Kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusaadete sarjaga parajasti kaugel Borneo saarel ja jõudnud selle hiigelsaare keskele kus siis põlismetsade keskel asuvad need Benaani metsarahvakülad ja eelmises saates oli juttu sellest, kuidas me ühte sellisesse külasse kohale seiklesime ja millised olid esmamuljed sellest külast. Aga sinna külas seeme me tegelikult päris mitmeks päevaks ja saime seal olles siis ka põhjalikumalt aimu, mismoodi see elu siin külas igapäevaselt käib ja nägime ja maitsesime ka neid toite, mida Benaanid igapäevaselt söövad. Ja vot kõigest sellest see meie tänane saade siis tulebki. Siin kõlas nüüd üks helipilt argisest fenoni külast oli kuulda kukkede kiremist ja tibude piiksumist ja inimeste juttu, tõesti väga tavalised helid ka meie kõrvadele, kui me seal Benaani külas olime. Ja noh, kõige kõvemini kostis seal külas ikkagi see kukkede võidukas kamine, see kõlas kohe täitsa ühest küla otsast teise ja kukkesid oli ka parasjagu palju. Nii et, mis seal salata, mõnikord et kuked lausa häirisid, eriti öisel ajal, sest mõnedel kukkedel on ju niisugune komme, et nad hakkavad juba mitu tundi enne koitu too oma rõkkavad häält tegema, et siis kuulutada, et nagunii läheb juba mõne tunni pärast valgeks. Niikuinii peate varsti üles tõusma ja see tõesti vahel niuke tunnet keedaks, teise hea meelega supiks. Aga küla inimesed ise ärkasid hommikul ikka väga mitu tundi enne päikesetõusu noh, praktiliselt kohe, kui oli nii valgeks läinud, et natukenegi sai juba toimetama hakata. Noh ja üldse kulges inimeste elurütm siin puhtalt valguse järgi, sest elektrit siin ju ei olnud, kella keegi ei vaadanud ja nii oligi, et kui päike tõusis, hakati liigutama. Kui päike looja läks, siis vaibus ka kogu tegevus külas. Ja need hääled nüüd seal külas, päeval ja öösel olid ikka väga erinevad ja kogu nendest ööpäevaringselt testhelidest minu enda jaoks olid kõige mõnusamad hilised õhtutunnid. See oli siis niisugune, kui päike oli loojunud, küla peale oli laskunud sügav pimedus, siis küla jäi nagu vakka ja selle asemel hakkas kuulduma metsahääli, sest mets ju piiras seda küla igast ilmakaarest. Ja need metsahääled olid päris omapärased. Noh, kõige tugevamalt kuuldus tsikaatide saagimist ja puukonnade laulu tsikaat, saagimine, seal on niisugune hästi terav heli, noh nagu ritsikad, hääl, aga palju tugevam. Aga Puukonnad, need teevad õige imelikku häält, nad nii nagu nimigi ütleb puu otsas ja kes neid esimest korda kuuleks elus, siis ta arvaks, et nende linnud ja konnad, sest niimoodi siristavad armsasti. Aga samas sealt metsast hirmutavaid seal üldse ei kostnud, sest selliseid suuri ulukeid või ka kiskjaid siin metsas lihtsalt ei olnudki. Nii et, et need õhtused hääled olid rahustavad ja mõnusad ja siis oli kõige õigem kohe kiiresti magama keerata enne kui need esimesed kuked seal kohe natukene peale keskööd kirema kukuvad. Aga vahest kõige ehmatavam heli, mida seal longatšengi külas vahel öisel ajal kuulda sai, oli selline, nagu kohe praegu kuulete. Vaat selline hääl üsna vali ja täiesti arusaamatu, nii et uni läks nagu rapsti ära, seal tuli tavaliselt kõrvale üsna lähedalt ja sealtsamast, kus olid kuskil katuse all magamas, siis sealt katuse peatse kostis. Ja ikka pagana raske oli aimata, et mis elukas on, kas ta on ka ohtlik? Ei tea, kas tuleb ka siia tuppa sisse? Ajas ikka une pealt ära küll, aga seda elukat me siiski nägime paar korda ka oma silmaga ja esimene kord oli niimoodi, et oli