Kahe Maarja Maarja, Maarja, Maarja. Kodunike geniaalne koht, sest kodus toimub nii palju isegi siis, kui mitte midagi ei juhtu. See, mida ja kuidas me kodus teeme, mil moel ärkame ja kuidas päevad õhtusse veerevad. Määrede määratleb suuresti ka selle, kuidas meil kodukindluse seintest väljaspool näeb. Juba ammu on juttu olnud sellest, et ehkki inimesed ise kipuvad eristama oma harjumusi oma sõltuvustest on ajus toimuv tegelikult nende kahe puhul üsna sarnane. Ja tegevused, mida meile meeldib pidada harjunud musteks, on tegelikult samuti ei midagi muud kui lihtsalt leebe kujulised sõltuvused. Aju on teadupärast väga ökonoomne ja ta katsub ikka kõige lihtsamini läbi ajada igasugused tegevuste jada, nagu lähen kööki, panen kannu tulele, vaatan uudisvoogu, sügan koera, kõik sellised jadad, mida me justkui teadlikult, aga olgem ausad, tegelikult üsna intuitiivselt sooritame saavad rituaalid, eks mis hakkavad iseennast esile kutsuma. Kui me oleme oma peas mingi raja sisse kõndinud, siis aju jaoks, kas on lihtsam mööda sedasama rada edasi-tagasi kütta, selle asemel, et uuesti, mõtlesin Eedeega võssa astuda ja uut teed rajama hakata. Sarnane loogika kehtivad ka emotsioonide ja üldse tundeelu juures. Ja nii ongi, et optimistid elavad lillede ja liblikate keskel ja ja need, kes oma loomu tõttu vaimset tasakaalupäevast päeva proovile panema kipuvad kõnnivad ikka kuristiku serval. Ehkki tänapäeval kiputakse propageerima kodu kui rahusadamat ja puhkepaika siis aegade algusest saadik on kodus palju tähtsat tööd tehtud alates koopamaalingute ja tööriistade voolimisest kuni lõnga ketramise ja e-kirjade saatmiseni välja. Mulle isiklikult ka väga meeldib kodus tööd teha, lugeda, mõelda, kirjutada, vormistada ideid, teostada ideed. Kõik asjad sujuvad kodus kuidagi märkamatult. Väga produktiivne ja väga fokusseeritud, sest kodus on väga lihtsasti näiteks vahetada asendit võimalusi on meeletult. Muudetav valgusrežiimi minna aknale lähemale ja kaugemale, teisele aknale lähemale-kaugemale igasuguseid kardinad, lambid tulevad mängus, muuta asendit natuke üle laua taga, natuke tugitoolis, natuke diivanist, vahepeal lausa siruli voodis, siis hoopis näiteks seista. Saan oma koeralt võtta teraapiat oma mured teda paikades ära neutraliseerida ja kui selg või pea valutama hakkab, siis kohe mõni jooga või muu poos sisse võtta ja ka see probleemi lahendada, enne kui sellest saab mure, mida peaks hakkama tööarstiga lahendama, külge pisut kaugemalt asjale läheneda, siis on ilmselge, et kodus töötamine on ka väga ökonoomne ja keskkonnasäästlik viis tööelu korraldada. Nagu sügisel ühes uudishimu tippkeskuse saates jutuks tuli. Ta on ikkagi täiesti absurdne, et pea kogu maailmas liigutatakse meeletuid inimmass ehk kaks korda päevas ühest kohast teise. Lihtsalt sellepärast, et suurem osa neist saaks istuda ekraani ees, vajutada nuppe, kui ta saaks seda kõike teha ka oma kodus, mille eest kas laenu- või üüri maksad, mida ta kütab ja mis seisab terve päeva tegelikult kasutamata ja mitte ainult päeva vältel ei seisas, ei kasutamata päike järjest pikenevatel tipptundidel, hommikuti ja õhtuti, mil mitte keegi mitte midagi kasulikku ei tee, vaid popsutab lihtsalt atmosfääri erinevaid kahjulikke ühendeid kas isikliku auto sumbutist või siis kaudsemas mõttes läbi elektrijaama, mis näiteks metroorongile sõiduks vurtsu annab. Ja kõige kallim asi, ehk aeg raisatakse mõtlematult ära. Kui lugeda kokku, mitu inimtundi iga päev tundides kaotsi läheb saab neid kokku terve hulga aastaid. Töötajaid enamus, kuidas neid kodusele tööle lubadest saaksid tööandjad oma kulusid kokku hoida, ei peaks suuri büroohooneid tohutut tehnikaparki alal hoidma päid saaks keskenduda