Noh, ja hiidlased on jutujärje juba omaette võtnud, kas toremete? Tere, viiendas saates Hiiumaast on vikerraadio kohal Hiiumaa militaarmuuseumis Tahkonnas. Hiidlased, nii nagu kõik eestlased olid nii esimese ilmasõja ajal kui ka teise maailmasõja ajal mitmes armees mitmel rindel üle Hiiumaa käisid 20. sajandil okupatsioonid nii saksa kui ka vene sõdurid. Hiiumaa militaarmuuseumisse endisesse Tahkuna piirivalvekordonisse on kokku kogutud relvad, sõiduvahendid, suurtükid, raudteed ja muu, mis kuulub sõja juurde ja sõjamehe elu juurde. Esemed, mille 20. sajandi suured sõjad on Hiiumaale maha jäänud ja mis võib-olla just tänu Hiiumaa eraldi olemisele säilinud. Mittetulundusühing Hiiumaa staarajaloo selts eesotsas asutajaliikme ain tähistega on selle muuseumi korraldaja ja haldaja ringkäiku muuseumis toas ja õues juhib Urmas Selirand, kes samuti on olnud üks muuseumi asutajaliikmetest. Minu nimi on Piret Kriivan. Põnevat retke pilte saab juurde vaadata vikerraadio kodulehelt ja saate Facebooki lehelt. Teemaviide hiidlased räägivad. Nii oleme Hiiumaa militaarmuuseumis, kui see koht jäi tühjaks, kas hakkame siis sellest pihta, millal ta tühjaks jäi ja mis ta enne oli, siis läheme tagasi aastast 1960, kui siia kaks radaritorni püsti pandi ja hakati vaatama, mis siis merel toimub hoolega, sellepärast et ta on siis nõukogude piirivalve mereseirejaam, mereliikluse seirejaam, aga kuna rahvusvaheline veed lähevad siit mööda, siis temal oli ka rahvusvaheline tähtsus, mitte ainult see, et kõik siit minema peletada vene hääl. Aga kui midagi oleks merel juhtunud, samal ajal oleks saanud ju kohe teate edasi saata mingi õnnetus juhtunud ja tänu sellele antida 1992 pidulikult kõigis oma olek, kus terve olekus anti üle Eesti piirivalvele. Eesti piirivalve võttis ta vastu ja nii-öelda lõppes üks sissekanne vene keeles. Algas teine sissekanne päevikusse eesti keeles ja kuni 2005 siis tegutses Eesti piirivalve siin mehitatud jaamana, aga siis läks jälle kõik sinna arvutitesse ja polnud vaja ja piirivalve viidi, viidi siit ära Kärdlasse esimese hooga ja nüüd on sealt ka juba ära viidud, et nüüd on kõik juba Tallinn tehkida kohe 1940 60 60 see kompleks nii-öelda, milles meie praegu oleme seonduvat 960 aga esimene, aga enne seda oli siin suur kasarmu seal metsa sees, kus ainult nüüd on varemed järgi ja siin on mitmeid väeosi olnud nii 39 40 kui pärast seda ka veel, eks ole. Aga see, see on otseselt 1960 tulemus. Õnneks on olnud selline komme ka, et kui sõdurid midagi teevad, siis nad pead selle aastaarvu kusagile betooni sisse panna. Nii on meil ka igal pool ja meie need abilised näiteks siin. Kui abilised on käinud ja meil siin abiks olnud, siis me oleme täiendanud seda asja näiteks siin on ilusasti kohe näha, eks ole noh, 2010. See vene sõjaväe kõige tähtsam asi, tembi lehte, mobilisatsioon ehk demobiliseerimine ehk koju saamine, siis kasutasime neid vanu väljendit ilusti siin 2010, aga siin ei ole muidugi vene võim tegutsenud, siin oleme meie oma talguliste tegutsenud hoolega. Ja siin on need 1960 ka ilusasti olemas ja siis jäi ta tühjaks. Õigemini me teadsime, et see jääb tühjaks ja siis asus sime hoolega tegutsema. Mina selle protsessi juures nii palju ei olnud, see on ikka praegu ain, kes sellega mõtles täiega ja siin teised teised poisid ka kes siis vallaga koostöös kõrgessaare valla, kas siis küsisid selle ilusti riigilt tagasi, sellepärast et seal kõrgessaare valla maa vähemalt tol ajal oli. Meie tingimus oli siis see võime palve, tagasihoidlik palve, et saaks selle siis nullrendiga kasutusele võtta ja siis kõik selle Hiiumaasõjasodi siia kokku koondada. Ja nii ta siis läks. 2007 tegime lahti, üheksas august siis oli pidulik avamine ja mina olin selle avamiseks eriti rõõmsameelseid inimesi, sest ma olin tol ajal Hiiumaa maakonnamuuseumi direktor ja Hiiu maakonnamuuseum sai sellest roostes rahvast lahti, sinna oli kogunenud siis aastate jooksul ja natuke sai siis ruumiga jälle. Üheski muuseumis pole piisavalt ruumi ja üheksa August 2007 tegime lahti ja siis oleme kogu aeg seda värki siia juurde pannud. Noh, võtame kas või selle oja külast Kõpu poolsaarelt toodud valvetorni, mida siin algselt ei olnud, nii et see on ka üks eksponaat nüüd näidata, kuidas meid siis sõjajärjel hoolega valvata. Et ei tuleks sisse, et ei läheks välja ja siis on see piiririba meil siia nii-öelda näitlikustamiseks lihtsalt tehtud. Seda ka siin ei ole kunagi olnud, aga lihtsalt ega kõik siis mere ääres ei käime, tegime ta täpselt tagasi, nii nagu on originaalsildid peal stoi, pretnersonaja seis, keelutsoon ja kõik see on nii, nagu ta oli. Mina näen selles väga tähtsat hariduslikku Muuseumi. Sellepärast et siin on nüüd see koos, mida