Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere tulemast kuulama kolmeteistkümnendat saadet sarjast laulupeo nähtamatud lood. Juubelipidu peetud juubeliaastaga kestab edasi ning laulu- ja tantsupeo liikumine kestab ka edasi. Sest pisarad, millega lauluväljaku tornis tule, kustutasime, On magus kibedad. Nendes on kurbust, et üks ühine lugu lõppes, aga nendes on ka rõõm, et meie teekond vaba rahvana jätkub. Nende pisaratega kastame kindlasti ka oma muidugi kaduma kippuvat usku võimesse üheskoos ühe rahvana saata korda imesid nagu näiteks seesama äsja lõppenud laulu ja tantsupidu. Juubeliaasta kava kohaselt vaatame nüüd suur peo järel, kuidas meie laulu- ja tantsupeo traditsioonile päriselt läheb ning kuidas ta elab. Kas on olemas oht, et veel meie eluajal jõuame olukorda, kus on alles veel ühine soov kogeda midagi nii uskumatut ja ülivõimast nagu laulu ja tantsupidu, kuid labad on tühjad lauljaid, tantsijaid ja muusikuid sinna enam ei jätku. Selliseks küsimuseks annab teatud määral alust kaua kestnud kollektiivijuhtide olukord ning aastaid kestnud ikaldus koorijuhtide järelkasvuga. Seda olukorda peegeldab küllaltki hästi äsja avalikuks saanud Praxise uuring, mida meile siin saates tutvustab uuringut läbi viinud analüütik Jane Ester. Tänase saate ajaloominutid, kui nii võib öelda, on samuti pisut ebatavalised. Nimelt küsisin Praxise uuringu tulemuste taustal kauaaegselt Tallinna kultuuri vedurilt ene puhult. Kas võib olla nii, et tänase kollektiivijuhtide olukorra juured ulatuvad Eesti NSV aegadesse? Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon on aastast 2003 kantud ühiselt Unesco vaimse kultuuripärandi nimekirja. Sellest, kuidas see traditsioon Lätis ja Leedus elab, teeme juttu järgmistes saadetes. Täna aga pakun teile kuulamiseks intervjuud Läti kultuuriakadeemia professori Anda Laakkega, kes 2000 seitsmeteistkümnendal aastal viis läbi baltiülese uuringu inimeste kaasatusest ja traditsiooni tähendusest balti riikide elanikele. Usun, et Praxise poolt esitletud kollektiivide ja kollektiivijuhtide majanduslikku olukorda ja sotsiaalseid garantiisid puudutanud uuringu kõrval annab see olulise sissevaate traditsiooni laiemast tähendusest ning emotsionaalsest väärtusest. Suvise juubelipeo ajal oli üks kõigi teiste oluliste sündmuste kõrval võib-olla natuke varju jäänud hetk, mil anti üle aegadeülesed aumärgid. Kodarrahad, mis on kõrgeim austusavaldus neile, kes on pühendunult andnud kestva panuse laulu ja tantsupeoliikumisse. Kokku anti neid kodarrahasid sel korral üle 63 ning juubeliaasta alles jäänud saadetes tutvustamegi kodarraha saanute mõtteid. Laulu ja tantsupeo liikumise olulisusest. Eesti ühe tüvitekstina tänases saates räägib meile kodarraha tähendusest leelo tungal kelle tekstid on meid juba rohkem kui 40 aastat aidanud paremaks inimeseks kasvada. Mina olen saate autor Sten Weidebaum, toimetaja Lisete pilt ja helioperaator Katrin maadik. Head kuulamist. 2018. aasta lõpus ja käesoleva aasta algul viis mõttekoda Praxis läbi uuringu, et saada ülevaade laulu ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiivide ning kollektiivijuhtide ja juhendajate majanduslikust olukorrast tänases Eestis. Uuringu tulemused annavad küllaltki laiapõhjalise vaate liikumise tänasesse päeva. Samas ei anna uuring näiteks vastust küsimusele, miks on juhendajatel silmatorkavalt palju tähtajalisi töölepinguid ning keskmisest rohkem võlaõiguslike töölepinguid. Uuringu ühe läbiviija, Praxise analüütiku Jana estri hinnangul peegeldab aga uuring tõsiasja et selles sektoris on palju ajutisust ning ebaregulaarsust, mis tähendab seda, et juhendaja peaks olema väga teadlik oma ootuste osas tasule ja puhkuse ja tööaja reguleerimisele. Olukorda annaks Sesteri hinnangul muuta teadlikkuse tõstmisega. Küsisin Jane esterilt, kas uuringu tulemuste analüüs pakkus ka mingeid üllatusi. Mõnevõrra üllatav oli ilmselt see Ta võrreldes nüüd Eesti hõivatute ka üldiselt või keskmiselt on on siis antud sektoris märkimisväärselt vähem töölepingulisi suhteid ja kui me vaatame sinna töölepingute nii-öelda sisse veel, siis me näeme, et lisaks on kuidagi ebaproportsionaalselt palju tähtajalisi töölepinguid ja samamoodi on Eesti hõivatutega võrreldes keskmisest rohkem selliseid võlaõiguslike ja töövõtulepinguid millele see viitab, see viitab sellele, et selles sektoris on keskmisest rohkem sellist hajutisust ebaregulaarsust ja see eeldab juhendaja poolt sellist päris head läbimõeldud tingimis, jõudu ja võimekust enda töötingimuste üle läbi rääkida. Et juhendaja peaks siinjuures olema võrdlemisi teadlik, mida ta tahab näiteks tasu osas, kui regulaarselt ta soovib näiteks tasu saada samamoodi, et mismoodi peaks olema reguleeritud puhkus, et see oleks kindlasti