Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Tahaks täna pöörata. Ta aspektile ja just nimelt sellel ajajärgul, mis meid huvitab alates pakti sõlmimisest 1939. aasta augustist kuni sõja puhkemiseni sõja puhkemise nii just nimelt Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel. Ja selleks valdkonnaks algul tuur väga sageli, kui vaadata Ta ka tänase päevani ilmunud kirjandus, siis võib leida käsitlusi, mille keskmes on diplomaatilised kontaktid, kaubandus, majandussuhteid, ka sõjandusvaldkonnas suhted. Ja teame, suhtlus oli ka salateenistuste vahel, tuletame meelde kasvõi ühist tegutsemist Poola aladel kui inimesi tee ühelt poolelt teisele üle või ka seda suhtlust, mille tulemusena need saksa antifašistid kes olid varasemal ajal leidnud Nõukogude liidus varjupaiga hitlerlikule Saksamaale välja, nii et ka selles valdkonnas olid kontaktid tihedad. Aga mis puudub Taap kultuurisfääri, selle sõna kõige laiemas tähenduses, siis ega väga palju kirjutisi, mis oleksid just seda valdkonda puudutanud ju ei ole ja püüame siis anda niisukese lühikese ülevaate ja teeme seda nagu ikka, süüvimata detailidesse, sest juba selline on meie pühapäevane formaat. Kui vaadata, Ta on neid, seda suhtumist kõigesse, sellesse, mis ka kultuurivallas hitlerliku Saksamaapinnal on ilmunud. Siis varasemal kolmekümnendatel aastatel oli jõus täiesti eitav, nii et kõik see oli seotud natsionaalsotsialistliku ideoloogiaga. Ja nõukogude inimestele tehtigi selgeks midagi selle ideoloogia vallas või selle ideoloogia poolt juhitud ei saa ju olla normaalne ja tasub ainult kätte. Ta on Nõukogude tolle perioodi raamatute raamat või pühakiri ja selleks oli 38. aastal ilmunud kommunistliku partei lühikene kursus, siis seal on ju otseselt kõik kirjas, mis puudutab seda suhtumist, mis puudutab ideoloogiat. Ja kui vaadata saksa kultuuri laiemalt, siis õige saksa kultuur vähemalt Nõukogude interpretatsioonis sai olla ainult loodud nende inimeste poolt, kes olid meelestatud Antifašistlikult. Ja meil olid ka näited nendest filmidest needa, lavastasid Saksamaalt põgenenud lavastajad ka nendest näidenditest tekstidest. Nii et see oli, eks nisukene sunnib pluss, mis oli otseselt antud, sest ilma suunitlused ta nõukogude maal tol ajal filmid ju ei valminud ja näidendid lavale jõudnud. Nii et väga paljud need autorid, kes olid just nimelt põgenenud Nõukogude Liitu, antifašistlikud meelestatud, tulid või kuskile ka Lääne-Euroopas. Nende asju Nõukogude liidul lavastati ja see oligi ainus õige saksa kunst. Kõik muu oli kuritegu ja see õhkkond valitseb, keemia, tuleb meelde tuletada. See õhkkond oli ju üleüldine, mis nõukogudemaalt tol ajal valitses. Ja me ei ole puudutanud või oleme teinud seda üsna möödaminnes, aga need suured protsessid, kui süüpingis olid punaarmee juhtivad tegelased alates tuha Džovskist ja lõpetades teistega siis ju peamine süüdistus, mis neile esitati, oli luuramine Saksamaa huvidest lähtuvalt, nii et ei saanudki olla mitte midagi muud kui kogu selle hitlerliku Saksamaa ka loomingusse negatiivne suhtumine. Ja kas või nisukene, värvikas, aga pisikene detailikene, aga näed, detailikesed ju iseloomustavad seda üldist suhtumist. Kui inimene oma puhkehetkel, aga teame, et suurtesse linnadesse olid rajatud kultuuri- ja puhke pargid ja üks niisugune atraktsioon, seda võib näha ka tolleaegsetest, filmidest on lasketiir, no midagi sellist, mida me oleme ju kõik näinud kus paugutab mingite märklaudade suunas ja kui sa tabad, antakse sulle siis kõnemängukaru või