me siis siin tutvustame ka, mis on Hiiumaal toimunud kahe maailmasõja ajal, noh, rohkem muidugi näitlikustamine, see põhineb teise maailmasõja sodil mida siin on loomulikult rohkem siis maailma sellest ei jäänud nagu suurt midagi järgi, mõned natukene asjad on. Aga rühmadele räägime siin selle ajaloo ikka korralikult ära. Need, mis meie lähemal praegu siin on, need on kõik teise maailmasõja jaadi ja no mina nimetan sodiks kuidas keegi väljendab minu väljend lihtsalt sellepärast et ega sellega ju muud peale hakata, aga ta ei ole, kui näidata, muuseumis seda enam kasutada ei saa, kuigi aeg-ajalt sellest 180 millimeetrist me pauku ka. Mis sest, et ta pooleks, aga noh, see on, kui ma nüüd sellest hakkan rääkima, siis läheb jõle pikale see mu lemmiktoru. Aga ma võin loo ära rääkima, loo ära rääkinud, oleme teisel poolel. Õunad on muuseas õudselt söödavad, nii et võtke väga head õunad. Nii see toru oli, siis sees on pildid ka, see toru oli otsapidi maasse tunginud. Oktoobri lõpust 941 siis, kui kapteni Cypher oma pataljonile käsu andis, õhku lasta. Ja see toru kuidagimoodi torni raskuse all siis läks maa sisse, nii et temast jäi välja. Siit on ilusasti näha jäljed ka, et kui oli kuiv suvi, sised ja nii palju väljas. Ja, ja kui, kui oli märg suvi, siis olid tunduvalt vähem väljas siitmaalt, ainult väljas, nii et noh, rooste järgi samasse paika panna ja ise ka aastaid käinud vaatamas seal. Ja muidugi kui on midagi maa sees, siis tahaks ju välja ka tõmmata ja siis sai kirjutatud projekt ja saadud raha ja Läksime esimest katset tegema ei õnnestunud, läksime teist katset, ei õnnestunud, ei tulnud sunnik välja, aga siis saime abilised, kes nagu suurema tehnikaga peale tulid ja siis hakkas seda toru sealt maa seest tulema ka meie ei teadnud paljud ja seal on, aga siis tuli see pea kaheksa ja pool meetrit välja ja umbes 10 tonni raske ka ja aasta oli siis 2003 muuseumi veel ei olnud. Selts oli, selts töötas nii-öelda kogu selle käis kusagil objektil, kahuripositsioonil või kuskil kaevikutes ja siis, kui midagi vedelas metsas ikka üht-teist siis veel oli, siis tõime ära. Panime ta sinnasamasse paigale, kust me ta välja saime. Ehk selle kahuritorni nii-öelda lae peale sinnasamasse välja, mõtlesime, et ta on siin olnud ja las ta siis olla ja kes ikka puud. Aga enne kolme aasta pärast varastati jää mitu tonni, see oligi 10, vaid ümmarguse arvu 10 tonni. Jah, aga näe, mehed tulid tehnika kohal lõikest pooleks. Multiliftiga vedas peale selle sakoskisse maha. Jah, no vanarauda ostetakse ja nagu kohtus hiljem hiljem advokaat ilusasti ütles, et aga otseselt ju toru peale ei olnud kirjutatud, et see on muinsuskaitse all, mis sest, et see koht, kus tema seal selle kahuritorni punkri Pealkatusel oli, see koht oli küll ju kõik muinsuskaitse all, aga noh, otseselt nagu silti peal ei olnud ja kaks poissi apsust arvasid, et noh, et nad koristavad metsa natukene ja pisut erinevad rahaga mitte pisut seal päris hea summa, sellest oli juttu rääkida. Ja siis reedel läks toru minema, laupäeva hommikul sattusin sinna peale, sest mulle parasjagu kaitseliidu noortejuhtidega tegin siin väikest metsaretked sõjaajalugu ja Hiiumaa loodust tutvustada ja siis rääkisin pidulikult neile, millist toru nad kohe näevad, kui keerasin, siis ei olnud seal medad. Jaa, jaa. Esmaspäeva hommikul sai maavanemalt helistatud siis vanarauafirmasse, ju ta siis ka Kuusakoski oli, ma arvan 2006 ja siis küsitud, et äkki on teil kuskil ostetud ja siis nad ütlesid meil Haapsalus laos, tahate kohe tagasi saada või? Meil muuseumi ei olnud ja panna ei olnud kuskile veel noh, tegemisel oli, aga neid aluseid ega mitte midagi ei olnud, siis jätsin vastutavale hoiule. Kui õige aeg tuli, siis toodi tagasi lusti panti siia üles, siin ta nüüd on. Aga kui palju sõja ajal seda jõuti kasutada või kui palju oi jumal, üldse lahinguid peeti, Hiiumaa lahingud, noh, me võime ju saare proportsiooni arvestades need ka lahinguteks nimetada. Aga noh, kui me võtame siin langenute arvu järgi saksa poolelt siin langenuid nii palju, kui on teada üle loetud neid, kes viidi Kudjape kalmistule Saaremaale, on seal vot sinna neid oli 82, eks ole, ja siia maetud siis langenud venelasi, neid oli siis 300 ümber noh, natuke üle, võib-olla. Siis nagu sõjanduslikult võttes, mis pagan lahingut neid nii väga. No pisut Madistati jah, siin-seal loomulikult, ega venelased kaitsesid, Saartsi oli nende ülesanne siin ei ole midagi paha, selles andsid, sest nendel see ülesanne oli antud, nemad püüdsid niipalju kui nemad suutsid, aga lihtsalt ülekaal ja juhtimine siitpoolt oli jälle selline, et ohvitsere nagu õieti ei olnudki enam, sest nagu allikad räägivad, need lasksite Hankosse jalga, sest