reguleeritud, et sellised väikesed nüansid, mis kokkuvõttes võivad juhendaja puhul ütleme sellist märkimisväärset sotsiaalset riski. Lõpuks nagu kujutada, et kui ta nendele eelnevalt siis mõelnud ei ole. Iga selline uuring tähendab teatud sorti üldistusi ja üldistused sisaldavad väga sageli ka teatud selliseid varjatud ohtusid, mis ei pruugi kohe silma torgata, on selle uuringu puhul mingeid selliseid ohtusid, millega lugeja peaks arvestama. Kindlasti on piiranguid, millega peaks arvestama, peaks arvestama sellega, et me räägime väga paljudes kohtades ainult keskmistest juhendaja tasu puhul kui ka mingite kollektiivi kulutuste puhul, et keskmine on asi, mis ei pruugi täpselt Ühtegi konkreetset juhendajat või kollektiivi iseloomustada, et selline päris eluline erisus ja varieeruvus on, on kindlasti märkimisväärselt suurem. Tuleb arvestada ka veel kindlasti sellega, et teatud juhtudel me tegime ise sellise kaalutletud otsuse, et kust maalt me hindasime, et sisestatud andmed näiteks on ebamõistlikud, kas kõrged või madalad ja kindlasti see seab teatud piirangud tulemuste tõlgendamisele ja kollektiivide küsitluse puhul veel kaks aspekti, mis vajavad silmaspidamist. Esiteks, Me kogusime andmed ainult rahaliste kulude ja tulude kohta, mis tähendab seda, et, et välja jäävad kõik sellised nii-öelda naturaalmajandusliku stiilis tehtud kulutused või ka sissetulekuid, tulu. Et kõik, mis rahaliselt nii-öelda läbi raamatupidamise ei käinud, siis seda meie uuring kajastada ei saa. Ja samamoodi palusime referentsperioodiks võtta siis 2017 2018 hooaja, ehk siis kui nüüd kollektiivi puhul see oli kuidagi väga eriline, kas siis kulude suuruse mõttes või tulude sissetulekute mõttes siis seda me nüüd ei saa välistada, et see kuidagi erisus läks sellisel kujul sisse ja, ja ütleme, et see võib-olla ei pruugi kajastada sellist tavaütleme hooaja keskmisi kulutusi. Aga siin me kaalutlesime pikalt valdkonna esindajatega ja ütleme niimoodi, et üldjoontes arvati, et 2017 2018 hooaja sündmuste mõttes ei tohiks teistest aastatest vähemalt märkimisväärselt erineda. Uuringu kokkuvõttes andsite ta küllaltki resoluutse hinnangu, niimoodi jätkates ei pruugi see protsess olla jätkusuutlik. Ma ei tahaks seda probleemi üle dramatiseerida, et, et ma arvan, et laulu- ja tantsupidu jääb kestma loodetavasti ikka et lihtsalt küsimus on selles, et kui me praegu mulle tundub, et eeldus on, et laulu- ja tantsupeos osalevad ikkagi professionaalselt või sellise professionaalse ambitsiooniga üritus, kus tantsijad näevad tükk aega vaeva, et õppida selgeks kavasid, harjutatakse laule, repertuaari, samme ja kõike nii ja nii edasi, et siis seda nagu eeldust arvesse võttes võib näha, et see juhendajate tasustamissüsteeme, kollektiivide, selline finantsmajanduslik elujõulisus ei toeta seda professionaliseerumist või professionaalset ambitsiooni, mis käib laulu ja tantsupeoga kaasas, et see tugineb sageli juhendaja sellisel vabatahtlikkusel ja emissioonitundel, aga kui tahta sellist väga head kunstilist taset, siis sellest vabatahtlikkusest sageli ei pruugi piisata. Laulupeo nähtamatud lood. Teada saada, kui teravalt kollektiivi juhid ise tajuvad uuringus välja toodud probleeme ning kas koori ja tantsujuhid näevad asju ühtmoodi. Läksin Tartu linna poolt korraldatud laulu ja tantsupeo kollektiivide juhtide tänuüritusele, et seda nendelt endalt küsida. Koorijuht Kaarin Raamat, kas laulu ja tantsupidu on ohus? Mul on tunne, et senikaua kuni on selliseid aatelisi inimesi, senikaua laulupidu püsib, et need, kes on kunagi nagu oma seesmuses otsustanud, et sööme kas või kartulikoori, peaasi, et tuleb Eesti vabariik. Need ei pööra võib-olla nii palju sellele tähelepanu nendele palkadele, et peaasi, et see laulupidu ja see tunne kestaks. Aga noh, ma arvan, et noorem põlvkond, kes on kasvanud nagu teistsugustes tingimustes kelle jaoks on nagu mingisugused teised pettused ja ei saa öelda, et see on halb, see lihtsalt on teistmoodi. Et võib-olla mõned ei mõista seda, aga lihtsalt see on nii ja inimesed on, kes on kasvanud nagu teistsugustes tingimustes, neil on nagu teised asjad nagu olulised ja pööratakse tähelepanu teistele asjadele, et selles mõttes oma põlvkonna pealt ma arvan, et ta veel püsib, aga ma ei tea, mis saab siis, kui need vanad koorijuhid nagu kõrvale jäävad. Tantsujuht Anita Kreenilt küsisin, kui terav on palgaprobleem tantsujuhtide seas. Võin ausalt öelda, et see on erinev, mina oma töökohta oma olukorra kohta võin öelda seda, et, et saan olla väga rahul sellega, et mind on minu töökohas väga hoitud. Tantsijaid on palju, soovijaid on palju ja vaja, tunnen kindlustunnet igapäevast tööd tehes Miina härma gümnaasiumis. Millest see sõltub, on see koolijuhi otsus? See on suuresti koolijuhi