midagi muud. Lastele pakub palju lõbu ja tol ajal nendes lasketiirudes üks niisugune figuur, neid saab ju kasutada ära ka ideoloogilise selgitustööd silmas pidades kooli pruunis särgis haakristiga mehi. Nii et sai tema pihta tuld avada ja ütleb meile väga otseselt ja teeb piltlikult selgeks, kes on see põhi, vaenlane. Nii Hitlerlik, Saksa naguniipakti sõlmimiseni, kõik, mis seal sünnib, see on kurjuse kehastus. Ja tuletame meelde ka rahvusvahelist areeni ja tegevust kultuuri vallas selles maailmas kui Nõukogude Liidu initsiatiiv Kiievil toimuvat rahvusvaheliselt antifašistlikud kirjanike kokkutulekud. Nii et kogu see kultuurisfääri tegevus on tol ajal vähemalt, mis puudutab nüüd riikliku jaotus suunatud just selle fašistliku Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja nende kõige vastu alates filmidest ja lõpetades karikatuuridest. Kui vaadata nõukogude ajalehti, aga Pravdas ja teistes suuremates ajalehtedes olid illustreerivad karikatuurid peaaegu et obligatoorselt nad ilmusid iga päev. Ja kui me võtame nüüd selle jaotuse, kes on ja kes on halb, siis loomulikult, kuni pakti sõlmimiseni on selleks halvaks just nimelt Hitler ja kõik teised. Kuid sellel ajal, kui üldse mingi tuuris sfääri vahetus toimus ja see on päris huvitav, siis puudutab Perioodika ja raamatuid. Ja selle temaatikaga on tegelenud vaata et peaaegu ainsana põhjalikumalt. Vene ajaloolane nieweesin ja ta toob ära. Ta on analüüsinud ilmunud väliskirjandust või saadud väliskirjandust Lenini-nimelises keskraamatukogus. Ja jõudnud järelduseni, et kogu väliskirjandusest ütleme aastatel seal 36 38 ligikaudu 40 protsenti tee oli kirjandust, mis tuli Saksamaalt. Aga tol ajal saksa kirjandusega ja saksa raamatutega on sama lugu, mis nõukoguderaamat, aga need on ju kõik läbinud tsensuuri. Mitte mingisuguseid muid ideoloogilisi lähtepunkte kui natsionaalsotsialistlike nendes raamatusi olla ei saanud. Seal muidugi tähendab, kui ma nüüd võtame need 40 protsenti ja vaatame ka hilisemad, et aega seda läänest ilmunud ja Nõukogude Liidu raamatukogudesse jõudnud kirjandust. Need olid sageli kinnistas fondides, aga neist valdav osa just nimelt tehnikavaldkonna kirjandust. Just nimelt seda teavet, mida oli vaja, et olla kursis läänemaailmasaavutustega just nimelt selles Pallas. Nii et ega seal humanitaarjat ja ilukirjandust ja eriti palju ei olnud. Sama kehtib ka 36. 38. aasta kohta. Nüüd, kui vaatame seda esimest signaali, et midagi on muutumas, siis on Molotov ikka näpp 1939. aastal 31. detsembril, aasta viimasel vald, nüüd on juba pakt sõlmitud. Jamaalotor seletab, see on väga lühinägelik, et või meie seas ütleb. Täpsemalt, on lühinägelik inimesi kes on haaratud lihtsustatud antifašistlikust takitatsioonist. Erida midagi seal kritiseerida, aga mitte nii lihtsustatult nagu seda mõned seltsimehed on teinud. Ja sellest ma juba rääkisin, sõna mõiste fašist kaob Nõukogude ajalehtede veergudel. Nii et kui on ka ülevaated sõjategevuses, siis on lihtsalt nimetatud saksa jõud või mingisugune teine sõnane. Aga sõna fašist on kadunud. Ja kui veel 1939. aasta veebruaris, seega enne pakti sõlmimist näiteks Moskva väliskirjanduse raamatukogu, see on väga suur ja tähtis raamatukogu Moskvas seal korraldati näit antifašistlikust kirjandusest siis pärast pakti sõlmimist muidugi midagi taolist enam ei saanud aset leida ja kättesaadavaks muutuvad sellele kontingendid, kes seal lugeda sai, muutuvad saksa ajalehed, tolleaegsed Saksa ajalehed, varem neid seal ei olnud. Ja seejuures tuleb