need pärisvõistlused, et seal pannakse absoluutne süsteem paika ja saad teada, kes sa nagu päris tegelikkuses oled. Jah, loomulikult on ka teistes nii-öelda nendes võrdlustes olemas oma mingisugused punkti skaalad aga see, kui noh, nii-öelda konkursi viimane koor on nii-öelda pronksdiplom, eks ju, ja keskel on 20 hõbediplomit ja ja siis on veel kaks, 30 kulddiplomit. See on muidugi hea selleks, et inimeste naerunägusid teha, aga see natukene petab ära seda süsteemi, et mis muud tegelik saavutus on ja vot kultuuri puhul seda ongi raske öelda, sellepärast et vahel öeldakse üle võlli naljana, kuidas tunda ära professionaali ja vastusena professionaali tunneb ära ainult teine professionaal. Et see, mida keegi muusikas või esituses kuuleb, need võivad olla väga erinevad ja seetõttu on huvitavad alati võimalused mingites žürii aruteludes teiste kolleegidega lihtsalt teada saada ja rääkida sellest, et mida nemad kuulsid, nägid ja kuidas see sinu enda piltliku kokku läheb, et kui seda nüüd nagu Eesti oludesse tuua, siis jah, selline süsteem, mis suudaks ausalt siis skulptuuri kvaliteeti hinnata ja seda siis väärtustada, väärtustada nii tähelepanuga, ühtepidi sellest ausalt kirjutada, arutleda selle üle ei pea olema sugugi kõik inimesed alati ühel meelel, aga nendes aruteludes mõned asjad selguvad. Mõned uued, võib-olla väärtused võivad esile kerkida, eks ju, mõned vanemad võivad ja kindlasti peavadki jääma, aga, aga kõik ei pea enam ei jää ka natsidele nuut küll. Ja loomulikult on selle kultuuriväärtusi puhul ka ikkagi oma rahaline mõõdik, millest on räägitud, et aastakümneid on olnud jutuks see ja, ja meie suur saavutus oli saada kahe tuhandete keskel kätte need koorida nii-öelda laulu osalemise toetused. Aga sellega olla aastal 2019 15 aastat hiljem endiselt seal, et me pole suutnud kuskilt edasi liikuda ja et meil on hulk koorides rahvusvahelistel konkurssidel tõesti, selle absoluutse mõõdiku järgi suudavad ennast maailmatasemel hoida, aga neil ei ole täna mingisugust sellist riigipoolset toetust. See on pehmelt öeldes alatu. Igasuguste püramiidide moodustamine on kindlasti kahe otsaga asi, püramiidil on üks lai külge, siis on üks kitsas kit. Teisipidi mingisuguse korrastatuseda pildile annab kas laulupidude tantsupidude liikumisalaks selliseid püramiide tarvist? Mõned võib-olla teavad, lätlased peavad sellist oma, kuidas öelda sisemist Grand Prix võistlust või et nii-öelda neil on maakondlikud eelvoorud, mille finalistid jõuavad siis enne laulupidu Riiga, Läti Ülikooli aulasse ja seal toimub nii-öelda sisse tõeline lõppvõistlus, kus siis keegi väljub kõige paremana ja see kuulutatakse välja lauluväljakul ja arvata võib, et need, kes juba sealt maakondadest tulevad, et nad tulevad ikkagi väga tõsise plaaniga liikuda nii palju kui võimalik lähedale sellele tähelepanule, mida nad siis igas mõttes väärivad, eks ju. Ja kindlasti see pingutus on see, mis neid nagu selles mõttes edasi viib, me oleme natuke teise tee valinud ja, ja me ei pea käima täpselt teiste raamatus, aga me peame aru saama, millised tegevused, milliseid tulemusi ja miks loovad ja siis mõtlema, et kas me jääme oma valitud teede juurde, võime, kuidas öelda, võime katsetada mõnda muud varianti, et ega muidu teada ei saa. Aga kas Läti tee võiks olla sinu hinnangul üks katsetust vääriv asi? Sellisena on ta kindlasti. Teie ennast õigustanud, et need koorid, kes siis sealt nagu läbi tulevad, nad saavad ausa tunnustuse, sest nad jõuavad kohtadele, mida nad kindlasti väärivad, läbima pingutuse ja minu teada on seal olemas ka ju nii-öelda vajalik tunnustussüsteem ehk siis kuidas öelda mingit tegevust saatusteks aastateks, mida paljud eesti koorid nende tippkoorides vajaksid? Eredalt on meelde jäänud 2011. aasta, kui sinu poolt valitud tood mudilaskooride laul mu suulajale, sulge Mattiisen. Leesment tekitas terava diskussiooni. 2010. aastal rääkisid seal väga palju Mattiiseni loomingust tema pärandist. Mis sa arvad, miks Mattiisen Leesment ikka veel täna nii mõjuvad, kas generatsioon hiljem, kui sa pole veel sellest üle saanud? Tegelikult on see endale mõtlemiseks natuke keerulisem teema, sellepärast et no esiteks, ma olen laulupidu pidanud alati nagu selliseks. Nii esinejad, vaata kui ka võib-olla kohaletulijate pooleks mingisuguseks teatud selliseks nagu suureks rahva Parlamendis, kes seda iseseisvustahtmise tuld noh, kuidas öelda heas mõttes nagu jätkab neid inimesi tegelikult, kes ju Eestit seisavad, on tohutult palvega, kõik ei pea sa jõuda lauluväljakule, neid valdkond on palju. Aga see siiski on üks väga selline nähtav kogum. Ja ma endiselt arvan, et kõik peaksid saama oma mõtteid väljendada vabalt. Seda me kuuleme täna ka, aga samas ma ei tea, kui Alo saaks praegu kirjutada laulu, võib-olla ta kirjutaks sinna salmi juurde, et suule peaks olema sulgejat. Aga kui millegist räägid, siis räägi karjumata viisakalt, kuula teisi, kui vaja, jää endale kindlaks. Aga nendest suu avamisest ei sünniks lihtsalt mõttetuid vastasseis või mingitesse oma infokanalitesse kapseldumist. Nii rääkis meile legendaarne muusik Aarne Saluveer, kellega vestlused on alati hämmastavad ning avavad uusi horisonte. Loodan väga, et ka tänane saade avas teile pisut uusi horisonte näiteks lõuna suunal. Kui kõik hästi läheb, jätkame järgmises saates oma teekonda samas suunas ja püüame teada saada, kuidas laulu ja tantsupeo traditsiooni leedus läheb. Meie tänast saadet Jaagoga lõpetame Aarne Saluveri poolt 2011. aastal 11.-le noorte peole toodud jaga juhatatud Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi laul Musulejale sulget esitajateks mudilaskoorid. Saatejuht Sten Weidebaum koos toimetaja Lisete Velliga tänab teid kuulamast. Saate helioperaator oli Katrin maadi.