ja juhtkonna otsus, just et milliseid osa oskuseid, näiteks kehalise kasvatuse juhtkond otsustab sisse võtta erinevates koolides, näiteks Miina härmas on see tantsueriala mõnes koolis on ujumine mõnes koolis judos sõltub tõesti juhtkonnast. Tantsujuht Ingrid sukemegi aga leiab, et põhiprobleemiks tantsurahva hulgas on eelkõige tihe konkurents tantsupeole pääsemisel kuid erakonnaga noorte järelkasvu või palgaprobleem. Arvan, et palgaprobleeme ei ole sellepärast, et need, kes juhendavad, need teevad enamasti ikkagi entusiasmist kuid juhendaja sees on tantsupisik, siis palkas 100 eurot või 50 eurot, see ei motiveeri küll. Et pigem ikkagi seestpoolt tuleb see. Seega nagu kuulsime, on koorijuhtide ja tantsujuhtide jaoks probleemide rõhuasetused ilmselt veidi erinevad, kuid põhiküsimuste osas ollakse siiski üht meelt. Laulu ja tantsupeo liikumine ei saa lõputult sõltuda ainult heast tahtest ja tugineda entusiasmil. Selleks, et meie lavad oleks ka näiteks 50 aasta pärast täis muusikuid ja tantsijaid vajab see liikumine senisest oluliselt konstruktiivsemaid ja süsteemsemaid lahendusi. Täpselt nii, nagu uuringu tulemused seda meile kinnitavad. Tänases saates kuulame muusikat, mis on kirjutatud leelo tungla sõnadele ja kõlanud laulupidudel. Esimesena siis laul, väike maa. Salvestus on pärit 2009. aastal toimunud 25.-lt laulupeolt. Muusika Urmas latikas ja esitajaks ühendkoor Heli Jürgensoni juhatusel. Vaadates kollektiivide tänast seisu, kipub vägisi keelele küsimus, kuidas me sellesse olukorda küll jõudnud oleme. Miks on endiselt levinud niivõrd üldine arusaam, et koorilaul ja rahvatants on väikeste kuludega seotud nii-öelda odavad harrastused, mida tehakse vaimustuse väel, otsekui toimuks igas proovisaalis pidevalt väike laulupidu? Kas võib olla, et oleme selle suhtumise pärinud Eesti NSV ajast? Kuidas siis üldse kollektiivid toimetasid ja millises olukorras olid kollektiivi juhid? Vastuseid nendele küsimustele palusin ene puhult, kes Tallinnas 44 aastat kultuurielukorralduse vedas. Minu esimene küsimus Enele oligi, kuidas Eesti NSV-s laulu ja tantsukollektiivide töö oli korraldatud. Tol ajal olid kõik huvialaringid, sealhulgas ka koorid, rahvatantsuringid, puhkpilliorkestrid, enamuses seotud linna hallatavate asu Dustega kultuurikeskuste juures töötasid või ametiühinguklubide juures olid ka üksikud erandid, mis töötasid siis asutuste ette võtta. Olete juures, aga sellist vabatahtlikke ühendusi tol ajal nagu mittetulundusühingud või olemas ei olnud, nii et igal kollektiivil oli kõrgemalseisvaks organiks mingi asutus ja vastavalt siis sellele see asutus korraldas ka huviringide tööd, andis kasutada ruumid, palkas juhid, kui vajadus, korraldas kontsert, aitäh muretses transpordi, nii et huviringide töö oli nagu mingil määral korraldatud või vähemalt osutatud kaasabi selle töö korraldamisel. Tallinna linnas olid sellel ajal kolm linna kultuuriasutust ja 23 ametiühingu klubi ja, ja enamus siis laulupeost osavõtvaid kollektiivi nende juures ka töötas. Milline oli kollektiivis osalejate isiklik initsiatiiv, olid neil mingisugused kohustused lisaks siis proovis käimisele veel mõtlen rahaliselt koosluses midagi sellist. Ei tol ajal, nagu inimeste käest teenustasusi ei võetud, neid püüti pigem motiveerida, et see huviringides käia oleks nagu olemas, aga muidugi kõige hinnatumat olid kollektiivi juhid, sest praktiliselt olenes kollektiivi juhist, kui palju kooris või rahvatantsurühmas liikmeid oli või kui innukalt üks või teine kollektiiv töötas. Ja sellepärast olid koorijuhid ja tantsujuhid ja puhkpilliorkestri dirigendid hinnas ja väga kõrgelt kodeeritud. Millised olid kollektiivijuhtide palgatingimused? Nad töötasid, kui ringijuhid nendega sõlminud teetööleping siis vastava asutuse poolt kollektiivi juht pidas ringi päevikut, töö arvestamise aluseks oligi siis ringi tööpäevik, sinna kirjutati siis ringi liikmete nimekiri siis eesmärgid, mida tahetakse saavutada ja siis tegevus, et kuidas siis neid eesmärke saavutatakse ja kuu lõpus siis dirigent tuulatusele töö, päeviku, maja direktorile ja, ja selle alusel maksti talle siis palka, peeti tööaja arvestust. Ütlesid siin ka sellise lause, et kultuurivaldkonnas tegelikult need palgaerinevused väga suured inimestel omavahel ei olnud, küll aga motivatsiooni saadi mujalt, kuidas see siis oli? Jah, palgad olid ju noh, suhteliselt kultuurivaldkonnas kõigil väikesed ja keegi jah ei hiilanud sellega ja, ja tol ajal nagu võib-olla see raha ei olnudki esmane motivaator, mis head tööd nagu soosis, sest raha eest poolt ka midagi osta ja pigem tund, nii nagu vajadust olla tunnustatud ja sellepärast ringijuhtidel eriti dirigentidelt tantsujuhtidel oli see hea võimalus nagu välja paista, olla nähtavad, olla armastatud