see oli ka ju sakslaste käes või venelaste käes tol ajal juba talvesõja tagajärjel, nii et neil on siit ja lehmasadamast jalga lasta. Hea muidugi vale väljend, sellepärast et oli oktoobrikuu ja nagu praegugi, kui ikka on korralik laine ka väikse väikse paadiga eriti ei sõida seda kuutekümmend kilomeetrit, mis siit üle tulla. Aga kõik see kraam, mis siin väljas on, see on kõik Nõukogude relvastas, on Saksamaa ka, natuke on sakslast ka, aga sakslasi ei olnud mingit põhjust siia midagi jätta. Sellepärast et Nõukogude Liit kindlustas ju saart sellel nimel. Soome laht oleks suletud Saksa sõjalaevadele ja sõjalaevastikule, ütleme siis täpselt niimoodi. Aga kui sakslased siia tulid, noh, siis teisel pool oli ju liitlane, Soome? Hanko oli siis teisejärguline. Miinid on siiamaani meres, osa nendest, see tähendab siin vahepeal neid miine on, sellepärast miiniväljad tehti siia ikka korralikud nii esimeses maailmasõjas kui teises maailmasõjas, nii et Soome lahe suus on nii üht teistel merepõhjas ja et siin ka Hiiumaa Hiiumaa ranni all Hanko lähedal võib ka olla palju. Jah, ja ranniku lähedal laevatee. Võtame siit niimoodi, noh, see on minu arvamine, et kusagil läheks 10 miili välja või niimoodi kust need laevad siin mööda sõidavad parasjagu? Nii, aga kui me vaatame sellest suurtükitornist, jah, suurtüki toru, teisele poole missioon, kõige uhkem muuseumieksponaat, oi ei, ei ole, need on meil suur ja võimu koostöös. Kõik liikurvahendid peaaegu on koostöös Eesti sõjamuuseumiga siia toodud, välja arvatud noh, mis on ka koostöös kaitseliiduga koostöös kaitsejõududega nii-öelda see vana roostes raud, millega enam ei ole sõjalises mõttes, sest midagi peale hakata, aga millest kõik, kes siia tulevad, saaks sinna soomusautosse, siis ma olen läinud 80 aastaseid poisikesi ka kes on kandnud sukkpükse. Ühesõnaga, naisterahvad olnud. Ja alguses seisavad väravdaga, ütlevad suitsvasse sõja lõpp-punkt, need masinad ja kõik pärast teisest soomusautost. Nii dada veel olla. Kas lähme sinna, lähme? Ja noh, nad on selle selle jaoks ju, eks lapsiga ja kooliõpilasi käib ju ka palju ja siis me meil on ju see õnn, et me lubame kõigil igal pool ronida, kõike keerata, kõike näppida, ainult ära ei tohi keelata. Ja, ja siis nad põristavad ja keeravad rool ja tallavad kõik ja meil on väljas praegu luugid lahti, nii et kui tahad, siis võid sisse pugeda, ainult ole ettevaatlik, võid pea ära lüüa. See on väga kõva, nii? Ei taevas küll ei olnud ju. Ja nii edasi, nii et tundub, et on ikkagi võimalik sisse mahtuda küll. Nelja inimese kohad kaks, kaks pikemat istumise kohta. Huvitav jah oih oih, aih oih, asja oih aloogid, aga. Pärast, et vihm sisse ei 100-ks, aga väljast veel lahti jätnud, aga kui nüüd edasi läheb ilmastik, siis panen kõik sees ja sellepärast ma jätsingi katki, et ma vaatasin, et ülevalt ei saa uhkelt välja vaadata. Jah, praegu. Võib-olla seal teisel pool on see rühma luuresoomuk, väikene Berdeeemm, seal võib olla lukk ei ole veel hästi kinni läinud, nii et võib-olla sealt saad uhkelt väljuvad. Sellega mingi sõidu tegi, kui ma praegu ütlen 27 aastat tagasi, siis ma palju ei valeta. Aga need on palju lihtsam on su džiibid ja kas 69 ja rootsi Volvu mitte luksusmasinaga sõjamasin? Siin siin on minu, minu jaoks on areng nata hakkab tihti niisugusest džiibist, jõuab siis natuke siia edasi ja siis läheb juba seal on juba midagi moodsamat siinuse lausuma. See on väga moodne, et see ei ole väga moodne, sellepärast et tema remont maksab rohkem kui uus, järelikult on ta muuseumieksponaat. Need, asjad käivad niimoodi ja noh, siin on niisugune, sa näed, näed, kuidas asi vananeb ära, mida praktilises elus tegelikult sa juba tähele. Aga siin on näha, et mis sest, et ta läigib veel ja kõik, aga ta on juba vana. Ja tänapäev on see, et remontida ei tasu, järelikult võetakse lihtsalt uus, remonti on ju kallim. See on see tänapäevane asjade maailm, mis mulle absoluutselt ei meeldi, sellepärast et ei ole neid asju, mida ma kasutan eluaeg. Pole väga need džiibid seal, eks ole, neid oli võimalik, loed kasutada ja remontisid jälle, nad olid lihtsad, siin ei olnud mitte ühtegi ühtegi liigset vidinat, mingit elektroonikat, jama, eks ole, lihtsalt võtsid treipingid, reisid järgmise rauajuraka valmis, panid sinna kohta, kus vana oli kulunud, läks edasi. Noh, ma olen nii vana, ma võin sellest rääkida juba, et kas 51 maailma parim auto jäi tee peal seisma, nuga oli kaasas, läksid lõikest lepapuust jälle jupi välja, mis vahepeal ära kulunud tasemele koju said ikka kuidagimoodi natuke üleval. Vot nii, sinna park on siis kõik, Hiiumaa ei ole. See on mandrilt mandrilt tuld enamikus mandril kasutusel olnud ka jah. Just. Justkui on ka nõukogude