Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere tulemast kuulama kaheksandat saadet sarjast laulupeo nähtamatud lood. Juubelipeoni on jäänud 45 päeva ning tuli süttib Tartus täpselt kahe nädala pärast. Eelmises saates alustatud tule tulemise lugu jätkub tänases saates Heino Rossi mälestustega. Tema algatusel Eesti meestelaulu seltsi juhina sai tule tulemisest 1990. aastal laulu- ja tantsupidude pärisosa. Ajaloominutites räägib ajaloolane Kadi Käär Peterson, sel korral Johann Voldemar Jannsen ist, kelle kahesajandat sünniaastapäeva mõni päev tagasi tähistasime. Jannseni laulupeol 150 aastat tagasi. Osalesid ainult meeskoorid ja pasunakoorid. Meestelaul on ka meie Janseni juubelinädala teemaks täna väikeste meeste poistekooride liigijuht Hirvo Surva ning meeskooride liigijuht Mikk Üleoja räägivad poiste ja meeskooride ühisest kavast. Vastuse saab ka kuulajalt saabunud küsimus, mida tähendab poiste segakoor? Saate lõpus jälle kuulajamäng? Vastus eelmise saate küsimusele ning muidugi kohe ka uus pähkel. Etteruttavalt võin öelda, et kui Eesti raadio heliarhiivist küsimuse aluseks oleva salvestis avastasin tundsin ennast tõelise aja rändorina. Loodan väga, et kohtumine selle legendaarse vanahärraga pakub ka teile palju rõõmu ning usun, et tehke ikka natuke nuputamist. Ka. Laulupeo nähtamatud lood on klassikaraadio ja juubeliaasta koostöös valmiv saatesari mis jälgib raadioeetris laulu ja tantsupeole ning juubeliaastale olulisemaid sündmusi. Mina olen saate autor Sten Weidebaum, toimetaja Lisete pilt ja helioperaator Katrin maadik. Head kuulamist. Alustame taas uudistega. 16. mail möödus 200 aastat Johann Voldemar Jannseni sünnist, mida tähistati põhiliselt Pärnus ja Tartus, kus postipapa elas ja töötas. Janseni juubeli jätkuks on esimesel juunil Tartu Vanemuise kontserdimajas toimuv Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori ja Tartu akadeemilise meeskoori kontsert Jansen, 200 juhatavad Peeter Perens ja Kuno Kerge, klaveril Siim Sellis, orelil Toomas Trass. Tartu ja Tallinna üliõpilasmeeskoorid pühendavad oma ühise kontserdi Johann Voldemar Janseni-ile, et teadvustada tema suurt mõju eesti muusikakultuurile. Kontsert toimub Tartus juubelipeo tule süütamise päeval. Kontsert on tasuta. Samas tuleb kiirustada, sest tasuta kutsete arv piletilevis on kontserdisaali kohtade arvuga piiratud. Täna toimub 11. muuseumi je, mis kannab pealkirja öös on mustreid. Laulu ja tantsu. Juubeliaastat tähistatakse näiteks teatri- ja muusikamuuseumis, ajaloo muuseumis. Rahvusraamatukogus, vabaõhumuuseumis, laulupeomuuseumis ja maanteemuuseumis. Solarise Apollo kinos saab aga muuseumiööl vaadata 1969. aasta juubelilaulupeost valminud geniaalset filmi leelo. Stsenaariumi autor on Hando Runnel ning režissöör Jüri Müür. Eriseansi algus on 19, null null. Sisse pääseb snäki eest. Kogu muuseumiöö, programmi leiab veebilehelt programm punkt, muuseum ju. Punkt ee. Äsja lõppes laste joonistusvõistlus. Joonista laulupidu 2069. Kokku laekus 720 tööd. Suur tänu kõigile osalejatele ja juhendajatele, kes võidavad peaauhinnaks pakutava võimaluse kanda laulu ja tantsupeo tuld, tule teekonna läbi Eesti selgub järgmisel nädalal lastejaama ja laulupeo veebilehtedel. Kui tantsupeo ettetantsimist tulemused selgusid juba üsna mai alguses siis rahvamuusikute ja laulupeol osalevate kollektiivide nimekirjad said avalikuks möödunud nädala lõpus. Kokku on rahvamuusikapeole oodata 74 kollektiivi, 800 pillimängijaga. Juubelilaulupeole on aga oodata üle 1000 kollektiivi ja rohkem kui 35000 koorilauljat ja muusikut. Te olete ka meelde, et rahvamuusikapidu toimub sel korral Vabaduse väljakul viiendal juulil laulupeo avakontsert õpetajale ning suur kontsert kuuendal ja seitsmendal juulil lauluväljakul, kus pidusid on peetud juba 1928.-st aastast alates. Nagu lubatud, saame sel korral tuttavaks suurte ja väikeste meestega laulupeol. Nagu teame, olite mees, kui olid need, kes Janseni laulupeol 1869. aastal koos puhkpillidega esimese laulupeo ära tegid. 