ühtepidi nagu oma taidlejate ringis, kellega nad töötasid, aga teistpidi ka üldsuse ees. Nii et neid nagu Läti vabariigi valitsus andis nendele aunimetusi ja, ja vahest võib-olla keegi sai kergemini võib-olla korteri soetamise orderi ja, ja võib-olla mõni sai auto ostuloa, aga kindlasti väga paljud töötasid ka selle meeldiva kummarduse ja plaksutuse ja tammepärja eest. Nii et see sisemine vajadus särada oli nendes ringi juhtides olemas. Kas me siis võime öelda, kui seda nüüd kuulata ja teades ka seda, et tänane selline keskmine vanus juba meie kollektiivi juhtidel on tõusnud päris kõrgele, see tähendab seda, et see mälestus tollest ajast on kindlasti alles. See tänane olukord, kus kollektiivijuhtide palgatingimused on jäänud üha kitsamaks võib mõnes mõttes pärineda siis sellest nõukogude perioodist, kus kollektiivi liikmelt ei nõutud endalt võib-olla mitte mingit isiklikku rahalist panust ja kollektiivi juhti ka samuti motiveeris pigem mitte raha, vaid nähtavusi, au. Jah, ja sest 90.-te keskel, kui selline asutuste juures töötamise kultuur nagu kadus, siis esimene nurin nagu koorijuhtidelt ja tantsujuhtidelt ei olnud mitte see, et noh, kes mulle palka maksab, vaid esimene nurin oli see, et meid ei hinnata, tähendab, kadus nagu ära selline sotsiaalne staatus, tus ja selle staatuse vähenemine oli valusam, kui see rahaline kaotus. Ütlesid ka sellise lause ennist, et üheksakümnendatel aastatel, sinu hinnangul jäi laulu ja tantsupeo traditsioon püsima just nimelt tänu nende juhendajate initsiatiivikuse ehk et see initsiatiivikus ei tulnud mitte lauljate, tantsijate harrastajate poolt vaid just nimelt juhendajate poolt. Dirigendid ja tantsujuhid suutsid oma kollektiive nagu päästa, otsisid uusi ruumilisi võimalusi, töötasid ilma raha. Ta tuli hankida uued riided ja kostüümid ja muresi oli palju, aga see inerts ja Theo tahtelisus oli kõigil veel nagu hinges, nii et kogu see aktiivne tegutsemine kestis edasi. Aga mis siis nüüd tänaseks juhtunud on? Ühest küljest ma sain aru, et need innukad kollektiivseid ise on vanemaks saanud ja võib-olla ei jaksa nii palju enam, aga olles Tallinna kultuuri juhtinud ikkagi kuni 2000.-te keskpaigani välja sa oled ju näinud ka ikkagi selle kollektiivi töö, muud suhtumist, millised väljakutsed täna kollektiivil ees seisavad või kes peaks õieti olemas kollektiivi sisuline juht, kas endiselt see dirigent tantsujuht või peaksid kollektiivid kuidagi muutuma ajaga kaasas käima? 90.-te keskel, kui kadusid ära need ametiühingute kultuurimajad Tallinnas, siis leidsime, et üheks väljundiks, kuidas harrastuskollektiivid edasi saaks töötada oleks mittetulundusühingud. Siis me küll arvasime, et mittetulundusühingud on elujõulised, et seal tekib selline organisatsioon, kes korraldab tööd, kes hangib ruumid, kes hangib raha, kes palk kab dirigendi või tantsujuhi või orkestrijuhi aga selliseid suuri mittetulundusühinguid Tallinnas siiski nagu valdavalt ei tekkinud. Tegelikult harrastuskollektiivid ripuvad ikka hästi, palju sellest dirigendist juhist koorijuhist on sa juhist ei ole nii, et mingi MTÜ või juhiks nagu tööd, tööd ikkagi juhib see dirigent, kõik oleneb temast, kes temaga koos laulda tahavad. Kas see peaks nii olema, on ka teisi näiteid, natukene tipi. Meeskoor on võib-olla organisatsioon, kes kõige rohkem on aidanud koori organisatoorsel tööle kaasa, et valib endale ikkagi dirigente ja valib harjutamisvõimalusi ja nagu ütleb sõna sekka, kuidas tööd korraldada. Aga enamus kollektiivide käsulauad tulevad ikkagi dirigentidelt. Lähme korraks sinna nõukogude aega tagasi, ühest küljest ma sain aru, et see kollektiivide töö ja kollektiivide toimimine oli väga-väga tugevalt riiklikult toetatud. Oskad sa öelda, milline tähendus oli sellel laulu ja tantsupeol siis sellele kollektiivis, osalejale tollel ajal, miks laulupeole tantsupeole taheti tulla? Ma arvan, et eks need põhjusel ole vist ajast aega, see on see, sõnas seletamatu koosolemise tunne ja need emotsionaalsed hetked ei tule seal meelde kellegile, kui raske oli viis aastat harjutada või kui palju tuli kostüümi raha kulutada või selle heaolutunde pärast ilmselt lauldakse ja tantsitakse. Kas selleks, et laulu- ja tantsupeo traditsioon kestma jääks, tuleks nüüd sinu hinnangul midagi kardinaalselt muuta, kas see oleks abiks, kui nüüd ütleme, selline tohutu tänamine, pärgamine, asenduksis palgatšekiga või mis on see motivaator, mis täna selle laulu ja tantsupeo liikumise siit kriisist nüüd päästaks, kui me seda võima kriisiks nimetada kollektiivi tasandil tõenäoliselt toime? Me päris nii nüüd loota ei saaks, et õpid muusikaakadeemias oma aastad ära ja, ja siis hakkad sellele õpitud erialale peale maksma veel. Et see õpitud eriala peab ikkagi suutma leiva lauale