sõjaväes, siis kasutati Rootsi autot. Ei, ei, see on Euroopa kingitus. Vabanenud Eesti vabariigile, nad said oma kuradi vanarauast lahti, see on tegelikult ju, see on ju tegelikult, mis me sisustame, eks ole kohut, kohutav abi muidugi, kohutav abi, midagi paremat ei olnud. Võtad selle vastu, vaat haned lähvad, vaata kui ilus. Kõik läigib. Päike paistab peale ilusti, valged tagumikud näha. Vaata, ma rääkisin, just need poisid on poisid, näevad, üks poiss on seal juba. Verbeeemmelamist luuka EM-il on pealt luuk lahti ja sealt. Ära. Nii aamen järksa küsisid veel täi Saul. Ja seda me alati küsime, muidugi siin on, suvel on silt väljas ja uks on lahti. Aga see on siis nõukogude sõjaväetäisaun, sellepärast teatavasti sõdurite riietesse isegi näevad ju täid. Eriti kui on neid riided seljas pidada ja siis siia sisse toodi, need riided riputati sinna sisse ülesse ja siis pandi kogu see huugama. See küttesüsteem ja 96 kraadine aur siis tappis täid ära. Aga noh, nagu siin, et see on päris suur ruum, et sinna mahuks. Ei, ei noh, jah, kui inimene pandi siis ega jah temaga pärast teha, kui natukest mulda peale panna. 96 kraadi auru just nimelt mitte kuumas saunas kuuma 90 60 midagi. No riideid tuleb ju aurutada ja aurutada ja tehnika areneb, see on lihtsalt noogutsevama. Jah, jah, jah, see, et ega meil neid välismaa omi on võtta neid, mis selle nii-öelda humanitaarabina 90.-te algus, kõik tulid nii nagu seal need Volvod ja džiibid ja siin Volvo ja seal Volvo ja Volvo ekspositsioon on meil päris ilus juba, see on see 511, mis siis mängis filmis 1944 pihta Santana ja mängib edasi. Elas rolli nii sisse, äisa välja. Vaat nii. Ja kõik, muidugi kaugelt ta näeb ikka nagu tank välja ja ta nägi, tuleb tunnistada. No näe, filmis ka palun ära. Siin on ja 512 sai filmis ka lõpuks pihta. Siin on või jäeti ta sellisena maha, ma ei tea, sellepärast et siia me panime ta siis välja siin kui me nad kätte saime ja sellega oli ka tore lugu, sellepärast et kui nad kaitsejõudude treileri peal tulid ega nad nägid välja nagu ehtsad tankid. Nii et siis läks kohe jutt lahti, et Hiiumaa militaarmuuseum vinge militaarmuuseum sai endale kaks t 30 nelja. Noh, ja mulle tuli ka üks kiri, tuli netti. Sain teada, et Hiiumaa muuseum säilgaks tanki T 34, kas mõlemad on ühesõnaga võitlusvõimelised liikumisvõimelised? Mina vastasin ainult ühe lausega, vaata filmi 1944. Käik. Aga näete, kuidas jutud lähevad kohe? Jah, aga siis, kui nad tulid, ma nägin, sa ise pealt täitsa nagu tankid toodi Hiiumaal jälle tanki Tiiu tüpa jumala rahvas oli ka ja tehke, tegi natuke ka paanikat, et oi miks jumal, tankid toodi. Jah, aga noh, see on ju filmibutafooria, see peab täpne olema. Edasi on jah, siin igasuguseid. Mul oli siin üks Soome Soome jalgratturite punt, kus oli ka niisugune kaheksakümneaastane vana tankis teeninud mees ja kui me sealt kurvi tagant tulime välja jalgratastega, siis ta nägi seda seal ja siis esimene sodka Bürgele. Soomlastel on see Sotkan T 34 niisugune hüüdnimi ja siis vältisime natuke natuke edasi, siis siis ütles, noh, räägi eesti keeles praegu siis ütles, et ei tea, kas on lühikese toruga või pika toruga, sest noh, kaks tüüpialineid, eks oli lühikest aru, kui teine oli pika toruga kaliiber ka natukene teine. Siis kui lähemale jäi, meeste koputas selle pihta, ütles Bergele. Seal objemmeributki, ühe sõnana kanalisatsioonitoru. Nii et lõbusaid asju ikka juhtub nende asjadega, see on seal päris romu, see on jah mingi romu kusagil olnud, kas siis laskmiseks või ta on selliseks romuks sõjategevuse käigus jõudnud. Ma ei oska midagi, vot sellise, miks ma nimetan sõjasodi, palun väga. Siin ta on, vedeled metsas, mis ta siis muud on kui sõjasodi. Okei, mõned on jah, ilusad siin Volvod ja PTR ja Verdemm ja need on ilusad ja kõik, aga seda sõjas see on praegugi veel metsas, aga noh, järjest vähem muidugi sellepärast et üheksate alguses läks siit ka ikka väärtmetalli minema. Mis oleks sobinud muuseumi ja. Ma loodan, et see aeg on nüüd ümber. Ma võin seal sees näidata, mille otsa ma komistasin ja astusin peale täpselt sõna otseses mõttes ja siin on meile raudteeosakond kus on siis väljas kõik see, mis on meil võimalik olnud kokku korjata Hiiumaa kitsarööpmelist, raudteest, Lehtna sadamast kuni siia Tahkunasse. Sest ühtegi rannapatareid ei oleks saanud ehitada ilma selleta, et raudtee oleks olnud sadamast koha peale. Sest need 10 tonnised ja veelgi raskemad jupid ei olnud võimalik mööda teed vedada neid ikkagi mööda raudteed. Ja noh, pildid on meil Naissaare raudteest sinna pandud, sellepärast Taali analoogiline kitsarööpmeline raudtee 750 millimeetrit ja niimoodi mõned rattapaarid ja siis kaevandus vagunetid, millega materjali veeti seal