150 aasta tagusest ajast on laulupeod aina kasvanud paisunud. Sel suvel saab laulu ja tantsupidu olema ligi 45 korda suurem kui tol esimesel korral Tartus. Aegade jooksul on erinevaid kooriliike tasapisi laulukaare alla üha juurde tulnud. Meeskooride järel olid järgmised tulijad segakoorid, siis lastekoorid ning naiskoorid 1933. aastal. Poistekoorid tulid laulupeol esimest korda 1960. aastal. Kui varasemate tulijate debüütidele laulupeol pole meil ei Telega raadiosilda võimalik luua, siis poistekooride tulekule saame aga Eesti raadio heliarhiivi vahendusel nüüd üheskoos kaasa elada. Niisiis aasta on 1960. Äsja valminud laulukaare alla kogunevad poistekoorid. Laval on toimunud suur muudatus. Värvikirevatesse vaipa. Tema keskusse on kootud palju punavalgeid lõimi. Need on poistekoorid valgetes särkides värvilistest, sokkidest murumütsidest ja muidugi pioneerirättides. Tiibadel on lastekoorid. Kohe on algamas poiste ja lastekooride kontsert. Sel suvel juhatab poistekooreliigijuht Hirvo Surva koos Lydia Rahula Kuldar süvitsi ja Indrek liiardiga. Poiste laulust laulupeol räägib nüüd Hirvo Surva. Kui meil seda kava kokku panime, siis ja kuna on tegu ikkagi juubelilaulupeoga ja on tegu noorte lauljatega, siis võib-olla mõned väärtused, mis meie generatsioonile vanematele tunduvad nagu iseenesestmõistetavad siis jällegi, et seda võib-olla just nimelt läbi laulude läbi selle loomingu tutvustada noortele lauljatele ja et neil jääks aga mällu, et nad hindaksid neid väärtusi, mida me peaksime nagu edasi kandma. Et kui ma alustan kohe Arvo Pärdist aatomiku laul võib-olla just läbi selle laulupoistele saab. Teavad, keda nad laulavad, nad teavad, kes on Arvo Pärt. See on siis üks väärtus, järgmine Gustav Ernesaks ja kes selle tamme istutas, jällegi meie võtame seda nime ju täiesti iseenesestmõistetavalt, aga kui me ei räägi noortele sellest, kes mees oli, mis ta teinud on, väärtusi tema lõi ja mida meie peaksime tegelikult edasi kandma, siis mida rohkem sellest räägime, seda rohkem oskavad need väiksed laulupoisid oma lastele seda kunagi edasi rääkida. Siis on kavas Kadri hundi meregutsem, jällegi väärtus, meile on tegelikult meri seal me oleme mereriik Meri kui selline loodus kui selline selle hoidmine, mis jällegi meile kui merele. Siis spordimeeste laul mida poisid laulavad, siis ka eraldi. Pajusaare loomingust ja noh, väärtus kuna ka proovida seda pois küsib, mis siis on selle väärtus, sport ise on näiteks õige noormees teeb sporti ja ka laulab siis meil kasvavad, ütleme, sellised harmoonilised inimesed minu jaoks ka sport ja muusika ja kunst on kõik tegelikult käsikäes füüsilise teil on hing ja läbi selle kasvatame jällegi täisväärtuslikke harmoonilise inimesi ja viies laulan siis vanaisa laul ja seda ei olnud üldse väga vajagi poiste käest küsida, proovides, et mis siis selle väärtus on. Miks sa seda üldse küsid, seal on ju vanaisa ja sina võib-olla kõige suurem side just nimelt meeskooride ja poistekooride vahel. Kui palju lugusid poisid ise rääkisid proovides, et kes käis vanaisaga kalal käis, käis lihtsalt metsas jalutamas, kes lihtsalt kuulastava jutustusi. Et kõikidel neil tegelikult on sellised toredad mälestused vanaisast ja Andres Lemba selle ilusti muusikasse. Tegelikult on see üks osa väiksest poistekooriooperist kastaneid Tulest, mille ta kirjutas Estonia poistekoolile ja selle me võtsime tõesti kohe kaupadest, ta tundus nii hästi sobivat just nimelt meeskoolide ja poistekooride ühisehitusse. Sina oled poistega imet teinud juba mitu aastakümmet tänaseks kui lihtne või keeruline on neid väärtusi päriselt poistele edasi anda, selgeks teha, kui nad tulevad täna ikkagi sellisest väga kiirest suhteliselt närvilisust info külasest ühiskonnast siis väärtustada sellised püsivad asjad suhteliselt staatiliselt, et kuidas need poistele huvitavaks teed? Jah, ega see võib-olla ei olegi nii väga kerge, aga samas ei ole siin midagi rasket. Kui seal nendest väärtustest järjepidevalt räägid, siis nad lihtsalt jäävad sulle sisse. Ja need väärtused algavad tegelikult võib-olla mitte kohe muusikast, vaid, vaid üleüldse proovist ja selle proovi algusest ja kuidas sa juhatad sisse muusikas, et ta, meie reegel on see, et muusika algab vaikusest. Proov algab vaikusest ja kui sa järjepidevalt teha, siis lõpuks muutub lihtsalt, aga normaalseks harjumuseks või siis ütleme, et kui keegi naisterahvas astub proov ajal ruumis, siis on loogiline, meesterahvad tõusevad püsti, see on jällegi väärtus ja nii edasi ja nii edasi, tegelikult sellises proovi õhkkonnas muusika, õhk konnas on tegelikult väga hea kasvatada selliseid loomulikke inimlikke väärtusi või käitumist Žiguli, mis nimi talle siis anda. Ja läbi selle leiangi, et nad hakkavad väärtustama midagi. Ja minu kogemus ütleb küll seda, et nad teevad seda tõepoolest mitte ainult et me räägime sellest, vaid seal sees on sellega harjunud. Ja mis minu jaoks võib-olla kõige tähtsam veel, et sa näed, et nendes poistes kuidagi selge silmavaade ja selgeolek Meie sellises üsna kiires ja närvilises ühiskonnas kaasajal. Aga nad oskavad ennast just nimelt läbi nende väärtuste sellesse ühiskonda paika panna. Ja mul on tunne, et need poisid tunnevad ennast märksa turvalisemalt kui võib-olla need, kes lihtsalt ei oskagi ennast selles ühiskonnas paika panna. Ja väärtused ongi