tuua, mis tähendab, et, et töö eest peab saama õiglast tasu ja selle tasu saamiseks on siis võimalused, et kas kohalik omavalitsus, riik tähendab, et meie maksumaksjatena nagu koos panustame sellesse, et koorijuhtidele ja tantsujuhtidele ja puhkpilliorkestrijuhtidele nagu võimaldada oma tööd teha. Mis sa arvad, mis juhtuks siis eesti kultuuriga või Eestiga üldisemalt, kui laulu ja tantsupeo traditsioon näiteks 30 aasta pärast täielikult hääbox ära kaoks? Mis oleks arstidel rohkem tööd? No ma isegi ei suuda niipidi mõtestada, et ta ära kaob, aga ta ei tohi muutuda ka üle jõu käivaks tegevuseks. Selles traditsioonis peab olema oma võlu ja kergus ja vabatahtlikkus ja, ja rõõmsameelsus, et ta ei tohi niimoodi, pisar silmis töö tegemiseks muutuda. Selle teemaga seoses otsisin välja ühe salvestuse raadio heliarhiivist, kus reporter Jüri Hansen vestleb 1960 aasta detsembris Kohtla-Järve segakoor Heli 100. aastapäeval, dirigent tot Jürisaare ja kooribüroo esimees Aksel kortsuga. Täna teame, et segakoor Heli päris nii suureks ei paisunud nagu kõnelejate soov oli aga oma olulise jälje Kohtla-Järve muusika ja kultuurielus on ta ometigi jätnud. Dirigent totnial. Jüri Saar on muuseas selle intervjuu toimumise ajal ainult paar aastat tagasi olnud Nõukogude Liidu avarustest. Sinna saadeti ta metsavennana vastupanuliikumises osalemise eest. Pajatada võiks muidugi palju veel kõigest, mis on olnud kuid räägime ikka natukene tulevikust. Millised on vähemalt tulevikuplaanid? Põhiliseks tulevikuplaaniks, mis praegu iga kooriliikme südames on, on see, et kogu hingega kunsti edasi arendada. Ja muidugi oleme pidanud plaaniga lähemate aastate Corel liikmete arvu suhtes noh, siin võib-olla järgmiseks üldlaulupeoks oma kooriliikmete arvu vähemalt 150 Nii palju rahvast olla muidugi on hea, aga peamine ülesanne muidugi, millega nõus tuleb tõsta koori kunstilist taset, palju veel, seda muidugi ootab ees väga suur töö, kor kindlasti eeldus on tõusta päris kõrge tasemega Voriks, kui nii edasi läheb, see on päris kindel. Meie siht ongi saada tõeliseks rahvakooriks soovimisele, kes teile edu ja head kordaminekut, aitäh. Suur tänu. Selle tagasivaate lõppu sobib suurepäraselt salvestus 1975. aasta laulupeolt, kui leelo tungal tol korral küll veel tõlkijana laulupeole oma debüüdi tegi kõlab Dmitri Šostakovitši rahulaul segakooride esituses. Muuhulgas on laval tõenäoliselt ka Kohtla-Järve koor, helidirigent Jüri Saar aga tõi sellele laulupeole juba sakusega. Koori Tuljak, kes muuseas ka sel suvel juubelilaulupeol laval üles astus. Seitsmendal novembril 2003. aastal kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon ühiselt Unesco vaimse maailmapärandi nimekirja. See on toonud kaasa küllaltki tiheda läbikäimise kolme balti riigi vahel ning tekitanud ka teadlaste huvi võrrelda traditsiooni arenguid kolmes riigis järgmistes saadetes. Tutvustan teile lähemalt laulu ja tantsupeo traditsiooni Lätis ja Leedus. Tänases saates aga toon teieni ühe intervjuu Läti kultuuriakadeemia professori Anda lakkega, kelle juhtimisel viidi 2000 seitsmeteistkümnendal aastal Balti riikides läbi uuring, mille eesmärk oli hinnata Läti, Leedu ja Eesti elanike kaasatust, laulu ja tantsupeoliikumisse ning aru saada, mis on meie kolmes balti riigis eksisteeriva traditsiooni kestvuse põhjused mõista fenomeni. Uuringu valimisse kuulusid 1010 vastajat igast riigist kokku niisiis 3030. Usun, et seda materjali on eriti huvitav ja päevakohane vaadelda just täna, mil äsja oleme teada saanud Praxise poolt läbi viidud uuringu tulemustest kollektiivijuhtide ja kollektiivide sotsiaalse ja majandusliku olukorra kohta. Intervjuu alguseks rõhutas anda laket, oli üks konkreetne küsimus, mida küsiti, milline on motiiv, miks osaletakse traditsioonis. Kõige olulisemaks peeti traditsiooni kestvuse osas seda, et laulu- ja tantsupeol saadakse selliseid emotsioone, mida mitte kusagilt mujalt ei saa. Teiseks peeti oluliseks rahvana ühtsuse tundmist ning kolmandaks kunstilist väljendusvõimalust. Mida need faktorid tähendavad, võib tunduda, et eriti emotsioon on traditsiooni kestvuse osas vähetähtis, kuid lähemalt vaadates on kooslaulmisest tantsimisest saadud ühised emotsioonid tugevalt seotud traditsiooniga. Need ühendavad rahvast ning emotsioonidele toetudes langetatakse olulisi, ratsionaalseid ja isegi majanduslikke otsuseid. Näiteks kas jääda Eestisse või siit ära sõita mujale tööd, otsima tähtsat rolli selle otsuse juures, kusjuures mängivadki emotsionaalsed argumendid, mis on isegi tähtsamad kui töö, asukoht või palk näiteks pettumine, millestki on emotsioon. Seega ei tohi mingil juhul emotsiooni kui oluliste ratsionaalsete otsuste motivaatorit alahinnata ning me näeme, kuidas needsamad laulu ja tantsupeo traditsioonid, mis