jälle pime aeg, me olime veel üleval, istusime ühes ruumis niimoodi ringis ja ajasime seal juttu ja siis kostis kohe hirmus lähedalt see hääl ja siis, kui vaatasime seina peale, siis kus seal tuli siis seal ta oligi näha, see oli siis tegelikult suur ja priske sisalik umbes selline poole käevarre pikkune värvuselt kahvatuhall ja peal niisugused tumedad täppide read ja varvaste küljes Taal, suured imin, napad. Need aitasid tal seal püstloodis seinad püsida. Aga silmad olid tal hästi suured, niuksed öölooma, tüüpilised suured silmad. Ja ta püsis seina peal paigal, täiesti liikumatult, nii et kui ta häält poleks teinud, poleks üldse tähele pannud. Ja kui me siis teda nüüd vaatasime, siis ta püsis ja püsis ja korraga oli nagu nõiaväel haihtunud, kuskil polnud näha, arvatavasti lipsas siis mingisse prakku seal seina ja katuse vahel, seal oli neid pragusid õige palju. Aga noh, liigi poolest oli siis sisalik nagu Kekko. Ja veel täpsemini öeldes siis suur metsa. Gekko, noh, kui nüüd lähtuda inglisekeelsest nimest eestikeelset nime tal praeguseni polegi. Ja see suurmetsaga Eco on tegelikult maailma üks suuremaid Kekko liike ja tema kodu, nagu nimigi ütleb, tegelikult metsas, aga vot siis öösiti ta tuli siia külasse. Tema toiduks on igasugused putukad ja võib-olla siis siin külavahel oli neid rohkem kui metsas. Aga ega ma täpselt ei teagi, miks ta siis öösiti siia tuli ja päeval ennast metsas peitis. Aga kui mõelda selle peale, et mida need inimesed igapäevaselt seal külas tegid? Tavaliselt käisid kusagil seal oma aia- või põllulapi peal, et seal natukene taimi üle vaadata ja hooldada ja tagasi tulles ka midagi kaasa võtta. Et sellest siis samal päeval süüa teha. Kõige tavalisem asi oli kuskil maja ümber nisugune, vaikne nokitsemine, kohendamine parandamine. Ja kui tuli kätte keskpäev ja läks väga palavaks, siis nad ei teinud üldse mitte midagi, istusin lihtsalt varjus ja lugelesid ja nüüdse peab ütlema, et see Benaani külaelurütm oli ikka väga rahulik. Ja väga tihti nad seal näiteks lihtsalt kogunesid kokku ja lobisesid omavahel pikalt ja mõnuga. Aga kui nüüd mõelda nende toitude peale, mida me seal Benaanid juures nägime ja milledest mitmeid mega maitsta saame siis osa nendest toitudest tulidki sealtsamast aia- või põllulappida aiast näiteks tavaline banaanid siis pappaiad ja mitmed teisedki sellised troopilised viljad või siis ka aiast, köögivilju nagu kass saavat, et sellest kassaavast ehk murust monokist oli ju tegelikult eelmises saates juttu, et kuidas ta välja näeb. Ja tema mugulatest saadakse ühtesid toite ja lehtedest teisi toite ja nüüd me saime siis näha ja maitsta, et millised need toidud on. Mugulad, tavalised, keedeti ja keedetuna, nad maitsesid umbes nagu tuimamaitseline kartul või niimoodi. Kahtlemata oli ta üsna sama kaloririkas, kui on kartul. Aga kas avasalat? Neid lehtedes tehti niimoodi, et hakiti värsked lehed hästi peeneks ja siis natukene nagu kupatati, siis nõrutati kuivaks, lisati väheke soola ja siis hõõrutise salat nagu budiks. Ja vot selline see kassaava salat oli minu meelest täitsa meeldiva maitsega. Aga mõnda toitu käidi toomas aiast või põllult, vaid hoopiski lähedasest metsast. Sest neid söödavaid taimi tundsitenaanid ikka kadestusväärselt hästi tõid näiteks sealt metsast mingite metsikute puude vilju, mis olid iga kord eri maitsega ja väga huvitavad. Aga tegid ka toite mingitest taimeosadest, näiteks taimede vartel test ja meelde jäi sõnajalasalat korjati siis