peal, need on ka olemas ja noh, siin on tulla siiamaani. Ja esimese maailmasõjaraudteetrass, eks ole, siis oli kaks patareide kuued, olin siin 12, olin siin, sellest jupist ei ole midagi säilinud, aga see raudteetrass võeti uuesti kasutusele 1939 40. Ja noh, vastavalt sellele, kuhu siis patareisid ehitati, tehti need kõrvalharud ka kõike. See on praegu täiesti mõnusasti läbi teenitav see esimene, kolm ja pool kilomeetrit, see on siin õudselt kihvt, see on niisugune noh. Ta ei ole ju ürgmets, kui viimati seal 44. Metsas, aga ikkagi praegu see aeg on ikka niipalju, et võime pöördmetsaks nimetada küll hästi, hästi vahva metsa, siia, Tahkuna poolsaarele siis ulatusse Peeter Peetri Peeter Esimese nimeline nüüd peab alati rõhutab eetri esimese nimeline merekindlus, sellepärast et ta on igal pool kirjanduses Peeter esimese merekindlus. Ja kui inimene midagi ei tea, siis ta on kohe põhjasõjas omadega plaksti. Aga tegelikult see on lihtsalt Peeter Suure-nimeline merekindlus, jah, see midagi rajatis, isik, mida, mida rajati alates 1912, kui Nikolai teine oma allkirja andis, et see tuleb ära teha ja see on siis Soome lahe sulgemise täielik süsteem, mille kaart on meil seal sees ilusasti olemas ka veel. Et päästa ära pealinn Peterburi. Siin on nüüd originaalid, kõik originaalrööpad ja originaal rattapaarid ja mida siin on käinud, laius on ka see 750 milli, nii nagu peab olema. Mart on selle siia niimoodi pannud ja see on kergema värgi vedamiseks ehk vagunetid ja niisuguste su selja taga on siis selle 10 tonnise suurtüki toru nii-öelda platvormi üks rattapaar, mis on siin näha naissaarel. Me kasutame neid näiteid, mida kuskilt võtta on. Ja selle me leidsime paar aastat tagasi, saast metsast ühest lagunenud punkrisse oli seal põhjas liiva sees ja jupike paistis välja ja siis kui poisid kaevama hakkasid, ma hoidsin sellel teemal mul nii palju jõudu ei olnud. Poisid hakkasid, siis tuli terve paar välja tõsta, selliseid rattapaare peab olema siis kui palju, et seda kümnetonnist vedada isegi isegi 14 tonniste 20 tonnist, siit võime ära lugeda, palju need seal on? Siin on siin otsas ja siin otsas, eks ole, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus on siin, eks ole seal ka nii, noh. Kasvõi selle platvormi puhul küll ja mõne teise platvormi puhul vähem kõik on selleks, kuidas ette nähtud on ja kuidas rööpad kannatasid. Rööpaid pandi ka jälle vastavalt sellele, mida oli vaja transportida. Ja vaata, siin on erinevad rööpad. Seal on hästi peenikesed, eks ole, siin on natuke jämedamad ja on ka hästi jämedat, eks ole. Ja tehase markeeringut on alati külje peal olemas, siin on saksagrupi ja siin on venelaste, kuskil oli isegi üks inglise oma, mis tegi tegelikult. Need on maa seest leitud lennuväetitetünnid mille otsa lihtsalt traktor komistas, kui ta meil siin lükkas, tasa, siis tuli välja, et need olid siin maa sees, nad korjati välja. See vahetusfond. Kas see väike asi, see neli pool tonni, anna see ainult neli ja pool tundi ja see on suure diiselelektrigeneraatori hooratas. Ja noh, mis mind alati rõõmustab, et siin käib igasugust rahvast. Ja kui sa ise ei tea kõiki asju, mis nad on, siis tuleb keegi siia, nii nagu sellega juhtus ütles ta, ta oli vene venelane, Mart rääkis mulle ilusasti, tuli siia, ütles, et aedamakavik ehk siis haaratas ja. Me täpselt ei teadnud siis, mis asi ta on. Me teadsime, et ta on siit Kukenema patareist ja rohkem muud, mitte midagi hakas kraaplites, näe siin on käivitus puusk, eks ole, nad ilusti kirjas ja siin on siis ka nii nõrk, et oleks ka ehk alumine surnud punkti ülem surnud punkt noh ja siis muud asjad veel. Nii. Et seltsimees spetsialist oli kohal. Ilusti pani asjad kõik kirja ja, ja seal sees diislimajas on kaks vaati, ühel on peal soomekeelne kiri lendu Joukkot. Mis lennuväge tähendab, eks ole, ei ole mingeid kahtlusi, ega teise peal on kiri see masut ühe huuga. Ja jälle oli soomlast ekskursioon ja mina ütlesin lendu, jogurt on siinne masutit, me ei tea. Ja tuli välja, et masut oli seesama firma mis 20.