meile tugevaid emotsioone pakkuvad ning inimeste suhtumine nendesse traditsioonidesse aitavad kujundada inimeste arvamust, isegi ka sellistesse asjadesse, nagu riigivalitsemine ja kodupaiga, kohaliku omavalitsuse tegevus. Ehk et veel kord rõhutan, emotsioonidel on tugev mõju teistele otsustele, millel ratsionaalne majanduslik või poliitiline tulemus anda sõnul on nendel kollektiividel, kes lisaks kunstilistele eesmärkidele jagasid ühiseid emotsioone, väärtusi ning veetsid koos aega tugevam motivatsiooni, side ühiskonnaga. Laulu ja tantsupidu pole ainult peonädal, see on pidude vaheline aeg, mil perioodiliselt kohtutakse ning sageli tuld ainult laulma ja tantsima vaid jagatakse ja aidatakse lahendada ka teineteise igapäevaseid keerukaid olukordi. Seeläbi tekib kogukond, mis ei tegele ainult rahvakunstiga, vaid jagab sotsiaalset kapitali ja vastutust. Samuti võib laulu ja tantsupeo protsessis osalemine tähendada osadele ainsat võimalust uute kogemuste saamiseks kodust eemal näiteks Riias, Tallinnas ja Vilniuses, kus toimuvad üleriigilised teod. Seal omakorda toimub lisaks kollektiivi sisesele ka kollektiivide vaheline info vahetamine ja palju muudki. Sellest moodustub sotsiaalne kapital, arenevad laiapõhjaliselt koostöösuhted, kasvab usaldus nii teineteise kui ka kohaliku omavalitsuse ja samuti ollakse avatumad ühiskonnas toimuvatele arengutele. Tekib tugevam identiteedi tunnetus ning seos kodumaaga muutub samuti tugevamaks. Anda lage ütleb, et laulu ja tantsupeo puhul on väga oluline traditsiooni unikaalne rahvast ühendav mõju. Teost saadakse osa kohapeal, aga ka tele- ja raadio kaudu. Meie rahvad kasutavad seda traditsiooni selleks, et oma sõnumit edastada. See on justkui areen rahvana oma sõnumi edastamiseks. Me tuleme kokku ja laulame, aga ütleme samas ka midagi omavalitsusele oma presidendile, üksteisele ja iseendale. Miks on olulised arutelud repertuaari üle just sellepärast, et tahetakse midagi rohkemat öelda? Laulu ja tantsukeeles saab kergemini sügavaid sõnumeid edastada. Kunst on eriline keel, millega suhelda kosmose presidendi aga võib olla ka jumalaga. Elame ajal, mil kaotame oma unikaalsust. Sellest traditsioonist saab aga tunda end osana erilisest rahvast. Tavaline inimene saab üles astuda erilistes oludes. See on tähtis, et selline areen alles jääks, sest seda, mida öelda, on alati. Kel huvi, saab Läti kultuuriakadeemia uuringu kokkuvõttega tutvuda nii laulupeo Unesco lehel aadressil laulupidu, poee kui ka klassikaraadio kodulehel laulupeo nähtamatute lugude saate vaates. Uuringu kokkuvõte on hetkel olemas vaid inglisekeelsena. Kuulajamäng igaviku tuules. Nüüd aga kutsun teid taas saates kaasa lööma. Õigupoolest jätkub mäng, mis algas juba eelmises Viljandist folgil otse-eetris olnud saatest. Palume, et avaldaksite arvamust, millised olid juubelipeo parimad kajastused, olid need arvamusartiklid ajalehtedes tele-raadioülekanded, sirbi sisukad, artiklid või hoopis pikalt ja põhjalikult kajastused Delfis ja Postimehes. Palun kirjutage meile üks oma kõige eelistatum kajastus. Võimalusel lisage link artiklile või saatele, kirjutage juurde, miks just see teile meeldis ning saatke see meile palun e-postiga aadressile laulupidu, et ERKE kõigi vastajate vahel loosime järgmises saates välja Postimehe kirjastuselt raamatu laulupeod postimehega. 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehekajastuses. See on juubeliaastaks välja antud kogukas teos, mis seal otsekui ajarännak papa Jannseni kannul, kus kohalolnute vahetute muljete kaudu saame osa laulupeo ning meie rahva ja riigipeadpööritavas ajaloost. Ehk siis kordan veel kord üle, valige palun välja juubelipeo üks ajakirjanduslik kajastus, artikkel või saade lisage juurde lühidalt põhjendus, miks just see teile meeldib. Ja saatke oma pakkumine meile hiljemalt järgmiseks saateks e-postiga aadressile laulupidu, ERE raamatu võitja selgitame välja loosiga. Alates tänasest tutvustame teile igas saates üht inimest, kellele suvise suurpeo ajal anti välja esimesed kodarrahad. Koda raha statuut ütleb, et see on aegadeülene aumärk ning kõrgeim austusavaldus neile, kes on pühendunult andnud kestva panuse laulu ja tantsupeoliikumisse. Laulu ja tantsupeo kodarraha antakse saajale üks kord elus. Kodarraha saajad valib Eesti laulu ja tantsupeo sihtasutuse Eesti kooriühingu ja Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi poolt moodustatud otsustuskogu, kes võib soovi korral kaasata nõuandjaid. Laulu ja tantsupeo kodarraha antakse üle iga üleriigilise üldlaulu ja tantsupeo eel selle toimumisaastal. Kodarraha ise on muuseas Eesti eripära on ehtetüüp, mida mujal maailmas ei tunta ja mis levis 19. sajandil peamiselt Lääne-Eestis ja Pärnumaal aga ka Lõuna-Eestis. Kodaratega rahad kassasid välja kannaga rahadest, kui neid hakati suurse raamistusega suuremaks paisutama. Samas valmistati neid ka ilma ehtsat münte kasutamata valmistades mündi imiteeringu. Sõõr Ratase kodarad kõike kokku on nimetatud ka ilmaratas on vana pühaduse ja õnne sümbol ja ilma rattamotiiv on sageli maagiliste, märkide ja Amolettide valmistamise aluseks. Ja veel on kodarraha kohta öeldud nii, mida uhke mehe, seda rikkam kandja. Tänases saates on mul hea meel teieni tuua vestlus leelo tungla, aga kelle kohta esildisse kodarrahakomisjonile saigi reni. Leelo tungal on armastatud poeet, kelle sõnadele kirjutatud muusika on laulu- ja tantsupidude lahutamatuks osaks juba rohkem kui 40 aastat. 