pidada silmas, et see initsiatiiv tihendada kultuuri suhteid see isegi vast Row pigem tuli Saksa poolelt ja eriti selle perioodi lõpukuudel, kui juba Hitler oli otsustanud Nõukogude liidule kallale tungida ja need on siis lihtsalt keset maskeerimisoperatsioonid, tihendame, tihendame kõikides muudes valdkondades. Aga nagu tolleaegsed väga paljud lääne karikatuurid seda suhtlust kajastasid, mõlemal diktaatorile oli selja taga peidus ikkagi mingisugune kas rusikas, kivi, nuga või püstol. Nii et see suhe oli nagu tooli. Aga korduvalt tõstatati ka läbirääkimistel üles seda küsimust tuleks sõlmida isegi eraldi leping, mis puudutabki tuuris sfääri. Ja seda kuni lõpuni peaaegu välja. Nii et kui veel 1941. aasta mai lõpus kohtus Saksamaa saadik Molotoviga, siis küsimust takse saadiku poolt üles, et kas ikkagi ei peaks sõlmima eraldi lepingu, mis käsitleb just nimelt seda suhtluskultuuri vallas. See leping jäigi loomulikult sõlmimata. Kuid need suhted selle vaadeldava perioodi jooksul olid ikkagi üsna tihedad. Ja kui me vaatame kasvõi sedasama mainitud vahetust raamatute tellimust, perioodika tellimist Saksamaalt, siis selle perioodi jooksul pidevalt kasvab. Veel üks niisugune valdkond, kus toimus intensiivne koostöö. See oli Nõukogude Liidu osavad Saksamaal toimuvates kunsti näitustest. Ja kui me need jällegi võrdleme natuke, kuna varasema perioodiga ja kas või tuletame meelde Pariisi maailmanäitus 37. aasta maailmanäitust ja meenutame kahe riigi paviljone seisid, vaadates vihaselt üksteisele otsa Nõukogude Liidu paviljonil, teame muusina kuulus skulptuur tööline ja talupoeg, Regolhoositar ja tegemist on ju täieliku vastasseisuga, siis pärast pakti sõlmimist tulevad kutsed osaleda ühistel näitustel. Ja kui me nüüd vaatame tolle aja kunsti, siis ei ole ju midagi väga imestada, sellepärast et vaatame, Ta sellele ideoloogilisel nagu erimeelsusele arusaamad on ju üks-üheselt sarnased. Nii et mõlemale poolele on ju vastuvõetamatu, tulene dekadentlik kunst, see ei kõlba mitte kuskile. Ja kas siis tegemist on natsionaalsotsialistliku realismiga või sotsrealismiga? Kaju tulemustes eriti vahet ei ole. Ja nii saabki näiteks 40. aasta 28. juunil pärast Saksamaa pöördumis Nõukogude Liidu poole ees on suure näituse ettevalmistamine ja nõukogude maal ju kõik need küsimused otsustatakse poliit ÜRO tasandil, nii et sel kuupäeval, 28. juunil poliitbüroo annabki korralduse väliskaubanduse rahvakomissariaadi-le. Et see alustaks ekspositsiooni koostamist ja planeerid tavanäituse jaoks, mis pidi toimuma augustis sama kuu augustis Königsbergis. Ja veel kord pole ime, nii et maitsed langevad ju väga paljus kokku. Ja neid kutseid on ka teisi. Ja kui tavaliselt ja kutsed kutseteks, aga mõne puhul torr hakkab silma ka mingi niisugune eriline suhtlus, mis puudutab just nimelt seda pöördumist nõukogude liidu poole. No üks näide, ja eks need ole ju köik suures osas pettemanöövrid, aga 41. aastal pidi toimuma litsi, kes hästi suur näitus. Ja ka seda küsimust arutas poliitbüroo 40. aastal neljandal juunil ja antakse siis korraldus alustada ettevalmistusi, et võtta osa sellest näitusest. Ja veel kord selleks ajaks oli juba Hitler otsustanud lõplikult Nõukogude liidule kallale tungida, aga selline tegevus mõlemapoolne ikkagi toimub. Veel üks valdkond, milles kokku lepiti pärast pakti sõlmimist diplomaatilisel tasandil. See oli korrespondentide arvu suurendamine vastastikku. Nii saksa korrespondentide avanes võimalus laiem võimalus vaadata, mis, nagu nõukogude liidus toimub