need, mis panevad noore inimese paika, tal on kindel tunne Teamile toetuda. Ta teab, kuidas käituda ja ta teab, et kui ta teeb midagi sellele on vastu, kajab siis ta tiimile kõigest ja mida siis tähendab maiste poiste segama. Nojah, seal huvitav, et tegelikult tänapäeval kusagil häälemurre läheb ikka varasemaks, varasemaks kogu aeg ja poisid, aga paraku nii on, et kui ta seal mul hakkab tekkima, siis on just küpseme ilusam hääl. Ja kui nad murravad ära, siis jah, nad lähevad veduri tenorisse passi, ehk siis klassikaline puistlusega Korongi sopran alt, tenor, bass. Poiste ja meeskoore ühendab laval muuhulgas oma loomingu kaudu ka helilooja Andres Lemba, kelle laulu vanaisa poiste segakooride Indrek Viiardi juhatusel esitavad. Andres Lemba on seadnud ka meeskooride kava lõpuloo, isad ja pojad, mille autoriks vanameister Uno Loop. Oma loomingust. Räägi meile nüüd Andres Lemba ise. Sellel aastal on siis tõesti poistekooridele lugu ja see kindlasti ei ole üldse juhuslik, et ma olen ikkagi Rahvusooper Estonia poistekoori juures juba väga pikalt tegutsenud, nii et ma olen poistekooridele muusikat kirjutanud küll, aga see konkreetne lugu tegelikult ta ei ole spetsiaalselt kirjutatud sellel laulupeol, nii et see on tegelikult pärit poistekoori sellisest muusikalisest lavastusest, mis esietendus 2017 rahvusooperis. Ja see lugu on siis tegelikult jah, selles muusikalises lavastuses pärit. Kui Hirvo mu poole pöördus mõttega, et ma kirjutaksin sellele juubelilaulupeole poistekooriloo siis mul kohe ikkagi läks mõte nendesamade laulude juurde, mis ma olin loonud ka sellele lavastusele ja kaks laulu sealt tundusid sellised, mis tegelikult sobiksid laulupeole väga hästi, et üks oli siis vanaisa ja teine oli laule Eestimaast. Ja mu isiklik arvamus on, et, et see laul Eestimaast isegi sobiks isegi paremini, aga laulupeo kunstiline komisjon otsustas siiski selle vanaisa kasuks ja ju neile see sinna tervikpilti nagu sobis paremini, nii et seal ta nüüd on. Selle libreto autor on siis Jaanus vaiksoo, on nagu ka selle vanaisa laulu autor. Millest see vanaisa lugusisest täpsemalt räägime? See on ka väga-väga tore tekst tõesti ja siin võibki mitmeti ka sellest tekstist aru saada, aga ta algab sellise poisi unistusega, et ta läheb nagu uni ära ja siis ta hakkab mõtlema ja ja võtab välja vanad vanaisa kaardid ja hakkab mööda neid kaarte nagu ringi rändama. Ja lõpuks ta jõuabki siis kas nüüd oma fantaasiamaailmas, aga, aga sellest me aru ei saagi, et kas ta nüüd reaalsuses oma vanaisaga seal igal pool kohal või on ta ainult oma mõttes, aga see polegi oluline, et oluline on see, Ta on olemas vanaisa, et on side vanaisaga, jääd koos, tahetakse, või siis tehaksegi väga toredaid asju. Võib-olla selliseid asju, mis Jaanusega rääkisime sellest, mis meie lapsepõlves olid veel reaalsed, aga sellest nutimaailmas. Võib-olla ma ei oskagi öelda, kas lapsed sellistest toredatest asjadest nii väga enam unistada oskavad nagu vanaisaga koos matkamine, paadiga sõitmine, kala püüdmine, lõkke tegemine, lutsuviskamine ja kõik sellised toredad asjad, mida oleks kahtlemata iga igal ma ise arvan, et poisina väga tore koos ette võtta ja miks mitte vanaisaga. Mis sa ise arvad, kas see lugu on pigem siis kirjeldus, kuidas mina mullu karjas käisin stiilis, kus me kõik teame kunagi keegi käis karjas, aga kuidas see täpselt käis vähesed, mis ilmselt kujutavad ette nüüd see lugu vanaisaga seiklemisest ja kõigest sellest, mis sa arvad, kas need poisid, kes seda lavale laulma tulevad, kas neil on päriselt need kogemused ka olemas või loolane millestki, mida nad tegelikult teinud ega näinud ära. Ja väga raske öelda, noh nagu me kõik oleme olnud väga erinevad, on vanaisad väga erinevad, kindlasti on väga innovaatilisi ja kaasaegsed vanaisasid ja kindlasti on ka selliseid noh, niukseid, stereotüüpseid, meie jaoks selliseid vanaisasid, kes elavad maal ja kellel on võib-olla ma tea kanad ja lambad ja lehmad ja kellel on traktor, näiteks, et kindlasti see on väga erinev ja, ja ma arvan, et ka poiste jaoks võib ka see lugu väga erinev olla, et võib-olla mõndade jaoks ongi see mingisugune fantaasia või mingisugune kättesaamatu maailm või ebareaalsus ja kindlasti on ka ma loodan, et suurem osa siiski neid, kellel ongi päris vanaisa ja kellel ongi äkki vanaisaga midagi koos sellist toredat võimalik ette võtta. Need olid Andres Lemba mõtted. Kuulame nüüd tema laulu vanaisa Rahvusooper Estonia poistekoori esituses juhatab Indrek liiard, klaveril on autor ise. Meeskooride liigijuht on sel korral Mikk Üleoja. Liigi dirigendid on Ülle Tuisk, Peeter Perens ja Kuno Kerge, räägib Mikk Üleoja. 