metsast värsket, tärganud sõnajalgu, need ei olnud oma lehti veel täielikult lahti kerinud. Ja vot seda sõnajala, taime, sellist noort ja värsket sai süüa tegelikult ka täiesti toorina. Ta oli täitsa meeldiv, maitses umbes nagu hernekaun või midagi sellist. Aga penoonidele meeldis rohkem teha sellest siis umbes samasugust salatit nagu kass saava lehtedest või siis keetsid nad sellest appi. Ja see sõnajalasupp maitses umbes nagu noh, ütleme spinati supp. Aga nüüd, mis puutub mingitesse liha või kalatoitudesse, siis neid? Me nägime siin väga harva, sest mõlemat oli vähe, kala käidi vahel püüdmas siitsamast külasest jõest aga tagasi tulles mitte kunagi suurt saaki kaasas ei olnud. Neid kalu siis ristiti või küpsetati, aga nad olid nii pisikesed luised, et neid no nokiti lihtsalt ajaviiteks nagu sellest mingit kõhutäidet ei saanud. Kui nüüd lihatoitude peale mõelda, siis võiks mõelda, et kui külas on nii palju kanu ja Kuki, et noh, siis vahel võiks ju mingit, et kanasuppi või kanapraadi ikka süüa, aga tegelikult mitte kordagi me ei näinud Epenaanid mingit kanatoitu sõid ja ma arvan sellepärast et kana, kuigi neid oli seal palju, on nende jaoks ikkagi selline erakordne toit. Et võib-olla ainult mingil tähtsal pidupäeval või tseremoonial võib teda süüa. No meie olime banaanide jaoks kallid külalised, meile nad ikka vahel seda kanaliha siiski pakkusid ja see oli tehtud üpris imelikult, nii et see kitkutud kanakere oli koos jalgade ja tiibadega kirvega niimoodi löödud hästi väikesteks tükkideks ja neid tükke oli siis keedetud lihtsalt vees. Ja ausalt öeldes maitsesid need tükid üsna luiselt ja, ja liha oli ka mu meelest selline maitsetu. Äkki olid vanad kalad, ma ei tea, aga polnud suurem asi seal kana. Aga mõnikord tõid Benaanika siis metsast jahisaaki, käisid seal oma puhkpüssi mürginooltega ja tõid, mida said näiteks väikseid ahve või, või siis ka näiteks metsalinde, selliseid väiksemakasvulisi. Aga vot seda toitu puhkpüssiga mürginoolega kütitud metsaelukaid, neid nad meile mitte kunagi ei pakkunud. Ma arvan, et nad oletasid, et valge inimene niikuinii sellist toitu suu sisse ei võta. Ja tegelikult oli neil vist ka õigus, sest ma arvan, kui meil oleks suur nälg olnud, siis me võib-olla oleks. Aga meil oli ju kaasas ka endal päris suured ja rikkalikud ekspeditsiooni toiduvarud noh, igasuguseid konserve ja hoidiseid, kuivaineid ja nii et me elasime, jäädi rohkem oma toidu peale, seda penoonide toitume lihtsalt niimoodi proovisime ja maitsesime uudishimu pärast. Mitte kunagi salanud selleks kõhtu täis saada. Aga seda oma euroopalikku toitu, seda me küll ikka Benaanidele vahel pakkusime ja, ja loomulikult sõitnud seda hea meelega, sest oma külas nelju selliseid toite ei olnud. Aga jah, kokkuvõttes võiks öelda, et see Benaanid menüü oli peaaegu täiesti eranditult ainult taime. Siin kõlas nüüd veel üks päris uus heli, piltsaltenaanide külast kostab ju sellist ühtlast rütmist, tümpsu ja tausta siis Benaanikeelset juttu. See tümps on tegelikult mägi, riisi uhmerdamise hääl ja seal parajasti üks mees, hästi suure nuiaga tampisid, neid riisiterasid siis Uhklises jahuks. Ja helisalvestis on pärit sellest päevast, kui me tegime Benaanidega koos talgutööd, see oli siis selline mägi, riisi puhastamine ja selle riisiterade jahuks tegemine. Ja see on Benaanidele selline tõesti märgiline töös kõige tähtsam töö võib-olla üldse sellepärast et mägi, riis on praeguseks ajaks Benaanidele kõige tähtsam toit selle