1975.-st aastast alates. Leelo tekstid on kasvatanud üles mitu põlvkonda lapsi ja noori olles oma puhtuse, siiruse ja aususega kõnekad maailmavaatekujundajad ning eesti keele ja meelehoidjad ja edasikandjad igas ajas. Ma õnnitlen ise ennast ka iga kord, kui ma selle rinda kinnitan. Ja ma olen teda kandnud jah, tõepoolest roosiaias presidendi vastuvõtul ja Muusikaakadeemia aasta kallal USA Stahlis. Ma pean teda ühtaegu nii ehteks kui ka mingiks aumärgiks või medalik, sest et ta on esiteks ta ongi ilus, ta oleks ilus ka ilma selle pühenduseta ja ilma selle meenutamiseta, mis oli enne laulupidu, kui me olime väga mitmekesi ikkagi seal nende jagamisel ja ma olin liigutatud, et nende rohkete auväärsete laulupeoga ka pingelised tegelenud inimeste seas olin siis mina oma tekstikesega, mille juures vaevanägemist ei saa võrreldagi sellega, mida on kõik need rühmajuhid teinud ja koorijuhid ja igasugused korraldajad. Mäletan, kunagi olid Taarja heliloojad siin istusime kõrvuti lauluväljakul ja, ja nad olid tummad, et kuidas saab nii korraldada ja eriti laste puhul. Et kuidas nad tõepoolest hullavad korraga ja kuidas nad tõepoolest kuulavad sõna ja teevad mida vaja, just et meil on isegi kõige suuremad ragunideks nad võib-olla pärast kuskil öömajal teevad vabasteerimisi ja muid asju ka, aga sellel keel või sellel oma kooride laulu ajal on nad kõik hakkamas ja suud on lahti nagu pääsukese poegadel ja üldmõju on ikka väga-väga suur. Ma arvan, et laulupidu siiski ei ole selline asi, mida ainult teistele näitamiseks teeme. Eestlane on ikka madjaks sajand jooksul nõuka ajal jooksul tulnud seed nagu mingile jumalale või kellelegi kõrgele ülemusele näiteks, et küll me oleme tublid ja linnukese võib ära teha, see on nüüd hästi tehtud ja kõik. Aga ei, laulupidu on selline asi, mida tehakse kõigepealt ikka endale ja, ja need, kes siia külla tulevad, võtavad need muidugi on liigutatud ja nad saavad osa. Aga no üks niisugune teatav nõkse, et mina ise laulan, mina ise olen üks tuhandetest, vot see jääb neil puudu. Ma arvestasin kokku, et sinu looming on kõlanud tegelikult laulupeol juba rohkem kui 40 aastat. Jah, esimene oli tõlge, esimene Šostakovitši lugu, ma töötasin siis meie repertuaari toimetuses ja see oli tõlge ja see oli jällegi jah, väga mälestusväärne. Mul oli parajasti seal 75. aastal kilki oli siis nelja kuune oli, ja Maarja oli aastane kumbki olnud laulupeol. Aga mida ma tegin selle laulupeo bankett? Ta oli Sakala tänava poliitharidusmajas. Ja seal olid, et igasugused tähtsad poliitikud, kes seal kogu aeg esilehekülgedel olid Müürissepa vaderid ja kes nad kõik olid. Ja seal olid ukse peal seisid sõjaväelased ja minul on mundri allergia, ma eesti mundrit veel kuidagi, aga ma ei armasta undritud ilmselt lapsest peale need sündmused. Ja see oli tõesti natuke konvoi saatel, aga see oli see nõukogude aegs, suurt midagi ei olnud ja laual olid angerjad ja kalamarjad ja mis kõik, see oli ikka tõeline kremli pidulik. Meie olime koos Maimu Linnamägi ka, kellel oli ka üks laul, seal kõlas. Ja mõlemad hiilisime laua pealt maimu lapselapsele, minu, mõtlesin lapsele saaksime banaani viia kaas. Ja me saime sellega hakkama. Kumbki võtsime ühe banaani ja me ei julgenud välja minna. Sellepärast konvoid sealt võtta, kui piinlik, kui leitakse, et kaks luuleta tulevad portaali viinud laulud, pakid tilt kaasa, aga banaane väga harva meil üldse oli. Vot niisugune elamus oli pärast Šostakovitši laulu teksti külamist. Aga selle lõpuks võin öelda Maarja, kes siis oli ja ei, ma arvan, taliaasta seitse või kaheksa kuud. Talle said pidulikult see banaan siis niimoodi kätte antud, sülitas välja. Võib-olla lihtsalt mingi poliitiline maik juures paik. Mida tähendab laulupeo jaoks kirjutamine poeedile, kas midagi erilist? Kas seal mingi unistuse tekst saaks kõlava laulupeol, mida see tähendab? Üldiselt on ju nõnda, et tehakse juba olemasolevate laulude hulgast. Nagu ekstra laulupeole olen ma teinud ühe teksti, see oli minu abikaasa Raimo Kangro tegi Hermanni hukuste Vanemuises selle lauljaldusest. Seade