150 aastat tagasi pidid meeskoorid üksinda ära kandma terve peo, kaks peo kontserti kokku 27 laulu. Sellega võrreldes meil on täna väga palju lihtsam elu. Teiseks kui me mõtleme 150 aasta tagusele ajale, siis kogu repertuaar oli uus. Võime jätta kõrvale esimese vaimuliku kontserdi kolm koraali, mis ilmselt olid lauljad paljudele tuttavad kui mitte kõikidele, aga ülejäänud lood 27 miinus kolm tuli kõik nii-öelda nullist ära õppida. Tänase laulja elu on selle koha pealt vaadates palju lihtsam ja siit me näemegi nagu kahte tendentsi, et nagu ma ütlesin, et laulupeo alguses oli kogu repertuaar uus ja see oli normaalne siis täna me näeme pigem nagu survet selle poole, et me tahaksime laulda vanu laule. Ja see on selline igipõline dilemma, et ühelt poolt loomulikult meil tuleb säilitada seda, mis on väärtuslik, sest kui me selle ära unustame, siis kes me oleme teiselt poolt kultuur elab ainult siis, kui me loome kogu aeg uut, nii et selle balansi otsimine ja leidmine on kindlasti läbi laulupeo ajaloo alati selline palju diskussiooni. Huvitav küsimus. Mis seisus meie meeskonna muusika täna? Need asjad sõltuvad sotsiaalsetest protsessidest, et kui mõni aeg tagasi ma vastasin mõnele küsimusele, mis ilmusid laulupeo uudiskirjas ja üks küsimus oli, et mida me peaksime tegema, et meil oleks ka 50 100 ja 150 aasta pärast laulu ja tantsupidu alles siis minu vastus oli see, et, et meil on see pidu alles siis, kui me seda väärime. Mida ma silmas pidasin, on see, et asjad lähevad paremuse poole siis, kui on piisav hulk inimesi, kes on valmis selle nimel pingutama. Ei saa kedagi käskida ega sundida pingutama, seda saab teha ainult vabatahtlikult. Ehk meeskooride seis saab minna paremaks siis, kui on piisav hulk mehi, kes on valmis püksirihma nii-öelda tihedamalt ümber tõmbama ja selle nimel midagi tegema. Oma jutuga nüüd korraks selle peo repertuaari ning ka, mis on kokku pandud sinu poolt. Ja ma saan aru, et see on osaliselt koostöös siis poistekooridega tell sündinud, et mis pilt meliselt vastu vaatame, millised on need surevad pingutused, mis meie tublisid mehi siis ees ootavad. Ja seda repertuaari kokku pandes sai silmas peetud tud veel sellist asja, et meeskoor liigina on üsnagi konservatiivne ja vastukaaluks sellele sa neile hoopis lauale pandud nagu hästi palju uut repertuaar. Samas ära unustamata ka klassikat, et meeste ja poistekooride esinemine algab kohe Gustav Ernesaksa tuntud lauluga, kes selle tamme istutas, mis kuulub nii-öelda meeskoorimuusika poistekoorimuusika, kuldklassika varasalve. Sealt edasi tuleb meelde, et kooriühingu korraldatud uudisloomingu ühel kontserdil esitati Kadri hundi merekutsete. Ma mäletan, et kui ma seda seal kuulsin, siis oli selge, et järgmine laulupeo laul on sündinud ja seda meelt olid ka mitmed teised ja Kadri hundi. Mere kutse on ka poiste ja meeskooride ühises kavas. Ja Hirvo Surva tõi omalt poolt sellesse ühisesse kava. Andres Lemba vanaisa Andres Lemba on viimastel aastatel kooridele väga palju kirjutanud ja tema teosed on ka juba laulupeol kõlanud ja kõlavad veel samuti. See on väga hea ja õpetlik tekst, mida poistel ja meestel koos laulda. Ja mõeldes nüüd selle repertuaari peale, mida meeskoorid laulavad üksinda, seal on kolm laulu, siis püüdsime luua repertuaari, mis oleks hästi mitmekesine. Laulupeo nimi on sellel aastal või pealkiri on minu arm ja puhtjuhuslikult on meeskooridel kavas laul pealkirjaga Mu arm. See laul oli kirjutatud enne, kui sündis laulupeo pealkiri, et, et selles mõttes ei ole nagu kuidagi sihilikult niimoodi suunatud, et sellise pealkirjaga lugu saada. Ja see lugu on kirjutatud Riho Esko Maimetsa poolt Ernst Enno tekstile ja ta on küll uus kirjutatud selle laulupeo jaoks. Aga see on selline lugu, mis vaatab ka ajas väga palju tagasi, ehk nii helikeeleliselt kui oma sõnumi järgi on ta sellistele vanadele väärtustele tugevalt toetume selles suunas sügava kummarduse tegevlaul. Tulles järgmise laulu juurde, siis seda repertuaari kokku pandes, arvasin kohe, et seal peab olema üks knopkad sees, mis üles äratada. Ja selleks on meil Tõnis Kaumanni ärategemise laul, mis on juba õppimise käigus tekitanud ka väga palju küsimusi ja ka vastuolusid ja mida kõike veel. Sellel laulul on selline tekst, mis koosneb nagu kahest poolusest on kokku pandud ühest slõuganitest ühest natukene muudetud kõnekäänust ehk ühelt poolt kasutatakse sõnapaari teeme ära, mis on meile hästi tuttav, teeme ära talgutest ja teiselt poolt siis muudetud kõnekäänd on suuga suure linna käega kärbsepesa pluss siis neid sõnu on omavahel segatud, sõnade järjekorda muudetud. Selle tulemuseks on selline kolmekihiline pirukas, kus on sees üht-teist isiklikku. Kui me hommikul