mis iganes teenusele või tootele, mis firma tegelikus fookuses on eriti progressiivne olex, võimaldada töötajatel tegutseda erinevates ajavööndites ka siis, kui nad elavad samas riigis. Olete kõik kindlasti kuulnud sellisest lihtsustatud, aga tegelikult üsna tõele lähenevast klassifikatsioonis, et on olemas lõhkesid tüüpi inimesed ja öökulli tüüpi inimesed. Lõokesed ärkavad vara, lähevad kohe hommikul kõigele hea energiaga peale ning kütavad tööd õhtuni välja. Öökullid saavad alles siis end korralikult käima ja kõige tootlikum loovam hetk nende jaoks on alles pärast seda, kui päike teises päeva pooles või sootuks loojunud. Ometi kipuvad kellast kellani kontoritööd seda lihtsat tõsiasja eirama ja kõik sunnitakse töötama umbes üheksast viieni, mis on tegelikult vägagi ebaõiglane lähenemine. Mine ja tohutu karjääri eelise lõokese tüüpi inimestele kes tõusevad ja säravad, samal ajal kui öökulli tüüpi inimene on nagu uppunud kukk ega avaldas suuremat muljet, ei kolleegidele ülemustele kuigi tema pingutus üldse kohal olla ja silmad lahti hoida on palju suuremat tunnustust väärt Külookesele väga lihtsalt ja loomulikult hommikune energia. Kui siit nüüd loovate elukutsete juurde tulla, siis nemad ei kipu töötama kellast kellani vaid pigem ängi või inspiratsioonipõhiselt ja sageli vägagi kodukeskselt. Ehkki mõne eriala puhul rõhutatakse seda enam teisel puhul vähem. Kirjanike puhul näiteks ei tooda enamasti välja, et tegemist on kodukirjutajatega kunstnike puhul, samuti mitamist. Kodu maaliast pole tipptegijate puhul küll justkui juttu olnud. Muusikute puhul kiputakse aga nende loomingut tutvustades seda aspekti eraldi välja tooma. Ja nii on meiegi keeles täiesti olemas termin kodus salvestaja. Ilmselt pole siiski tegemist muusikute diskrimineerimisega, vaid lihtsalt asjaoluga, et veel kuni hiljutiseni panin muusika salvestamine üsna keeruline tehniline protsess, mis vajas täiesti eraldi kompetentsi. Nüüd aga on julge pealehakkamine vähemalt pool võitu. Tehnilised vidinad ning programmid võimaldavad hea tahtmise korral suure osa muusikapurki panemisest täiesti oma köögilaua taga või magamistoas ära teha. See on üsna selle sajandi värk ja on toonud kaasa erinevaid uusi termineid, nagu krüperaali, post-rock või magamistoa räpp. Ja ehkki teatud tasemeni saab igaüks tõesti ise salvestustegevuste produktsiooniga hakkama on siiski teatud kõla piirid, mille ületamiseks peab olema kas erakordselt geniaalne või siiski sammud päris stuudio ja kalli produtsendi poole seadma. Ikkagi üldjuhul kõlab täpselt nii kallilt südamelt, kui ta tegelikult on. Koduseinte vahel toimuvat on raske peita, eriti muusikas. Ja see kõik on asunud mõjutama nii moodsa muusika üldistest eetikat kui ka eesmärke, unistusi selle kohta, kuidas üldse tahetakse kõlada. Kodusalvestamise kui kultuurilise nähtuse juured on aga palju sügavamal mullas ja kui need vaharulli mehed välja jätta, siis esimeste suurkujude leidmiseks ei tule kaugemale vaadata kui mõned aastakümned. Ka väliseesti muusikas taarseid kodu, salvestajaid olemas. Üks kõige Froduktiivsemaid jaak globaalselt legendaarsemaid on Ameerika vana arsti ilmur, kes on välja andnud ligi 400 kogumikku ja kes on täna õhtul sõpruses linastuva dokfilmi kangelane. Ma pole filmi veel näinud, aga ma kahtlustan, et see härra kiidaks kodus töötamise võlusid. Kõigi eluvalt tuhandetele inimestele. Soovitaks, kui mitte igaveseks sellele rajale astuda. Ei saanud proovida, sest kes teab, äkki ilmutab end Keenias, kes kontoris oma tõelist palet näidata ei julge. Võib tulla ja minu ning Eesti legendaarse kodusalvestaja Vaiko Epliku ka vaielda. Sest niipea, kui film läbi, oleme me teie päralt, et vestelda ka Maarja, Maarja.