-te alguses Soomes hakkas kandma nimessell. Ja tulidki selli märgid, aga enne seda oli tema masuut ja siin on nüüd kaks soome tünni sattus juhuslikult kõrvuti, nii et seal jäälugu siin äsja isegi jah, sellel ajal, kui Soomes ütleme niimoodi jah. Ma olen selle seal orie nagu sa näed, seal on Eesti kaitsejõudude sinimustvalge märka, seda kasutasid Eesti kaitsejõud üheksanda alguses ja, ja siis, kui jõudis kätte nii-öelda tema pensioniaeg siis toodi ta siia ja üldiselt on armeedes ja kaitse ja ründe ja tont teab mis kõikide sõjaväe jõukudes on ikka komme midagi nimetada ja tema sai nimeks Sirje. Ja peale selle, kui on meeste maailm, siis naisterahvast on ju ka vaja. Siis sa võtadki, et temaga saaks õrnalt ümber käia, sellepärast kui siia panna nimi Kalev näiteks, no siis tulede pahed jalaga, eks ole, siredsa jalaga ikka yle käid õrnasti, tuled siia juurde ja sülitad ja värvid jälle üle ja nii ta käib. Ja see on see sinimustvalge siis, jah, see on Eesti Eesti sõjaväe nii-öelda pardamärk vähe jõudnud meil, aga noh, me ei jõua kõiki üle värvida, teha betoonist valatud kõnnitee. Noh, kas kõnnitee on, need on betoonplaadid, mis on võib-olla? Ma ei ole 100 protsenti kindel, aga need on võib-olla olnud kusagil rannapatarei soomustornid keskküttetrassi peal kunagi ja siis pärast toodud 1960 siia, kui nad siin seda tegid, siit alt jooksevad kaablid muidugi ka. Üks kaabel jookseb siit ja, ja siis, kui interneti siia sai seda valguskaablit sisse pandud rabajuurest tuli lausa neli erinevat kaablit välja, nii et me ei tea, milliseid kaableid on see maapind täis ja kuhu neid kaableid mööda nõukogude ajal teabe läks. Ja siit enam ei lähe, ei usu, näe, vaata, siin on paar kaabli jupikest niimoodi mis me oleme lõiganud ja merre läheb, neid kaableid sital igalt poolt ja neid on olnud piirivalve eesmärgil ja igast värki on olnud nii, et seda ei teagi, kas siin on nüüd siis, no vot siin on miilid, jaajaa, vot neid on meres veel Sarbilist seal neid võib-olla veel küll ja küll nato käib ju iga aasta meil võtmas ja võtab jälle paarkümmend Erki välja. Soomlased ise ütlevad, et noh, juusi paarkümmend 1000 ikka veel on meres. Kes teab, neid paigaldati hästi palju. Mul ei ole peas palju, sakslased panid palju saamist, panid palju venelased panid, Soome lahe suu oli niivõrd tähtis kinni panna mõlemale poolele. Aga need, mis siin maa peal on, need on meremiinid, aga mis need ripuvad seal nende noh, siin on igasugused poid ka, mida on kasutatud seal märkilaskmisel ja tähistamiseks. Aga seal üleval, mis need kolm tükki ripuvad, need on need paravanid. Ma päikest ei tea, aga need suuremad, need on niinimetatud paravani, mis siis trossidega ujuvad laevast kaugemal meres ja seal all on siis Nugavates all mõttes aukudega. Seal nimetatakse noaks sinna külge võib-olla kinnitati midagi veel. Aga need teatud sügavusel olid siis vee all ja pidid lõikama läbi siis miinide trossid, piin tõuseb pinnale, saab kahjutuks teha. Ja noh, nendega on kurb lugu ka juhtunud siinsamas Hiiumaa lähedal, siis kui 41. aastal Soome kahest suurest soomuslaevast Ilmarine tegi varioperatsiooni siin siis paravani külge takerdus üks miin, ilmselt see nuga ei lõiganud seal trassi läbi ja kui Ilmarinen pööras, siis see tuli vastu Ilmarise külge ja tegi pauguks ja on mul õige arv meeles, 167 meremeest läks koos laevaga kohinal ja nad on selle Estonia lähedal, nii et siin on neid ohvreid vahel küll uute ja Tahkuna vahendit. Aga kas need miinid on, on juba? Kuidas ma nüüd ütlen, siis lõhkenud miinid eieieieiei, siis neid ei oleks näha. Kas see tähendaks täiesti purud? Loomulikult siis nad oleks merepõhjas tükid koos koos laevadega, aga need on kahjutuks tehtud rannas, kui ta on sealt välja ohutud. Ilmselt tahan oma trossi otsast lahti tulnud, neid sõjajaliku uhtus välja, eks ole jah. Ja siis see, kes leidis, võttis lõhkeaine välja ja tegi näiteks kerise endale üks meil on seal tulema. Meil on siin sees ja teeme koos kividega. René Potter. Palun. Nii on tõesti. Paras ava ust tehtud ja. Kõik on niimoodi metsast, mere äärest ja hiiglase aiast ja aidast ja ja siis on õppepommi. Vot see on üks koht, kus mina pean alati inimesed kinni, sellepärast et siin on jälle naabri kohta nii üht-teist rääkida, ma mõtlen seda üle piirinaabrite, eks ole. Otseselt öeldes Venemaad. Siin on see jälg, mis siis väävlikülas jäi järgi pärast seda, kui 1939 41 seal siis oli pommipolügoon 39, nad veel ei pommitanud, aga hakkasid 41 kohe alguses pommitama. Ja väävlikülas oli neli talu, kust siis inimest löödi muidugi välja, sellepärast et seda küla oli vaja kasutada pommi sihtmärkidena ja siin on õpe pommid siis mis võib-olla mööbli, Mihkel tegi kahjutuks sellepärast, et mihklist on väävli mihkli, mälestused on olemas. Siis 41, kui ta sai oma tallu tagasi, siis igal hommikul, kui kündma läks, siis jättis perekonnaga hüvasti, ta ei teadnud, kas ta saab elusalt tagasi või ei saa, sellepärast lõhkemata pomme oli igal pool. Ja see teave oli ka hästi vahva. Kõigepealt maakonnamuuseumi toodi lihtsalt üks ja öeldi, et seal metsas võib mõni veel olla. Ja, ja siis 2007 oli ka jälle väga ilus lumeta talv ja siis läksime vaatama mõni veel seal väävliküla territooriumil, praegusel küla ei ole seal pärast metsa majandiga ja nõukogude korraga leppes kõik otsa ja siis hakkasime korjama, nii et 2007 talvel siis Mutkaga võtsime jälle põrsa selle jälle autosse. Jälle