ja Nõukogude Liidu korrespondendid Saksamaal, nii et väga paljud Nõukogude liidu juhtivate ajale teda korrespondendid. Neil oli õigus viibida propagandaministri tõvelsi Nendel briifingutel üritustel, kus ta seletas saksa kultuuripoliitikat anti edasi vastavalt tonaalsuses Nõukogude lugejatele. Nii et taolised üle vaatama positiivses tonaalsuses ilmuvad nõukogude ajalehtedes ja ka vastastikku saksa ajalehtedes. Ja tehti ka nisukesi väikseid žeste, aga väga kõnekaid. Üks nisukesi on Saksa kultuuriatašee Moskvas. Annab õle, teame, Nõukogude liidus oli spetsiaalne organisatsioon üleliiduline, aga pärast sõda ja hiljem Eesti NSV-s mis tegeles Tuuri suhtlusega välisriikidega, muidugi see käik oli julgeolekukatuse all. Koguse tegevus, aga näiteks selle esindajale Saksa saatkonnas antakse pidulikult ülex kingitus saksa riigi poolt. Ja kui vaadata, mis kingitus see on, see on akvarell-ide map, niisugused akvarellid, mitte muidugi originaalid, trükid on üle andnud Nõukogude poolele ja kes siis on nende akvarellid autor Hitler isiklikult teame ju, et tegemist oli kunstnikuga küll natukene ebaõnnestunud kunstnikuga, sellepärast et ei viiniega Müncheni akadeemiasse sisse astuda, tal ei õnnestunud aga tema teosed, mis siin ja seal tänasel päeval kuskil oksjonitel ilmuvad. Vähemalt kriitikud on seda meelt, et see tehniline tase on päris kõrge. Aga see selleks. Ei tohi muidugi unustada, et nende suhete puhul mõlemad pooled nõukogude pool saksa pool pidasid silmas ka propagandistlikel eesmärke, nii et nende kontaktide kaudu tuli näidata Ta sakslastele. Milline tore elu on nõukogude maal ja vastupidi. Ja otseselt nendes dokumentides, mis puudutavad ka kultuurivahetust, aga mitte ainult see on ka majanduse puhul, on ka muude kontaktide puhul öeldakse, et me peaksime saama rohkem kui anname. Ja vahetevahel ka nendes käsitlustes, kus seda suhtlust analüüsitakse, mainitakse ainult saksapoolset kasu. Aga me nägime seda ka nende lennu ja tankikoolide puhul, et ka nõukogude pool püüdis sealt mingit kasu saada. Ja kas selle majandusliku suhtluse puhul, kui mainitakse kuni viimaste rahutundidel isegi sõja esimeste tundideni esimestel tundidel liikusid mingisugused eželoniga seal viljaga või mingisuguse verd muu toormega Saksamaa suunal siis ei tasu unustada ka Nõukogude liit oli ju vähemalt selles lõigus piisavalt nutikas, et selle vahetuse tulemusena saada midagi sellist Saksamaalt, mis neid huvitas näiteks mingisugused treipingid, mida nõukogude maal ei olnud, aga mida Saksamaa poolt saada ja see puudutab ka kultuurivahetust, nii et otseselt öeldakse, kuigi siin on kasu mõõta päris keeruline, aga tuleks saada rohkem kasu, kui me siis neile anname. Ja üks näide selle kirjanduse saksa kirjanduse hankimise puhul juhitakse tähelepanu niisukesele lõigule. Esmapilgul paistab, et mis siin siis niisugust imelik on, et tuleks eriti tihendada kontakte saksa juhtiva ülikoolidega ja et nad saadaksid meie teadusasutuste raamatukogudele kirjandust, mis on dissertatsiooni id ja kaitstud dissertatsiooni. Aga mida see meile ütleb, see on ju viimase taseme informatsioon mingites valdkondades. Ja need valdkonnad võivad ju pakkuda väga suurt sõjalist huvi, majanduslikku huvi. Nii et tegemist ei ole mitte millegi muuga kui lihtsa spionaažiga. Teame, et ka väga paljud need saavutused, mis iseloomustasid Nõukogude liitu selles vallas olid ju varastatud. Otseselt juhitakse tähelepanu, et saatke või muretsege neid dissertatsioone kusjuures väga sageli nende kontaktide puhul