peeglisse vaatame, teine kiht on seal on midagi väga ühiskondliku, kui me Eesti ühiskonna peale mõtleme. Ja kolmas kiht on midagi väga üldinimlikku, mis inimkonna toimetamisele üldse väga oma näol. Ja ühtpidi kurb küll, kui täna, 10. mail me vaatame, mis riigis toimub siis see lugu on ilmselt täna palju aktuaalsem, kui ta oli kirjutamise hetkel. Selliste asjade käiku ei oleks küll kohe mitte kuidagi soovinud. Aga me ei tea, milline seis on kahe kuu pärast, siis kui toimub laulupidu. Aga võib juhtuda, et see illustreerib meie riigis toimuvat, et paremini, kui me oskame ettegi kujutada. Üks lugu on sise- ja, ja siis on meil üks lugu, mille puhul me võime rääkida, et Uno Loop on täna elav klassik, et see peaaegu kuulub klassika valdkonda. Tema laul, isad ja pojad, mis on meeskooridele siiski uussesse kooriseades, ei ole varem kõlanud. Ja see võib öelda, on magustoiduks kõige lõpus. Nagu Mikk Üleoja intervjuus ütles, on meeskooride kava sel korral eripalgeline ning meestele uudne ja väljakutsete rohke Klovkaks selles kavas nimetas Mikk Tõnis Kaumanni ärategemise laulu. Mis tõepoolest kavas Grovka kombel silma torkab. Küsisin Tõnis Kaumanilt, mida ta selle lauluga täpsemalt silmas peab ja kuidas see lugu sündis. Hakatuseks küsisin hoopis, kuidas teda andeka ja mitmekülgse muusikuna üldse tutvustada tuleks. Hetkel ma olen jah, selline tüüpiline Ida-Euroopa kõike tegija, et öeldakse, tähendab, ma arvan, et mul on endal laval tugevalt üle 100 kontserdi aastas, kus ma olen peal eri koosseisudega näiteks Hortus Musicus, Vox Clamantisega ja ütleme ka aktiivselt laval käimine annab teatud kogemused, sai, kirjuta nagu laborihiirtele seda muusikat. Kui sa pead ise ka sarnaseid asju kõike läbi närima, seda kõike laval esitama. Aga. Tõnu seal natukene lahti rääkima ikkagi seda muusikalist tausta, et Mikk Üleoja ütles selle kohta, et ta ei oska isegi öelda, kas on ilus või kole. Jah, selles mõttes, kui ma mõtlen tagasi, ega ma ka peale seda kirjutamist ma sellega iga päev ei veeda ja üle ei kuule, ma olen mõned korrad seda rammi nii-öelda demo salvestust kuulnud, et minu jaoks on tekstiga töös see asi, et tekst peab hakkama ise mängima sõnadega ka ma ise kõlama minu jaoks kuidagi ja selles mõttes sealt algselt kui ma hakkasin lugu kirjutama, mul tekkiski kaks motiivi, üks oli, teeme, teeme, teeme ära ja teine oli siis suuga suure linna käega kärbsepesa ja neid ma hakkasin neid motiive vastandama. Kumbki motiiv tingis oma mingi muusikalise kujundi mis olid erinevad ja siis ühest hetkest need asjad hakkasid kokku kui minema ja nii ta kujunes just et sa ikkagi teksti kõlast lähtuvalt suisa siin asi tehtud. Aga ikkagi, et jõuda sellise koosluseni suuga suure linna käega kärbsepesa see ei ole juhuslik, seda võime me ju näha igal pool enda ümber kogu aeg, aga. Noh, muidugi praegusel juhul on ka tekstis on see algne kõnekäänu mõte on ka ümberpöördult juba osaliselt ja aga sellest nende sõnade kokku kombineerimisest eri järjekorras tekkisidki hoopis muud mõtted, mis mõnest küljest on nagu täiesti mõttetud, aga samas ka vähemalt mõeldes mingi mõttega, nii et seal neid kombinatsioone saab päris palju teha ja mis sealt välja tuli mõte, see, põhiline, et igaühel on oma fantaasiast lähtuvalt võib mõelda ja kõnelda, kuhu suunda liigub. Kogu see tekst on kaheksa sõna. Nii et nende sõnade kombinatsioonist tuleb siis suhteliselt jaburaid mõtteid, mis siis on vastavate kujunditega muusikas vürtsitatud, vahepeal ta läheb selliseks ütlevaks vahepeal paatoslike samasse tekst on pidevalt selline nonsenss, natuke seal. Niimoodi kõneles ärategemise laulu autor Tõnis Kaufmann. Meeskooride kavas köidab kindlasti tähelepanuga Riho Esko Maimetsalaul pealkirjaga Mu arm, mis on kirjutatud just selleks laulupeoks. Riho Esko selgitas, et pala sai loodud enne, kui juubelipidu endale juhtmateks. Minu armsay ning tema jaoks sai kõik alguse tekstist. Sõnad on minu jaoks kõige olulisem komponent, ütleme koorimuusikas vokaalmuusikas Ell Sten on minu lemmikluuletaja, sest et tema kõnetab kuidagi väga eriliselt. Tema luuletustes on nii palju tasandeid, see on hästi salapärane, hästi müstiline. Ja ta meeldib väga paljudele heliloojatele. Helena Tulve on teda seadnud Pärt Uusberg on teda seadnud Rasmus puur, Tõnu Kõrvits, Ernesaks, Ester Mägi. Kindlasti on veel heliloojaid, kes on kiindunud tema loomingusse. Jah, see protsess algaski tekstist ja ma kõigepealt pöördusin siis nikku poole selle tekstiga ta kiitis heaks. See tekst on üks väheseid Enno luuletustest, mis mainib Eestit. Ta on justkui väga patriootlik tekst, mis sobib laulupeole. Ja samas ta ei ole selline nagu labane, vaid minu meelest ta on selline