sinna ja, ja siis puhastasime metsa, lõhkenud pommide, nii-öelda jäänustest kaela. Kõik see rivi seal on lõhkenud pommide, kuid nii-öelda need stabilisaatorid jäid ju terveks, eks ole, nii palju, kui nad jäid nüüd igast vahva, kuidas selle mihkli käsi siis käis, Mihkli käsi käis hästi nagu, nagu sa näed. Sai oma mälestused kirja panna ilusas. Hiiumaa militaarmuuseumi väljapanekut tutvustas ajaloolane Urmas Selirand, uudistasid saate toimetaja Piret Kriivan ja helirežissöör Vivika Ludvig. Nädala pärast samal ajal saame teada, missugused sõjaesemed on muuseumihoones sees ehk endises Tahkuna piirivalvekordonis. Saate lõpetuseks aga Eesti raadio varamusse, kus on olemas saade ühest sündmusest mis ei toimunud kummagi sõja ajal. Küll aga arvati omal ajal selle põhjuseks olevat okupatsioonivõim. Tegemist oli Eesti ajaloo teadaoleva tugevaima maavärinaga Osmussaare maavärinaga 1976. aasta 25. oktoobril. Selle võimsuseks mõõdeti 4,75 magnituuti ja selle põhjuseks arvati. Rahva seas arvati olevat Paldiskis asunud tuumareaktori plahvatuse. Raadiosaatesse need kahtlused muidugi ei jõudnud ja Osmussaarel paiknenud nõukogude sõdurite mälestused ka mitte. Aga Hiiumaalt koguti omal ajal kokku terve saate täis muljeid. Hiiumaal käisid Toivo Karis ja Juhan Virkus. Nii Kärdlas astusime sisse ka rajooni arhitekti Aarne Maripuu juurde. Sel päeval parajasti oli meil koosolek siinsamas täitevkomitee saalis, see ruum oli samas üle koridori. Jah, ja istudes igatahes oli küll selgelt aru saada, et midagi toimus. Sest noh, nagu elukutselt ehitaja, märkasin, et kui veel natukene aega värisekse maja, siis ilmselt akende vahepost enam ei püsiks koos, et niivõrd tugev värin igatahes oli majas. No ma ei oska sekutest tõesti mitte öelda, ligikaudu. Ei oska määratleda niisugune. No ma võin öelda seda, et oleks tema veel kestnud, siis mina oleksin jooksnud sellest ruumist välja, sest no mitte just rahutuks see, et ehitajana tundsin, et kivikonstruktsioon rohkem vast enam ei peaks. Siuke tunne käis läbi, et hakana postitust liiga tugevasti märgatavalt värisesid. Kivimine võrdlemisi habras materjal. Et nagu niisugune protsess nüüd kestab veel, et siis siis midagi kuskilt Äreloones annab. Aastate viisi on ehitanud ja tean, et see mõjuks igalaski joonele kõvasti. Aga samas lõppes kohe ära ja siis nagu sealt tekkis üldine, noh, nali seletaks, hakas naljatame, Teinakas naljatame. Mina pakkusin, et võib-olla mõni lõi pitsatiga tugevasti oma kirjast mööda lihtsalt lauavärinast, võib-olla maja värises, selline näete ikkagi saime ju naljaga. Aga tulid siis väga, ei oska öelda, tõesti ei oska öelda. Näiteks meie olime siin saalis nuia põhja pool on selle hoone aknad, vot just eriti minule tundus, et värises, see sein, mis oli põhja poole, sihuke tunne oli. Aga see võis olla ekslik tunne, sest see piirkond nagu oli nagu kergesti silmade ees, kõik valgus tuleb sealtpoolt. Ei tundu, sest nii et vot just see piirkond kõige rohkem värises. Heliefekti sellest mina ei tajunud mina tunnetuse võnkumist, ebaloomulik võnkumine, kivi kivihoonele. Aga mingit eli mina küll ei tea. Üks eredamaid mälestusi on jutuajamine luid ja poes Linda katele ja teiste osavõtul. Ei olnud parajasti ka poes kui maavärin käis. Ei olnud. Lähedal, mina sain aru ja tulin kaupluste siia ja siis mina küsisin ta käest, et saite aru, ka nemad hakkas mind naerma ja laadid suur auto läinud mööda maanteed ei ole läinud, et jälle meil ikka suur auto ei pane mitte neid aknaklaasid ja siis nõusid plärisema ja hakkasid naerma. Täied. Juunis maavärisemine oli ja mõtlesin, et oli täiesti. Tundsin, sest maja võppus ja värises ja nisuke hirmus mürin oli seina taga ja see läks nagu siit sinna sinna sinna lõuna poole või suur mürin. Kusagilt tuli jah, kuidagi nii, siit põhja poolt seinast hakkas mu kostma ja lõunapoolseima kolleks. Ja ma läksin uksest välja, mõtlesin, et müürinis vappuminega. Jah, täitsa tundsin ma vappus jalgade all ja maja liikus nii otsapidi nägin kohed akna, Need raamid, niiviisi liikusid puumaja maja ja üldse selle mäe peal on raskemaid maja, sest need, kes elasid selles majas, seal jaskar ka eks vanem inimene oli majas, ütles tema, on seda tundnud, kohed mao vappunud ja siis kanad onlain niisuguse jooksu huri alla akna peale vaatama, et mis nüüd välja, et ikka on, et mõni suur lennuk vä ja näinud Jahad tänada lennates kuuri alla. Koer kutsun käes ennast võib-olla ka seda keegi, aga mina sain aru, et oli maavärisemine. Teistsugune oli vaevu, enesetunne oli, oli ka päris nihuke halb enesetunne oli. Kuidagi nisuke närviline olemine oli või? No ma hiljem kunagi tegin just nalja, niimoodi, ütlesin purjus mehele, see küsis, et ei tea, mis selle kui vaja