ja see puudutab eriti seda üleliidulist, ühingut ja nende juhte. Nad ju pöörduvad Nõukogude Liidu kõrgema juhtkonna poole kogu aeg ettepanekutega. Nõukogude inimene on ju väga initsed, Kiivikas ja kõik püüavad ju ette aimata, mida neilt oodatakse. Ja tol ajal nende pöördumiste seas on suur hulk selliseid, kus juhitakse tähelepanu, kui efektiivne on saksa propagandasõda just nimelt kultuuri vallas või selle valdkonna võimalusi kasutades. Ja et Nõukogude liit peaks oma sellesuunalises tegevuses Saksamaa kogemust arvestama siis alati tähele panema kud, mis viitavad sellele, et neil oleks raha rohkem vaja, tuuakse näitena. Sakslased on seda tegevust intensiivistunud isegi sõjaolukorras, kus oleks vaja raha kuskile mujale, aga ei, nad saavad aru, kui tähtis see on. Ja tuuakse ka väga konkreetseid näiteid. Võtame siis meiega ühe neist. See on ühiskoosolek nõupidamine, mis toimub 1940. aastal, 25. juunil. Koos on ajakirja Snamia ja ajalehe Krasnaja Zvezda toimetused Ühistoimetuste koosolek ja need arutavad, mida tuleks siis oma töös parandada. Ja seal esineb tol ajal ka väga tuntud dramaturg Višniewski ettekandega. Tal on pandud ülesanne informeeridas oma vaadetest seltsimehe ja ta väga põhjalikult peatub saksa dokumentaalfilmil Poola sõjakäik. Ja peatub sellel filmil kui eeskujul. Ta ütleb, et Nõukogude Liidu nõukogude kunsti propaganda peaks lähtuma samadest põhimõtetest nagu sakslased, kui nad seda filmi väntasid. Ja mis on siis tema nisugune soovitus, tuleks viibida sündmustele keskel ja seda mitte ainult, kui tegemist on ajakirjandusega, vaid ka raadiotöös. Nii puht propagandistlikud võtted, mis olid Köbersi poolt juurutatud näid, soovitatakse üle võtta. Ja mõlemad pooled muidugi tähelepanelikult jälgivad seda, millest kirjutab, võtavad üle poole ajalehed ja teise poole ajalehed ja neid signaale laetakse väga tähelepanelikult. Ja ka taoliste väikeste nüanssikeste kaudu antakse edasi ka omapoolseid mingisuguseid signaale. Ja ma toon ühe näite. Ta on niisugune väikene, aga väga kõnekas. No meil olid need signaalid kas või varasemast ajast, kui Litvinovi kõrvaldatakse ja tema asemele saab Molotov, otsene signaal tulenevalt Litvinovi rahvusest. Ja neid signaale on ju üsna palju. Aga üks nendest, mis nüüd puudutab seda ajajärku, kus suhted oleksid nagu sõbralikud, aga me teame, et mõlemal poolel olid oma pretensioonid, oma huvid, mõlemad kavaldasid lühiajaliselt. Hitler kavaldas muidugi Stalini üle. Ja tegemist on 1941. aastal Moskus toimuvat, et aasta alguses Moskvas toimuvate läbirääkimistega, mis puudutasid majandussuhteid, nii et nende edasiarendamist, mida peab, eks pool tegema ja mida teine. Ja need läbirääkimised ju kergelt ei läinud veel kord. Hitler on juba otsustanud nõukogude liidule peatselt algse plaani järgi veelgi varem, kui hiljem realiseerus Nõukogude liidule kallale tungima. Ei lähe Nõukogude Liidu vaatevinklist need läbirääkimised, nii nagu on vaja ja järsku ootamatult läbirääkimiste ajal ajalehest ruut. Aga ajaleht, ruut ei ole mitte partei ja valitsuse häälekandja, vaid Nõukogude liidus oli ajaleht Rutt ametiühingute häälekandja. No siis nii-öelda iseseisva institutsiooni häälekandja. Ja seal järsku ilmub üha autorilt ja ta juba, kuid pole nõukogude liidus mainitud, avaldatud oli omal ajal väga progressiivne autor, teame ka, seltsimees Stalin võttis ta vastu. See on Feuchtwanger nii pärast pakkunud Teefaid vange, rida enam nõukogude maal ei eksisteerinud tol ajal anda Ameerika Ühendriikides ja seal ilmub tema