hümn iga Vesele Eestile. Et kui me mõtleme Eesti peale, siis Eesti ei ole ainult see, mis praegu eksisteerib, vaid Eesti on idee, mis on olnud rahvas juba aastasadu. Nii et Eesti on palju rohkem kui lihtsalt füüsiline riik. See on midagi, mida me vist nagu väga ei hooma, aga selliseid luuletused võib-olla annavad mõista, kes me üldse oleme. Ja see kõik sobib väga hästi laulupeo konteksti. Kas sinu enda taust, kas see seab selle eesti mõiste mingisugusesse võib-olla ka teistmoodi konteksti, kuidas sa tajud, kas sa näed Eestit võib-olla teistmoodi kui need, kes on siin sündinud, kasvanud, koolis käinud? Mulle tundub, et ja, aga ma ei ole kindlasti nagu selline täiesti harju keskmine Kanadas sündinud eestlane. Et ma arvan, et mul on alati olnud mingisugune kiindumus Eestisse ka siis enne kui ma üldse siia tulin aastal 96, et ma olen alati nagu olnud väga armunud, võib-olla Eestisse minut pilk Eestile on natuke teistsugune, ilmselt sellepärast, et võib-olla see, mis hetkel Eesti pinnal toimub, see võib-olla ei huvita mind niivõrd kui minu ettekujutus mingisugusest nagu nähtamatust, tasandist jah, mingisugusest ideaalist. Et võib-olla minu, Eesti on vägagi rajatud nostalgia-le ja see nostalgia on tulnud minu esivanematelt, kes pidid siit põgenema vanavanematelt ja siis minu vanematelt kes juba sündisid Kanadas. Jah, et see mälu mingisugusest ideaalsest või ilusast olemata riigist on see maik, mis mul suus on ka siin elades jah. Kas ja kui palju teil omas laulupidu mingit tähendust, kas oli esimillest te teadsite, kas see oli esimene tellis? Aitäh mina mäletan seda, et me valmistusime 2004. aasta laulupeoks lastekoorid repertuaariga. Ma laulsin Toronto eesti lastekooris ja ma mäletan, et mind väga üllatas see, et mis lõpuks endast kujutas. Ma mäletan isegi proovis mulle see mu isamaa on minu arm ei meeldinud mulle, et see ei kõnetanud mind üldse. Täiesti suvaline lugu. Ja siis, kui me seda ühendkoorides laulsin, ma täiesti sain šoki, et selline teos ma pärast õppisin loomulikult seda väga hästi tundma, mängisin tuhandeid kordi seda klaveril koju jõudes. Et see nagu täiesti sütitas mind ja süvenesin siis ka teksti. Nii et ma mäletan, et jah, et ma ei, tegelikult ma ei kujutanud ette, mis see laulupeol juhtus. Et mul sellist pilti kindlasti polnud. Aga jah, nüüd tundub täiesti enesestmõistetavalt tegelikult. Et päris huvitav jah. Mu arm selle pala kohta sa ise ütlesid, et selles palas sa ise kuuled Eestit väga palju. Jah, ma ütlen ausalt, et ma kuulen selles Ernesaksa tormist ja natuke kreekiga modaalset Eesti sest helikeelt ja ma arvan, et mõnes mõttes on hästi ohtliku helilooja, nii otseselt nagu võrdleb ennast teiste heliloojate helikeelega, sest et kõik justkui püüdleksid suure originaalsuse poole. Aga see on nüüd täiesti aus ja ilma filtrita niimodi, ma seostan seda, seda teost. Niimoodi kõneles noor helilooja Riho Esko Maimets. Kuulame siis tema pala Mu arm. Kui eelmises saates mäletatavasti rääkis tuletoomise traditsiooni päris algusest laulu- ja tantsupidude pikaaegne korraldaja Ilmar Moss siis sel korral sõitsin Võsule külla Eesti meestelaulu seltsi juhil aastatel 1988 kuni 96 ning tuletulemise traditsiooni taasalgatajale Heino Rossile. Küsisin, kuidas läks kõik nii, et tuld hakkas tooma just Eesti meestelaulu selts. Üldiselt juhti kogun valu, tegevus, laulupeo peakomisjon ja kui mina sain selle meessalule seltsi etteotsa, ma ei tea, mis alusel siis lülitati mind ka selle laulupeo peakomisjoni koosseisu, seal koosseisus oli mitmesuguseid inimesi, küll kooriuv, see rahvatantsijaid ja muidu inimesi, aga tagantjärele mõeldes oli selle laulupeokomisjoni hing kindlasti Indrek Toome. Ja ühel niisugusel peakomisjoni koosolekul tekkis mõte sellest laulupeotulest. Kuna oli natukene teine aeg, siis nagu sealt pronkssõduri juures teda mõtet võtta, nagu senini tehti. Ja siis ma ütlesin seal niimoodi järsku katoovata siis lõpuks Tartust nagu vanasti tehtud. See muidugi tekitas kohe vastuolu, kes sellega tegelevad, kuidas seda Tuuja kasvada seal niimoodi väga põnevalt on tarvis, aga Indrek Toome ütles, et aga miks siis mitte ka Tartus tuua. Ja siis tekkis küsimus, kuidas tuua, kas autodega või ma veel küsisin, et kas tahad soos autol või ja siis otsin, nüüd, aga toob hobustega akustad hobused. Ta oli nii ja mõtlesin, et jätke see meestelaulu seltsi juures. Ma ütlen teile, et ma garanteerin, et meestelauluselts toob selle tule hobusega Tartust valida, kuigi mul ei olnud sel ajal veel kindlat veendumust. Ja siis tekkis seal üks teine probleem. See ei ole küll lausa sulega seotud, aga siiski näitab, et siiski laulupidu liikus ja siis muidugi teise ettepaneku, et