järgi tuleb ja mina ütlesin, et mis see muud on praegu, kergitab Hiiumaa kõrgemale varsti depofti, olemegi soome randas. Just need sõnad tulid kohe meelde, nagu ma tundsin tsoonid, minu sõnad lähevad teile. Ma päris ilma millegita tegi nii või nalja. Ja mismoodi see mürin oli, millega te võrreldavaid noh, nagu ütleme see sõja ajal, need pommiplahvatused või niisugune lõi kõrvad nagu umbseks oli kohe alguses plahvatuse moodi. Üldiselt kogu aeg kogu aeg ühesugune ei toimunudki, või siis kui ta läks sinna edasi, tipud tuli ja läksin edasi jälle lennukimeres. Mitte kaua, ma ei oska ütelda, võib-olla pool minutit või niimoodi, et ma jõudsin ikka õue minna ja siis kuulsin juba kõrin edasi, läks riistade kõlinud, jah, oli, oli täiesti riiuli peal, kohe tööde autorid käisid. Kate Linda Luigel ja ma tahaks, et ta natukene seda halba enese tuleks. Mina seal tuligi, tuli müriseb Mae kui enne pärast, kui me juba aru sain, et seal maavärisemine. See oligi ehmatusest jah, jah, kindlasti ehmatus. Aga selle Meris, mõelge, lööd nagu kõrvu lukku, seda just otse ei tulnud, aga ma olen rääkinud teistega. Ütlevad, et on ka mul tütar on Kärdlas ja, ja tema ka oli sel ajal ruumis, ütles, et pärast on jah, niisugune imelik värin või kuidagi olnud ja siis rääkisin täna veel ühe inimesega, ütles ka, temal on olnud niisugune, lõpus elab, on olnud niisugune paha värin ja siis postiljoni rääkisin eile ütles, et temal on ka niisugune temal lähemalt lolliks või mis on sedagi nihuke imelik olemine. Seal siis kõik päras, nojah, kui juba oli ikka aru saavad, et siin midagi erilist oli. Aga tütrel on hundikoer ja tema ütles eelmise õhtu, nemad on lasknud koera lahti, alati mängisid selle koeraga, koer käis ikka laste juures mängimas, otsis lapsi ja aga eelmise õhtu on võtnud temal käsivarrest kinni ja on teda tirinud ja tema on ära ehmatanud, et kas nüüd koer läheb kurjaks, emissioon need lasteaia üleüldse ei lähe, tema on ütelda, et mine otsi üles, ei lähe last otsima ainult tema juures ja kägistan teda käsivarrest, kus ta siis tõmbus kuhugi. Vot ma ei tea seda täpselt, kuhu poole, aga, aga vähemalt on käsivarrest kinni olnud ja teda tirinud. Kellelgi oli kass hüpanud niimoodi akna peale, tahtnud välja minna. Kas samamoodi tunne? Aga võib-olla pole samuti? Kullaga sel momendil, kui see maavärin oli enne seda vahetult? Aitäh veel üks ehk hiiglaslik jutt loidja saeveski juures, kus kohtas mõned siis oleme, praegu, on loidja loidas loidja jutumees. Mina olen suure vanu ees, aga Laur ei ole. Nii, mis seal venekeelses juhtus, sõbral innu? Temaga pole juhtunud, aga muidu olid olemas, et ka inimeste kaasa. Aga sel päeval hoiab nurka ennast ja perenaine oli vali kutsunud ja ei taha tulla. Aga siis peale lõunat, kui see lugu oli olnud juba siis tulvale küll syster ühele tuli oli küll, aga eelmine ideetmiseks temp eelmisel päeval. Aga kust te selle peale tulite, koeri ennast niimoodi minema peab, miks te seda imelikuks Aas, see oli juba pärast siis kui see asi olnud oli, siis narvasemadki nüüd sellest siis oli meil olnud, sellises olukorras ei karda paukusid ja õrnust selle koha peal. Söan Kõpu poolsaar, Ristna põhja nina nimetatakse seda kohta ja mis iirlased siinses elavad? Siin on, kõik, on, kõik on siin isehakanud hiidlased suurema pealt tulnud ja lihtsalt öödel arvatusi. Nii, aga kuidas siis need isehakanud hiidlased siin Ristna majaka juures seda 25. oktoobri maavärinat tundsid? Sügisene aegne koristasime parajasti lehti, rehadega väljas, kõik terve maak rahvas. Ja järsku kuskilt ida poolt siit otse metsa poolt. Nii nagu oleks lennuk hakanud tõusma, sõjalennuk niisuguse suure mühinaga tuleb. Ja siis kadus jätkajad ära, kohe selle järel tuli majakaklaasidel ülevalt tuuleklaasid, klirisesid korraks plekkkatuse pealt lagunes keegi paar sammu astunud. Aga see oli ka kõike. Nonii me pidasime ka, arvasid, et kas lennuk või või mõned õppused kuskil sama lasevad kahurist kuskilt laevade pealt. Ja jäigi sellega, kuni õhtul siis aktuaalses kaameras, kus oli teatatud, et ikka täiesti maavärisemine oli. Aga kas tuletorn ise ka liikus või ainult värises plast, vot selle kohta lähevad arvamused lahku. Kes seda just sel hetkel vaatas, et kui nüüd kas liiklusega liikunud, aga Meie vanemtehnik Rein koll arvasid olevat näinud, et see ots olevat natuke kõikunud. Eriti rõdu rõduosa on eriti nähtav. Ei oska ütelda, kas ta nüüd kõikus või kõikunud. Aga häält hääl oli kuulda. Klaasike selliseid. Sõdade jälgedest Hiiumaal kõnelenud saate lõpetuseks kuulasime hiidlaste muljeid 1976. aasta maavärinast Eestis. Kuulmiseni nädala pärast ikka Tahkuna Hiiumaa militaarmuuseumis kõike head. Noh, ja hiidlast ongi jutujärje juba omarjate võtnud. Kas toremete?