mägi riisiteradest tehakse suppe ja putrusid ja jahust igasugu küpsetisi, nii palju erinevaid toite, see toit on kaloririkas. Ja tõepoolest praegusel ajal Benaanid ilma mägi riisita üldse toime ei tulekski ja no see mägi ris sai neile oluliseks siis, kui nad said paikseteks inimesteks kuskil sealpool sajandit tagasi. Ja siis, kui nad juba paikseks jäid, siis nad hakkasid ka väikest viisi aeda ja põldu pidama. Aga need põllu- ja aialapid on meie silmis tänase päevani Nelbenaanidel ütleme üsna metsikud. Näiteks neid põllulapp. Ümberküla mitmes kohas ja nad olid metsa sees küngaste peal ja nägid eemalt välja justkui lageraielangid, lageraielank, kus millegipärast haljendab selline noor heleroheline põlvekõrgune hein. Aga see heinamoodi rohelus, noh see oligi siis sealse mägi, riis ja selline metsa sees pisikestel lappidel, mingite taimede viljelemine, seda nimetatakse ju maailma ajaloos Ale viljeluseks, seda on olnud ka Eestis sajandite eest ja põhimõte on siin Benaanide juures praegusel ajal üsna seesama, mis kunagi Eestis, noh, võetakse lihtsalt metsas mingi koha peal kõik puud maha ja tüved põletatakse, tuli siis puhastab maakamara ja puudet, tuhk väetab mulda ja sinna siis külvatakse mingisuguseid seemneid, Eesti oludes külvati siis odraseemneid. Aga siin siis mägi riisiseemneid. Aga see mägi, riis, see on üks väga eriline riisisort nende väga suure hulga maailma riisisort brittide seas, tema põhiline eripära on see, et on äärmiselt vähenõudlik, suudab kasvada täitsa veevaestel ja põuastel maadel. Tavaline riis kasvab lausa vee sees ja mägi riisile pole üldse vaja viljakat pinnast ja mis kenaanide puhul ka väga oluline, et seda vägi Risi põldu ei pea praktiliselt üldse hooldama. Nii et sealt saadakse siis saaki hästi palju kaloririkast, mis siis ongi nagu põhialus nende Benaanide praegusele toidule. Ja Nad ongi ju tänaseni pooleldi metsarahvas põldudega suurt jännata ei viitsi ja sellepärast see mägi riisa, sellised Ale põllulapid sobivad neile hästi. Mõnikord toovad nad siis seda riisi sealt, kui ta küps on, sealt omale koju panevad aita kuivama ja siis kui on kuivaks saanud, siis puhastatakse seda riisi ja seda me siis seal üheskoos talgutööna nende Benaanidega tegime. Tavaliselt makstakse talgulistele ka mingit tasu, mitte rahvas, sest raha penoonide praktiliselt ei ole, aga makstakse natuuras antakse siis igale talgulisele koju minnes seda puhastatud riisi lihtsalt teatud hulga kaasa. Meile seda riisi kaasa ei antud, endastmõistetav me niikuinii poleks sellega midagi teha osanud. Aga teisest küljest ega me ei väärinud ka seda minu meelest, sest me ju olime sellised algajad ja koba ja ma kahtlustan, et võib-olla me isegi rohkem segasime, kui aitasime neid, Benaanisid seal oma riisipuhastamise töö juures. Ja ma arvan, et nad kutsusid meid kaasa lööma lihtsalt nii-öelda seltskonna ütles, et meil oleks huvitav. Aga seda talgutööde protseduuri, selle mägi riisiga, ma ei hakka kirjeldama, see oli üsna keeruline, koosnes mitmest järgust. Lihtsalt pole aega kirjeldada, aga tehtud see töö sai, väsitas päris ära, sest kõik käis ju palavast troopikakuumuses. Aga tegelikult on Benaanidel mägi riisiga samaväärselt tähtis toidutaim veel. Ja selle nimeks on saago Palm. Mõneti võib seda saagopalmi pidada noh, vähemalt sümboolses mõttes banaanide jaoks isegi tähtsamaks. Sest see oli sel ajal, kui nad täielikult nomaadidena metsas elasid, nende kõige tähtsam toidutaim. Ja võib-olla peaks natukene