lõpetame selle viie nulli numbriga laulud ära. Et see liiga palju tuletab meelde seda Eesti NSV vabariigi aastapäeva. No ja siis, et millal sa tahad teha, siis ma ütlesin, et 94. aastal siis tekkis see lausa niisugune vasktorm, et see ole kõne allagi ei tule, et see nii lühike aeg ja no jaja Margo vilja oli meeskoori volikogu ja ma ütlesin seal, et ma tegin nüüd niukse asja, ütlesin, et me Toomasele tule Tartust hobustega. Et mis te sellest arvate? Üks mestis käe püsti, selle mehe nimi oli olek Salundo, kes ütles loomulikult ära ja sellega oli tuletoomise. Aegade käigus selle asja tegime ja salud oli, see toidu tuleb peale ja ma pean teda siiamaani kiitma tahes, ikka väga kihvtilt seda asja. Kui 1969. aastal see esimest korda see teekond käis siis iga maakond ise oma autodega ja mootorratastega seda tuld vedada. Kustilise hobuste idee just tuli. Hobust idee tekkis sellest, et hobune on ikka maainimese kõige suurem sõber ja teiseks, et hobused liiguvad suhteliselt aeglaselt, see tähendab, inimesed suudavad seda endasse võtta. Auto läheb mööda, ongi kõik. Meie vestlus Einoga venis päris pikale. Meenutusi meestelauluseltsi loomisest ja tule toomisest jätkus õige mitmesse tundi. Olin juba diktofoni kokku pakkimas, kui meenus veel üks oluline küsimus. Kust need ikkagi oma esimesele teekonnale vajalikud hobused leidsid. Üheksakümnendatel ei olnud ju enam kaugeltki iseenesest mõistetav hobustega maanteele minna. Arresseerimise, nagu ma ütlesin, pealüli oli olek Salundo ja tagasi sõitis kõik need hobuste kohad läbi, kus ta teadis, kus hobusekasvatuse ja ega ei olnud küllaldane ka hobuste olemasolu pidi olema vastav inventar ja pidid olema ka kohalikud ratsanikud, see käib nii. Ei, säält sa võtad, et hobustele teisel drastiline, kes ütleb midagi välja. Ja tema siis nii kaua nuhkis nuhkis välja Edward Vilde nimelise kolhoosi Virumaal. Noh, me sõitsime siis sinna ja, ja see oli äärmiselt taskud, olid mees ja tema talli üleval üks vanem proua ja see oli eriti vastutulelik ja leppisime kohe kokku, me ei rääkinud hinnast mitte üht sõna ja siis tuli küsimused kui suur marsruut, aga meil oli juba siis mõtet, kui me hakkame hobustega tegema. Et siis, kui see võimalus meile antakse, siis me teeme erinevad trajektoorid mõttega haarata sellesse kogu Eesti maakonnad. Sest mul oli niisugune hirmus tahtmine seda laulupeo tule mõtet sealt talinas Fredi välja kiskuda. Ja töötates sõika võrratult hästi kukkus välja. Kui pikalt, siis nende hobustega iga kord teel olite nädal või paar või pikemalt? Jah, sest esimene marsruut oli meil Vana-Narva maanteed mööda Järva-Jaani ja sealt ja me tegime ju nüüd ei kuule enam tule alguse juurde, aga meil mõte oli selles, nagu ma seal olen kirjutanud, et igal pool, kus läheb läbi tuli, seda peavad teadma ümbruskonna inimesed. Noh, ja kohalikud vajalikud andsid sellest teada ja see oli meeletu vastu. Kas te hobustega tulite, siis, kuni laululauani välja Venemaale siis ikka ikka sealt, tähendab, nüüd tulime esimest korda raekoja platsi. Ja siis see tuli oli hoiul raekojas, kui me jõudsime sinna järgmisel hommikul, siis katkes laulupeo rongkäik, siis see tuli Venam hobustega, Sõotused tuli võeti siis laulupeoliste käest viidi sinna, mina veel seda esimest tuld seal üleval süütasid nagu pidasime seda esinemist tundlike meestelauluseltsi omad tekitades muidugi kohe vastuseisu, miks mehed? Aga see, mis oli nüüd ikka, ütleme eriti esimese teise tol ajal inimesed rahvariietes, taluteede otsas, istusid ja ootasid, lubati, et võtta jaanituld sealt ja see oli niivõrd meeleliigutav. Ja meil oli ju niimoodi, et igal pool, kus hobused peatusega ei saanud ka väga palju ajada siis seal kohal palusime teha simmani. Kas võiks siis öelda, et selle 1990. aastaga, kui see tule toomine taas algatati, et see oli mõnes mõttes Eli märk uue aja saabumisest, et enam ei tehtud seda laulupidukeskselt ja Tallinnast, vaid et see ongi kõigi pidu ja kõigi teha? See mõte oli ja ta tuli ka välja. Ja kui esimene laulupidu lõppes ja siis oli pärast seda niisugune, noh kokkuvõte siis oli isegi niisugused arvamused, tuli, haaras sama palju rahvast kui see laulupidu. See oli meile muidugi väga suureks, aga seal oli üks vahva lugu ka. Seesama tralli proua sealt Bildest ütles, et hobused tagasi tulid siis käsi tihti mööda karjamaad ka üks kaks kõrval. Nii kõneles meile Heino Ross Kuulajamäng igaviku tuules. Eelmises saates kuulsime raadio heliarhiivist üht laululastekoori esituses ning küsisime, mis on selle laulu nimi ja kes on autor. Vihjeks ütlesime, et juubelipeo avakontserdil alapealkirjaga õpetajale paistab see teos silma, sest et ta on ainus lastekooride poolt esitatud laul sel õhtul. Vastamine teile muidugi raskusi ei valmistanud. Loomulikult oli tegemist Arvo Pärdi kantaadiga mehi, aed, mis muuseas esmakordselt kõlas laulupeol 1967. aastal. Tol korral siis teisel noortepeol dirigent Heino Kaljuste juhatusel. Nagu tänases saates kuulsime, on Arvo Pärdi muusika kavas ka seekord seal laulupeo suurkontserdil. Poistekooride esituses kuuleme tema aatoriku laulu. Tänase saate küsimus algab nüüd kahe tõelise ajarännakuga. Leidsin raadio heliarhiivist salvestuse 1954.