artiklite sari üles Ameerika lääs. Ja nüüd järsku üks nendest artiklitest sellest sarjast on kaheksandal jaanuaril aja lähed ruutveergudel, on arusaadav, et mitte ükski nõukogud toimetis oleks omal initsiatiivil. Kõigepealt oleks ta selle artikli kätte saanud mitte kuidagi järsku kuskil Ameerika ajalehes avaldanud oma veergudel. Ja tagantjärele võib öelda, et see signaal ja ilmselt Tõlge saabusid Stalini sekretariaadi-ist. Ja selle signaaliga anti otseselt saksa poolele mõista. Neile avaldatakse survet, tekitab teatud pahameelt. Muidugi. Aga praegu need detailid meie jaoks pole huvitavat või pole olulised, huvitavad on nad küll, aga pole nii väga olulised. Miks saksa pool teeb väikesi järeleandmisi ja nakkub paugupealt läbi lõigatuna, rohkem neid artikleid ajakirjas Trut ei ilmu. Ja ongi seal sammukesega antud signaal, mida siis soovitakse. Ja kui soovitud tulemus on saavutatud, siis pannakse see kõik seisma, nii et neid näiteid on päris palju. Muidugi ei tasu unustada, et mõlemad pooled Nõukogude Liit tegi seda alati titt tol ajal hitlerlik Saksamaa täpselt samuti. Kõik need kultuurikontaktid olid ju väga mugavad. Ta varjuks selleks, et vastastikku jätkata seda luuretegevust, mis ei katkenud Juumit ühekski hetkeks, seda me nägime kõikide nende koolide puhul, seda me näeme ka siin nende kontaktide puhul, need ülesanded olid ka saatkondadel. Ja neid ülesandeid täitsid ka nõukogude kultuuritegelased, kui näitlejad kaotati Saksamaal ei pea ju olema sajaprotsendiliselt, aga kogu see kultuurivahetus kooli üheks niisuguseks varjuteatriks mis võimaldas samuti vastastikku luuramist. Kui nüüd vaadata ja seda me oleme teinud ainult Saksa-Poola sõja kontekstis, aga sõda on nüüd juba ammu läbi. Poola on jagatud kahedik tatari vahel. Milles siis kirjutas, näitaks Pravda jaanuari esimestel päevadel aastal 1940 on jällegi päris märgiline. No kõigepealt muidugi väga põhjalik toimetuse artikkel, mis kannab niisugust pealkirja, pealkiri on kahest osast köigepealt head uut aastat, seltsimehed mis on ju igati loogiline esimesel jaanuaril. Ja milline see aasta on, see on sotsialismi võidu kolmandas stalinliku viisaastaku kolmandal aastal. Inimesi õnnitletakse kolmanda stalinliku viis aastat, kolmandal aastal. Siis tuleb hästi suur Pealkirja tervituste pool, nii et ei ole tegemist üksikute tervitustega, terve vooldiaid, jõgi seltsimees Stalinile seoses tema 60. sünnipäevaga. Siis on väike teade kultuuri vallast, et esilinastub Prokofjevi ballett Romeo ja Julia nagu ette nähtud karikat tuur ja keda tol ajal naeruvääristavat kolm Nõukogude karikut turisti, kes kannavad koondnime kukryniks. Nii et nende perekonnanimede algustõst tuleb kokkuse kukryniksid. Ja nad naeravad, rahvasteliidu ülerahvasteliit on muutunud naeruväärseks institutsiooniks. Amed, Nõukogude liit pärast kallaletungi Soomele on sealt välja heidetud. Ja nüüd, mis puudu tahab rahvusvahelist elu, siis seda kajastab sisuliselt vaid ainus rubriik artikkel. Mees kannab Pealkirja Hitleri uue aasta üleskutsele, nii et nõukogude inimesi tutvustatakse Hitleri üleskutsega. Ja kui vaadata, mida siis Hitler ülesse kutsub Pillele siis on muidugi võitlus rahu eest. Ja samas vaimus jätkatakse Hitleri seisukohtade tutvustamist ka järgmistel kuudel. Näite esimesel veebruaril. Pravdas artikkel päris põhjalik artikkel, Hitlerit kõne. Ja kui vaadata nüüd seda reserveeringut, siis seal on järgmised laused Hitleri pikast kanoston väljavõtud, esile toodud, ausad et Saksamaa ja Venemaa on elanud sõpruses ja rahus