rääkima, et mis puuse saago pall on, ta kasvab üsna laialt seal Aasias ja Okjaanias. Ja nüüdsel ajal kasvatatakse seda pigem rohkem istandustes kui et kogutakse seda kusagilt metsast. Aga selle saagopalmi eripära on siis see, et selle puu säsi on söödav, natuke tuleb töödelda, sellest tehakse jahu, see jahu on hästi kaloririkas ja toitev. Ja kuidas need metsarahvad, seda Saagot on kasutanud siis kui nad nomaadid olid. Ma ise sain seda väga ehedalt kogeda, siis kui olin ükskord Uus-Guinea saarel seal saare metsikus keskosas elab selline metsarahvas nagu korra vaid ja mõned nende pered on tõesti seal siiamaani sellised puhtalt kütid ja korilased. Ja seal me siis saime hästi põhjalikult kogeda, kuidas saago palm kasvab, kuidas seda pruugitakse, millised maitsevad need toidud. No näiteks seesama saago jahu saadakse siis niimoodi, et, et võetakse puu maha üks osa sellest siis kooritakse ära ja sealt võetakse säsi välja, seda siis töödeldakse. Kuivatatakse ja nii saadaksegi jahu, ma sain seda saago jahu seal maitsta ka nende Korowaide juurest on selline. No kõige rohkem meenutab meie kartulijahu natukene krudisel selline heledat värvi ja isegi maitsesin seda ja saago jahu oli ka maitse poolest üsna kartulijahu moodi ja seda ma sain ka seal korruwaide juures kogeda, et kui palju seda saago säsi ühe Saagot üle seest saab, ma nägin seal kohapeal, et see pere, kelle juures me elasime võttis siis nagu ühelt, et langetatud puult seda säsi niimoodi osade kaupa ja sellest jätkus perele peaaegu terveks kuuks ja kui see siis otsa sai seal kõrval kasvas, siis kohe teine saago palm, see võeti järgmiseks seal kasvas looduslikult terve saagosalu ja seal Korowaidel oli nii ja nii oli see ka ilmselt vanasti Benaanidel. Et siis õieti rännatigi saagosalu juures saago Salo juurde ja oli siis vähemalt kindel, et seda saago jahu seda toitumisel lase nälga surra, seda jätkub alati. Ja nüüd, kui olime siin Long Adžengi külas selles külas, kus Benaanid juba elasid nagu paigal, siis ma väga suure huviga mõtlesin, et kuidas nende suhted nüüd praegusel ajal selle saagu, Palmiga on. Ja see arusaamine tuli ühel päeval väga üllatavalt. Me lihtsalt kolasime sellel päeval seal külas ringi ja seal küla keskel oli niisugune vesine lörtsiks selle üle viis purre. Hakkasime seda purret mööda astuma, järsku vaatan, et oo siinsamas kõrval kasvab ju saago palmide salk. Ja siis hakkasin uurima Benaanide käest, et mis asi see siin nüüd siis on ja nemad ütlesid, et ja et me ise istutasime, need siia koht on ju saagopalmi jaoks väga sobiv Saagolmid kasvadki sellistes soistes paikades. Ja siis 10 ivake aega järele, mõtlesin, siis tundus ju äärmiselt loogiline, et kui oled juba saanud paikseks ja igasugu toidutaimi kasvatad siis pane, saagu palmid ka oma külasse kasvama. Palju lähem maa, seda saago jahusid saada. Aga ma küsisin ka fenonide käest, et kuidas praegusel ajal see saago, jahu, toit, kui tähtis see nende jaoks on ja nad ütlesid, et noh, enam ei ole nii tähtis kui vanasti. Natukene korjame seda metsast, aga metsast saab seda juba väga harva ja natuke saaksid ka küla servast. Ja üleüldse on see rohkem niisugune eritoit, mida süüakse siis noh, meie ütleksime nagu oma vana IZ rahvustoit, noh, natukene niimoodi pühalikult ja kui ma siis ikka aina seda pidevat saagu huvi neile üles näitasin, siis nad ütlesid, et no hea küll. Et, et me nüüd teeme sulle seda, teeme just nii, nagu meie seda teeme ja sa pead seda sööma nii nagu penoonid