-st aastast, kus vestlevad Valdo Panti. Mihkel Lüdig. Mihkel Lüdig meenutab laulu Koit sünnilugu. Proovide järel nagu mulgi tollidel lõbuseltkodudelts Tead mulgid rohkem meede, aga nelja hääleid on väga hea diagnoosida. Ära nelja jällegi rohkem häälduma tuli hea küll kirjutamised ja sellepärast on. Nii nende sündisel endisel ajal, 10 meenutab minagi kõvelmes. Selline meenutas siis 1904.-st aastast autori enda vahendusel. Seekordne küsimus on aga järgmine. Millal kõlas Koit esimest korda laulupeol ning mis aastal sai sellest laulupeo avalugu, ehk siis ootame vastuseks kahte aastaarvu. Teie õigeid vastuseid ootame, nagu ikka, järgmise saateni. Oma vastused palume saata e-postiga aadressile laulu pidavat ERKE. Laulu valgusrännak laulu ja tantsupeo ajalukku. Saate ajaloominutid on ajaloolane Kadi kähar Peterson sel korral pühendanud loomulikult Johann Voldemar Jannsen-ile. Suurmehe juubeli puhul oli temast möödunud juubelinädalal mitmel pool juttu ja temast kõneldi, kirjutati kui Perno, Postimehe ja Eesti Postimehe asutajast, ajakirjanikust ja ühiskonnategelasest, aga ka Jansenist, kui meie esimese laulupeo ideeloojast ja organiseeriast. Mulle tundus hea mõttena lisada selle käsitluse kõrvale killuke sellest, mida Jansen ise 150 aastat tagasi enda 50. sünnipäeva paiku kirjutas. 1869. aasta kevadel, kui Jansen tähistas oma viiekümnendat juubelit, oli laulupeo organiseerimine täies hoos. Eesti Postimees jagas sellest pidevalt happeid, mis koolid on teada andnud, et saavad laulupeole tulla, millele jõuavad koolideni noodid, mida laulude harjutamisel tähele panna. Ja muidugi lõputu innustamine, hoolimata kõigist raskustest proovis käima Tartusse laulupeole sõitma. 14. mail veidi enam kui kuu enne laulupeo toimumist ja mõni päev enne Janseni viiekümnendat sünnipäeva täitis Postimehe esikülje kell, mis oli pühendatud vaid ühele küsimusele, on meil asja juubelipüha pidada ehk mitte millestki. Ansen seal kirjutas, põhiteemadeks olid vabadus ja vaesus. Või täpsemalt öeldes Jannsen oli veendunud, et pärisorjuse kaotamise vabaks inimeseks saamise juubelit tuleb tähistada, aga ta mõistis ka neid, kelle leivamure ei lasknud kõrgemaid ideaale näha, kirjutas leivamure. Seda ei hakka keegi salgama, on hirmus mure, ei kurdne mitte üksi ihurammu, vaid ka vaimujõudu, et inimene iga punast kopikat raisuks paneb, mis teised väljaanded ja mitte tema abiks ei pruugi. Eelnevad aastad olid olnud rasked, maad olid laastanud ikaldus, nälgi haigused. Aga Jansen innustas sellest kõigest üle vaatama ja tähistama poolt sajandit vabadust. Kui mõnel järgmisel korral võis juubel, millele laulupidu oli pühendatud, olla tõesti vaid heaks ettekäändeks, et kokku tulla ja laulda siis esimese laulupeo puhul kordub Janseni seades üha uuesti ja uuesti soov tähistada pärisorjuse kaotamist ja vajadus näidata nii iseendale kui teistele, et vaba eesti rahvas pole enam mitte selline, kui oli 50 aasta eest pärisorjana. Jansen kirjutas. Mitte väärt ei oleks meie 50 aastat vabaduses elada, kui keegi meist veel ei mõistaks, kui suure tänuväärt asi vabadus on. Ja kui seda veel kõik ei mõista, mis peab siis tänu mälestise pidu muud tegema, kui neile ka seda õpetama. Jansen pidas eriti oluliseks seda, et vabaduse tähistamiseks tuleks kokku võimalikult palju erinevaid kogukondi, sest siis nagu Jannsen kirjutas mõistlikul ja vaba inimese viisil tänupidu pidades saavad nemad ehk erinevad kogukonnad rahvaks. Suur tänu, Kädi Janseni vaba vaim hõljub iga laulupeo kohal. Sel suvel vabas Eesti vabariigis kümnendat korda toimuval laulupeol laulame tema sõnadega Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Ning kuigi vaevalt et Jansen sajaaastasest vabariigist Kauma kõige julgemates unistustes mõelda võis, tähistame suvel tema sõnadega hümni lauldes kindlasti ka tema ideaalide püüdluste juubelit. Selline sai siis tänane saade. Võib öelda, et ära tegime jäägugi seda saadet lõpetama siis Tõnis Kaumani ärategemise laul esitajaks on Eesti rahvusmeeskoor, dirigent nagu laulupealgi meeskooride liigijuht Mikk Üleoja, saatejuht Sten Weidebaum koos toimetaja Lisete Veldiga tänab teid kuulamast. Saate helioperaator oli Katrin maadik.