sajandite jooksul peab olema ikka väga lühike mälu. Esimesest maailmasõjast on möödunud paarkümmend aastat arhitle, teatab et sajandeid on elatud rahus ja sõpruses, nagu juba praadasele tsitaadi kaudu teatab et on elatud rahus ja sõpruses. Mida see siis tähendab? Nõukogude inimesed oskasid selliseid tsitaate lugeda, see tähendab, et isegi need teadustööd. Kui me kujutame nüüd ette, et kuskil ülikoolis keegi oli kirjutamas uurimistööd ja kavatses kaitsta dissertatsiooni, mis käsitles võib-olla mingisuguseid konflikte või ka sõjategevust tolleaegse Venemaa ja 18. sajandi Preisimaa vahel, siis ka need tööd jäid kaitsmata, ka sinna tõmmati pidurit, sellepärast Pravda ju oli väitnud Messiivset Hitleri suu läbi, et Nõukogude Liit või Venemaa ja Saksamaa on sajandeid elanud sõpruses. Ja see puudutab ka kunstilist loomingut, näiteks ülistatud film, Stenni film Aleksander Nevski. Kui film on valminud, siis seda levitatakse Nõukogude liidus 800. koopias. Pooleteist aastaks on see film ekraanidelt kadunud ja see ei ole kaugeltki ainus näide. Neid näiteid on päris palju. No võtame lihtsalt mõned, sest kõike lihtsalt ei jõua. Aleksei Tolstoi näidend igati kiidetud premeeritud kandis pealkirja võiduni, Aleksei Tolstoi oli ju väga kiire reageerima nendele suunitlustele, mis parajasti on antud. Ja selles näidendis oli jutt sakslaste interVentsioonist kodusõja päevil kohe lavalt maha. Kui vaadata neid raamatuid, mis keelustatakse või kaovad raamatupoodide lettidelt kui ka raamatukogudes, siis neid on kümneid. Üks näide, 35. aastal ilmub, pole suuremat antifašist olemas kui Erst Delman tema artiklite kogumik ja see kaob. Ja neid näiteid veel kord on, hästi palju, ei hakka neid loetlema, mõned meil on olnud seoses näidenditega filmidega filmidega, kus peakangelane on keegi, kes kannatab Hitleri tegevuse tulemusel siis kõik need, kas nende tootmine peatatakse või kui nad on valminud, siis nad kaovad ekraanilt. Ja sellesse töösse lülitatakse ka loomulikult julgeolek ja tagantjärele on isegi niisugused kurioossed lood. Kui kuskil tegemist oli Moldaavia mingi külaga ja kantakse ette, et seal mingi kohalik valvur inimene, kellel ilmselt ei olnud eriti suurt haridus, kes võib-olla ei suutnud nii ruttu oriend Deeruda, kes võib-olla elas veel sellises maailmas, et hitlerlik Saksamaa väga halb tema nägi kuskil Hitleri pilti ja olevat rebinud sellelt tükkideks, vot see kuritegu on siis julge. Kõrgete esindajate laual kantakse ette kuni seal mitte ainult rajooni, vaid ka vabariigi julgeolekujuhtide enne ja siis kõik tegelevad selle küsimusega, et mis siis nüüd selle inimesega peaks ette võtma, lisaks näitab, kaovad ka laulud. Pikemalt refereerima või neid sõnu, aga viimase näitena olgu siis Lebedev matši lugu, mida tol ajal esitati kuni paktini väga sageli. Nii et inimestel olid need sõnad kõik tuttavad. Selle laulu pealkiri oli Pratcia lihased vennad, on ka niisugune alapealkiri saada Roosna, avar on aja, nii et raudtee kaitselaul ja selle sõnad on enam-vähem sellised, ei hakka neid väga põhjalikult refereerima, aga kui välk lööb, siis meie anname fašistidele tuld. Ja Tekski kirjeldab, kuidas ühes soomusrongis sõidab keegi kuulipildur ja masinajuht ja kuidas nad siis ühiselt nüüd andnud kaks vända annavad siis meste hoida tutvashista, nii et koos annavad nad siis lahingufašistidele. No arusaadavalt pärast pakti sõlmimist, mingisugust lahingut fašistidele keegi anda ei kavatsenud. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba mõne teemaga edasi.