ja kaerajaan selle lõpus oli uue tekstiga. Ja nüüd Aarne Saluveer soovis seda igast maakonnast oleks üks salm ja et see oleks liiga tõsine ja et see oleks sugune lõbus ja muidugi samas rütmis. Esimene hetk ikka ehmatas ära küll ja Nofactzeed lõpus muidugi, aga ei tohi seal kedagi nii väga pilada, sest on olnud üks sajutamast, siis võttis küll mõtlema, et kas ma saan hakkama, aga kuna ta võis lõbus olla, siis olid väga lõbus teha. Aga üldiselt on alati ja ega Kassai Šostakovitši laulmas tõlkisin selle omal ajal Meie repertuaar ja väljaandele, et kuid sa kuulda saadet on valitud tekst, sinu laul, nii heliloojad kui kirjanikud on ühte pissi rõõmsat tõesti, sest see on suur tunnustus, esimene kord natukene imelik tunne ja minu jaoks on see väga-väga suur tunnustus. Praegu nüüd juubelipeo järel on tekkinud küllaltki suur ja tugev ja vajalik diskussioon tegelikult selle traditsiooni elujõulisuse üle. Kas üldse viie 10 aasta pärast laulame eesti keeles neid laule laulukaare all sellepärast et kolledki juhid vananevad floorat, seda elukutset ei vali. Palju selliseid, võib-olla argisena näiteid, probleeme, mille mõju on kauges perspektiivis päris suur. Mis sina arvad, kas me vajame selliseid tüvitekste või kui sellised tüvitekstid kaovad? Mis on see mõju meie keelele, meelele, rahvusele, kultuurile? Oi, ma arvan, et see mõju on kurb ja vaesest just vahesestav, sellepärast et jah, vaimuvaesest, kui sa nüüd räägid seda, noh, niisugust noorte ja vanadel, et järgmine aasta tuleb Velts üsna banaalne vana rahvajutt, see, kuidas Juku sai vanaisa pidupüksid, et need vanaisa käis 20 aastat, isal käis nendega 20 aastat poiss pani nüüd jalga ja näed tunni ajaga Repslaski umbes sama, et nüüd see laulupidu, kui on entusiasmist tehtud 20 40 100 aastat ja teeme entusiasmist edasi samamoodi, kusjuures kõik muud inimesed, keegi ei liiguta lillegi ilma rahata, isegi töötu ei, ei liiguta lillegi ilma rahata. Ta, aga koorijuht peab seda tegema ainult entusiasmist. Minu vanemad olid samuti ise oli rahvamaja juhataja, vaatas seal, kuur seal ei olnud, tasub muide rahvamaja juhatajal vist oli, ma ei tea, kas 100 rubla palk või mis. Aga koorijuhid ja näiteringijuhid nad tulid ja tegid seda entusiasmist. Inimestel oli vajadus kokku tulla koos, teha midagi ja muu elu oli ju isegi muu elu praktiline elu niisugune eriti maal ütleme kolhoosis või ka oma kodudes. Aga ma mäletan, tulid hobustega jalgadel ratastega kruusakastis veeti kohale, inimesed olid suure vaimustusega, tulid kohale. Aga praegu tänapäeval enam inimesed niimoodi ei tule. On uhke auto parku, kord tullakse näiteks lastevanemate koosolek, siis näed kogu seda autotööstuse paremikku ära, aga ikkagi jah, kodust välja aus olla siis sama telekas ei lase, parem vaatad, parem kuulata veiko nutitelefonist autos paned klappima, Pähe kuulad, tullakse ja kui asi tuleb ilus välja ja kui laulupeole see kutsumusi või tahe on olemas, muidugi tullakse kokku. Jah. Aga see, kes neid peavad õpetama, kes peab laulud selgeks tegema. Ka tema elu on nii pingeline, et kui ta peab oma igapäevast leiba hoopis mingil muul alal teenima siis siis nagu ei pea hästi vastu, kui ta üldse peab ilma rahata nii-öelda missioonitundelist tööd. See on nii huvitav. Sest noh, ütleme rahanduse ja ütleme mingisuguse poliitikutelt missioonitunne. Naiivne rääkidagi, eks ole, aga kultuuriana, inimeste puhul öeldaksegi võtavad tegema missioonitundest ja nad ei söö missiooni, nad ei joomissiooni, ei pane missiooni selga ega, ei maksa elektrit. Selle missiooniga läheks niimoodi, et ma laulan teile laulu ja andku mulle nüüd see nädal elektrit ilma rahata ei ole ju sellist asja. Ma arvan, et peaks mõtlema, kuidas seda asja praktiliselt ajada, meil on ju tarkpead olemas, kes oskaksid seda asja ajada ja muidugi no fakt on see, et ega miljonäriks sellega ei tule nagu aga lihtsalt et natukene näed, et su tööd ikkagi hinnatakse, et mitte ei ole, tule ja leidsin, et noh, et, et sul on kutsumus kätega vehkida. No ei ole, ei ole kõik need Hiiumaa tuulikud kätega vehkima kogu aeg, aga aga see tuleb südamest ja kui palju. Me vist vajame ikkagi ka tänapäeva inimene, kes seal väga praktiline ja pragmaatiline ta vajab kas või mõnda hetke oma elus. Üle nelja aasta, ütleme sellist hetke, kus ta tunneb härdus ja hardust, sellised mõistledki hakkavad meil ära kaduma. Jäägu neid leelo ilusaid mõtteid saatma ja seekordset saadet lõpetama siis veel üks leelo tungla tekstile kirjutatud laul, milleks valisin suvisel laulupeol poiste ja meeskooride ühisettekandes kõlanud pala mere kutse. Muusika Kadri Hunt, orkestriseade Margo Kõlar ning dirigent Kuno Kerge. Saatejuht Sten Weidebaum koos toimetaja Lisete Veldiga. Tänan teid kuulamast. Saate helioperaator. Katrin maadik.