seda söövad ikka see oli päris huvitav. Ja siis ma vaatasin, kuidas nad seda saago toitu seal minu silme ees teevad. See käis siis tegelikult ülimat lihtsalt et ühe poti sees oli saagojahu ja siis teise potiga ajasid vee keema ja siis valasid lihtsalt jahule seda peale silmapilk, kui seda peale valasid nagu kallerduma, siis hästi kiiresti segasid. Ja siis tekkis niisugune, noh ma ei tea, mulle meenutas kõige rohkem seda kartulijahust tehtud tapeediliimi, seda, mis sai nõuka ajal tehtud, et siis tapeeti seina peale panna. Seda sai ju tehtud just niimoodi, et kartulijahust ja veest. Ja niisugune nägiga nüüdse Benaanide saago toit mul siin Silmeteis välja. Aga ma mõtlesin, et söödab, ta peaks olema nõukaaegne. Tuli jahu, liim oli iluga tegelikult söödav, see kliister koosnes ju ainult kartulijahust ja veest, söödavad mõlemad. Ja noh, siin oli siis lihtsalt saago tärklis selle kartulitärklise asemel. Noh, eks see peab ka ikka söödav olema. Ja siia juurde tegid siis stenaanid, sellele saagu kõrgile lisaks veel kas saava lehtedest salatit ja nüüd edasi tuli seda süüa vastavalt Benaanide etiketile niimoodi. Et see toit tuli tõsta sellise suure puulehe peale, see meenutas nagu nihukest rohelist käevarre pikkust. Ljuda niukene, kõva jäik leht, kahtlemata mingi igihalja puuleht ja siis suhu panna sealt lehe pealt Salai seda salatit ja saago körtin niukse erilise pulgaga. Selle pulga üks ots oli lõhestatud neljaks ja siis seda penoonide söögipulka tuuli süües kasutada vahel nagu kahvlit, aga vahel jälle nagu pindset, aitäh. Ja see oli lõigatud erilisest puuoksast, mis oli hästi sitke ja vastupidav ja välja ta nägi, noh, natukene nagu selline puust visper või midagi sellist ja nüüd käis niimoodi, et kõigepealt, et võtsid siis seda saago kallerdist sealt lehe liua pealt ja siis keerutasid selle sinna noh, nii-öelda vispli ümber. Umbes nii nagu keerutatakse kahvlit, kui tahad, spagetti omal kahvliharu Drember saada ja siis tekkis sinna nisugune, noh, kergelt võdisem, niukene, hallikat värvi, pallike, see tuli siis suhu panna ja siis järgmine amps tuli juba võtta sealt lehe pealt siis juba kas saava salatit ja siis tuli juba kasutada seda söögipulka nagu prints ette, nii et surud, pulgaharud salatisse pigistad kõvasti kokku ja pistad siis endale selle ampsu suhu. Nii kordamööda tuli siis suhu panna. No kuidas siis maitses, ütlen ausalt, et, et see saago, kõrt või kuidas seda iganes nimetada, see ei maitsenud üldse mitte kuidagi ei hästi ega halvasti, oli umbes nagu väga paks kissell, kohuperenaine on millegipärast unustanud panna nii mahla kui suhkru kui mis tahes muud lisandid. Aga vastu ta ka ei hakanud, oli niisuguse neutraalse maitsega. See vastusega saava salat oli üsna tugeva maitsega, seal oli päris palju erinevaid maitsenüansse. Ja kui nad nüüd siin suus niimoodi segunesid, siis tekkis päris huvitav niisugune maitsete tasakaal. Nii et kogu toidule tekkis niisugune parajalt mõnus maitse. Mina sain selle lehe luua igatahes täiesti tühjaks ja minule ta maitses hästi. Aga saagu selle Gekko veidra hääle märguandega, see tänane saade nüüd ka otsa saade sellest, mida me seal Benaanide metsakülas nägime ja kuulsime ja milliseid toidutaimi. Me nägime, maitsesime järgmine saade. See tuleb nüüd Benaanide kõige iidsematest, jahi relvadest. Need on siis puhkpüssi ja mürginooled. Ja samuti räägin seal siis üldse Benaanide ürgsetest, püügivahenditest ja püügiviisidest kui nad seal metsas jõgedel saaki püüavad.